31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/88

1.1

Komitee võtab teadmiseks energiaturgude muutunud keskkonna ja tunnistab vajadust leevendada inimtegevusest tulenevaid kliimamuutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kaudu. Kliimamuutustega seotud kulud ja kulutõhus lähenemine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele on kliimapoliitika olulised aruteluteemad. Nimetatud küsimused on veelgi olulisemad, kuna ülemaailmseid energiavarud tuleb 2050. aastaks kahekordistada, et täita kogu maailma inimeste vajadused. Säästev energia- ja kliimapoliitika peab olema struktureeritud nii, et see saavutaks oma eesmärgid, säilitades samas tööstuslikud väärtusahelad kui Euroopa majanduse selgroo ka siis, kui arvestatakse kliimamuutustega kaasnevaid kulusid. See on suures osas ka Euroopa Liidu enda huvides.

1.2

Suure energiahulga tõttu, mida on vältimatult vaja toorainest alusmaterjalide tootmiseks, avaldab energiahinna, energiamaksude või sarnaste finantsmeetmete igasugune muutumine tugevat mõju alusmaterjalide tööstusele. Siiski tuleb alusmaterjalide nn energiaalane jalajälg omistada kogu tööstuslikule väärtusahelale ning seda ei saa mõistlikult eraldi käsitleda.

1.3

Komitee on arvamusel, et Euroopa majanduses on võimalik majanduskasvu ja uuendustegevust saavutada üksnes elujõulisel tööstuslikul alusel. Konkurentsivõimelised ja uuenduslikud alusmaterjalide tööstused on tööstuslike väärtusahelate oluline eeltingimus. Tegelikult on oluline siht toetada keskkonnatehnoloogiat ja taastuvaid energiaallikaid. Kuid isegi keskkonnatehnoloogiate arendamine vajab toimivaid tööstuslikke väärtusahelaid. Need sõltuvad alusmaterjalide tööstuste kättesaadavusest ja ekspertteadmistest. Eelkõige keskkonnaga seotud uuendusi on võimalik saavutada üksnes kogu väärtusahela ulatuses tehtava koostööga. Ilma kogu väärtusahelat hõlmava tervikliku lähenemisviisita ei ole võimalik edu saavutada.

1.4

Komitee tuletab meelde, et hooned moodustavad 40 % lõplikust energianõudlusest Euroopa Liidus, olles suurimad energiatarbijad. Kuni pool energiatõhususe lisapotentsiaalist on võimalik saavutada ehitatud keskkonnas ja majanduskulude vähendamisega. Sellist säästu oleks iseenesest võimalik saavutada ELi Kyoto protokolli raames võetud kohustuste täitmisega. Lisaks on nimetatud energiasäästu võimalik saavutada juba praegu olemasolevate tehnoloogiate kasutamisega. Hoonete energiatõhususe suurendamine avaldab vaid positiivset mõju — see loob kasulikke töökohti, vähendab hoolduskulusid, pakub suuremat mugavust ja puhtamat keskkonda. See peaks olema Euroopa Liidu absoluutne prioriteet. Komitee tunnistab samaväärselt uute ja edasiarendatud alusmaterjalide tähtsust kodu- ja kontoriseadmete ning muude sektorite, nagu energia- või transpordisektori puhul.

1.5

Energiamahuka tööstuse võimalik ümberpaigutamine väljapoole ELi vähendaks märkimisväärselt tööstuse asukoha atraktiivsust Euroopas ning viiks majanduskasvu ja töökohtade vähenemiseni ning ohustaks Euroopa sotsiaalmudelit. Vastastikuse sõltuvuse tõttu tööstuslike väärtusahelate sees ei ole võimalik neid kaotusi lühiajalises perspektiivis kompenseerida teiste sektoritega, nagu näiteks keskkonnatehnoloogiaga. Pigem väheneks ka nende sektorite konkurentsivõime.

1.6

Energiamahukad tööstused peavad loomulikult andma oma panuse energia- ja kliimapoliitika eesmärkide saavutamisse. Nõudmisi tuleb siiski nii kujundada, et ebasoodsat konkurentsiolukorda globaalses ettevõtluskeskkonnas oleks võimalik suures osas vältida. Alusmaterjalide tööstus on oma olemuselt energiakulude mõju suhtes väga tundlik. Seepärast tuleb energia- ja keskkonnapoliitika vahendeid hoolikalt uurida ja kujundada vastavalt sellele, millist mõju nad avaldavad kõnealuste tööstusharude konkurentsivõimele.

