Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kaubandus ja toiduga kindlustatus”

21. jaanuaril 2009. aastal saadetud kirjas palus Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 19. novembril 2009. Raportöör oli Mario Campli ja kaasraportöör Jonathan Peel.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.-17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 191, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1.1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi komitee) arvates on õigus toidule üks põhilistest kodanikuõigustest nagu ka kodanikuühiskonna õigus sekkuda selle küsimuse kõikidesse aspektidesse ning komitee leiab, et globaalne toiduga kindlustatus on üks peamistest inimõigustest.

1.1.2 Maailmas, kus toodetakse piisavalt, et toita kogu inimkonda, ei ole üle miljardil inimestest juurdepääsu piisavale hulgale toidule. Toiduga kindlustamatuse peamine põhjus on vaesus, mis tekkis majanduste, söömistraditsioonide ja kohaliku turu infrastruktuuri lagunemise kontekstis 1980ndatel kasutusele võetud rahvusvaheliste strateegiate tagajärjel.

1.1.3 Komitee on teadlik, et vaesuse vähendamisele ja sissetuleku suurendamisele suunatud täiendavate arengupoliitiliste meetmete valdkonnas võib reguleeritud kaubandus, sh piirkondlike turgude arendamine aidata inimestel ja inimrühmadel toidupuudusest üle saada.

1.1.4 Protektsionistlike meetmete laialdane kasutamine ei aita kaasa globaalsele toiduga kindlustatusele, kuna sellega ei tagata vajalikku paindlikkust ja takistatakse just Aafrikas igasugust konkreetset piirkondlikku integratsiooni.

1.1.5 Komitee leiab, et reguleeritud kaubandus peab otsuste tegemisel ja kohaldamisel tuginema põhimõttel, et inimestel on õigus toidule ning et liikmesriigid ei tohi võtta endale rahvusvahelisi kohustusi, mis on selle põhimõttega vastuolus.

1.1.6 Komitee on teadlik, et toiduainetega isevarustamisele suunatud poliitika on majanduslikult kulukas ja et see ei ole kooskõlas ülemaailmsel juhtimisel põhineva lähenemisviisiga. Samas peab ta toiduainetega varustamise sõltumatusel põhinevat lähenemisviisi inimeste seaduslikuks õiguseks kujundada sõltumatult poliitikat oma riigi toiduga kindlustamiseks ja elanikkonna stabiilseks toitlustamiseks, pidades samas kinni sõltumatusest teiste inimeste toiduainetega varustamisel.

1.1.7 Komitee rõhutab vajadust reformida toiduga kindlustatuse ja kaubanduse ülemaailmse juhtimise vahendeid, organeid ja poliitikat kooskõlas põhimõtte ja tavaga, et poliitikavaldkonnad peavad olema sidusad arenguga.

1.1.8 Komitee usub, et kõik võimalikud ja kasulikud vaesuse vastu võitlemise ja toiduga kindlustatuse suurenemise strateegiad võivad anda häid ja stabiilseid tulemusi, kui nad on kooskõlas demokraatlike protsesside edusammudega ja tugevama õigusriigiga toiduga kindlustamatuse all kannatavates riikides.

1.2.1 Kõikehõlmavale poliitilisele lähenemisviisile viidates teeb komitee järgmised üldised soovitused:

1.2.1.1 et Euroopa Liit rakendaks Euroopa arengukonsensust, järgimaks ühtset strateegiat, mis oleks meie partneritele maailmas äratuntav ja tänu millele saaks ELil olla juhtiv roll Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) – maailma toiduabi programmi (WFP) – Põllumajanduse Arendamise Rahvusvahelise Fondi (IFAD) süsteemi põhjalikul reformimisel;

1.2.1.2 et Euroopa Liit lisaks süstemaatiliselt oma kaubanduspoliitikasse põhimõtte, mille järgi inimestel on õigus toidule, ja võtaks asjakohaseid kooskõlastusmeetmeid teiste Maailma Kaubaorganisatsiooni (WTO) liikmetega, et need põhimõtted oleksid lahutamatu osa mitmepoolsetest läbirääkimistest;

1.2.1.3 et Euroopa Liit uuriks, mil viisil saaks ta ettevõtete sotsiaalse vastutuse kontekstis jälgida Euroopa või ELis asuvate ettevõtete majandus- ja kaubandustegevuse mõju ülemaailmsele toiduga kindlustatusele; sellega seoses võtab komitee endale kohustuseks koostada omaalgatuslik arvamus teemal „Euroopa põllumajandustööstus maailmas: strateegiad, väljakutsed ja head tavad”;

1.2.1.4 et Euroopa Liit annaks edaspidistes majanduspartnerluslepingutes ja teistes vabakaubanduse lepingutes kodanikuühiskonnale institutsioonilise rolli, nagu seda nähti juba ette CARIFORUMi ja Euroopa Komisjoni lepingus;

1.2.1.5 et rahvusvahelised finantsasutused kehtestaksid asjakohased finantsturge reguleerivad eeskirjad põllumajandustoormete valdkonnas spekulatsioonide vältimiseks;

1.2.1.6 et rahvusvahelised tervise- ja keskkonnaorganisatsioonid keelustaksid loomse valgu liigse kasutamise toidus;

1.2.1.7 et rahvusvaheline üldsus looks rahvusvahelise toidureservi süsteemi, mis toimiks tihedalt kooskõlastatult FAO varajase hoiatuse süsteemiga;

