|
3.2.2009 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 27/129 |
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tajutava inflatsiooni ja tegeliku inflatsiooni erinevuse põhjused”
(2009/C 27/27)
17. jaanuaril 2008. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:
„Tajutava inflatsiooni ja tegeliku inflatsiooni erinevuse põhjused”.
Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamus võeti vastu 3. juunil 2008. Raportöör oli Olivier DERRUINE.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 446. istungjärgul 9.–10. juulil 2008 (9. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 125 ja erapooletuks jäi 2 liiget.
1. Soovitused
|
1.1 |
Komitee on varemgi soovitanud, et „palka (ja teisi tulusid) käsitlevaid statistilisi andmeid tuleks eritleda kvintiilides, et hinnata paremini palgakujunduse mõju hindade stabiilsusele” (1). Lõikes 4.3.3 osutatakse tarbimisprofiilide erinevusele sõltuvalt sissetulekute suurusest. Tarbimiskulutuste erinevused on nii suured, et tuleb kindlaks teha, millised on protsentuaalsed erinevused sissetulekurühmade palgatõusu osas. Ilma selle teadmiseta ei pruugi rahapoliitika palgatõusule ja sissetulekute suurenemisele sobivalt vastata. |
|
1.1.1 |
Belgia Panga (2) tegevusest eeskuju võttes oleks lisaks sellele arukas, kui Euroopa Komisjon ja/või Euroopa Keskpank avaldaks vähemalt korra aastas andmed inflatsiooni mõju kohta majapidamiste ostujõule sissetulekurühmade järgi. |
|
1.1.2 |
Euroopa saarte osas on vaja, et kõigil oleks kohalikul tasandil juurdepääs statistikale ja hinnaindeksi arvutamisele, mis võimaldaks objektiivselt mõõta saarelisusest tingitud lisakulusid. Selleks tuleb statistikateenistustele luua ühised hindamismeetodid. |
|
1.2 |
Samuti tuleks kutsuda liikmesriike ja Eurostati üles kasutama enda valduses olevaid hinnaandmeid üksikasjalike indeksite väljatöötamiseks, mis eristaksid hindade muutumist erinevate jaotuskanalite ja erinevate tootesegmentide (madalatasemeline, keskmise tasemega ja kõrgematasemeline tootesegment) lõikes. On alust karta, et „madalatasemelise tootesegmendi” toodete — sealhulgas toiduainete — hind on veel rohkem suurenenud. Lisaks võib punktis 1.4 tõstatatud küsimustele aidata vastata inflatsiooni arvutamisega tegelevate institutsioonide kogutud hinnaandmete võrdlus. Komitee leiab ühtlasi, et kasu võiks tuua eakaid inimesi puudutava hinnaindeksi uurimine. |
|
1.3 |
Komitee soovib, et Eurostati algatatud arutelu selliste rangete meetodite leidmiseks, mis aitaksid inflatsioonistatistikasse lõimida eluasemekulud ja kulgeksid kiiresti, ning et samal ajal tehtaks asjaomastele sotsiaal- ja majanduspartneritele sellekohaseid ettepanekuid. Komitee soovib üldiselt olla kaasatud Eurostati läbiviidavasse tarbijahindade harmoneeritud indeksi (THHI) meetodite läbivaatamisse. |
|
1.4 |
Euroopa Komisjon peaks uurima tarbijahinnaindeksi, tootmisindeksi ja impordiindeksi üheaegset muutumist, kuna üllataval kombel ei ole teatud kaupade impordihinna suur langus jõudnud lõpptarbijani. Ei ole aktsepteeritav, et tarbijad lepivad kaupade ülehindamisega seetõttu, et neil puudub teatud oluline teave. See mõjutab ühisraha, mis kannatab paratamatult usalduse vähenemise tõttu. |
|
1.5 |
