Maailma Kaubandusorganisatsiooni reformimine

P6_TA(2008)0180

Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2008. aasta resolutsioon Maailma Kaubandusorganisatsiooni reformimise kohta (2007/2184(INI))

(2009/C 259 E/14)

Euroopa Parlament,

1.   kordab oma üleskutset kõigile asjaomastele pooltele, eriti tärkava majandusega riikidele, näidata üles paindlikkust, et päästa Doha voor paigalseisust ja saavutada täielik, tasakaalustatud kokkulepe, mis samal ajal soodustaks uue tõuke andmist rahvusvahelisele kaubandusele ja üleilmsele majanduskasvule ning samuti maailma vähemarenenud riikide arengule;

2.   leiab muu hulgas, et rohkem kui iial varem on vaja taasalgatada mõttevahetus WTO otsustamisprotsessi, volituste, toimimismehhanismi ja tuleviku üle, pidades silmas organisatsiooni võimalikku reformimist;

3.   nõuab, et komisjon teeks Genfis esimesel võimalusel mõjuva avalduse arutelu taasavamise kohta; kutsub komisjoni sel teemal mitteametlikult suhtlema WTO teiste liikmetega, kes võiksid niisugust avaldust toetada, samuti organisatsiooni peadirektoriga, ning esitama Euroopa Parlamendile enne 2008. aasta lõppu aruande konsultatsioonide tulemuse kohta;

4.   väljendab heameelt WTO ulatusliku reformimise üle ning rõhutab kaubanduse olulisust vaesuse vähendamise ja arengu tõhusa vahendina; rõhutab, kui oluline on mitmepoolsus mehhanismina, mille abil edendada vaba- ja õiglast kaubandust ning saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärgid;

5.   usub, et tugev WTO ja eeskirjadel põhinev rahvusvaheline kaubandussüsteem pakuvad arengumaadele võimalusi vaesuse kaotamiseks; väljendab kahetsust, et piiratud ressursid seavad arengumaad läbirääkimistel ebavõrdsesse olukorda; rõhutab, et EL peaks toetama WTO tugevdatud sekretariaati ja suuremate tehnilise toe ressursside eraldamist eelkõige arengumaadest liikmetele, et võimaldada neil konkreetseid probleeme lahendada;

6.   juhib tähelepanu, et WTO on ainuke ülemaailmne eeskirju kehtestav organisatsioon, mis ei kuulu ÜRO organisatsioonide hulka, ning et WTO eeskirjade kehtestamine piirdub üksnes kaubanduspoliitika reguleerimisega; kutsub komisjoni üles pöörama sellele struktuursele dilemmale WTO reformikavas suurt tähelepanu;

7.   on seisukohal, et kavandatud ülesande raames tuleks käsitleda eelkõige mitmepoolse kaubandussüsteemi põhieesmärke, pidades silmas nende vastastikust täiendavust ja ühtivust teiste rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusega; on seisukohal, et WTO tegevuse koordineerimist ILOga, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga, ÜRO Keskkonnaprogrammiga, ÜRO Arenguprogrammiga, Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga, ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsiga ja Kyoto säästva energia programmiga tuleb tõhustada, et tagada nende organisatsioonide otsustamisprotsesside suurem järjepidevus; on seisukohal, et ILOle tuleb anda vaatleja staatus WTO juures ning moodustada kaubanduse ja keskkonna komisjoni eeskujul kaubanduse ja inimväärse töö komisjon;

8.   nõuab, et kaalutaks põhjalikult WTO eeskirjade laiendamist kaubandusega mitteseotud küsimustele, et võimaldada liikmetel täita õiguspärase poliitika eesmärke, tagades samal ajal turulepääsu; rõhutab sellega seoses, et EL peab jõuliselt toetama pingutusi rahvusvaheliste standardite vastuvõtmiseks ning andma arengumaadele vajalikku abi nendele standarditele vastamiseks;

9.   palub, et ÜRO uuriks koos WTOga uusi sidemeid, mida mitmepoolsete organisatsioonide vahel edendada, et tagada nende tegevuse ning eri rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide järjepidevus, mis on ühtlasi säästva arengu ja vaesuse kaotamise huvides;

10.   on seisukohal, et kõige keerulisem tingimus seoses ÜRO süsteemi ja WTO järjepidevusega on vajadus, et viimane tagaks inimõigustealaseid õigusakte ning sotsiaalseid ja majanduslikke nõudeid täielikult järgivad kaubanduseeskirjad;

