Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Finantskriis ja selle mõju reaalmajandusele”

26. veebruaril 2009. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatuslik arvamus järgmises küsimuses:

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2009. Raportöör oli Carmelo Cedrone.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.-17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 122, vastu hääletas 75, erapooletuks jäi 33.

1.1 Komitee arvab, et praegusele kriisile vastu seismiseks on vaja tugevat tahet, et tegevust olukorra tõsidusele vastavate ühiste kohustuste abil kooskõlastada, teha kindlaks lühiajalised ja pikaajalised meetmed ning ettepanekud majanduse elavdamise toetamiseks, mille puhul välditakse praeguseid probleeme tekitanud vigade kordamist.

1.2 Rahvusvaheline finantsmaailm . Juba varem komitee arvamustes antud suuniste järgi tuleb meeles pidada, et on siiski vaja kiiresti heaks kiita eeskirjade süsteem, millega võetakse lisaks kapitali vaba liikumise lubamisele paralleelselt kasutusele järelevalve- ja karistuste süsteem, millega on võimalik vältida kontrollimata süsteemi negatiivsete mõjude kordumist. Kõnealused eeskirjad võimaldavad taastada ausama ja läbipaistvama turu. Selle eesmärgi saavutamisele aitaks kaasa maksuparadiiside, pangasaladuse ja mõnede varem kasutusel olnud riskantsete vahenditega seotud küsitavate mehhanismide kaotamine. Tuleb taas vahet teha jae- ja investeerimispankadel.

1.3 Euroopa finantssüsteem . Tuleb luua Euroopa ühtne finantsturg, et tagada mitte ainult suurem läbipaistvus, vaid ka see, et tehingud toimuksid lihtsamalt, et kõikidele osalistele jagatakse asjakohast teavet ning et luuakse järelevalvesüsteem, kus Euroopa Keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteem vastutavad järelevalvemeetmete juhtimise ja rahvusvahelise kooskõlastamise eest. Samas võiks konkreetsete riikide finantsturgude igapäevane haldus, kontroll ja järelevalve jääda riiklike järelevalveasutuste ülesandeks (1).

1.4 Rahandussüsteem . Komitee leiab, et rahvusvahelise valuutasüsteemi küsimuse põhjalik uurimine aitaks stabiliseerida valuutavahetusturge ja vältida rahvusvahelise kaubanduse ebaausat konkurentsi WTOs.

Poliitilise Euroopa alt ülespoole kujundamine : poliitiline juhtimine (tulevikus)

1.7.1 Oluline on tagada, et tulevikus ei maksaks Euroopa kodanikud jätkuvalt hinda Euroopa puudumise eest, nagu seda on selgelt näha kriisile vastamiseks olevate piiratud ühenduse meetmetega. Piiratud meetmed ei ole mitte üleliigse Euroopa, vaid selle puudumise tulemus. Lissaboni leping on märkimisväärne samm selles suunas edasi. Komitee on valmis osalema uutes institutsioonilistes korraldustes ja andma uuele komisjonile ja uuele parlamendile nõu seoses Lissaboni lepinguga saadud uute pädevustega.

1.7.2 Euroopa Liit peab seadma arutelude keskmesse demokraatia puudujäägi ning ELi tööorganite demokraatia küsimuse, kasutades selleks mh avalikkuse ja kodanikuühiskonna otsese kaasamise uusi vorme, kuna viimased ei saa jääda ükskõikseks uute ebaõigluse ilmingute ja uute võimusuhete suhtes.

1.7.3 Kõik see muudab vajalikuks, et EL oleks väljaspool tõhusalt esindatud. Tuleks luua Euroopa poliitiline ruum koos vahenditega, millega saaks osutada vastukaalu majanduse ja poliitika uuele tasakaalule, mis on rahvusvahelisel tasandil kriisi otsetagajärjel kujunemas ning mis võib kodanikud nõrgemasse olukorda seada ja muuta nad vaesemaks. Nagu juba öeldud, toetab komitee liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegevust ja jätkab nõu andmist seoses kodanikuühiskonnaga rahvusvahelisel tasandil.

2.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kõnealuse omaalgatusliku arvamuse koostamine oli vajalik, andmaks reaalmajanduse ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana ülevaate kriisist ja tegemaks komisjonile ja nõukogule ettepanekuid, eelkõige seoses ettevõtete finantsvoogude, majanduskasvu ja tööhõive taastamisega.

2.2 Me oleme nimelt juba aastaid seisnud vastamisi kollektiivse üldise eufooria (Samuelsoni) mõjuga, mida on põhjustanud nn ekspertide arvamusele toetuv ebatäpne teave, mis justkui tagas, et toimuv on õige ning et teistest parem on kehtiv mudel, milles väidetakse, et turg reguleerib liiasusi varem või hiljem ise.

2.3 Komitee on veendunud, et hoolimata kõigest suudetakse tänu selliste ettevõtete ja töötajate jõupingutustele, kes on teadlikud oma majanduslikust ja sotsiaalsest vastutusest, kriisile positiivne lahendus leida, kui ka riikide valitsused ja Euroopa Liit neile korralikku toetust pakuvad.

Alged : kriisi algeid on nüüdseks nii palju analüüsitud, et neid ei ole vaja taas uurida. Komitee peab siiski kasulikuks tuletada meelde vähemalt kahte mõjurit, mis lõid kriisiks eeltingimused: ultraliberaalset majanduskultuuri toetava rahvusvahelise finantsmaailma võetud suuna puhul ületas pakkumine lõpuks reaalmajandust, tekitades sel moel tohutu finantsmulli. Kõik see toimus väheste reeglitega, mis olid ebapiisavad ja millest ei peetud eriti kinni – kriisi teine põhjus. Olemasolevad reeglid ei toiminud või jäid järelevalveasutuses ja reitinguagentuurides rakendamata, mistõttu turud muutusid vähem läbipaistvaks (2).