Komitee on teadlik Eurostati andmete kogumisega seotud raskustest, ent küsib siiski, kas eramajapidamiste tarbimiskuludega seotud andmeid ei oleks võimalik kiiremini avaldada. Praeguse viivituse pikkus on kolm aastat (seega avaldati 2005. aasta andmed alles 2008. aastal!!!). Teatud andmeid (näiteks sissetulekute jaotumist puudutavad andmed) ei ole uuendatud juba 2001. aastast. Lisaks võib tekkida küsimus, kas ühiskonna arengut arvesse võttes ei tuleks uuringute intervalli (üks uuring iga kuue aasta järel) lühendada. |
|
1.6 |
Lõpuks soovitab komitee toetada riiklikke institutsioone ja valitsusväliseid organisatsioone, mis tegelevad tarbijate teavitamisega ja aitavad neil langetada valikuid olukorras, kus turundustehnikad ja tootepaketid muutuvad järjest keerukamaks. |
2. Sissejuhatus
|
2.1 |
Alates ühisraha kasutuselevõtust (1999. aastal pariteetide kindlaksmääramine, 2002. aastal müntide ja paberraha ringlusselaskmine esimestes majandus- ja rahaliidus osalevates liikmesriikides) on seda kõikvõimalikul moel kritiseeritud: kui euro väärtuse langus rahvusvaheliste valuutadega võrreldes tõi esmalt kaasa mõningaid pilkeid, siis on selle viimase kolme aasta jooksul kestnud tõus suurendanud Euroopa ettevõtete välise konkurentsivõimega seotud kartusi. Mõned valitsused õhutasid neid hirme omaenda majanduspoliitiliste vigade varjamiseks. Väga väike vähemus leidis isegi, et ühisraha on vähemalt osaliselt süüdi euroala riikide tegeliku ühtekuuluvuse puudumises, mis on pannud neid riike kaaluma euroalast lahkumist. |
|
2.2 |
Tarbijahindade harmoneeritud indeksiga seotud arvandmed näitavad, et inflatsioon vähenes majandus- ja rahaliidu kolmanda etapi ajal tunduvalt ja on seniajani püsinud ajalooliselt madalal tasemel — tõenäoliselt seetõttu, et hinnavõrdluse lihtsustumine stimuleeris konkurentsi ja piiras hinnatõusu. Ometi leiab arvukas enamik eurooplasi, et euro on süüdi nende riikide majandusraskustes ning et ühisrahale üleminek on tekitanud inflatsioonisurve ja kärpinud seeläbi nende ostujõudu. Lisaks soovib osa inimestest, et hindu hakataks taas esitama kahes vääringus, mis tähendaks Euroopa integratsiooni eest võitlejate jaoks hävitavat tagasiminekut. See põhjustab umbusku euro ja seeläbi ka majandus- ja rahaliidu suhtes. 2002. aasta septembris pidas 59 % eurooplastest ühisraha „üldiselt kasulikuks”, skeptikuid oli 29 % (Eurobaromeetri uuring 2006). Neli aastat hiljem on entusiasm viimase 20 aasta ühe suurejoonelisema Euroopa poliitilise projekti suhtes pehmelt öeldes murenenud ning 81,4 % kodanikest leiab, et euro tõi kaasa hinnatõusu. |
|
2.3 |
Euro kasutuselevõtuni vastas tarbijate tajutava inflatsiooni muutumine üldiselt THHI muutumisele. 2002. ja 2003. aastal oli vahe suurem ning vähenes siis osaliselt. Alates 2006. aastast on lõhe jälle suurenenud. Alates 2004. aasta lõpust püsib tajutav inflatsioon 2001. aastast kõrgemal tasemel.
|
|
2.4 |
Enamikus ELiga 2004. aastal ühinenud riikides suurenes tegelik inflatsioon ühinemise järel — isegi juba alates 2003. aastast — kaudsete maksude ja reguleeritavate hindade, eriti põllumajandustoodete hindade tõusu tõttu. Tegelik inflatsioon langes teatud riikides hiljem. Ent tajutav inflatsioon tõusis veel kiiremini. Tšehhi Vabariik on ainuke riik, kus 2008. aasta alguse andmete kohaselt on tajutav inflatsioon tegelikust inflatsioonist madalam. |
|
2.5 |
Kui vaadelda näiteks Sloveeniat, kes läks esimese uue liikmesriigina üle ühisrahale, ilmneb samuti, et tajutav inflatsioon tõusis 2007. aastal sularahas eurole ülemineku järel hüppeliselt ja seda hüpet aitasid üleminekule eelnenud kahe aasta jooksul „ette valmistada” ootused hindade tõusuks.