1.2.1.8 et rahvusvaheline üldsus vaataks üle ÜRO klassifikatsiooni, tegemaks selgelt vahet keskmise sissetulekuga arengumaadel ning kõige vaesematel riikidel ja vähem arenenud riikidel;

1.2.1.9 et kõik WTO liikmed ja eelkõige Euroopa Liit lisaks läbirääkimiste volitustesse konkreetsete riikide ja inimrühmade kaupa koostatavad mõju- ja haavatavuse analüüsid;

1.2.1.10 et WTO liikmed tunnistaksid ekspordile kehtestavate ajutiste piirangute õigustatust, kuna see võimaldab tõepoolselt hoida arengumaade toiduainete hindu ohjes ning aitab lahendada teatavate ühiskonnarühmade toiduainetekriisi;

1.2.1.11 et arengumaade valitsused kaasaksid põllumajandustootjate organisatsioonid põllumajandusarengu kavandamisse ja tugevdaksid kõiki põllumajandustootjate loodud ning töötajate ja tarbijate edendatavaid organiseeritud tootmise vorme.

1.2.2 Käimasolevatele majanduspartnerluslepingute läbirääkimistele viidates soovitab komitee

1.2.2.1 töötada, eelkõige Aafrikas suurema piirkondliku integratsiooni nimel, kuna see on tõhus vahend arengu ja toiduga kindlustatuse edendamiseks ning väga oluline tegur Cotonou lepingu 2010. aastasse kavandatud läbivaatamisel;

1.2.2.2 tagada omavahel ristuvate piirkondliku integratsiooni algatuste ning majanduspartnerluse vahe- ja üldiste lepingute koostoime;

1.2.2.3 tagada, et läbirääkimisi saaks kiirelt kohandada AKV riikide suutlikkuse ja potentsiaaliga ning saavutada koheseid tulemusi sellistes valdkondades nagu päritolueeskirjade lihtsustamine;

1.2.2.4 julgustada võimalikult palju AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna) riike pidama prioriteetseteks sektoriteks põllumajandust ja maaelu arengut;

1.2.2.5 suurendada veelgi kahe miljardi euro suurust summat, mille EL määras kaubandusega seotud abile, võttes samas arvesse majanduskriisi mõjusid;

1.2.2.6 edendada kõrge lisaväärtusega töötleva tööstuste ning eelkõige toiduainetetööstuse arengut ja kasvu Aafrikas, sh infrastruktuurisüsteemide parandamise abil;

1.2.2.7 soodustada märkimisväärselt kohalikku uurimistegevust ja tehnoloogilist arengut, eelkõige põllumajandusega seotud sektorites.

1.2.3 Käimasolevatele WTO Doha arengukava läbirääkimistele viidates soovitab komitee,

1.2.3.1 et WTO liikmed tagaksid, et kaubanduspoliitika strateegiline läbivaatamine aitaks taas algatada arutelu selle üle, kuidas peaksid edaspidised kaubandusläbirääkimised põllumajanduse valdkonnas toimuma (andes toiduga kindlustatusele eristaatuse) ja mil viisil pakutakse tulevikus arengumaadele tehnilist abi;

1.2.3.2 et WTO liikmed viiksid G-20 palve kohaselt Doha arenguvooru 2010. aastaks lõpule, pidamaks kinni kohustusest arengu ja aastatuhande arengueesmärkide valdkonnas;

1.2.3.3 et EL tugevdaks juba tehtud järeleandmisi arengumaadele selle asemel, et püüda saavutada järeleandmisi iseendale;

1.2.3.4 et EL laiendaks algatust „Kõik peale relvade” kõikidele riikidele, kes on FAO määratluse järgi toidukriisis või suures ohus toidukriisi sattuda, isegi kui tegemist ei ole vähem arenenud või AKV riikidega;

1.2.3.5 et EL kasutaks selliseid kaubanduspoliitilisi vahendeid suurema toiduga kindlustatuse edendamiseks nagu WTO ettepanekul sõlmitud kaubanduse lihtsustamise kokkuleppe varasem rakendamine, abi tervishoiu- ja taimetervishoiuküsimustes või toetus väikestele sõltumatutele põllumajandustootjatele, kes ei kuulu kontrollitud tarneahelasse.

2.1.1 Komitee on nõus järgmise üldtunnustatud toiduga kindlustatuse määratlusega, mis võeti vastu 1996. aastal toimunud ülemaailmsel toidualasel tippkohtumisel: „toiduga kindlustatus on tagatud siis, kui kõigil inimestel on igal ajal füüsiline, sotsiaalne ja majanduslik juurdepääs piisavale, ohutule ja täisväärtuslikule toidule, mis rahuldab nende toitumisvajadusi ja toidueelistusi aktiivseks ja tervislikuks eluks”.

2.1.2 Sellega arvestades rõhutab komitee, et toiduga kindlustatus on keeruline probleem, mille puhul tuleb üheaegselt arvestada nelja teguriga:

2.2.1 Toiduga kindlustamatuse analüüsist selguvad järgmised väga olulised omadused (1): a) kindlustamatus on suurenemas ja praegu, topeltkriisi järel kannatab selle all üle miljardi inimese; b) see koondub järjest rohkem teatud piirkondadesse (89 % Aasiasse, Vaikse ookeani piirkonda ja Sahara-tagusesse Aafrikasse), c) esineb eelkõige maapiirkondades (70 % toiduga kindlustamatuse all kannatavatest inimestest elab maapiirkondades), kuid on jätmas oma jälge ka linnadesse ja äärelinnadesse.

