ET

Brüssel 13.11.2008

KOM(2008) 781 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Teine strateegiline energiaülevaade

ELi TEGEVUSKAVA VARUSTUSKINDLUSE JA SOLIDAARSUSE TAGAMISEKS ENERGIAVALDKONNAS

{SEC(2008) 2870}

{SEC(2008) 2871}

{SEC(2008) 2872}

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Teine strateegiline energiaülevaade

ELi TEGEVUSKAVA VARUSTUSKINDLUSE JA SOLIDAARSUSE TAGAMISEKS ENERGIAVALDKONNAS

1. Sissejuhatus

2007. aasta märtsis Euroopa Ülemkogu [1] poolt heaks kiidetud ELi uus energia- ja keskkonnapoliitika kehtestas tulevikku suunatud poliitilise tegevuskava ühenduse peamiste energiaga seotud eesmärkide – jätkusuutlikkuse, konkurentsivõimelisuse ja varustuskindluse – saavutamiseks. EL on võtnud selle teostamiseks kohustuse järgida 20-20-20 algatusega seatud sihte ehk vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heiteid 20 % võrra, suurendada taastuvate energiaallikate osatähtsust praeguselt 8,5 %-lt 20 %-le ning parandada energiakasutuse tõhusust 20 % võrra.

Plaanide elluviimiseks esitas komisjon septembris 2007 energia siseturu õigusaktide kolmanda paketi, [2] mis on suunatud konkurentsi tõhustamisele ja tingimuste loomisele investeeringute, mitmekesisuse ja varustuskindluse suurendamiseks. Konkurentsivõimeline energiaturg on sihtnäitajate 20-20-20 saavutamiseks otsustava tähtsusega. Jaanuaris 2008 tegi komisjon ettepaneku vaadata läbi ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (Emissions Trading Scheme – ETS) käsitlev direktiiv aastate 2013–2020 osas, nn „jagatud jõupingutuste” otsus nende sektorite osas, mis ei ole ETSiga hõlmatud, ning uus taastuvenergia direktiiv, mis kujundaks ELi tööstusharu investeerimiskliima tugevapõhjaliseks ja prognoositavaks [3]. Euroopa Parlament ja nõukogu on kinnitanud oma valmisolekut tagada nimetatud ettepanekute kiire vastuvõtmine.

Euroopa uus energiapoliitika muudab põhjalikult ELi energiavaldkonna tulevikku. Paketi rakendamisega väheneb 2020. aastaks energia tarbimine ELis 15 % ning eeldatav energia import kuni 26 % võrreldes olukorraga enne 20-20-20 sihtnäitajate [4] heakskiitmist. Teisisõnu on EL astunud esimesed sammud, et murda sõltuvusahel – kasvav energiatarbimine, suurenev impordimaht ning ELi piires loodud jõukuse paisuv väljavool energiatootjate taskutesse. Praegu impordib Euroopa 54 % [5] tarbitavast energiast. Käesoleva aasta energiahinnast lähtudes tähendab see hinnanguliselt 350 miljardit eurot ehk ligikaudu 700 eurot aastas iga ELi kodaniku kohta. Kuigi energiakaubanduse roll on positiivne, vajab kogu meie energiasüsteem energiatõhususe suurendamist, kasvuhoonegaaside heidete vähendamist ning energiaallikate ja tarnijate mitmekesistamist. 20-20-20 paketi vastuvõtmisega on EL valmis astuma järgmisi olulisi samme jätkusuutlikuma, toimekindlama ja tehnoloogiapõhisema energiapoliitika suunas, luues ELis töökohti ja jõukust.

Sellele vaatamata on vaja täiendavaid meetmeid, et saavutada ELi uue energiapoliitika eesmärgid – jätkusuutlikus, konkurentsivõime ja eelkõige varustuskindlus. Näiteks on EL veel ilmselt paljude aastate vältel sõltuv imporditavast energiast, st naftast, söest ja eriti gaasist. Fossiilkütuste sisetootmine Euroopas väheneb. Selle tagajärjel arvatakse fossiilkütuste puhasimport jäävat aastal 2020 umbes samale tasemele kui see on täna.

Ülemaailmse nafta ja gaasi tarbimise keskpika perioodi suundumused viitavad jätkuvale ja tuntavale nõudluse kasvule, eriti arengumaades. Samal ajal koonduvad olemasolevad reservid ja kasutamata tootmisvõimsused üha enam kitsasse ringi. Seda kinnitavad hiljutised rängad hinnatõusud ja kõikumised nafta- ja gaasiturgudel.

ELis on see kõige murettekitavam seoses gaasiga, sest mitmed liikmesriigid sõltuvad väga suurel määral vaid ühest tarnijast. Poliitilised intsidendid tarnija- või transiidiriikides, avariid ja loodusõnnetused ning kliimamuutuste mõju peaksid olema selge osutus, kui haavatav on ELi vältimatu energiavaru.

Kuigi iga liikmesriik vastutab ise oma varustuskindluse eest, on riikidevaheline solidaarsus ELi liikmesuse üks aluspõhimõtteid. Energia siseturu tekkimise järel on riiklikud lahendused muutunud sageli ebapiisavaks. Strateegiad riskide jagamiseks ja hajutamiseks ning ELi ühendatud jõududest tuleneva kaalukuse paremaks kasutamiseks maailmaasjades võivad osutuda tõhusamaks kui hajutatud riiklikud meetmed. Seepärast on energiavarustuse kindlus ELi jaoks ühiselt lahendamist vajav ülesanne.

Et maailmas toimuvate muutuste taustal kindlustada oma tulevik energiavaldkonnas ja kaitsta oma elulisi huve seal, tuleb ELil tegutseda. EL peab rohkem jõupingutusi tegema, et töötada välja tulemuslik energiaalane välispoliitika, olles selleks ühel meelel, määratledes energiavarustuse kindlustamiseks kõige olulisema infrastruktuuri ja tagades seejärel selle rajamise, ning tegutsedes kooskõlastatult koostöö süvendamiseks peamiste energiatarnijate, transiidiriikide ja tarbijatega.

Samuti peaks EL kasutama energia tootmise huvides ära kogu oma ookeanide ja merede potentsiaali, arendama jõuliselt transpordisüsteeme ja saavutama reaalselt edu Euroopa energiaturgude omavahelisel sidumisel. Esmane prioriteet on selles seoses 20-20-20 paketi vastuvõtmine ja kiire rakendamine. Selleks pakub komisjon teise strateegilise energiaülevaate põhiosana välja ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas, millega täiendatakse täna olemasolevaid meetmeid kõigi kolme ELi energiavaldkonna põhieesmärgi saavutamiseks.

Strateegilise energiaülevaatega tehakse ka esimesed sammud Euroopa energiapoliitika kujundamise järgmise etapi suunas, arvestades aastatel 2020–2050 tõenäoliselt esile kerkivaid väljakutseid ja asudes välja töötama ELi meetmeid nendele reageerimiseks.

2. ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas

Komisjoni ettepaneku kohaselt keskenduks ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas järgmisele viiele punktile:

· infrastruktuuri vajadused ja energiaallikate mitmekesistamine,

· energiaalased välissuhted,

· nafta- ja gaasivarud ja kriisiohjemehhanismid,

· energiatõhusus,

· ELi sisemiste energiaressursside maksimaalne kasutamine.

2.1. ELi energiavajaduse katmiseks olulisima infrastruktuuri arendamine

Erinevalt likviidsest rahvusvahelisest naftaturust sõltub gaasivarustus peamiselt torujuhtmetest ehk infrastruktuuri püsirajatistest. Praegu moodustab import 61 % gaasi kogutarbimisest ELis. 42 % sellest pärineb Venemaalt, 24 % Norrast, 18 % Alžeeriast ja 16 % muudest riikidest peamiselt veeldatud maagaasina (liquefied natural gas - LNG) [6]. ELi sisetoodangu jätkuvalt vähenedes on aastaks 2020 ette näha imporditud gaasi osa kasvu praeguselt 61 %-lt 73 %-le [7].

ELi tasandil on siis tarnijaid piisavalt palju ja erinevaid. Ajaloolistel põhjustel sõltuvad aga riiklikul tasandil mitmed liikmesriigid oma gaasivajaduses 100 % vaid ühest tarneallikast. Vastastikune seotus ja solidaarsus siseturul ei ole üksnes integreeritud turupõhise süsteemi loomulik tunnusjoon, vaid samavõrra oluline ka riskide hajutamisel ja vähendamisel. Seega peab EL võtma konkreetseid meetmeid selliste turgude gaasivaruallikate mitmekesistamise tagamiseks.

Samuti peab eelolevatel aastatel ja kümnenditel oluliselt muutuma gaasivarustuse infrastruktuur ELi sees, selleks et 20-20-20 eesmärkide täitmisega tagataks ka kõigi ELi kodanike varustatus elektri ja gaasiga. See nõuab läbipaistvaid ja töökindlaid raamtingimusi ELi piires ja kolmandate riikide suhtes, et võimaldada ettevõtjatel kasutada uusi investeeringuvõimalusi. Selliste arengute käivitamiseks on ühenduse tasandi otsustavus möödapääsmatu.

