22.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 16/8

EMU@10 – majandus- ja rahaliidu esimesed kümme aastat ja tulevik

P6_TA(2008)0543

Euroopa Parlamendi 18. novembri 2008. aasta resolutsioon EMU@10 – majandus- ja rahaliidu esimese kümne aasta ja tuleviku kohta (2008/2156(INI))

(2010/C 16 E/03)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni 7. mai 2008. aasta teatist „EMU@10 – majandus- ja rahaliidu edusammud ja ülesanded pärast kümmet tegutsemisaastat (KOM(2008)0238)” (komisjoni teatis „EMU@10”);

—

võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2008. aasta teatist „Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus – 2008” (KOM(2008)0387);

—

võttes arvesse komisjoni 29. oktoobri 2008. aasta teatist „Finantskriisist taastumine: Euroopa tegevusraamistik” (KOM(2008)0706);

—

võttes arvesse komisjoni majandusprognoosi 2008. aasta sügiseks, mis avaldati 3. novembril 2008;

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 2008. aasta kohtumist;

—

võttes arvesse oma 22. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 2008. aasta kohtumise kohta (1);

—

võttes arvesse eurogrupi 12. oktoobri 2008. aasta kriisikohtumist pankadevaheliste laenude riikliku tagamise kohta;

—

võttes arvesse nõukogu 4. novembri 2008. aasta istungi järeldusi;

—

võttes arvesse riigipeade ja valitsusjuhtide 7. novembri 2008. aasta mitteametliku kohtumise tulemusi;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. novembri 2006. aasta resolutsiooni 2006. aasta euroala aruande kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni 2007. aasta euroala aruande kohta (3);

—

võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni panuse kohta Euroopa Ülemkogu 2008. aasta kevadisele kohtumisele seoses Lissaboni strateegiaga (4);

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa huvi kohta: edukas toimetulek üleilmastumise ajajärgul (5);

—

võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni Euroopa majanduse olukorra kohta: ettevalmistav raport 2007. aasta majanduspoliitika üldsuuniste kohta (6);

—

võttes arvesse oma 22. veebruari 2005. aasta resolutsiooni, mis käsitleb avaliku sektori rahandust majandus- ja rahaliidus – 2004 (7);

—

võttes arvesse oma 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni majandus- ja rahaliidu riikide rahanduse kohta 2006. aastal (8);

—

võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga 2007. aasta aruande kohta (9);

—

võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni euroala laienemise kohta (10);

—

võttes arvesse oma 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendiga konsulteerimise meetodi parandamise kohta euroala laienemisega seotud menetlustes (11);

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2008. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 122 lõikele 2 ühisraha kasutuselevõtu kohta Slovakkias 1. jaanuaril 2009. aastal (12);

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Valuutafondi strateegilise hindamise kohta (13);

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni euro ning majandus- ja rahaliidu teabe- ja kommunikatsioonistrateegia rakendamise kohta (14);

—

võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni koos soovitustega riskifondide ja erakapitali investeerimisfondide kohta komisjonile (15);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13. detsembri 1997. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis ning EÜ asutamislepingu artiklite 109 ja 109b kohta (16);

—

võttes arvesse nõukogu (majandus- ja rahandusküsimused) 12. veebruari 2008. aasta panust Euroopa Ülemkogu kevadise kohtumise järeldustesse;

—

võttes arvesse nõukogu 7. oktoobri 2008. aasta järeldusi ELi koordineeritud reageerimise kohta majanduskasvu aeglustumisele;

—

võttes arvesse finantsjärelevalveasutuste, keskpankade ja Euroopa Liidu rahandusministrite vahel 1. juunil 2008. aastal heaks kiidetud vastastikuse mõistmise memorandumit piiriülese finantsstabiilsuse kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0420/2008),

A.

arvestades, et 1. jaanuaril 1999. aastal võtsid üksteist liikmesriiki – Belgia, Saksamaa, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal ja Soome – kasutusele Euroopa Liidu ühisraha;

B.

arvestades, et pärast euroala loomist on sellega liitunud veel neli liikmesriiki: 2001. aastal Kreeka, 2007. aastal Sloveenia ning 2008. aastal Küpros ja Malta;

C.

arvestades, et euroala on kavas veelgi laiendada, kuna enamik hetkel euroalast väljaspool olevaid liikmesriike teevad ettevalmistusi liitumiseks tulevikus ja arvestades, et Slovakkia liitub euroalaga 1. jaanuaril 2009;

D.

arvestades, et majandus- ja rahaliit (EMU) on mitmes mõttes osutunud edukaks ning ühisraha on suurendanud majanduslikku stabiilsust liikmesriikides, eriti praegust finantskriisi olukorras;

E.

arvestades, et euroala liikmesusega kaasneb osalevate liikmesriikide vahel suur vastastikune majanduslik sõltuvus ning seetõttu vajatakse majanduspoliitika paremat koordineerimist ja tõhusa rolli võtmist maailmamajanduse ja -rahanduse juhtimisel, et kasutada ära kõiki ühisrahaga kaasnevaid võimalusi ja tulla toime selliste tulevaste probleemidega nagu suurenev konkurents seoses loodusvaradega, maailmamajanduse tasakaalustamatus, arenevate turgude majandusliku tähtsuse kasv, kliimamuutus ning Euroopa rahvastiku vananemine;

F.

arvestades, et euroala esimese kümne aasta keskmine inflatsioon püsis üldjoontes Euroopa Keskpanga (EKP) hinnastabiilsuse eesmärgi piires hoida see alla 2 %, kuid selle lähedal; arvestades, et inflatsioon on viimasel ajal tõusnud nimetatud tasemest märgatavalt kõrgemale seoses maailmamajanduse struktuurimuudatustega, eelkõige seoses energia- ja toiduainete hindade tõusuga, rahapoliitika lõdvendamisega Ameerika Ühendriikides ning samuti mitmete EList väljaspool asuvate keskpankade vähese valvsuse tõttu;

G.

arvestades, et areneva majandusega riikide kiirelt kasvav nõudlus nappide energiavarude ja teiste toorainete järele on järk-järgult surunud pakkumise võimsuse piirini; ning arvestades, et survet hindade tõusule on suurendanud asjaolu, et toorainet käsitletakse üha enam finantsvarana, sel määral mil seda saab kasutada väärtuse säilitamise vahendina;

