[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 30.9.2008

KOM(2008) 593 lõplik

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Teine aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 1998. aasta direktiivi nr 98/84/EÜ (tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse kohta) rakendamise kohta {SEK(2008) 2506}

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. Direktiivi rakendamine 3

2.1. Ülevõtmine 3

2.1.1. Sisu 3

2.1.2. Ülevõtmine liikmesriikide poolt 4

2.2. Direktiivi rakendusala: „hall turg” 4

2.3. Rakendamise erinevused erinevates riikides 5

2.3.1. Sanktsioonide määr erinevates riikides 5

2.3.2. Karistamine seadmete eraviisilise valdamise eest 5

2.3.3. Riigiasutuste tegevuse tõhusus 6

2.4. Rahvusvaheline mõõde 6

3. Direktiivi asjakohasus lähenemise tingimustes 7

3.1. Uued levivõimalused 7

3.2. Uued piraatluse vormid 7

3.3. Panus autoriõiguse kaitsmisesse 8

3.3.1. Kaitse laiendamine õiguste valdajatele 8

3.3.2. Digitaalõiguste haldamise süsteemid 9

3.4. Teenuste eest tasumise kaitsmine kui ainus kaitsekriteerium 10

4. Kokkuvõte ja edasised meetmed 10

4.1. Hinnang direktiivile 98/84/EÜ 10

4.2. Edaspidised meetmed direktiivi paremaks kohaldamiseks ja ühilduvusega arvestamiseks 11

4.2.1. Ekspertrühma loomine 11

4.2.2. Halli turu töörühm 12

4.2.3. Teabe kogumine 12

4.2.4. Tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse Euroopa konventsiooni ratifitseerimine 12

1. SISSEJUHATUS

1998. aastal võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi 98/84/EÜ tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse kohta,[1] et võimaldada tasulise televisiooni teenuste arengut siseturul. 2003. aastal esitas komisjon esimese aruande direktiivi rakendamise kohta[2].

Kümme aastat pärast direktiivi vastuvõtmist esitab komisjon oma teise aruande selle rakendamise kohta. Murrangulisi sündmusi nimetatud turul on kirjeldatud komisjoni tellimusel 2007. aastal KEA ja Cerna koostatud uuringus direktiivi mõju kohta[3].

Nüüd on küsimus selles, kas direktiiv on jätkuvalt kasulik ja asjakohane. Praegu on turupotentsiaal uutel infosisu levitamise platvormidel, s.o internetitelevisioonil, IP-televisioonil, mobiiltelevisioonil, nõudevideol. Kas neid turgusid tuleks kaitsta samamoodi kui tasulist televisiooni? Kas direktiivi pakutav kaitse on neile kasulik või isegi vajalik? Mõistagi tekivad need küsimused üksnes juhul, kui vastus esimesele küsimusele on, et direktiiv on tõepoolest tõhus.

Seoses piraatlusega, mille vastu direktiiviga võideldakse, tuleb tõdeda, et see on tehnika arenguga väga hästi kohanenud ning lokkab ka uutes pakutavates levivormides.

Selleks et saada vajalikku teavet, et analüüsida direktiivi kohaldamist praegustes tingimustes, korraldas komisjon lisaks eespool nimetatud uuringule 11. veebruarist kuni 4. aprillini 2008 avaliku arutelu ning sai 54 vastust[4]. Käesolevale aruandele on lisatud komisjoni talituste töödokument, milles antakse ülevaade vastustes esitatud seisukohtadest. Komisjoni talitustel oli lisaks mitmeid otseseid kohtumisi valdkonna sidusrühmadega.

2. DIREKTIIVI RAKENDAMINE

2.1. Ülevõtmine

2.1.1. Sisu

Selleks et võimaldada tingimusjuurdepääsul põhinevate teenuste arengut siseturul, määratletakse direktiivis kaitstavad teenused ning kehtestatakse loetelu liikmesriikides karistatavast ebaseaduslikust äritegevusest, mille puhul on liikmesriigid kohustatud kehtestama õigusrikkujate suhtes karistused ning õiguskaitsevahendid kahjustatud isikute kaitseks.

2.1.2. Ülevõtmine liikmesriikide poolt

Nüüdseks on kõik liikmesriigid direktiivi üle võtnud[5]. Tegelikult pidid uued liikmesriigid direktiivi üle võtma juba enne Euroopa Liiduga ühinemist, st osana ühenduse õigustikust.

