19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/17

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013: tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” (KOM(2007)0099);

—

võttes arvesse nõukogu 30. ja 31. mai 2007. aasta istungil vastu võetud resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta;

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2007. aasta resolutsiooni piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta (1);

—

võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni rohelise raamatu kohta, mis käsitleb ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamist (2);

—

võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta: tõkete ja ebatõhususte ületamine parema rakendamise ja jõustamise abil (3);

—

võttes arvesse oma 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu (4);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, mis on lisatud teatisele „21. sajandi Euroopa ühtne turg” ja mille pealkiri on „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)” (KOM(2007)0725);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomiteele ning Regioonide Komiteele „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (KOM(2007)0726);

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti algatuste kohta finantsteenuste jaeturu valdkonnas (SEK(2007)1520), mis on lisatud teatisele „21. sajandi Euroopa ühtne turg”;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, õiguskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6-0155/2008),

1.

tunneb heameelt komisjoni teatise üle, mis käsitleb ELi tarbijapoliitika strateegiat, ning samuti tunnustab komisjoni jõupingutusi inkorporeerida tarbijate teadlikkuse kõrgemale tasemele rajatud tarbimiskultuur, mis on aluseks praeguse õigusliku raamistiku paremale ülevõtmisele ja rakendamisel;

2.

on seisukohal, et tarbijapoliitikale tuleb läheneda horisontaalselt ning tarbijate huvide arvestamine kõikides asjaomastes poliitikavaldkondades on äärmiselt oluline tagamaks, et kõik ELi tarbijad saavad kasutada kõrget kaitsetaset; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et komisjon rõhutas vajadust tagada, et siseturg vastaks paremini kodanike ootustele ja muredele; rõhutab, et tarbijakaitse ja siseturu väljakujundamine ei ole vastandlikud eesmärgid, vaid vastupidi, käivad käsikäes; tuletab komisjonile seoses sellega meelde, et tarbijapoliitika peaks kajastuma kõikides poliitikavaldkondades juba alates mõju hindamise etapist;

3.

on seisukohal, et tarbijakaitse vajadusi saab rahuldada üksnes selliste õigusaktidega, mis on paremad, lihtsamad ja valminud kõikide pädevate komisjoni peadirektoraatide – tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi, õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi; siseturu ja teenuste peadirektoraadi; konkurentsi peadirektoraadi – osalusel;

4.

rõhutab, et tarbijaõigustiku läbivaatamine peaks tooma kaasa sidusama tarbijate õiguste õigusraamistiku; tuletab meelde, et Euroopa Parlament eelistab kombineeritud lähenemisviisi vastuvõtmist, st horisontaalse vahendi, mille põhieesmärk on tagada olemasolevate õigusaktide sidusus ja kaotada lüngad kõigi direktiivide sektoriüleste küsimuste koondamise teel järjepidevasse õigusesse; arvab, et teatud küsimusi tuleks jätkuvalt käsitleda eraldi valdkondlikes direktiivides; tarbijaõiguste pikka aega kasutusel olnud põhimõtteid tuleks samuti kohaldada digitaalmaailmas; nõuab tungivalt, õigustiku läbivaatamise kontekstis, täiendavate tarbijakaitsemeetmete võtmist, sealhulgas eraelu puutumatuse ja turvalisuse valdkonnas digitaalmaailmas, vältides samas ettevõtjatele põhjendamatu lisakoormuse tekitamist;

5.

taunib nõrka rõhuasetust lepinguõigusele tarbijakaitse valdkonnas, ning palub komisjonil tugineda lepinguõiguse projektis tehtud tööle, seda vajaduse korral muutes;

6.

toetab komisjoni selle jõupingutustes võtta kasutusele standardlepingud ja tüüptingimused Interneti teel sõlmitavatele lepingutele, mis kehtiksid ühtmoodi kõigis liikmesriikides, kuna jaekaubanduse siseturu arengu üks suurimatest takistustest hõlmab tarbijalepingutega seotud kindlusetust;

7.

rõhutab olulist rolli, mida tarbijaorganisatsioonid mängivad tarbimiskultuuri parandamisel; peab tugevaid sõltumatuid tarbijaorganisatsioone tõhusa tarbijapoliitika aluseks; seetõttu kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma kõnealustele organisatsioonidele piisavat rahalist tuge; soovitab komisjonil tarbijakaitsega seotud õigusakti ettepanekute koostamisel teha tihedamat koostööd valitsusväliste tarbijaorganisatsioonidega, mis omavad parimat positsiooni tarbijate tegelike vajaduste väljaselgitamiseks;

8.

