23.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/52

1.1

Euroopa projekti keskne eesmärk peaksid olema kvaliteetsed töökohad kõikidele.

1.2

Vaeste töötajate küsimust peaks Euroopa sotsiaaldialoogi raames regulaarselt käsitlema.

1.3

Tuleks kiiresti arendada välja analüüsivahendid, et õppida tundma olukorda Euroopa tasandil selle erinevustes, kuid ka ühispunktides.

1.4

Peaks uurima uusi viise sotsiaalkaitse ja tööhõive kombineerimiseks, mis võimaldaks tagada kõikidele töötajatele inimväärse sissetuleku ja looma neile sellega tingimused oma põhivajaduste rahuldamiseks (eluase, tervishoid, haridus neile endile ja nende lastele jne).

1.5

Kvaliteetsete töökohtade jaoks tuleks tagada tõhus väljaõpe ja täiendkoolitus. Eri tasanditel (riigi- ja piirkondlikul tasandil) tuleks võtta meetmeid sellise keskkonna loomiseks, millega välditakse noorte varajast õpingute poolelijätmist.

1.6

Tuleks jätkata tööd ja arutelusid seoses turvalise paindlikkusega, et leida uus tasakaal paindlikkuse (vajalik ettevõtetele) ja tõeliste turvalisust suurendavate vahendite vahel (töötajate kaitse), mis takistaksid töötajate vaesuse suurenemist ja oleksid suunatud selle kõrvaldamisele.

1.7

2010. aasta, mille komisjon on kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks, peaks olema võimalus tõsta teadlikkust ja mobiliseerida tegevust kõnealuses valdkonnas Euroopa Liidu ja liikmesriigi tasandil.

2.1

ELis on tehtud vaeste töötajate kohta terve rida uurimistöid, ettepanekuid ja uuendusi, mis näitavad, et töö ei kaitse ilmtingimata vaesuse eest, eriti praeguses sotsiaal-majanduslikus kontekstis.

2.2

Komisjon rõhutas uutele riiklikele strateegiaaruannetele tuginevas teatises „Ettepanek: 2009. aasta ühisaruanne sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta” (1), kui oluline on vaeste töötajate ja kvaliteetsete töökohtade küsimus. Teatises määratletud teema ja konkreetsed probleemid on täielikult kooskõlas ELi murede ja aktiivseks kaasamiseks läbiviidud tegevusega. Tuleb üheaegselt võidelda nii vaesumise vastu kui ka toetada kvaliteetsete töökohtade loomist kõikidele.

2.3

Teema muutub veelgi olulisemaks kriisiolukorras, kus töötus suureneb oluliselt ja riigieelarvega seonduv pinge kasvab. Hetkeolukorrast tuleb siiski kaugemale vaadata ja kõnealust küsimust tuleb vaadelda praegustes erakorralistes tingimustes käsitlemist nõudva küsimusena, kuid ka struktuurilise küsimusena, mis on keskmises ja pikas perspektiivis sotsiaalkaitse ja tööpoliitika positiivsete ja soovitavate arengute keskmes.

2.4

Komisjon, kes on koostamas dokumenti töö ja vaesuse kohta, kuulutas 2010. aasta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aastaks. Nimelt elab peaaegu 80 miljonit inimest ELis (s.t 16 % elanikest) vaesuses. Neist paljud on töötavad vaesed. 8 % töötajatest elab allpool vaesuspiiri (2).

2.5

Komitee tõi arvamuses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta (3) välja, et rahalise vaesuse tavapärase näitajale lisaks on vaja teisi vaesusenäitajaid, mis näitavad vaesuse püsivust ja seda, millest tegelikult ilma jäädakse, et nähtust täielikult arvesse võtta. Lisaks tehnilistele detailidele antakse võrdlustega, mis on nüüd tänu Euroopa tasandil kokkulepitud määratlusele võimalikud, selge ülevaade praegustest suundumustest.