|
|
2.6 |
Need kahtlused euro elujõulisuse suhtes lähevad vastuollu teiste, sealhulgas Euroopa-väliste riikide hinnanguga: IMFi andmetel suurenes euro osakaal rahvusvahelistes valuutareservides 1999. aasta 18 %-lt 2004. aastaks 25 %-le (ligikaudsed andmed). Kiiresti areneva majandusega riikide juures on see edu veel suurem. Samuti näitab euro edukust asjaolu, et just selles vääringus toimub 37 % kogu maailma valuutavahetusest ja 41 % kuni 63 % impordist ning ekspordist. |
|
2.7 |
Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on leida parem seletus inflatsiooni muutumisele ning avalikkuse poolt tajutava ja tegeliku inflatsiooni vahel püsivatele erinevustele, esitades vajadusel mõningaid soovitusi. |
3. Hindade muutumine euroalas ja kolmes ELiga mitteühinenud riigis
|
3.1 |
Paljude eurooplaste arvates on euro põhjustanud hinnatõusu. Kui see aga vastaks tõele, peaks euroalasse kuuluvate ja mittekuuluvate riikide inflatsiooni vahel valitsema erinevused. Ent hindade muutumine euroala riikides on sarnane olukorraga kolmes riigis (Taani, Ühendkuningriik, Rootsi), kes ei ole praegu veel ühisraha kasutusele võtnud. |
|
3.1.1 |
Korrelatsioonimaatriks võrdleb hindade muutumise erinevust ühelt poolt euroala ja kolme ülejäänud riigi vahel ja teiselt poolt nende riikide vahel eraldi. Lahtrites esinevad arvud ulatuvad 0st (korrelatsiooni puudumine) 1ni (täielik korrelatsioon).
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
3.1.2 |
Euroala ning Ühendkuningriigi ja Rootsi inflatsiooni korrelatsioon suurenes euro kasutuselevõtu järel. Taani puhul ilmneb vastupidine. Siiski võib märgata, et Taani ja Ühendkuningriigi hindade vaheline korrelatsioon vähenes selgelt ning korrelatsioon Rootsi hindadega jäi stabiilseks, kuid nõrgenes. |
|
3.1.3 |
Samasuguse üllatusega tuleb nentida, et kui Taani ja Ühendkuningriigi korrelatsioon välja arvata, on kolme euroalasse mittekuuluva riigi korrelatsioon euroalaga suurem kui omavahel! |
|
3.2 |
See näitab, et euroalasiseseid hinnamuutusi ei saa selgitada euro mõjuga, kuna need olid samasugused ka riikides, mis ei ole ühisraha kasutusele võtnud. |
|
3.3 |
Järgmises tabelis tuuakse ära THHI arvutamisel kasutavate toodete ja teenuste 12 peamist kategooriat (kodumajapidamiste tarbimiskulutuste liigitus kuluartiklite lõikes), näidatakse nende kaalutud keskmist hinda ja hinnatõusu dünaamikat eurole vastuvõtmisele eelnenud ja järgnenud kahe aasta jooksul. Tuleb nentida, et sellel tasandil näitavad hinnatõusu kerget kiirenemist vaid kolm kategooriat (alkohoolsed joogid ja tubakatooted, mille hinnatõusu võib selgitada suurenenud aktsiisidega, ning tervishoid ja transport). Üksikasjalikuma analüüsi abil on siiski võimalik registreerida hinnatõusu kiirenemist (vrd üürihindu, mille tõus oli 2000.–2002. aastal 1,5 % ja 2002.–2004. aastal 2 %).