1.7

Energiamahukad tööstusharud vajavad kindlust energiaga varustamisel, mis saadakse Euroopa asjakohasest energialiikide kombinatsioonist, kuhu peaks kuuluma kõik energiaallikad (süsi, taastuvenergia, tuumaenergia) ning peaks põhinema elektri- ja gaasiturgude tõhusal konkurentsil, mis peaks lõpuks viima energiavarude mõistliku hinnani. Riikliku energiapoliitika huvid peaksid olema tugevamini seotud integreeritud Euroopa kontseptsiooniga, sest siiani ei ole energiaturg tööstuskaupade ühtse turuga sammu pidanud. Olenemata mõningate liikmesriikide otsusest loobuda tuumaenergia kasutamisest, tähendaks tuumalõhustumisel põhineva elektritootmise säilitamine ELis ka kõnealuse tehnoloogiaga seotud oskusteadmiste hoidmist Euroopas. Loomulikult nõuaks tuumaenergia jätkuv kasutamine turvalisuse kõrget taset ja kvalifitseeritud töötajaid (1).

1.8

Ambitsioonika rahvusvahelise kliimamuutustealase kokkuleppe sõlmimine on äärmiselt oluline kliimamuutustevastases võitluses. Kokkuleppega tuleb kohustada kõiki palju heitkoguseid tekitavaid riike heitkoguseid vähendama (vastavalt ühise, kuid jagatud vastutuse põhimõttele), sh energiamahukates tööstusharudes, et tagada aus konkurents ja võrdsed tingimused. Sellise kokkuleppe puudumisel tuleks ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames kaaluda saastekvootide tasuta eraldamist energiamahukatele, süsinikdioksiidi lekke ohus tööstusharudele, et vähendada ohtu tööstuse asukoha konkurentsivõimele ja majanduskasvule Euroopas. Kvootide eraldamise meetodi lõplik valik peaks põhinema tulemuslikkusel (nt võrdlushindamine) parima olemasoleva tehnika alusel.

1.9

Sillutamaks teed pikaajalisele panusele energia- ja kliimapoliitika eesmärkidesse, soovitab komitee tungivalt keskenduda uute tehnoloogiate uurimis- ja arendustegevusele eelkõige seetõttu, et olemasolevad tootmisprotsessid on suuremalt jaolt küpsed. Suurema energiatõhususe ja heitkoguste vähendamise eesmärke ei saa täita seal, kus tehnilisi lahendusi veel ei ole. On juba olemas sellised toimivad struktuurid nagu tehnoloogiaplatvormid, kuid jõupingutusteks on vaja tihedamat kooskõlastamist, nagu eeldatakse näiteks SET-kavas (2). Siiski tuleb võimaldada piisavalt aega kavandatud edusammude saavutamiseks tehnoloogia ja vajaliku turustatavuse osas seoses globaalse konkurentsivõimega.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kellel on majanduse osapooltega erilised suhted, peaks esile tooma tööstuslike väärtusahelate probleemid, millele poliitilised institutsioonid ei pööra alati piisavat tähelepanu.

2.1

Selliste alusmaterjalide nagu terase, alumiiniumi ja muude värviliste metallide, kemikaalide, tsemendi, lubja, klaasi, paberimassi ja paberi tootmine on tööstuslike väärtusahelate asendamatu alus. Tööstuslikud tooted nõuavad kindlaks määratud mehhaaniliste, füüsikaliste ja keemiliste omadustega ehituse ja funktsionaalseid alusmaterjale, mis ei ole looduslikul kujul kättesaadavad. Tegelikult sõltub tööstuslike toodete tulemuslikkus kasutatavast materjalist, millel on konkreetne rakendusprofiil ning mida optimeeritakse nii materjali- kui ka energiatarbimise, kvaliteedi, usaldusväärsuse, majandusliku tõhususe, vastupidavuse, keskkonnamõju jms seisukohast. Seepärast on selliste materjalide pidev arendamine oluline tegur kõikvõimalike toodete tehnoloogilise uuendamise aspektist. Väärtusahel on ettevõtete või koostööd tegevate osalejate ahel, kes töötavad koos, et rahuldada turunõudlus konkreetsete toodete või teenuste järele. Tööstusliku tootmisahela lõpus olevad tööstused tarbivad oma tootmisprotsessides võrreldavalt vähem energiat, seega ei ole abi vaid lõpptootega arvestamisest. Energiaalast jalajälge tuleb hinnata kogu väärtusahela ulatuses. Energiahinna tõus ei mõjuta mitte üksnes alusmaterjalide tootmise tasandit, vaid võib alusmaterjalide hinnatõusust tingituna tuua samas kaasa tööstuslike vahe- ja lõpptoodete hinnatõusu, kui turul on selliseks hinnatõusuks ruumi.

