[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON | Brüssel, 3.12.2008 KOM(2008) 815 lõplik 2008/0244 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (uuesti sõnastatud) {SEK(2008) 2944}{SEK(2008) 2945} SELETUSKIRI Ettepaneku taust - Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Käesoleva ettepanekuga sõnastatakse uuesti nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded[1] (edaspidi „vastuvõtutingimuste direktiiv”). Komisjoni 26. novembril 2007 avaldatud hindamisaruandes vastuvõtutingimuste direktiivi rakendamise kohta liikmeriikides[2] ja rohelise raamatuga algatatud konsulteerimisprotsessis[3] erinevatelt sidusrühmadelt saadud vastustes on seoses varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste tasemega selgitatud välja hulk puudusi, mis tulenevad peamiselt asjaolust, et direktiiviga antakse liikmesriikidele suue otsustamisvabadus vastuvõtutingimuste loomisel riiklikul tasandil. Vastavalt varjupaigapoliitika kavas teatatule[4] moodustab käesolev ettepanek osa esimesest ettepanekute paketist, mille eesmärk on tagada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi puhul suurem ühtlus ja paremad kaitsenõuded. Ettepanek võetakse vastu koos uuesti sõnastatud Dublini[5] ja Eurodaci[6] määrustega. 2009. aastal teeb komisjon ettepaneku muuta kvalifitseerumisdirektiivi[7] ja varjupaigamenetluste direktiivi[8]. 2009. aasta esimeses kvartalis teeb komisjon ettepaneku luua varjupaigaküsimuste Euroopa tugiamet, mille eesmärk on pakkuda liikmesriikidele praktilist abi varjupaigataotluste üle otsustamisel. Tugiamet pakub eriteadmiste ja praktilise toe vormis abi ka liikmesriikidele, kelle varjupaigasüsteemil lasub eelkõige geograafilise asendi tõttu eriline koormus, et täita ühenduse õigusaktidest tulenevaid nõudeid. - Üldine taust Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomist alustati kohe pärast Amsterdami lepingu jõustumist 1999. aasta mais Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel antud juhtnööride alusel. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi esimese etapi (1999–2005) eesmärk oli ühtlustada liikmesriikide õiguslikke raamistikke ühiste miinimumnõuete alusel. Vastuvõtutingimuste direktiiv oli esimene viiest ELi varjupaigaalasest õigusaktist, mis koostati Tampere ülemkogu järelduste alusel. Selle eesmärk on luua vastuvõtutingimused, mis oleksid piisavad, et tagada varjupaigataotlejatele „kõikides liikmesriikides väärikas elatustase ning võrreldavad elutingimused”. Haagi programmis kutsuti komisjoni üles viima lõpule esimese etapi õigusaktide hindamist ja esitama nõukogule ja Euroopa Parlamendile ettepanekuid teise etapi õigusaktide ja meetmete kohta eesmärgiga need enne 2010. aasta lõppu vastu võtta. Käesoleva ettepanekuga vastatakse sellele kutsele. Ettepaneku eesmärk on lahendada asjakohaselt varjupaigaalaste õigusaktide esimeses etapis väljaselgitatud puudusi. Üksikasjalik analüüs käesoleva direktiivi puhul väljaselgitatud probleemide ning direktiivi vastuvõtmiseks tehtud ettevalmistuste kohta, poliitikavalikute kindlaksmääramine ja hindamine ning eelistatud poliitikavaliku kindlaksmääramine ja hindamine on esitatud käesolevale ettepanekule lisatud mõjuhinnangus. - Kooskõla Euroopa Liidu muude tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega Ettepanek on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomisega seoses täielikult kooskõlas 1999. aastal Tamperes kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste ja 2004. aasta Haagi programmiga. Konsulteerimine huvitatud isikutega Komisjon leidis, et enne uue algatuse kavandamist oleks vaja põhjalikku järelemõtlemist ja arutelu kõikide asjaomaste sidusrühmadega Euroopa ühise varjupaigasüsteemi edasise ülesehituse kohta. Seepärast esitas komisjon 2007. aasta juunis rohelise raamatu, mille eesmärk oli välja selgitada valikuvõimalused Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teise etapi kujundamiseks. Avalikul konsulteerimisel saadi 89 vastust suurelt hulgalt erinevatelt sidusrühmadelt[9]. Konsulteerimise käigus tõstatatud küsimuste ja tehtud soovituste põhjal on koostatud poliitikakava, milles on esitatud tegevusjuhised järgnevateks aastateks ja loetletud meetmed, mille kohta komisjon kavatseb teha ettepaneku Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teise etapi lõpuleviimiseks, sealhulgas ettepanek muuta vastuvõtutingimuste direktiivi. Poliitikakavas on püstitatud mitu eesmärki, mis tuleks saavutada varjupaigataotlejate vastuvõttu käsitlevate varjupaigaalaste õigusaktide teises etapis. Komisjoni hindamisaruanne koostati kahe uuringu alusel direktiivi rakendamise kohta[10]. Nendest uuringutest sai komisjon väärtuslikku teavet käesolevas muutmisettepanekus käsitletavate valdkondade kohta. 5. märtsil 2008 arutas komisjon ametlikult käesoleva ettepaneku põhisuundi liikmesriikidega sisserände-, piiride ja varjupaigakomitees. 2007. aasta detsembrist 2008. aasta märtsini korraldati kohtumisi ka ülikoolide ekspertide, liikmesriikide, valitsusväliste organisatsioonide, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja Euroopa Parlamendi liikmetega, et selgitada välja nende arvamus vastuvõtutingimuste edasise täiustamise kohta. 29. aprillil 2008 toimus kohtumine ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja valitsusväliste organisatsioonidega, et käsitleda erivajadustega inimeste kohtlemisega kaasnevaid küsimusi. Konsulteerimisel osalenud pooled väljendasid üldist nõusolekut vastuvõtutingimuste edasise ühtlustamise kohta varjupaigaalaste õigusaktide teises etapis. Mõned liikmesriigid siiski rõhutasid vajadust säilitada teatav paindlikkus seoses tööturule juurdepääsu ja materiaalsete vastuvõtutingimustega, samas kui teised eelistasid käsitleda haavatavate varjupaigataotlejate kohtlemises esinevaid puudusi pigem praktiliste koostöömeetmete kui seadusandliku sekkumise abil. Komisjoni ettepanekus võetakse neid küsimusi teataval määral arvesse seoses tööturule juurdepääsu ja riiklikul tasandil loodud varjupaigataotlejate piisavate materiaalsete vastuvõtutingimuste korraga. Võttes arvesse tõsiseid puudusi erivajaduste väljaselgitamisel ja ravile juurdepääsul, otsustas komisjon käsitleda käesoleva ettepaneku raames ka seda küsimust. Ettepaneku õiguslik külg - Kavandatud meetmete kokkuvõte Käesoleva ettepaneku peamine eesmärk varjupaigaalaste õigusaktide teise etapi raames on tagada varjupaigataotlejate kohtlemise kõrgemad nõuded, et saavutada vastuvõtutingimused, mis tagaksid väärika elatustaseme kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Vastuvõtutingimusi reguleerivate liikmesriikide eeskirjade edasist ühtlustamist on vaja ka varjupaigataotlejate edasiliikumise piiramiseks liikmesriikide vahel, kui selline liikumine tuleneb riiklike vastuvõtutavade erinevusest. Sellega seoses käsitletakse ettepanekus järgmisi küsimusi. 1. Direktiivi kohaldamisala Ettepanekuga laiendatakse direktiivi kohaldamisala, et hõlmata täiendava kaitse taotlejad. Seda muudatust peetakse vajalikuks, et tagada vastavus ELi kehtivatele õigusaktidele, täpsemalt kvalifitseerumisdirektiivile, millega kehtestatakse täiendava kaitse õiguslik määratlus. Et piisavalt selgitada direktiivi sisulist kohaldamisala, sätestatakse ettepanekus, et direktiivi kohaldatakse kõikide varjupaigamenetluste suhtes ning kõikide geograafiliste piirkondade ja varjupaigataotlejaid vastuvõtvate majutuskohtade suhtes. 2. Juurdepääs tööturule Juurdepääs tööturule on kasulik nii varjupaigataotlejale kui ka vastuvõtvale liikmesriigile. Varjupaigataotlejate lihtsustatud juurdepääs tööturule võiks ennetada nende tõrjumist vastuvõtva riigi ühiskonnast ja seega soodustaks integreerumist. See edendaks ka varjupaigataotlejate toimetulekut. Kohustuslik töötus seevastu tekitab riigile kulusid täiendava sotsiaalabi maksmisega. Siinkohal tuleks märkida, et tööturupiirangud võivad soosida ebaseaduslikku töötamist[11]. See on eriti oluline nende liikmesriikide puhul, kes on loonud piirangud tööturule juurdepääsuks, kuid annavad samal ajal varjupaigataotlejatele väga vähest sotsiaalabi. Ettepaneku eesmärk on seega lihtsustada juurdepääsu tööturule. Täpsemalt on kavandatud kaks meedet. Eelkõige sätestatakse ettepanekus, et varjupaigataotlejad saavad juurdepääsu tööturule pärast maksimaalselt kuue kuu pikkuse ajavahemiku möödumist rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Komisjon leiab liikmesriikide praeguse praktika[12] alusel ja võttes arvesse sidusrühmade vastuseid rohelisele raamatule, et see ajavahemik on sobiv. Ettepanekus sätestatakse, et siseriiklike tööturupiirangute kehtestamisega ei või põhjendamatult piirata varjupaigataotlejate juurdepääsu tööturule. Selle muudatuse põhjus on paremini esile tuua asjakohase artikli eesmärki, milleks on tagada varjupaigataotlejatele liikmesriikides õiglased võimalused juurdepääsuks tööturule. 