2.2. Direktiivi rakendusala: „hall turg”

Vaatamata direktiivile ja sellega kaasnenud ühtlustamisele ühenduse tasandil , ei võimaldata Euroopa kodanikele, kes kasutavad oma õigust Euroopa Liidu piires vabalt liikuda, seaduslikku juurdepääsu nende päritoluriigi telekanalitele. Vaieldamatult on tekkinud „hall turg”, mis koosneb fiktiivsete aadresside kaudu saadud seaduslikest abonementidest. Seda ei saa pidada ebaseaduslikuks „mustaks turuks”, sest abonemendi eest on makstud, ega ka seaduslikuks turuks, sest teatavad kanali omandatud leviõigused kehtivad üksnes siseriiklikult, mitte muude liikmesriikide territooriumil.

Mõned tasulise televisiooni pakkumised on siiski saadaval ka rahvusvahelisel tasandil, mis pehmendab negatiivset hinnangut direktiivi mõjule siseturul. Need näited kuuluvad tüüpilise ringhäälinguõiguste ja ainuõiguste kasutamise valdkonda – telejaamad ostavad õigused kõikide nende asjaomaste liikmesriikide territooriumi jaoks, mida iseloomustab keeleline ühtsus, ning võtavad väga harva sihtgrupiks mõnede või kõikide liikmesriikide keelelisi vähemusi.

Väljaspool seda harjumuspärast struktuuri häirib nn halli turu legaliseerimise võimalus enamikku turul osalejatest, sest seab paratamatult kahtluse alla õiguste – autoriõiguse või spordiürituste ülekandeõiguse – müügi korraldamise riikide kaupa. Õiguste valdajad soovivad loomulikult oma tulude maksimaalseks suurendamiseks müüa õigusi igal territooriumil eraldi ning audiovisuaalteenuste pakkujad kardavad oma pakkumiste atraktiivsuse vähenemist, sest need kaotavad oma eksklusiivsuse, kui turule ilmuvad konkurendid, kes teevad samal territooriumil samaväärseid pakkumisi.

On oluline rõhutada, et ainus piiriülene turg, mille tekkimist komisjon näha sooviks, on Euroopa kodanike liikuvusele ja õigustatud ootustele vastav pakkumine, mis on seega seaduslikult kättesaadav nende emakeeles ja päritoluriigis.

Sellise pakkumise arendamine eeldaks paindlikku lähenemist õiguste ostmisele, näiteks arvestades asjaomases liikmesriigis tuvastatud tarbijate arvu, kuid selline areng on võimalik üksnes kõigi valdkonna sidusrühmade aktiivse koostöö kaudu, mis hetkel näib motivatsiooni puudumise tõttu raskesti teostatav. Samuti eeldaks see kinematograafiateoste leviaknaid käsitlevate erinevate riiklike reguleerimissüsteemide läbivaatamist, sest erinevused võivad takistada teoste levitamist mitme liikmesriigi territooriumi hõlmaval alal.

Lahendus võib peituda uut tüüpi teenuste, näiteks internetitelevisiooni või mobiiltelevisiooni arengus, sest nende levitamise ja tingimusjuurdepääsu süsteemide kulud on suhteliselt väiksemad kui dekoodrite kasutamisega seotud kulud. Lisaks ei tohi uusi teenuseid õiguse valdaja nõudmisel territoriaalselt piirata – mitmes komisjonile esitatud kaebuses on kurdetud selle üle, et Interneti teel ei õnnestu vaadata telekanalite programme, kui kasutatav arvuti asub muus liikmesriigis kui telekanal.

Tuleb rõhutada, et praegusel hetkel elab üle 8,7 miljoni Euroopa Liidu kodaniku[6] liikmesriigis, mis ei ole nende päritoluriik, ning see arv kasvab pidevalt. Inimeste ja teenuste vaba liikumine kuulub Euroopa Liidu aluspõhimõtete hulka ning kõigile Euroopa Liidu kodanikele juurdepääsu tagamine omakeelsete ja omakultuursete audiovisuaalteenuste pakkumisele aitaks liikumist lihtsustada[7].

Asjaomase arutelu jätkamiseks on oluline koguda võimalikult palju teavet erinevatel teemadel, nagu uute teenuste potentsiaal piiriüleste audiovisuaalsete sihtteenuste pakkumise korral ja Euroopa Liidu kodanike liikumisega kaasnev võimalik turg.