Niisiis teeb komisjon ettepaneku, et ühenduse prioriteetidena võetaks vastu järgmised kuus esmatähtsat infrastruktuuriprojekti:

· Siiani veel isoleeritud energiaturgude sidumine on Euroopas väga oluline. Koos asjaomaste liikmesriikidega ja tihedas koostöös riiklike energiavaldkonda reguleerivate asutustega töötab komisjon 2009. aastal välja Läänemere piirkonna vastastikuse sidumise kava, mis hõlmab gaasi, elektri ja hoiustamise. Sellega tuvastatakse peamised puuduvad infrastruktuurid, mida on vaja Läänemere piirkonna tõhusaks sidumiseks ülejäänud ELiga, et tagada energiavarustuse kindlus ja mitmekesisus piirkonnas ning selgitada sidumise teostumiseks vajalikud meetmed, sealhulgas rahastamine. Kava koostamisel on vaja asjakohaselt arvesse võtta turu tulemuslikku arendamist ning energiatõhususe ja taastuvenergia osa varustuskindluse suurendamisel. Tööga alustatakse kohe, kutsudes kokku asjaomaste liikmesriikide esindajatest koosneva kõrgetasemelise töörühma. 2009. aasta teisel poolel toimub kava rakendamise käivitamiseks piirkondlik tippkohtumine.

· Välja tuleb arendada Lõuna-Euroopa gaasitransiidikoridor tarneteks Kaspia mere äärsetest ja Lähis-Ida riikidest, mis võiks tulevikus katta suure osa ELi gaasivajadusest. See on üks olulisemaid prioriteete ELi energiavarustuse kindlustamisel. Komisjonil ja liikmesriikidel tuleb teha koostööd asjaomaste riikidega, eelkõige Aserbaidžaani ja Türkmenistaniga, Iraagi ja Mašriki riikidega, et muu hulgas võtta võimalikult kiiresti ühine selge kohustus tagada gaasitarned ja projekti kõigi etappide jaoks vajalike torujuhtmete ehitamine. Pikemas perspektiivis, kui poliitiline olukord seda võimaldab, peaks muude selle piirkonna riikide nagu Usbekistan ja Iraan näol tekkima veel üks oluline tarneallikas ELi jaoks.

· Kaspia mere gaasiga seoses uuritakse ühisostumehhanismi („Caspian Development Corporation”) teostatavust, tingimusel et järgitakse ELi konkurentsi- ja muid eeskirju. Transiidiriikide ja eelkõige Türgiga tuleb transiittorujuhtmete ehitamine kokku leppida selliselt, et järgitakse nii ELi õigustiku peamisi põhimõtteid kui ka nende riikide õigustatud tähelepanu oma energiavarustuse kindlustamisele. Komisjon kutsub asjaomaste riikide esindajad ministrite kohtumisele, et tagada kokkuleppe saavutamiseks vajalike konkreetsete sammude tegemine ja ajakava koostamine. Komisjon selgitab 2009. aasta keskpaigaks välja veel esinevad võimalikud takistused projekti teostamiseks ning esitab nõukogule ja parlamendile asjakohase teatise Lõuna-Euroopa gaasitransiidikoridori kohta.

· Veeldatud maagaas ja asjakohane gaasi hoiustamine on ELi gaasituru likviidsuse ja mitmekesisuse seisukohalt olulised. Kõigile liikmesriikidele peab olema avatud piisav LNG-võimsus (veeldamisseadmed tootjariikides, LNG terminalid ja taasgaasistamine laevadel ELis) kas vahetult või teiste liikmesriikide kaudu solidaarsusleppe alusel. See on eriti oluline neile liikmesriikidele, kes praegu sõltuvad väga suurel määral vaid ühest gaasitarnijast. 2009. aastal annab komisjon omapoolse hinnangu ülemaailmsele olukorrale veeldatud maagaasiga seoses ning selgitab välja puudujäägid LNG tegevuskava koostamist silmas pidades.

· Lõplikult tuleb välja kujundada Vahemere energiaring, mis ühendaks Euroopa Vahemere lõunapiirkonnaga elektri- ja gaasivõrkude sidumise kaudu. Vahemere energiavõrk on eriti oluline piirkonna märkimisväärse päikese- ja tuuleenergiapotentsiaali väljaarendamist silmas pidades. Euromedi energeetikaalasel ministrite kohtumisel detsembris 2007 heakskiidetud prioriteetsete infrastruktuuriprojektide loetelu ja Pariisis 2008. aasta juulis vastu võetud Vahemere päikeseenergia kava [8] on selle arendusprojekti aluseks ning seda rahastab ja toetab poliitiliselt EL. Hiljemalt 2010. aastal esitab komisjon teatise Vahemere energiaringi kohta, milles näidatakse põhijoontes ära puuduvate ühenduste loomise võimalused ja ELi välistarnete mitmekesistamise seisukohalt olulisemad projektid kaugemates piirkondades (nt tulevased ühendused Iraagi, Lähis-Ida ja Saharast lõunasse jääva Aafrikaga).

· Kesk- ja Kagu-Euroopas paiknevate põhja-lõuna suunaliste gaasi ja elektri ülekandesüsteemide ühendamine piirkondlikuks süsteemiks peaks olema prioriteetne projekt, mille aluseks on eelkõige NETS-algatus (New European Transmission System) eesmärgiga tekitada ühine gaasi ülekandesüsteemi haldur, [9] energiaühenduse gaasiring (Energy Community Gas Ring), ühenduse energeetikaalasel ministrite kohtumisel detsembris 2007 määratletud esmatähtsad vastastikused võrkude sidumised [10] ning üleeuroopaline naftajuhe (Pan-European Oil Pipeline) [11]. Uus energia siseturu pakett näeb ette korrapärase võrkude arengukava koostamise 10 aasta peale, milles täpsustatakse puuduvad ühendused ning nende loomiseks vajalik tegevus. Kava hakkab ajakohastama Euroopa võrguettevõtjate amet (European network of transmission system operators - ENTSO). Komisjon teeb koostööd riiklike energiavaldkonda reguleerivate asutustega ja põhivõrguettevõtjate / ülekandesüsteemi halduritega esimese sellise kava koostamisel aastal 2010 ning vajaduse korral enne kolmanda siseturu paketi ametlikku rakendamist.

· Lähtudes Euroopa koordinaatori tööst ja komisjoni poolt koos käesoleva strateegilise energiaülevaatega esitatud teatisest avamere tuuleenergia kohta, tuleb välja töötada Põhjamere tuuleenergiavõrgu projekt, mis seoks Loode-Euroopa riiklikud energiavõrgud ja millesse lülitataks ka arvukad kavandatavad avamere tuuleenergia projektid. Sellest peaks saama koos Vahemere energiaringi ja Balti riikide võrkude ühendamisega üks tulevase Euroopa supervõrgu nurgakive. Põhjamere tuuleenergiavõrgu projekt peaks määratlema vajalikud sammud ja ajakava ning võetavad meetmed. Selle peaksid ette valmistama liikmesriigid ja asjaomased piirkondlikud pooled, keda vajaduse korral abistatakse ühenduse tasandil.

Komisjon kasutab seega olemasolevaid vahendeid kõigi nimetatud esmatähtsate projektide, mis on juba tunnistatud ühenduse toetust vajavateks projektideks, ning TEN-E programmi raames toimuva tegevuse kiire edenemise tagamiseks. See hõlmab asjaomaste liikmesriikide osalusel ka aktiivseid püüdlusi kasutada rahvusvahelistes energiaküsimustes maksimaalselt ära ELi ühine seisukoht.

Eespool nimetatud projektide rahastamine nõuab kõigi osalejate märkimisväärseid pingutusi. Vajalike ressursside kindlustamisele, seda eriti piiriüleste projektide puhul, aitab kindlasti kaasa tihedam ja tõhusam koostöö erasektori ja finantsinstitutsioonidega, eelkõige Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga. See töö on praeguse finantskriisiga seoses ilmselt üks ELi tegevuse põhielemente ning seepärast tuleks seda hiljutise komisjoni teatise [12] osutuse kohaselt intensiivistada muu hulgas tööturu toetamiseks ja nõudluse vähenemise ohjamiseks. See on eriti oluline teatavate energia välisinfrastruktuuridega seoses, mille puhul on ilmnenud kõrgenenud mitteäriline risk. Üha olulisemaks võivad muutuda avaliku ja erasektori vahelised partnerlussuhted, poliitiline toetus, tarneraamistik ja ehk ka riikliku rahastamise või garantiide teatav määr, samuti muud uudsed rahastamisviisid. See võib hõlmata ELi liikmesriike, ettevõtjaid ja ühenduse finantsinstitutsioone, samuti kolmandate riikide avalikke ja eraettevõtteid.

Komisjon peab aga olemasolevaid vahendeid edasise kiire edu tagamiseks ebapiisavaks. Esimese sammuna tuleks ELil nõustuda, et eespool nimetatud projektid on energiavarustuse kindluse seisukohalt esmatähtsad.

Teise sammuna määratakse aastatel 2009–2010 tihedas koostöös komisjoni, liikmesriikide, tööstusharu, võrguettevõtjate ja võrguhaldurite, riiklike reguleerivate asutuste ja Euroopa Parlamendi vahel kindlaks projektide rakendamiseks vajalikud täpsed ja üksikasjalikud meetmed (täpsustades eelkõige rahastamisvajaduse ja potentsiaalsed rahastamisallikad), mille tulemusel esitatakse eespool nimetatud teatis. Selles seoses tuleb rõhutada, et energia infrastruktuuri kasutusiga on pikk. Komisjon tagab, et infrastruktuuri projekteerimisel ja paigaldamisel võetakse arvesse selle sajandi jooksul edaspidigi muutuva kliima mõju, mis on selle majandusliku elujõulisuse üks põhielement. Kogu ELi uus energiainfrastruktuur peab olema „kliimakindel”.