3.1

Kasutades „vaese töötaja” mõistet, tuleb kõigepealt selgitada kahte mõistet: „töötaja” ja „vaene”. Töötaja vaesus sõltub ühelt poolt tema isiklikust sissetulekust, mille ta on omandanud oma töölepingu kestel (töötasust) ja teiselt poolt tema perekonna üldistest majanduslikest ressurssidest. Töö all mõeldakse individuaalset kutsetegevust. Vaesus tähendab, et leibkonna kogutulu ei ole piisav. Vahel võivad isikud, kes ei ole vaesed ja/või kes ei tundu vaesed, ootamatult vaeseks jääda.

3.2

Vaesust määratletakse leibkonna, kuid tööd üksikisiku tasandil. Seega ei tehta vahet kahel analüüsitasandil. Töötava elanikkonna vaesus sõltub kõigepealt tööhõive olukorrast ja üksikisikute töökohtade tingimustest ning seejärel leibkonnast, kuhu nad kuuluvad. See kahetine hindamine toob kaasa raskusi. Inimene võib saada väga väikest palka, kuid mitte olla vaene (sest teiste pereliikmete sissetulekud on suuremad). Samas võib inimene olla vaene, kuigi tema palk on keskmise sissetuleku lähedane ja seda peetakse piisavaks ühiskonnas, kuhu ta kuulub. Mõned võivad olla mitteaktiivsed (töötud), kuid saada vaesusemäära kaugelt ületavaid toetusi. Samas võidakse töötada suure koormusega, kuid saada väga väikest palka ja pidada üleval mitut inimest, mistõttu langetakse allapoole vaesuspiiri.

3.3

Sellest tulenevalt tuleb vaeste töötajatega tegeleda nii tööhõivepoliitikas, sotsiaalabi-, sotsiaalkindlustus- kui ka perepoliitikas.

3.4

Euroopa tööhõivestrateegia raames, mis on omakorda Lissaboni strateegia osa, on vaeste töötajate arvu vähendamine muutunud üheks Euroopa Liidu prioriteediks. Seega tuli 2003. aastal luua hindamis- ja võrdlusnäitaja. Ühenduse sotsiaalse kaasatuse protsessiga seoses teostatavate tööde raames võttis Euroopa Liidu sotsiaalkaitsekomitee 2003. aasta juulis vastu ühise näitaja, et hinnata vaeste töötajate osakaalu Euroopa Liidus ja mõningaid nende peamisi sotsiaaldemograafilisi omadusi.

3.5

Sotsiaalkaitsekomitee määratluse alusel on vaene töötaja isik, kes on vaatlusaasta jooksul peamiselt töötanud (töövõtja või füüsilisest isikust ettevõtjana) ja elab leibkonnas, mille kogusissetulek on alla 60 % riigi keskmisest sissetulekust. Isikul pidi olema töökoht enam kui pool aastast. Täpsemalt määratleb töötajate vaesuse riski näitaja töötajana kõik isikud, kes töötasid vaatlusperioodi jooksul vähemalt seitse kuud kaheteistkümnest (4).

4.1

Sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonna Euroopa Liidu strateegia ühiste eesmärkide raames avaldas komisjon 2008. aasta lõpus aastaaruande sotsiaalsuundumuste kohta liikmesriikides (vt lisa) (5). Sealt selgub, et 2006. aasta lõpus ohustas vaesus 16 % eurooplastest. 8 % Euroopa Liidu töötajatest elasid allpool vaesuspiiri. Arvud varieeruvad 4 % või vähema (Tšehhi Vabariik, Belgia, Taani, Holland ja Soome) ning 13 % või 14 % (vastavalt Poola ja Kreeka) vahel (6). Töötajate vaesus on seotud madalate palkade (määratletud kui palk, mis jääb alla 60 % mediaanpalgast), madala kvalifikatsiooni, ebakindla töö, mõnede füüsilisest isikust ettevõtjate madala tasustamise ja osalise tööajaga töötamisega, mis ei ole tihti vabatahtlik. Sellist tüüpi vaesus on seotud ka leibkonna teiste liikmete majandusliku staatusega. Komisjon märgib, et lastega peredes ei ole ühe sissetulekuga peremudel piisav leibkonna vaesusest päästmiseks.