2.3. Rakendamise erinevused erinevates riikides

Direktiiv kohustab liikmesriike võtma vastu „tõhusaid, hoiatavaid ja proportsionaalseid" sanktsioone ning andma kaitstud teenusepakkujate käsutusse asjakohased õiguskaitsevahendid.

Kuigi KEA ja Cerna uuringus käsitleti üksikasjalikult vaid 11 liikmesriigi õigusakte ja saadud vastused ei anna teavet kõigi 27 liikmesriigi kohta, aitavad need kaks teabeallikat saada ülevaate liikmesriikide õigusse ülevõtmisega seotud suundumustest. Kuigi mõned kaastöö autorid väljendavad rahulolu siseriikliku rakendamise suhtes, rõhutab enamik siseriiklike õigusaktide piiratust.

2.3.1. Sanktsioonide määr erinevates riikides

Järgides kolme eespool nimetatud kriteeriumi, oli liikmesriikidel täielik vabadus valida kehtestatavate sanktsioonide liik ja määr. Sanktsioonide vahemikud on väga laiad, ulatudes rahatrahvide puhul 25–7 500 euro suurusest alammäärast 1 158–50 000 euro suuruse ülemmäärani ning vanglakaristuse puhul kaheksast päevast viie aastani.

Sellised märgatavad erinevused selgitavad eri liikmesriikide operaatorite lahknevaid hinnanguid sanktsioonide tõhususele. Kahtlemata tuleb arvesse võtta Euroopa Liidu siseseid erinevusi elatustasemes, mistõttu sanktsioonide ühtlustamine ühenduses ei ole soovitav. Seevastu võiks liikmesriikide kaupa uuesti hinnata sanktsioonide hoiatavat mõju.

2.3.2. Karistamine seadmete eraviisilise valdamise eest

Ühenduse tasandil võib ühtlustada üksnes ebaseaduslike seadmetega seotud äritegevust ning liikmesriikidele jääb vabadus otsustada, kas karistada ebaseaduslike seadmete eraviisilise valdamise eest või mitte. See piraatlusevastase võitluse tundlik aspekt põhjustab tänini tuliseid vaidlusi ning seda juba direktiivi vastuvõtmisele eelnenud ajast alates.

Karistamine eraviisilise valdamise eest võidab poolehoidu operaatorite seas, kes näevad selles vahendit tarbijate kasvatamiseks, keda ahvatlevad ebaseaduslikud teenused. Lisaks võib nimetatud karistus aidata sanktsioneerida uusi piraatluse vorme, mis koosnevad mitmesugustest, sealhulgas eraviisilistest toimingutest, näiteks krüpteerimiskoodide avalikustamine Internetis, millele järgneb nende kasutamine otse tarbija poolt, kes programmeerib tühjana ostetud kiipkaardi, mille müük (äritehing) on a priori seaduslik.

Karistamine seadmete eraviisilise valdamise eest näib liikmesriikides taas poolehoidu võitvat. Itaalia kehtestas selle aastal 2003 ja Rootsi uurib võimalusi kehtestada sanktsioon ebaseaduslike seadmete ostmise ja kasutamise eest.

Seega oleks huvipakkuv vastavateemaline arutelu, mille käigus riikidel oleks võimalik kogemusi vahetada.

2.3.3. Riigiasutuste tegevuse tõhusus

Nii uuring kui ka kaastööd nimetavad üldise probleemina tehniliste teadmiste puudulikkust õigusaktide rakendamise eest vastutavates asutustes.

Samuti on neis nimetatud probleeme, mis tulenevad uute piraatluse vormide kõrgest tehnilisest tasemest, sest need eeldavad uute tehnoloogiate täiuslikku tundmist.

Seega on liikmesriikide vastutavatest asutustest koosneva ekspertrühma loomine eriti tõhus vahend piraatlusega seotud tehnilise teabe ja heade tavade levitamiseks.

2.4. Rahvusvaheline mõõde

Euroopa Liidu laienemine on muutnud varem mõningates Ida-Euroopa riikides aktiivselt toimunud piraatluse geograafilist levikuala. Kõnealustest riikidest on saanud Euroopa Liidu liikmesriigid ning direktiivi kohaldamine aitab piraatlusega võidelda.

Lisaks sellele lähendavad peatselt liituvad riigid (endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia), liitumisläbirääkimisi pidavad riigid (Horvaatia ja Türgi) ning võimalikud kandidaatriigid (Montenegro, Serbia ja Kosovo) oma seadusi ühenduse õigustikule. Samuti on käimas läbirääkimised vabakaubanduslepingu sõlmimiseks Ukrainaga, kes peab ühtlustama oma õigusaktid ühenduse õigustikuga kõnealustes valdkondades.