11.   toetab stiimulitel põhinevat lähenemist WTO liikmete poolsele keskkonna- ja sotsiaalsete nõuete täitmisele, kuid nõuab samas organisatsiooni vastavate meetmete läbivaatamist, et vältida sotsiaalset ja keskkonnaalast dumpingut;

12.   toetab sotsiaalsete, sooliste ja keskkonnaga seotud küsimuste, sealhulgas tööhõive, töötajate õiguste ja nendega seotud küsimuste analüüsi WTO liikmete kaubanduspoliitika läbivaatamismehhanismi tulevase kontrollimise käigus;

13.   kutsub arutelus osalejaid tõstatama küsimuse, kas on õigustatud pikaajaliste voorude kaupa toimuvate kaubandusläbirääkimiste pidamine, millesse on kaasatud kõik WTO liikmed, kellel tuleb „ühe ülesande” raames arutada paljusid erinevaid teemasid; tunnistab, et see lähenemisviis oli minevikus edukas mitmepoolse kaubandussüsteemi loomisel ja arendamisel ning võimaldas järkjärgulist liberaliseerimist ning vastastikuseid ja kõigile kasulikke kohustusi; usub siiski, et valdkondades, kus on saavutatud piisav edu (nagu praegu kaubandustegevuse hõlbustamises), tuleks tulevikus kasutada muid paindlikumaid ja tõhusamaid valemeid;

14.   on arvamusel, et WTO institutsioonilist struktuuri saaks parandada sel viisil, et uute eeskirjade ja kohustuste üle peetavad läbirääkimised lahutatakse olemasolevate lepingute täitmisega seotud läbirääkimistest; rõhutab viimasena nimetatud läbirääkimiste olulisust ning asjaolu, et liikmesriigid ei tohiks neid mingil juhul tuua ohvriks, pidades siinjuures silmas eraldatavaid ressursse ja osutatavat poliitilist tähelepanu;

15.   teeb ettepaneku hinnata korrapäraselt kehtivate mitmepoolsete kaubanduseeskirjade asjakohasust ja kohaldatavust, et neid vajaduse korral muuta;

16.   kutsub uuesti määratlema ministrite konverentsi rolli ja vormi; täheldab juba liikmesriikide suundumust eelistada kõnealusel tasandil vähem ametlikke kooskõlastamis- ja otsustamisviise ning märgib, et 2007. aastal ei kutsutud kokku ühtegi ministrite konverentsi, hoolimata Marrakechi lepingu selgesõnalistest sätetest niisuguste kohtumiste sageduse kohta; kutsub WTO liikmesriike taolisest asjade käigust õppust võtma;

17.   tuletab meelde parlamentide osatähtsust WTO läbirääkimiste demokraatliku õiguspärasuse ja läbipaistvuse suurendamisel; rõhutab, kui oluline on töö, mida teeb Euroopa Parlamendi ja Parlamentidevahelise Liidu ühiselt organiseeritud WTO parlamentaarne konverents, mille tegevust võiks veelgi hoogustada;

18.   tuletab meelde, et parlamendiliikmetel kui kodanike valitud esindajatel on kaubandusläbirääkimistes ja eriti WTO läbirääkimistes oluline roll;

19.   rõhutab vajadust luua WTO parlamentaarne assamblee, millel oleksid nõuandevolitused, kuna WTOl puudub demokraatlik vastutus ja legitiimsus, ning väljendab heameelt iga reformi üle, millega tugevdatakse parlamendiliikmete sidet WTOga;

20.   kutsub WTO liikmeid üles toetama piisavalt oma parlamendiliikmeid, et nad saaksid osaleda Maailma WTO parlamentaarse mõõtme arendamises; palub tungivalt komisjonil teha WTOs vastavaid algatusi; rõhutab, et seni, kuni WTO võtab selle vastutuse enda kanda, täidab WTO parlamentaarset rolli parlamentaarne konverents, mida organiseerivad ühiselt Euroopa Parlament ja Parlamentidevaheline Liit;

21.   nõuab niisuguse demokraatlikuma süsteemi kasutuselevõtmist otsuste tegemisel WTOs, mille puhul võetakse arvesse kõikide erineva arengutasemega liikmesriikide arvamusi;