tunneb heameelt ettepaneku üle nimetada komisjonis ametisse tarbijatega seotud küsimuste eest vastutavad kontaktametnikud; nõuab igalt asjaomaselt peadirektoraadilt iga-aastaste aruannete avaldamist selle kohta, kuidas tarbijapoliitikat peadirektoraadi vastutusvaldkonda integreeritakse;

9.

on seisukohal, et tugev tarbijakaitse süsteem, mis kehtib kogu Euroopas, on kasulik nii tarbijatele kui ka konkurentsivõimelistele tootjatele ja müüjatele; rõhutab, et see stimuleerib ettevõtteid tootma ja müüma vastupidavamaid tooteid, mis omakorda toob kaasa jätkusuutlikuma majanduskasvu; rõhutab, et tõhus ja parem tarbijakaitse on vajalik paremini toimiva siseturu saavutamiseks;

10.

nõuab meetmete võtmist, et tagada ELi 27 riikliku mini-turu reaalne ümberkujundamine maailma suurimaks jaeturuks; arvab, et selle eeldus on, et kodanikud tunnevad end ühtemoodi turvaliselt nii Internetis kui ka kohalikus nurgapoes sisseoste tehes, aga ka et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) saavad toetuda ühesugustele lihtsatele eeskirjadele kogu siseturu ulatuses; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalusi VKEdele pakutava kaitse parandamiseks, eriti väikeettevõtteid käsitleva õigusaktide abil;

11.

rõhutab, et siseturu väljakujundamine peab olema esmatähtis eesmärk; tunnistab positiivset rolli, mida euro on mänginud tehingukulude vähendamisel, muutes piiriülese hindade võrdlemise tarbijatele lihtsamaks ja suurendades jaemüügi siseturu potentsiaali; ergutab uusi liikmesriike reforme jätkama, et nad saaksid võtta euro kasutusele kohe, kui nad täidavad Maastrichti kriteeriumid, ja saada seeläbi täiel määral kasu siseturul käibiva ühisraha positiivsest mõjust; nõuab kõikide allesjäänud tõkete ja takistuste kõrvaldamist, et tagada tarbijate usaldus piiriüleste ostude tegemise või muude lepingute sõlmimise vastu, eelkõige seoses teenustega, kuid pidades silmas eri lähenemisviisi vajadust seoses keele, kultuuri ja tarbijate eelistustega;

12.

rõhutab, et Euroopa tarbijapoliitika normid ja eneseregulatsiooni algatused peaksid olema aluseks ülemaailmsetele standarditele ja headele tavadele, ning tunneb heameelt tõsiasja üle, et Euroopa on trendimääraja, kes kasutab oma nn pehmet jõudu tarbijate õiguste tugevdamiseks kogu maailmas;

13.

julgustab komisjoni jätkama tarbijate õiguste tugevat toetamist tooteohutuse valdkonnas, tagades CE-vastavusmärgise usaldusväärsuse ja parandades turujärelevalvet kõikidel asjakohastel riiklikel tasanditel, kasutades RAPEXi hoiatussüsteemi (kiirhoiatussüsteem tarbekaupade valdkonnas) ja jagades häid tavasid turujärelevalve lahenduste osas; kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega tagama, et liikmesriigid rakendavad olemasolevaid õigusakte nõuetekohaselt ja jõustavad need täielikult, hinnates sealhulgas võimalust vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (5) (üldise tooteohutuse direktiiv); tuletab meelde, et CE-vastavusmärgist võidakse liiga kergesti valesti tõlgendada märgisena kolmanda osapoole testimise kohta või päritolumärgisena, kuid ka seda, et komisjonil on palutud (6) esitada süvaanalüüs tarbijatele suunatud ohutusmärgiste valdkonna kohta, millele vajadusel järgnevad õigusloome ettepanekud;

14.

tervitab komisjoni jõupingutusi koostöö tugevdamiseks tooteohutuse valdkonnas rahvusvahelisel tasandil, eriti Hiina, Ameerika Ühendriikide ja Jaapani ametiasutustega; märgib, et dialoogi jätkumine ja teabe jagamine tooteohutuse kohta on kõigi osapoolte huvides ning oluline tarbijate usalduse loomiseks; nõuab komisjonilt tungivalt, et Euroopa Parlamendile antaks selle kohta korrapäraste ajavahemike tagant tagasisidet;

15.