Lisaks Euroopa Liidu laienemisele lõimis Euroopa Majanduspiirkonna Ühiskomitee 28. veebruari 2001. aasta otsus nr 17/2001 direktiivi 98/84/EÜ EMP lepinguga ning alates sellest ajast on direktiivi kohaldatud Islandis, Liechtensteinis ja Norras.

Sellega komisjoni tegevus piirdubki. Siiski kehtestatakse Euroopa Nõukogu konventsiooniga tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse kohta,[8] mis võeti vastu 24. jaanuaril 2001, direktiiviga sarnane õiguskaitse ning selle peaksid ratifitseerima Euroopa Nõukogu 47 liikmesriiki, Valgevene ja Püha Tool.

Praeguseks on 11 liikmesriiki[9] konventsiooni allkirjastanud ja kaheksa ratifitseerinud. Euroopa Ühendusel on konventsiooni ratifitseerimise õigus. See aitaks edendada konventsiooni ratifitseerimist ka muude riikides ning laiendada asjaomaste teenusepakkujate kaitset väljaspool Euroopa Liidu territooriumi.

3. DIREKTIIVI ASJAKOHASUS LÄHENEMISE TINGIMUSTES

3.1. Uued levivõimalused

Uuenenud tehnoloogiamaastiku võib kokku võtta sõnaga „lähenemine“, mis tähistab juurdepääsu infosisule mitme erineva platvormi kaudu. Direktiivi väljatöötamisest alates soovis Euroopa Ühenduse seadusandja kasutada tehniliselt neutraalseid sätteid, mis aitaksid vältida direktiivi vananemist juba koostamise ajal ilmsete uuenduste tõttu. See esialgne tahe aitab selgitada, miks „kaitstud teenuste“ mõiste hõlmab nii tele- ja raadioringhäälingu teenuseid kui ka infoühiskonna teenuseid. Lisaks ei võeta kasutatud mõistes arvesse asjassepuutuvate teenuste levitamisviisi.

Nii sisaldab mõiste „kaitstud teenused“ mis tahes tele- või raadioringhäälingu teenust, sõltumata levitamisviisist (ADSL, Internet, mobiiltelefon), nagu ka tarbija nõutud mis tahes kaugteenust, vastates seega infoühiskonna teenuste,[10] näiteks nõudevideo, mõistele. Ainus piirang kaitsele tuleneb tingimusjuurdepääsu süsteemi kasutustingimusest, millega tagatakse teenuse eest tasumine.

3.2. Uued piraatluse vormid

Kiipkaartide üha laialdasem kasutamine signaalide vastuvõtmiseks on viinud piraatluse mitmekesistumiseni. Dekoodreid ja tühje kiipkaarte turustatakse avalikult, kuna neil on seaduslikke kasutusviise. Sellest sõltumatult avalikustavad kaartide programmeerimiseks vajalikke koode Internetis eelkõige piraatkaubandusega tegelejad, kes saavad sellest majanduslikku kasu, jättes dekoodri või tühja kiipkaardi ostja ülesandeks selle programmeerimise, et teenuseid ebaseaduslikult kasutada.

Selline tegevuse jagunemine on viinud uue illegaalse juurdepääsuvõimaluseni kõnealustele teenustele ning kohtutel on süü tõendamisega raskusi. Seda selgitab asjaolu, et kõnealune äritegevus on seotud toodetega, mida on võimalik kasutada seaduslikul viisil, ning koodide avalikustamist Internetis on konkreetse müügiga keeruline siduda. Pealegi programmeerib tühja kiipkaardi tarbija ise, mitte müüja.

Seoses sellega ilmneb, et direktiivi sätteid pole võimalik otseselt kohaldada, sest tõendeid ebaseadusliku äritegevuse kohta on raske esitada. Kahtlemata võivad operaatorid väita, et kõnealused kiipkaardid ei ole mõeldud õiguspäraseks kasutamiseks, sest nende detailide keerukus ja seega hind muudab nad tavakasutuse puhul (näiteks sissepääsukaartidena) konkurentsivõimetuks.

Kuid sel juhul peavad kohtud korraldama tehnilise hindamise, mis pole pädevatele ametnikele sageli jõukohane.

