Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta”

12. jaanuaril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 17. aprillil 2009. Raportöör oli Richard Adams.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 453. istungjärgul 13.–14. mail 2009 (13. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 173, vastu hääletas 14, erapooletuks jäi 5.

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab suure hilinemisega esitatud direktiivi, millega ühtlustatakse ja reguleeritakse teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade valikut, kasutamist ja kohtlemist, kuid väljendab kahtlusi selle kohta, millisel määral direktiiv tegelikult loomade kasutamist teadusuuringutes asendab, vähendab ja täiustab. Komitee rõhutab seetõttu lisaks arvamuse põhiosas nimetatud soovitustele ka järgmisi soovitusi.

1.2. Komisjon peaks hoolikamalt kontrollima teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade arvu. See võib nõuda uusi, valdkondlikke lähenemisviise andmete kogumisele ja kontrollimisele, neist mõned jäävad käesoleva direktiivi pädevusest välja.

1.3. Direktiiviga tuleks nõuda teadusuuringute hindamise ühtlustamist kõikides liikmesriikides, luua igas liikmesriigis pädevad asutused ja tagada, et kõnealused asutused loovad andmebaasi käimasolevate loomkatsete kohta ning kasutavad seda tõhusalt projektidele ja menetlustele heakskiidu andmisel.

1.4. Euroopa Alternatiivsete Meetodite Tõestamise Keskuse (ECVAM) funktsiooni tuleks edasi arendada, nii et üksnes teadusuuringute toetamise asemel oleks sellel keskne, koordineeriv roll. Luua tuleks ELi tippkeskus, et edendada ja esikohale seada kolme R-i meetodite arendamist kõigis valdkondades, kus praegu loomi kasutatakse, sh meditsiinilistes alusuuringutes. Asendada (replace), vähendada (reduce) ja täiustada (refine) loomade kasutamist teadusuuringutes on üldine lähenemine, mis määratleti esimest korda 1958. aastal.

1.5. Tõsistele katsetele tuleks pöörata erilist tähelepanu ning püüda leida humaansemaid alternatiive. Tõenäoliselt tugevat valu, kannatusi või hirmu tekitavaid katseid tohib teostada ainult siis, kui ei ole olemas teisi tõhusaid uurimismeetodeid, mis võimaldavad uurida teatud haigusi, mis kahjustavad tõsiselt inimtervist. Direktiivis sätestatud katsete tõsiduse klassifikatsiooni kohaselt kasutatakse määratlust „tugev” kannatuse või hirmu taseme kohta, mis on kõrgem kui määratlus „tõsine”.

1.6. Direktiivis tuleks nõuda, et ahvilisi tohib loomkatsetes kasutada ainult siis, kui nad on vangistuses kasvanud loomade järglased.

1.7. Direktiivis tuleb selgelt sätestada, et sellega ei piirata liikmesriikide õigusi rakendada või vastu võtta karmimaid meetmeid katseloomade hooldamise ja pidamise tingimuste osas.

1.8. Komitee kutsub teadusringkondi üles tunnustama, et uurimisprogramme saab viia täielikult kooskõlla 3 R-i eesmärkidega nii praktikas kui ka põhimõtteliselt, ning võtma endale kohustuse seda dünaamilist lähenemisviisi rakendada.

2.1. Nii kodu- kui põllumajandusloomade heaolu ja kaitset käsitletakse paljudes ELi direktiivides, otsustes ja määrustes. Amsterdami lepingule lisatud loomade heaolu käsitlevas protokollis 33 (1) sõnastati seisukoht, mille kohaselt sooviti tagada loomade kui aistimisvõimeliste olendite parem kaitse ja nende heaolu respekteerimine. Sel viisil tunnustas EL, et loomad on loomupäraselt enam kui omand või objektid ning et inimesed on kohustatud nende kohtlemisel lähtuma nii eetilistest kaalutlustest kui ka õigusaktidest. Kõrgematel loomadel on see staatus seetõttu, et nagu meiegi, kogevad nad valu ja naudingut, on teadlikud oma olemasolust ning eelistavad elada hästi ja kaua. Mõnda sellist loomaliiki, kellel on inimestega võrreldav närvisüsteem, kasutatakse mitmel põhjusel laialdaselt loomkatsetes. Selliste katsete tulemused võivad olla inimestele, loomadele endile ja keskkonnale erineval määral kasulikud, kuid võivad mõnel juhul tekitada asjaomastele loomadele valu ja kannatust ning põhjustada nende surma.