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
4. Tajutava inflatsiooni ja tegeliku inflatsiooni erinevuse põhjused
4.1 Sotsiaal-majanduslikud põhjused
|
4.1.1 |
Euro kasutuselevõtt langes 11. septembri terrorirünnakule järgnenud kuudele, mida iseloomustas ülemaailmne ebakindlus, sealhulgas majanduse osas. Sellega kaasnes konjunktuuri halvenemine, mis vastandus tugevalt erakordse majanduskasvuga aastatele 1999–2000. |
|
4.1.2 |
Tajutava ja tegeliku inflatsiooni vahel püsivate „kääride” üks peamisi põhjuseid on eri faktorite koosmõju: THHI arvutamisse kaasatud toodete ja teenuste ostmise sagedus, nende hindade muutumine ja olulisus, mida tarbijad neile omistavad. |
|
4.1.2.1 |
Järgnevas tabelis püütakse neid faktoreid esile tuua, jaotades kõik THHI kaubad ja teenused viie kategooria vahel: regulaarselt (vähemalt kord kuus) tarbitavad tooted ja teenused, harvemini tarbitavad tooted ja teenused ning need, mille tarbimine varieerub vastavalt inimestele ja olukordadele. Kahes esimeses kategoorias eristatakse ka seda, kas asjaomase toote või teenuse puhul on tugev riigisisene või rahvusvaheline konkurents. |
|
4.1.2.2 |
Tuli ilmsiks, et toodete ja teenuste hinnad, mille osas on konkurents nõrk, tõusid aastatel 2000–2007 oluliselt kiiremini (+ 2,12 %) kui keskmine inflatsioon. Tabelis näidatakse ka, et harvemini tarbitavad tooted, mille osas esineb tugev konkurents, on aidanud inflatsiooni märkimisväärselt piirata (+ 0,37 %), kuna need mõjutavad inflatsiooni oluliselt (osakaal 27 %, kohe pärast 34 %-lise osakaaluga kategooriat „regulaarselt tarbitav/nõrk konkurents”).
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
4.1.2.3 |
Mitteregulaarse tarbimise ja tugeva konkurentsiga toodete ja teenuste roll peegeldab rahvusvahelise kaubanduse ja selle struktuurimuudatuste suundumusi. 1995. aastal tuli kaks kolmandikku euroalavälisest tööstusimpordist kallimatest riikidest. 2005. aastal oli nende osakaal vähenenud 50 %-le. See oli tingitud Ühendkuningriigi, Jaapani ja Ameerika Ühendriikide osakaalu langusest ning tärkava majandusega riikide ja väiksemal määral uute liikmesriikide osakaalu tõusust. Vahetuskursside muutumine võib samuti edendada või pidurdada kaubandussuhteid euroala kaubanduspartneritega. Riigi (riikide rühma) osakaal euroala impordis
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
4.1.3 |
2002. aastast on märgata oluliselt suuremat hinnatõusu kui sularahas euro kasutuselevõtmisele eelnevatel aastatel.
|
|
4.1.4 |
Majapidamiste sissetulekute tase selgitab ühtlasi seda, kuidas nad hinnatõusu tajuvad. Lisaks võib elanike arusaamade erinevust mõjutada üksi elavate ja kõigi kulude katmiseks ühte sissetulekuallikat omavate inimeste arvu kasv. Olukord on eriti raske juhul, kui majapidamises elavad lapsed, ning madalate sissetulekutega või vähekvalifitseeritud inimeste, palga ning tööhõive osas endiselt diskrimineeritavate naiste ning paindliku töölepinguga töötavate inimeste jaoks.
|
|
4.1.5 |
Tuleb märkida, et THHI juurde kuuluvate toodete ja teenuste omadused võivad aastate lõikes erineda ning nende kvaliteet võib paraneda, ilma et hind muutuks. Ent kuna indeksis ei võeta sellist muutust arvesse, registreeritakse see indeksis hinnalangusena (see ei välista ometi, et toode/teenus ei võiks olla tarbijatele turul kättesaadav oma eelmisel kujul. Langus eksisteerib sellisel juhul üksnes paberil, mis ei vasta absoluutselt tegelikkusele.) Euroopa Keskpanga andmete kohaselt „moodustavad nende toodete hinnad, mille kvaliteet oluliselt ja sageli paraneb, kogu THHIst umbes 8–9 %” (autod, arvutid, mobiiltelefonid jne). |
|
4.1.6 |