2.2.2 Põllumajandustoodete hindade ja finantskriisi topeltmõju on peamine põhjus, miks viimasel ajal on suurenenud toidupuuduse all kannatavate inimeste arv. Lisaks sellele on suurenenud toiduga kindlustatust mõjutavate katastroofide arv. Inimeste põhjustatud katastroofide seast tõusevad sõdade ja konfliktidega võrreldes järjest rohkem esile sotsiaalmajanduslikud katastroofid.

2.2.3 Põllumajandustoormete hindu on viimasel kolmel kümnendil iseloomustanud kõikumine, kuid keskpikas perioodis on hinnad tegelikult siiski olnud langevas trendis. 2007.–2008. aastal oli hindande tõus eriti hüppeline nii oma ulatuse kui ka kiiruse poolest (FAO toiduhindade indeks suurenes veidi rohkem kui 12 kuu jooksul peaaegu 60 %). Peaks siiski meeles pidama, et isegi kriisi tipul (2008. aasta märtsis) jäid hinnad 1970-ndate alguse rekordiliselt kõrgest tasemest madalamaks.

2.2.4 Seoses hiljutiste arengutega tuleb rõhutada, et finantsspekulatsioonide mulli lõhkemisest saadik on põllumajandustoodete hinnad pidevalt langenud, kuid on siiski 2007.–2008. aasta kriisi eelsetest hindadest kõrgemad.

2.2.5 Komitee märgib, et hindade muutumisel ning pideval ja järjest suuremal kõikumisel on struktuurilised, tsüklilised ja spekulatiivsed põhjused.

2.2.6 Komitee rõhutab eelkõige põllumajandustoodete hindade hiljutiste arengute ja naftahinna omavahelist tugevat seost, mis avaldab mõju nii põllumajanduse tootmiskuludele kui ka biokütuste tootmise võimalustele, eelkõige siis, kui seda toetatakse riigiabiga.

2.2.7 Teised toidukriisile kaasa aidanud põhjused on põllumajandusinvesteeringute järjest suurem vähenemine ja krooniliselt madal põllumajanduse saagikus vaestes riikides; kiire linnastumine; suurenenud sissetulekud mõnedes areneva majandusega riikides (Hiinas ja Indias), mille tulemusel on inimesed hakanud tarbima rohkem liha, ning toiduvarude süsteemide kokkukukkumine.

2.2.8 Komitee rõhutab, et sellises muutunud olukorras võib märgata järjest tugevamat tendentsi, mille kohaselt lisatakse spekulatiivse kapitali ja investeerimisfondide (sh Euroopa kapitali ja fondide) portfelli põllumajandustoormetega seotud väärtpabereid, mille tulemusel suureneb hindade kõikuvus ja tekivad moonutused futuuride turul.

2.2.9 Seetõttu rõhutab komitee, et kui finantsturge ei suudeta kiiresti ja radikaalselt muuta, siis hakatakse lähikuudel ja ka edaspidi põllumajandustoormete hindadega taas rohkem spekuleerima ning selle tulemusel võib toiduga kindlustamatus oluliselt suureneda.

2.2.10 Finantskriis koos põllumajandustoormete hindade kriisiga on arengumaades tekitanud doominoefekti, mille näiteks võib tuua välisinvesteeringute kapitalivoogude vähenemise, rahaülekannete vähenemise, valitsuste suutmatuse võtta vastu riiklike kulutuste kavasid, tendentsi kasutada rohkem nn seotud abi, siseinvesteeringute vähenemise, vaesuse suurenemise, külvi vähenemise (mille tõttu prognoositakse ka saagi vähenemist) ja toiduainete hindade taas tõusmise.

2.2.11 Kõige rohkem kannatanud ühiskonnarühmad on need, kellel on peamised haavatavuse tunnused: maata maapiirkondade elanikud; leibkonnad, mille perekonnapea on naine; linnades elavad vaesed. Riikidest on kõige rohkem kannatanud need, kes sõltuvad strateegiliselt impordist. See toob esile, kui vajalik on kohalikku maaelu arendada.

2.2.12 Nende stsenaariumite tõttu rõhutab komitee kiiret vajadust suurendada arengule suunatud rahvusvahelisi fonde. Seetõttu toetab komitee finantstehingute maksustamise ideed, (2) kuna sellest saadavat tulu võiks kasutada toiduga kindlustamise algatustele.

2.2.13 Sama oluline on, et AKV riigid muudaksid Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutust toiduga kindlustatuse suurendamiseks; nimelt praegu on hoolimata sellest, et 70 % toidupuuduse all kannatavast elanikkonnast elab maapiirkondades, AKV riikide valitsused eraldanud maaelu arengule ainult 7,5 % Euroopa 9. arengufondist (2000–2007) ja vaid 1,5 % konkreetselt põllumajandusega seotud tegevusele.

