[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 13.6.2008

KOM(2008) 384 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Silmitsi kõrgemate naftahindadega

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Silmitsi kõrgemate naftahindadega

SISSEJUHATUS

Maailm on viimased kümme aastat saanud nautida pikka maanduskasvu perioodi. Üleilmastumine ja kiiresti kasvava majandusega riikide nagu Hiina ja India areng on aidanud miljonid inimesed vaesusest välja ja teele majandusliku heaolu poole. Ka EL on üldisest kasvust osa saanud, laiendanud oma kaupade ja teenuste turge ning loonud eurooplastele uusi töökohti. Kuid suur osa nimetatud kasvust põhineb eeldusel, et suurenenud tarbimise toetamiseks vajalik tooraine jääb suurtes kogustes kättesaadavaks. Üha selgemaks saab aga tõsiasi, et paljud toorained ei ole ammendamatud ning suurenenud nõudluse surve kergitab nende toorainete hindu, mida on vähem saada. See tõdemus jõudis elavalt meie kodudesse koos toiduainete ja naftahindade hiljutise hüppelise tõusuga. Samal ajal kui on ilmne vajadus valitsuste lühiajaliste meetmete järele ühiskonna kõige ebasoodsamas olukorras olevate osade kaitseks, on ka selge vajadus pikemaajalise ülemineku järele säästvamale tootmisele ja tarbimisele. EL on olnud oma üleskutsetega võitlusse kliimamuutusega selle sõnumi edastamisel esirinnas. Suurema energiatõhususe edendamiseks ja fossiilkütustele jätkusuutlike alternatiivide väljatöötamiseks on olemas mõjuvad majanduslikud ja sotsiaalsed ning julgeoleku ja keskkonnaga seotud põhjused. Käesoleva teatise eesmärk on luua alus Euroopa Ülemkogus ning ELi partnerite ja sidusrühmadega toimuvale arutelule selle üle, kuidas me saaksime lähiaastatel kohanduda kõrgemate naftahindadega. Käesolevas dokumendis ja komisjoni hiljutises toiduainete hindu käsitlenud teatises[1] esitatud analüüsi ja soovituste vahel on ilmne side. Koos moodustavad nad raamistiku, mis aitab liikmesriikidel toime tulla järsu hinnatõusu vahetu mõjuga ning leida keskmise/pika perspektiiviga lahendused kohanemiseks uute ressursipiirangutega, et muuta probleemid võimalusteks.

Rahvusvahelised naftahinnad jõudsid hiljuti kõigi aegade kõrgeimale tasemele. Prognoosid näitavad, et kõrgetel naftahindadel on pikaajaline, ELi majanduskasvu pärssiv ja inflatsiooni suurendav mõju. Kõrged naftahinnad suurendavad suurema töötlemis- ja transpordikulu kaudu toiduainete hindu. Kõrged hinnad piiravad kõigi ELi kodanike ostujõudu, kusjuures tugevaima löögi all on madalaima sissetulekuga perekonnad, ning pingestavad ettevõtete olukorda. Enim on mõjutatud energiamahukad sektorid, samuti transport ja põllumajandus, eriti aga kalandus, ja neid ootab ees vaevaline kohandumine. Ülemaailmselt tähendavad kõrgemad naftahinnad suurt sissetulekute nihet naftat tarbivatest naftat tootvatesse riikidesse, sealjuures EList vähestesse kolmandatesse riikidesse. Näiteks tähendab keskmiste naftahindade kasv võrreldes 2007. aastaga täiendavalt umbes 80 miljardi euro ELi tulu liikumist naftat tootvatesse riikidesse.

Ehkki energiakulude osa SKTs on vähenenud, sõltub ELi majandus täna enam imporditavast naftast kui 1995. aastal[2] ning on seega avatum hinnamuutuse mõjule. Kui varem toimunud äkilised lühiajalised hinnahüpped tulenesid peamiselt ajutistest teguritest, siis sel korral tuleneb naftahinna tõus nafta pakkumise ja nõudmise struktuuri muutumisest maailmamajanduses ning hind tõenäoliselt jääbki keskmises ja pikas perspektiivis kõrgeks.

EL on näinud ette seda struktuurinihet oma otsustes liikuda energiasäästu ja taastuvenergia arendamise suunas ning saada madala süsihappegaasiheite ja kõrge energiatõhususega majanduseks, mis sõltuks vähem impordist. Otsustavate meetmete võtmine võimaldab ELi majandusel säilitada oma konkurentsivõime ja paindlikkus üleilmsel toodete-, teenuste- ja kaubaturul. See pakub ka võimalusi teadusuuringuteks, innovatsiooniks ja investeeringuteks, mida ELi ettevõtjad saavad kasutada.