H.

arvestades, et euroala avatus on tervitatav ning praegusel euro tugevnemisel võivad olla negatiivsed mõjud, näiteks ekspordi takistamine ja impordi soodustamine siseturule, ning samuti positiivsed mõjud, aidates ELi majandusel kohanduda naftahinna äärmusliku tõusuga ja praeguse finantskriisiga;

I.

arvestades, et globaalne majanduskeskkond on soodustanud töökohtade loomist ühisraha esimese kümne aasta jooksul, mil loodi ligikaudu 16 miljonit töökohta – jättes tähelepanuta loodud töökohtade kvaliteedi – ja töötuse määr langes 1999. aasta 9 % tasemelt hinnanguliselt 7,3 %-le 2008. aastal;

J.

arvestades, et Euroopa Liit on liikumas majanduslangusesse, kus majanduskasv langeb 2006. aasta 3,1 %-lt parandatud prognoosi kohaselt 2-lt 1,4 %-le 2008. aastal ja 0,2 %-le 2009. aastal, samal ajal kui töötus ja sotsiaalne tõrjutus kasvavad veelgi;

K.

arvestades, et majanduskasv ja tootlikkuse kasv on valmistanud pettumuse, kuna toodangu kasv töötaja kohta on 1,5 %-lt ajaperioodil 1989–1998 vähenenud hinnanguliselt 0,75 %-ni ajaperioodil 1999–2008;

L.

arvestades, et eurost on kiiresti saanud tähtsuselt teine rahvusvaheline valuuta USA dollari kõrval, ja arvestades, et eurol on alusvaluutana oluline roll mitmete riikide jaoks maailmas; arvestades siiski, et euro potentsiaali ei ole ülemaailmsel tasandil piisavalt ära kasutatud, kuna euroalal puudub asjakohaselt määratletud rahvusvaheline strateegia ja tõhus rahvusvaheline esindatus;

Euro esimesed kümme aastat

1.   jagab arvamust, et ühisrahast on saanud Euroopa sümbol ning märk sellest, et Euroopas on võimalik teha kaugeleulatuvaid otsuseid, et luua ühine ja jõukas tulevik;

2.   tunneb heameelt asjaolu üle, et euroga on kaasnenud stabiilsus ja ühisraha on soodustanud euroala majanduslikku integratsiooni; tervitab euro stabiliseerivat mõju maailma valuutaturgudele, eriti kriisi ajal; märgib, et liikmesriikidevahelised majanduslikud lahknevused ei ole veel ootustele vastavalt vähenenud ja tootlikkuse kasv ei ole kõigis euroala piirkondades olnud rahuldav;

3.   märgib rahuloluga, et mitmel pool maailmas arutatakse samuti rahaliitude loomist;

4.   meenutab rohketele uurimustele tuginedes olulist sidet raha- ja kaubanduspoliitika vahel kogu maailmas; rõhutab sellega seoses rahakursside stabiilsuse olulist mõju rahvusvahelise kaubanduse jätkusuutlikule kasvule;

5.   rõhutab, et euro suurenevast kasutamisest rahvusvahelise kauplemisvaluutana saavad kasu eelkõige euroala liikmesriigid, kuna see vähendab nende riikide ettevõtete vahetuskursiriske ja seega ka rahvusvahelise kaubanduse kulusid;

6.   meenutab, et EMU esimese kümne aasta vältel on Euroopa Parlamendil olnud aktiivne roll nii majanduse kui ka rahanduse valdkondades ning parlament on teinud kõik endast oleneva, et tagada suurem läbipaistvus ja demokraatlik kontroll;

7.   rõhutab, et pingutusi on vaja jätkata, et majandus- ja rahaliidu võimalusi maksimaalselt ära kasutada, näiteks võimaldada keskmisest madalama SKTga liikmesriikidel ja piirkondadel järele jõuda, ning parandada kodanike arusaamist ja seotust ühisrahaga;

8.   esitab majandus- ja rahaliidu soovitavasse tegevuskavasse järgmised ettepanekud ja konkreetsed meetmed:

Majanduslik erinevus, struktuurireformid ja riigi rahandus

9.   usub, et õigeaegselt koordineeritud sujuvamad, sidusamad ja mitmekesised majandusreformid majanduskasvu ja tööhõive koondsuuniste (edaspidi „koondsuunised”) ning Lissaboni strateegia poliitikate kombineerimise alusel võiksid vähendada majanduslikke erinevusi ja olla suureks abiks majanduse taastumisel praegusest finantskriisist; rõhutab, et vaja on parandada ja lihtsustada nimetatud suuniste läbivaatamise ja rakendamise hindamise korda ja metodoloogiat iga aasta lõpus;

10.   tunnistab, et ajaga kaasas käivate jõupingutuste ja majandusliku tulemuslikkuse osas on kõige edukamad need riigid, mis ühendavad tulevikku suunatud ja hästi tasakaalustatud struktuurireformid keskmisest suuremate investeeringutega teadus- ja arendustegevusse, uuendustegevusse, haridusse, elukestvasse õppesse ja lastehoidu ning tugevate sotsiaalsete võrgustike uuendamisse; märgib, et enamasti on kõnealustes liikmesriikides äärmiselt tõhus ja läbipaistev haldus, eelarve ülejääk, keskmisest madalam võlakoorem ning riigi kulutused on kõrge kvaliteediga, tulemuslikud ja sihipärased ning samal ajal on ELi keskmisega võrreldes tehnilise arengu panus riigi majanduskasvu peaaegu kahekordne; märgib lisaks, et need võrdluse aluseks olevad liikmesriigid on kõige paremini valmis ühiskonna vananemiseks ja kõrge konkurentsitaseme tagamiseks, kuna neil on kõrge tööhõive määr, sealhulgas naiste ja eakamate töötajate osas, ning eriti kõrge sündimus;

11.   rõhutab, et vaja on stabiilsusele ja kasvule suunatud makromajanduslikku poliitikat vastastikku tugevdada, muutes tasakaalustatud poliitika ja investeeringud ühise huvi küsimuseks; rõhutab vajadust hoolega jälgida avaliku sektori tasakaalu maksupoliitika ja kulutuste tõhusa juhtimise kaudu ning nende mõju nõudlusele ja ühtlasi leppida kokku soodsa keskkonna loomises ettevõtjate piiriüleseks tegutsemiseks;