2.2. Kõnealust direktiivi, mis pärineb 1986. aastast, (2) võib vaadelda ühena tervest reast direktiividest, mis peegeldavad loomade kasutamist puudutavate seisukohtade muutumist. Loomade tapmist ja transporti käsitlevad direktiivid ning loomade kaitset ja heaolu käsitlev ühenduse tegevuskava vaadati hiljuti läbi. Kõigi nendega tegeles hiljuti ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (3). Käesoleval aastal jõustus loomadel testitud kosmeetika müügi peaaegu täielik keelustamine ELis ning kõigi kosmeetikaga seotud loomkatsete keelustamine (4).

2.3. Direktiivi ettepanek teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta kuuluks nende õigusaktide hulka. Direktiivis tunnustatakse üldist eesmärki, mida laiemad teadusringkonnad põhimõtteliselt toetavad: asendada (replace), vähendada (reduce) ja täiustada (refine) loomade kasutamist teadusuuringutes (3 R-i). Komitee arvamuses uuritakse seetõttu, kas ettepanek kõnealust eesmärki edendab ning millisel määral on leitud loomade heaolu, inimeste saadava kasu ning teaduse edasiarenemise vaheline tasakaal.

3.1.1. Direktiivi kohaldatakse, kui loomi (peamiselt selgroogseid) kasvatatakse teaduslikes katsetes kasutamiseks või kui neid katsetes kasutatakse. See ei hõlma põllumajanduse, loomakasvatuse ja veterinaariaga seotud tegevust. Katseid võib läbi viia järgmistel eesmärkidel: alusuuringud teadmiste edendamiseks bioloogia- või käitumisteaduste vallas; teadusuuringud, mille eesmärk on haiguse vältimine, ennetamine, diagnoosimine või ravi või füsioloogilise seisundi hindamine, kindlaks tegemine, reguleerimine või muutmine; ravimite, toidu- ja söödaainete ning muude selliste ainete või toodete, millel on üks eelpool viidatud eesmärkidest, väljatöötamine, tootmine või kontrollimine; keskkonna kaitsmine inimese heaolu huvides; uuringud, mille eesmärk on liikide säilitamine; kõrgharidus või väljaõpe ning kohtuekspertiisi uuringud.

3.2.1. Ahvilised peavad olema teadusuuringute jaoks kasvatatud ning neid tohib kasutada ainult katsetes, mida sooritatakse „inimestele eluohtlike ja invaliidistavate kliiniliste seisundite vältimiseks, ennetamiseks, diagnoosimiseks või raviks”. Inimahvide kasutamine on keelatud, ehkki sätestatud on ka nn kaitsemenetlus, mis võimaldab liikmesriikidel anda Euroopa Komisjoni nõusolekul luba teadusuuringuteks, mida peetakse äärmiselt oluliseks liigi säilitamiseks või seoses eluohtliku haiguse ootamatu puhkemisega. Ohustatud liike tohib kasutada ainult translatiivsetes või rakendusuuringutes ja -katsetes, kuid mitte alusuuringutes. Looduses vabalt elavaid koduloomi ei tohi kasutada, samuti ei tohi loomi loodusest püüda, välja arvatud juhul, kui selleks on konkreetne teaduslik põhjendus. Lisaks peavad tavalised laboriliigid (hiired, rotid, merisead, hamstrid, liivahiired, küülikud, konnad, koerad, kassid) olema selleks otstarbeks kasvatatud.