Tähelepanu tuleb pöörata mõnede jaemüüjate ja ettevõtete tegevusele, kes tõstsid sularahas eurole üleminekul ülemääraselt hindu (üürid) — ehkki mõned lisakulud võivad siiski olla põhjendatud etikettide vahetamisega jms toimingutega, või suurendasid neid kaudselt, tabades kaks kärbest ühe hoobiga ja sidudes hinnatõusu eurole üleminekuga. Eurostati hinnangul moodustas sularahas eurole üleminek 2002. aastal euroalas kogu THHI-st 0,12–0,29 %. |
|
4.1.7 |
Sularahas eurole üleminekuga samale ajale sattusid teatud ühisrahaga mitteseotud sündmused, mis võisid tajutava inflatsiooni tõusule kaasa aidata. Siia kuulub bensiinihinna oluline tõus (2001. aasta detsembri ja 2002. aasta aprilli vahel 35 %) ning Euroopas ränkade talvekülmadega kaasnenud kehv viljasaak, mis mõlemad mõjutasid ka väljaspool euroala asuvate riikide majandust. |
4.2 Psühholoogilised põhjused
|
4.2.1 |
Tarbijad võivad olla hinnatõusudele tundlikumad kui -langustele, olenemata sellest, mis tootega on tegu. Seda tundlikkust teravdas uue ühisraha tundmatus kohas vettehüppamisena näiv vastuvõtmine, eurole ülemineku järel samale tootele erinevate hindade märkimine ja sellest põhjustatud pahameel ning hinnatõusu läbiteinud toodete ja teenuste olulisus (üür, toit, kütus). |
|
4.2.2 |
Kuna kinnisvaraomanike eluasemekulud on praegu THHI arvestusest välja jäetud, võivad tajutava inflatsiooni ja tegeliku inflatsiooni erinevust aidata selgitada mõnes riigis valitsevad kõrged kinnisvarahinnad. |
|
4.2.3 |
Samuti võtsid ostetava toote hinda vanast rahvusvaluutast eurodesse ümber arvutavad tarbijad aluseks enne euro ülevõtmist kehtinud hinna. See kallutab suhtumist, kuna vana hind on inflatsiooni tõttu aegunud (3). |
|
4.2.4 |
Ühtlasi tuleb märkida, et paljud tarbijad ja isegi vaatlejad ei tee sageli vahet ostuvõime ja elukvaliteediga seotud tõusvate ootuste muutumisel. Mitmed indeksid kalduvad näitama, et tarbijate ootusi elukvaliteedi suhtes suurendavad sagedased tehnoloogilised uuendused, uute toodete või teenuste ilmumine (millel on kalduvus harjumuslikele kulutustele „lisanduda”), järjest keerukam turundus ja sotsiaalse surve poolt dikteeritud standardite ülikiire levik. Nii jätab näiteks muudele kulutustele lisanduv GPS-seadme ost või tavaliste juurviljade asendamine eelpestud ja prepareeritud juurviljadega mulje ostujõu vähenemisest, kuigi tegelikult mõjutab majapidamise eelarvet see, et ootused suurenevad sissetulekutest kiiremini. |
4.3 Metodoloogilised põhjused
|
4.3.1 |
Küsimuse alla ei tule seada THHI tõelevastavust, mis põhineb riiklike statistikaametite koostatud igakuistele vaatlusandmetele enam kui 700 esindusliku toote ja teenuse kohta, mis sisaldavat ligi 1,7 miljonit igakuist vaatlust 180 000 müügipunktis. |
|
4.3.2 |
Ent tuleb meeles pidada, et tarbijahindade harmoneeritud indeks põhineb teatud kokkulepetel, peamiselt selles osas, mis puudutab esiteks näitajateks valitud toodete ja teenuste valikut ning teiseks nende näitajate osakaalu määratlemist. |
|
4.3.3 |
Nagu tabelis on näidatud, muutub majapidamiste kulutuste struktuur vastavalt sissetulekule. Kõige suuremad vahed ilmnevad tegelike eluasemekulude osas, mis omavad 20 % kõige väiksema sissetulekuga majapidamiste jaoks viis kuni kuus korda suuremat tähtsust kui 20 % suurima sissetulekuga majapidamiste jaoks. See erinevus on selgitatav asjaoluga, et jõukamad majapidamised on üheaegselt kinnisvara omanikud ja kasutajad. Sellest tulenevalt tajuvad majapidamised eluasemekulusid erinevalt. Kõige vaesemad majapidamised kulutavad 81 % oma sissetulekutest toidule ja alkoholita jookidele ning on seetõttu tundlikumad toiduainete hinnatõusule maailmaturgudel. Kõige rikkamad majapidamised kulutavad esimese kvintiili majapidamistest 67 % võrra rohkem uutele sõidukitele. Kuna aastatel 2000–2008 on uute sõidukite hind muutunud oluliselt aeglasemalt kui THHI, tunnetavad need majapidamised selgelt antud positiivset arengut.