3.1.1 Praeguseks on ilmne, et mulli sees olid pankurid – kas teadlikult või ebateadlikult – ette võtnud kõrge riskiga toiminguid, mille suhtes ettekirjutused ja ettevaatusabinõud olid täiesti ebakohased. Jaepanganduses anti mahu huvides hüpoteeklaenude ja krediitkaartidena läbimõtlematuid laene. Investeerimispanganduses pakendati ja taaspakendati need ja muud laenud nagu nt võimendusväljaostud kokku kompleksseteks derivaatideks ja nendega kaubeldi piisava ettevaatuse või kohaste reservideta. On selge, et kasutusel olid ebaasjakohased stiimulid neile juhtidele ja personaliliikmetele, kelle tegevused mõjutasid panga riskiprofiili, ning et nende stiimulite tagajärjel asetus pangandussüsteemis enamike sidusrühmade ja neid väärtpabereid ostnud teadmatute tavakodanike huvide asemel esikohale isiklik kasu. Kuid see ei õigusta ebakohaseid ja jultunud tavasid, mida võis märgata. Selline käitumine kahjustas ja pani halba valgusesse kogu finantssüsteemi.

3.2 Põhjused : plahvatus tekkis poliitika puudumise, sh valitsuste tegemajätmise ja vigade tõttu mitte ainult finantsküsimustes, vaid ka makromajanduses ja rahanduspoliitikas. Maailma tasemel võib rääkida nt USA väga lõdvast eelarvepoliitikast ja Euroopa Liidust, kellel puudusid vahendid tegutsemiseks ja kelle sotsiaalmajanduslikku mudelit rünnati mitmelt poolt, pidades seda kõikide probleemide põhjuseks. Rahvusvahelised organid olid aga liiga nõrgad, et sekkuda. Selline olukord oli kestnud liiga kaua. Poliitikud on tihtipeale kasutanud vabandusena globaliseerumist, süüdistades seda kõiges, ja pidades globaliseerumist seega suures osas vastutavaks kriisi põhjuste eest (1).

Tagajärjed : mõjud on olnud katastroofilised, kuid me ei tohi pessimismi vajuda. Kahjuks juhtis ühte osa finantssüsteemist eufooria, ahnus, spekulatsioonid ja laialt levinud vastutustundetus. Suur kontsentreerumine pangandussektoris (kuni selleni, et oldi veendunud, et pangad on liiga suured, et nad saaksid pankrotti minna) ja riskijuhtimise ebaõnnestumine pidigi praeguste tagajärgedeni viima, luues sellega doominoefekti, mida ei suutnud enam miski takistada. Just nii muutus kriis, mis algselt oli vaid finantskriis, makromajanduse kriisiks ja laienes ka reaalmajandusele. Seetõttu seisame nüüd silmitsi finantskriisiga, mis on laienenud tootvatele sektoritele, tekitades majandus-, rahandus-, kaubandus- ja sotsiaalkriisi, mis on muutunud seega ka usalduse kriisiks.

3.3.1 Tuleb siiski tunnistada, et viimasel kolmekümnel aastal sai maailma tasemel, eelkõige arengumaades võimalikuks enneolematu areng ja majanduskasv. Majanduskasv oli võimalik ka tänu finantsturgude arengule, millest paljud kasu said, kuid samas lõi illusiooni, et selline sündmuste käik jätkub probleemideta lõpmatuseni.

3.3.2 Kindlasti avaldab kriis mõju võimujaotusele globaalsel ja riiklikul tasandil, nagu seda näitas ka Pittsburghis toimunud G-20 tippkohtumine. Kui kriis läbi saab, kujuneb uus majanduslik ja poliitiline seis. Seega muutus algne finantskriis makromajanduse kriisiks, mis reaalmajandusse kandudes tõi kaasa SKP vähenemise ja töötuse märkimisväärse kasvu. Sellega seoses küsib komitee, milline positsioon ja roll on tulevikus Euroopa Liidul.

Komitee peab Londonis toimunud G-20 ja Aquilas toimunud G-8 tippkohtumise tulemusi rahuldavaks, sest lükati ümber varasemad pessimistlikud ennustused ja tõestati, et maailma majandus- ja finantssüsteemi saab juhtida vaid ühiselt. Kohtumisel kiideti heaks „ülemaailmse juhtimise” põhimõte, mis annab poliitikale õige koha. Loodame, et ka Euroopa valitsused teevad sellest vajalikud järeldused (vt punkt 4.4). Kohtumise tulemuste alusel tuleb aga võtta konkreetseid ja tõhusaid meetmeid rahvusvaheliste organisatsioonide ümberkorraldamiseks ja reformimiseks, mille puhul viidaks lisaks Basel II lepingu muudatustele läbi ka Basel III lepingu muudatused.

4.1.1.1 Muidugi oleks olnud parem, kui Pittsburghis toimunud G-20 kohtumise headele kavatsustele oleksid järgnenud konkreetsed teod. Nimelt välditi esile kerkinud tegelike probleemidega tegelemist: finantssüsteemi eeskirjad ja reformid (1), tasakaalu puudumine USA ja Hiina kaubandussuhetes, aktsiaseltside struktuur, töötuse kasv jne. Kui midagi ette ei võeta, jääb oht ikkagi alles, et mõned finantsmaailma sidusrühmad leiavad, et kriis oli lihtsalt väike tagasilöök ning et nad võivad jätkata nagu varem (3).

4.1.2 Komitee usub, et järelevalveasutuste osatähtsust tuleb suurendada (4), kuid eelkõige peavad nad tegutsema tingimustes, mis võimaldavad neil olla poliitikutest sõltumatud ja rakendada sanktsioone. Maksuparadiisid peaks ära kaotama ja/või muutma nende tegevus läbipaistvaks, et takistada nende kasutamist rahapesuks ja maksudest kõrvale hiilimiseks. Just läbipaistvuse puudumine ongi põhiline probleem. Inimesed peavad olema kursis pangalaenude, varade, hoiuste ja riskiprofiili tegeliku olemusega.