Seetõttu peaks poliitiline reaktsioon praegusele kõrgele naftahinnale olema selline, mis hõlbustaks nimetatud kohandusi ja valmistaks ELi riikide majandust ette kohandumiseks uue naftahinnaga. See protsess peaks käima käsikäes tõhusate meetmetega nimetatud kohanduste lühiajalise mõju pehmendamiseks kõige haavatavamatele meie ühiskonnas. Kuid me peame ka õppima mineviku vigadest, mistõttu peavad sellised meetmed olema suunatud ning nende käigus tuleb vältida uusi moonutavaid mõjusid. Samal ajal tuleb tagada ELi energia tarnekindlus, et vähendada haavatavust võimalikest tulevastest hinnakõikumistest rahvusvahelisel turul.

ÄKILINE NAFTAHINNA TÕUS

Viimastel kuudel on naftahind järsult tõusnud, saavutades püsihindades kõrgeima taseme pärast seitsmekümnendaid. Mai lõpul müüdi Brenti toornaftat umbes 132 dollarit barrel – üle kahe korra kallimalt kui aasta tagasi. 2008. aasta esimese viie kuu keskmine naftahind oli 105 dollarit barrel võrreldes 2007. aasta keskmise hinnaga 73 dollarit barrel, mis oli juba kolm korda rohkem 2002. aasta hinnast (25 dollarit barrel). Vahetuskursside muutumine, eriti dollari odavnemine, on teatud määral pehmendanud naftahinna tõusu mõju ELi majandusele. Siiski olid hinnad eurodes 2008. aasta mais 90 % kõrgemad kui 2007. aasta alguses.

Järgides toornafta hinna arengut on järsult tõusnud ka kütusehinnad tarbijatele. Ehkki tarbijahindade protsentuaalne tõus on olnud tänu maksustamise osale väiksem, on EL 27 riikide keskmised tarbijahinnad tõusnud aasta algusest järgmiselt: bensiinil (Euro-super 95) 6 %, diislikütusel 14 % ja kütteõlil 17 %. Mõnes sektoris nagu laeva- ja lennukikütuse puhul, mida ei maksustata, on protsentuaalne kasv olnud suurem.

Söe- ja gaasihinnad on naftahinnale järgnenud, olles viimase 12 kuuga tõusnud sama kiiresti või ka kiiremini. See tähendab, et kõrged naftahinnad on põhjustanud kõrged energiahinnad, sundides kogu Euroopa energiatarnijaid hindu tõstma.

Praegune tegelik hinnatase ületab 1980ndate alguses saavutatud tipphinnataset. Toornafta hinna[3] areng näitab, et kõrged hinnad ei ole harvad. Siiski alustasid üle kümne aasta samal tasemel püsinud hinnad 2001. aastal püsivat tõusu, mis 2007. aastal järsult kiirenes. Analüütikud prognoosivad, et hinnad jäävad lähikuudel sama kõrgeks või tõusevad veelgi.

MIKS ON HINNAD TÕUSNUD? NÕUDLUSE JA PAKKUMISE KEERUKAS SUHE

Naftahinna praegune hüppeline tõus on suurel määral põhjustatud nafta tarnimise ja nõudluse struktuursest nihkest maailmamajanduses.

Püsiv või isegi vähenev nafta pakkumine üritab sammu pidada kasvava ülemaailmse nõudmisega. Eelmised nafta hinnašokid, näiteks 1970ndatel, tekkisid tootjariikide tarnepiirangutest. Sel korral surub hindu üles korraga paljude erinevate nõudluse ja pakkumisega seotud tegurite mõju.

Nafta tarbimine OECD riikides väheneb. Nõudluse langust OECD riikides pärast 2005. aastat on tinginud aeglasem majanduskasv, kõrged hinnad ja energiatõhususe poliitika. Rahvusvaheline Energiaagentuur eeldab selle suundumuse jätkumist 2008. aastal.

Nõudluse kasvu muus maailmas juhivad kiiresti areneva majandusega riigid, eriti Hiina ja India. Nende kahe riigi nafta netoimport kasvab prognoosi kohaselt 5,4 miljonilt barrelilt päevas 2006. aastal 2030. aastaks 19,1 miljoni barrelini päevas – see on enam kui Ameerika Ühendriikide ja Jaapani import kokku.[4] Nõudlus kasvab kiiresti ka Lähis-Ida ja Aasia tootjariikides. OECD-väline nõudluse kasv on 2008. aastal 3,7 % ehk 1,4 miljonit barrelit päevas. Majanduskasv ja täiendavad tulud naftaekspordist on põhjustatud nimetatud nõudluse kasvust.

Paljudes riikides toetatakse nõudlust kütusetoetustega , mis on mõeldud kodumaiste tarbijate kaitsmiseks kõrgete hindade eest. Need toetused lähevad aga riigi rahandusele kalliks maksma, võttes ära vahendeid pikaajalise arengu ja majanduskasvu poliitikameetmetelt. Mõned riigid (Malaisia, India, Indoneesia, Taiwan ja Tai) on teatanud kavatsusest hinnakontrolli või toetusi vähendada või neist üldse loobuda. Hiina säilitab esialgu piirhinnad, et piirata inflatsiooni.