on seisukohal, et reeglina võib eeldada, et tarbija käitub enne ostu ratsionaalselt, kuid ei ole probleemide korral täielikult teadlik oma õigustest; seetõttu nõuab intensiivsemat keskendumist tarbijate tegelikule käitumisele, võttes samal ajal arvesse kaitsetumate rühmade, nagu laste ja eakate ning teatavate puuetega inimeste erivajadusi; tuletab meelde Euroopa Parlamendi ettepanekul hiljuti vastuvõetud eelarverida, mis hõlmab katseprojekti, mille eesmärk on muu hulgas arendada välja tarbijate andmebaas, viia läbi küsitlusi ja intervjuusid ning võrrelda erinevates liikmesriikides tehtud edusamme; tunneb heameelt komisjoni töö üle tarbijapoliitika tulemustabeli koostamisel, mis aitab kaasa muu hulgas hinnastruktuuride ning tarbijate käitumise ja rahulolu paremale mõistmisele;

16.

rõhutab, et kõik ühtlustamismeetmed tuleb hoolikalt suunata selliselt, et tegeletaks tegelike probleemidega, millega tarbijad siseturul kokku puutuvad; on seisukohal, et kui on tõeline vajadus ühtlustamise järele, peaks ühtlustamine olema kõikehõlmav, vältimaks tarbijakaitse ebaühtlust ELis ja seda, et ettevõtjatel oleks sellega piiriülesel turustamisel raske arvestada; juhib tähelepanu sellele, et praegune olukord on pärssiv VKEde jaoks, kes püüavad kaubelda kogu Euroopas, ning on tarbijate jaoks segadust tekitav;

17.

on arvamusel, et erilist tähelepanu on vaja pöörata tarbijate varustamisele oskuste ja vahenditega, mis on vajalikud nende usalduse suurendamiseks digitaalse keskkonna vastu; juhib tähelepanu sellele, et isikuandmetest on saanud samuti toode ning üks osa ärivõtetest, näiteks käitumuslikust suunamisest; on seega arvamusel, et andmekaitse ja eraelu puutumatuse eeskirjad tuleks hõlmata kõikidesse tarbijapoliitika strateegiatesse; rõhutab asjaolu, et andmed on kasutamiseks kättesaadavad igal ajahetkel üle terve maailma; rõhutab tungivat vajadust selle järele, et õigusloojad arendaksid üheskoos ettevõtjate ja tarbijaorganisatsioonidega ülemaailmseid andmekaitse standardeid;

18.

rõhutab uute ja järjest rohkem kasutatavate müügikanalite, näiteks e-kaubanduse tähtsat rolli konkurentsivõime tugevdamisel siseturul ja seega ka tarbimisvõime suurenemisel; on seisukohal, et finants-, pangandus- ja kindlustusturud on e-kaubandusele eriti avatud ja nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid soodsamad tingimused piiriülese e-kaubanduse arenguks; palub komisjonil teha uuring erinevate meetodite kohta, mida liikmesriigid rakendavad tarbijate ja ettevõtjate vaheliste lahkarvamuste lahendamiseks, et selgitada välja tulemuslikud meetodid ja edendada nende kasutamist; toetab tarbijakaitsele kindla aluse loomist, mis on väga oluline eelkõige finantsteenuste valdkonnas;

19.

tunneb heameelt, et teadusuuringute ja tehnoloogia arengu seitsmendat raamprogrammi kasutatakse kui vahendit, mille abil laiendada veelgi tarbijate käitumise analüütilist ja empiirilist uurimist;

20.

on seisukohal, et tarbijakaitse peaks moodustama lahutamatu osa, kui ettevõtjad planeerivad ning kujundavad tooteid ja teenuseid, ning et turumuudatuste uurimine on väga oluline;

21.

nõuab meetmeid, et parandada dialoogi ELi tasandil tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtjate vahel, et hõlmata väärtusahelasse kõik osapooled; on seisukohal, et hea dialoog, sealhulgas parimate tavade vahetamine, võib aidata vähendada probleeme siseturul; toetab algatusi, mis on mõeldud tarbijapoliitika sidusrühmade osalemise julgustamiseks konsulteerimistel ja poliitika väljatöötamisel; tervitab jõupingutusi, mille eesmärk on tarbijakaitse ja tarbijate teadlikkuse tugevdamine uutes liikmesriikides; rõhutab, et on oluline jätkata tarbijaorganisatsioonide toetamist ELis, eriti uutes liikmesriikides;

22.

rõhutab, et tarbimiskultuuri arengut abistab tarbijate süstemaatiline harimine nende õiguste kohta ja selle kohta, kuidas neid õigusi kehtestada; sel põhjusel peaksid EL ja liikmesriigid investeerima rohkem tarbijate teavitamise ja harimise kampaaniatesse, mille eesmärk on õige sõnum õigetele tarbijarühmale; rõhutab asjaolu, et tarbijate harimine peab olema elukestva õppe lahutamatu osa, ning soovitab tarbijate teavitamiseks kasutada uusi tehnoloogiaid (eriti Internetti);