4.2

Suhtelise rahalise vaesuse näitajat on tihti kritiseeritud, sest see ei käsitle tegelikult erinevaid vaesustumise olukordi. Sissetulekuvaesus on muidugi vaid üks vaesuse aspekt. Euroopa Liidus on arendamisjärgus teisi näitajaid, mis annavad vaesusest erineva ja täiendava pildi.

4.3

Rahalise vaesuse mõõtmisvahendite kõrval arendatakse ka teisi vaesuse mõõtjaid, mis on seotud elutingimustega. Euroopa tasandil mõõdetakse näiteks materiaalset puudust (vt lisa). Näitajas võetakse arvesse nende isikute osakaalu, kes elavad leibkondades, kus puudub vähemalt kolm järgmisest üheksast elemendist: 1) võime katta ootamatuid kulutusi, 2) üks nädal puhkust aastas, 3) võime tasuda oma laene, 4) vähemalt üle päeva üks eine liha, kana või kalaga, 5) kohase soojustusega eluase, 6) pesumasin, 7) värviteleviisor, 8) telefon, 9) isiklik auto. Loomulikult on kõik need elemendid materiaalsete tingimuste näitajana vaieldavad. Nende kokkupanemine annab aga huvitava pildi. Puuduse määras esineb suuri erinevusi, ulatudes 3 %-st Luksemburgis kuni 50 %-ni Leedus. Need erinevused on palju suuremad kui rahalised erinevused (10 %-st kuni 21 %-ni).

4.4

Materiaalse puuduse alusel reastatuna muutub liikmesriikide järjestus radikaalselt. Aga sel juhul on tegemist vaesusega üldiselt, mitte ainult vaeste töötajatega. Varsti peame suutma näidata, milline on iga liikmesriigi vaeste töötajate olukord materiaalse puuduse kontekstis. Põhimõtteliselt ei ole töötajate vaesus ainult madala sissetuleku probleem, vaid ka elukvaliteedi (töö-, pere- ja sotsiaalne elu) küsimus.

5.1

Esimene töötajate vaesuseni viiv tegur on töötaja staatuse ebakindlus. Paljud sidusrühmad, sh Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon ja Euroopa ametiühingud, on mures kasvava ebakindluse pärast tööturul. Üle 19,1 miljoni tähtajalise töölepingu (7) ja ligikaudu 29 miljonit vale-FIEt (peamiselt ehitussektoris) moodustab kokku ligikaudu 48,1 miljonit töötajat, kelle staatust iseloomustab teatav ebastabiilsus. On selge, et need inimesed moodustavad sama riigi piires väga mitmekülgse rühma ning veelgi enam eri riikide vahel. Probleemi suurust tuleb aga mõõta kümnete miljonite töötavate inimestega, kes on silmitsi teatud ebakindlusega, mis võib viia töötajate vaesuseni.

5.2

Tööandjad rõhutavad töötajate vaesuse küsimuse keerukust, tuues eelkõige esile seose vaesumise ohu ja haridustaseme vahel. Haridus- ja koolitussüsteemid peaksid olema tõhusamad ja õiglasemad. Lisaks on ülioluline muuta töö tasuvaks (8), st tagada tõhus tasakaal maksusüsteemide ja sotsiaalkindlustussüsteemide vahel.