Kolmanda sammuna tuleb aastast 2010 alates kõik kindlaksmääratud meetmed rakendada nii ühenduse kui ka riikide tasandil. Et TEN-E programmi aastaeelarve on praegu 22 miljonit eurot, on vahendid suuremate projektide käivitamiseks ühenduse huvides üsna piiratud. Algne TEN-E rahastamisvahend töötati välja ajal, mil EL oli märgatavalt väiksem ja energiaprobleemid olid tänastega võrreldes hoopis teise mõõduga. Koos käesoleva strateegilise energiaülevaatega esitab komisjon ka rohelise raamatu, et algatada arutelu praeguse TEN-E rahastamisvahendi võimaliku asendamise üle uuega – ELi energia varustuskindluse ja infrastruktuuri rahastamisvahendiga, mille eesmärgid võiksid olla i) energia siseturu lõplik väljakujundamine, ii) ELi taastuvenergia eesmärkide saavutamist võimaldava võrgu väljaarendamise tagamine ja iii) ELi energiavarustuse kindlustamine peamiste infrastruktuuriprojektide toetamise abil ELi sees ja väljaspool seda. Samuti arutletakse rohelises raamatus selle üle, kuidas kõige paremini tagada ELi välispoliitika ja rahastamisvahendite tõhus kasutamine ja arendamine nende eesmärkide saavutamise huvides, ilma et see piiraks välisabivahendite kavandatud vahekokkuvõtte tegemist 2009. aasta kevadel.

Lähtudes rohelise raamatu avalikustamisele järgnevate konsultatsioonide tulemustest kaalub komisjon ettepaneku esitamist eespool nimetatud ELi energia varustuskindluse ja infrastruktuuri rahastamisvahendi kohta. Konsultatsioonide käigus hinnatakse muu hulgas ka edaspidist vajadust ühenduse rahastamise järele, sealhulgas 2014. aastal algava järgmise finantsraamistikuga seoses.

2.2. Suurem rõhuasetus energiale ELi rahvusvahelistes suhetes

Kogu maailmas suureneb riikide vastastikune sõltuvus energiaküsimustes. See sõltuvus mõjutab arengut, kaubandust ja konkurentsi, rahvusvahelisi suhteid ja ülemaailmset koostööd kliimaküsimustes. Energiale tuleb ELi rahvusvahelistes suhetes anda asjakohane poliitiline kaal, sealhulgas kaubanduspoliitikale ja –lepetele, kahepoolsetele partnerlussuhetele, koostöö- ja assotsiatsioonilepingutele ja poliitilisele dialoogile energiavaldkonnas. Suureneva vastastikuse sõltuvuse kontekstis riikide vägagi erinevad huvid energiavaldkonnas viitavad vajadusele jõulisemate ning kohustuste ja tulude tasakaalul põhinevate rahvusvaheliste õigusraamistike järele nii energia- kui kõigis teistes majandussektorites.

Kuigi Euroopa Liit püüdleb varustuskindluse poole, suurendades prognoositavust ja mitmekesisust, sealhulgas tarneid tootjatele lähemal asuvate turgude erinevatelt ettevõtjatelt, on välisriikide ja -tarnijate peamine huvi nõudluskindlus, eriti kui on tehtud suuri investeeringuid tootjatele lähemal asuvatesse torujuhtmeid pidi transporditavatesse gaasitarnetesse. Seega on vaja selget ja püsivat korda siseturu toimimiseks ning Euroopa turule pääsemiseks või sinna investeerimiseks. Mõnikord tuleks vaeva näha usalduse ning tugevamate ja õiguslikult siduvate suhete loomise nimel ELi ning tootja- ja transiidiriikide vahel, millest oleks pikas perspektiivis mõlemale poolele kasu, kui pidada silmas kapitalimahukamate projektide rahastamisvajadust tulevikus. EL peaks seega kasutama nii kõiki sisemisi kui ka väliseid vahendeid oma kollektiivse kaalukuse suurendamiseks suhetes energiat tarnivate riikidega ning pakkuma uut tüüpi laiapõhjalisi partnerlussuhteid. Mitmepoolsel tasandil peaks EL survet avaldama kaubanduse ja investeeringute edasiseks liberaliseerimiseks energiasektoris.

Regulatiivsest ja turuintegratsioonist näiteid juba on. Norra on Euroopa majanduspiirkonna liikmena juba integreeritud energia siseturule. Norra osa on ELi gaasi (24 % ELi impordist) ja nafta (16 %) [13] varustuskindluse suurendamisel väga oluline ning seda tuleks ühiste projektidega nagu Põhjamere tuuleenergia ja Norra kinnitust leidnud mahukate reservide kasutuselevõtmine ELi ja Norra vahelise energiadialoogi raames edasi arendada. Tõhus koostöö Norraga on ELi energiavarustuse kindlustamisel äärmiselt oluline, Norra mandrilava pikaajalise säästliku tootluse tagamine on samaväärselt huvipakkuv nii Norrale kui ELile.

Energiaühendus [14] kujundab ELi külge „ankurdatud” integreeritud turgu Kagu-Euroopas. See hõlmab elektri ja gaasi siseturgu ja nende varustuskindlust käsitlevaid õigusakte, käimas on arutelu selle laiendamise üle ka naftale. Kui novembris ametlikult algavad läbirääkimised kulgevad edukalt, käivitaks Ukraina, Moldova Vabariigi ja Türgi ühinemine energiaühendusega reformid nende riikide energiasektoris ning selle tulemuseks oleks kõigile pooltele kasulik ühistel alustel toimiv laienenud energiaturg. See võib aidata Ukrainal, kes on oluline transiidiriik, ajakohastada oma infrastruktuuri. Vajaduse korral võib kaaluda vaatleja staatuse laiendamist muudele riikidele. Laienemisprotsess võib aidata kaasa ka ühenduse õigustiku laiemale rakendamisele energiasektoris, järgides sellega ELi energiavarustuse kindlustamise eesmärke ja panustades ühinevate riikide varustuskindlusse.

Strateegia tuleks välja töötada Valgevene jaoks, arvestades tema tähtsust naaber- ja transiidiriigina.

Tänaseks on ELil energiaalased vastastikuse mõistmise memorandumid paljude kolmandate riikidega. Euroopa peaks laiapõhjaliste lepingute jaoks Euroopa-väliste tootjariikidega välja töötama uue põlvkonna sätted „energiaalase vastastikuse sõltuvuse” käsitlemiseks. Nende sätete eesmärk peaks olema nõudluskindluse ja varustuskindluse tasakaalustamine. Keskenduda tuleks investeeringute soodustamisele tarneahela ülemises otsas, vajaliku infrastruktuuri arendamise hõlbustamisele, turulepääsu selgetele tingimustele (energia- ja muudes majandussektorites), dialoogile turu- ja poliitikaarengute üle ning vaidluste lahendamist käsitlevatele sätetele. Kokkuleppele tuleb jõuda transiidikorralduses, et tagada tavapärased tarned ka poliitiliste pingete olukorras, kasutades selleks innovaatilisi lähenemisviise nagu ühisjuhtimine ning isegi torujuhtmete andmine tarnija-, transiidi- ja tarbijariikide ettevõtjate valdusse. Sätted peaksid lähtuma ELi energiaõigustikust, kui see on asjakohane, ning energiaharta lepingu [15] põhimõtetest. Sätted peaksid panustama pikaajalisse poliitilisse raamistikku, vähendades poliitilisi riske ja toetades tarne- ja transiidivaldkonna eraettevõtjate kaasamist. Euroopa pangad nagu näiteks Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank võiksid pakkuda asjakohaselt struktureeritud rahastamisvõimalusi, mis oleksid seotud suurte infrastruktuuriprojektidega kolmandates riikides. Eritähelepanu pööratakse olulisele välisinfrastruktuurile, mille puhul on ilmnenud kõrgenenud mitteäriline risk.

Venemaa puhul on praegune laiem kontekst kavatsus alustada läbirääkimisi laiaulatusliku uue lepingu sõlmimise üle, mis asendataks 1997. aasta partnerlus- ja koostöölepingu. ELi ja Venemaa vaheliste energiaalaste suhete pikaajalise „tervise” seisukohalt on oluline, et 1997. aasta leping oleks põhjalikum ning tugevamal ja laiemal alusel. Venemaa jääb ELi peamiseks energiapartneriks veel väga pikkadeks aastateks ja selleks, et need suhted põhineksid usaldusel, tuleb veel palju ära teha. Mõlemale poolele oleks kasulik viia nende suhete aluseks olevad põhimõtted ka õiguslikule alusele. Läbirääkimistega oleks võimalik hõlbustada Venemaa energiaturu reformimist ja liberaliseerimist oma sisemiste eesmärkide kohaselt, lisada stabiilsust ja prognoositavust Venemaalt pärineva gaasi nõudlusega seoses ning täpsustada tingimusi, millistel vene ettevõtjad võivad investeerida tarneahela ELi poolses osas. Kokkuleppe saavutamine Venemaaga võib kaasa aidata ka siduvate ja tõhusate üleeuroopaliste transiidieeskirjade kehtestamisele, mis täna veel puuduvad. Kõik sellised positiivsed arengud aitaksid muuta Euroopa energiaallikad ja Venemaa tarned mitmekesisemaks ja usaldusväärsemaks.