4.1.3 Komitee loodab, et Londonis, Aquilas ja Pittsburghis võetud (vähesed!) suunised ja otsused aitavad teha pööret, et jõuda (taas) mõistliku aja jooksul uue vähem ideoloogilise ja läbipaistvama majandus- ja turukultuuri poole. Rääkides finantsturu moraalist ja eetikast, nagu mõned sooviksid seda teha, peab olema ettevaatlik, sest seda võivad provokatiivseks pidada need, kes maksavad kriisi eest kõige kõrgemat hinda. Palju parem on rääkida õigustest või karistustest ning nende kohaldamise eeskirjadest ja vahenditest.

4.1.4 See on kõige veenvam ja tõhusam viis, kuidas võita tagasi tarbija usaldus ja seega taastada ka nõudlus. Vaja on uut majanduslikku diskursust, kus räägitakse reaalmajandusest, investeeringutest, tööst, riskidest, õigustest, kohustustest ja konkurentsi hoidmisest.

4.1.5 Komitee usub, et reaalmajanduse osalised – ettevõtted ja töötajad – peaksid oma arvamust ja argumente selgemalt väljendama. Nad peavad saama tagasi oma osatähtsuse, mis on väga oluline majandusarengu, sotsiaalse arengu, konkurentsivõime, uuendustegevuse, majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks. Sama peaksid tegema poliitikud.

Ka rahvusvaheline rahandussüsteem tuleks üle vaadata. Nimelt hiljuti Londonis toimunud G-20, Aquilas toimunud G-8 ja Pittsburghis toimunud G-20 kohtumistel jäi maailma majanduse taas jätkusuutlikule kasvule juhtimiseks võetud peamiste prioriteetide seast kõrvale rahvusvahelise rahandussüsteemi toimimise ja reformimise küsimus, v.a IMFi kvootide jagamine. Kuid mõned G-20 ja G-8 võetud kohustused – kui need täidetakse – võiksid siiski avaldada tugevat mõju valuutavahetusturule ja seega ka nimetatud süsteemi toimimisviisile.

4.1.6.1 Otsus pakkuda abi arengumaadele, eelkõige Aafrikas, kolmekordistada Rahvusvahelise Valuutafondi vahendeid (750 miljardi dollarini) ja näha ette täiendavad 250 miljardit eriarveldusühikut, et pakkuda toetust nende riikide majandustele, mis on kriisi all kõige rohkem kannatanud, peaks panema mõtlema selle tohutu hulga dollarite üle, mis lastakse ringlusse suure jooksva defitsiidiga riikide toetamiseks.

4.1.6.2 President Obama uus poliitika kulutada tuludest rohkem, et tuua riik majanduslangusest välja, soodustab Ameerika Ühendriikide riigivõla suurenemist (mis viib järgmisel kolmel aastal koguvõla 100 protsendini SKP-st), samuti pakub see täiendavat stiimulit tohutu hulga dollarite emiteerimiseks, mis avaldab suurt mõju rahvusvahelisele majandussüsteemile. Samasugune olukord tekkis 1960-ndate teisel poolel, mis kulmineerus dollari devalveerimisega ja Bretton Woodsi fikseeritud vahetuskursi süsteemi kokkukukkumisega 1971. aastal.

4.1.6.3 Kõige rohkem muret selles olukorras tekitavad hiinlased, kelle välisvaluuta reservid on viimasel kümnendil suurenenud 5 000 miljardi dollari võrra ja suurenevad järgmistel aastatel tõenäoliselt veelgi, kuigi veidi aeglasemalt. Hiina kardab, et dollari nõrgenemisega võib tema tohutu valuutareservi väärtus väheneda.

4.1.6.4 Euro, mis on mõne aasta jooksul muutunud teiseks rahvusvaheliseks reservvaluutaks, ei ole sobiv alternatiiv dollarile, kuigi see võib tunduda mõistlik ja soovitatav lahendus. Samuti on mõeldamatu ka riigiülene reservvaluuta eriarveldusühikutes (SDR, nagu seda on soovinud Hiina rahandusasutused), mida kasutataks mitte ainult üksikute valitsuste ja rahvusvaheliste institutsioonide vahelise valuutana nagu praegu, vaid ka rahvusvaheliste kaubandus- ja finantstehingute maksevahendina. Uute eriarveldusühikute emiteerimine on kindlasti kasulik viis täiendava reservi loomiseks riikides, millel on jooksevkonto defitsiit, kuid see ei saa olla pikaajaline lahendus praegusele kriisile.

4.1.6.5 On väga tõenäoline ja tervitatav, et eurol on üha enam rahvusvahelise reservvaluuta omadusi, mida kasutatakse viitevaluutana kaupade hinna määramisel maailmaturul, kuid komitee sooviks, et ka Hiina ametivõimud lõpetaksid globaalses majanduses järjest olulisemaks muutuvat majandust esindava Hiina valuuta – renminbi – kaitsmise (renminbi on juba kümme aastat olnud rangelt seotud dollariga ja alles 2005. aastal seoti tema väärtus teisi valuutasid sisaldava valuutakorviga), nii et see muutuks rahvusvahelistel turgudel vabalt konverteeritavaks valuutaks.

4.1.6.6 Komitee leiab, et jõupingutusi on rohkem vaja teha rahvusvahelisel tasandil. Hiina ei saa jääda lootma ekspordi püsivale kasvule (nagu varem), suurendades üha enam jooksevkonto ülejääki ja arvates, et see on teiste ülesanne tegeleda vahetuskursside juhtimise probleemidega rahvusvahelisel tasandil, samas, kui ta ise muudab oma rahandus- ja maksupoliitikaga, millega soodustatakse hoiuste kogunemist ja piiratakse sisetarbimist, probleemid sügavamaks.