2.2

Konkurentsivõimeline ja uuenduslik alusmaterjalide tööstus on oluline tegur tööstusliku lisaväärtust loova ahela üksteisele järgnevate lülide asukoha üle otsustamisel (nt autotööstus, mootoriehitus või ehitustööstus). Sellega tagatakse kohandatud materjalide ühine väljatöötamine, mis on mugandatud vastavalt kasutaja individuaalsetele nõudmistele. Tarbija nõudmine täppisajastatud tarne järele tingib paratamatult ka vajaduse tarnija füüsilise läheduse järele. Asjakohase materiaalse baasi puudumisel kaob tööstusliku väärtusahela uuendusvõimsus ja konkurentsivõime. See kehtib eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kohta. Paljud neist tegutsevad näiteks terase töötlemise sektoris.

2.3

Alusmaterjalide tootmine nõuab suuri energiakoguseid, seda eelkõige ahelas järgnevate tootmisetappidega võrreldes. Energiamahukates tööstusharudes vajaliku energiatarbimise väärtus ühiku kohta on vähemalt kümme korda (ja kuni 50 korda) suurem kui ahelas järgnevates tööstusharudes, nagu masinaehitustööstus. Saksamaal on primaarenergia kulu näiteks tsemendi puhul 4,5 kg, terase puhul 2,83 kg ja paberi puhul 2,02 kg kivisöe ühikut ühe lisaväärtuse ühiku kohta. Masinaehitussektoris on see näitaja vaid 0,05 kg (3). See tuleneb asjaolust, et alusmaterjalid tuleb saada looduslikust toorainest füüsikalise või keemilise muundamise teel. Selleks on vaja kõrgeid temperatuure põlemis-, sulatus- ja redutseerimisprotsessideks ning elektrit elektrolüüsi kasutamiseks. Energiatarbimine on suur ka pooltoodete viimistlemisel. Paljudel juhtudel ei kasutata primaarenergiaallikaid soojuse ja elektri tootmiseks, kuid neid kasutatakse toorainete või redutseerijatena nt raua tootmisel teostatavates redutseerimisprotsessides. Samuti on oluline märkida, et toorainete kvaliteet langeb järkjärgult ning nende töötlemine nõuab tavaliselt rohkem energiat.

2.4

Tööstusliku toote üldiseid energiavajadusi tuleb võrrelda energiasäästuga, mis võib tuleneda nii kõnealuse toote igasugustest uuendustest kui ka selle rakendamisest teistes sektorites. Selline võrdlus on võimalik vaid koostöö tulemusena alusmaterjalide tarnijate ja tootmisahela lõpus olevate tööstuste vahel, milles on märkimisväärne osa hiljuti välja töötatud materjalidel. Näiteks vajavad kõrgema tõhususe astmega ja madalama primaarenergiatarbimise määraga elektrijaamad kõrgetasemelist kuumuskindlat terast. Alternatiivina võib konkreetset kütusetarbimise määra transpordisektoris vähendada näiteks kergmaterjalide kasutamisega autotööstuses.

3.1

Alusmaterjalide tööstus (tsement, teras, värvilised metallid, keemiatooted, klaas, paberimass ja paber) kasutab fossiilkütuseid nii energia kujul kui ka toorainena ning eri energiaallikate hind mõjutab seda mitmel eri viisil. Keemiatööstuses kasutatakse näiteks toornaftat toorainena plastmasstoodete ja teiste naftakeemiasaaduste tootmisel. Samas on naftaturgude arengud mõjutanud gaasi ja elektri ostuhinda, sest gaasihinnad on ikka veel seotud naftahinnaga. Energiamahukate tööstusharude puhul mõjutavad elektrihinda ka söeturu arengud. Samas kasutab terasetööstus sütt ja koksi redutseerijatena.

3.2

Naftavarusid, st tänapäeval kasumlikult ja tehniliselt kasutatavaid ressursse jätkub umbes 40 aastaks. See võib põhimõtteliselt laieneda, kui tulevikus on võimalik tulusal viisil kasutusele võtta täiendavaid ressursse, eriti mittetavapäraseid naftaressursse nagu naftaliiv. Naftahindade arengut iseloomustab tarbimise kasv, eelkõige Hiinas ja Indias. Kõnealuse olukorra mõju võimendab OPECi riikide kasvav jõud turul, mis muudab varustusallikate mitmekesistamise reservide ebaühtlase jaotumise tõttu järjest raskemaks. Tootmise piirkondlik kontsentreerumine riikides, mida iseloomustab märkimisväärne poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus, suurendab ebakindlust energiavarustusele tulevikus esitatavate võimalike piirangute ettearvamatuse tõttu ning selle mõju tõttu hindadele.