2.3.1 Toiduga kindlustamatuse pikaajalisel analüüsil on vaja võtta arvesse teisi tärkavaid ja küsimusega struktuuriliselt seotud tegureid:

3.1 Komitee rõhutab vajadust lisaks turgu reguleerivatele vahenditele ja asjaomastele institutsioonidele koostada uued rahvusvahelised eeskirjad. Inimeste täieliku õiguse kinnitamine koos turumajanduse vahendite tõhususe pideva parandamisega võib anda toiduga kindlustamise keerulise küsimuse üldisele käsitlusele uue strateegilise raamistiku.

3.2 Selline strateegia võib anda häid ja stabiilseid tulemusi, kui see on kooskõlas demokraatlike protsesside edusammudega ja tugevama õigusriigiga toiduga kindlustamatuse all kannatavates riikides.

3.3 Komitee nõustub määratlusega, et õigus toidule on „õigus saada kas otse või raha eest tehtava ostuga korrapäraselt, püsivalt ja vabalt piisaval määral kvaliteetset toitu, mis on kooskõlas selle ühiskonna kultuuritraditsioonidega, kuhu tarbija kuulub, ning mis tagab talle üksikisikuna ja kollektiivi osana hirmudeta, rahuldava ja inimväärse füüsilise ja vaimse seisundi” (4). Kõnealune määratlus on tihedalt seotud ülemaailmse toidualase tippkohtumise tegevuskava esimeses punktis määratletud toiduga kindlustatuse mõistega ja seda on analüüsitud eespool.

3.4 2004. aasta novembris võtsid FAO liikmesriigid vastu vabatahtlikud suunised (5) selle sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise õiguse tõlgendamiseks ja soovitasid konkreetseid meetmeid, kuidas õigust toidule praktikas rakendada.

3.5 Paljude riikide põhiseaduses on eraldi kirjas õigus toidule, kuid vähesed on vastu võtnud seadused selle õiguse tegelikuks kaitseks; nende riikide seast on Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia vastu võtnud ka üldised õigusnormid, milles tunnistatakse, et õigusele toidule ja veele tuginedes võib võtta õiguslikke meetmeid (pöörduda kohtusse jne).

3.6 Selle mõtteliini jätkuks andis ÜRO eriraportöör, kes tegeles õigusega toidule, oma lähetusel WTOssse neli suunist (6): kaubanduse roll tuleb kindlaks määrata kooskõlas inimõiguste ja arengueesmärkidega; rõhutama peaks mitmepoolse raamistiku olulisust kaubanduse jaoks; küsimust tuleb teisest vaatevinklist käsitleda ja mitte hinnata liberaliseerimise mõju üldväärtustele (nt SKP elaniku kohta), vaid toidupuuduse all kannatavate inimeste vajadustele; läbirääkimistesse tuleb täiel määral kaasata mõju tervisele, toitumisele ja keskkonnale. Seetõttu ei tohiks riigid võtta endale rahvusvahelisi kohustusi, mis on selle esmase eesmärgiga vastuolus.

3.7 Sel eesmärgil on mõned riigid hakanud arendama sihtmärgipäraseid strateegiaid ja andnud toiduga kindlustatusele avaliku hüve staatuse. Paljud arengumaad on omakorda palunud võtta konkreetseid meetmeid nende toiduga kindlustatuse kaitsmiseks, lisades põllumajanduslepingusse arengu ja toiduga kindlustatuse kategooria. Teised riigid tegid läbirääkimistel ettepaneku luua toiduga kindlustatuse klausli, milles tunnustataks toiduga kindlustatuse erivajadusi. Selle klausliga saaks vajadusel läbirääkimiste programmis erandeid teha ja anda mõnedele riikidele oma toiduainete toodangubaasi kaitsmisel suurema sõltumatuse, arvestades, et toiduga kindlustamine on riikliku julgeoleku üks peamistest sammastest.

3.8 Komitee kutsub ELi üles tegema tugeva poliitilise algatuse, mille eesmärk oleks selgesõnaliselt nõustuda põhimõttega, et inimestel on õigus toidule ja mainida tulevaste läbirääkimiste volitustes selle õigusega kaasnevaid kohustusi ÜRO määratluse järgi.

4.1.1 Komitee tunnistab rahvusvaheliste avatud ja reguleeritud turgude olulisust maailma põllumajanduse tõhusamaks muutmisel.

4.1.2 Komitee väljendab siiski muret nende riikide järjest suureneva haavatavuse pärast, kes sõltuvad spetsialiseerudes järjest rohkem rahvusvahelistest turgudest. Kui eksporditavate ja imporditavate toiduainete viimastel aastatel eriti kõikuvate hindade arengust ollakse liiga suures sõltuvuses, võib toiduga kindlustatus ohtu sattuda.

4.1.3 Lisaks sellele on selge, et turgude avamisel on mitteneutraalne mõju turustamise seisukohast, ning see toob endaga kaasa kohandamiskulud, mis on sageli elanikkonna teatud rühmade jaoks ületamatud.

4.1.4 Komitee rõhutab, et turgude avamine võib suurendada eksporti, luues olulisi võimalusi maapiirkondade arenguks, tingimusel, et võetakse meetmeid turujõudude tasakaalustamatuse mõjutamiseks kogu tootmisahela raames ning nende tehnoloogiliste, institutsiooniliste ja infrastruktuuri alaste puuduste mõjutamiseks, mis võivad muuta avatud turgude positiivse mõju negatiivseks toiduainetele juurdepääsu tagamisel.