4.1.6.7 Maailma rahandussüsteemi, mis tugineb ujuvatel vahetuskurssidel, iseloomustavad spekulatsioonide tõttu pidevad ja märkimisväärsed valuutakursside kõikumised. Sellist maailma majanduse jaoks äärmiselt negatiivsete tagajärgedega olukorda saaks parandada, kui peamiste tööstusriikide keskpangad sõlmiksid poliitilise kokkuleppe. Kokkuleppes nõustukid pangad võtma ühiseid meetmeid, kui mõnele valuutale avaldatakse kursi tõstmiseks või langetamiseks liiga suurt survet, et hoida valuutavahetuskursside kõikumine mõistlikkuse piires.

4.1.7 Euroopa finantseeskirjade kujundamine: tuleks luua Euroopa ühtne finantsturg (5). Kuigi Euroopa tasandil on olemas kehtivad eeskirjad ja euro, oleme me veel kaugel selle eesmärgi saavutamisest ja seda isegi euroalal. Kriis on näidanud, et selles suunas tuleb viivitamata liikuda ning minna tuleb senisest kaugemale, viies läbi vajalikke reforme, nagu soovitati ka de Larosière'i aruandes ja komisjoni ettepanekutes. Nii oleks ka Euroopa Keskpangal võimalik kiiremini ja paindlikumalt tegutseda. Ei tohiks unustada, et finantssektori esmane eesmärk on ettevõtete, ettevõtlikkuse, majanduskasvu ja tööhõive toetamine. Seda eesmärki oleks lihtsam saavutada, kui finantsturge reformitaks ja muudetaks need konkurentsivõimelisemaks, läbipaistvamaks ja et nende turgude eri aspekte võetaks paremini arvesse.

4.2.1 Komisjoni ambitsioonika pealkirjaga teatises „Euroopa majanduse elavdamine” (6) 2009. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogule peab komisjon praeguse kriisi ületamiseks, nõudluse suurendamiseks ja uute töökohtade loomiseks prioriteetseks meetmeks kodanike ja majandusosalejate usalduse taastamist. Pakutavate meetmetega peab saama saavutada konkreetseid tulemusi ja need ei tohiks jääda lihtsalt heade kavatsuste teadaandmiseks.

4.2.2 Komitee leiab, et keskne probleem on eelkõige tööhõive ja ettevõtete likviidsuse vähesus (7). Hiljutiste Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangute järgi on alates kriisi algusest 2007. aasta detsembris kaotatud umbes 40 miljonit töökohta (millest 7 miljonit ainult OECD alal) ja tulevikuprognoosid on pigem pessimistlikud. Sellest sotsiaalsest tragöödiast saab üle ainult usalduse taastamisega turgude toimimisse ning majanduskasvu, konkurentsivõimet, uuendustegevust ja tööhõivet toetavate riiklike meetmetega. Euroopal on vaja sellist majanduspoliitikat ja kava, mis tõmbaks ettevõtteid ligi, aitaks neil kasvada ja töökohti luua.

4.2.3 Komitee nõustub täielikult komisjoni seatud eesmärgiga. Teatises kirjeldatud meetmeid tuleks toetada, sest tegemist on pangandus- ja finantssektoris võetavate kiireloomuliste meetmetega reaalmajanduse toetamiseks ning Euroopa siseturu edendamiseks. Kuid see annab tunnistust traditsioonilisest ja kindlasti mitte uuenduslikust lähenemisviisist, mille puhul keskendutakse valdkonnapõhiste majanduspoliitikate paremale kohaldamisele, mida juhib ja/või kooskõlastab otseselt Euroopa Komisjon.

4.2.4 Majandusosalejate ja Euroopa kodanike usalduse taastamine ühenduse institutsioonide ja riikide asutuste võimesse kriisi ületada algab sellest, et tuleb tunnistada, et kriisi ei saa põhjendada ainult tsükliliste teguritega, kuigi need on olnud väga tugeva mõjuga, ega turu puuduste või –tõrgetega.

4.2.5 Maailma ja Euroopa majandust mõjutaval kriisil on sügavam ja süstemaatilisem põhjus, mis on seotud kaasaja ühiskonna aluseks olevate eetiliste ja moraalsete väärtustega (vastutus, seaduslikkus, sotsiaalne õiglus), mille alusel tegutsetakse majandus-, sotsiaalse ja ühiskondliku elu kõikides valdkondades. Majandus- ja finantssüsteemi toimimisse ei saa usaldust taastada ainult halvasti toiminud turumehhanismidele keskendudes, vaid Euroopa makro- ja mikromajanduse poliitikate abil.

4.2.6 Kuigi komitee jagab kõnealust üldist lähenemisviisi praegustele probleemidele, tunduvad komisjoni teatises pakutud lahendused ebapiisavad või vähemalt mitte eriti tõhusad muutuste osas, mida on tarvis riikide tootmissüsteemides ning samuti Euroopa ja rahvusvahelise poliitika tasandil, et toetada liikmesriikide majanduskasvu. Ja seda ajal, mil kriisi mõjud avaldusid negatiivsemalt Euroopas (kus SKP on madalam) kui USAs, kus kriisile vastati tugeva ja ühtse kavaga ning ulatuslikemate ja tõhusamate riiklike meetmetega. Euroopa Liit peaks liikmesriikides toetama ühtlustatud meetmete kohaldamist. Seetõttu peaks EL koostama teise, esimesest tõhusama ja ühtlasema tegevuskava.

4.2.7 Kui keskenduda ainult lühiajalises või keskpikas perspektiivis võetavatele Euroopa majanduse elavdamise meetmetele, leiab komitee, et EL ja liikmesriigid peaksid koondama tähelepanu ja finantsvahendid eelkõige piiratud arvule meetmetele, millel oleks aga suur mõju eri turgudele ja majandusosalejatele üldiselt. Eelkõige peaks võtma meetmeid usalduse taastamiseks finantssüsteemi toimimisse; Euroopa majanduse elavdamise kava parandamiseks, ELi peamiste sekkumismeetmete muutmiseks, kriisi all kõige rohkem kannatanud riikide toetamiseks, alustades Ida-Euroopa riikidega.