12.   märgib, et läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu pakt on oma väärtust tõestanud ning kinni tuleks pidada eelarvete tihedast konsolideerimisest, kuna demograafilised muutused ja majanduskasvu võimalik aeglustumine võivad euroala liikmesriikides viia eelarvega seotud probleemideni, mis võib negatiivset mõju avaldada kogu euroala stabiilsusele; kritiseerib sellega seoses distsipliini puudumist majanduskasvu aegadel eelarvedefitsiidi vastu võitlemisel ja rõhutab, et liikmesriigid peavad tulemuslikumalt töötama antitsüklilise fiskaalpoliitika nimel, eelkõige selleks, et tulla paremini toime väliste šokkidega; rõhutab seetõttu, et vaja on lühiajalist strateegiat riigivõla vähendamiseks ning jätkusuutlikku ja mõistlikku kasvustrateegiat, mis võimaldaksid riigivõlga vähendada maksimaalselt 60 %-ni pikema ajavahemiku jooksul;

13.   märgib, et stabiilsuse ja kasvu pakti peamistest punktidest tuleb järjekindlalt kinni pidada ka tulevikus, kuna sellised kriteeriumid nagu valitsemissektori eelarve 3 %-ne puudujääk ja maksimaalne 60 %-ne valitsemissektori võla suhe SKTsse määrati kindlaks vastavalt 1990-ndate aastate majandustingimustele; on seisukohal, et liikmesriigid peavad stabiilsuse ja kasvu pakti rangelt järgima ning komisjon peab selle üle järelevalvet teostama; on seisukohal, et mõlemat kõnealust võla taset tuleks käsitleda piirmääradena, mida tuleks vältida; märgib, et majandus- ja finantspoliitika tulemuslik koordineerimine on EMU majandusedu eeltingimuseks, kuigi sellise koordineerimise puhul tuleks järgida subsidiaarsuse põhimõtet; kutsub komisjoni üles uurima kõiki võimalusi, kuidas stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavat osa tugevdada; rõhutab, et komisjon peab olemasolevaid järelevalve teostamise vahendeid paremini kasutama ning et eurogrupi poolt teostatavat liikmesriikide eelarvete kontrolli keskpikal perioodil peab tugevdama;

14.   toetab komisjoni seisukohta, et läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu pakt annab majanduslikult äärmiselt pingelises olukorras olulise poliitilise raamistiku, ning rõhutab, et stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamine peaks kindlustama, et riigi rahanduse mis tahes halvenemisega kaasnevad asjakohased meetmed olukorra lahendamiseks, tagades samal ajal jätkusuutlike positsioonide taastamise; on lisaks seisukohal, et eelarvepoliitikas tuleks täiel määral kasutada läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu paktiga võimaldatavat paindlikkust, ja palub komisjonil anda liikmesriikidele selged juhised kõnealuse paindlikkuse rakendamiseks;

15.   on seisukohal, et jätkusuutliku ja stabiilse makromajandusliku keskkonna jaoks on vaja tõsta riikide rahanduse kvaliteeti, sealhulgas täiendavalt konsolideerida eelarveid, suurendada riikide kulutuste efektiivsust ning investeeringuid haridusse, inimkapitali, teadus- ja arendustegevusse ning infrastruktuuri, mis soodustaksid kasvu ja võiksid stimuleerida tööhõivet ning millega pöörataks tähelepanu ühiskonna suurimatele muredele, nagu kliimamuutus, seda kooskõlas kliima- ja energiapaketi eesmärkidega, ning majanduse taastumisele praegusest finantskriisist;

16.   on seisukohal, et struktuurireformidega tuleks keskenduda tootlikkuse suurendamisele majandus- ja sotsiaalpoliitika parema kombineerimise kaudu, tagades samal ajal Lissaboni strateegias määratletud heal tasemel sotsiaalse dialoogi;

17.   märgib, et konkurentsipoliitika peaks täiendama struktuuripoliitikat, ja toetab majanduse ümberstruktureerimist;

18.   hoiatab peamiselt palgatõusu piiramisele keskendumise eest hinnastabiilsuse saavutamise vahendina; tuletab sellega seoses meelde, et globaliseerumisest tingitud tihenenud konkurents on juba avaldanud survet palkade alandamiseks, samal ajal kui nafta ja teiste kaupade hindade tõusu poolt käivitatud nn imporditud inflatsioon on juba vähendanud tarbijate ostujõudu; kordab veelkord oma veendumust, et kõnealust probleemi tuleks ennekõike lahendada rikkuse õiglasema jaotamise abil;

19.   on seisukohal, et palga- ja maksupoliitika on tõhusad vahendid nii majanduse stabiliseerimiseks kui ka majanduskasvuks; on arvamusel, et reaalpalga tõus tuleks tagada kooskõlas tootlikkuse tasemega ning et maksupoliitika koordineerimist tuleks majanduslike eesmärkide saavutamiseks kasutada valikuliselt; on seisukohal, et võitlus maksupettuste vastu nii otseste kui ka kaudsete maksude osas on äärmiselt oluline ja kõnealust võitlust tuleks hoogustada; rõhutab tungivat vajadust tugevdada hea juhtimistava ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse mõistete raames julgustamise ja osalemise kultuuri;

20.   rõhutab, et siseturu jaoks on vaja õiglaseid eeskirju; on seetõttu seisukohal, et võidujooks ettevõtte tulumaksu madalaima määra nimel annab vastupidiseid tulemusi;

21.   nõuab euroala liikmesriikidelt majandus- ja finantspoliitika tõhusa koordineerimise tugevdamist, eelkõige ühise sidusa strateegia arendamise kaudu eurogrupis; toetab komisjoni ettepanekut nõuda liikmesriikidelt keskpika perioodi raamprogramme nende majandus- ja finantspoliitika kohta ning teostada järelevalvet kõnealuste programmide teostamise üle; rõhutab, et iga liikmesriik peab võtma vastutuse struktuurireformide lahendamise ja oma konkurentsivõime suurendamise eest, tehes seda koostööl põhineval viisil, et säilitada euro usaldusväärsus ja aktsepteerimine;