3. Materiaalsetele vastuvõtutingimuste pakkumine Eesmärgiga tagada materiaalsete vastuvõtutingimuste vastamine elatustasemele, mis on varjupaigataotleja tervise jaoks asjakohane ja võimaldab tagada tema toimetuleku, kohustatakse ettepanekuga liikmesriike arvestama varjupaigataotlejatele rahalise toetuse andmisel kodanikele pakutava sotsiaalabi tasemega. Selleks et tagada teatavatele varjupaigataotlejate rühmadele asjakohane majutus, kehtestatakse direktiiviga liikmesriikidele kohustus arvestada majutusvõimaluste eraldamisel üldjoontes soo ja vanusega ning erivajadustega isikute olukorraga. Vastuvõtutingimuste pakkumise kitsendamise või tühistamise sätted, mis on kehtivas direktiivis juba ette nähtud, on kujundatud vastuvõtusüsteemi kuritarvitamise vältimiseks. Kuna vastuvõtutingimuste pakkumise kitsendamine või tühistamine võib oluliselt mõjutada taotluse esitajate elatustaset, peab komisjon oluliseks tagada, et varjupaigataotlejad ei jäetaks sellistel asjaoludel ilma raha ja elupaigata ning et järgitaks põhiõigusi. Sellega seoses ja praegust kohtupraktikat arvestades piiratakse ettepanekuga asjaolusid, mille alusel võib vastuvõtutingimuste pakkumise täielikult tühistada, ning tagatakse, et varjupaigataotlejatel oleks asjaomastel juhtudel juurdepääs haiguste või vaimsete häirete vajalikule ravile. Komisjon peab äärmiselt oluliseks seda, et neid küsimusi käsitlevaid otsuseid saaks siseriikliku kohtus vaidlustada. Ettepanekuga piiratakse kehtiva direktiiviga ettenähtud asjaolusid, mille puhul liikmesriigid võivad erandkorras kehtestada materiaalsete vastuvõtutingimuste korra, mis erineb direktiivis sätestatust. 4. Kinnipidamine Arvestades kinnipidamise laialdast kohaldamist liikmesriikide poolt varjupaigavaldkonnas ning Euroopa Inimõiguste Kohtu arenevat praktikat, peab komisjon vajalikuks käsitleda seda küsimust direktiivis terviklikult, et vältida omavolilist kinnipidamist ning tagada põhiõiguste järgimine kõikidel juhtudel. Ettepanekus peetakse aluspõhimõtteks seda, et isikut ei tohiks pidada kinni üksnes põhjendusega, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset. Selle põhimõttega kinnitatakse ELi kinnipidamisalast õigustikku, eelkõige varjupaigamenetluste direktiivi, ning see põhimõte on kooskõlas ELi põhiõiguste harta ja rahvusvaheliste inimõiguste alaste aktidega, nagu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon. Ettepanekuga tagatakse, et kinnipidamist tuleks kasutada vaid direktiivis ettenähtud erandolukordades vastavalt Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusele varjupaigataotlejate kinnipidamise meetmete kohta ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku 1999. aasta veebruari suunistele varjupaigataotlejate kinnipidamise suhtes kohaldatavate kriteeriumide ja nõuete kohta. Lisaks nähakse ette, et kinnipidamine toimub vastavalt vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõttele. Samuti on ette nähtud, et kinnipidamisel tuleb igat juhtumit eraldi hinnata. Ettepanekuga tagatakse, et kinnipeetud varjupaigataotlejaid koheldakse inimlikult ja väärikalt, järgides põhiõigusi, ning kooskõlas rahvusvahelise ja siseriikliku õigusega. Erilist tähelepanu pööratakse siinkohal haavatavate varjupaigataotlejate kinnipidamise juhtudele. Laste küsimuses on ettepanek kooskõlas ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga. Saatjata alaealiste kohta on sätestatud, et neid ei tohi kinni pidada. On loodud hulk õiguslikke ja menetluslikke tagatisi, et kinnipidamine oleks õiguspärane. 5. Erivajadustega isikud Komisjon leiab, et erivajaduste käsitlemise puudused on kõige tõsisem probleem varjupaigataotlejate vastuvõtu valdkonnas. Erivajaduste väljaselgitamine mõjutab lisaks vajalikule ravile juurdepääsule ka varjupaigataotlusega kaasneva otsustusprotsessi kvaliteeti, eriti traumade all kannatavate isikute puhul. Sellega seoses tagatakse ettepanekuga, et liikmesriigis oleksid kehtestatud meetmed selliste vajaduste koheseks väljaselgitamiseks. Ettepanek sisaldab arvukaid õiguslikke tagatisi, et vastuvõtutingimused oleksid konkreetselt loodud varjupaigataotlejate erivajaduste katmiseks. Asjaomased muudatused kajastavad vastuvõtutingimuste erinevaid aspekte, nagu juurdepääs arstiabile, majutustingimused ja alaealiste haridus. 6. Rakendamine ja riiklike süsteemide täiustamine Vastuvõtutingimuste direktiivi praegune tekst sisaldab arvukaid eeskirju täieliku rakendamise ja riiklike süsteemide täiustamise tagamiseks. Uue direktiivi lõplike eesmärkide saavutamiseks on oluline tagada järjepidev järelevalve ja tugevdada komisjoni rolli ELi õigusaktide täitmise järelevalvajana. Seepärast tuleks jõusse jätta kehtiva direktiiviga ette nähtud aruandlussüsteem ühenduse tasandil. Riiklikul tasandil on oluline luua siseriiklikud mehhanismid siseriikliku vastuvõtusüsteemi piisava järelevalve ja kontrolli tagamiseks. Ettepanekuga laiendatakse liikmesriikide suhtes kehtivat aruandlusnõuet, et hõlmata need sätted, mille rakendamise kohta toodi komisjoni hindamisaruandes esile arvukaid puudusi. - Õiguslik alus Ettepanekuga muudetakse direktiivi 2003/9/EÜ ja selles kasutatakse kõnealuses direktiiviga sama õiguslikku alust, nimelt EÜ asutamislepingu artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunkti b. Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artiklis 1 on sätestatud, et Iirimaa ja Ühendkuningriik võivad otsustada osaleda ühise varjupaigasüsteemi loomise meetmetes. Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatas Ühendkuningriik 18. augusti 2001. aasta kirjaga oma soovist osaleda kehtiva direktiivi vastuvõtmises ja kohaldamises. Vastavalt nimetatud protokolli artiklile 1 otsustas Iirimaa mitte osaleda kehtiva direktiivi vastuvõtmises. Sellest tulenevalt ning ilma et see piiraks eespool nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei kohaldata kehtiva direktiivi sätteid Iirimaa suhtes. Kõnealuste liikmesriikide seisukoht kehtiva direktiivi kohta ei mõjuta nende võimalust osaleda uues direktiivis selle jõustumise korral. Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole talle siduv ega tema suhtes kohaldatav. - Subsidiaarsuse põhimõte EÜ asutamislepingu IV jaotis viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika kohta annab nimetatud küsimustes teatavad volitused Euroopa Ühendusele. Neid volitusi tuleb siiski teostada kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 5, seega ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil. Varjupaigataotlejate vastuvõtu valdkonnas on ühenduse meetmete kehtiv õiguslik alus sätestatud EÜ austamislepingu artikli 63 lõikes 1. Selles on sätestatud, et nõukogu võtab „kooskõlas pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooniga ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolliga ning teiste asjakohaste lepingutega varjupaika käsitlevad meetmed” sellistes valdkondades nagu varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded liikmesriikides. Varjupaiga ja pagulaste kaitsega seonduvate probleemide rahvusvahelise laadi tõttu on ELil head võimalused pakkuda lahendusi ühise varjupaigasüsteemi raames, eelkõige probleemide puhul, mis mõjutavad varjupaigataotlejate vastuvõttu. Kuigi direktiivi vastuvõtmisega 2003. aastal saavutati oluline ühtlustamine, on veel ruumi ELi meetmeteks, mis tagaksid kõrgemad ja paremini ühtlustatud kohtlemisnõuded varjupaigataotlejate vastuvõtu valdkonnas. - Proportsionaalsuse põhimõte Vastuvõtutingimuste direktiivi mõjuhinnangus hinnati igat võimalust tuvastatud probleemide lahendamiseks, et saavutada ideaalne tasakaal praktilise väärtuse ja vajalike jõupingutuste vahel ning järeldati, et ELi meetmete kasuks otsustamine ei lähe kõnealuste probleemide lahendamiseks vajalikust kaugemale. - Mõju põhiõigustele Ettepaneku tegemise eelduseks oli põhjalik uurimine, et selle sätted oleksid täielikult kooskõlas nii ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigustega, mis kujutavad endast ühenduse õiguse aluspõhimõtteid kui ka muude rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega. Selle tulemusel peeti eriti oluliseks neid sätteid, mis käsitlevad kinnipidamist ja menetluslikke tagatisi erivajadustega isikute kohtlemisel, eelkõige alaealiste, saatjata alaealiste ja piinamise ohvrite puhul, ning materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumist. Kõrgemate ja võrdsemate vastuvõtunõuete tagamisel on tugev positiivne üldmõju varjupaigataotlejate põhiõigustele. Eelkõige tugevdatakse isikupuutumatust ja liikumisvabadust; selleks rõhutatakse, et isikut ei või enam kinni pidada üksnes põhjendusega, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. Lisaks sätestatakse ettepanekus, et kinnipidamist tuleks lubada vaid direktiivis ettenähtud erandjuhtudel ja ainult kooskõlas vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Alaealiste õiguseid kajastatakse direktiivis paremini, võimaldades alaealisi kinni pidada vaid nende endi huvides; samas on saatjata alaealise kinnipidamine igal juhul keelatud. Haavatavate rühmade eriolukorda käsitletakse asjakohasemalt, tagades nende vajaduste õigeaegse väljaselgitamise ja asjakohase ravi võimaldamise. Tööturule juurdepääsu lihtsustamine võiks aidata varjupaigataotlejatel paremini toime tulla ja soodustab nende integreerumist vastuvõtvas liikmesriigis. Diskrimineerimiskeelu põhimõtet tugevdatakse, kehtestades liikmesriikidele kohustuse tagada, et varjupaigataotlejaid ei kohelda direktiivi alusel pakutavate vastuvõtutingimuste puhul ebaõiglaselt võrreldes kodanikega. Aruandluskohustuse kehtestamine direktiivi peamiste sätete puhul koos põhiõiguste järgimise põhimõttega tagab nende sätete rakendamise parema jälgimise ühenduse tasandil. Siinkohal tuleks rõhutada, et liikmesriikidel on kohustus rakendada ja kohaldada käesolevat direktiivi kooskõlas põhiõigustega. ê 2003/9/EÜ 2008/0244 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunkti b, võttes arvesse komisjoni ettepanekut, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,[13] võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust,[14] toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras,[15] ning arvestades järgmist: ò uus 1. Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded,[16] tuleb teha hulk sisulisi muudatusi. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada. ê 2003/9/EÜ põhjendus 1 2. Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset ühenduses. ê 2003/9/EÜ põhjendus 2 3. Oma erakorralisel istungil Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni, (täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga) täielikul kohaldamisel, säilitades seega välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise. ê 2003/9/EÜ põhjendus 3 4. Tampere järeldustes on sätestatud, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühikeses perspektiivis hõlmama ühiseid miinimumtingimusi varjupaigataotlejate vastuvõtmisele. ê 2003/9/EÜ põhjendus 4 5. Miinimumnõuete kehtestamine varjupaigataotlejate vastuvõtmisele on sammuks Euroopa varjupaigapoliitika suunas. ò uus 6. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp, mis peaks pikas perspektiivis viima kogu Euroopa Liidus kehtiva ühise menetluse ja varjupaiga saanud isikute ühetaolise seisundini, on praeguseks lõpule viidud. Euroopa Ülemkogu võttis 4. novembri 2004. aasta kohtumisel vastu Haagi programmi, millega püstitati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seoses saavutatavad eesmärgid aastateks 2005-2010. Seepärast kutsuti Haagi programmis komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama teise etapi õigusaktid ja meetmed nõukogule ja Euroopa Parlamendile eesmärgiga need enne 2010. aastat vastu võtta. 7. Pidades silmas tehtud hindamiste tulemusi, on praeguses etapis asjakohane kinnitada direktiivi 2003/9/EÜ aluspõhimõtteid, et tagada varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste parandamine. 8. Varjupaigataotlejate võrdse kohtlemise tagamiseks kogu Euroopa Liidus peaks direktiivi kohaldama rahvusvahelise kaitse taotluste menetluste kõikide etappide ja liikide suhtes ning kõikides varjupaigataotlejaid vastuvõtvates kohtades ja asutustes. 9. Liikmesriigid peaksid käesolevat direktiivi rakendades püüdma täielikult tagada lapse huvide ja perekonna ühtsuse olulisuse põhimõtete täitmise kooskõlas ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. ê 2003/9/EÜ põhjendus 6 10. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud ja mis keelustavad diskrimineerimise. ê 2003/9/EÜ põhjendus 7 ð uus 11. Varjupaigataotlejate vastuvõtmisele tuleks sätestada miinimumnõuded, mis oleksid piisavad, et tagada varjupaigataotlejatele kõikides liikmesriikides väärikas elatustase ning võrreldavad elutingimused, ð arvestades vastuvõtvas liikmesriigis kodanikele pakutava sotsiaalabi taset ï. ê 2003/9/EÜ põhjendus 8 12. Varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimuste ühtlustamine peaks aitama piirata varjupaigataotlejate edasist liikumist ühest liikmesriigist teise, mida mõjutavad mitmesugused nende vastuvõtmisega seotud tingimused. ò uus 13. Eesmärgiga tagada nii kõikide rahvusvahelise kaitse taotlejate võrdne kohtlemine kui ka kooskõla ELi varjupaigaalaste õigusaktidega, eelkõige nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta[17], on asjakohane laiendada direktiivi reguleerimisala, nii et see hõlmaks ka täiendava kaitse taotlejaid. ò uus 14. Varjupaigataotlejate toimetuleku soodustamiseks ja suurte erinevuste vähendamiseks liikmesriikide vahel on hädavajalik sätestada selged eeskirjad varjupaigataotlejate tööturule juurdepääsu kohta. ê 2003/9/EÜ põhjendus 9 (kohandatud) ð uus 15. Erivajadustega ð isikute kohene väljaselgitamine ja nende piisav jälgimine peaks olema siseriiklike asutuste esmane eesmärk tagamaks, et selliste isikute vastuvõtmist ï rühmade vastuvõtmist tuleks kujundatakse eraldi √ nende erivajaduste ∏ vajaduste rahuldamiseks eraldi kujundada. ò uus 16. Varjupaigataotlejate kinnipidamist tuleks kohaldada kooskõlas aluspõhimõttega, et ühtegi isikut ei või kinni pidada üksnes põhjendusega, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset, eelkõige kooskõlas pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni artikliga 31. Eelkõige ei tohiks liikmesriigid määrata karistusi varjupaigataotlejatele ebaseadusliku riiki sisenemise või riigis viibimise eest ning kõik liikumispiirangud tuleks kehtestada üksnes vajaduse korral. Seepärast peaks varjupaigataotlejate kinnipidamine olema võimalik ainult direktiiviga ette nähtud väga selgelt kindlaksmääratud erandolukorras ning lähtuma nii sellise kinnipidamise viisi kui ka eesmärgi puhul vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõttest. Kui varjupaigataotlejat peetakse kinni, peaks tal olema õigus pöörduda oma õiguste kaitseks siseriikliku kohtu poole. ê 2003/9/EÜ põhjendus 10 (kohandatud) ð uus 17. Kinnipeetavate varjupaigataotlejate vastuvõtmist √ Kinnipeetud taotlejaid ∏ ð tuleks kohelda täielikult inimväärikust austades ja nende vastuvõtmist ï tuleks nende vajaduste rahuldamiseks eraldi kujundada. ð Eelkõige peaksid liikmesriigid tagama ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni artikli 37 kohaldamise. ï ê 2003/9/EÜ põhjendus 11 18. Selliste minimaalsete Minimaalsete menetlustagatiste järgimise kindlustamiseks, mis seisnevad võimaluses võtta ühendust õigusabi andvate organisatsioonide või isikurühmadega, järgimise kindlustamiseks tuleks jagada teavet selliste organisatsioonide ja isikurühmade kohta. ê 2003/9/EÜ põhjendus 12 (kohandatud) ð uus 19. Vastuvõtusüsteemi kuritarvitamise võimalikkust tuleks piirata, √ täpsustades olukorrad, ∏ määratledes juhud, millal kus võib varjupaigataotlejate vastuvõtutingimusi kitsendada või √ kõnealuse vastuvõtu ∏ tühistada, ð tagades samal ajal kõikidele varjupaigataotlejatele väärika elatustaseme ï . ê 2003/9/EÜ põhjendus 13 20. Tagada tuleks siseriiklike vastuvõtusüsteemide ja liikmesriikide vahel varjupaigataotlejate vastuvõtmise vallas tehtava koostöö tõhusus. ê 2003/9/EÜ põhjendus 14 21. Pädevaid asutusi tuleks julgustada kasutama varjupaigataotlejate vastuvõtmisel rohkem omavahelist kooskõlastamist ning seepärast tuleks edendada kohalike omavalitsuste ja majutuskeskuste vahel harmoonilisi suhteid. ê 2003/9/EÜ põhjendus 15 22. Miinimumnõuete olemusest tulenevalt on liikmesriikidel õigus kehtestada või säilitada kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes paluvad liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset, soodsamad sätted. ê 2003/9/EÜ põhjendus 16 (kohandatud) ð uus 23. Samas vaimus on liikmesriigid kutsutud üles kohaldama käesoleva direktiivi sätteid seoses Ö menetlustega, mille raames otsustatakse Õ kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute poolt muude muus kui Genfi konventsioonist ð direktiivist 2004/83/EÜ ï tulenevate kaitse vormide saamiseks esitatavate Ö tulenevas vormis antava kaitse taotluste rahuldamine Õ taotluste rahuldamise otsustamise menetlustega . ê 2003/9/EÜ põhjendus 17 24. Käesoleva direktiivi täitmist tuleks hinnata korrapäraste ajavahemike tagant. ê 2003/9/EÜ põhjendus 18 25. Kuna varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuete kehtestamist liikmesriikides kui ettepandud meetmete eesmärki ei ole võimalik täielikult saavutada liikmesriikidel endil ning see oleks meetmete ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. ê 2003/9/EÜ põhjendus 19 (kohandatud) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatas Ühendkuningriik 18. augusti 2001. aasta kirjaga oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmises ja kohaldamises. ê 2003/9/EÜ põhjendus 20 (kohandatud) Vastavalt nimetatud protokolli artiklile 1 ei osale Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmises. Sellest tulenevalt ning ilma et see piiraks eespool nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei kohaldata käesoleva direktiivi sätteid Iirimaa suhtes. ê 2003/9/EÜ põhjendus 21 (kohandatud) Taani on Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt teatanud, et ei osale käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, ning seetõttu seda tema suhtes ei kohaldata, ê 2003/9/EÜ põhjendus 5 ð uus 26. Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püüab käesolev direktiiv tagada inimväärikuse täielikku austamist ning edendada kõnealuse harta artiklite 1, ð 6, 7 ï, ja 18, ð 24 ja 47 ï kohaldamist ning ð sellest tuleks lähtuda ka direktiivi rakendamisel ï. ò uus 27. Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasema direktiiviga muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb varasemast direktiivist. 28. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajaga, ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: I PEATÜKK EESMÄRK, MÕISTED JA KOHALDAMISALA Artikkel 1 Eesmärk Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada liikmesriikides varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded. Artikkel 2 Mõisted Käesolevas direktiivis Ö kasutatakse järgmisi mõisteid Õ : a) „Genfi konventsioon” - 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioon, muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga; b) „varjupaigataotlus” - kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud taotlus, mida võidakse lugeda mõnelt liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse taotlemiseks Genfi konventsiooni alusel. Rahvusvahelise kaitse taotlemist käsitletakse varjupaigataotlusena, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik selgesõnaliselt taotleb mõnda muud liiki kaitset, mida saab eraldi taotleda; ò uus a) „rahvusvahelise kaitse taotlus” – rahvusvahelise kaitse taotlus direktiivi 2004/83/EÜ tähenduses; ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ð uus b) c) „taotleja” või „varjupaigataotleja” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud; c) d) „pereliikmed” – järgmised taotleja perekonnaliikmed, kes viibivad varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ï ajal samas liikmesriigis eeldusel, et perekond oli olemas juba päritoluriigis: i) varjupaigataotleja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare välismaalasi käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega, ii) alapunktis i osutatud paari paaride või taotleja alaealised lapsed tingimusel, et nad ei ole abielus ja on ülalpeetavad, sõltumata sellest, kas siseriikliku õiguse tähenduses on nad sündinud registreeritud abielust või registreerimata abielust √ abielust või väljaspool abielu ∏ või on nad lapsendatud; ò uus iii) punktis i osutatud paaride või taotleja abielus alaealised lapsed, sõltumata sellest, kas siseriikliku õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud, kui nende huvides on elada koos taotlejaga; iv) taotleja ema, isa või eestkostja, kui taotleja on alaealine ega ole abielus või kui ta on alaealine ja abielus, kuid tema huvides on elada koos oma isa/ema või eestkostjaga; v) taotleja alaealised õed ja vennad, kes ei ole abielus, kui taotleja on alaealine ega ole abielus või kui tema või tema õed ja vennad on alaealised ja abielus, kuid nendest ühe või enama huvides on elada koos; ê 2003/9/EÜ c) „pagulane” - isik, kes vastab Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A nõuetele; f) „pagulasseisund” - seisund, mille liikmesriik omistab pagulasest isikule, kes on pagulasena selle liikmesriigi territooriumile lubatud; d) g) „menetlused” ja „edasikaebamine” – liikmesriikide poolt oma siseriiklikus õiguses kehtestatud menetlused ja edasikaebeõigus; ò new e) „alaealine” – alla 18aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik; ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ð uus f) h) „saatjata alaealine” – alla 18aastane isik ð alaealine ï, kes saabub liikmesriigi territooriumile tema eest seadusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanuta, niikaua kui selline täiskasvanu ei ole teda tegelikult oma hoole alla võtnud; see mõiste hõlmab ka alaealist, kes on jäänud saatjata pärast sisenemist liikmesriikide territooriumile; g) i) „vastuvõtutingimused” – nende meetmete kogum, mida liikmesriigid tagavad kooskõlas käesoleva direktiiviga varjupaigataotlejatele; h) j) „materiaalsed vastuvõtutingimused” – vastuvõtutingimused, mis hõlmavad majutust, toitu ja rõivaid, mida antakse loonusena või rahaliste toetuste või maksedokumentidena ð või nende kolme kombinatsioonina, ï ning päevarahana; i) k) „kinnipidamine” – liikmesriigi korraldusel varjupaigataotleja hoidmine teatavas kohas, kus varjupaigataotlejalt on võetud liikumisvabadus; j) l) „majutuskeskus” – mis tahes koht, mida kasutatakse varjupaigataotlejate kollektiivseks majutamiseks. Artikkel 3 Kohaldamisala 29. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes esitavad liikmesriigi territooriumil, √ sealhulgas piiril ∏ ð või transiiditsoonis, ï või territooriumil varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï, niikaua kuni neil on lubatud viibida sellel territooriumil, ning samuti tema pereliikmete suhtes, kui nad on vastavalt siseriiklikule õigusele selle varjupaigataotlusega ð rahvusvahelise kaitse taotlusega ï hõlmatud. 30. Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikide välisesindustele esitatud diplomaatilise või territoriaalse varjupaiga taotluste korral. 31. Käesolevat direktiivi ei kohaldata, kui kohaldatakse nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ (miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel)[18] sätteid. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ð uus 32. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesolevat direktiivi seoses Ö menetlustega, mille raames otsustatakse Õ kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute poolt, keda pagulasteks ei peeta, muude muus kui ð direktiivist 2004/83/EÜ ï Genfi konventsioonist tulenevate kaitse vormide saamiseks esitatavate Ö tulenevas vormis antava kaitse taotluste rahuldamine Õ taotluste rahuldamise otsustamise menetlustega. ê 2003/9/EÜ ð uus Artikkel 4 Soodsamad sätted Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamad sätted varjupaigataotlejate ja nende lähisugulaste vastuvõtutingimuste kohta olukorras, kus lähisugulased viibivad samas liikmesriigis ja on varjupaigataotleja ülalpidamisel, või humanitaarsetel põhjustel, kui need sätted on käesoleva direktiiviga ühildatavad. II PEATÜKK ÜLDSÄTTED VASTUVÕTUTINGIMUSTE KOHTA Artikkel 5 Teave 33. Liikmesriigid teatavad varjupaigataotlejatele mõistliku aja jooksul, mis ei ületa 15 päeva alates varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï esitamisest pädevale asutusele, vähemalt mis tahes kehtestatud hüvistest ning vastuvõtutingimustega seotud kohustustest, mida nad peavad täitma. Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejatele antakse teavet organisatsioonide või isikurühmade kohta, mis annavad konkreetset õigusabi, ning organisatsioonide kohta, mis võivad anda neile abi või teavet seoses olemasolevate vastuvõtutingimustega, kaasa arvatud tervishoiuga. ê 2003/9/EÜ ð uus 34. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud teavet antakse kirjalikult ning võimaluse korral keeles, mille puhul on põhjust oletada, et varjupaigataotleja seda mõistab. Vajaduse korral võib seda teavet anda ka suuliselt. ê 2003/9/EÜ Artikkel 6 Dokumentatsioon 35. Liikmesriigid tagavad, et kolme päeva jooksul pärast varjupaigataotluse esitamist pädevale asutusele antakse taotluse esitajale taotlejale tema nimeline dokument, mis tõendab tema pagulasseisundit või tunnistab, et tal on tema taotluse läbivaatamise ajal lubatud viibida liikmesriigi territooriumil. ò uus Dokumendi omanikule antakse juurdepääs käesoleva direktiivi alusel varjupaigataotlejatele ettenähtud õigustele ja hüvitistele. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ð uus Kui selle dokumendi omanikul ei ole lubatud liikmesriigi territooriumil või osal sellest vabalt liikuda, peab ka see dokumendis ära näidatud olema. 36. Liikmesriigid võivad käesoleva artikli kohaldamise välistada, kui varjupaigataotleja on kinnipeetav Ö kinni peetud Õ , ja varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise ajal, kui see esitati piiril, või kui toimub menetlus otsustamaks, kas taotluse esitajal on õigus siseneda seaduslikult liikmesriigi territooriumile. Erijuhtudel võivad liikmesriigid anda varjupaigataotlejatele taotlejatele nende ð rahvusvahelise kaitse ï taotluse läbivaatamise ajal muid dokumente, mis on samaväärsed lõikes 1 osutatuga. 37. Lõikes 1 osutatud dokument ei pruugi tõendada varjupaigataotleja isikut. 38. Liikmesriigid võtavad vastu meetmed, mida on vaja selleks, et tagada varjupaigataotlejatele lõikes 1 osutatud dokument, mis peab kehtima seni, kuni varjupaigataotlejal on lubatud viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil või piiril. 39. Liikmesriigid võivad anda varjupaigataotlejatele reisidokumendi tõsistel humanitaarsetel põhjustel, mis nõuavad varjupaigataotleja viibimist mõnes teises riigis. Artikkel 7 Elukoht ja liikumisvabadus 40. Varjupaigataotlejad võivad liikuda vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või selle poolt kindlaksmääratud alal. See kindlaksmääratud ala ei mõjuta eraelu puutumatust ning lubab tagada piisava juurdepääsu kõikidele käesolevast direktiivist tulenevatele hüvitistele. 41. Liikmesriigid võivad üldsuse, avaliku korra või vastava vajaduse korral määrata varjupaigataotluste kiire ja tõhusa läbivaatamise huvides kindlaks varjupaigataotlejate elukoha. 3. Vajaduse korral, näiteks avaliku korraga seotud õiguslikel põhjustel, võivad liikmesriigid paigutada taotleja teatavasse kohta vastavalt oma siseriiklikule õigusele. 