19.2.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 41/83

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis (Kongo DV);

—

võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 22. novembri 2007. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis, eelkõige riigi idaosas, ja selle mõju kohta piirkonnale;

—

võttes arvesse 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eriti selle artikleid 7 ja 8, millega loetakse vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus ja sunnitud steriliseerimine või mis tahes kujul esinev seksuaalne vägivald inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks ning võrdsustatakse need ühe piinamisviisi ja tõsise sõjakuriteoga, sõltumata sellest, kas neid tegusid sooritatakse rahvusvaheliste või sisekonfliktide ajal süstemaatiliselt või mitte;

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 14. novembri 2007. aasta 24. aruannet ÜRO missiooni kohta Kongo DVs;

—

võttes arvesse ÜRO missiooni Kongo DVs (MONUC) 27. juuli 2007. aasta avaldust;

—

võttes arvesse organisatsiooni Human Rights Watch 2007. aasta oktoobri väljaannet „Uuenenud kriis Põhja-Kivus”;

—

võttes arvesse organisatsiooni Human Rights Watch 2005. aasta märtsi väljaannet „Õiguse otsinguil. Kongo sõjas toimepandud seksuaalse vägivalla eest kohtulikule vastutusele võtmine,”;

—

võttes arvesse Amnesty Internationali 2007. aasta aruannet;

—

võttes arvesse ÜRO spondeeritud Kongo DV 11. detsembri 2007. aasta humanitaarmeetmete kava 2008. aastaks;

—

võttes arvesse ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo 13. detsembri 2007. aasta dokumenti „Humanitaarvaldkonna uudised ja analüüs,”;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.

arvestades, et Kongo DV idaosas kestev sõda ja rahutused on laialdases ja ärevusttekitavas ulatuses põhjustanud naistevastast seksuaalset vägivalda, mida panevad toime nii mässajate relvarühmitused kui ka valitsuse, armee ja politsei üksused;

B.

arvestades, et Kongo DV idaosa naisi rünnatakse süstemaatiliselt ja enneolematult sageli ning arvestades, et ÜRO peasekretäri asetäitja humanitaarküsimustes andmetel on Kongo DV olukord seksuaalse vägivalla osas kõige hullem maailmas;

C.

arvestades, et vägistamisi pannakse toime ka ümberasustatud isikute laagrites, kus paljud tsiviilisikud otsivad pelgupaika lahingute eest, mis ainuüksi 2007. aastal sundis enam kui 400 000 inimest oma kodudest ja küladest lahkuma;

D.

arvestades, et ÜRO peasekretäri eriesindaja Kongo DVs teatel on naistevastaste metsikuste keskmes vägistamine, grupiviisiline vägistamine, seksuaalne orjastamine ja mõrvad, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed, sealhulgas naiste füüsiline ja psüühiline häving;

E.

arvestades, et Kongo DV 2008. aasta humanitaarmeetmete kava andmetel teatati 2007. aastal 32 353 vägistamisjuhtumist, mis tõenäoliselt on vaid murdosa nende koguarvust;

F.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1325 (2000) rõhutatakse kõigi riikide vastutust karistamatusele lõpu tegemise ning inimsusevastaste ja sõjakuritegude sooritajate, sealhulgas naiste ja tütarlaste kallal seksuaalset ja muud vägivalda kasutanud isikute vastutuselevõtmise eest;

G.

arvestades, et vägistamine on ilmselt viis naiste häbistamiseks nende perede ja kogukondade ees ning seeläbi nende kogukondade väärikuse, moraali ja ühtekuuluvustunde hävitamiseks;

H.

tundes muret selle pärast, et vägistamise ohvriks langenud naistele ja tütarlastele saab nende perede ja kogukondade poolt osaks laialt levinud sotsiaalne diskrimineerimine ja hülgamine, samas kui kuritegude sooritajad naudivad karistamatust, mis on ka täiendav põhjus, miks ohvrid teatavad ainult murdosast vägistamisjuhtudest;

I.

olles sügavalt mures selle pärast, et selliste kuritegude põhjalikuks uurimiseks ei tehta piisavalt pingutusi, et ei rakendata meetmeid tunnistajate, ohvrite ja ohvrite perede kaitseks, puudub teave kuriteojuhtude kohta ja ohvritele ei anta asjakohast meditsiiniabi;

J.

arvestades, et Kongo DV parlamendi poolt 2006. aastal vastu võetud uus seadus seksuaalse vägivalla kohta, mille eesmärk oli kiirendada vägistamisjuhtude eest kohtulikule vastutusele võtmist ja määrata rangemaid karistusi, on siiani vähe tulemusi andnud;

K.