22.   märgib, et struktuurireformide eri mudelid ja erinev avatuse määr on euroala liikmesriikide erinevate tulemuste üheks põhjuseks; toetab komisjoni teatises „EMU@10” tehtud järeldusi, et mitme euroala liikmesriigi majandus ei ole piisavalt järele jõudnud ning erinevused euroala liikmesriikide vahel suurenevad; nõuab regulaarset arvamuste vahetamist ja koostööd eurogrupi raames, et saavutada lähenemisprotsessi kiirendamisega seotud ühine eesmärk;

23.   nõuab, et komisjon käsitleks majandus- ja fiskaalandmete hindamise ühiseid kriteeriume ühtsel viisil; viitab komisjoni ja liikmesriikide vastutusele seoses statistiliste andmete usaldusväärsusega ning nõuab, et tulevikus langetataks otsuseid üksnes siis, kui ei ole mingisuguseid kahtluseid olemasolevate andmete paikapidavuse ja täpsuse osas; nõuab samuti uurimise algatamise võimalust juhul, kui mitme aasta jooksul esineb stabiilsus- ja lähenemisprogrammide kavandatud andmete ja reaalselt oodatavate andmete vahel lahknevusi;

Rahapoliitika

24.   tuletab meelde oma tõsist toetust EKP sõltumatusele;

25.   märgib, et EKP regulaarsed aruanded Euroopa Parlamendile ning eelkõige selle majandus- ja rahanduskomisjonile aitavad kaasa rahapoliitika läbipaistvusele ning tervitab Euroopa Parlamendi liikmetele antud võimalust esitada EKP rahapoliitika kohta kirjalikult vastatavaid küsimusi, parandades seeläbi EKP vastutust liidu kodanike ees; toetab nõuet aktiivsema avaliku arutelu järele tulevase ühise raha- ja valuutapoliitika kohta euroalal;

26.   on seisukohal, et rahapoliitika dialoog Euroopa Parlamendi ja EKP vahel on olnud edukas ning seda tuleks edaspidi tugevdada; loodab rahandusalase dialoogi paranemist mitmes küsimuses, näiteks EKP presidendi regulaarsete kuulamiste kuupäevade kooskõlastamist EKP rahapoliitiliste otsuste ajakavaga, et parandada otsuste analüüsimist, säilitades samal ajal võimaluse kutsuda vajaduse korral EKP presidenti aktuaalsete küsimuste arutamisele;

27.   märgib, et EKP rahapoliitika peamine eesmärk on hinnastabiilsuse säilitamine ning et EKP sihiks on hoida inflatsioonimäär keskpika perioodi jooksul alla 2 %, kuid selle lähedal; juhib tähelepanu asjaolule, et hindade stabiilsusega seotud eesmärki on võimalik edukalt saavutada üksnes juhul, kui tegeletakse inflatsiooni algpõhjustega; tuletab meelde, et EÜ asutamislepingu artikliga 105 antakse EKP-le ka ülesanne toetada Euroopa Liidu üldist majanduspoliitikat;

28.   on arvamusel, et EKP peaks liikuma inflatsiooni sihtmäärade seadmise otsese režiimi suunas, kus inflatsiooni sihtmäära täiendaks lubatud kõikumisulatus sihtmäära suhtes; kutsub EKPd üles oma inflatsiooniprognoose avaldama; selline liikumine inflatsiooni sihtmäärade seadmise otsese režiimi suunas ei tohiks välistada rahaagregaatide dünaamikale keskendumist, et vältida uusi varadega seotud mulle;

29.   on seisukohal, et inflatsioon on ülemaailmne nähtus ning avatud majanduse tingimustes ei õnnestu sellega võidelda üksnes ELi rahapoliitika toel;

30.   rõhutab valmisolekut uurida võimalikke viise EKP juhatuse liikmete ametisse nimetamise protseduuri parandamiseks enne 2010. aastat; peab oluliseks, et juhatuse liikmete hulgas oleksid esindatud akadeemiliste ja/või erialaste kogemustega ning erineva taustaga inimesed majandus-, rahandus- ja finantssektorist; juhib tähelepanu oma nõudmisele, et EKP juhatus koosneks üheksast liikmest, kelle ainupädevuses oleks intressimäärade määramine, mis asendaks praegu kehtivat süsteemi ja aitaks vältida tuleviku jaoks otsustatud veelgi keerukamat lahendust; nõuab tungivalt asutamislepingu vastava muudatuse vastuvõtmist;

Finantsturgude integratsioon ja järelevalve

31.   on seisukohal, et finantsintegratsiooniga peaks lisaks siseturu suuremale stabiilsusele ja likviidsusele kaasnema suurem majanduskasv ja konkurentsivõime;

32.   märgib, et Euroopa Liidu peamine finantskeskus asub euroalast väljaspool; tuletab siiski meelde, et EÜ õigusaktid hõlmavad kõiki liikmesriike ja siseturul tegutsejaid; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks viivitamata parandama oma järelevalvestruktuure, võttes arvesse EKP erilist rolli;

33.   on arvamusel, et piiriüleste väärtpaberitehingutega seotud arvelduste osas, kus hetkel ei ole mingisugust reaalset integratsiooni saavutatud, on veel palju tarvis teha;

34.   rõhutab, et jaemüügiteenuste osas on vaja suuremat integratsiooni, kuna integratsiooni puudumine nimetatud valdkonnas kahjustab tarbijate huve; on arvamusel, et tarbijate liikuvust, finantsalaseid teadmisi, põhiteenuste kättesaadavust ja toodete võrreldavust on vaja parandada;

35.   peab vajalikuks finantsjärelevalve struktuuri euroopalikuks muutmist, finantsturu läbipaistvust, tõhusaid konkurentsieeskirju ning asjakohast reguleerimist keskpika perioodi jooksul, et parandada kriisireguleerimist ja koostööd Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS), järelevalveasutuste, valitsuste ja turul osalejate vahel; on seisukohal, et õigusaktide ühtlustamisel põhinev integreeritud, laiahaardeline (hõlmates kõiki finantsvaldkondi), kooskõlastatud ja ühtne järelevalveraamistik, mis rajaneb tasakaalustatud lähenemisviisil finantsriski piiriülese leviku reguleerimisel ühtlustatud õigusaktide alusel, vähendaks õigusaktide täitmise kulusid mitme jurisdiktsiooni alla kuuluvate tegevuste puhul; märgib, et vältida tuleks EÜ õigusaktide liigpüüdlikku ja meelevaldset rakendamist; palub komisjonil esitada ettepanekud järelevalve praegu kehtiva ülesehituse muutmiseks vastavalt nimetatud põhimõtetele; on arvamusel, et järelevalvega seoses tuleks EKP mis tahes rolli laiendada EKPSi kaudu euroala piiridest kaugemale;