Operaatorid rõhutavad vajadust karistada koodide tasuta avalikustamist Internetis kolmandate isikute poolt. Direktiivi sätted ei ole kohaldatavad tegevuse mitteärilise iseloomu tõttu – tühja kiipkaardi müüki ja koodide avalikustamist Internetis on peaaegu võimatu omavahel seostada. Karistamine ebaseadusliku seadme eraviisilise eest võimaldaks küll süüdi mõista kõnealuseid meetodeid kasutava tarbija, kuid ei pakuks otsest lahendust koodide avalikustamisele Internetis.

Probleemi oleks võimalik lahendada üksnes kõlvatu konkurentsi vastaste meetmetega, ehkki takistuseks võib saada asjaolu, et õigusrikkumine toimub välismaal. Seega tuleks kaaluda seaduslikke meetmeid nimetatud tegevuse vastu võitlemiseks.

Tekkinud on ka muid piraatluse vorme, näiteks kaardi jagamine – seaduslikul teel omandatud kaart võimaldab teenuse levitamist muudele tarbijatele traadita Interneti või Wimax-tehnoloogia abil. Enamasti on tegemist tasulise levitamisega, mis kuulub direktiivi reguleerimisalasse. Selle piraatlusvormi puhul seisneb probleem õigusrikkumise avastamise keerukuses, mis nõuab politseitöötajate koolitamist.

Seega tuleks soodustada teabevahetust riikide ametiasutuste vahel.

3.3. Panus autoriõiguse kaitsmisesse

Direktiiv 98/84/EÜ ei võimalda autoriõiguste valdajatel apelleerida direktiivi sätetele. Kaitse laiendamise küsimuse üle vaieldi direktiivi vastuvõtmisel pikka aega, kuid jäeti see lahendamata seoses väljavaatega võtta vastu spetsiaalne õigusakt autoriõiguse kaitse kohta infoühiskonnas. 22. mai 2001. aasta direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas [11] täiendati direktiiviga 98/84/EÜ pakutud kaitset kolm aastat pärast viimase vastuvõtmist.

Ometi aitab direktiiv 98/84/EÜ kaudselt, kuid märkimisväärselt kaasa autoriõiguse kaitsmisele, kaitstes piraatluse eest autoriõiguse alla kuuluvat materjali ja sellest tulenevalt ka õiguste valdajate tulu.

3.3.1. Kaitse laiendamine õiguste valdajatele

Õiguste valdajad, soodustatud isikud ja spordivõistluste ülekandeõiguste valdajad on avaldanud soovi kuuluda direktiivi kohaldamisalasse.

Siiski on rakendatava kaitse sisu tekitanud arusaamatusi. Direktiivi alusel kehtestatud sanktsioone võib kohaldada üksnes ebaseaduslike seadmete kasutamisega seotud tegevuse suhtes. Seetõttu ei kohaldata sanktsioone muu tegevuse, näiteks seaduslike seadmete territoriaalselt piiritlemata kasutamise suhtes, mille näiteks on eelnevalt kirjeldatud hall turg.

See on oluline täpsustus, sest õiguste (autoriõiguse või spordivõistluste ülekannete raadiolevis edastamisega kaasnevate õiguste) valdajad keskenduvad õiguste territoriaalsest määratlemisest kinnipidamisele ja õiguste väärtuse kahanemise ohule territoriaalsete piirangute mittejärgimise puhul.

Sellises olukorras ei oleks vähimatki kasu direktiivi kohaldamisala laiendamisest muudele asjaosalistele. Direktiivi määratluse kohaselt põhineb piraatlus ju ebaseaduslike seadmete, s.o infosisu levitaja poolt volitamata seadmete kasutamisel. Näiteks on hallil turul kasutatavad dekoodrid seal teleringhäälingu heakskiidul, mille eest saab nimetatud organisatsioon regulaarset tasu.

Üks väljapakutud lahendusi õiguste valdajate probleemile oleks halli turu potentsiaalsete tulude parem integreerimine ja arvessevõtmine. See lahendus eeldab aga laiahaardelisemat arutelu ja täpsemat teavet piiriüleste turgude võimaluste kohta.

Ometi on spordivõistluste ülekandeõiguste valdajatel õigus nõuda paremat kaitset otseselt nende suhtes kohaldatavate sätete puudumisel, võttes seejuures arvesse tarbijate õigustatud ootusi seoses teenuste piiriülese seadusliku juurdepääsuga ning vajadust tagada laialdane juurdepääs ühiskonna jaoks määrava tähtsusega sündmustele. Komisjon teeb ettepaneku alustada tööd lünga täitmiseks sobivate täiendavate meetmete vajalikkuse hindamiseks. Tänu spordi rahastamist käsitlevale uuringule, millest komisjon teatas valges raamatus spordi kohta,[12] peaks olema võimalik koguda analüüsiks esimesi vajalikke andmeid.