5.3

Töötajate vaesus põhineb töö madalal tasustamisel (mis ei ole tihti vastavuses täidetud tööülesannetega) ja peremudeli muutustel. Peremudelite arengut, mis mõjutab eri liikmesriike eri määral, iseloomustab kõikjal kasvav ebastabiilsus, mis on tingitud üha sagenevatest lahkuminekutest ja üha suurenevast arvust ühe lapsevanemaga peredest, kus on üks töötav inimene ja millel on seega suurem oht vaesusesse langeda. Komisjoni dokumendis „2007. aasta ühisaruanne sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta” (9) osutati juba, et kuigi töö on parim vahend vaesusega võitlemiseks, ei saa see olla ainus vahend. Seega on vaja võtta või jõustada solidaarsusel põhinevaid meetmeid perekondade, naiste, noorte, üliõpilaste, puuetega inimeste, vanurite, sisserännanute, kõige haavatavamate rühmade jaoks. Muuhulgas tuleb rõhutada, mil määral määrab töötajate vaesus laste vaesuse.

5.4

Transpordi-, eluaseme-, tervishoiu- jt kulude tõus kipub samuti töötajaid nõrgestama. Kõige enam puudutab nimetatud kulude tõus miinimumpalga lähedast palka teenivaid ja alamkeskklassi töötajaid, kuna nad asuvad tihti tööhõivepiirkondade äärealadel.

5.5

Töötajate vaesus võib olla inimese madala pädevus- või väljaõppetaseme, kohase palgaga töö jaoks nõutavate pädevuste puudumise või ebasobivate töötingimuste tagajärg. Haavatavad rühmad on tihti eakad inimesed, noored, naised, suured pered, puuetega inimesed, varakult kooli pooleli jätnud inimesed ja sisserändajad. Seega on oluline tagada kõigile puuetega inimestele kohandatud vastuvõtutingimused töökohas ja igale lapsele hea algus eluks esimeste kooliaastate kaudu, aga tegeldes samas ka kooli pooleli jätmise probleemiga, mille määr on veel liiga kõrge (Euroopas praegu 15 %).

5.6

Sügavamal tasandil on töötajate vaesus väga tihti vaegtööhõive tulemus. Töötajate vaesus on nii töövõtjate kui ka mõnede füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks mitmete omavahel seotud kriteeriumitega keeruline teema. Väljakutsetega toimetulekuks tõhusate mehhanismide leidmiseks tuleb võtta terviklik lähenemine. Ilma majanduskasvu ja globaliseerumisega kohanemisele (ja praeguse kriisiga toimetulekule) suunatud üldise poliitikata ei saa olla tõhusaid kavasid töötajate vaesusega võitlemiseks.

6.1

Eelkõige tuleb töötajate vaesuse vastu võitlemisel mõelda makromajanduslikes terminites. Dünaamikat ei saa korralikult kontrollida ühekordsete meetmetega, eriti kriisiolukorras. Tööhõive ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevus, täpsemalt kvaliteetne tööhõive kõigi jaoks, peab olema kõigi Euroopa institutsioonide prioriteet.

6.2

Usaldusväärsed näitajad: ühiste usaldusväärsete näitajate väljatöötamine vaeste töötajate jaoks peab jätkuma. Euroopa investeeringud ja avatud koordinatsiooni meetod on juba võimaldanud suuri edusamme. Tuleb siiski minna veel kaugemale ja täiendada teadmisi veel täielikumate andmete põhjal, võttes samal ajal arvesse vaeste töötajate osakaalu, vaesuse intensiivsust ja vaeste vahel jaguneva sissetuleku ebavõrdsust (riigi sees ja riikide vahel).

6.3

Tehnilisest vaatenurgast on statistiliste küsimuste puhul vaja riikide lävendil põhinevaid riiklikke andmeid ja ka Euroopa lävendil põhinevaid täiesti Euroopa andmeid. See võimaldaks lisaks tänasel päeval ainsa olemasoleva näitaja põhjal sätestatule kategoriseerida muudel alustel ja omada muid visioone.