43. Liikmesriigid võivad määratleda √ ette näha ∏, et materiaalsed vastuvõtutingimused olenevalt √ materiaalsete vastuvõtutingimuste kohaldamiseks peab ∏ varjupaigataotleja taotleja tegelikust elukohast √ tegelikult elama ∏ teatavas kohas, mille √ määravad kindlaks ∏ liikmesriigid peavad ise kindlaks määrama. Vastav otsus, mis võib olla üldist laadi, tuleb teha iga juhtumi puhul eraldi ning see peab olema ette nähtud siseriiklike õigusaktidega. 54. Liikmesriigid näevad ette võimaluse anda varjupaigataotlejatele ajutine luba lahkuda lõigetes 2 ja 43 nimetatud elukohast ja/või lõikes 1 nimetatud kindlaksmääratult alalt. Vastav otsus tehakse iga juhtumi puhul eraldi, objektiivsetel alustel ning erapooletult ja eitava otsuse korral põhjendatakse. Varjupaigataotlejalt ei nõuta luba kohtumiseks ameti- ja kohtuasutustega, kui tema kohaleilmumine neisse on vajalik. 65. Liikmesriigid nõuavad varjupaigataotlejatelt, et nad teataksid pädevatele asutustele võimalikult kiiresti oma hetkel kehtiva aadressi ning selle mis tahes muutumise. ò uus Artikkel 8 Kinnipidamine 42. Liikmesriigid ei pea isikut kinni üksnes põhjendusega, et ta on rahvusvahelise kaitse taotleja kooskõlas nõukogu direktiiviga 2005/85/EÜ[19]. 43. Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja iga juhtumi individuaalsel hindamise alusel pidada taotlejat kinni asjaomases asutuses kooskõlas siseriikliku õigusega, kui muid, leebemaid sunnimeetmeid ei saa tõhusalt kasutada. Taotlejat võib pidada kinni ainult asjaomases asutuses: 44. selleks, et määrata kindlaks või tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida; 45. selleks, et määrata kindlaks tema varjupaigataotluse aluseks olevad asjaolud, mis muus olukorras võiksid kaduda; 46. selleks, et otsustada menetluse raames tema õiguse üle siseneda riigi territooriumile; 47. siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avalik korra kaitsmine. Käesolev lõige ei piira artikli 11 kohaldamist. 48. Liikmesriigid tagavad, et siseriiklike õigusaktidega oleksid ette nähtud eeskirjad, mis käsitlevad kinnipidamise alternatiive, nagu korrapärane ilmumine ametiasutustesse, tagatismakse tasumine või keeld lahkuda kindlaksmääratud kohast. Artikkel 9 Tagatised kinnipeetud varjupaigataotlejatele 49. Kinnipidamine määratakse lühimaks võimalikuks ajavahemikuks. Eelkõige ei või artikli 8 lõike 2 punktide a, b ja c kohane kinnipidamine ületada aega, mida on mõistlikult vaja varjupaigataotleja kodakondsuse või tema avalduse aluseks olevate asjaolude kohta teabe saamiseks vajaliku menetluse lõpule viimiseks või asjakohase menetluse toimetamiseks, et otsustada taotleja õiguse üle siseneda riigi territooriumile. Haldusmenetluse viivitused, mida ei ole põhjustanud varjupaigataotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist. 50. Kinnipidamise määrab kohtuasutus. Kiireloomulistel juhtudel võib selle määrata haldusasutus, kuid sellisel juhul peab kohtuasutus kinnitama kinnipidamismääruse 72 tunni jooksul alates kinnipidamise algusest. Kui kohtuasutus peab kinnipidamist ebaseaduslikuks või kui otsust ei ole 72 tunni jooksul tehtud, vabastatakse asjaomane varjupaigataotleja kohe. 51. Kinnipidamismäärus on kirjalik. Kinnipidamismääruses esitatakse selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud põhjendused ning määratakse kindlaks kinnipidamise maksimaalne ajavahemik. 52. Kinnipeetud varjupaigataotlejatele teatatakse kohe kinnipidamise põhjused, kinnipidamise maksimaalne kestus ja siseriiklikes õigusaktides kinnipidamismääruse vaidlustamiseks sätestatud menetlused keeles, mille puhul on põhjust oletada, et varjupaigataotleja seda mõistab. 53. Jätkuva kinnipidamise vaatab kohtuasutus mõistliku ajavahemiku järel läbi kas asjaomase varjupaigataotleja taotlusel või ametiülesande korras. Kinnipidamist ei või põhjendamatult pikendada. 54. Liikmesriigid tagavad kinnipidamise juhtudel juurdepääsu õigusabile ja/või seadusjärgsele esindamisele, mis on tasuta, kui varjupaigataotleja ei suuda kaasnevaid kulusid kanda. Sellistel juhtudel nähakse õigusabi ja/või seadusjärgse esindamise võimaldamise kord ette siseriiklikus õiguses. Artikkel 10 Kinnipidamistingimused 55. Liikmesriigid ei või kinnipeetud varjupaigataotlejaid hoida tavalises kinnipidamisasutuses. Kinnipidamine võib toimuda ainult spetsiaalsetes kinnipidamiskohtades. Kinnipeetud varjupaigataotlejaid hoitakse lahus muudest kolmandate riikide kodanikest, kes ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust, välja arvatud siis, kui see on vajalik perekonna ühtsuse tagamiseks ja taotleja on sellega nõus. 56. Liikmesriigid tagavad kinnipeetud varjupaigataotlejatele võimaluse võtta ühendust seadusliku esindaja ja pereliikmetega, sealhulgas saada neile külastusõigus. ÜRO pagulaste ülemvolinikul ning muudel asjakohastel ja pädevatel riiklikel, rahvusvahelistel ja valitsusvälistel organisatsioonidel ja organitel on samuti võimalus suhelda taotlejatega kinnipidamiskohtades ja neid külastada. 57. Liikmesriigid tagavad, et kinnipeetud varjupaigataotlejatele esitatakse kohe ajakohastatud teavet nende kinnipidamiskohas kehtivate eeskirjade kohta ning nende õiguste ja kohustuste kohta keeles, mille puhul on põhjust oletada, et varjupaigataotleja seda mõistab. Artikkel 11 Haavatavate rühmade ja erivajadustega isikute kinnipidamine 58. Alaealisi peetakse kinni ainult siis, kui see on nende huvides vastavalt artikli 22 lõikes 2 sätestatule, ja alles pärast seda, kui on võetud arvesse nende olukorra artikli 11 lõike 5 kohase individuaalse uurimise põhjal tehtud järeldusi. Saatjata alaealisi ei või kinni pidada. 59. Kinnipeetud alaealistel peab olema õigus puhkusele, sealhulgas õigus tegelda nende eale kohaste mängude ja huvitegevusega. 60. Kinnipeetud perekondadele võimaldatakse eraldi majutus, mis tagab piisava privaatsuse. 61. Naissoost varjupaigataotlejate kinnipidamisel tagavad liikmesriigid, et neid majutatakse meessoost varjupaigataotlejatest eraldi, välja arvatud siis, kui nad on pereliikmed ja igaüks neist on sellega nõus. 62. Erivajadustega inimesi kinni ei peeta, välja arvatud siis, kui kvalifitseeritud töötaja tunnistab nende olukorra individuaalsel uurimisel, et selline kinnipidamine ei kahjusta nende tervist, sealhulgas vaimset tervist ja heaolu. Erivajadustega isikute kinnipidamisel tagavad liikmesriigid pideva järelevalve ja piisava toetuse. ê 2003/9/EÜ ð uus Artikkel 812 Pered Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et säilitada võimalikult suurel määral nende territooriumil viibiva perekonna ühtsus, kui asjaomane liikmesriik annab varjupaigataotlejatele majutuse. Selliseid meetmeid rakendatakse varjupaigataotleja nõusolekul. Artikkel 913 Arstlik läbivaatus Liikmesriigid võivad rahva tervisega seotud põhjustel nõuda varjupaigataotlejatel arstliku läbivaatuse läbimist. Artikkel 1014 Alaealiste koolitamine ja õpetamine 63. Liikmesriigid võivad anda varjupaigataotlejate alaealistele lastele ja alaealistest varjupaigataotlejatele juurdepääsu oma haridussüsteemile sarnastel tingimustel oma kodanikega seniks, kuni väljasaatmismeedet nende või nende vanemate suhtes ei pöörata tegelikult täitmisele. Sellist õpet võib anda majutuskeskustes. Asjaomane liikmesriik võib sätestada, et nimetatud juurdepääs peab piirduma üksnes riikliku haridussüsteemiga. Alaealised on isikud, kes on liikmesriigis, kus varjupaigataotlus esitati või kus seda läbi vaadatakse, kehtestatud täiseast nooremad. Liikmesriigid ei keela juurdepääsu keskharidusele üksnes põhjendusega, et alaealine on jõudnud täisikka. 64. Juurdepääsu haridussüsteemile ei lükata edasi rohkem kui kolm kuud kuupäevast, mil alaealine või tema vanemad varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï esitasid. Kui tegemist on eriharidusega, võib seda aega haridussüsteemile juurdepääsu hõlbustamiseks pikendada ühe aastani. ò uus Vajaduse korral võimaldatakse ajutist ettevalmistavat koolitust, sealhulgas keelekoolitust, et hõlbustada alaealiste juurdepääsu liikmesriigi haridussüsteemile, ja /või erikoolitust, et integreerida neid kõnealusesse süsteemi. ê 2003/9/EÜ ð uus 65. Kui lõikes 1 osutatud juurdepääs haridussüsteemile ei ole alaealise eriolukorra tõttu võimalik, ð peab ï võib liikmesriik pakkuda pakkuma muid haridusvõimalusi ð kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja tavaga ï. Artikkel 1115 Tööhõive 1. Liikmesriigid määravad kindlaks aja, mis algab varjupaigataotluse esitamise kuupäeval ja mille kestel ei ole taotluse esitajal juurdepääsu tööturule. ò uus 66. Liikmesriigid tagavad taotlejale juurdepääsu tööturule hiljemalt kuus kuud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kuupäeva. ê 2003/9/EÜ ð uus 67. Kui esimeses astmes ei tehta vastavat otsust ühe aasta jooksul pärast varjupaigataotluse esitamist ja see ei ole tingitud taotluse esitajast, määravad liikmesriigid Liikmesriigid määravad kindlaks tingimused, mille järgi anda taotluse esitajale taotlejale juurdepääs oma ð tööturule kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, ilma et nad piiraksid põhjendamatult varjupaigataotleja juurdepääsu tööturule ï. 68. Kui tavapärases menetluses tehtud eitava otsuse vastu esitatud edasikaebusel on edasilükkav toime, ei tühistata edasikaebemenetluste ajal juurdepääsu tööturule nii kaua, kuni edasikaebuse kohta avaldatakse eitav otsus. 