3.3

Maagaasivarusid jätkub tänasest vaatepunktist umbes 60 aastaks, mis on rohkem kui nafta puhul. Maagaas on Euroopa kõige kiiremini kasvava kasutusega primaarenergiaallikas. ELi sõltuvus maagaasi impordist kasvab isegi kiiremini kui selle tarbimine. Selliste liikmesriikide nagu Madalmaade ja Ühendkuningriigi ning Norra individuaalsed nafta- ja gaasimaardlad hakkavad järk-järgult ammenduma, samas kui gaasi import suures osas vaid ühest allikast — Venemaalt — suureneb. Gaasihindade tõusu on oodata ka pikas perspektiivis ning veelgi enam, selline toetumine ühele allikale võib anda Venemaale võimaluse ELi poliitiliselt mõjutada. Sellise arengu võimalust suurendavad ELi looduslikult piiratud strateegilised gaasivarud.

3.4

Söevarud, mida on võimalik kaevandada majanduslikult tasuval viisil, on palju suuremad kui nafta- ja gaasivarud. Üldiselt oletatakse, et söevarusid jätkub 150 aastaks. Lisaks on söevarud mandrite vahel laiemalt levinud ning asuvad üldjoontes poliitiliselt stabiilsetes riikides, nagu USA ja Kanada. Sarnaselt teiste energiakandjatega on söe hind järjest kasvava nõudluse tõttu viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud.

3.5

Elekter on sekundaarenergia, mida toodetakse peamiselt söest, gaasist, tuuma- ja taastuvatest primaarenergiaallikatest ning mõnes liikmesriigis põhineb suur osa elektritootmisest ikka veel naftal. Elektritootmise kulud määrab suures osas elektritootmiseks kasutatavate energiaallikate kombinatsioon. Söel ja tuumaenergial põhinev elekter pakub kulutõhusa allika baaskoormuselektri jaoks, samas kui taastuvaid energiaallikaid ELis tuleb edasi arendada. Teiste primaarenergiaallikatega võrreldes on taastuvaid energiaallikaid siiani iseloomustanud suhteliselt suured kulud, seda ka seepärast, et traditsiooniliste energiate hinnas välised mõjud suures osas ei kajastu. Tuuleenergia ja fotogalvaanilise energia puhul lisandub vähene ja kõikuv kättesaadavus koos vastavate probleemidega võrkude jaoks, mida tuleb kohandada, et tulevikus võimaldada taastuvatest energiaallikatest saadava elektri tarne kasvu. Mõned taastuvad energiaallikad ei ole nii kulukad kui teised, kuid see on piirkonniti erinev. Näiteks võib fotogalvaaniline energia olla majanduslikult kasulik Lõuna-Euroopa päikeselistes piirkondades, samas ei ole see majanduslikult tasuv Põhja-Euroopas.

4.1

Energiaturud toimivad dünaamilises keskkonnas, millesse annavad oma panuse erinevad, keeruka koostoimega majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed mõjud. Tööstus seisab silmitsi muutuvate tingimuste ja energiavarustuse kuludega, mis viib liigse ebakindluseni. Euroopa järjest suurem sõltuvus energia impordist ja energiahindade eeldatav edasine tõus suurendab muret selle üle, kuidas suudetakse tulevikus energianõudlust täita. On üldtunnustatud, et kindlate ja usaldusväärsete energiavarude tagamine taskukohaste stabiilsete hindadega on äärmiselt oluline majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks ning see peaks moodustama mõistliku ja järjepideva energiapoliitika lahutamatu osa.

4.2

Hiljutised kiired arengud Euroopa ja maailma majanduskeskkonnas sunnivad energiasektorit välja töötama uusi kontseptsioone ja poliitikameetmeid, et paremini täita energia varustuskindlust puudutavataid nõudeid. Kuigi varem on energia varustuskindlust peetud traditsiooniliselt peamiselt liikmesriikide valitsuste vastutusalasse kuuluvaks, nõuab Euroopa energiaturu praegune staatus turujõududelt täiendava rolli võtmist. Liberaliseeritud turul on kindlusel ja konkurentsivõimel oma hind. Pikaajalise energia varustuskindluse saavutamisel kujuneb strateegilise tähtsusega küsimuseks Euroopa ühine energiapoliitika (5).

4.3

Fossiilsed energiaallikad ei ole taastuvad energiaallikad. Paljud ELi nafta- ja maagaasivarud on juba täielikult ammendatud. Seda tuleks vaadelda selliste arenevate maade nagu Hiina ja India järjest kasvava tarbimise valguses. Eelkõige nafta puhul on olemas lai valik täiendavaid mittetraditsioonilisi maardlaid (nt naftaliivad), mida on veel raske ja kulukas kasutada ning mis tekitavad äärmiselt palju kasvuhoonegaase. Maardlate vähenemine kajastub seetõttu tõenäoliselt kõrgemates kasutuskuludes ning viib seega lõpuks hindade tõusuni.