Seega on oluline, et partnerlus- ja koostöölepingut asendava uue lepingu koostamisel töötataks välja õiguslikult siduvad energiaalast vastastikust sõltuvust käsitlevad sätted. See eeldaks, et uus leping hõlmaks täiendavalt ka läbirääkimisvolitusi vabakaubanduslepingu (FTA) üle. Varem on Venemaa ja EL sidunud FTA läbirääkimised Venemaa saamisega Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks, kuid viimasel ajal ei ole nende läbirääkimiste edenemine enam nii kindel olnud. Kindlasti peaks ELi ja Venemaa vaheline dialoog energiaküsimustes jätkuma ning mõelda tuleks uutele praktilise koostöö vormidele ja ühisprojektidele. Mida enam asetuvad ELi ja Venemaa vahelised suhted energiavaldkonnas kindlale, mõlemapoolselt vastuvõetavale ja tasakaalustatud õiguslikule alusele, seda rohkem lisandub usaldust, mis loob uuringu- ja infrastruktuuriprojektide jaoks sobiva investeerimiskliima.

Samadest seisukohtadest tuleks lähtuda ka suhetes Kaspia mere piirkonnaga. Euroopa Ülemkogu on pidanud suhete edasist arendamist nende riikidega äärmiselt oluliseks. Arvestades nende energiaressursse ning nende osa eespool nimetatud esmatähtsa energiavarustuse infrastruktuuri arendamisel koondab komisjon kõik oma vahendid intensiivse koostöö ülesehitamise, sealhulgas Bakuu protsessi [16] toetamiseks, et edendada tugevapõhjalisi energiaalaseid partnerlussuhteid. Suurem seotus kõigi asjaomaste riikidega, eelkõige kahepoolsete suhete kaudu, on oluline prioriteet.

ELi ja OPECi vaheline dialoog energiaküsimustes võimaldab ühiselt platvormilt hinnata hindu kujundavaid mõjureid, kogu tarneahela investeeringuvajadust nii tootja- kui ka tarbijariikides ning tehnoloogilise arengu mõju. Dialoog näitab, et tootja- ja tarbijariikidel on ühine huvi soodustada korrapärast energiavarustust sobiva hinnaga. Energiaalaseid suhteid Iraagi ja Pärsia Lahe Koostöönõukoguga tuleb arendada süsivesinike valdkonnas, samuti uutes valdkondades nagu puhta energia tehnoloogiad. Tähelepanu tuleb samal ajal pöörata ka kahepoolsetele suhetele Pärsia lahe koostöös osalevate riikidega.

Koostööd tuleb süvendada selliste partneritega nagu Austraalia, Kanada, Jaapan ja USA, samuti uute esilekerkivate tarbijariikidega, selleks et ülemaailmsetes energiavarustusküsimustes kujundada ühtsed seisukohad, suurendada maailma energiaturgude läbipaistvust ja tegeleda jätkusuutlikkuse küsimusega. Väljaarendamisel on kahe- ja mitmepoolsed kööstööraamistikud riikidega nagu Hiina ja India ning piirkondadega nagu Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkond. Koostööd arendatakse ka alternatiivsete kütuste tarnijariikidega nagu Brasiilia, kes on üks suuremaid biokütuste eksportijaid.

Suhetele Aafrikaga ja eriti Põhja-Aafrikaga tuleks rohkem rõhku panna, arvestades sealset suurt potentsiaali alates süsivesinikest kuni tohutute kasutamata võimalusteni taastuvenergia tootmiseks. Riigid nagu Alžeeria, Egiptus, Liibüa ja Nigeeria on olnud pikka aega olulised nafta ja gaasi tarnijad ning nendega tuleks energiavaldkonnas suhteid veelgi parandada. Sahara kõrbe läbiv gaasijuhe oleks oluline lisavõimalus ELi transiiditeid ja energiaallikaid mitmekesistada. EL on valmis selle projekti realiseerumist toetama oma erinevate vahendite abil, näiteks kahepoolne koostöö, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, Euroopa Arengufond ja Euroopa Investeerimispank. Aafrika-ELi energiapartnerlus Aafrika Liidu ja Aafrika piirkondlike majandusühendustega on energiateemalise dialoogi tõhustamisel ja konkreetsete algatuste väljatöötamisel väga kasulik. EL hindab Aafrika üha olulisemat osa ELi energiavarustuse kindlustamisel ning tagab asjakohased vahendid ja poliitilised hoovad. Elektriturgude piirkondlik integreerumine ja taastuvenergia edendamine on Aafrika jaoks eriti olulised arenguvõimalused ning komisjon teeb lisapingutusi nende valdkondade abistamiseks.

Mitmed ELi partnerid kaaluvad tuumaprogrammi käivitamist või praeguse tegevuse laiendamist valdkonnas, milles EL on tehnoloogiliselt maailma esirinnas. Paljudes arengumaades puuduvad praegu seadusandlikud või reguleerivad vahendid, et tagada projekteerimise, ehitamise ja käitamisega seotud otsustes ohutusele esmatähtsuse omistamine. Hiljuti töötati välja ELi meede tuumaohutuse ja tuumaalaste kaitsemeetmetega seotud kõrgeimate standardite edendamiseks [17]. Tuumaohutusealase koostöövahendi abil teeb EL koostööd kolmandate riikidega ning abistab neid tuumatehnoloogia kasutamiskultuuri parandamisel ja tuumajaamade käitusohutuse suurendamisel. Tuumajaamade rajamist kavandavates riikides aitab EL luua pädevad ja sõltumatud tuumavaldkonda reguleerivad asutused, mis oleksid võimelised tagama, et uued jõujaamad ehitatakse vastavalt rahvusvahelistele tuumaohutusnõuetele ja et need töötavad kõrgeimate ohutusstandardite kohaselt.

Nagu Euroopa Ülemkogu on rõhutanud, [18] on ELi eesmärkide saavutamiseks oluline Euroopa ühtsus nii sõnades kui tegudes. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hiljutine ülevaade ELi energiapoliitika kohta [19] määratleb ELi esmatähtsate meetmetena välissuhted ja energiavarustuskindluse. Euroopa üks hääl ei tähenda ühtainust ühenduse esindajat välisküsimustes, vaid tõhusat planeerimist ja koordineerimist nii tegevuse kui ka edastatavate sõnumite ühtsuse tagamiseks ühenduse ja liikmesriikide tasandil. Et seda tegelikkuses ellu viia, määratleb komisjon 2009. aastal konkreetsed mehhanismid läbipaistvuse tagamiseks liikmesriikide ja ELi vahel. See peaks võimaldama paremini koordineerida arengut ja plaane rahvusvaheliste energiaküsimustega seoses. Nende mehhanismide täiendamiseks kaalub komisjon ettepaneku koostamist määruse 736/96, mis kohustab liikmesriike teatama komisjonile ühenduse huvidele vastavatest investeerimisprojektidest nafta-, maagaasi- ja elektrisektorites, läbivaatamiseks, et viia see paremini vastavusse tänaste väljakutsetega energiavaldkonnas. Komisjon hindab ka võimalusi, kuidas arendada parimal viisil edasi varajase hoiatamise süsteeme peamiste energiapartneritega naaberriikides ja –piirkondades.

2.3. Paremad kriisiohjemehhanismid ning nafta- ja gaasivarustus

Energiavarustuskindlusega seotud eesmärkide täitmiseks peavad ELi sisemised kriisiohjemehhanismid ja varustuskindluse normid olema võimalikult tõhusad. Selleks ajakohastatakse ja parandatakse varustuskindluse ja solidaarsuse tegevuskava kolmandas osas praegu selles valdkonnas kehtivaid ühenduse eeskirju.

Alates 1968. aastast on nafta julgeolekuvarud olnud kohustuslikud [20]. Mehhanismid naftavarude direktiivi rakendamiseks on liikmesriigiti erinevad – mõned loodavad USA ja Jaapani süsteemidega sarnaselt riigi valduses olevatele varudele, teised tööstusharu valduses olevatele varudele. Selline süsteem on osutunud tõhusaks piiratud mõjuga häirete ohjamiseks ning peamiselt Rahvusvahelise Energiaagentuuri koordineeritud ühisaktsioonidega seoses. Kuid lisandunud kogemuste abil saab olemasolevat süsteemi täiustada.

Käesolevale strateegilisele energiaülevaatele lisaks teeb komisjon niisiis ettepaneku vaadata läbi ELi nafta strateegilisi julgeolekuvarusid käsitlevad õigusaktid, et parandada nende ühilduvust Rahvusvahelise Energiaagentuuri süsteemiga, suurendada usaldusväärsust ja läbipaistvust olemasolevate varudega seoses, lihtsustada vastavusnõudeid ja kontrollimist ning täpsustada eriolukorras tegutsemise korda.

Praegu avaldab EL andmed vaid iga liikmesriigi strateegiliste naftavarude mahu kohta. Erinevalt USAst ei avaldata teavet ELis hoitavate täiendavate kaubanduslike naftavarude kohta. Naftaturu läbipaistvuse suurendamiseks ja teabepuudusest tulenevate oletuste mõju piiramiseks teeb komisjon ettepaneku, et EL hakkaks edaspidi avaldama iganädalasi koondülevaateid naftaettevõtjate kaubanduslike naftavarude mahtude kohta.