69. Tööturupoliitikaga seotud põhjustel võivad liikmesriigid eelistada ELi kodanikke ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanikke, samuti seaduslikult nende territooriumidel elavaid kolmandate riikide kodanikke. Artikkel 1216 Kutseõpe Liikmesriigid võivad anda varjupaigataotlejatele juurdepääsu kutseõppele olenemata sellest, kas neil on või ei ole juurdepääs tööturule. Juurdepääs töölepinguga seotud kutseharidusele sõltub sellest, mil määral on varjupaigataotlejal kooskõlas artikliga 1115 juurdepääs tööturule. Artikkel 1317 Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldised eeskirjad 70. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on varjupaigataotlejatele taotlejatele nende varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï esitamise ajal olemas. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ð uus 71. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused vastavad √ võimaldavad ∏ √ rahvusvahelise kaitse taotlejale ∏ varjupaigataotlejale √ piisava ∏ elatustasemele elatustaseme, mis tagab √ neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist ∏ varjupaigataotlejale tervise ja toimetuleku. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) Liikmesriigid tagavad, et kõnealune elatustase vastab kooskõlas artikliga 1721 erivajadustega isikute eriolukorrale ning kinnipeetavate Ö kinnipeetud Õ isikute olukorrale. 72. Liikmesriigid võivad seada kõikide või mõnede materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise eelduseks selle, et varjupaigataotlejal taotlejal ei ole küllaldaselt vahendeid oma tervisele vastava ja toimetulekuks vajaliku elatustaseme tagamiseks. 73. Liikmesriigid võivad varjupaigataotlejatelt taotlejatelt nõuda, et nad kataksid vastuvõtutingimuste ja käesolevas direktiivis ettenähtud tervishoiukulud või osaleksid nende katmisel kooskõlas lõikega 3, kui neil on küllaldaselt vahendeid, näiteks kui nad on mõistliku aja jooksul teinud tööd. Kui selgub, et varjupaigataotlejal oli ajal, mil tema eest kaeti tema vastuvõtutingimuste ja tervishoiukulusid, küllaldaselt vahendeid, et katta nende põhivajaduste kulusid ise, võivad liikmesriigid nõuda varjupaigataotlejalt nende kulude hüvitamist. 5. Materiaalseid vastuvõtutingimusi võib tagada loonusena või rahaliste toetuste või maksedokumentidena või nende kombinatsioonidena. Kui liikmesriigid tagavad materiaalseid vastuvõtutingimusi rahaliste toetuste või maksedokumentidena, määratakse nende summa kindlaks käesolevas artiklis sätestatud põhimõtetel. ò uus 74. Varjupaigataotlejale antava abi suuruse arvutamisel tagavad liikmesriigid, et varjupaigataotlejatele kättesaadavaks tehtavate varjupaigatingimuste koguväärtus on samaväärne sotsiaalabi vajavale kodanikule antava abi suurusega. Sellega seotud erinevusi tuleb nõuetekohaselt põhjendada. ê2003/9/EÜ ð uus Artikkel 1418 Materiaalsete vastuvõtutingimuste üksikasjalikud eeskirjad 75. Kui majutust pakutakse loonusena, toimub see ühes järgmistest vormidest või nende kombinatsioonina: 76. ruumid, mida kasutatakse varjupaigataotlejate taotlejate majutamiseks ajal, mil vaadatakse läbi nende piiril esitatud ð rahvusvahelise kaitse ï taotlusi; 77. majutuskeskused, mis tagavad küllaldase elatustaseme; 78. eramud, korterid, hotellid või muud varjupaigataotlejate taotlejate majutamiseks kohandatud ruumid. 79. Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejatele taotlejatele, kellele on antud lõike 1 punktides a-c osutatud majutus, tagatakse: 80. kaitse nende pereelule; 81. võimalus suhelda sugulaste, õigusnõustajate ja ÜRO Pagulaste Ülemkomissari pagulaste ülemvoliniku (UNHCR) ning liikmesriikide tunnustatud valitsusväliste organisatsioonide (VVOd) esindajatega. ò uus Liikmesriigid arvestavad taotlejate puhul lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes sooliste ja vanuseliste küsimustega ning erivajadustega isikute olukorraga. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ð uus Liikmesriigid √ võtavad asjakohaseid meetmeid ∏ pööravad erilist tähelepanu inimeste kuritarvitamise ð ja soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalse väärkohtlemise ï ärahoidmisele ärahoidmiseks lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes. ê 2003/9/EC (kohandatud) ð uus 82. Liikmesriigid tagavad vajaduse korral, et varjupaigataotlejate taotlejate alaealised lapsed või alaealised varjupaigataotlejad taotlejad paigutatakse kokku oma vanematega või nende eest seadusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanud pereliikmega, ð juhul kui see on asjaomaste alaealiste huvides ï . 83. Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejaid taotlejad viiakse üle ühest majutuskohast teise üksnes vajaduse korral. Liikmesriigid näevad varjupaigataotlejatele taotlejatele ette võimaluse teavitada oma õigusnõustajaid oma üleviimisest ja uuest aadressist. 84. Majutuskeskustes töötavad isikud on saanud asjakohast koolitust ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse põhimõtet. 85. Liikmesriigid võivad kaasata varjupaigataotlejaid taotlejaid √ keskuse elanike ∏ nõuandekogu või nõukoguna materiaalsete vahendite haldamisse ja mittemateriaalsete eluaspektide korraldamisse keskuses. 86. Varjupaigataotlejate õigusnõustajatele ning ÜRO Pagulaste Ülemkomissari pagulaste ülemvoliniku või selle tema poolt määratud ja asjaomase liikmesriigi tunnustatud valitsusväliste organisatsioonide esindajatele antakse juurdepääs majutuskeskustesse ning muudele majutuskohtadele, et nad saaksid varjupaigataotlejaid abistada. Seda juurdepääsu võib piirata üksnes seoses kõnealuste keskuste ja kohtade ning varjupaigataotlejate turvalisusega. 87. Liikmesriigid võivad ð nõuetekohaselt põhjendatud ï erandjuhtudel mõistlikuks ja võimalikult lühikeseks ajaks määrata kindlaks materiaalsete vastuvõtutingimuste üksikasjalikud eeskirjad, mis erinevad käesolevas artiklis ettenähtutest, kui: a) -on vaja viia läbi varjupaigataotleja taotleja erivajaduste esmane hindamine, - käesolevas artiklis ettenähtud materiaalsed vastuvõtutingimused puuduvad teatavas geograafilises piirkonnas, b) -tavaliselt olemasolevad majutusvõimalused on ajutiselt ammendatud, c) - varjupaigataotleja on vahi all või teda hoitakse piiriületuspunktis. Kõnealused erinevad tingimused peavad igal juhul katma põhivajadused. Artikkel 1519 Tervishoid 88. Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejad taotlejad saavad vajalikku meditsiinilist abi, mis hõlmab vähemalt esmaabi ja haiguste ð või vaimsete häirete ï põhiravi. 89. Liikmesriigid tagavad erivajadustega varjupaigataotlejatele taotlejatele vajaliku arsti- või muu abi, ð sealhulgas vajaduse korral asjakohase vaimse tervise abi samadel tingimustel kodanikega ï. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) III PEATÜKK √ MATERIAALSETE ∏ VASTUVÕTUTINGIMUSTE KITSENDAMINE VÕI TÜHISTAMINE Artikkel 16 20 √ Materiaalsete ∏ Vastuvõtutingimuste vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine 90. Liikmesriigid võivad √ materiaalseid ∏ vastuvõtutingimusi kitsendada või tühistada järgmistel juhtudel: a) kui varjupaigataotleja: ê 2003/9/EÜ a) - lahkub pädeva asutuse määratud elukohast sellele teatamata või ilma pädeva asutuse loata, kui on nõutav sellise loa taotlemine, või b) - ei täida aruandekohustusi või teabe andmise nõuet või nõuet ilmuda siseriiklikus õiguses sätestatud mõistliku aja jooksul varjupaigamenetlusega seoses isiklikele vestlustele või c) - on selles liikmesriigis juba esitanud varjupaigataotluse. ê 2003/9/EC (kohandatud) ð uus Kui varjupaigataotleja leitakse või ta teatab endast vabatahtlikult pädevale asutusele, võetakse kadumise põhjuste põhjal vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus kõikide või mõnede √ kitsendatud materiaalsete ∏ vastuvõtutingimuste tagamise ennistamise kohta; b) kui varjupaigataotleja varjab rahaliste vahendite olemasolu ning on seetõttu materiaalsete vastuvõtutingimuste arvel alusetult rikastunud. ò uus 91. Liikmesriigid võivad kitsendada või tühistada materiaalseid vastuvõtutingimusi, kui taotleja on varjanud rahaliste vahendite olemasolu ning on seetõttu materiaalsete vastuvõtutingimuste arvel aluselt rikastunud. ê 2003/9/EÜ Kui selgub, et varjupaigataotlejal oli ajal, mil tema eest kaeti tema vastuvõtutingimuste ja tervishoiukulusid, küllaldaselt vahendeid, et katta nende põhivajaduste kulusid ise, võivad liikmesriigid nõuda varjupaigataotlejalt nende kulude hüvitamist. 