22.   ei pea realistlikuks ega soovitavaks seada kahtluse alla WTO otsustamisprotsessis kasutatavat konsensuse põhimõtet, mis vastupidiselt enamushääletusele või häälte kaalumisele tagab kõikide liikmete võrdsuse; leiab siiski, et tuleks uurida erinevaid lahendusi, millega lihtsustada niisuguse konsensuse saavutamist igal üksikjuhul;

23.   tunnustab eelnimetatud Sutherlandi aruandes esitatud ettepanekuid mõnepoolse lähenemisviisi kohta, millega kaasnevad liitumise või loobumise võimalused juhtudel, kui üksmeeleni ei jõuta, kuid kinnitab veel kord pühendumist mitmepoolsuse põhimõtetele ning hoiatab, et mõnepoolsus ei ole arengumaadele tingimata kasulik, vaid võib suurendada lõhet arenenud riikide ja arengumaade vahel;

24.   täheldab, et WTOs on suurenenud mitteametlike rühmade hulk, mis koondavad suuremal või väiksemal hulgal teatavate ühiste harukondlike või piirkondlike huvidega liikmesriike, ning kõnealuste rühmade sageli kasulikku rolli seisukohtade kooskõlastamisel ja kompromisside leidmisel; kutsub liikmesriike läbipaistvuse ja tõhususe huvides kaaluma võimalust määratleda paremini niisuguste rühmade koosseis ja toimimine ning eraldada nende tegevuseks vajalikud vahendid;

25.   rõhutab, et kõikide liikmete, sealhulgas vähimarenenud maade võrdne ja tõhus osalemine peab olema mitmepoolse kaubandussüsteemi mis tahes reformi eelduseks;

26.   peab äärmiselt oluliseks suurendada arengumaade aktiivset osalust nii, et nad tunneksid end läbirääkimisprotsessis täielikult esindatutena ning saaksid määratleda, väljendada ja kaitsta oma majandushuve, võttes näiteks kasutusele pigem koalitsioonilise esindatuse kui riikide kindlapiiriliste rühmade süsteemi ning eraldades ka piisavaid vahendeid mainitud riikide teadmiste ja tehnilise suutlikkuse arendamiseks; rõhutab, et asjakohaseid ressursse on vaja ka selleks, et arengumaad saaksid WTO eeskirju tõhusalt rakendada, kohaneda reformidega ning integreeruda paremini maailma kaubandussüsteemi;

27.   palub tungivalt teha jõupingutusi selle nimel, et edendada arengumaade osalemist ja esindatust täitevnõukogudes ning tugevdada nende siseriiklikke aruandluse, läbipaistvuse ja hea valitsemistava süsteeme;

28.   väljendab heameelt Sutherlandi aruandes esitatud ettepaneku üle, mille järgi kuuluks tehnilise abi rahastamise kord vähimarenenud maade lepinguliste õiguste hulka, et nimetatud maad saaksid otstarbekalt osaleda mitmepoolses kaubandussüsteemis; rõhutab, et arengumaadele on suutlikkuse suurendamine väga oluline, et tõhustada nende suutlikkust pidada läbirääkimisi, määrata kindlaks vajadusi ja strateegiaid ning täita WTO ees võetud kohustusi;

29.   leiab, et tuleks rohkem tegeleda pidevalt esilekerkiva küsimusega seoses WTO vähendatud koosseisuga haldusnõukogu või juhtorgani loomisega, mille ülesanne oleks valmistada ette ja lihtsustada konsensuse alusel tehtavaid otsuseid peanõukogu tasandil; esitab küsimuse, kuidas on võimalik saavutada esindatust iga juhtumi puhul eraldi, ning rõhutab, et selline organ peab kindlasti aru andma kogu WTO liikmeskonnale ja olema sisemiselt läbipaistev;

30.   rõhutab, et WTO sekretariaadi roll on väga tähtis, ning usub, et on oluline, et sekretariaadis oleks arenenud riikide ja arengumaade ametnike proportsionaalne esindatus, mis võimaldaks oma ülesandeid tulemuslikumalt täita;

31.   soovib, et uuritaks tähelepanelikult WTO sekretariaadi ja peadirektori rolli; tõstatab küsimuse, kuivõrd on õigustatud sellise põhimõtte liiga range järgimine, mille kohaselt organisatsiooni juhivad liikmete valitsused (member driven organisation kontseptsioon); peab vajalikuks suurendada WTO sekretariaadi käsutuses olevaid rahalisi vahendeid ja inimressursse; märgib siiski, et WTO organitele algatusõiguse andmine kollektiivse huvi edendamiseks põhjustab küsitavusi seoses demokraatliku õiguspärasuse, aruandluse ja läbipaistvusega;