Usalduse taastamine finantssüsteemi toimimisse. Euroopa majandust on võimalik elavdada, kui finantsturud muudetakse taas stabiilseks ja toimivaks kooskõlas uute eeskirjade ja uute makro- ja mikromajanduse järelevalve süsteemidega, millega tagatakse süsteemide korralik ja vastutustundlik toimimine rahvusvahelisel tasandil. Finantssektor peab pöörduma tagasi oma traditsioonilise ja ainulaadse rolli juurde edendada majanduskasvu: rahastada majandusosalejate konkreetset tegevust (ettevõtted, perekonnad, võrgustikud ja teenused, infrastruktuurid, keskkond ja energia).

4.2.8.1 Lahendamata on ikka riigi keerulise sekkumise probleem panganduse toetuseks ning kahjuks on see probleem vältimatu. Komitee leiab, et selline olukord ei saa kaua kesta ning tuleks kujundada riigi sekkumisest väljumise strateegia ning seada pangandussüsteemile regulaarselt teatud tingimused, nt sisemine restruktureerimine, bilanssi kantud hoiuste kvantiteedi suurendamine ja kvaliteedi parandamine. Selline strateegia peaks sõltumatule ja läbipaistvale rahvusvahelisele laenu- ja finantsturule uut hoogu andma ning aitama vältida hiljutiste sündmuste kordumist.

4.2.8.2 Komitee hindab sellist ettepanekut seoses finantstehingute suurema kontrolli ja läbipaistvusega, mida komisjon taotleb ja G-20 riikide rühm Londonis, G-8 Aquilas ja G-20 Pittsburghis rõhutas, ning arvestades ka komisjoni ja nõukogu poolt välja kuulutatud Euroopa finantssüsteemi reformimise ettepanekuga. Komitee on siiski arvamusel, et kui finantsjärelevalve tehakse ülesandeks uuele sõltumatule Euroopa organile, siis peaks viimasel olema tegelik sekkumisõigus (8).

4.2.8.3 See võib aidata kaasa Euroopas finantsjärelevalve sektoris olemasolevate õigusaktide ühtlustamise protsessile ja sektori võimele sanktsioonide kohaldamiseks.

4.2.9.1 Komitee on ühes oma varasemas arvamuses (9) soovitanud komisjoni Euroopa majanduse elavdamise kava põhjalikult üle vaadata ja seda mitte ainult finantsressursside seisukohast, mida peetakse kriisi tõsidusega võrreldes ebapiisavaks, vaid ka liikmesriikides võetavate majanduse elavdamist toetavate meetmete kujundamise ja käsitlemise seisukohast.

4.2.9.2 Meetmetele juurdepääsu tingimustes tuleb sõltumatult praegu finantsvajaduste seisukohast prioriteetseks peetavatest sektoritest (autotööstus, ehitus, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted jne) tagada, et meetmed oleks sidusad, et neid kohaldataks ühtlaselt ja et nad oleks kooskõlas Euroopa ühtse turu eeskirjadega.

4.2.9.3 Nimelt ei ole soovitatav, et üksikud Euroopa kava raames ühenduse eelarvest või liikmesriikide rahaliste vahenditega rahastatavad algatused kriisis olevatele ettevõtetele, sektoritele või riikidele kiireloomulise abi pakkumiseks looksid taas olukorra, kus teiste arvelt eelistatakse ja kaitstakse mingil viisil teatud ettevõtteid.

4.2.9.4 Ühtne turg on üks Euroopa majanduse peamistest mootoritest ning selle tugevdamine ja arendamine on parim viis, kuidas tagada tootlike algatuste edenemine ja uute töökohtade tekkimine. Kavas ette nähtud algatuste kooskõlastamisel ja jälgimisel Euroopa ja liikmesriikide tasandil tuleb Euroopa kodanikele tagada, et ühendus suudab finantsabi juhtida kooskõlas ühenduse õigusaktide ning kriisi mõjude suhtes kõige haavatavamate inimeste ja piirkondade huvidega.

4.2.9.5 Komitee leiab, et tootmistegevust toetavate meetmete raames tuleks erilist tähelepanu pöörata väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (lihtsustatud menetlusega soodusfinantseerimise erikava abil, vt nt väikeettevõtlusalgatus Small Business Act). Euroopa kavas ei ole piisavalt selgitatud, mis tüüpi meetmeid on kavas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete elavdamise toetamiseks tarvitusele võtta. Väiksemate ettevõtete suhtes, kelle panus üldisesse ELi tööhõivesse on väga suur, on komitee seisukohal, et algatusi tuleb kujundada makromajanduslikus raamistikus, milles võetakse arvesse riiklikke ja kohalikke eripärasid, sektoripõhise spetsialiseerumise taset ning mitmesuguseid vajadusi seoses uute oskuste, uuenduslike tehnoloogiate ja äriteenuse infrastruktuuriga ettevõtete toetamiseks.

4.2.9.6 Ilma asjakohase Euroopa ja riikliku raamistikuta VKEde tulevase kasvuperspektiivide kohta on nagu varemgi oht, et meetmed on killustatud ning selle tulemusel antakse abi kõigile, aitamata samas tegelikult kellelgi tegevust laiendada või toodete ja pakutavate teenuste kvaliteeti parandada.

4.2.9.7 Lisaks leiab komitee, et sotsiaaldialoog ja läbirääkimised ning seega ettevõtete, ametiühingute ja sotsiaalmajanduse organisatsioonide suurem kaasamine võib kriisist ülesaamisel kasulik olla.