2. Liikmesriigid võivad kõnealuste tingimuste tagamisest keelduda, kui varjupaigataotleja ei ole suutnud tõestada, et ta esitas varjupaigataotluse esimesel võimalusel pärast sellesse liikmesriiki saabumist. ê 2003/9/EÜ 92. Liikmesriigid võivad määrata kindlaks karistused, mida kohaldatakse majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või tõsiselt vägivaldse käitumise korral. ê 2003/9/EC (kohandatud) ð uus 93. Otsused √ materiaalsete ∏ vastuvõtutingimuste kitsendamise √ või ∏ tühistamise või nende tagamisest keeldumise kohta või lõigetes 1-3 osutatud karistuste kohta tehakse igal juhtumi puhul eraldi, objektiivselt ja erapooletult ning põhjendatakse. Neid tehakse asjaomase isiku eriolukorda arvesse võttes, eriti artikliga 1721 hõlmatud isikute puhul, pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest. Liikmesriigid tagavad igal juhul ð toimetulekuks vajaliku elatustaseme ï, juurdepääsu esmaabile ð ja haiguste või vaimsete häirete põhiravi ï . ê 2003/9/EÜ 94. Liikmesriigid tagavad, et materiaalseid vastuvõtutingimusi ei kitsendata ega tühistata enne, kui eitav otsus on vastu võetud. IV PEATÜKK SÄTTED ERIVAJADUSTEGA ISIKUTE KOHTA ê 2003/9/EÜ ð uus Artikkel 1721 Üldpõhimõte 95. Liikmesriigid võtavad siseriiklikes õigusaktides, millega rakendatakse ð käesolevat direktiivi ï II peatüki sätteid materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu kohta, arvesse ð erivajadustega isikute ï eriolukorda. haavatavate Haavatavaid isikuid, isikute nagu alaealisialaealiste, saatjata alaealisialaealiste, puudega inimesiinimeste, vanureidvanurite, rasedaidrasedate, alaealiste lastega üksikvanemaidüksikvanemate ð , inimkaubanduse ohvreid, vaimsete häiretega isikuid ï ning piinatud või vägistatud isikuidisikute või isikuidisikute, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, ð peetakse alati erivajadustega isikuteks ï eriolukorda. ò uus 96. Liikmesriigid kehtestavad siseriiklikus õiguses menetlused, et selgitada kohe pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist välja, kas taotlejal on erivajadusi ja näidata ära selliste vajaduste laad. Kehtestatavate menetlustega tagatakse toetus erivajadustega isikutele kogu varjupaigamenetluse jooksul ja nähakse ette nende olukorra asjakohane järelevalve. ê 2003/9/EÜ ð uus 2. Lõiget 1 kohaldatakse üksnes nende isikute suhtes, kelle puhul on pärast nende isikliku olukorra hindamist tuvastatud, et neil on erivajadused. Artikkel 1822 Alaealised 97. Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi alaealistega seotud sätteid täites silmas eelkõige lapse parimaid huvisid. ð Liikmesriigid tagavad lapse füüsiliseks, vaimseks, hingeliseks, kõlbeliseks ja sotsiaalseks arenguks piisava elatustaseme. ï ò uus 98. Lapse huve hinnates arvestavad liikmesriigid piisavalt järgmiste teguritega: 99. perekonna taasühinemise võimalused; 100. alaealise heaolu ja sotsiaalne areng, arvestades eelkõige alaealise etnilist, religioosset, kultuurilist ja keelelist tausta; 101. ohutus- ja turvalisuskaalutlused, eelkõige siis, kui on oht, et laps on inimkaubanduse ohver; 102. alaealise seisukoht vastavalt tema vanusele ja küpsusele. 103. Liikmesriigid tagavad. et alaealistel on võimalus artikli 18 lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes puhkusele, sealhulgas võimalus tegelda nende eale kohaste mängude ja huvitegevusega. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) ð uus 42 Liikmesriigid tagavad juurdepääsu raviteenustele nendele alaealistele, kes on langenud mis tahes kuritarvitamise, hooletusse jätmise, ekspluateerimise, piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise ohvriks või kes on saanud relvastatud konfliktides kannatada, ning tagavad, et välja töötatakse asjakohane vaimse tervise abi ja vajaduse korral on tagatud kvalifitseeritud nõustamine. Artikkel 1923 Saatjata alaealised 104. Liikmesriigid võtavad niipea kui võimalik meetmeid, et tagada saatjata alaealistele vajalik esindus seadusliku eestkostja kaudu või vajaduse korral alaealiste hooldamise ja heaolu eest vastutava organisatsiooni või muu asjakohase esinduse kaudu. Asjaomased ametiasutused viivad korrapäraselt läbi hindamisi. 105. Varjupaigataotluse ð Rahvusvahelise kaitse taotluse ï esitavad saatjata alaealised paigutatakse alates hetkest, mil nad territooriumile lubatakse, kuni hetkeni, mil nad on kohustatud vastuvõtvast liikmesriigist, millele nad ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse esitasid või kus seda läbi vaadatakse, lahkuma: 106. täisealiste sugulaste juurde; 107. kasuperekonda; 108. majutuskeskustesse, kus on erivõimalused alaealiste jaoks; 109. muudesse alaealistele sobivatesse majutuskohtadesse. Liikmesriigid võivad paigutada alaealisi alates 16. eluaastast täiskasvanud varjupaigataotlejate majutuskeskustesse. Võimaluse korral hoitakse õdesid-vendi koos, võttes arvesse asjaomase alaealise parimaid huvisid ning eriti tema vanust ja küpsust. Alaealiste elukohta muudetakse võimalikult vähe. ê 2003/9/EC (kohandatud) ð uus 110. ð Liikmesriigid kehtestavad õigusaktidega menetlused saatjata alaealiste pereliikmete leidmiseks. ï Nad Liikmesriigid püüavad alaealise parimaid huvisid kaitstes alustavad võimalikult kiiresti üles leida tema √ saatjata alaealise ∏ perekonna otsimist ð pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, kaitstes samas tema huvisid ï. Kui alaealise või tema lähisugulaste elu või puutumatus on ohus, eriti kui viimased on jäänud oma päritolumaale, tuleb tagada, et teavet nende isikute kohta kogutakse, töödeldakse ja levitatakse konfidentsiaalselt, et vältida nende julgeoleku ohustamist. ê 2003/9/EÜ ð uus 111. Saatjata alaealistega töötavad isikud on saanud või ð ja saavad jätkuvalt ï asjakohast koolitust selliste alaealiste vajaduste kohta ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse põhimõtet. Artikkel 2024 Piinamise või vägivalla ohvrid 1. Liikmesriigid tagavad, et isikud, keda on piinatud või vägistatud või kelle suhtes on kasutatud muud tõsist vägivalda, saavad vajaduse korral sellise vägivalla põhjustatud kahjude likvideerimiseks vajalikku abi, ð eelkõige juurdepääsu taastusraviteenustele, mis peaksid võimaldama meditsiinilise ja psühholoogilise ravi saamist ï. ò uus 2. Piinamise ohvritega töötavad isikud on saanud ja saavad jätkuvalt asjakohast koolitust piinamise ohvrite vajaduste kohta ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse eeskirju. ê 2003/9/EÜ ðuus V PEATÜKK EDASIKAEBUSED Artikkel 2125 Edasikaebused 112. Liikmesriigid tagavad, et käesolevast direktiivist tulenevate hüvitiste andmisega andmise, ð tühistamise või kitsendamisega ï seotud eitavate otsuste või artikli 7 järgsete otsuste vastu, mis mõjutavad varjupaigataotlejaid isiklikult, võib esitada edasikaebuse siseriiklikus õiguses ettenähtud korra kohaselt. Vähemalt viimases astmes tagatakse võimalus esitada kohtule edasikaebus või taotleda kohtu kaudu asja uut läbivaatamist ð nii faktilistes kui ka õigusküsimustes ï . ò uus 113. Liikmesriigid tagavad juurdepääsu õigusabile ja/või seadusjärgsele esindamisele lõikes 1 osutatud juhtudel. Selline õigusabi ja/või seadusjärgne esindamine on tasuta, kui varjupaigataotleja ei suuda kaasnevaid kulusid kanda. ê 2003/9/EÜ ð uus 2. Sellistel juhtudel nähakse õigusabi ð ja/või seadusjärgse esindamise ï võimaldamise kord ette siseriiklikus õiguses. VI PEATÜKK MEETMED VASTUVÕTUSÜSTEEMI TÕHUSUSE PARANDAMISEKS Artikkel 22 Koostöö Liikmesriigid edastavad komisjonile korrapäraselt soo ja vanuse järgi rühmitatud andmeid vastuvõtutingimustele vastavate isikute arvu kohta ning annavad täielikku teavet artikliga 6 ettenähtud dokumentide tüübi, nimetuse ja vormi kohta. ò uus Artikkel 26 Pädevad asutused Liikmesriigid teatavad komisjonile direktiivist tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavate asutuste andmed. Liikmesriigid teavitavad komisjoni selliste asutuste andmete muutumisest. ê 2003/9/EÜ ð uus Artikkel 2327 Juhtimine, järelevalve ja kontroll 1. Liikmesriigid ð kehtestavad mehhanismid, mis ï tagavad nõuetekohaselt oma riigi põhiseaduslikku korda järgides vastuvõtutingimuste asjakohase taseme juhtimise, järelevalve ja kontrolli korraldamise. ò uus 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile asjakohase teabe vastavalt I lisas ettenähtud vormile igal aastal alates […]: ê 2003/9/EÜ ð uus Artikkel 2428 Töötajad ja vahendid 114. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et käesolevat direktiivi rakendavad ametiasutused ja muud organisatsioonid on saanud vajalikku põhikoolitust nii mees- kui ka naissoost varjupaigataotlejate taotlejate vajaduste kohta. 115. Liikmesriigid eraldavad vajalikke vahendeid seoses käesoleva direktiivi rakendamiseks jõustatud siseriiklike õigusnormidega. VII PEATÜKK LÕPPSÄTTED Artikkel 2529 Aruanded Komisjon annab 6. augustiks 2006 ð hiljemalt [kuupäev] ï Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru käesoleva direktiivi kohaldamisest ning teeb vajaduse korral ettepanekuid selle muutmiseks. Liikmesriigid saadavad komisjonile 6. veebruariks 2006 ð [kuupäev] ï kogu aruande koostamiseks asjakohase teabe, sealhulgas artikliga artikli 27 lõikega 2 22 ettenähtud statistilised andmed. Pärast aruannet annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamisest aru vähemalt iga viie aasta järel. Artikkel 26 30 Ülevõtmine ê 2003/9/EÜ (kohandatud) 116. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi √ artiklite […] [artiklid, mida on sisuliselt muudetud võrreldes varasema direktiiviga] ja I lisa täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt [kuupäev] ∏ 6. veebruariks 2005. Liikmesriigid √ edastavad ∏ teatavad nendest viivitamata komisjonile √ kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli ∏. Kui liikmesriigid need meetmed √ kõnealused normid ∏ vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. √Samuti lisavad nad märkuse, et kehtivates õigusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitletakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.