32.   teeb ettepaneku, et WTO sekretariaadile tuleks jätta teatav vabadus, et ta saaks vastu võtta institutsiooni huvides olevaid meetmeid, esitada tõrgete korral kompromisslahenduste ettepanekuid või isegi juhtida teatavate organite tööd järjepidevuse ja erapooletuse saavutamiseks; rõhutab vajadust mõelda seoses niisuguste ettepanekutega tõsiselt läbi sekretariaadi liikmete töölevõtmise kord ja ressursside vastavus isikule usaldatud ülesannetele;

33.   on veendunud, et piisavalt individuaalse lähenemise puudumine arengumaade käsitlemises, vaatamata nende majandusliku arengu ja konkreetsete vajaduste suurele erinevusele, võib takistada kõnealuseid riike toetavate tõhusate meetmete võtmist kooskõlas Doha voorus püstitatud eesmärgiga ning kahjustab kõige suuremate vajadustega arengumaid; palub tungivalt enamarenenud arengumaadel võtta oma osa vastutusest juba käimasolevas voorus ning osaleda vastavalt oma arengu ja (valdkonnapõhise) konkurentsivõime tasemele;

34.   on arvamusel, et eri- ja diferentseeritud kohtlemise (SDT) muutmine on WTO arengu seisukohalt väga oluline; selline muutmine peaks hõlmama uut eristamisviisi WTO kuuluvate arengumaade vahel ning eri- ja diferentseeritud kohtlemist, mis põhineks pigem üksikute riikide kui riikide rühmade arenguvajadustel; soovitab eristamiseks kasutada tõhusaid kriteeriumeid, milles võetakse arvesse mitte ainult rahvamajanduse kogutoodangu (RKT) kasvu, vaid ka selliseid näitajaid nagu majanduse haavatavuse indeks ning kaubanduse ja arengu indeks;

35.   on seisukohal, et põhjalikult tuleks uurida võimalust liigitada nii arengumaad kui ka kõik teised WTO liikmesriigid objektiivsete, mitte alati rahvamajanduse kogutoodanguga seotud kriteeriumide alusel kategooriatesse või allkategooriatesse, pidades silmas olemasolevate või läbirääkimisel olevate kokkulepete võimalikku erisugust kohaldamist;

36.   on seisukohal, et läbipaistvus kaubanduspoliitika väljatöötamisel ja täitmisel vastab ühiskonna, kodanike ja parlamendiliikmete õiguspärasele nõudmisele; tervitab alates WTO loomisest 1995. aastal saavutatud tõelisi edusamme välise läbipaistvuse valdkonnas ning kommunikatsioonipoliitika tõhusust; rõhutab, et turuosaliste ja kõigi kodanikuühiskonna asjaomaste osaliste jaoks on oluline omada alalist juurdepääsu kvaliteetsele teabele mitmepoolsete kaubanduseeskirjade kohta ja nende tõhusa kohaldamise või sellega seotud WTO liikmete kõrvalekallete kohta;

37.   toetab WTO peadirektori esitatud ideid, mille eesmärk on tugevdada „aktiivse läbipaistvuse” mehhanisme ning eeskirjade ja kohustuste liikmesriikidepoolse täitmise tõhusat kontrolli ja järelevalvet, et tagada nende tulemuslik ja täielik rakendamine; kutsub WTOd jätkama sellesuunalisi jõupingutusi ning organisatsiooni liikmesriike andma selleks piisavaid ressursse;

38.   tuletab meelde, et alates 1997. aastast peetakse läbirääkimisi vaidluste lahendamise käsitusleppe teatavate eeskirjade selgitamise ja nende kohaldamise parandamise kohta; avaldab kahetsust, et läbirääkimised ei ole ikka veel tulemusi andnud; toetab ELi ettepanekut suurendada vaidluste lahendamise organite sõltumatust;

39.   on selle poolt, et vaidluste lahendamise menetluse käigus tuleks olulisi koosolekuid vastavalt menetluste õiguslikule iseloomule kas osalistega, erirühmadega või kaebusi käsitleva organiga pidada edaspidi avalikult, nagu on tavaks kohtuistungite puhul, ning et asjaomased dokumendid, eriti osaliste või ekspertide teatised, oleksid üldsusele kättesaadavad, välja arvatud täielikult põhjendatud erandite puhul;