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
4.3.3.1 |
Järgnevas tabelis näidatakse erinevaid inflatsioone, mis puudutasid äärmuslikke sissetulekurühmi vastavalt tarbimisprofiilile ning nende vahel eksisteerivat vahet 1996. aastast alates. Viimase 12 aasta jooksul ületas kõige vaesemaid majapidamisi puudutav inflatsioon rikaste oma 6 korral, vastupidist täheldati 3 korral. Viimase kolme aasta jooksul ei ole märkimisväärseid erinevusi ilmnenud.
|
|
4.3.3.2 |
Lisaks sellele struktuurimõjule ilmneb, et ajavahemikel, kui toidutoorainete hindade osas toimus kiire tõus, olid kõige vaesemad, odavaid sorte või allahindluspoode eelistavatel majapidamised hinnatõusust kõige enam puudutatud, kuna osa toidutoorainete hindadest on toiduainete hindade lõikes kõige enam tõusnud (kuna teisest küljest on selliste kaupade pakendamis- ja turunduskulud kõige väiksemad). |
|
4.3.3.3 |
Samuti ei suuda kõige vaesemad majapidamised pehmendada hinnatõusu mõju eelarvele, kuna nende säästmisvõimaluste struktuur on nõrk ja kuna neil on raskendatud juurdepääs laenudele, mistõttu nad riskiksid langeda ülelaenamise ohvriks. |
|
4.3.3.4 |
See tähelepanek kehtib ka liikmesriikide tasandil, sest nagu näitab alltoodud tabel, erinevad majapidamiste kulutused eri toodete ja teenuste kategooriatele geograafilise asukoha lõikes (saarel asumine tähendab suuremaid transpordikulusid), sotsiaal-majandusliku arengutaseme lõikes (Rumeenia ja Bulgaaria pered kulutavad toidule suhteliselt pea kolm korda enam kui teiste riikide elanikud) jne. Kahes viimases tulbas näidatakse, millisel määral riigirühmade või kogu euroala suhtelised kulud omavahel sarnanevad (mida väiksem on variatsioonikoefitsient, seda suurem on sarnasus). Kui euroala riikide vahel esineb suuri sarnasusi, siis muude riigirühmade puhul on need märksa väiksemad. See näitab, et THHI rakendamisel on piirid, kuna see indeks põhineb kaalutud keskmisel, mis ei saa juba definitsiooni tõttu kajastada eri riikide konkreetset olukorda. Arvestades selle järelduse tähtsust rahapoliitika ja inflatsiooni osas, ei peaks euroalaga ühinevad riigid seda alahindama.
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
4.3.4 |
Samuti esineb mõnikord oluline erinevus tarbimiskulude keskmise struktuuri ja viisi vahel, kuidas arvutatakse näitajate osakaalu THHIs. Nii kulutab keskmine euroala majapidamine 27,5 % oma sissetulekutest eluasemele, veele ja energiale ning ometi moodustab see rubriik THHIst vaid 16,3 %. Alahinnatakse ka tervishoiu ja kindlustuse osakaalu. Teisest küljest ülehinnatakse THHIs toiduaineid, transporti ja punkti „hotellid, kohvikud ja restoranid”. |
Brüssel, 9. juuli 2008
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
president
Dimitris DIMITRIADIS
(1) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Finantsturgude arenguga kaasnevad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed”, ELT C 10, 15.01.2008, lk 96, punkt 1.14.
(2) Belgia Pank „Inflatsiooni muutumine Belgias: Belgia Panga poolt föderaalvalitsuse nõudel koostatud analüüs”, majandusülevaade 2008, lk 17.
(3) Näide: mul on kavas osta 2002. aasta lõpus auto ning ma mäletan, et aasta tagasi oleks see läinud maksma 100 tingühikut. Kasutan viitepunktina numbrit 100, ent THHIs mõõdetud inflatsioon oli 2,2, nii et hind, millele ma viitama peaksin, pole 100, vaid 102,2. Kui ma oma plaani 2007. aastal ellu viin, on vahe veelgi suurem ja hind tõusnud 114-le!