∏ 117. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiivi rakendamisega seotud direktiiviga √ hõlmatud ∏ valdkonnas nende poolt vastuvõetavate √ peamiste ∏ siseriiklike õigusnormide teksti. ⎢ Artikkel 31 Kehtetuks tunnistamine Direktiiv 2003/9/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates [käesoleva direktiivi artikli 30 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast ], ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses käesoleva direktiivi siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmise tähtajaga, mis on sätestatud II lisa B osas. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt III lisa vastavustabelile. ê 2003/9/EÜ (kohandatud) Artikkel 2732 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub √ kahekümnendal ∏ päeval √ pärast ∏ selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Ö Artikleid […] [ artiklid, mida ei muudetud võrreldes varasema direktiiviga ] ja I lisa kohaldatakse alates [käesoleva direktiivi artikli 30 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast]. Õ Artikkel 2833 Adressaadid Vastavalt Euroopa Liidu asutamislepingule on käesolev Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. […] Euroopa Parlamendi nimel president […] Nõukogu nimel eesistuja […] ò uus I LISA Iga-aastane aruandlusvorm teabe esitamiseks, mida liikmesriikidelt nõutakse direktiivi […/.../EÜ] artikli 27 lõikega 2. 1. Esitage oma liikmesriigis praegu direktiivi [.../…/EÜ] artikli 3 lõikes 1 sätestatud vastuvõtutingimustega hõlmatud isikute koguarv, lisades nende soolise ja vanuselise jaotuse. Iga sellise isiku puhul märkige, kas ta on varjupaigataotleja või direktiivi […/…/EÜ] artikli 2 punktis c määratletud pereliige. 2. Direktiivi [.../.../EÜ] artikli 21 põhjal palun esitage statistilised andmed väljaselgitatud erivajadustega varjupaigataotlejate arvu kohta, jagades kõnealused isikud järgmistesse rühmadesse: - saatjata alaealised - puudega inimesed - vanurid - rasedad - alaealiste lastega üksikvanemad - piinatud või vägistatud isikud või isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda - inimkaubanduse ohvrid - vaimse tervise probleemidega inimesed - muu (täpsustada) 3. Esitage üksikasjalik teave direktiivi [.../.../EÜ] artiklis 6 sätestatud dokumentide kohta, sealhulgas nende dokumentide liigi, nimetuse ja vormi kohta. 4. Märkige seoses direktiivi [.../.../EÜ] artikliga 15 selliste varjupaigataotlejate koguarv, kellel on Teie liikmesriigis juurdepääs tööturule, lisades praegu töötavate isikute koguarvu, liigitatuna majandusvaldkondade kaupa. Kui tööturule juurdepääsuga seonduvad konkreetsed tingimused, kirjeldage neid üksikasjalikult. 5. Kirjeldage seoses direktiivi [.../.../EÜ] artikli 17 lõikega 5 üksikasjalikult materiaalsete vastuvõtutingimuste laadi, sealhulgas nende väärtust rahas ja nende pakkumise viisi (st milliseid vastuvõtutingimusi tagatakse loonusena või maksedokumentidena või nende kombinatsioonina), ja märkige varjupaigataotlejatele makstava päevaraha suurus. 6. Märkige seoses direktiivi […/…/EÜ] artikli 17 lõikega 5 varjupaigataotlejatele makstava sotsiaalabi suurus, sealhulgas lisage vastusesse viitemäärana sotsiaalabi vajavatele kodanikele liikmesriigi poolt makstava abi minimaalne suurus. Kui varjupaigataotlejatele makstava sotsiaalabi suurus erineb kodanikele makstavast, selgitada erinevuste põhjuseid. ⎢ II LISA A osa Kehtetuks tunnistatud direktiiv(osutatud artiklis 31) Nõukogu direktiiv 2003/9/EÜ | (ELT L 31, 6.2.2003, lk 18) | B osa Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg(osutatud artiklis 30) Direktiiv | Ülevõtmise tähtaeg | 2003/9/EÜ | 6. veebruar 2005 | _____________ III LISA Vastavustabel Direktiiv 2003/9/EÜ | Käesolev direktiiv | Artikkel 1 | Artikkel 1 | Artikkel 2, sissejuhatavad sõnad | Artikkel 2, sissejuhatavad sõnad | Artikli 2 punktid a–c | Artikli 2 punktid a–c | Artikli 2 punkti d sissejuhatav sõna ning alapunktid i ja ii | Artikli 2 punkti d sissejuhatav sõna ning alapunktid i ja ii | - | Artikli 2 punkti c alapunktid iii, iv ja v | Artikli 2 punktid e ja f | - | Artikli 2 punkt g | Artikli 2 punkt g | - | Artikli 2 punkt h | Artikli 2 punkt h | Artikli 2 punkt i | Artikli 2 punkt i | Artikli 2 punkt j | Artikli 2 punkt j | Artikli 2 punkt k | Artikli 2 punkt k | Artikli 2 punkt l | Artikli 2 punkt l | Artikli 2 punkt m | Artikkel 3 | Artikkel 3 | Artikkel 4 | Artikkel 4 | Artikkel 5 | Artikkel 5 | Artikli 6 lõike 1 esimene lõik | Artikli 6 lõike 1 esimene lõik | Artikli 6 lõike 1 teine lõik | Artikli 6 lõike 1 kolmas lõik | Artikli 6 lõiked 2–5 | Artikli 6 lõiked 2–5 | Artikli 7 lõiked 1 ja 2 | Artikli 7 lõiked 1 ja 2 | Artikli 7 lõige 3 | - | Artikli 7 lõiked 4–6 | Artikli 7 lõiked 3–5 | - | Artikkel 8 | - | Artikkel 9 | - | Artikkel 10 | - | Artikkel 11 | Artikkel 8 | Artikkel 12 | Artikkel 9 | Artikkel 13 | Artikli 10 lõige 1 | Artikli 14 lõige 1 | Artikli 10 lõige 2 | Artikli 14 lõike 2 esimene lõik | - | Artikli 14 lõike 2 teine lõik | Artikli 10 lõige 3 | Artikli 14 lõige 3 | Artikli 11 lõige 1 | - | - | Artikli 15 lõige 1 | Artikli 11 lõige 2 | Artikli 15 lõige 2 | Artikli 11 lõige 3 | Artikli 15 lõige 3 | Artikli 11 lõige 4 | - | Artikkel 12 | Artikkel 16 | Artikli 13 lõiked 1–4 | Artikli 17 lõiked 1–4 | Artikli 13 lõige 5 | - | - | Artikli 17 lõige 5 | Artikli 14 lõige 1 | Artikli 18 lõige 1 | Artikli 14 lõike 2 sissejuhatavad sõnad ja esimene lõik | Artikli 18 lõike 2 sissejuhatavad sõnad ja esimene lõik | - | Artikli 18 lõike 2 teine lõik | Artikli 14 lõike 2 teine lõik | Artikli 18 lõike 2 kolmas lõik | Artikli 14 lõiked 3–7 | Artikli 18 lõiked 3–7 | Artikli 14 lõike 8 sissejuhatavad sõnad | Artikli 18 lõike 8 sissejuhatavad sõnad | Artikli 14 lõike 8 esimese lõigu esimene taane | Artikli 18 lõike 8 esimese lõigu punkt a | Artikli 14 lõike 8 esimese lõigu teine taane | - | Artikli 14 lõike 8 esimese lõigu kolmas ja neljas taane | Artikli 18 lõike 8 esimese lõigu punktid b ja c | Artikli 14 lõike 8 teine lõik | Artikli 18 lõike 8 teine lõik | Artikkel 15 | Artikkel 19 | Artikli 16 lõike 1 sissejuhatavad sõnad | Artikli 20 lõike 1 sissejuhatavad sõnad | Artikli 16 lõike 1 punkt a | - | Artikli 16 lõike 1 punkti a esimene, teine ja kolmas taane | Artikli 20 lõike 1 punktid a, b ja c | Artikli 16 lõike 1 punkti b esimene lõik | - | - | Artikli 20 lõike 2 esimene lõik | Artikli 16 lõike 1 punkti b teine lõik | Artikli 20 lõike 2 teine lõik | Artikli 16 lõige 2 | - | Artikli 16 lõiked 3–5 | Artikli 20 lõiked 3–5 | Artikli 17 lõige 1 | Artikli 21 lõike 1 esimene lõik | Artikli 21 lõike 1 teine lõik | Artikli 17 lõige 2 | - | - | Artikli 21 lõige 2 | Artikli 18 lõige 1 | Artikli 22 lõige 1 | - | Artikli 22 lõiked 2 ja 3 | Artikli 18 lõige 2 | Artikli 22 lõige 4 | Artikkel 19 | Artikkel 23 | Artikkel 20 | Artikli 24 lõige 1 | - | Artikli 24 lõige 2 | Artikli 21 lõige 1 | Artikli 25 lõige 1 | - | Artikli 25 lõike 2 esimene lõik | Artikli 21 lõige 2 | Artikli 25 lõike 2 teine lõik | Artikkel 22 | - | - | Artikkel 26 | Artikkel 23 | Artikli 27 lõige 1 | - | Artikli 27 lõige 2 | Artikkel 24 | Artikkel 28 | Artikkel 25 | Artikkel 29 | Artikkel 26 | Artikkel 30 | - | Artikkel 31 | Artikkel 27 | Artikli 32 esimene lõik | - | Artikli 32 teine lõik | Artikkel 28 | Artikkel 33 | – | I lisa | – | II lisa | - | III lisa | [1] ELT L 31, 6.2.2003, lk 18. [2] Komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, kohaldamise kohta (KOM(2007) 745). [3] Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta (KOM(2007) 301). [4] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, 17. juuni 2008 - Varjupaigapoliitika kava - Ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus, (KOM(2008) 360). [5] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (KOM(2008) 820). [6] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist määruse (EÜ) nr […/…], millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (KOM(2008) 825). [7] Nõukogu direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT L 304, 30.9.2004, lk 12). [8] Nõukogu direktiiv 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT L 326, 13.12.2005, lk 13) [9] Kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/justice_home/news/consulting_public/gp_asylum_system/news_contributions_asylum_systm_en.htm [10] Euroopa rändevõrgustik, „Vastuvõtusüsteemid, nende suutlikkus ja varjupaigataotlejate sotsiaalne olukord ELi liikmesriikide vastuvõtusüsteemides”, mai 2006 – Euroopa sisserände- ja varjupaigaküsimustes õigusalaseid uuringuid teostava Odysseuse võrgustiku uurimus [11] Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele: „Legaalse ja illegaalse migratsiooni vaheliste seoste uurimus” (KOM(2004) 412) [12] Kohe lubatakse juurdepääsu tööturule Kreekas, samal ajal kui Portugalis on piirang 20 päeva, Austrias ja Soomes 3 kuud, Rootsis 4 kuud, Itaalias, Hispaanias, Madalmaades, Küprosel 6 kuud ja Luksemburgis 9 kuud. [13] ELT C […], […], lk […]. [14] ELT C […], […], lk […]. [15] ELT C […], […], lk […]. [16] ELT L 31, 6.2.2003, lk 18. [17] ELT L 304, 30.9.2004, lk 12. [18] EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12. [19] ELT L 326, 13.12.2005, lk 13.