4.4

Imporditud primaarenergiaallikate osa moodustab praegu ligikaudu 50 % Euroopa Liidu kogutarbimisest ning prognooside kohaselt suureneb see lähitulevikus 70 %-ni (2030). Seega sõltub EL nafta ja eelkõige gaasi osas impordist vaid mõnest riigist (nagu OPECi riigid ja Venemaa), millel on turul tugev positsioon. Arvestades, et nimetatud riike ja piirkondi iseloomustab tihti märkimisväärne poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus, ei tagata sellega stabiilset varustatust. Hiljutine naftahinna tõus on näidanud ELi majanduslikku haavatavust. Seepärast on oluline ülesanne oma varude kasutusele võtmine ja olemasolevate varude säästev arendamine Euroopa Liidus. Energiaimpordist sõltumisel on olulised kindlusega seotud tagajärjed kõikide energiavormide puhul, välja arvatud süsi, kuna viimast saadakse rohkematest, ka stabiilseks peetavatest riikidest. Siiski on Euroopal ka oma söevarud, mis on majanduslikult tasuvad: ligniidi kaevandamine ELis on suhteliselt odav.

4.5

Elektri- ja gaasiturud, mida varem iseloomustas loomulik monopol ja riiklik ulatus, teevad läbi liberaliseerimis- ja integreerimisprotsessi. Kui võrk on reguleeritud, peaks konkurents tootmis- ja kaubandustasandil viima madalamate hindade ja suurema tõhususeni. Kõnealune strateegia on kaasa toonud hindade teatud lähenemise naaberriikide vahel. Siiski on turgude riiklik killustumine ajalooliste kitsaskohtade tõttu ülekandevõrgustikus piiranud (mõningate eranditega) liikmesriikide konkurentsi.

4.6

Lisaks on paari viimase aasta jooksul toimunud suur gaasi ja teiste primaarenergiaallikate hindade tõus, mis moodustavad põhiosa elektritootmiskuludest (vt punkt 3.5). Enam ei ole elektritootmisvõimsuse ülejääki ning elektritööstus seisab silmitsi suurte investeeringutega. Hoolimata jätkuvatest edusammudest (nagu Kesk- ja Lääne-Euroopa piirkondade Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Luksemburgi ja Madalmaade järkjärguline integratsioon) on kõik nimetatud tegurid toonud kaasa hindade tõusu. Energiatootmise ja -turustamise kontsentreerumist võib näha ka väljaspool Euroopa Liitu ilma vastava seoseta selle ja gaasi- või elektrihinnataseme vahel.

4.7

ELis tehtud poliitiline otsus leevendada inimtegevustest tulenevaid kliimamuutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste olulise vähendamise teel on energiaturgudel juba praegu oluline tegur ning selle tähtsus kasvab pidevalt. Sellest tulenevalt on palju rohkem keskendutud energiatõhususele ning seda tuleb drastiliselt suurendada, et turvaliselt vähendada energiatarbimise CO2 intensiivsust. Sellest seisukohast väheneb tunnustus süsinikurikastele fossiilkütustele, samas kui madala süsinikusisaldusega energiaallikate (nagu gaas) või peaaegu süsinikdioksiidivabade tehnoloogiate (nagu taastuvad energiaallikad ning mõnes mõttes tuumaenergia) maine on paranenud, kuigi mitte kõigis liikmesriikides.

4.8

Piisava energiavarustuse tagamisest on saanud ELi jaoks nii oluline väljakutse asjakohase ja olemasoleva tehnoloogia omandamise vaatepunktist kui ka järjest enam võidujooks ajaga. Varem olid mõned ELi liikmesriigid otsustanud loobuda tuumaenergia kasutamisest koos kõigi sellega kaasnevate vastavate piirangutega elektritootmise kombinatsioonile. Lisaks on energia edastamiseks vajalike söeelektrijaamade ja infrastruktuuride rajamise küsimus põhjustanud teatavat vastupanu elanikkonna hulgas. See võib järjest enam viia söeelektrijaamade projektide tühistamisele, nagu juhtus näiteks Saksamaal Ensdorfis kodanikerühmade tegevuse tõttu. Järjest enam vastupanu põhjustavad isegi sellised teatud taastuvad energiaallikad nagu tuuleturbiinid. Kui elektritootmine soovitakse viia vastavusse ELi kodanike ja majanduse vajadustega, tuleb äärmiselt hoolikalt käsitleda tõsiseks küsimuseks muutunud üldsuse toetust igat liiki energiale, mitte ainult tuumaenergiale.

4.9

ELi tootmisvõimsus püsib selle tulemusel muutumatuna, väljatöötamisel on vaid mõni uus projekt ning ei ole võimalik täiesti välistada, et EL peab tulevikus raskustega võitlema. Praegu eesseisev Euroopa jõujaamade kaasajastamine kujutab endast üheaegselt nii väljakutset kui võimalust. Praegu on ilmtingimata vajalik edastada potentsiaalsetele investoritele viivitamatult signaal, et majanduslikult mõttekad on vaid investeeringud vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiasse.