4.1.5 Enamik toiduga kindlustamatuse all kannatavatest inimestest on väikemaaomanikud ja maatöölised. Eelkõige on tegemist nendega, kellel puudub juurdepääs laenudele, infrastruktuurile, tehnoloogilistele teadmistele ja teadmistele turu kohta ning kes ei ole võimelised muutma vajalikke tootmisalaseid käitumismustreid, et kasutada arenguvõimalusi, mida pakub turgude avamine.

4.1.6 Komitee juhib tähelepanu nähtusele, mille kohaselt kontsentreerub toiduainetega kauplemine üha enam väikese arvu ettevõtjate kätte, eelkõige teraviljasektorites. Komitee tunneb muret selle üle, et kõnealune nähtus areneb kogu põllumajandusliku toidutööstuse ahelas, alates strateegiliselt olulise seemnesektoriga.

4.1.7 Komitee märgib, et juhul, kui kõnealust protsessi ei juhita ega reguleerita asjakohaselt, ähvardab turgude järkjärguline avamine tugevdada neid oligopolile iseloomulikke tendentse. Seega tuleb säilitada turgude konkurentsivõime.

4.1.8 Seosed kaubanduse ja toiduga kindlustatuse vahel on seega arvukad ning omavad vastuolulist mõju. Üldjuhul näitavad ökonomeetrilised analüüsid, et kaubanduse liberaliseerimisest tulenevast majanduskasvust üksi ei piisa, et oluliselt vähendada vaesuse ja toiduga kindlustamatuse all kannatavate inimeste arvu, kui ei rakendata teisi täiendavaid toetuspoliitikaid ja -meetmeid.

4.1.9 Toiduga kindlustatuse globaalne strateegia peab seega ühendama järgmisi meetmeid ja poliitikaid: vaesuse vähendamine ja sissetulekute suurendamine, heaolu- ja sotsiaalkaitsepoliitika, põllumajanduspoliitika ja maaelu arendamine, teadus- ja arendustegevus, kaubandus ja integreeritud piirkondlik areng, toiduabi, demograafiline poliitika, korruptsiooni vastane võitlus.

4.2.1 Tuleb viivitamatult võtta meetmeid WTO läbirääkimiste raames (Doha arenguvoor), eelkõige tuleb taaskäivitada Doha arenguprogramm eesmärgiga täita võetud ülesanded ja viia kõnealused läbirääkimised lõpule 2010. aastaks vastavalt G20 ettepanekule.

4.2.2 Komisjon nendib, et kuigi kaubanduspoliitikal on oluline roll toiduainete kriisi tingimustes, ei ole see siiski peamine tegur. Kliimamuutused, poliitiline ebastabiilsus ja turvalisuse puudumine, läbikukkumised valitsemise ja õigusriigi valdkonnas, korruptsioon, iive ning majandus- ja energiakriis on samuti tegurid, mis omavad võtmerolli kõnealuses kontekstis; samuti ei tohi unustada järjest kasvavat veepuuduse ohtu maailma paljudes piirkondades ja kütusehindade tõusu. Igal juhul võib asjakohaselt rakendatud kaubanduspoliitika aidata kaasa probleemi osalisele lahendamisele, kuid halva kasutamise korral võib ta probleemi süvendada. Lisaks sellele on oluline teha selget vahet kiireloomulise toiduabi ja pikas perspektiivis toiduga kindlustatuse vahel.

4.2.3 Komitee märgib, et toiduainete- ja finantskriisi survel on mõned riigid rakendanud protektsionistlikke meetmeid (2008. aastal teavitati WTOd 60 sellisest juhtumist), mis ei aita kaasa toiduga kindlustatusele ega taga vajalikku paindlikkust, mõjutades negatiivselt igasugust piirkondlikku integratsiooni, eelkõige Aafrikas, ning on vastuolus toiduga kindlustatuse globaalse strateegiaga.

4.2.4 Nagu rõhutatakse komitee arvamuses, (7) mis koostati 2009. aasta juunis Gabarones korraldatud AKV-ELi 10. piirkondliku seminari jaoks, puudutab põllumajandustoodete ja toiduainete rahvusvaheline turg üksnes 10–11 % (tonnaaži silmas pidades) praegu olemasolevaid toiduainete varusid maailmas.

4.2.5 Kuid ELi kaubanduspoliitikat tuleb analüüsida nii lühikeses kui pikas perspektiivis. Lühikeses perspektiivis tuleks eelkõige nimetada WTO praegu seiskunud mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Doha arenguvooru, ELi kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste voore, mis on kavandatud Euroopa Komisjoni 2006. aasta teatises „Globaalne Euroopa”, ning käimasolevaid majanduspartnerluslepingute läbirääkimisi Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidega. Viimati nimetatud läbirääkimiste raames on seni sõlmitud üksnes majanduspartnerlusleping Kariibi mere piirkonna foorumiga (CARIFORUM); kõnealusel lepingul on oluline mõju kodanikuühiskonna edaspidisele kaasamisele. Kuid teiste Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidega sõlmitud majanduspartnerluse vahelepingutel on samuti väga oluline roll.