36.   tervitab finantsjärelevalveasutuste, keskpankade ja Euroopa Liidu rahandusministrite vahel 2008. aasta kevadel heaks kiidetud vastastikuse mõistmise memorandumit piiriülese finantsstabiilsuse kohta; rõhutab siiski, et vastastikuse mõistmise memorandumi näol on tegemist üksnes soovitusliku aktiga ja loodab liikmesriikide valmisolekule teha üksteisega koostööd; on seisukohal, et isegi kui kohustuste jagamist puudutavaid reegleid on väga keeruline eelnevalt kindlaks määrata, peab kriiside reguleerimisega seotud töö jätkuma;

37.   rõhutab, et Euroopa Liit kui maailma suurim majanduspiirkond koos suurimate finantsturgudega peaks omama juhtivat rolli rahvusvahelisel tasandil finantsteenuste reguleerimissüsteemi reformimisel, tuues seeläbi kasu kõigile asjaomastele riikidele ja suurendades üldist stabiilsust; on seisukohal, et finantsstabiilsus peab muutuma põhieesmärgiks poliitika kujundamisel üha enam integreeruvate finantsturgude ja finantsinnovatsiooniga maailmas, millel võib mõnikord olla destabiliseeriv mõju reaalmajandusele ja mis võib tuua kaasa süsteemseid riske; on veendunud, et mis tahes ambitsioonikad otsused, mis võetakse vastu ELi tasandil, julgustaksid teisi riike eeskuju järgima, ja rõhutab sellega seoses vastutust ülemaailmsete või „offshore” probleemide lahendamisel; on seisukohal, et rahvusvaheliste reguleerivate organite poliitilist vastutust tuleb käsitleda paralleelselt sellise õigusloomealase tööga;

38.   taotleb komisjonilt Euroopa võlakirjade loomise uurimist ja pikaajalise strateegia arendamist, mis võimaldab selliste võlakirjade emiteerimist euroalal lisaks liikmesriikide riiklikele võlakirjadele; viitab vajadusele hinnata kõnealuse tegevuse tagajärgi nii rahvusvaheliste finantsturgude kui ka majandus- ja rahaliidu jaoks;

Euroala laienemine

39.   taotleb kõigilt euroalast väljaspool asuvatelt liikmesriikidelt Maastrichti kriteeriumide ning reformitud ja üldjoontes paindliku stabiilsuse ja kasvu pakti järgimist; on seisukohal, et komisjon peab tagama stabiilsuse ja kasvu pakti range tõlgendamise ning välistamiskriteeriumide kasutamise enne võimalikku euroalaga ühinemist; märgib, et tagada tuleb euroalasse kuuluvate liikmesriikide ja sellega ühineda soovivate liikmesriikide võrdne kohtlemine; märgib, et sellega seoses tuleb euroala pikaajalist stabiilsust vaadelda kui ühistes huvides olevat eesmärki ning et laienemine ja stabiilsus peavad käima käsikäes; peab vajalikuks, et euroalasse kuuluvad liikmesriigid ja eristaatusega liikmesriigid täidaksid hoolikalt oma kohustusi ning ei jätaks mingit kahtlust, et ühine eesmärk on hindade stabiilsus, EKP sõltumatus, eelarvedistsipliin ja kasvu, tööhõive ja konkurentsivõime soodustamine;

40.   on seisukohal, et euroalast väljaspool asuvad liikmesriigid, kes täidavad Maastrichti kriteeriume ja kelle suhtes ei kehti asutamislepingus erand, peaksid esimesel võimalusel ühisraha kasutusele võtma;

41.   rõhutab, et euroala liikmesus nõuab täielikku kinnipidamist Maastrichti kriteeriumidest, mis on nimetatud asutamislepingus ja asutamislepingu artiklit 121 käsitlevas protokollis: hindade mõõdetava stabiilsuse kõrge tase ja hindade stabiilsuse jätkusuutlikkus, riigieelarve ilma ülemäärase eelarvepuudujäägita, osalemine ERM II-s vähemalt kahe aasta jooksul, normaalsete kõikumispiiride järgimine, pikaajaliste intressimäärade kohandamine, õigusaktide vastavus Maastrichti lepingu sätetele, mis käsitlevad majandus- ja rahaliitu, ja sõltumatu keskpank;

42.   on arvamusel, et üks euroalaga liitumise keerulisemaid aspekte on Maastrichti kriteeriumide jätkusuutlikkuse tagamine; rõhutab siiski, et samal ajal on Maastrichti kriteeriumid ka esimeseks sammuks reformiprotsesside (sh edasised kohustused ja jõupingutused struktuurireformide, investeeringute ja majandusliku koordineerimise osas) jätkamisel;

43.   tunneb heameelt ERM II-s osalevate liikmesriikide ja euroalaga ühineda soovivate liikmesriikide suhtes rangema ja tõhusama järelevalve teostamise üle, samuti nende majandusarengu üle; märgib, et euroalaga ühinemise reaalseks eeltingimuseks, ja mitte üksnes teisejärguliseks nõudeks, peab jääma edukas osalemine ERM II-s; neidsamu ühinemise nõudeid peab kohaldama kõigile euroalaga ühinevatele liikmesriikidele;

44.   peab järgnevate aastate üheks peamiseks proovikiviks euroala jätkuvat ja edukat laienemist ning seda, et nii EKP institutsionaalseid standardeid kui ka otsustusprotsessi tuleb kõnealuse muutusega kohandada ja roteerumise mudelis tuleb arvesse võtta iga liikmesriigi majanduslikku tähtsust;

45.   rõhutab euroala laienemisega seoses, et reaalmajanduse lähenemise kõrge tase on soovitatav, et piirata laienemisega kaasnevat survet nii euroalale kui ka ühineda soovivale liikmesriigile; on sellega seoses seisukohal, et tuleks luua vahendid liikmesriikide jaoks, kes osalevad euroalas, kus ühtne rahapoliitika omaks eriti kokkuhoidlikku mõju;