5.1

Turgude globaliseerumist ja energiaturgude muutuvat olukorda silmas pidades langeb energiamahukale alusmaterjalide tööstusele mitmetine kohanemissurve. Ühelt poolt peavad ettevõtted olema edukad rahvusvahelises konkurentsis uuenduslike toodete ja protsesside arendamise kaudu. Teiselt poolt on nad sunnitud kohanema kasvavate energiakuludega, et järgida poliitilisi otsuseid nii CO2 heitkoguste kui energiatarbimise vastava vähendamise kohta.

5.2

Globaliseerumise kontekstis on tihenenud rahvusvahelised majandussuhted. Arengumaade tarnijad on tehnoloogia valdkonnas järele jõudnud ja pakuvad nüüd mõistlikuma hinnaga tööjõumahukat tootmist. Alusmaterjalide tarnijad on sellele väljakutsele reageerinud oma tootmisprotsesside optimeerimisega, spetsialiseerudes tehnoloogiliselt kvaliteetsetele toodetele ja arendades kohandatud tooteid tihedas koostöös klientidega. Alusmaterjalide tarnijate ja töötlejate vahel on järjest enam partnerlusi, mille raames pakutakse laia valikut teenuseid.

5.3

Energiamahukates tööstusharudes moodustavad energiakulud märkimisväärse osa materjalide tootmiskuludest. Seega on konkreetse energiatarbimise vähendamine energiamahukate tööstusharude majandushuvi. Viimastel aastakümnetel on selles valdkonnas tehtud märkimisväärseid edusamme. ELi energiamahukad tööstusharud on tootmisprotsessi energiatõhususe poolest ülemaailmselt juhtival kohal.

5.4

Täiendavaid väljakutseid esitavad energiamahukate tööstusharude jaoks hiljutised poliitilised nõudmised vähendada CO2 heitkoguseid ja suurendada energiatõhusust Praegused tootmistehnoloogiad ja -protsessid on paljudel juhtudel juba saavutanud oma füüsikalised ja keemilised piirid (6). Terasetööstuse redutseerijate tarbimine on kõrgahjude konverterprotsesside puhul juba keemilise/füüsikalise miinimumini viidud ning seda on võimalik vähendada vaid nõudluse ja tootmismahtude arvelt. Energiatõhususe märkimisväärseks parandamiseks on vaja arvukaid põhjapanevaid tehnoloogilisi edusamme, mis vajavad aga esmalt määratlemist, uurimist ja arendamist. See nõuab tööstuselt suuri jõupingutusi. Sel põhjusel on tehnoloogiaplatvormide raamistikus juba loodud pikaajalised ühisprojektid ja näidisprojektid ning nt süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise säilitamise katse. Sama kehtib ka teiste tööstusharude puhul, kus protsesside käigus tekivad heited, nt lubja- ja tsemenditööstus. Ka energiavarustuse puhul on teadus- ja arendustegevus oluline pikaajaline väljakutse, nt süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise säilitamise ning taastuvate energiaallikate tehnoloogiate osas.

5.5

Alusmaterjalide tööstuse püüe saavutada madalama energiatarbimisega revolutsioonilisi uusi tehnoloogiaid võtab aega. Lisaks tehnoloogilistele edusammudele peab uute protsesside sisseviimine sobima kokku ettevõtete investeerimistsüklitega. Uute protsesside sisseviimise põhieeldus on nende tasuvus, mida tuleb omakorda hinnata maailmaturu konkurentsi kontekstis. Sel põhjusel ning muudest teguritest (halduskoormus, piiratud rahalised vahendid ning järgnev majanduslik ebakindlus) tingituna läheb mitmeid aastakümneid, enne kui alusmaterjalide tööstus teeb energiasäästu valdkonnas märkimisväärseid edusamme. See eristab energiamahukaid tööstusharusid energiatootmissektorist, mis teeb tõhususe suurendamisel ka küll järkjärgulisi edusamme kooskõlas uuendustsüklitega, aga kus tõhususe suurendamise kulusid ning muid seotud halduskulusid on lihtsam lõpptarbija kanda jätta.

5.6

Tööstustoodete energiatõhusust on võimalik märkimisväärselt suurendada, kasutades koostöös teiste sektoritega, nagu autotööstus või elektrijaamade arendajad, välja töötatud uusi ja kõrgetasemelisi alusmaterjale, mis on suurema temperatuuritaluvusega või kergemad. Ka sobivate protsessijuhtimissüsteemidega on võimalik energiatõhususe osas saavutada kvalitatiivset paranemist. Ka taastuvenergia tootmiseks vajalikke seadmeid toodetakse ehituse ja funktsionaalsetest alusmaterjalidest (nt terasest ja kõrgetasemelisest plastmassist tuuleturbiinid). Vaatamata suurele potentsiaalile jääb vajadus materjaliuuringute järele vastavalt suureks, kuna enamik uusi arendusi ei ole kommertskasutuseks piisavalt küpsed.