Samuti on komisjon läbi vaadanud gaasi varustuskindlust käsitleva direktiivi rakendamise ja tõhususe [21] ning leidnud, et praegust õigusraamistikku on võimalik paremaks teha. Eelkõige on vaja piirkondlikul ja ELi tasandil rohkem ühtlustada varustuskindluse normid ja eelnevalt määratletud eriolukorrameetmed. Samas ei ole ELil veel piisavalt tõendusmaterjali, et teha otsus strateegiliste gaasivarude kohustuslikuks muutmise kohta. Strateegiliste gaasivarude hoidmise maksumus on vähemalt viis korda kõrgem kui naftavarude puhul. Tõhusam oleks toetada kaubandusvarude hoidlate arendamist ja läbipaistvat käitamist, erinevat tüüpi ühendusi, mis võimaldaks paindlikult kasutada vedelgaasi allikaid või naabertarnijaid ELi siseturul, ning kiiret nõudluse vähendamist katkestatavate lepingute ja asenduskütuste abil eriti elektritootmises.

Nagu naftasektoriski, tuleb parandada ELi tasandi kriisiohje koordineerimist nii liikmesriikide vahel kui ka tarnija- ja transiidiriikidega. Kaaluda tuleks sobivamat lävendit ELi meetme käivitamiseks ning täpsustada tuleks hüvitamiskorda. Gaasi koordineerimisrühm peaks jätkuvalt tegelema stsenaariumidega võimaliku gaasitarnekriisi ohjamiseks tulevikus. Võttes arvesse seda tööd ning Rahvusvahelise Energiaagentuuri ja Elektri- ja Gaasisektori Euroopa Reguleerivate Asutuste töörühma tööd ning olles konsulteerinud huvirühmadega, kavatseb komisjon esitada gaasi tarnekindlust käsitleva direktiivi muutmise ettepaneku 2010. aastal.

2.4. Uus impulss energiatõhususe parandamiseks

EL on võtnud kohustuse parandada 2020. aastaks energiatõhusust 20 % võrra. Kõnealust eesmärki aitavad saavutada nii kasvuhoonegaaside heidete vähendamine kui ka ELi püstitatud taastuvenergiaga seotud eesmärgid, ja vastupidi – energiatõhusust parandavad ambitsioonikad meetmed aitavad saavutada 2020. aastaks ELi kliimamuutustega seotud eesmärki, seda eelkõige jõupingutuste jagamist käsitleva otsuse raames. Energiatõhususe meetmetel on seega oluline roll tagamaks, et kliimamuutuste ja energiavaldkonna eesmärgid saavutatakse minimaalsete kuludega, keskendudes hoonetele ja transpordile.

On täiesti selge, et energiatõhususe 20 % eesmärk toetab oluliselt ELi jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõimega seotud eesmärke. Lisaks on tänu suuremale energiatõhususele saavutatav väiksem tarbimine kõige kestvam viis vähendada sõltuvust fossiilkütustest ja impordist. Energiatõhusust parandavad meetmed ja keskkonnasäästlikud tehnoloogiad võivad praeguses keerulises majanduslikus olukorras samuti pakkuda uusi võimalusi majandusele, sealhulgas VKEdele. Energiatõhusus peab olema üks põhipunktidest ELi tegevuskavas varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas.

On tehtud olulisi edusamme energiatõhususe parandamisel 20 % võrra. Kõnealuste meetmetega peaks energiatõhusus paranema ligikaudu 13–15 %. Koos käesoleva strateegilise energiaülevaatega esitab komisjon uue 2008. aasta energiatõhususe paketi koos algatustega, mis on suunatud 20 %-lise eesmärgi saavutamisele:

· Vaadatakse läbi hoonete energiatõhususe direktiiv, eesmärgiga laiendada selle kohaldamisala, lihtsustada selle rakendamist ning töötada välja hoonete energiatõhususe sertifikaadid, mis kujuneksid reaalselt kasutatavaks vahendiks. Sellise läbivaadatud direktiiviga võiks keskmine perekond säästa aastas sadu eurosid, isegi kui arvata maha energiatõhusate kütte- ja jahutusseadmete ja ehitusmaterjalide kulud.

· Vaadatakse läbi energiamärgistuse direktiiv, mis hõlmas seni üksnes kodumasinaid, et kohaldada märgistust ka laiemalt kaubanduslikele ja tööstuslikele energiat tarbivatele toodetele ning luua liikmesriikide pakutud riigihankelepingute ja stiimulite ühtlustatud alus. Samuti valmistab komisjon ette mitmete tooterühmade täiendatud või uue klassifikatsiooni. Eraldi õigusakti kohaselt võetakse kasutusele autorehvide uus energiamärgistus.

· Tõhustatakse ökodisaini direktiivi rakendamist. Komisjon võtab järgmistel kuudel vastu miinimumnõuded elektripirnidele (millega kõrvaldatakse rohkesti jäätmeid tekitavad hõõglambid), elektriseadmete ooterežiimi ja väljalülitatud oleku funktsioonidele, kontori- või tänavavalgustuses kasutatavate toodetele, televiisorite välistele toiteallikatele ja lihtsatele digimuunduritele. Esimesele meetmete paketile järgnevad peagi meetmed, mis hõlmavad pesumasinaid, nõudepesumasinaid ja külmikuid, boilereid ja veesoojendajaid, mootoreid ja televiisoreid. Võttes arvesse nii ökodisaini kui ka märgistuse mõju, võib nende meetmete võtmisega säästa 2020. aastaks 96 miljonit tonni naftaekvivalenti [22].

· Elektri- ja soojusenergia koostootmise edendamine on samuti üks prioriteetidest. Sellega seoses võtab komisjon koos käesoleva strateegilise energiaülevaatega vastu teatise ja üksikasjalised suunised elektri- ja soojusenergia koostootmise direktiivi tehnilise rakendamise kohta.

· Komisjon töötab heade tavade levitamiseks välja võrdlusuuringute ja võrgustike mehhanismid. „Linnapeade pakt” [23] on oluline heade tavade levitamist lihtsustav vahend. Selleks et soodustada hea tava kasutuselevõtmist kogu ELis, eraldatakse ühenduse rahalisi vahendeid (sealhulgas programm „Arukas energeetika - Euroopa”), kasutades vajaduse korral ka muid ELi rahastamisvahendeid. Uus algatus säästva energia rahastamise kohta, mis algatatakse koos Euroopa Investeerimispangaga ning vajaduse korral koos Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga, aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Oluline on rahastamisvahendite kavandamine ja rakendamine seoses selliste väikeste investeeringutega, mida tuleb sageli teha energiatõhususe parandamiseks (nt hoonete omanike või kasutajate algkulud).

· Ühtekuuluvuspoliitika programmide kaudu on jagatud üle üheksa miljardi euro energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate edendamiseks aastatel 2007–2013. Ühtekuuluvuspoliitika fondidest toetatakse mitmekülgseid tegevusi, sealhulgas energiatõhususe parandamist tööstuse, kaubanduse ja transpordi valdkonnas ning avalikes hoonetes, elektri- ja soojusenergia koostootmist ja kohalikku energiatootmist, säästva energia innovatsiooni ning energiatõhususe kontrollimise ja hindamise alast koolitust. Uutes liikmesriikides toetatakse ühtekuuluvuspoliitika raames teatavatel tingimustel ka investeeringuid elamuehituse energiatõhususse. Kuna mõningaid nendest tegevustest võidakse rahastada ühtekuuluvuspoliitika muudelt eelarveridadelt, nt teadus- ja arendustegevus, linna- või maapiirkondade taaselustamine ja tehniline abi, peaks Euroopa energiapoliitika raames reaalselt jagatav toetus olema palju suurem. Rakenduskavasid saaks täiendavalt rahastada Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga rahastamisvahenditest, sealhulgas laenud ja omavahendifondid (nt laenud struktuuriprogrammide raames).

· Rohelise energiamaksu pakett esitatakse täiendusena energia ja kliimamuutuste meetmete paketi osale. See hõlmab ettepanekut vaadata läbi energia maksustamise direktiiv, et viia see kooskõlla energiaalaste ja kliimamuutusega seotud eesmärkidega, ning uuringut, kuidas käibemaksu ja muid fiskaalinstrumente saab kasutada energiatõhususe edendamiseks. Komisjon jätkab energiatõhusate kaupade ja teenuste liberaliseerimise soodustamist ka kaubandusläbirääkimiste kontekstis.

Energiatõhususe parandamine teistes tööstusriikides ning kiiresti areneva majandusega riikides on vähemalt sama oluline, kui see on Euroopas. Edusammud ülemaailmse kliimamuutusi käsitleva kokkuleppe osas looksid olulisi uusi stiimuleid koostööks energiatõhususe valdkonnas. Järgnevatel aastatel peaks energiatõhusus olema üks peamisi energiaühenduse eesmärke. Komisjon arendab edasi rahvusvahelist partnerlust energiatõhususe alaseks koostööks, milles lepiti kokku 2008. aasta juuli G8 kohtumisel Hiina, India ja Koreaga, et edendada ühiseid tootestandardeid ja ambitsioonikaid algatusi kogu maailmas, ning osaleb 2009. aastal selle käivitamisel IEA rakenduslepingu sõlmimisega. Selles kontekstis on teadlikkust tõstev IEA tegevus eriti oluline kiiresti areneva majandusega riikides. Energiatõhusus peab pidevalt kuuluma ühenduse energiapoliitika prioriteetide hulka. Komisjon hindab energiatõhususe tegevuskava 2009. aastal ning koostab sihipärasema tegevuskava, nagu nõudis 2008. aasta juuni Euroopa Ülemkogu.