46.   rõhutab, et tulevaste laienemiste huvides on oluline kehtestada sihipäraste sekkumiste süsteem, et toetada euroalast väljaspool asuvaid liikmesriike, kes on praeguses finantskriisis eriti tugevasti kannatada saanud;

Teavitamine

47.   rõhutab, et kuigi euroalal on siiani säilitatud kõrge hindade stabiilsus, erineb tajutav inflatsioonimäär oluliselt liikmesriikide tegelikust madalaimast inflatsioonimäärast viimase kümne aasta jooksul; nõuab seetõttu inimeste paremat teavitamist ja neile faktide selgitamist selle kohta, miks majandus- ja rahaliit on vajalik ning kuidas see toimib, eelkõige pidades silmas hindade stabiilsust, rahvusvahelisi finantsturge ja euroala stabiilsusega seotud eeliseid rahvusvaheliste finantskriiside ajal;

48.   on seisukohal, et ühisraha jääb ELi kommunikatsioonistrateegia üheks prioriteediks; on veendunud, et tuleks jätkata euro ning majandus- ja rahaliidu positiivsete külgede – hindade stabiilsus, madalad hüpoteegi intressimäärad, hõlpsam reisimine, kaitse vahetuskursi kõikumiste ja väliste šokkide vastu – põhjalikku tutvustamist ja selgitamist rahvale; on veendunud, et erilist rõhku tuleks panna liidu kodanike, tarbijate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) – kes ei suuda viivitamatult kohaneda euroga seotud uute arengute ja väljakutsetega – teavitamisele ja kursis hoidmisele;

49.   kutsub Euroopa Keskpanka üles igal aastal – kas oma aastaaruandes või eriaruandes – kvantitatiivselt analüüsima kasu, mida euro on toonud tavakodanikele, koos konkreetsete näidetega sellest, kuidas euro kasutamisel on olnud positiivne mõju inimeste igapäevaelule;

50.   on seisukohal, et suhtlemine on euroalaga liituda soovivates liikmesriikides euro kasutuselevõtuks valmistumisel äärmiselt olulise tähtsusega; märgib, et euroala laienemisalane teavitustegevus on samuti tähtis kõigile euroalaga liitunud liikmesriikidele;

51.   on arvamusel, et komisjon peab koondama oma jõupingutused, et aidata uutel liikmesriikidel põhjaliku teavituskampaaniaga valmistada oma kodanikke ette euro kasutuselevõtuks, kontrollima selle rakendamist riikides, kus selline kampaania on juba käimas, ning regulaarselt aru andma parimatest tavadest riiklike tegevuskavade rakendamisel euro kasutuselevõtuks; on samuti seisukohal, et eelmistest üleminekutest saadud parimad tavad ja oskusteave on tõenäoliselt kasulikud uute liikmesriikide üleminekul ning eelseisval laienemisel ja uute taotlejariikide ettevalmistamisel;

Euro rahvusvaheline roll ja väline esindatus

52.   tunneb heameelt asjaolu üle, et eurost on kiiresti saanud USA dollari järel tähtsuselt teine reserv- ja tehinguvaluuta, mille osakaal ülemaailmsetes välisvaluutareservides on 25 %; märgib, et eurol on eriti euroala naaberriikides tähtis roll finantseerimisvaluutana ja kõnealuste riikide vastavad vahetuskursid järgivad euro kurssi; kiidab selgesõnaliselt heaks EKP arvamuse, et euro kasutuselevõtt on viimane samm struktureeritud lähenemisprotsessis Euroopa Liidus ja seetõttu on euro kasutuselevõtt võimalik üksnes EÜ asutamislepingu kohaldamisalas;

53.   on arvamusel, et majandus- ja rahaliidu järgmise kümnendi poliitikakavale avaldab muu hulgas mõju areneva majandusega Aasia riikide poolt esitatav väljakutse ja praegune ülemaailmne finantskriis; avaldab kahetsust, et vaatamata euro kasvavale rollile maailmas ei ole püüdlused parandada euroala välist esindatust finants- ja rahandusalal andnud suuremaid tulemusi; rõhutab, et euroala peab koostama rahvusvahelise strateegia, mis vastaks ühisraha rahvusvahelisele staatusele;

54.   tuletab meelde, et kõige tõhusam viis, kuidas euroala mõju saaks viia vastavusse tema majandusliku tähtsusega, on kujundada ühiseid seisukohti ja tugevdada esindatust, kusjuures euroalal peaks lõpuks olema üks koht asjaomastes rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides ja foorumitel; nõuab tungivalt, et euroala liikmesriigid teostaks muuhulgas ka ühtset vahetuskursipoliitikat;

55.   rõhutab, et eurot kasutatakse riigi valuutana väljaspool euroala; on seisukohal, et sellise kasutuse mõjusid tuleb analüüsida;

56.   juhib tähelepanu asjaolule, et euro tähtsa rolliga rahvusvahelistel finantsturgudel kaasnevad kohustused ning euroala raha- ja ka kasvupoliitikal on globaalne mõju; rõhutab euro kasvavat tähtsust rahvusvahelise kaubanduse ja teenuste puhul ülemaailmse keskkonna stabiliseerijana, finantsturgude integratsiooni mootorina ning otseinvesteeringute suurendamise ja ettevõtete piiriülese liitumise alusena, võimaldades tehingukulusid märkimisväärselt kahandada; nõuab uuringu läbiviimist globaalse tasakaalustamatuse, euro rolli ning võimalike stsenaariumide kohta, kuidas Euroopa Liit saaks paremini valmistuda tõsiste välisšokkidega toimetulekuks;

57.   soovitab tulevikku suunatud koostöö suurendamist ning rahvusvahelise dialoogi tugevdamist tähtsaimate valuutapiirkondade vastutavate ametiasutuste vahel, et parandada toimetulemist rahvusvaheliste kriisidega ja aidata lahendada valuutakursside kõikumise tagajärgi reaalmajanduses; tuletab meelde ühist edukat kriisiohjamist USA hiljutise hüpoteeklaenude (sub-prime) kriisi alguses, samuti vahetult pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi järgnenud kriisi puhul, mis aitas ära hoida USA dollari kohest kollapsit;