6.4

Õiglane ja inimväärne tasu, mida toetab tugevdatud sotsiaalne dialoog: töötajate vaesust tuleb tõrjuda ka ambitsioonika palgapoliitikaga. Tuleb toetada ja mitmekordistada algatusi, millega üritatakse pöörduda süsteemi juurde inflatsioon + asjakohane osa tootlikkuse kasvust. Sellega seoses peavad palgaläbirääkimised kui sotsiaalse dialoogi alustala mängima kaalukat rolli võitluses töötajate vaesuse vastu. Sektori, riigi või Euroopa tasandil ei ole tõelist rahalist mõju ettevõtete jaoks, kui läbirääkimised kulgevad edukalt ja seega ei maksta preemiat tõelise sotsiaalse dialoogi eest. Inimväärset tööd puudutavaid edusamme tehakse sotsiaalse dialoogi, sotsiaalpartnerite investeeringute, ettevõtete vastutuse ning riigiasutuste stimuleerivate ja parandavate meetmete kaudu ning praegu pankade rolli abil VKEde suhtes. Võitlus deklareerimata töö vastu on määrav vahend võitluses töötajate vaesuse vastu. Ühelt poolt seetõttu, et see puudutab kõige haavatavamaid isikuid (sisserändajad, ebakindlas olukorras olevad inimesed), aga samuti seetõttu, et see võib viia peaaegu orjapidamiseni, mis on vastuolus põhiõiguste hartaga.

6.5

Ettevõtluse ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevuse mehhanismid: paljud ettevõtjad ja füüsilisest isikust ettevõtjad on vaesed töötajad, eriti äri alustamise ajal. Tuleb luua toetusmehhanismid, sest paljud neist väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest hakkavad looma uusi töökohti. 80 % majanduskasvust tuleb väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektorist, aga paljud ettevõtjad lepivad väikese palgaga või loobuvad oma äri loomise alguses sellest üldse, seades nii oma perekonna vaesusesse langemise ohtu.

6.6

Kohandatud koolitussüsteemid: elukestev õpe eelkõige madalama kvalifikatsiooniga töötajate jaoks on peamine tingimus pädevuste parandamisel ja töötajatele õiglase ja inimväärse palgaga töökohtade tagamisel.

6.7

Kohandatud sotsiaalkaitse: võitlus töötajate vaesuse vastu toimub toimivate meetmete ratsionaliseerimise kaudu. Sotsiaalteenuseid peab olema võimalik tõhusamalt kombineerida uute lapsehoiu- ja tööalast liikuvust edendavate teenustega (nii nagu töö, peab ka liikuvus olema tasuv), mis võimaldab vaestel töötajatel leida uuesti hästi tasuv töö.

6.8

Kuna selgub, et mõnes riigis töötab märkimisväärne hulk kodutuid, siis tuleb koondada sotsiaaleluasemete ressursid ja anda prioriteet neile, kes töötavad, aga kellel on oht kaotada töö ja stabiilsus eluaseme halva kvaliteedi või puudumise tõttu.

6.9

Töökeskkonna ja tööga arvestamine: kuna töötajate vaesus on konkreetselt olulisel määral seotud töötingimustega, siis on ülioluline tegeleda töökeskkonnaga seotud aspektidega: vabatahtliku liikumise toetamine, subsideeritud toidule juurdepääs, eluasemetingimused, lapsehoiuteenused. Peale selle peaks tööd andval ettevõttel olema võimalik hinnata, milliste meetmetega saaks nende töölepingutesse lisada rohkem turvalisust ja kuidas nende töötajad võiksid edasi areneda ja tõsta oma kvalifikatsiooni.

6.10

Teavitamine ja mobiliseerimine: vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta raames tuleb mobiliseerida avalik arvamus ja meedia. Vaeste töötajate nähtuse analüüsimine, rääkimine inimväärikust alandavatest olukordadest, mida see nähtus endaga kaasa toob, ning Euroopa kodanike mobiliseerimine võib lõpetada viletsuse, kuhu mitmed töötajad on sattunud, ja aidata anda neile tagasi nende väärikus. Kaastunde asemel tuleb rääkida kvaliteetsete töökohtade leidmisest kõigi jaoks, et edendada eetiliselt ülimat Euroopa sotsiaalmudelit.