2.5. ELi energiavarude parem kasutus

ELi piires toodetud energia moodustab 46 % ELi kogutarbimisest [24]. Ilma 20-20-20 algatuseta prognoositi 2020. aastaks selle vähenemist 36 %ni [25]. Uue energiapoliitika rakendamine hoiaks selle ligikaudu 44 % tasemel ELi tarbimisest [26].

Kõik kulutõhusust parandavad meetmed, mida saab ELi energiaallikate arendamise ja kasutamise edendamiseks võtta, peaksid moodustama olulise osa ELi tegevuskavast varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas.

Taastuvate energiaallikate nagu tuule-, päikese-, vee- ja biomassienergia ning mereressursside arendamist tuleks käsitleda ELi enda energiavarude suurima võimaliku allikana. Praegu moodustavad need ligikaudu 9 % ELi lõplikust energiatarbimisest, samas on lepitud kokku eesmärgis jõuda 2020. aastaks 20 % tasemele. Pärast taastuvenergia uue direktiivi jõustumist keskendub komisjon selle nõuetekohase ja õigeaegse rakendamise jälgimisele ja lihtsustamisele ning selliste praktiliste küsimuste lahendamisele, mis võivad takistada taastuvenergia tõhusat ja kiiret jõudmist turule, nt jaotusvõrguga seotud piirangud. Taastuvenergia uue direktiiviga seoses saadud kogemuse alusel esitab komisjon teatise „Taastuvenergia kasutamisega ELis seotud takistuste ületamine”, milles määratletakse takistused ning tehakse nende ületamiseks võetavate meetmete ettepanekud.

Selleks et ELi tasandil luua asjakohased rahastamisvahendid taastuvenergia laiaulatuslikuks arendamiseks, teeb komisjon Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ja muude finantsasutustega koostööd eespool nimetatud ELi algatuse loomiseks säästva energia rahastamise kohta, et koondada kapitaliturgude laiaulatuslikud vahendid investeeringuteks energiatõhususse, taastuvenergiaallikatesse, fossiilkütuste puhtasse kasutusse ning Euroopa linnades taastuvenergia kasutamisse soojus- ja elektrienergia koostootmiseks.

ELi loodusvarade maksimeerimisel on oluline roll tehnoloogial. Vajadus taastuvenergia järele üksnes suureneb, kuna suurendatakse ka kasvuhoonegaasidega seotud eesmärke, seega on taastuvenergia tootmise puhul oluline ühendada kiire areng nii konkurentsi, tõhususe, kui ka jätkusuutlikkuse valdkonnas. See on ELi oluline prioriteet energiatõhususe ja jätkusuutlikkuse valdkonnas, kuid pakub samas ka suuri majanduslikke võimalusi Seda eesmärki järgitakse energiatehnoloogia strateegilise kava raames, mille kinnitas Euroopa Nõukogu 2008. aastal [27]. Kava rakendamisel on tehtud juba edusamme, sealhulgas järgmise kuue Euroopa tööstusalgatuse puhul – tuule-, päikese-, bioenergia (teise põlvkonna biokütused), süsiniku sidumine (süsinikdioksiidi kogumine, transport ja säilitamine), elektrijaotusvõrgud ja säästev tuumalõhustamine. Algatused on välja töötatud tihedas koostöös olemasolevate tehnoloogiaplatvormidega ja Euroopa tööstusega. Järgmine samm on teatis vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitava tehnoloogia kohta, mille komisjon esitab 2009. aastal, tehes selleks tihedat koostööd Euroopa Investeerimispangaga. Selles hinnatakse rahastamisvajadust ja võimalikke rahastamisallikaid ning tehakse ettepanekud, kuidas toetada ELi tasandil laiaulatuslikku näidistegevust, sealhulgas kuni 12 süsiniku sidumise näidistehast. Selles võetakse arvesse heitkogustega kauplemise direktiivi käsitlevate käimasolevate arutelude tulemusi, eelkõige võimalust kasutada enampakkumise tulusid ja heitkoguste väljaantud lubasid võimalusena kiirendada hädavajalike näidistegevuste rakendamist.

Süsi on jätkuvalt Euroopasisese energiavarustuse oluline komponent ja oluline alternatiiv naftale ja gaasile. Seda suudavad suurtes kogustes pakkuda arvukad tarnijad kogu maailmast ning seda on suhteliselt lihtne hoiustada. Kivisöel põhineva elektrienergia tootmise olulisus kogu maailmas suureneb ning eelduste kohaselt kasutatakse Euroopas tootmiseks jätkuvalt olulisel määral kivi- ja pruunsütt. Peamine puudus nende kasutamise puhul on süsinikdioksiidi suuremad heitkogused. Söe kasutamine pikema aja jooksul vastab kliimamuutustega seotud eesmärkidele üksnes juhul, kui eelkõige kasutatakse eriti tõhusaid jõujaamu ning süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine (süsiniku sidumine) on laialt levinud. Süsiniku sidumise arendamine nii Euroopas kui ka teistes riikides sõltub reguleerimisest ja süsinikumaksust ning uute tehnoloogiate ja tootmisviiside kättesaadavusest. Süsinikdioksiidi heitkoguste kohustuslikud normid tuleks kehtestada üksnes pärast tööstussektori näidistulemuste hindamist eelkõige juhul, kui heitkogustega kauplemise kavaga kehtestatud eespool nimetatud stiimulid on osutunud ebapiisavaks. Euroopa eesmärgi omada 2015. aastaks 12 tegutsevat näidisrajatist saavutamine ning G8 lubadus käivitada 2020. aastaks kogu maailmas 20 näidisrajatist nõuab praegusest suuremaid stiimuleid.

Kuigi Euroopa gaasi- ja naftavarud vähenevad, suurendavad kõrge naftahind ja ELi-siseste energiaallikate kasutamisega kaasnev parem varustuskindlus huvi kasutada ELi enda nafta- ja gaasivarusid, sealhulgas mitte tavapäraseid varusid, kui seda on võimalik teha säästlikult. Peale selle võivad ELi teatavates piirkondades ka muud riigisisesed kütused, nt põlevkivi ja turvas, aidata kaasa mõne liikmesriigi energiakindluse tagamisele.

Tegelikkuses neljakordistavad mittetavapärased allikad EMP kombineeritud gaasivarud rohkem kui 60 000 tonni naftaekvivalendini, kuigi nende kasutamine kujutab endast mõnel juhul märkimisväärset tehnoloogilist või keskkonnaalast väljakutset. Komisjon alustab fossiilkütuste foorumil Berliinis [28] diskussiooni ühenduse ja liikmesriikide tasandil võetavate täiendavate meetmete üle ning eelkõige selle üle, kuidas koostöös Norraga edendada kulutõhusamat ja keskkonnasõbralikumat juurdepääsu ELis asuvatele fossiilkütustele.

Nafta rafineerimise võimsus kujutab endast olulist lisafaktorit ELi energiavarustuskindluse tagamisel. ELi vajaduste rahuldamiseks vajaliku rafineerimisvõimsusega seoses on oluline parandada nõudluse ja pakkumise tasakaalu läbipaistvust, pidades silmas nõudluse tegureid (eelkõige algatused seoses keskkonnasõbraliku transpordiga) ning küsimust, kas diiselkütus on tulevikus kättesaadav. Komisjoni energiaturu vaatluskeskus valmistab 2010. aastal ette teatise nafta rafineerimisvõimuse ja ELi naftavajaduse kohta.

Lõpetuseks aitab tuumaenergia baaskoormuselektrienergia allikana tagada ELi energiavarustuskindlust, suurendamata kasvuhoonegaaside heiteid ning võideldes seega kliimamuutustega. ELi varustavad uraanitarned jagunevad stabiilsete piirkondade vahel (Austraali ja Kanada, mis katavad peaaegu poole ELi vajadusest) ning uraani hind mõjutab elektrihinda vähe. 1/3 ELi elektrienergiast saadakse tuumaenergiast.

Nagu on märgitud käesolevale ülevaatele lisatud teatises „Tuumaenergia ajakohastatud näidisprogramm”, saab järgmise 10–20 aasta jooksul täis enamiku ELi tuumaelektrijaamade algselt kavandatud kasutusaeg. Juhul kui ei otsustata teha uusi investeeringuid, väheneb tuumaenergia osa elektrienergia tootmises 2020. aastaks märkimisväärselt. Otsused kasutusea pikendamise, uute investeeringute või rajatiste asendamise kohta muutuvad üha pakilisemaks, võttes eelkõige arvesse ELi eesmärki vähendada süsinikdioksiidiheiteid.

Iga liikmesriik peab otsustama, kas ta investeerib tuumaenergiasse, kuid kõikjal ELis kohaldatav tuumaohutuse ja julgeoleku raamistik on ühistes huvides. Peab olema selge, et tuumaenergia tootmisel säilitab EL kõrgeimal tasemel ohutuse ja julgeoleku ning tuumarelva leviku tõkestamisse ja keskkonnakaitsealased standardid. Seepärast peab EL töötama välja ühise õigusraamistiku tuumarajatiste ohutuse ja tuumajäätmete käitlemise kohta.