3.3.1. Määratletakse neli tõsiduse astet: „kuni leebed”, „mõõdukad”, „tõsised” ja „taastumatu elutegevusega” (st surmamine, kui loom on veel üldtuimastuse all) katsed. Komisjon määrab kindlaks katsete klassifitseerimise kriteeriumid, mille võtab vastu regulatiivkomitee. Kriteeriumid puudutavad hooldamist ja heaolu puudutavaid meetmeid, mis tuleb võtta, ning loomade nn taaskasutamist teaduslikes uuringutes. Kehtivad ka mõned piirangud.

3.4.1. Üksikisikud vajavad luba katsete ja humaanse surmamise ning loomade hoolduspersonali järelevalve kontrollimiseks või teostamiseks. Ettevõtted vajavad luba loomade kasvatamiseks, tarnimiseks ning kasutamiseks teadusuuringute eesmärgil. Töötajad peavad vastutama projektide eest ning tegelema rikkumisjuhtudega. Igas ettevõttes peab olema alaline eetilise hindamise üksus. Projektiloa annab kuni 4 aastaks liikmesriigi poolt määratud pädev asutus, lähtudes seejuures läbipaistvast eetilisest hinnangust, mille koostamisel võetakse arvesse järgmisi aspekte: teaduslik või õiguslik põhjendus projekti läbiviimiseks, kolme R-i rakendamine projekti kavandamisel, vajalike katsete tõsidus ning kahju ja kasu analüüs (kas oodatav teaduslik areng, mis toob lõppkokkuvõttes inimestele, loomadele või keskkonnale kasu, õigustab loomade kasutamist ja kannatusi).

3.4.2. Kõikide heakskiidu saanud projektide taotlused peavad sisaldama projekti mittetehnilist kokkuvõtet. Liikmesriigid võivad otsustada kasutada projekti rahastamise taotlemise lihtsustatud süsteemi (mis hõlmab ka selliseid kokkuvõtteid) projektide puhul, kus ei kasutata ahvilisi ning mille raames tehtavaid katseid klassifitseeritakse „leebeteks”.

3.5.1. Katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate selgroogsete loomade kaitse Euroopa konventsiooni suunised (Euroopa Nõukogu, Euroopa lepingute seeria nr 123) katseloomade pidamise ja hoolduse kohta sisaldavad enamasti kohustuslikke nõudeid. Kõigil liikmesriikidel peab olema asjakohane infrastruktuur piisava hulga väljaõppe saanud kontrollijatega. Riiklik asutus kontrollib iga ettevõtet vähemalt kaks korda aastas, vähemalt üks kontroll toimub ette teatamata. Suuremate ettevõtete kontrolli teostatakse sagedamini. Komisjon võib teostada järelevalvet siseriiklike kontrollide infrastruktuuri ja teostamise üle. Nõutavad on üksikasjalikud andmed looma päritolu, kasutamise, uude kodusse paigutamise või kõrvaldamise kohta. Koertele, kassidele ja ahvilistele kehtivad eraldi sätted.

3.6.1. Ühe liikmesriigi õigusaktidega nõutavaid andmeid katsemeetodite kohta aktsepteerivad kõik liikmesriigid, et vältida dubleerimist. Iga liikmesriik annab oma panuse alternatiivsete, loomi mitte kasutavate lähenemisviiside väljatöötamisse ning peab määrama siseriikliku referentlabori alternatiivsete meetodite valideerimiseks. Komisjon seab siseriiklikele referentlaboritele tööprioriteedid, pidades nõu liikmesriikidega, ning koordineerib kõnealuseid laboreid. Kui olemas on alternatiivne katsemeetod, mis ei nõua loomade kasutamist ja mida saab kasutada katse asemel, on liikmesriigid kohustatud tagama alternatiivse meetodi kasutamise. Liikmesriigid peavad ka tagama, et projektides kasutatavate loomade arvu vähendatakse miinimumini, mis ei kahjusta projekti eesmärke.