40.   leiab, et WTO vaidluste lahendamise mehhanism on end seni üldiselt hästi õigustanud, kuid seda oleks vaja pisut kohandada, eriti vaidlusi lahendava organi soovituste või otsuste täitmise seisukohast; toetab vaidluste lahendamise süsteemi kohtulikuks muutmist, mis on suurendanud WTO kohustuste usaldusväärsust, asetades selle liikmed võrdsemale alusele;

41.   rõhutab vajadust tagada, et WTO vaidluste lahendamise organ tõlgendaks organisatsiooni eeskirju nii, et võetakse asjakohaselt arvesse kohaldatavat rahvusvahelist keskkonna- ja sotsiaalõigust, ning kutsub komisjoni ja WTO liikmeskonda tervikuna vajadusel organisatsiooni eeskirju sellest lähtuvalt muutma;

42.   kaalub võimalust kehtestada sanktsioone riikide vastu, kes ei vii oma õigusakte või meetmeid võetud kohustustega vastavusse, ning niisugustest õigusaktidest või meetmetest mõjutatud riikide kasuks, eelkõige juhul, kui on tegemist väikese majandusega riikidega, kellel puudub usaldusväärne vastumeetmete kasutamise võimalus;

43.   kutsub WTO liikmesriike üles kasutama võimalust ulatuslikumaks aruteluks organisatsiooni võimaliku reformimise üle, et jätkata käsitusleppe läbivaatamise ja selle lõpuleviimise protsessi;

44.   on seisukohal, et WTO raames peaks lisaks kaubanduspiirangute vähendamisele või kaotamisele (negatiivne integratsioon) edendama ka positiivset integratsiooni selle liikmete vahel;

45.   on seisukohal, et kõnesoleva arutelu kavasse peaks kuuluma ka ühinemise küsimus; avaldab kahetsust, et teatavad WTOga ühinemise läbirääkimised venivad mõnikord üle igasuguse mõistliku tähtaja üksnes seetõttu, et ainult üks liikmesriik või mõned liikmesriigid on läbirääkimised blokeerinud;

46.   kutsub WTO liikmesriike kaaluma ühinemiseelse eristaatuse andmist kandidaatriikidele, kes ei ole veel lõpetanud oma organisatsioonisiseste peamiste partneritega kahepoolseid läbirääkimisi turule juurdepääsu üle, kuid on võtnud kohustuse täita viivitamata kõiki olemasolevate eeskirjade kohaldamisest tulenevaid kohustusi; rõhutab asjaolu, et uue riigi WTO liikmeks võtmise või võtmata jätmise otsus peaks alati põhinema rangelt kaubanduslikel kaalutlustel;

47.   on seisukohal, et ELi algatus „Kõik peale relvade” on hea näide vähimarenenud maade turule pääsemisest;

48.   tuletab meelde veel ikka rakendamata 1994. aasta Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXXVIII lõike 2 punkti a, millega sätestatakse kõigi WTO liikmete kohustus stabiliseerida ja parandada liikmetest arengumaadele eriti huvipakkuva toorme turutingimusi, ning peab selle artikli täitmiseks võetavaid otsustavaid meetmeid reformitud WTO oluliseks tunnuseks;

49.   rõhutab, et WTO reformimist käsitlev arutelu peaks olema valdavalt poliitiline ning see nõuab edukaks lõpuleviimiseks liikmesriikide pühendumust ja otsusekindlust; jätab liikmesriikide otsustada, millise WTO organi raames kõnealust tööd teha ning milline on selles peadirektori roll; nõuab seevastu, et WTO parlamentaarse konverentsi kaudu oleks arutellu kaasatud ka liikmesriikide parlamendid;

50.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, WTO muude liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning WTOle.

(1)  EÜT C 296, 18.10.2000, lk 121.

(2)  EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 326.

(3)  EÜT C 177 E, 25.7.2002, lk 290.

(4)  ELT C 77 E, 26.3.2004, lk 393.

(5)  ELT C 92 E, 20.4.2006, lk 397.

(6)  ELT C 285 E, 22.11.2006, lk 126.

(7)  ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 155.

(8)  „WTO tulevik: Institutsioonilistele väljakutsetele vastamine uuel aastatuhandel”, nõuandekogu aruanne peadirektor Supachai Panitchpakdile (WTO, jaanuar 2005).