6.1

Energiapoliitika mõjutab energiaturge eri vahendite kombinatsiooniga. Ühelt poolt aeglaselt edenev Euroopa õigusraamistik elektri ja gaasi ühtse turu jaoks, mis ei ole siiski toonud kaasa hindade soovitud stabiliseerumist. Teiselt poolt on energiatootmist ja tööstusenergia tarbimist tugevalt mõjutanud ja mõjutab jätkuvalt ELi heitkogustega kauplemise süsteem, mis peaks toimima heitkoguste vähendamise peamise vahendina. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi väärtust hinnatakse järgmistest aspektidest: süsteemi mõju Euroopa kasvuhoonegaaside heitkogustele, süsteemi olulisus ja eeskuju ülemaailmse tegevuse innustamisel selles valdkonnas ja/või süsteemi arenemine üldiseks ülemaailmseks süsteemiks. Peamine probleem on see, et süsteem ei ole mitte ülemaailmne, vaid piirdub Euroopa Liiduga, mistõttu tekib süsinikdioksiidi lekke oht rahvusvaheliste konkureerivate tööstuste kaudu. Ka sel põhjusel peab EL kliimaläbirääkimistel rõhuma sellele, et heitkogustega kauplemist tuleks rakendada rahvusvahelisel tasandil. Välja pakutud läbivaadatud süsteemi probleemseid aspekte tuleks seetõttu hoolikalt arvesse võtta, et viia prognoositavad kulud miinimumini.

6.2

2005. aastal kehtestati piirangud CO2 koguheitele elektrijaamadele ja energiamahukate tööstusharude tootmisseadmetele. Energiamahukate tööstusharude jaoks, kus heitkogused on tehnoloogiliste piiride tõttu tihedalt seotud tootmismahuga, suurendab see märkimisväärselt igasuguse tootmiskasvu kulusid, kui ületatakse eraldatud heitkoguseid. Saastekvootide oksjon, mis on kavas käivitada 2013. aastal, tooks kaasa kõigi alusmaterjalide tootmiskulude märkimisväärse kasvu, mida enamikul juhtudel ei saa üle kanda järgmise etapi klientidele.

6.3

ELi eesmärk on vähendada CO2 heitkoguseid, hoida sõltuvus impordist hallatavates piirides ja edendada ekspordile suunatud tehnoloogiaid, suurendades taastuvate energiaallikate osa. Sel eesmärgil oleks mõistlik rahastada taastuvate energiaallikate käivitamist, kuid vältida tuleks alalise toetamise süsteeme, sest taastuvenergia peab muutuma turul konkurentsivõimeliseks. Praegune energiahindade areng ja taastuvenergiate tehniline areng on juba märkimisväärselt tõstnud taastuvenergiate konkurentsivõimet. ELi elektrisektoris toimub praegu taastuvate energiaallikate edendamine riiklike toetussüsteemide kaudu, kombineerides kvoodisüsteeme, heitkogustega kauplemise sertifikaate ja taastuvenergia soodustariifide süsteeme. Taastuvenergia lisakulud lisatakse üldiselt lõpptarbijate elektrihinnale. Seega peavad energiamahukad tööstusharud praegu veel, nagu kõik tarbijad, rahastama elektrihinna kaudu taastuvenergiat.

6.4

Kuigi teatud sektorid, näiteks mõned masinatööstuse valdkonnad, saavad taastuvenergia turgudest kasu, tuleb seda kasu võrrelda negatiivsete mõjudega alusmaterjalide tööstusele. Lisaks võib nende tarneahelat ja seega konkurentsivõimet kahjustada alusmaterjalide väljatõrjumine taastuvenergia toetamisest tingitud lisakulude tõttu (7). Seda on võimalik vähemalt vältida kulude ülempiiride kehtestamisega nende tööstuste jaoks. Kuigi taastuvenergia turu arendamine avab võimalusi tehnoloogia, nt tuuleenergia seadmete eksportimiseks piirkondadesse, kus neid saab tulusalt käitada, tuleks meeles pidada ka seda, et toetatavatest turgudest Euroopas ei saa kasu mitte ainult Euroopa ettevõtted, vaid ka Euroopa majandus, nt suur osa fotogalvaanika materjale tuuakse Euroopasse Jaapanist.

6.5

Tuumaenergia on oluline tegur paljude ELi riikide energialiikide kombinatsioonis, samas kui mõned teised riigid on otsustanud sellest energiatootmise liigist loobuda. Neis riikides ei ole mõistliku hinna ja madalate CO2 heitkogustega allikat baaskoormuselektri tootmiseks ning viimane tuleb asendada fossiilkütuste või taastuvate energiaallikatega (8). Selle tulemusena kasvaksid elektrihinnad, CO2 heitkogused ning CO2 saastekvootide hind, mis avaldaksid vastavalt mõju energiamahukatele tööstusharudele.