58.   toetab komisjoni kavatsust suurendada majandus- ja rahaliidu mõju rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides, kus ELi ühist seisukohta esindaksid valitud esindajad, näiteks eurogrupi president, komisjon ja EKP president; märgib, et tegelikult võimaldatakse eurogrupi presidendil, komisjonil ja EKP presidendil juba vaatlejatena osaleda tähtsaimates rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides; nõuab siiski Euroopa seisukohtade paremat kooskõlastamist, et Euroopa ühist rahapoliitikat esindaksid tulevikus selle õiguspärased esindajad; ootab, et euroala väljendaks oma seisukohta oma peamiste partnerite vahetuskursipoliitika kohta; palub eurogrupi presidendil esindada euroala finantsstabiilsuse foorumil; soovitab muuta Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja, et võimaldada majandusliitude ja -organisatsioonide esindatust;

59.   rõhutab, et rahvusvaheliste finantsasutuste reformi puhul on nõutav ELi ühine käsitlusviis, mis peaks arvestama maailmamajanduse probleeme, sh uute majandusjõudude esilekerkimist;

60.   avaldab kahetsust, et komisjon ei ole oma teatises „EMU@10” üksikasjalikumalt ja täpsemalt analüüsinud euro rahvusvahelist rolli; kutsub komisjoni üles koostama üksikasjaliku raporti ühise rahapoliitika välismõõtme kohta ning selle mõju kohta euroala majandus- ja kaubandustulemustele;

61.   rõhutab, et mõnede Euroopa Liidu partnerite rahapoliitika, mis seisneb riigi raha allahindamises, mõjutab kaubavahetust ebaausal viisil ning rahvusvahelises kaubanduses võib seda pidada mittetariifseks tõkkeks;

EMU majandushoovad ja juhtimine

62.   on seisukohal, et kõik asjaomased osapooled – Euroopa Parlament, nõukogu, komisjon, eurogrupp ja tööturu osapooled ELi ja liikmesriigi tasandil – peaksid tegema koostööd majandus- ja rahaliidu tulevase toimimise tugevdamise nimel seoses majanduse juhtimisega järgmiste ettepanekute alusel:

a)

Lissaboni strateegia olulise osana ja kesksete majandushoobadena toimivate koondsuunistega peaks püüdlema kõiki osapooli innustavate tööhõive-, keskkonna- ja sotsiaalkindlustusalaste reformide poole, pidades silmas poliitikate tasakaalustatud kombineerimist;

b)

koondsuunistega tuleks luua avar raamistik majanduspoliitika tihedamaks kooskõlastamiseks, et ühitada riiklikke reformiprogramme, võttes siiski arvesse majanduslikku mitmekesisust ja liikmesriikide erinevaid traditsioone; stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ning riiklike reformiprogrammide raames tuleks korraldada liikmesriikide parlamentidega konsulteerimine;

c)

koondsuunised, eelkõige majanduspoliitika üldsuunised (BEPG), peaksid paremini haakuma stabiilsus- ja lähenemisprogrammidega; stabiilsus- ja lähenemisprogramme ning riiklikke reformiprogramme võiks esitleda samal ajal (iga aasta sügise alguses) pärast arutelu liikmesriigi parlamendis; majanduspoliitika üldsuunised võiksid hõlmata ühiseid eelarve-eesmärke, mis kajastaksid stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavat osa;

d)

liikmesriikide valitsused peaksid riigieelarve otsustustes arvesse võtma koondsuuniseid ja asjaomasele liikmesriigile antud soovitusi, samuti euroala üldist eelarveseisundit; liikmesriikide erinevalt ajastatud eelarve-aastad tuleks kooskõlastada ning prognoosides tuleks lähtuda sarnastest kriteeriumidest, et vältida eri makromajanduslikest prognoosidest (globaalne majanduskasv, ELi majanduskasv, naftabarreli hind, intressimäärad) ja teistest parameetritest tulenevaid erinevusi; kutsub komisjoni, Eurostati ja liikmesriike üles tegema tööd vahendite määratlemiseks, et parandada riikide eelarvete võrreldavust eri kategooriasse kuuluvate kulutuste osas;

e)

euroalasse kuuluvate liikmesriikide puhul tuleks võimaluse korral teha formaalsemaid soovitusi, näiteks eesmärkide püstitamine keskpika perioodi kulutuste, konkreetsete struktuurireformide, investeeringute ja riigi rahanduse kvaliteedi tarvis; riiklike reformiprogrammide raames tuleks püüelda ka aruandlusstruktuuri standardsemaks muutmise poole, takistamata riiklike reformide prioriteete; kõik kohustused, püstitatud eesmärgid ja kriteeriumid peaksid täiel määral sisalduma koondsuunistes ja riiklikes reformiprogrammides, et parandada majanduse juhtimise sidusust ja tõhusust;

f)

majanduse juhtimise raamistik peaks hõlmama pikaajalist strateegiat headel aegadel riigivõla vähendamiseks maksimaalselt 60 %-ni SKTst, kuna see vähendaks võlahalduskulusid ja erainvesteeringute kapitalikulusid;

g)

tuleks luua siduv raamistik, milles euroalasse kuuluvad liikmesriigid saaksid üksteisega ja komisjoniga konsulteerida enne tähtsate majanduspoliitiliste otsuste langetamist, näiteks enne otsust võtta meetmeid toiduainete ja energia kõrgete hindadega toimetulekuks;

h)

majanduslik koordineerimine peaks toimuma Euroopa majanduse ja tööhõive integreeritud strateegia vormis, põhinedes olemasolevatel majanduspoliitika instrumentidel, eelkõige Lissaboni strateegial, koondsuunistel, säästva arengu strateegial ning lähenemis- ja stabiilsusprogrammidel; kutsub liikmesriikide valitsusi eurogrupi presidendi juhtimisel toetama ühist majandustegevust, mis toimuks üheaegselt ja samas suunas;

i)

punktis h viidatud Euroopa majanduse ja tööhõive strateegias tuleks arvesse võtta uute ja roheliste tehnoloogiate potentsiaali majandusarengu ühe nurgakivina, kombineerides neid makromajanduslike poliitikatega;

j)

soodustada tuleks innovatiivsete ettevõtete, eelkõige VKEde finantseerimist, luues muu hulgas Euroopa Investeerimispanga poolt koordineeritava „Euroopa aruka kasvu fondi”;

k)

euroala aastaaruanne peaks sisaldama praktilisemaid instrumente ja hinnanguid, et võimaldada pidada üksikasjalikumat dialoogi nende ELi eri organite vahel, mis osalevad majanduse juhtimises;

l)