4.1. Ehkki andmed loomkatsete kohta on alles laekumas, on laborites kasutatavate katseloomade arv viimasel ajal tõusujoonel ning ulatub Euroopas arvestuslikult vähemalt 12 miljonini. Samuti tuleb märkida, et kõnealused arvud ei kajasta nn üleliigseid loomi, keda kasvatakse, kuid ei kasutata, ja seejärel surmatakse, ning loomi, keda kasvatatakse, surmatakse ja kelle kudesid kasutatakse seejärel katsetes. Komisjon on vabatahtlikkuse alusel esitatud andmed kasutatud loomade arvu kohta avaldanud dokumendis „Viies aruanne Euroopa Liidu liikmesriikides katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatud loomi käsitleva statistika kohta”, 5. november 2007. Kõikidest kasutatud loomadest moodustavad nt närilised ja küülikud 77,5 %, linnud 5,4 % ja ahvilised 0,1 %. Osaliselt põhjustavad seda teadlaste suundumus kasutada katsetes geneetiliselt muundatud loomi ning uued katsetamist puudutavad õiguslikud nõuded, näiteks kemikaalide registreerimist, hindamist ja autoriseerimist käsitlev õigusakt (REACH) (5). Loomade heaolu eest seisvad organisatsioonid on mures REACHi määruse üldise mõju pärast loomkatsetele, kuna see toob kaasa katseloomade arvu suurenemise. Teised organisatsioonid, näiteks WWF (http://www.wwf.org.uk/filelibrary/pdf/aniamltesting03.pdf (ainult inglise keeles)) juhivad tähelepanu sellele, et pikas perspektiivis on keskkonnakasu loomaliikidele märkimisväärne.

4.2. Biomeditsiinilised teadusasutused on tõstatanud direktiivi ettepanekuga seoses mitmeid selgitust vajavaid küsimusi. Üldiselt tundub, et peamist muret valmistab halduse ja bürokraatia kasv, konfidentsiaalsete teadusuuringute kaitsmise õiguse võimalik nõrgenemine ning võimalus, et huviorganisatsioonid saavad teabele ja katsetele suurema juurdepääsu. Loomkatsete teostajad väljendavad sageli nördimust selle üle, et riiklikud ja huviorganisatsioonid ei tunnista, et loomkatsed on nii oma maksumuse kui ka eetilise ambivalentsuse tõttu enamasti viimane võimalus. Komitee on kindel, et teadussektor suudab mingil määral kõiki eelpool nimetatud väiteid põhjendada, kuid leiab, et neid probleeme on juba täiel määral arvesse võetud direktiivi väljatöötamisel.

4.3. Tuleb märkida, et katseloomade asendamine toob ettevõtetele lõppkokkuvõttes majanduslikku kasu. Arvestades seda, et loomkatsed on kulukad ja aeganõudvad, on alternatiivid tuleviku ärivõimalus.

4.4. Komitee leiab, et direktiivi ettepanekus ei kasutata täiel määral võimalust näidata loomi mitte kasutavate alternatiivsete katsete edukust. Arvestades, et komisjonil ei ole õiguslikku alust nõuda teadusuuringute hindamise ühtlustamist liikmesriikides, väljendab komitee kahtlust, kas on võimalik luua igas liikmesriigis pädevad asutused, mis loovad andmebaasi käimasolevate loomkatsete kohta ning kasutavad seda tõhusalt projektidele ja menetlustele heakskiidu andmisel. Komisjon peaks tegema kõik enda pädevuses oleva, et tagada, et lubade väljastamise eest vastutavad riiklikud asutused ning alternatiivseid meetodeid valideerivad siseriiklikud keskused oleksid täiesti teadlikud oma partnerite tegevusest ning võimelised välja töötama ühtsed lähenemisviisid, et vältida siseturu moonutusi.

4.5. Mõne liikmesriigi avalikkus tunneb loomkatsete teema vastu märkimisväärset huvi ning on selle teema suhtes äärmiselt tundlik. Komitee arvates kajastab ta täpselt ühiskonnas üldiselt tunnustatud seisukohti, soovides loomade kannatuste vähendamist ning aktsepteerides samas, et loomkatsed on vahel vajalikud, et tuua suuremat kasu.