4.2.10.1 Komitee leiab, et Euroopa majandusosalejate usalduse taastamiseks tuleb põhjalikult muuta viisi, kuidas komisjon juhib ühist poliitikat olulistes majandus- ja sotsiaalsektorites, eelkõige aga ühtekuuluvuspoliitikat. Selle poliitika kohta on komitee juba koostanud arvamuse, (10) milles ta tegi mitmeid muudatusettepanekuid.

4.2.10.2 Tõsise majanduskriisi tõttu, mis praegu mõjutab kõiki Euroopa riike ja mis võib jätkuda ka 2010. aastal, tuleb struktuurifondide (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond) juhtimist radikaalselt reformida ja vaadata üle programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud meetmed. Komisjon koostab hetkel mõningaid muudatusettepanekuid menetluste lihtsustamiseks, maksete kiiremaks tegemiseks, mõnede sektoripoliitikate tegevusvaldkondade ümber sõnastamiseks, kuid need meetmed ei ole veel piisavad. Selliseid meetmeid on vaja praegu kriisiohtu sattunud ELi ühtekuuluvuse säilitamiseks.

4.2.10.3 Komitee palub komisjonil teha rohkem jõupingutusi kavandatud meetmete kohandamiseks rahvusvahelise kriisiga kujunenud uue tegelikkusega. Kõnealused poliitikad tuleb terviklikult üle vaadata. Muu hulgas tuleb ELi kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele antava abi üle vaatamisel mõelda konfliktile, mis on tekkimas kesk- ja piirkondlike valitsuste vahel seoses kriisiolukorrale vastu seismiseks mõeldud struktuurifondide haldamisega.

4.2.10.4 Ka ühtekuuluvuspoliitika puhul leiab komitee, et iga liikmesriigi jaoks, kellele vahendeid eraldatakse, tuleb sõnastada konkreetsed valdkonnapõhised ja kohalikud prioriteedid, et ühenduse ja liikmesriikide vahendeid eraldataks pigem kõige suurema majandusliku ja sotsiaalse mõjuga programmidele ja projektidele. Ühtekuuluvuspoliitikas peaks suuniste üle vaatamisel lähtuma järgmistest põhimõtetest: meetmete valiku ühtlus, ettevõtete toetamise poliitikate kooskõlastamine Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning erialase koolituse ja uute oskuste arendamise ühised programmid.

4.2.10.5 Kriis peaks Euroopa Liidu jaoks olema võimalus mitte ainult tema käsutuses olevate poliitiliste meetmete paremaks kasutuseks, vaid ka uute kujundamiseks: nt parandada infrastruktuuri ja algatada keskkonnakava ning kava uute Euroopa energia- ja teabevahetusvõrgustike (nt lairibaühenduste võrgustike) loomiseks Euroopa Liidu avaliku rahastamise (eurovõlakirjad?) abil. See elavdaks märkimisväärselt majandust.

4.2.10.6 Komitee usub, et kriis pakub erakordse võimaluse mõelda põhjalikult ühenduse eelarve üle sellisena, nagu ta praegu on, ja seda nii kvalitatiivsest kui ka kvantitatiivsest seisukohast ning tõstatada nt eksperdirühmas majanduskasvu ja arengu jaoks oluline maksupoliitika küsimus, mida ei saa enam vältida ega kasutada sotsiaalse ja majandusliku dumpinguna Euroopa tasandil.

4.2.11 Kriisi all kõige rohkem kannatanud riikide toetamine, alustades Ida-Euroopa riikidest

4.2.11.1 Komitee leiab, et komisjon peaks looma kas ajutise fondi kriisi all kõige rohkem kannatanud riikidele (ettepaneku lükkasid kõige mõjuvõimsamad ELi liikmesriigid tagasi) või vähemalt finantsmeetmete paketi, kuhu oleks kaasatud ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ning mis oleks suunatud kõige nõrgemaid ELi majandusi stabiliseerivatele algatustele, nagu sellega on juba alustatud. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata Ida-Euroopa riikidele ning seega tuleks luua sihtotstarbeline fond. Nende riikide jaoks fondi loomiseks on mitmeid põhjuseid. Muidu võib integratsiooni teine sammas – laienemise sammas – koos ühtse turuga kokku variseda.

4.2.11.2 Euroopa Liit peab järgmistel kuudel ja aastatel seisma vastu probleemidele, mida on raske lahendada: majandus- ja tööhõivekriis, sotsiaalsed konfliktid, institutsioonilised reformid, liidusisesed erinevused liikmesriikide vahel ning kõik see paljude ELi riikide parteide ja valitsuste ning avaliku arvamuse järjest suuremas euroskeptitsismi kontekstis, kuna nad ei ole Euroopa tasandil võetud otsustega rahul.

4.2.11.3 Usaldus Euroopa majandus- ja sotsiaalmudelisse ning võimesse leida asjakohaseid lahendusi, mis on kõikide liikmesriikide huvides, taastatakse, kui Euroopa Liit tegeleb kõige nõrgemate riikide probleemidega, aidates neil ületada nende ees seisvaid raskusi.

4.2.11.4 Paljude Ida-Euroopa riikide laenu-, finantsteenuste ja tootmissektori kriis ei ole nii suur, et Euroopa Liit ei suudaks sellega toime tulla. Mitmed neist tegevusvaldkondadest alustasid 15-liikmelise Euroopa Liidu otsese abi ja investeeringutega ning on raske ette kujutada, et pärast ühtlustamisprotsessi, mille nad pidid täisliikmeks saamiseks läbima, viib juhtumipõhine poliitika minimaalsete ja väheoluliste majanduslike meetmeteni. See oleks strateegiline ja keskpikas perioodis parandamatu majanduslik viga ning näide tõsisest poliitilisest lühinägelikkusest, mis võiks Euroopa integratsiooni tuleviku ohtu seada.