3.3.2. Digitaalõiguste haldamise süsteemid

Internetis infosisu levitamise algusega kaasnes uut tüüpi sisukaitse, s.o digitaalõiguste haldamise süsteemide ehk DRM ( Digital Rights Management systems) kasutamine.

Kõnealuste tehniliste kaitsemeetmete eesmärk on eelkõige tagada autoriõigustest kinnipidamine infosisu levitamisel Internetis. Selle ühise eesmärgi alla kuulub äärmiselt erinevaid konfigureerimis- ja kasutusmeetmeid, mille abil rakendatakse erinevat tüüpi piiranguid, mis käsitlevad teose lugemiskordade arvu, geograafilist juurdepääsu teosele, lugemiseks vajalikku riist- ja tarkvara, teose edastamist ühest seadmest teise, teose digitaalset kopeerimist jne.

Seoses sellega võib osa asjaomastest meetmetest vastata tingimusjuurdepääsu süsteemide mõistele „iga tehniline vahend ja/või kord, millega kaitstud teenusele arusaadaval kujul juurdepääs tehakse sõltuvaks eelnevast isiklikust loast” (direktiivi artikli 2 lõige b). Nii kohaldatakse teose eest tasumise tagamiseks kasutatavate, peamiselt tasu määramisel tarbija soovitud kasutust arvestavate meetmete (ühekordne või korduv vaatamine, erinevused salvestuse kvaliteedis) suhtes igal juhul direktiivi 98/84/EÜ pakutavat kaitset.

Mõistagi nähakse eespool nimetatud infoühiskonna autoriõiguste direktiivi 2001/29/EÜ artiklis 6 selgelt ette tehniliste meetmete õiguslik kaitse. Kuid see kaitse tuleneb autoriõiguste austamisest ja liikmesriigid võivad direktiivi ülevõtmisel anda hagi esitamise õiguse üksnes õiguste valdajatele, mitte infosisu levitajatele. Selles mõttes on direktiiv 98/84/EÜ ka edaspidi kasulik digitaalsel teel levitajatele, kes võivad sel juhul esitada hagi nende poolt infosisu siduslevitamiseks kasutatavate kaitseabinõude rikkumise vastu piraatide poolt.

3.4. Teenuste eest tasumise kaitsmine kui ainus kaitsekriteerium

Direktiiviga tagatav kaitse tingimusjuurdepääsu teenuste piraatluse vastu piirdub kaitsega tasu saamise eesmärgil osutatavatele teenustele – teenuse eest tasumine (abonement või üksikostu hind) peab olema infosisule juurdepääsu tingimuseks.

Samas võib tingimusjuurdepääsu süsteeme kasutada ka muudel eesmärkidel kui teenusepakkuja kaitsmiseks tasu saamisel, eriti selleks, et täita selliseid lepingulisi või seadusest tulenevaid kohustusi nagu potentsiaalse tarbijaskonna piiramine (territoriaalsel tasandil seoses õiguste loovutamisega või alaealiste kaitsmiseks vanusepiirangu abil, mis kehtestatakse täiskasvanutele suunatud infosisule), äri- ja reklaamistrateegiad, julgeolekuküsimused või kaudse tasu saamine[13]. Seepärast on erinevad operaatorid näidanud üles huvi kaitse laiendamise vastu.

Siiski tuleb selgitada, et tasu mõiste on laiem kui otsene teenuse eest maksmine. Infoühiskonna teenuste puhul võib nimelt kasutada tehnilisi abinõusid, mille eesmärk on piirata tasuta kättesaadava, kuid kaudselt reklaami või sponsorluse abil finantseeritud infosisu levikut. Ka sellised teenused kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse.

Kokkuvõttes on vaieldamatult olemas nõudmine kaitse laiendamise järele. Küsimus on pigem sellise, direktiivi läbivaatamise järel toimuva laiendamise kasulikkuses. Direktiivi praegune kohaldamisala piirdub ärilistel eesmärkidel arendatava piraatlusega. Kas selline piraatlus eksisteerib ka muudel nimetatud eesmärkidel kasutatavate tingimusjuurdepääsu süsteemide puhul? Peale selle peaks seadusesätetest tulenev tingimusjuurdepääsu süsteemide kasutamine olema kaitstud õigusaktidega, mille järgimist kontrollitakse. Eelkõige hõlmavad kõnealused õigusaktid alaealiste kaitset, küberkuritegevust ning isikuandmete ja eraelu kaitset. Neid küsimusi tuleks põhjalikumalt uurida ja esimene etapp võiks olla arutelu loodavas ekspertrühmas.