4.2.6 Pikas perspektiivis on strateegiline analüüs esmatähtis. Toiduga kindlustatuse küsimusele tuleb pöörata erilist tähelepanu. Tuleks taaskäivitada arutelu selle tasakaalu (eelkõige arenenud riikide ja arengumaade vahel, arvestades kliimamuutusi, veepuudust ja teisi sarnaseid probleeme) küsimuses, mis tuleks tagada WTO tulevaste põllumajandusläbirääkimiste jaoks. Samuti tuleks määratleda arengumaadele edaspidi osutatava tehnilise abi liik ja analüüsida seda, kas on vaja säilitada ühtse paketi („single undertaking”) kokkulepped, mis on arengumaade jaoks sageli ebasoodsad. Tehnilise abi eesmärk peaks olema riikide – või piirkondade – võimete arendamine, et nad suudaksid töötada välja kaubanduspoliitika ja pidada asjaomaseid läbirääkimisi selle asemel, et võimaldada lihtsalt kaubanduspoliitika rakendamisega toimetulekut.

4.2.7 Lühikeses perspektiivis on oluline analüüsida seda, millised kaubandusmeetmed on kõige asjakohasemad avatud ja reguleeritud kaubavahetussüsteemi jaoks, et võidelda toiduga kindlustamatuse vastu kõige vaesemates riikides ja viia ellu aastatuhande 1. arengueesmärk, et vähendada alatoitluse all kannatavate inimeste arvu ja suurendada globaalset toiduainetoodangut vastavalt prognoositavale nõudluse kasvule.

4.2.8 ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) nimetab 17 riiki, kus valitseb toiduga kindlustamatuse olukord, mida ta nimetab toiduainete kriisiks, lisaks sellele ähvardab veel 17 riiki suur toiduainete kriisi sattumise oht. Nimetatud 34 riigist (8) on 25 WTO liikmed, 23 on vähem arenenud riigid ning 25 on AKV riigid. Mõned neist riikidest on WTO liikmed juba pikka aega, kuid omavad tagasihoidlikku rolli Doha arenguvooru läbirääkimiste raames. Teised, sealhulgas näiteks Keenia ja Zimbabwe, on näinud raskeid aegu. Keenia on kõige aktiivsem riik läbirääkimiste alal. Praegu osaleb ainult Nikaraagua algatuse „Globaalne Euroopa” raames toimuvatel kahepoolsetel läbirääkimistel, samal ajal kui suurem osa riike osaleb majanduspartnerluslepingute alastel läbirääkimistel.

4.2.9 Võttes arvesse teatud arenguriikide kaasamist G20 hulka, leiab komitee, et ÜRO klassifikatsioon tuleks läbi vaadata, et teha selget vahet keskmise sissetulekuga ja vaesemate arengumaade ning vähem arenenud riikide vahel.

4.2.10 Doha arengukava üle käivatel läbirääkimistel käsitleti põllumajanduse valdkonnas järgmisi punkte.

4.2.11 Komitee leiab siiski, et komisjon võib kõige tõhusamalt panustada globaalsesse toiduga kindlustatusse käimasolevate majanduspartnerluslepingute üle peetavate läbirääkimiste kaudu, eelkõige tänu Cotonou lepingu kavandatud läbivaatamisele 2010. aastal.

4.2.12 EL on õigustatult määratlenud kaubandust kui ühte kuuest esmatähtsast valdkonnast ELi arengupoliitika jaoks. Nende läbirääkimiste käigus on ELil ja AKV riikidel kavas sõlmida seitse uut kaubanduslepingut piirkondlikul alusel ja kooskõlas WTO kaubanduslepingutega. Kaubanduslepingute eesmärk on järk-järgult kõrvaldada kõik kaubandustõkked ja soodustada koostööd kõigis kaubandusega seonduvates valdkondades. Viimatinimetatu all mõeldakse eelkõige arengumeedet. Tasub meeles pidada, et algeesmärgid hõlmavad ka säästva arengu edendamist, vaesuse kaotamist, piirkondlikku integratsiooni ja AKV riikide progressiivset kaasamist maailma majandusse. Need eesmärgid peavad jääma kõigi käimasolevate läbirääkimiste keskpunkti.

4.2.13 EL peaks kõnealuste läbirääkimiste abil üritama saavutada järgmisi eesmärke:

4.2.14 Komitee (10) toetab seisukohta, et „Aafrika majandusareng sõltub eeskätt tema siseturu tugevdamisest, nii et Aafrika suudaks saavutada sellise sisemise majanduskasvu, mis stabiliseeriks kontinendi ja tagaks talle koha maailma majanduses. Piirkondlik integratsioon ja siseturu areng on sambad ja hüppelauad, mis võimaldavad Aafrikal osaleda positiivselt maailmakaubanduses”. Komitee kordab seda üleskutset eesmärgiga suurendada toiduga kindlustatust.

4.2.15 Töötlev tööstus on põhiliselt see, mis toodab suure lisaväärtusega tooteid ning EL peaks innustama töötleva tööstuse arengut ja kasvu. Just põllumajandussektoris saab kohaliku tasandi toiduainete töötlev tööstus areneda vaid tingimusel, et kohalik turg on piisavalt suur; igal juhul on Aafrika siseturg siiani väga piiratud, moodustades vähem kui 15 % kogu kontinendi sisesest kaubavahetusest.