Pärast tuumaohutuse ja jäätmekäitluse kõrgetasemelise töörühma moodustamist, mis koosneb liikmesriikide reguleerivatest asutustest, ning arutelu Euroopa tuumaenergiafoorumil, esitab komisjon 2008. aastal läbivaadatud ettepaneku direktiivi kohta, milles sätestatakse tuumaalast ohutust käsitlev ühenduse raamistik.

3. Visioon 2050. aastani

Kuna üleilmne naftavajadus suureneb ning mitmete praeguste naftaväljade tootmisvõimsus väheneb, muutub nõudluse ja pakkumise suhe pingeliseks, võib-olla isegi kriitiliseks. Vajadus tegeleda kliimamuutuste küsimusega nõuab massilist üleminekut eriti tõhusale, vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitavale tehnoloogiale.

ELi tegevuskavas kuni 2020. aastani on sätestatud sellega seoses esimesed olulised sammud. Põhimõttelised struktuurimuudatused, nt süsinikuvaba elektrienergia tootmine, või radikaalne tehnoloogiline muutus, nt transpordi muutmine sõltumatuks naftast, võtavad märkimisväärselt rohkem aega, kuid nendeks on vaja, et otsused teevad poliitikud, investorid, haridusasutused ja teadlased. Seepärast teeb komisjon ettepaneku uuendada Euroopa energiapoliitikat aastani 2010, koostades ka poliitilise tegevuskava 2030. aastani ja visiooni 2050. aastani. Selle aluseks on laiaulatuslik konsulteerimine, et kontrollida võimalikke pikaajalisi eesmärke:

· ELi süsinikuvaba elektrienergiatootmine alates 2050. aastast. See on tohutu suur väljakutse, kuid sellega tuleb tegeleda, kui EL soovib täita endale võetud ülesannet vähendada üleilmselt kasvuhoonegaaside heiteid 2050. aastaks, et ennetada kliimamuutusi. Selleks tuleb jätkata üleminekut taastuvenergiale, süsinikdioksiidi kogumisele ja säilitamisele ning tuumaenergiale nende riikide puhul, kes selle tee valivad. Heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamine lihtsustab üleminekut vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitava elektrienergia kasutamisele, asendades praeguse elektrienergia tootmisvõimsuse, millest poole kasutusaeg saab täis 2030. aastaks. Kui strateegilised investeerimisotsused tehakse kiiresti, võiks peaaegu kaks kolmandikku Euroopa elektrienergia tootmisest olla 2020. aastaks süsinikuvaba, võrreldes praeguse 44 % tasemega.

· Transpordisektori naftast sõltumise lõpetamine. Üleminek elektri-, vesinikkütusel või alternatiivsetel kütustel töötavatele autodele ei toimu üleöö ning selleks on vaja väga suuri muutusi ELi transpordiinfrastruktuuris. Komisjon uurib oma 2008. aasta teatise „Euroopa transpordi muutmine ökoloogilisemaks” alusel, millised meetmed on vajalikud, et EL oleks selliste muudatuste elluviimisel esirinnas. Komisjon kaalub eelkõige i) vajadust vähendada makse ja teha riigiabiseaduse raames muid algatusi, et ostetaks ökoloogilisemaid, elektri-, vesinikkütusega või biometaanil töötavaid mootorsõidukeid ning kõrvaldataks kasutuselt vanemad saastavad sõidukid, ii) võimalus kehtestada, et teatav osa riiklike või kohalike ametiasutuste ostetud sõidukitest on elektri- või vesinikkütusel, ning iii) võimalus kohustada tanklaid rajama infrastruktuuri, mida on vaja Euroopas alternatiivtranspordi kiireks arenguks. Samuti kaalub komisjon, kuidas pärast 2012. aastat veelgi parandada sõidukite energiatõhusust.

· Väikese energiavajaduse ja positiivse energiabilansiga hooned. Hooned moodustavad energia lõpptarbimisest 40 %. Hooneid saab planeerida ja kasutada nii, et nad ei tarbi rohkem energiat, kui nad suudavad toota ning tõepoolest võivad hooned toota energiat. Komisjon kehtestab ühised põhimõtted, kuidas defineerida hooned, mille süsinikuintensiivsus on null või madal ning vajaduse korral esitab meetmete ettepanekud, et selliste hoonete arvu veelgi suurendada. Samuti on oluline teha edusamme praeguste hoonete ajakohastamisel. Iga investeering, mis täna tehakse olemasolevatesse hoonetesse, võib vähendada meie energiavajadust ja aidata kaasa heidete vähendamise ELi eesmärkide saavutamisele järgmiste aastakümnete jooksul. Komisjon ja liikmesriigid hindavad jätkuvalt siseturu tingimusi ja stiimuleid mobiliseerida kõnealuseid investeeringuid energia säästmiseks elamumajandussektoris.

· Omavahel ühendatud intelligentne elektrivõrk. Tänapäeva elektrivõrk on ehitatud nii, et edastada elektrienergiat suurtest elektrijaamadest liikmesriikide jaotusvõrkudele. Tulevikus kasutatava võrgu puhul tuleb võtta arvesse mõju kliimamuutustele ning võrk peab toimima Euroopa integreeritud turul, kus tegutsevad paljud väiksed taastuvenergia tootjad, olgu need tuulepargid või ELi-sisene elektrienergia tootmine, mis suurte elektrijaamade kõrval aitaksid suureneval määral tagada ELi majandusele vajaliku elektrienergia. Tootmise detsentraliseerimiseks on vaja ELi elektrivõrku olulisel määral muuta. Veel tuleb uurida kontseptsioone nagu offshore-supervõrk, mis ümbritseb Euroopat ning mille abil ühendataks peamiste tarbimiskeskustega lõunas toodetav päikeseenergia, läänes toodetav laineenergia ning põhja tuule- või hüdroenergia. Intelligentsed mõõdikud ja kontroll tarbija tasemel võivad energiatõhusust oluliselt suurendada ning soodustada elektrisõidukite väljatöötamist.

· Suure tõhususega vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitava energiasüsteemi edendamine kogu maailmas. Ambitsioonikast Euroopa energia tegevuskavast aastani 2030/2050 saadavat kasu saaks mitmekordistada, veendes teisi riike seda järgima ning aidates neil seda teha. Edusammud üleilmse kliimamuutusi käsitleva kokkuleppe suunas aitavad muuta suhtumist kogu maailmas. Õigeaegne ja ambitsioonikas Euroopa energiareformi tegevuskava aitab Euroopa autotööstusel, ehitusel ja energeetikal saada tehnoloogiavaldkonna liidriks maailmas.

See ei ole lõplik loetelu küsimustest, millega tuleb tegeleda, kuid need näited põhinevad tehnoloogiatel, mis on katsefaasis osutunud edukaks. Need esindavad olulist tehnoloogilist muutust, mis ei ole võimalik ilma sellise koordineeritud tegevuskavata Euroopa tasandil, mis hõlmab nii teadustegevust, tehnoloogiaarendust, õigusakte, investeeringuid kui ka infrastruktuuri väljatöötamist.

Selleks et liikuda edasi, koostab komisjon Euroopa energiatehnoloogia strateegiakava raames tegevuskava energiapoliitika kohta aastani 2050, kus esitatakse meetmed, mis tuleb võtta koostöös liikmesriikide ametnike, teadlaste ja tööstussektori ekspertidega, et lihtsustada vajaduse korral nende laiaulatuslikku rakendamist. Eelkõige sätestatakse kõnealuses tegevuskavas meetmed, mis on vajalikud selleks, et saavutada süsinikdioksiidivaba elektrienergia tootmine ELis 2050. aastaks ning võimalused selle saavutamiseks.

4. Järeldused

Komisjoni ettepanekutes kasvuhoonegaaside heidete, taastuvenergia ja energia siseturu kohta sätestatakse Euroopa õigusraamistik Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks. Sellega astutakse esimene oluline samm jätkusuutliku ja turvalise, tehnoloogiapõhise ja madala süsinikdioksiitasemega ELi energiaturu suunas, luues samas heaolu ja töökohti kogu ELis. Kõnealuste ettepanekute kiire vastuvõtmine ja rakendamine on Euroopa varustuskindlust käsitleva mis tahes poliitika oluline element.

· 20-20-20 meetmetega üksi ei ole võimalik siiski rahuldada ELi varustuskindluse vajadust. Vastusena 15.–16. oktoobri 2008. aasta Euroopa Ülemkogu üleskutsele intensiivistada varustuskindlusega seotud tööd, esitab komisjon varustuskindluse ja solidaarsuse tegevuskava ettepaneku ning palub nõukogul ja parlamendil kinnitada ELi vajadust intensiivistada jõupingutusi tõhusa energiavälispoliitika väljatöötamisel; EL peab tegutsema ühehäälselt, määratlema varustuskindluse seisukohast olulised infrastruktuurid ning tegutsema, et tagada infrastruktuuride ehitamine, tegutsema asjakohaselt, et parandada koostööd elektrienergia võtmetarnijatega, transiidiriikide ja tarbijatega. Sellega seoses kutsutakse nõukogu ja parlamenti üles tegema järgmist:

· Esimese sammuna kinnitama komisjoni määratletud kuus prioriteeti, mis on olulised ELi varustuskindluse jaoks: lõunas asuv gaasikoridor, veeldatud maagaasi mitmekesine ja piisav tarne Euroopasse, tõhus ühendus Balti piirkonnaga, Vahemere energiaring, vajadus ühendada põhja-lõuna gaasi ja elektrienergia ühendus Kesk- ja Kagu-Euroopaga ning Põhjamere offshore-võrk.