4. KOKKUVÕTE JA EDASISED MEETMED

4.1. Hinnang direktiivile 98/84/EÜ

Käesolevas aruandes on uuritud direktiivi kohaldamise erinevaid aspekte, mille puhul esineb raskusi või küsitavusi. Uuring kujutas endast hädavajalikku tingimust direktiivi mõju hindamiseks selle erinevates kohaldamisvaldkondades, et võimaldada komisjonil teha kokkuvõtteid direktiivi toime kohta alates selle vastuvõtmisest kuni tänaseni.

Esimene tähelepanek käsitleb direktiivi üldist ülevõtmist liikmesriikides, mistõttu on olnud võimalik vähendada piraatlust Euroopa Liidus, muuta selle geograafilist levikut tänu teatavate varem piraatluse all kannatanud riikide astumisele Euroopa Liitu ning nihutada piraatluse keskused väljapoole direktiivi mõjupiirkonda.

Teine tähelepanek seisneb selles, et kohaldamise tõhusus näib vahel vaieldav, mis vähendab audiovisuaalteenuse pakkujate õiguskindlust. Eelkõige kannatab kohaldamine riikide tasandil vahel sanktsioonide nõrkuse all ja vahel riikide ametivõimude tehnilise pädevuse puudumise all. Seoses viimati nimetatud asjaoluga tuleb märkida, et tehnika pidev areng suurendab valdkonna keerukust, mis väljendub näiteks uute piraatluse liikide, uute levitusplatvormide või uute tingimusjuurdepääsu süsteemide, sealhulgas digitaalõiguste haldamise süsteemide kujul.

Kolmandaks tuleb seoses vaba liikumisega märkida, et vaatamata kõnealuste teenuste arengut siseturul soodustama pidanud ühenduse raamistiku rakendamisele, on täiesti seaduslikud piiriülesed teenused väga vähe arenenud. Kõige arenenumaks piiriüleseks mehhanismiks on „hall turg”, millega operaatorid on sunnitud leppima, samas kui päritoluriigi audiovisuaalteenuste kättesaadavusel on liidusisese vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa Liidu kodanike heaolus oluline osa.

Lõpuks märgib komisjon, et teatavad piirangud direktiivi pakutava kaitse kohaldamisele vajavad põhjalikumat analüüsi. Ühest küljest tuleb käsitleda ebaseaduslike süsteemide eraviisilise valdamise puhul kohaldata karistamise võimalusi, mida operaatorid on välja pakkunud, kuid mida ei ole kuigi lihtne rakendada, ning teisest küljest tuleb analüüsida ebapiisavalt kaitstud operaatorite, näiteks spordivõistluste õigusevaldajate olukorda.

4.2. Edaspidised meetmed direktiivi paremaks kohaldamiseks ja ühilduvusega arvestamiseks

4.2.1. Ekspertrühma loomine

Komisjon teeb ettepaneku moodustada liikmesriikide ekspertidest koosnev tingimusjuurdepääsu ekspertrühm. Rühm toimiks e-kaubanduse ekspertrühma eeskujul ja tal oleksid sarnased volitused.

Eeskätt peaks tingimusjuurdepääsu ekspertrühm püüdma tugevdada ja lihtsustada liikmesriikide vahelist ning liikmesriikide ja komisjoni vahelist halduskoostööd, arutama tingimusjuurdepääsu direktiivi 98/84/EÜ kohaldamisega seotud probleeme ning tingimusjuurdepääsu süsteemide kasutamisega seotud jooksvaid küsimusi.

Eelisjärjekorras tuleks tegelda teemadega, mida on käsitletud käesolevas aruandes, täpsemalt järgmisega: uued piraatluse liigid, kehtivate sanktsioonide hoiatava iseloomu hindamine, võimalus kehtestada sanktsioon eraomandile seoses tingimusjuurdepääsu süsteemide kaitsega, seosed autoriõiguste kaitse sätetega, digitaalõiguste haldamise süsteemi liigitamine tingimusjuurdepääsu süsteemiks ning selliste tingimusjuurdepääsu süsteemide kasutamise kaitse, mille eesmärk ei ole kaitsta tasustamist.