4.2.16 Majanduspartnerluse lepingud on peamiselt piirkondlikud või kahepoolsed kokkulepped. Seega on oluline, et kõnealused lepingud ei takistaks mitmepoolsust. Neid tuleks vaadelda kui tuge mitmepoolsele lähenemisviisile ning mitmepoolsusega kooskõlas oleva ja seda isegi tugevdava elemendina (11). Komitee on seisukohal, et piirkondlikul ja kahepoolsel tasandil saavutatud tulemused võivad stimuleerida mitmepoolsuse arengut, tingimusel, et need on aluseks põhjalikele aruteludele ja väljenduvad selgepiirilisemates seisukohtades. Väga oluline on mitte nõrgendada vaesemate arengumaade ja vähem arenenud riikide läbirääkimispositsiooni ühelgi läbirääkimiste tasandil.

4.2.17 EL peab samuti üritama anda suuremat panust toiduga kindlustatusesse maailma tasandil teiste kaubavahetusega seonduvate mehhanismide kaudu, sealhulgas

4.2.18 Kuigi majanduspartnerluslepingud käivitati osaliselt selleks, et toime tulla soodustuste kahanemise probleemiga, jäävad püsima olulised küsimused, mis puudutavad otsesemalt lõuna-lõuna suunalist kaubavahetust. Mõned Ladina-Ameerika riigid püüdlevad selliste troopikasaaduste kiirema ja suurema liberaliseerimise poole nagu näiteks banaanid ja suhkur, mis on pikaajaliste kaubandusvaidluste põhjuseks, asjaolu, mis tekitab vastuolu teiste riikide huvidega, eelkõige AKV riikide puhul. Siinkohal on kaalul mõnede, toiduaineid neto eksportivate riikide võimalus konkureerida teiste riikidega teatud toiduainete hindade küsimuses, sealhulgas suhkur, muutes selliste kultuuride tootmise majanduslikult ebaotstarbekaks riikides, kus nende järgi kõige suuremat vajadust tuntakse. Ka see küsimus on toiduga kindlustamatuse problemaatika keskpunktis.

4.2.19 Samuti tuleb arvestada ka sissetulekute vähenemise mõju nende arengumaade jaoks, kes peavad alandama oma tollitariife, ning selle tagajärgi nende riikide sotsiaalpoliitikale.

4.2.20 EL peab siiski innustama lõuna-lõuna suunal toimuvat kaubandust üldjuhul ka selleks, et arvestatava majanduskasvu kõrval oleks võimalik panustada ka toiduga kindlustamatuse suurenemise ohuga tegelemisse.

4.3.1 Komitee peab eelkõige vajalikuks rõhutada seda, et toiduga kindlustatuse olukord eeldab sellise sotsiaalmajandusliku arengustrateegia globaalse projekti rakendamist, mis on kahe ühtlustamise tulemus: eri poliitikavaldkondade (sotsiaalne, majanduslik ja piirkondlik) vahel ning erinevate riiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide vahel. Selline konkreetne valitsemine nõuab organiseeritud kodanikuühiskonna kaasamist ja koostööd.

4.3.2 Käsitledes eelkõige nende institutsioonide ja organisatsioonide tegevust, kelle ülesandeks on praegu ülemaailmne valitsemine ja toiduga kindlustatus, ei rõhuta komitee niivõrd vajadust uute organite järele kui vajadust korraldada ümber ja reformida põhjalikult olemasolevaid organeid kahe järgmise kriteeriumi põhjal: igaüks neist spetsialiseerub konkreetsetele ülesannetele (et vältida inimressursside ja rahaliste vahendite dubleerimist ja hajutamist) ning ülemaailmse valitsemise ühtsus, viidates siinkohal ÜRO allorganisatsioonidele (FAO, IFAD ja WFP), kes peaks võtma enda kätte juhtimise toiduga kindlustatuse valdkonnas. Nõuetekohaselt reformituna ja taaskäivitatuna võib toiduainetega kindlustamise komitee olla poliitikate kooskõlastamise vahend toiduga kindlustatuse tagamisel ja nende eri tasandite tegevuse kooskõlastamisel, mille raames kõnealuseid poliitikaid rakendatakse.

4.3.3 Komitee rõhutab lisaks sellele vältimatut vajadust tagada meetmete kooskõlastamine Maailmapanga ja teiste asjaomaste institutsioonidega seonduvates valdkondades, kus EL peab kindlalt väljenduma ühel häälel.

4.3.4 Komitee rõhutab samuti seoses rahvusvahelise toiduabiga, mis on suunatud põhjast lõunasse, et ei tohi unustada asjaolu, mille kohaselt sekkumine massiliste toiduabi voogude kujul võib ohustada oluliselt kohalikke turge ja põllumajandustootjate endi toiduga kindlustatust. Komitee toetab seetõttu WFP otsust muuta sekkumisstrateegiat.

5.1 Elulise tähtsusega toiduainete küsimuses toob komitee esile järgmised peamise tähtsusega elemendid:

5.2 Seetõttu rõhutab komitee Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana ühest küljest seda, et praegusest toitumisküsimusest (tervislikud, kvaliteetsed ja kättesaadavad toiduained) on saanud püsiv tegur inimeste ja sotsiaalsete rühmade vahelistes suhetes ja meediateabe ringluses; teisest küljest leiab komitee, et kodanikuühiskonna sekkumisvõime toitumise kõigi aspektide puhul kuulub kodanikuõiguste juurde ning et toiduga kindlustatus kuulub samuti õiguste hulka: juurdepääsu toiduainetele tuleb seega vaadelda kui põhilist inimõigust.