6.6

Paljud ELi liikmesriigid kehtestavad makse, mille eesmärk on vähendada energiatarbimist või CO2 heitkoguseid. Rohelises raamatus majanduslike kliimapoliitika vahendite kohta kaalub Euroopa Komisjon nimetatud vahendite ühtlustamist kogu Euroopas ja enamate stiimulite loomist CO2 heitkoguste vähendamiseks. Energiamahukad tööstusharud seisaksid silmitsi märkimisväärse elektri- ja energiahinna tõusuga. Nagu eespool märgitud, oleks neid kulusid võimalik vaid osaliselt korvata energiatõhususe meetmete kaudu.

7.1

Energia- ja kliimamuutuste poliitika ei lõpe enam riikide ja piirkondade piiridega. Varustuskindlus, energiaallikate puudus ja ennekõike kliimamuutused on globaalsed väljakutsed. Kliimamuutustega on võimalik tõhusalt võidelda vaid siis, kui jõupingutustesse on kaasatud kõik maalima piirkonnad. Teisisõnu, ELi ambitsioonikad heitkoguste vähendamise meetmed jäävad ebatõhusaks seni, kuni kiiresti areneva majandusega riigid, nagu Hiina, võivad need säästud tööstustoodangu kasvuga kiiresti ületada.

7.2

Maailmakaubanduse ja kapitalivoogude kasvav vastastikune mõju toob globaalselt kaasa suureneva konkurentsi eri asukohtade vahel. Ka energiamahukaid tööstusharusid mõjutab üha rohkem globaalne konkurents klientide ja kapitali pärast. Esiteks on nad vahetus konkurentsis teiste materjalitarnijatega väljaspool ELi. Teiseks kannavad tugevalt ekspordist sõltuvad töötleva tööstuse sektorid, nagu autotööstus ja masinaehitustööstus maailmaturust tingitud kulusurve edasi alusmaterjalide tööstusele. Energiamahukad tööstusharud erinevad piirkondlikest sektoritest, nagu elektrisektor, rahvusvahelise konkurentsiolukorra poolest.

7.3

Energia- ja kliimapoliitika globaalsete väljakutsete ja ülemaailmse tööstuskonkurentsi kombinatsioon põhjustab energiamahukatele tööstusharudele ülemääraseid kulusid, mis annab tõuke ümberpaigutamistele. Ümberpaigutamised leiavad aset siis, kui piirkonnad väljaspool Euroopat ei pane oma tööstusele võrreldavat kulukoormat. ELi kliima- ja energiapoliitika kõik elemendid peaksid põhinema (looduslike, inim- ja ühiskondlike) ressursside ja nende võimaliku arengu realistlikul hinnangul teatud aja jooksul (Lissaboni strateegia jne), et kasutada neid ressursse meie ühise säästva tuleviku jaoks. ELi strateegilised kaalutlused peaksid neid põhimõtteid kajastama.

7.4

Tootmise ümberpaigutamine tooks ilmselt kaasa heitkoguste suurenemise väljaspool Euroopat. Nende tootmisprotsessid on väga tõenäoliselt madalama energiatõhususega kui päritoluriigis. Täiendavaid heitkoguseid tekitab veel nö ümberpaigutatud toodete transport Euroopasse. Isegi kui tootmine paigutataks ümber tõhusatesse rajatistesse, ei oleks see jätkusuutlik, kuna tootmine surutakse Euroopast välja, mille tulemus on töökohtade ja tehnilise oskusteabe kadumine, seda ka keskkonnatehnoloogia osas. Otsustav tegur ELi poliitika kujundamisel peaks olema kasvuhoonegaaside heitkoguste globaalne vähendamine.

7.5

Energiamahukate tööstusharude ümberpaigutamise tagajärg oleks madalam tööhõive ja väiksem majanduskasv. Ühenduse kadumine alusmaterjalide tööstusega vähendab ka asukoha atraktiivsust järgmiste etappide tööstusahelate jaoks ja mõjutab negatiivselt kõiki väärtusahela lülisid. Siiski vajab Euroopa majandus oma tööstuslikku tuuma. Vaid teenustel põhinev majandus ei ole jätkusuutlik, sest paljud suurt lisaväärtust loovad teenused on tööstusega seotud teenused, mida ohustaks samuti oma tööstusbaasi kadumine. Lisaks sõltub juhtpositsioon tehnoloogias ja uuendustegevuses (nii keskkonna kui muude valdkondade heaks) põhitööstusharude olemasolust Euroopa Liidus.