4.3.1 Pärast kriisi „leitakse uus tasakaal, kuid mitte varasemal tasemel: peab olema valmis elama madalamal elatustasemel”. Kui see prognoos osutub tõeks, (11) on selge ja kindel ainult see, kes peab elama veel madalamal elatustasemel, loodetavasti siis lühiajaliselt.

4.3.2 Me peame vältima, et turu päästmise eest peavad taas ettevõtted ja töötajad maksma, samas kui turvalisematel turgudel saab kapital edasi liikuda ja maksuametnike eest peitu põgeneda. Nii võivad palgad veelgi langeda ja põhjustada turumajanduse sotsiaalse legitiimsuse kaotust. Kui seda ohtu soovitakse vältida, tuleks Euroopa turumajandusmudelit tugevdada ja laiendada, tuues inimesed taas majandussüsteemi keskmesse.

4.3.3 Nendel põhjustel leiab komitee, et riikide valitsused ja EL peaks suuremat tähelepanu pöörama ka maksupoliitikale ja jätkama kooskõlastamist, et vältida erinevusi, mis on vastuolus ühtse turuga. Lisaks sellele tuleks eelistada selliseid reforme, millega laiendatakse maksubaasi, mitte ei suurendata maksumäära, keskendudes pigem varale, mitte ettevõtete tegevusele ja tööle.

4.3.4 Samuti on oluline vältida, et finantskriisi tagajärgedel oleks drastiline mõju liikmesriikide pensionisüsteemidele, nagu see juhtus USAs, kus mõned pensionifondid kandsid riskikapitalifondide kriisi tõttu suuri kaotusi, mille tagajärjel nende fondidega ühinenud töötajate säästude väärtus langes poole võrra. Komitee on arvamusel, et tuleks töötada välja sellised õigusraamistikud ja pensionimudelid, mis kaitseksid kõiki Euroopa kodanikke ja töötajaid.

4.3.5 Ebaõigluse ja erinevuste suurenemine piirab praegu ja ka tulevikus vabadust. See võib olla ohtlik Euroopa riikide ja eelkõige ELi demokraatiale, mis peab ikka veel korvama väga suurt nn demokraatia puudujääki. Igal juhul on selle tulemusel aga uued vaesed riigid vähem nõus poliitikameetmetega, mida tuleb kriisi ületamiseks ja säästva arengu toetamiseks vastu võtta.

4.3.6 Komitee leiab, et praegu on ELi jaoks just õige hetk, mil tõestada oma olulisust, võttes vastu konkreetseid ja praktilisi algatusi kriisis kõige rohkem kannatanud kodanike, ettevõtete ja töötajate toetuseks.

Seda peaks tegema meetmete raames, millega kaitstakse õigusi: seetõttu peaks EL saama oma algatustega sekkuda sotsiaalpoliitikasse. Sotsiaalküsimus peaks olema lahutamatu osa punktis 4.4.3 mainitavast strateegilisest kokkuleppest. Samuti peab Euroopa Liit koos liikmesriikidega võtma meetmeid majanduspoliitika valdkonnas (mh Lissaboni strateegia erakorraline rahastamine) ning kõige haavatavamate ettevõtete toetuseks (vt punkt 4.2).

4.3.7.1 Tööturu struktuurimeetmed peaksid olema läbipaistvamad ja kaasavamad. Samas tuleb Euroopa tasandil Euroopa Sotsiaalfondi kasutades kokku leppida eeskirjades, lihtsustades samas menetlust ja tehes makseid kiiremini.

4.3.7.2 Tuleks edendada meetmeid nende ettevõtete toetamiseks, kes võtavad endale kohustuseks kohaldada ja austada sotsiaalse vastutuse põhimõtet Euroopas ja sotsiaalklausli põhimõtet väljaspool Euroopat.

4.3.8 Komitee soovib ja palub, et komisjon teeks koos Euroopa sotsiaalpartneritega kõik võimaliku, kasutades selleks ka majandusstiimuleid (nt struktuurifonde) selliste kokkulepete edendamiseks ja/või lahenduste leidmiseks, mis vähendavad kriisi mõju ettevõtetele ja töötajatele, tutvustades nt häid tavasid, mis on mõnedes riikides kujunemas.

4.3.9 Komitee palub nõukogul võtta vastu vajalikud sätted – Euroopa koodeksi –, milles öeldakse, millistes valdkondades tuleb tegutseda, et vähendada sissetulekute erinevust ja jõuda uut tüüpi õiglase jaotumiseni, ja seda mitte ainult finantssektoris. Sissetulekute erinevus on suurenenud mõõdutundetult ilma igasuguse põhjenduseta. Seetõttu oleks soovitatav sõlmida kõikide pooltega Euroopa kokkulepe.

4.4.1 Komitee leiab, et kui Euroopa Liit tahab kriisile vastu seista ja seda ületada, siis on tal vaja vahendeid otsuste tegemiseks, mida tal praegu ei ole ja mis on tegevusetuse peamine põhjus, mis võib ühendust Hiina ja USA suurvõimudega võrreldes marginaliseerida. Seetõttu leiab komitee, et ELil peaksid olema konkreetsed vahendid tegutsemiseks, isegi kui tegemist on ajutiste vahenditega, et praegusel suurte muutuste ajal tehtud töö ja võetud kohustused ei oleks kasutud.

Poliitiline juhtimine . Komitee usub, et üks peamiseid praeguse kriisi põhjustest tuleneb poliitikute eriarvamustest ja vigadest. Ühtse visioonita ei suutnud poliitikud tegutseda, mille tulemusel ei täitnud nad oma juhtivat rolli ei maailma ega ka Euroopa tasandil. Tulemused on nüüdseks kõigile selged.