arvestades, et 10. detsembril 2007 allkirjastasid Rwanda ja Kongo DV Nairobis ühisavalduse, milles toetatakse igakülgse lahenduse leidmist relvarühmituste Kivus viibimise küsimusele, mis on vastutavad seksuaalse vägivalla ja muude inimõiguste rikkumiste eest;

L.

arvestades, et pikki aastaid kestnud relvakonflikti otseseks ja kaudseks tagajärjeks on 4 miljonit otsest ja kaudset ohvrit ning see on põhjustanud vähemalt 1.5 miljoni inimese, valdavalt naiste ja laste ümberasumise ja Kongo DV sotsiaalmajandusliku infrastruktuuri lagunemise,

1.

mõistab otsustavalt hukka vägistamise kasutamise sõjarelvana ning tuletab meelde, et sellised teod kuuluvad nii Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kui ka Kongo DV jurisdiktsiooni alla;

2.

nõuab tungivalt eelkõige naistevastase seksuaalse vägivalla toimepanijatest teatamist, nende väljaselgitamist, kohtu alla andmist ja karistamist vastavalt riiklikule ja rahvusvahelisele kriminaalõigusele;

3.

kutsub Kongo DV valitsust tegema lõppu karistamatusele ning rakendama oma parlamendis vastu võetud uut seadust, millega kuulutatakse seksuaalne vägivald kuriteoks ja kehtestatakse karmimad karistused selle toimepanijatele;

4.

nõuab, et rahvusvaheline kogukond toetaks igal võimalikul viisil asjaomaseid riigiasutusi nimetatud tegude uurimisel ja süüdlaste vastutusele võtmisel;

5.

kutsub ELi eraldama märkimisväärseid rahalisi vahendeid seksuaalse väärkohtlemise ohvritele arsti-, õigus- ja sotsiaalabi andmiseks ning naiste ja tütarlaste õpetamiseks ühe võimalusena, kuidas edaspidi seksuaalset väärkohtlemist ära hoida;

6.

kutsub kõiki Kongo DV idaosa konfliktides osalevaid jõude austama inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust, lõpetama kõik naiste ja teiste tsiviilisikute vastased ründed ning lubama humanitaarabiasutustel ohvreid abistama asuda;

7.

kutsub ELi ja ÜROd üles ametlikult tunnistama vägistamine, sunniviisiline rasestamine, seksuaalne orjastamine ja muud seksuaalse vägivalla vormid inimsusevastasteks kuritegudeks, rasketeks sõjakuritegudeks ja üheks piinamise liigiks, sõltumata sellest, kas neid tegusid pannakse toime süstemaatiliselt või mitte;

8.

palub kõigil töötajaid MONUCi rahuvalvemissioonile saatvatel ÜRO liikmesriikidel kontrollida kõiki väidetavaid seksuaalse väärkohtlemise ja ekspluateerimise juhtumeid, eriti kui need puudutavad alaealisi, ja tuua seksuaalset väärkohtlemist toime pannud isikud võimalikult kiiresti kohtu ette; seepärast nõuab, et tugevdataks MONUCi mandaati tsiviilisikute kaitsmiseks seksuaalse vägivalla eest;

9.

palub ÜROl, Aafrika Liidul, ELil ja teistel Kongo DV partneritel teha kõik, mis võimalik, et luua tulemuslik mehhanism Kongo DVs toimepandava seksuaalse vägivalla juhtumite seireks ja dokumenteerimiseks ning pakkuda naistele ja eeskätt riigi idaosas elavatele naistele tõhusat ja piisavat toetust ja kaitset;

10.

väljendab sügavat muret seksuaalsest vägivallast põhjustatud tohutu väljarände pärast maapiirkondadest ning rõhutab, et süstemaatiline seksuaalne vägivald ja üldine „seksuaalse vägivalla kultuur” hävitavad kõik sotsiaalsed võrgustikud ja kujutavad endast tõelist rahvuslikku ohtu;

11.

tervitab rahu-, julgeoleku- ja arengukonverentsi avamist Gomas (Põhja-Kivu) ja loodab, et vaenutegevuse katkemine konverentsi ajaks on esimene samm usalduse loomiseks vaenupoolte vahel; nõuab tungivalt, et konverentsil osalejad tegeleksid naiste ja tütarlaste vastase seksuaalse vägivalla küsimusega ja pühenduksid selle toimepanijate kohtu ette toomisele;

12.

kutsub komisjoni üles toetama, sealhulgas rahaliselt, rahukonverentsi korraldamist Kivus, et anda elanikkonnale võimalus osaleda püsivate lahenduste otsimisel;

13.

palub Kongo DV valitsusel ja MONUCil tagada humanitaarabiorganisatsioonide esindajate nõuetekohane julgeolek;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele, Kongo DV ja Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide valitsustele, Aafrika Liidu institutsioonidele ja ÜRO peasekretärile.