5.1. Komitee leiab, et direktiivi ettepanek annab võimaluse katseloomade arvu vähendamiseks ja katseloomade heaolu suurendamiseks. Kui pikaajaline eesmärk on katseloomade arvu märkimisväärne vähendamine, võib kvootide kehtestamisel olla vastupidine mõju, sundides ettevõtteid viima oma tegevuse välismaale. Komisjon peaks siiski püüdma leida viise katseloomade arvu kontrollida ning vajadusel oma lähenemisviis läbi vaadata. See võib nõuda uusi, valdkondlikke lähenemisviise andmete kogumisele ja kontrollimisele, neist mõned jäävad käesoleva direktiivi pädevusest välja.

5.2. ELi praegune tegevus alternatiivide väljatöötamisel keskendub reguleerimisele toksikoloogia valdkonnas, mis moodustab hetkel vähem kui 10 % loomkatsetest. ELi tasandi lähenemisviis alternatiivide väljatöötamisele kõigis teadusuuringute valdkondades, kus kasutatakse loomi (artiklid 44–47), on äärmiselt teretulnud, ent tuleb tunnistada, et koordineerimise järelevalve on tohutu ülesanne. Alternatiivide märkimisväärselt laialdasem kasutuselevõtt nõuab valdkondadevahelistelt teadlasrühmadelt ja õigusloojatelt suuri jõupingutusi ning 1991. aastal ELi loodud Euroopa Alternatiivsete Meetodite Tõestamise Keskuse (ECVAM) ja teiste ELi ja siseriiklike keskuste suuremat toetust. ECVAMi funktsiooni tuleks edasi arendada, nii et teadusuuringute toetamise asemel oleks sellel keskne, koordineeriv roll, et alternatiivid laialt kasutusele võetaks. Lisaks sellele soovitab komitee luua ELi tippkeskuse, et edendada ja esikohale seada kolme R-i meetodite arendamist kõigis valdkondades, kus praegu loomi kasutatakse, sh meditsiinilistes alusuuringutes. See vastutusala oleks ECVAMi omast tunduvalt suurem.

5.3. REACHi määrus kujutab endast märkimisväärset väljakutset nii tööstusele kui ka reguleerivatele asutustele, juhul kui ajakavast tuleb kinni pidada. See tähendab ka võimalust töötada välja progressiivseid katsestrateegiaid, millega ei kaasne mitte üksnes alternatiivide väljatöötamine ja loomade kannatuste vähendamine, vaid ka kvaliteetsemad andmed ja tõhusamate meetodite kasutamisest tulenevad väiksemad kulud tööstusele. ECVAMi tööst lähtudes on terve rida autoreid pakkunud välja astmelise lähenemisviisi katsetamisele ning seda lähenemisviisi tuleks kaaluda. Taolised lähenemisviisid on juba kasutuses, eelkõige Põhja-Ameerikas.

5.4. Komitee nõustub teadusringkondades valitseva seisukohaga, et loomkatsed on andnud väärtusliku panuse teadusuuringutesse ning teevad seda ka edaspidi. Siiski on vaja, et ka laiemad teadusringkonnad, kes tegelevad loomkatsetega, suudaksid tunnistada praeguste lähenemisviiside piiratust ning vajadust kaaluda spetsiaalsete katsetuste põhjenduste hindamisel kõiki meetodeid. Uurimisprogrammid, mille puhul on loomkatsete väärtus küsitav, peaksid olema alternatiivide väljatöötamisel prioriteetsed. Komitee tervitab eelseisvat loomkatsete kasu tagasiulatuvat hindamist ning leiab, et kui seda rakendatakse kõikide katsete puhul, on võimalik vältida loomade liigset kasutamist ning vaigistada mõnede sidusrühmade muret mõnede loomkatsete väärtuse üle.

5.5. Komitee tervitab katsete käigus tekitatud kannatuste määra eelseisvat klassifitseerimist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata „tõsistele” katsetele ning püüda leida neile humaanseid alternatiive. Tõenäoliselt tugevat valu, kannatusi või hirmu tekitavaid katseid tohib teostada ainult siis, kui ei ole olemas teisi tõhusaid uurimismeetodeid, mis võimaldavad uurida teatud haigusi, mis kahjustavad tõsiselt inimtervist.