23.

on seisukohal, et tarbijapoliitika kavandamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata kaitsetumate rühmade, näiteks laste, eakate inimeste ja teatavate puuetega inimeste erivajadustele ning arvestada demograafilise arenguga;

24.

rõhutab vajadust arvestada soolist nagu ka ealist ja etnilist mõõdet, kui töötatakse välja näitajaid ja statistikat, et kindlaks määrata konkreetseid probleemseid valdkondi, millega erinevad tarbijarühmad silmitsi seisavad;

25.

tuletab meelde oma resolutsiooni piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta; ootab huviga komisjoni selleteemalist töökava; palub, et komisjon täpsustaks oma kavatsusi (kui need on olemas) seoses edasiste algatustega selles valdkonnas;

26.

rõhutab piiriüleste tehingute edendamise tähtsust valikuvabaduse suurendamisel ning konkurentsipoliitika ja vastutustundliku tarbimise alase harimise rolli, et tagada tarbijatele parimad valikuvõimalused eelkõige põhikaupade ja –teenuste, nagu toit, eluase, haridus, tervishoid, energia, transport ja telekommunikatsioon; rõhutab eelkõige teenuste turu suurema liberaliseerimise vajadust, et soodustada konkurentsi ja võimaldada seeläbi tarbijatele madalamaid hindu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama uuendustegevust finantsteenuste sektoris, et pakkuda tarbijatele paremaid võimalusi;

27.

rõhutab vajadust lisaks piisavatele ja tõhusatele tarbijakaitsemeetmetele tagada hea vastavasisuline teatis, et selgitada tarbijatele, kuidas nad saavad oma õigusi siseturu õigusaktide ja muude õigusaktide kohaselt, mis võivad neile kasulikud olla, maksma panna;

28.

on seisukohal, et finantsteenuste siseturu väljakujundamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata tarbijakaitse ja tarbijate valikuvõimaluste tagamisele; rõhutab, et finants-, panga- ja kindlustustooted on erakordselt keerulised ning kui kodanikke julgustatakse nende toodete kasutamist suurendama eriti seoses tulevaste pensionidega, tuleks tarbijate teavitamist ja nõustamist soodustava poliitika abil tagada, et tarbijad oleksid teadlikud kõikidest olemasolevatest võimalustest; rõhutab siiski, et tarbijakaitset ei saa kasutada protektsionismi ettekäändena; rõhutab, et täielikult integreeritud finantsteenuste jaeturu liikumapanev jõud peaks olema turg;

29.

usub, et finantsturgude osas on põhiküsimuseks kõikide ELi õigusaktide ülevõtmine ja täielik rakendamine, samuti nende ühtlustamine liikmesriikides; soovitab kehtivate õigusaktide ühtse kohaldamise rangemaks muutmist enne täiendavate eeskirjade ettepanekute esitamist; nõuab seoses uute õigusaktidega komisjonilt parema õigusloome põhimõtete järgimist, et hoida ära põhjendamatu lisakoormuse põhjustamine tarbijatele ja ettevõtjatele;

30.

väljendab heameelt, et strateegia keskendub rohkem jõustamisele ja kaebuste lahendamisele, mis on tarbijate usalduse loomisel kindlasti olulised tegurid; on seisukohal, et tarbijate usalduse loomisel on kõige olulisem tegur tarbekaupade ja teenuste siseturu väljakujundamine; toetab edasist tööd selles küsimuses;

31.

on seisukohal, et vaidlused tarbijate ja ettevõtjate vahel tuleks lahendada eelkõige kohtuväliselt, sest kohtuväliste kaebuste lahendamise vahenditega saavutatud lahendused võivad olla kiiremad ja nendeni jõudmine vähem kulukas; see tekitab vajaduse tugevdada Euroopa tarbijakeskuseid ja SOLVITit ning eraldada nende võrgustikule rohkem rahalisi vahendeid; tuletab meelde, et liikmesriigid võivad nõuda hagi esitamist kavatsevalt osapoolelt eelnevaid läbirääkimisi, mis annaks kostjale võimaluse lõpetada vaidlustatud rikkumine;

32.

tuletab meelde, et alternatiivsed vaidluse lahendamise süsteemid on oma olemuselt alternatiivsed lahendused traditsioonilistele kindlaksmääratud õiguslikele mehhanismidele; alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise soodustamine sõltub seetõttu siduva õiguse alternatiivide olemasolust, mis tagavad tarbijale tõhusa, kergesti juurdepääsetava ja mittediskrimineeriva kaebuste lahendamise;