Nõnda peaks ekspertrühm võtma arvesse uuenduslike tingimusjuurdepääsu süsteemide ja digitaalõiguste haldamise süsteemide kasutamise võimalikke eeliseid, hinnates eriti nende suutlikkust piirata vajadust hoiatavamate sanktsioonide järele. Seoses sellega peab rühm arvestama ka kõiki aspekte, mis võivad aidata kaasa isikuandmete ja eraelu kaitsmisele.

Käesolevat aruannet vastu võttes langetab komisjon otsuse luua ekspertrühm enne 2008. aasta lõppu.

4.2.2. Halli turu töörühm

Samuti teeb komisjon ekspertrühmale ettepaneku anda spetsiaalsele töörühmale volitused halli turuga tegelemiseks.

Töörühm peaks esmalt püüdma koguda maksimaalselt teavet Euroopa kodanike ühendusesisese liikumise ja nende tarbimisharjumuste kohta audiovisuaalteenuste valdkonnas. Seejärel võiks töörühm otsida lahendusi kodanikele, kes soovivad tarbida oma päritoluriigi pakutavaid teenuseid.

4.2.3. Teabe kogumine

Aruandest ilmneb teatav teabe puudujääk, eriti seoses Euroopa Liidu kodanike vaba liikumise õiguse kasutamise ning audiovisuaalteenuste nõudmise ja pakkumisega välismaal. Selline teave peaks kaasa aitama piiriüleste turgude võimaluste tekkeks ning edendama arutelu autoriõiguse ja spordivõistluste ülekandeõiguste valdkonnas.

Komisjon teeb ettepaneku korraldada 2009. aasta alguses küsitlus kõnealusel teemal.

Teisalt kogub komisjon teavet spordivõistluste ülekandeõiguste müügi kohta osana spordi rahastamise uuringust, millest komisjon teatas sporti käsitlevas valges raamatus[14]. Nimetatud teave peaks moodustama esimese etapi teabe kogumises spordivõistluste ülekandeõiguste haldajate olukorra kohta seoses ülekannete piraatlusega.

4.2.4. Tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse Euroopa konventsiooni ratifitseerimine

Kõnealune konventsioon annab märkimisväärse võimaluse tingimusjuurdepääsul põhinevate teenuste kaitse rahvusvaheliseks laiendamiseks väljapoole Euroopa Liidu territooriumi. Kui Euroopa komisjon ratifitseerib kõnealuse konventsiooni, võimaldaks see taaskehtestada rahvusvahelised meetmed Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigis.

Seetõttu teeb komisjon nõukogule ettepaneku nimetatud konventsioon Euroopa Ühenduse nimel ratifitseerida.[pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic]

[1] EÜT L320, 28.11.1998, lk 54–57, vt:http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:31998L0084:FR:NOT

[2] KOM(2003) 198 (lõplik), 24.4.2003, vt:http://ec.europa.eu/internal_market/media/docs/elecpay/com-2003-198_fr.pdf

[3] http://ec.europa.eu/internal_market/media/elecpay/index_fr.htm

[4] http://ec.europa.eu/internal_market/media/elecpay/index_fr.htm

[5] http://ec.europa.eu/internal_market/media/elecpay/natimpl/index-map_fr.htm

[6] Eurostat – tabel lk 18–19:http://www.interculturaldialogue2008.eu/fileadmin/downloads/documents/630-factsfigures/KS-EP-07-001-EN.PDF

[7] Vt ka komisjoni teatis satelliitantennide kasutamise kohta:http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52001DC0351:FR:NOT

[8] http://conventions.coe.int/Treaty/Commun/QueVoulezVous.asp?NT=178&CM=1&DF=4/29/2008&CL=FRE

[9] Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Moldaavia, Norra, Prantsusmaa, Rumeenia, Šveits, Venemaa – Luksemburg, Norra ja Venemaa ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud.

[10] Direktiiviga 98/48/EÜ muudetud direktiivi 98/34/EÜ artiklis 1 esitatud määratlus infoühiskonna teenuse kohta: „ kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused” .

[11] EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10

[12] http://ec.europa.eu/sport/whitepaper/wp_on_sport_fr.pdf

[13] Vt Amsterdami Ülikooli Institute for Information Law (IVR) poolt 2000. aasta aprillis komisjoni jaoks läbi viidud uurimus: http://ec.europa.eu/internal_market/media/elecpay/background_fr.htm

[14] http://ec.europa.eu/sport/whitepaper/wp_on_sport_fr.pdf