5.6. Direktiivis nõutakse, et iga liikmesriik toetaks selliste katsete väljatöötamist ja kasutamist, mis edendavad kolme R-i ning mille eesmärk on vähendada loomade kasutamist ja kannatusi. See on saavutatav osalt katsete parema kavandamise, dubleerimise vältimise ning põhjendamatult ulatuslike teadusuuringute läbiviimisest loobumise teel. Toetada tuleb meetodeid, mis on suutelised vähendama, täiustama ja asendama loomkatseid integreeritud katsestrateegiate osana, nagu in vitro katsed, struktuuraktiivsuse kvantitatiivsed seosed (QSAR), ekspertsüsteemid, arvutiga modelleerimine ja statistilised meetodid. Liikmesriikidelt nõutakse ka aruandva asutuse määramist sellistele algatustele, et tagada alternatiivide väljatöötamine ja rakendamine.

5.7. Komitee tervitab direktiivi seisukohta inimahvide kasutamise peaaegu täieliku keelu kohta.

5.8. Komitee möönab, et ahvilisi kasutatakse spetsiifilistes teadusuuringutes ka edaspidi, kuid leiab, et pikaajaline eesmärk peaks olema kõikide ahviliste kasutamise lõpetamine, kui sobiv alternatiiv on olemas. Direktiivis tuleks nõuda, et selle ajani tohib ahvilisi loomkatsetes kasutada ainult siis, kui nad on vangistuses kasvanud loomade järglased. Pädevad asutused võivad teaduslikule põhjendusele tuginedes teha erandeid (artikkel 10). Ebakindlust arvesse võttes teeb komitee ettepaneku, et komisjon viiks 5 aastat pärast direktiivi jõustumist läbi loomade heaolu hindamise ja nende nõuete rakendamise teostatavuse hindamise.

5.9. Praegu nõutakse direktiivis, et liikmesriigid kohaldaksid IV lisas sätestatud hooldamise ja pidamise miinimumstandardeid ning et komisjon kohaldaks tehnilise ja teadusliku arengu standardeid kooskõlas väljapakutud komiteemenetlusega ja muudaks need siduvaks (artikkel 32). EÜ asutamislepingu artiklis 95, mis on direktiivi ettepaneku õiguslik alus, on liikmesriikide jaoks sätestatud ainult väga ranged menetlused, kui nad tahavad seada kõrgema taseme. Ebakindluse kõrvaldamiseks soovib komitee, et artiklisse 32 lisataks selge seisukoht, millega kinnitatakse, et direktiiv ei piira liikmesriikide õigust rakendada või vastu võtta karmimaid meetmeid katseloomade hooldamise ja pidamise kohta.

5.10. Praegu nõutakse direktiivis, et projektiloa andmiseks tehtaks otsus ning sellest teatataks kasutajaettevõttele hiljemalt 30 päeva jooksul avalduse esitamise kuupäevast. Kui liikmesriik ei tee kõnealuse ajavahemiku jooksul otsust, loetakse luba antuks, kui asjakohane projekt hõlmab ainult „kuni leebeid” katseid ja ahvilisi ei kasutata (artikkel 43). Komitee leiab, et see ei ole õigustatud, ning seda ei tohiks kohaldada, kui eetiline hindamine on projektiloa andmise protsessi lahutamatu osa.

Brüssel, 13. mai 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(3) ELT C 28, 3.2.2006, lk 25, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Nõukogu direktiiv, millega sätestatakse lihakanade kaitse miinimumeeskirjad”; ELT C 151, 17.6.2008, lk 13, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Euroopa Liidu uus loomatervishoiustrateegia aastateks 2007–2013: „Haiguste ennetamine on parem kui ravi””; ELT C 161, 13.7.2007, lk 54, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Loomade heaolu – märgistamine” (Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Saksamaa taotlusel koostatud ettevalmistav arvamus); ELT C 324, 30.12.2006, lk 18, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule loomade kaitset ja heaolu käsitleva ühenduse tegevuskava kohta aastateks 2006–2010”; Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiendav arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: tegevuskava ELi loomatervishoiustrateegia rakendamiseks”, CESE 879/2009, vastu võetud 13. mail 2009.