4.4.2.1 Rahvusvaheline juhtimine . Euroopa Liidul ei ole veel ühist välispoliitikat ega volitusi kriisijuhtimiseks, kuigi just seda oleks vaja, et Euroopa Liit räägiks ühel häälel vähemalt euroalal, rahvusvahelistel foorumitel ja eelkõige organisatsioonides, mida hakatakse reformima, et seista vastu teiste majanduslike ja poliitiliste blokkide otsustamisõigusega võimudele. Euroopa Liit on maailma suurim kaupade ja teenuste turg ning vaesemate riikide arengu rahastajatest kõige suurem riigiabi andja. ELi valuuta euro on teine rahvusvaheline reservvaluuta ning seega on ta mitmest aspektist majanduslik gigant, kuid kui vaadata ELi otsustustegemisvõimet rahvusvahelisel tasandil, siis on EL nö poliitiline kääbus. See on tõeline paradoks, mida Euroopa kodanikud ei suuda mõista. Globaalsele poliitikale peaks hoopis rohkem mõju avaldama Euroopa ettepanekud ja väärtused.

4.4.2.2 Riigipeadel ja valitsusjuhtidel peab seetõttu olema julgust neid piiranguid tunnistada ja seada endale eesmärgiks sellega tegeleda. Praegu tegutsevad nad nagu ilma kaptenita meeskond ning sellel on suur majanduslik ja poliitiline hind. Selleks ei ole vaja pöörduda ajaloolaste ja/või ELi alusepanijate poole („Kui Euroopa kunagi ühineks, poleks tema neljasaja miljoni elaniku õnnel, heaolul ega kuulsusel piire”, Winston Churchill, 1946). Tuleks viivitamata sõlmida siduv kokkulepe kriisijuhtimiseks, mis võiks seejärel muutuda ühenduse meetodiks, mitte aga tegutseda vastupidi, nagu praegu.

4.4.3 Majanduslik juhtimine . Peamine eesmärk peaks olema ELile vahendite andmine makromajandus- ja sektoripoliitika ühiste suuniste määratlemiseks ja arendamiseks (vähemalt euroalal, millel oleks positiivne mõju kõigile 27 liikmesriigile) ehk täiendada Euroopa rahanduspoliitikat euroalast alustades ühise majanduspoliitikaga, mis ei tohiks piirduda lihtsalt kooskõlastamissooviga ja millega tuleks näha ette meetmeid Euroopa huvide seisukohast strateegilistes sektorites (keskkond, energia, innovatsioon, sisseränne, tööhõive, ühtekuuluvus jne). Tuleks koostada uus Euroopa pakt majanduskasvu, säästva arengu, konkurentsivõime ja tööhõive edendamiseks, millega väärtustatakse eelkõige sotsiaalset ja keskkonnasõbralikku turumajandust ja mille eesmärk oleks siseturgu täiendada, nagu sooviti ka Lissaboni strateegias.

4.4.4 Sotsiaalne juhtimine . Euroopa pakti prioriteetsete eesmärkide seas peavad olema ka sotsiaal- ja ühtekuuluvuspoliitika. EL peaks saama sotsiaalpoliitikasse laiemalt sekkuda, (12) et määratleda põhiliste sotsiaalõiguste alammäär. Kõikidel nendel põhjustel on vaja tegutsemisvõimelisemat Euroopat. Ta peaks seda alustama, tuletades meelde, et EL oli algul majanduslik projekt (ESTÜ, EMÜ ja euro), millele lisandusid poliitilised eesmärgid.

4.4.5 Seetõttu peab komitee praegu vajalikuks kaasata kodanikud, eelkõige noored, laiaulatuslikumalt ELi integratsiooniprotsessi, katsetades selleks uut tüüpi rohujuuretasandi kaasamise vorme. Seda küsimust ei tohi kõrvale jätta. Avalikule arvamusele avaldaks see suurt mõju, kui EL teeks tõhusa ja mõjuka ettepaneku, mis asetaks kodanikud tähelepanu keskmesse tänu uutele viisidele avalikkuse kaasamiseks oluliste poliitiliste otsuste tegemisse Euroopas. See oleks suurepärane viis, kuidas viia Euroopa kodanikud institutsioonidega kokku ja see aitaks vähendada ka ELi demokraatia puudujääki. Tegemist on ühenduse tuleviku seisukohast elutähtsa küsimusega, mida ei saa enam edasi lükata, isegi kui Lissaboni lepinguga tehakse väike samm edasi.

4.4.6 Olulise panuse selles suunas võib anda Euroopa kodanikuühiskond, mida ei tohiks mainida lihtsalt juhuslikult ega jätta eraldi sfääri või kasutada lihtsalt kattena. See on väljakutse komiteele, „Programm Euroopale”.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(3) „Situation of the financial and banking system” („Finants- ja pangandussüsteemi seis”), Prantsuse majandus-, tööstus- ja tööhõiveministri Christine Lagarde'i, Rootsi rahandusministri Anders Borgi, Madalmaade rahandusministri Wouter Bosi, Luksemburgi rahandusministri Jean-Claude Junckeri, Hispaania rahandusministri Elena Salgado Mendezi, Saksa rahandusministri Peer Steinbrücki ja Itaalia rahandusministri Giulio Tremonti ühisartikkel, mis avaldati mitmetes Euroopa ajalehtedes 4. septembril 2009.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta ühenduses ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta – KOM(2009) 499 lõplik, 23.9.2009; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus – KOM(2009) 501 lõplik, 23.9.2009; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus – KOM(2009) 502 lõplik, 23.9.2009; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus – KOM(2009) 503 lõplik, 23.9.2009.

(8) Vt komitee arvamus teemal „De Larosière'i töörühma aruanne” (ELT C 318, 23.12.2009, lk 57). José Manuel Barroso väljendas oma sõnavõtus komitee täiskogu istungjärgul 30. septembril 2009 samasugust arvamust.

(10) Vt komitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja programme käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta”, ELT C 228, 22.9.2009, lk 141.

(12) José Manuel Barroso väljendas oma sõnavõtus komitee täiskogu istungjärgul 30. septembril 2009 samasugust arvamust.