Lisaks kutsub komisjon nõukogu ja parlamenti astuma järgmisi samme:

· Teise sammuna kiitma heaks komisjoni kavatsuse määratleda ning teatada nõukogule ja parlamendile 2009.–2010. aastaks erimeetmed, mida on vaja kõnealuste projektide realiseerimiseks.

· Kolmanda sammuna kiitma heaks komisjoni kavatsuse esitada reageeringuna rohelisele raamatule 2010. aastal uus ELi varustuskindluse ja infrastruktuuri instrument, võttes aluseks TEN-E vahendi.

· Komisjoni kindel otsus tagada lõuna gaasikoridori väljatöötamine ning julgustada komisjoni ja ühenduse finantsasutusi tegema tihedat koostööd gaasi ühisostude mehhanismide („Caspian Development Corporation”).

· Kiitma heaks komisjoni kavatsuse kirjeldada meetmeid, mida on vaja tagamaks, et EL „tegutseb üksmeelselt” seoses energia välisküsimustega ning jaos 2.1 kirjeldatud meetmed.

· Kiitma heaks komisjoni kavatsuse parandada energiaküsimuste valdkonnas Aafrika-ELi partnerluse raames koostööd Aafrikaga ning keskenduda ELi arengupoliitika raames enam Aafrikas taastuvenergia kasutamise edendamisele.

· Kiitma heaks 2008. aasta energiatõhususe paketi, mille puhul palutakse nõukogu ja Euroopa Parlamenti kiirendada tööd selle elementides kokkuleppimisel.

· Kiitma heaks naftavarude direktiivi läbivaatamise ettepaneku ning komisjoni kavatsuse teha ettepanek täiustada gaasivarustuse kindluse direktiivi 2010. aastal.

· Kiitma heaks komisjoni kavatsuse toetada ELi fossiilkütusevarude keskkonnasõbralikku arendamist ning julgustada Berliini fossiilkütuse foorumit välja töötama konkreetseid soovitusi selle eesmärgi saavutamiseks vajalike meetmete kohta.

· Kiitma heaks komisjoni kavatsuse esitada taastuvate energiaallikate uue direktiiviga seoses saadud kogemuste taustal teatise „Takistuste ületamine taastuvenergia kasutamisel ELis”.

· Kiitma heaks läbivaadatud ettepaneku direktiivi kohta, millega sätestatakse tuumaalase ohutuse raamistik.

· Kiitma heaks algatuse luua algatus säästva energia rahastamise kohta, mis on komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga ühine projekt, millega koondatakse kapitaliturgudelt laiaulatuslikud rahalised vahendid investeeringuteks energiatõhusussse, taastuvatesse energiaallikatesse ning fossiilkütuste puhtasse kasutamisse.

Lõpetuseks peab EL hakkama kujundama oma pikaajalist energiatulevikku. Seepärast teeb komisjon ettepaneku uuendada Euroopa energiapoliitikat aastani 2010, kavandades ka poliitilise tegevuskava 2030. aastani ja visiooni 2050. aastani, mida peab toetama uus tegevuskava.

LISA

1. Lisa – põhistsenaariumid 2020. aastani

Allpool esitatud tabel kajastab ELi energiaprofiili 2005. aastal ning tõenäolist profiili 2020. aastal nelja stsenaariumi korral: i) põhistsenaarium ilma Euroopa energiapoliitikata ning kui naftabarrel maksab 61 dollarit; ii) stsenaarium ilma Euroopa energiapoliitikata, kuid naftabarrel maksab 100 dollarit; iii) stsenaarium, mille puhul toimib Euroopa energiapoliitika ning naftahind on mõõdukas; iv) stsenaarium, mille puhul toimib Euroopa energiapoliitika, kuid naftahind on kõrgem.

EL 27 Tonni naftaekvivalenti | 2005 | Põhistsenaarium [29], naftabarreli hind 61 dollarit | Põhistsenaarium, naftabarreli hind 100 dollarit | Stsenaarium uue energiapoliitika korral, naftabarreli hind 61 dollarit | Stsenaarium uue energiapoliitika korral, naftabarreli hind 100 dollarit |

Primaarenergia vajadus | 1811 | 1968 | 1903 | 1712 | 1672 |

Nafta | 666 | 702 | 648 | 608 | 567 |

Gaas | 445 | 505 | 443 | 399 | 345 |

Tahkekütus | 320 | 342 | 340 | 216 | 253 |

Taastuvad energiaallikad | 123 | 197 | 221 | 270 | 274 |

Tuumaenergia [30] | 257 | 221 | 249 | 218 | 233 |

ELi energiatootmine | 896 | 725 | 774 | 733 | 763 |

Nafta | 133 | 53 | 53 | 53 | 52 |

Gaas | 188 | 115 | 113 | 107 | 100 |

Tahkekütus | 196 | 142 | 146 | 108 | 129 |

Taastuvad energiaallikad | 122 | 193 | 213 | 247 | 250 |

Tuumaenergia | 257 | 221 | 249 | 218 | 233 |

Puhasimport | 975 | 1301 | 1184 | 1033 | 962 |

Nafta | 590 | 707 | 651 | 610 | 569 |

Gaas tonni naftaekvivalenti (m3) | 257 (298) | 390 (452) | 330 (383) | 291 (337) | 245 (284) |

Tahkekütus | 127 | 200 | 194 | 108 | 124 |

Elektrienergia vajadus | 238 | 303 | 302 | 257 | 260 |

Üksikasjalikum analüüs on esitatud komisjoni talituste lisatud töödokumendis „Euroopa praegune ja tulevane positsioon seoses energiaga: nõudlus – allikad – investeeringud”. Tähele tuleb panna, et kaks viimast veergu kajastavad prognoose ELi energiavarustuse kohta, kui 20-20-20 eesmärgid on täielikult saavutatud, võttes aluseks PRIMES-mudeli.

[1] Eesistujariigi järeldused, Euroopa Ülemkogu, märts 2007.

[2] KOM(2007)0528-32

[3] KOM(2008) 30.

[4] Aluseks on võetud võrdlus kombinatsioonide „uus energiapoliitika + kõrge naftahind” ja „lähtestsenaarium + mõõdukas naftahind” vahel. Täpsema teabe saamiseks kõigi käesolevas ülevaates kasutatud statistiliste andmete, prognooside ja stsenaariumide analüüsitulemuste kohta vt lisatud komisjoni talituste töödokument „Euroopa positsioon energiavaldkonnas praegu ja tulevikus: nõudlus – ressursid – investeeringud”.

[5] Eurostat, 2006.

[6] Eurostat, 2006.

[7] Stsenaarium „uus energiapoliitika + kõrge naftahind”, vt joonealune märkus 4.

[8] www.euromedinfo.eu

[9] www.molgroup.hu/en/press_centre/press_releases/european_energy_infrastructure__ndash__nets_project/

[10] www.energy-community.org/

[11] www.ens-newswire.com/ens/apr2007/2007-04-03-03.asp

[12] Komisjoni teatis „Finantskriisist taastumine: Euroopa meetmete raamistik” KOM(2008) 706, 29.10.2008.

[13] Eurostat, 2006.

[14] www.energy-community.org/

[15] www.encharter.org

[16] ec.europa.eu/dgs/energy_transport/international

[17] „Rahvusvahelised väljakutsed seoses tuumaohutuse ja tuumaenergiaalaste kaitsemeetmetega”, KOM(2008) 312.

[18] Nt eesistujariigi järeldused, Euroopa Ülemkogu, märts 2007.

[19] IEA energiapoliitika ülevaade – Euroopa Liit, OECD/IEA, september 2008.

[20] http://ec.europa.eu/energy/oil/stocks/index_en.htm

[21] Teatis gaasi varustuskindlust käsitleva direktiivi 2004/67 hindamisaruande kohta. KOM(2008) 735.

[22] Tuleneb direktiivi 2005/32/EÜ kohastest uuringutest http://ec.europa.eu/energy/demand/legislation/eco_design_en.htm

[23] http://ec.europa.eu/energy/climate_actions/mayors/index_en.htm

[24] Eurostat, 2006, tarbimine hõlmab laevamasuuti.

[25] Põhistsenaarium mõõdukate naftahindade korral, vt 4. joonealune märkus.

[26] Uue energiapoliitika ja kõrgete naftahindade stsenaarium, vt 4. joonealune märkus.

[27] KOM (2007) 0723; ec.europa.eu/energy/res/setplan/communication_2007_en.htm

[28] http://ec.europa.eu/energy/oil/berlin/index_en.htm

[29] Põhistsenaarium kajastab praeguseid suundumusi. Vaadeldakse üksnes 2006. aasta lõpuni rakendatud poliitikaid.

[30] Eeldusel et liikmesriigid, kes 2006. aasta lõpus otsustasid loobuda tuumaenergiast, on seda teinud.

--------------------------------------------------