5.3 Komitee tõdeb lisaks ülalpool öeldule, et eelkõige toiduainete- ja seejärel finantskriisi taustal on olnud võimalik täheldada kodanikuühiskonda moodustavate eri rühmade raames, maailma ja Euroopa tasandil, erinevaid, isegi vasturääkivaid reaktsioone, mis kinnitab tema olulist pühendumist toitumistrendidele, kuid ühtlasi ka segadusmomenti: näiteks näljastreigid (vähemalt 22 juhtumit 2008. aastal, mille raames esines surmajuhtumeid), üks osa Euroopa tarbijaist juhtis tähelepanu konkreetsetele spekulatiivsetele finantstoodetele, mis seondusid põllumajandustoodete hinnaga, põllumajandustootjate probleemid kõikjal Euroopas ja maailmas ning üldiselt kõigi inimeste kasvav mure toiduga kindlustatuse, rahva tervise ja veevarude küsimuses.

5.4 Püüdluste raames saavutada õiglast tasakaalu toiduga kindlustatuse ja reguleeritud kaubanduse valdkonnas rõhutab komitee vajadust tõhustada kodanikuühiskonna rolli ning luua paremini struktureeritud kahekõne kodanikuühiskonna ja erineva tasandi otsustajate vahel. Komitee rõhutab eelkõige põllumajandustöötajate organisatsioonide nõuandvat rolli ja organiseeritud põllumajandusliku tootmise eri vormide otsustavat tähtsust.

5.5 Komitee leiab seetõttu, et põllumajandustootjate organisatsioonide kaasamine riikliku arengupoliitika kujundamisse ja otsustusprotsessi ning kaubanduslepingute sõlmimise ja nende rakendamise mõju hindamisse on strateegilise tähtsusega.

5.6 Sel eesmärgil on vajalik eraldada konkreetne finantstoetus põllumajandustootjate, eelkõige naiste ametialaseks koolituseks, arvestades naiste strateegilist osatähtsust maapiirkondades, et mees- ja naissoost põllumajandustootjad võiksid aktiivselt osaleda poliitilises protsessis ja tehnoloogia arengus.

5.7 Komitee rõhutab samuti sotsiaalmajanduse ja ettevõtete ning organisatsioonide tähtsust AKV riikides, eelkõige toiduainete- ja finantskriisi erinevatele tagajärgedele reageerimisel, pidades eelkõige silmas varimajanduses ja maapiirkondades töötavaid inimesi (12).

5.8 Lõpetuseks kordab komitee veelkord oma aktiivset panust kõnealuses valdkonnas. Komitee kogemused võimaldavad tal leida potentsiaalseid partnereid teistes riikides, kõigis kodanikuühiskonna sektorites (sealhulgas tootjad, töötajad ja tarbijad) eesmärgiga tugevdada nende rolli kohapeal, mis omab otsustavat tähtsust probleemide lahendamisel kohalikul tasandil. Samal ajal võiks komitee olla Euroopa Liidu jaoks baromeeter, mis võimaldab hinnata seda, kas eri riikides käivitatud ELi algatused kannavad vilja ning seda protsessi tõhustada. Kodanikuühiskonna nõuandekomitee CARIFORUMi-EÜ on hea näide selle kohta.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt FAO 2008. ja 2009. aasta aruanded „Toiduga kindlustamatuse olukord maailmas”.

(3) Vt FAO (Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon), IIED (Rahvusvaheline Keskkonna ja Arengu Instituut) ja IFAD (Põllumajanduse Arendamise Rahvusvaheline Fond): „Land grab or development opportunity?” (Maade krabamine või arenguvõimalus?), 2009.

(4) ÜRO, „The Right to Food”, inimõiguste komisjoni resolutsioon 2001/25 „Õigus toidule” ja eriraportööri Jean Ziegleri aruanne teemal „Õigus toidule”, punkt 14, 7. veebruar 2001.

(5) FAO nõukogu „Voluntary Guidelines to support the progressive realization of the right to adeguate food in the context of national food security”, november 2004.

(6) ÜRO õiguse toidule eriraportööri Oliver de Schutteri aruanne, lähetus Maailma Kaubandusorganisatsiooni, 9. märts 2009.

(7) DI CESE 34/2009 Ensuring sustainable food security in ACP countries (Jätkusuutliku toiduohutuse tagamine AKV riikides).

(8) Kamerun, Kesk-Aafrika Vabariik, Komoorid, Kongo Demokraatlik Vabariik, Côte d’Ivoire, Djibouti, Eritrea, Etioopia, Gambia, Guinea, Guinea-Bissau, Haiti, Keenia, Lesotho, Libeeria, Madagaskar, Mongoolia, Mosambiik, Nicaragua, Niger, Palestiina, Rwanda, Senegal, Sierra Leone, Saalomoni saared, Somaalia, Svaasimaa, Tansaania, Tadžikistan, Ida-Timor, Jeemen, Sambia ja Zimbabwe.

(9) Kamerun, Côte d’Ivoire, Keenia, Mongoolia, Nicaragua, Palestiina, Svaasimaa, Tadžikistan, Zimbabwe.

(12) ILO, „Deklaratsioon ja tegevuskava sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide edendamiseks Aafrikas”. Johannesburg, 19.–21. oktoober 2009.