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni jaoks on vaja kehtestada tegevusjuhend, mis tagaks nõuetekohase koostöö ja ELi kolme asjaomase institutsiooni täieliku kaasamise koondsuuniste kui olulise tähtsusega majandushoobade veelgi asjakohasemaks käsitlemiseks;

m)

majanduspoliitika koordineerimise institutsionaalset struktuuri tuleks tugevdada järgmiselt:

—

eurogrupi koosseisud tuleks luua ka konkurentsivõime/tööstuse, keskkonna, tööhõive ja hariduse valdkonnas;

—

eurogrupile tuleks luua tugevam institutsionaalne struktuur ja eraldada rohkem inimressursse;

—

eurogrupi presidendi mandaat peaks olema kooskõlas koondsuuniste majandustsüklitega;

—

majanduspoliitika komitee tuleks liita majandus- ja rahanduskomiteega, et luua üks ja ühtne ettevalmistusorgan nõukogu (majandus- ja rahandusküsimused) ning eurogrupi jaoks;

—

Euroopa Parlamendi esindajale tuleks anda eurogrupis ja nõukogu mitteametlikel kohtumistel vaatleja staatus;

—

eesistujakolmiku, Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelisi kohtumisi tuleks korraldada neli korda aastas, vajadusel tuleks kaasata eurogrupp;

n)

tuleks luua makromajanduslikke küsimusi käsitlev regulaarsem ja struktureeritud dialoog Euroopa Parlamendi, komisjoni ja eurogrupi vahel, mis sarnaneks EKP ja Euroopa Parlamendi vahelisele rahandusalasele dialoogile, ning see peaks toimuma vähemalt korra kvartalis, et süvendada olemasolevat raamistikku ja pidada arutelusid euroala majanduse ees seisvate probleemide üle; ning

o)

Euroopa Parlamendi, eurogrupi, EKP ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vahel on vaja luua aktiivne dialoog eesmärgiga pidada arutelusid mitme eri valdkonnapoliitika sobiliku kombineerimise üle;

63.   on arvamusel, et majandus- ja rahaliidu järgmise kümnendi poliitikakavale avaldavad eelkõige mõju hiljutise finantsturgude ebastabiilsusega seotud probleemid ning selle tagajärjed reaalmajandusele; märgib sellega seoses positiivselt, et euroala liikmesriigid on varasemast paremini valmis suurteks šokkideks tänu ühisele rahapoliitikale ja viimastel aastatel teostatud reformidele; nõuab siiski majanduskasvu aeglustumise ja kõrge inflatsiooni vastu võitlemiseks järgmist:

a)

koordineeritud reageerimist ELi tasandil, mis põhineks ühisel arusaamisel probleemidest ja ühistel järelmeetmetel, aktsepteerides samal ajal mõningaid liikmesriikide eripärasid, sealhulgas riiklike reformiprogrammide koordineerimine;

b)

ambitsioonikaid ja kohandatud riiklikke reformiprogramme ning kohustust neid rakendada, sh riikide eelarvete läbivaatamine, et reageerida värskeimatele majandusprognoosidele, leevendada majandussurutist ja soodustada kasvu, luues samal ajal tiheda dialoogi tööturu osapooltega;

c)

VKEsid toetavaid meetmeid, eelkõige eesmärgiga täiendada Euroopa Investeerimispanga hiljutist meedet ja tagada VKEdele pangasüsteemi poolt püsivad krediidiliinid;

d)

sihipäraste meetmete määratlust, et kaitsta haavatavaid rühmi praeguse finantskriisi tagajärgede eest;

e)

finantsteenuste tegevuskava täielikku ja õigeaegset rakendamist, sh järelmeetmeid ja tõhusamat järelevalvet finantsturgude praeguse ebastabiilsusega seoses;

f)

kriisi lahendamise korra edendamist, parandades tegevuse lõpetamist käsitlevaid ELi eeskirju ning luues selgelt määratletud ja üksmeelselt aktsepteeritava koormuse jagamise korra asjaomaste liikmesriikide vahel piiriüleste finantskontsernide maksejõuetuse puhul;

g)

rahapoliitika kujundamisel kasutatavate vahendite lõpuleviimist, teostades põhjaliku analüüsi tegurite kohta, mis mõjutavad finantssüsteemi stabiilsust ja toimimist (muu hulgas seoses rahapoliitika ülekandmise, krediidi ja finantsvarade arengu, uute toodete omaduste ning riskide ja likviidsuse kontsentreerumisega);

h)

Euroopa ennetavat reageerimist rahvusvahelistel foorumitel, eelkõige finantsstabiilsuse foorumil ja Rahvusvahelises Valuutafondis, ning ühiste poliitiliste otsuste osakaalu suurendamist; ja

i)

Euroopa Liidu seisukoha kujundamist G8 raames ja Euroopa Liidu kui maailma ühe tõhusama majandusotsuseid langetava organi rolli kajastamist, samal ajal kohandades kõnealust rolli globaliseerumise tagajärgedega ja domineerivamate ülemaailmsete finantsturgudega;

j)

paremat ja tõhusamat koordineerimist Maailma Kaubandusorganisatsiooni ning Bretton Woodsi institutsioonide (Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapanga kontsern) vahel, et võidelda spekuleerimisega ja leida lahendusi teravast kriisist põhjustatud probleemidele;

k)

arvestades praegusi tõsiseid rahandusega seotud probleeme, nõuab Rahvusvahelise Valuutafondi egiidi all ülemaailmse rahanduskonverentsi korraldamist, et pidada rahandusküsimuste alal ülemaailmseid konsultatsioone; nõuab samuti, et uuritaks võimalust luua Rahvusvahelise Valuutafondi raames rahatülide lahendamise organ;

*

* *

64.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsiooni nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, eurogrupi presidendile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0506.

(2)  ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 125.

(3)  ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 569.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0057.

(5)  ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 422.

(6)  ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 535.

(7)  ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 132.

(8)  ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 780.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0357.

(10)  ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 249.

(11)  ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 251.

(12)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0287.

(13)  ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 118.

(14)  ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 73.

(15)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0425.

(16)  EÜT C 35, 2.2.1998, lk 1.