33.

tuletab meelde, et e-kaubanduse kasvu tõttu tuleb alternatiivset vaidluse lahendamist, mis vastab komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovituses 98/257/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta) (7) ja komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovituses 2001/310/EÜ (tarbijavaidluste konsensuslikul lahendamisel osalevaid kohtuväliseid asutusi käsitlevate põhimõtete kohta) (8) esitatud nõuetele, ühtlustada kogu ELis; rohkem tuleb edendada vaidluste lahendamist Interneti teel, mida Euroopa Parlament on nõudnud juba alates 1999. aastast;

34.

tuletab meelde, ühenduse õigusaktidest tulenevate õiguste tõhusa jõustamise kaitsmine on peamiselt liikmesriikide kohustus; nendel lasub vastutus kohandada oma siseriiklikku menetlusõigust sel viisil, et kõnealuseid õigusi oleks tarbijate ja ettevõtjate kasuks kerge kohaldada; esiteks ei ole ühendus pädev sätestama siseriikliku menetlusõigusega seonduvaid eeskirju, lisaks nõutakse EÜ asutamislepingu artiklis 5, et ühendus piirduks üksnes sellega, mis on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks; vastavalt kõnealusele artiklile tuleb seega võimalikult palju võtta arvesse riiklike õigussüsteemide konkreetseid tunnuseid, jättes liikmesriikidele õiguse langetada valik võrdväärse mõjuga erinevate võimaluste vahel;

35.

kutsub komisjoni üles analüüsima eraldi Euroopa tarbijate ombudsmani ametikoha loomise kasulikkust piiriüleste juhtumite jaoks; märgib, et paljudel liikmesriikidel on mõnedes sektorites olemas tarbijakaitseombudsmanid, kes aitavad tarbijatel tegeleda ettevõtjatega; usub, et komisjon võib uurida kõnealust lähenemisviisi iga riigi puhul eraldi;

36.

märgib, et mõnes liikmesriigis, kuid mitte kõikides, on juba olemas spetsiaalse, tarbijate kaebamise süsteemi elemendid, näiteks ühistegevus, ühisnõuded, esindajate tegevus, katsejuhtumid ja kõrvaldamismenetlused; juhib tähelepanu, et selle tulemusena võivad tarbijad piiriüleste juhtumite korral seista silmitsi erinevate õigusnormidega;

37.

tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/27/EÜ (tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta) (9) eesmärk on juba tarbijate kollektiivsete huvide kaitse; rõhutab, et kõnealune direktiiv annab muu hulgas tarbijaorganisatsioonidele õiguse alustada ettekirjutustega seotud menetlusi; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse seda, mil määral ja miks kõnealune direktiiv tõi või ei toonud loodetud paranemist tarbijate kollektiivsete huvide kaitse osas;

38.

on seisukohal, et enne märkuste tegemist õigusakti kohta ELi tasandil tuleb põhjalikult uurida olemasolevaid probleeme – kui need on olemas – ja kavandatud kasu tarbijatele;

39.

on seisukohal, et paljudes liikmesriikides on olemas põhiseaduslikud takistused, mida tuleb arvesse võtta Euroopa tarbijate kaebuste lahendamise mudeli kavandamisel; on lisaks seisukohal, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 6 tuleb täielikult järgida; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kuidas sellega seoses saavutada vajalikku tasakaalu tarbijate õiguste, tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtjate vahel;

40.

kutsub komisjoni üles hoolikalt hindama tarbijate kaebuste lahendamise küsimust liikmesriikides, pidades silmas, et komisjoni kõik uued ettepanekud selles valdkonnas peaksid põhinema olemasolevate probleemide põhjalikul uurimisel ja tarbijatele tuleneval kasul, ning et seoses piiriüleste menetluste ja kollektiivse kaebamise võimalike süsteemidega tuleks viia läbi laialdased uuringud, mis tugineksid kogu maailmast saadud kogemustele, pöörates eritähelepanu probleemidele, mis väljendusid Ameerika Ühendriikide mudeli liialdustes ja miinustes ning mis keskenduksid selgelt sellise õigusakti sobiva õigusliku aluse küsimusele ELi tasandil; palub komisjonil seejärel vajaduse korral esitada Euroopa tasandil selge lahenduse, pakkudes kõikidele tarbijatele piiriüleste kaebuste lahendamiseks juurdepääsu kollektiivsetele hüvitusmehhanismidele;

41.

palub komisjoni nende uuringute hindamise osas konsulteerida Euroopa Parlamendi ja liikmesriikidega;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.