Sellises olukorras ei suuda naftatootmine püsiva suure nõudlusega tõenäoliselt sammu pidada.

Mil määral ja kui kiiresti saaks vaba tootmisvõimsust töösse rakendada, sõltub mitmesugustest piirangutest ja ebakindlatest asjaoludest. Paljud olemasolevad naftaväljad on saavutanud küpsuse ning nende tootlikkus langeb. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul on olemasolevate varude vähenemise korvamiseks vaja igal aastal täiendavalt 3 miljonit barrelit päevas.

Naftaväljade arv ja suurus vähenevad. Varasemad püsivalt madalad hinnad ja ebakindlus nõudluse taseme suhtes tulevikus on vähendanud uute naftaväljade otsimist ja piiranud investeerimist tehnoloogiasse. Uute naftaväljade puurimine ja nende kasutuselevõtmine on kulukas ning nõuab pikka teostusaega. Naftavälja arendamiskulud on tänapäeval kaks korda suuremad kui kolme aasta eest. Paljud potentsiaalsetest uutest väljadest asuvad „ebatavalistes maardlates” ehk raskesti ligipääsetavatel aladel nagu tõrvaliivadel või põlevkivil. Huvi uute investeeringute tegemise vastu varastesse tootmisetappidesse võivad pärssida ka mõnes tootjariigis kehtestatud kõrged kaevandusmaksud. Ehk teisisõnu: tänased kõrged hinnad on vajalikud uute varude arendamise toetamiseks. Peale hinnakaalutluste mõjuks „ebatavaliste maardlate” ekspluateerimine negatiivselt keskkonnale, muu hulgas tekitaks rohkem kasvuhoonegaase võrreldes tavaliste allikatega. Lisaks on puudus uute uuringute jaoks vajalikest seadmetest ning piisava tehnoloogilise kvalifikatsiooni ja insenerioskustega personalist.

Suurim potentsiaal naftatootmise laiendamiseks on keskendunud Lähis-Itta ja OPECi riikidesse, kus nafta pumpamises ja tootmises domineerivad riiklikud ettevõtted. Riigistatud äriühingud reageerivad nõrgemini turujõududele ning investeerivad vastumeelsemalt tehnoloogia edusammudesse. OPECi poliitika toornafta tarnimise suurendamise võimaluse ja suurte investeeringute tegemise suhtes tootmisvõimsuse suurendamiseks on püsivalt väga ettevaatlik.

Pakkumist on mõjutanud negatiivselt ka naftatöötlemistehaste kitsaskohad ja tootmisvõimsuse piirangud. Maailma naftatöötlemistehaste koguvõimsus ei ole viimastel aastatel suurenenud, sest madalate naftahindade juures ei peetud mõistlikuks sellesse investeerida. Lisaks on tõusnud ka uute tehaste ehitamiskulud. Hiljutised probleemid naftatöötlemistehastes pärast orkaanide Katrina ja Rita purustusi Ameerika Ühendriikides ja Mehhiko lahel on tootmisvõimsust veelgi vähendanud. Kuigi Euroopas on üldine tootmisvõimsus rahuldav, ei ole töötlemistehased varustatud teatavat tüüpi kütuste töötlemiseks piisavas koguses – näiteks diislikütuse puhul sõltub Euroopa puudujäägi katmisel Venemaa tarnetest, kuid bensiiniülejäägist vabanemisel Ameerika Ühendriikidest

Muud ajutise iseloomuga tegurid, mis on mõjutanud hinna arengut

Mitmed tegurid raskendavad täismahus tootmist mõnes maailma piirkonnas – nende hulka kuuluvad torujuhtmete saboteerimine või relvakonfliktide oht Nigeerias ja Iraagis, pumpamisvõimsuse vähenemine halva ilma tõttu Mehhiko lahel ning julgeolekuprobleemid Pärsia lahe piirkonnas laiemalt.

Dollari nõrgenemine on lisanud survet naftahindadele, sest naftasse investeerimist on peetud heaks kindlustuseks vääringu edasise odavnemise ja kiireneva inflatsiooni vastu.

Nagu muudessegi kaubaturgudesse, on rahaturgudel valitseva segaduse ajal alternatiive otsivad investorid ka maailma naftaturgu värsket kapitali süstinud. Raha sissevool kaubaturgudesse oli 2008. aasta esimeses kvartalis ligikaudu 70 miljardit dollarit, mis viitab viimastel aastatel ilmsele tõusvale trendile. Kuid mitteäriliste investorite kasvanud aktiivsuse mõju suurus ei ole käesoleval etapil veel selge. On mõningaid märke, et tähtaja- ja hetketuru seosed on suurendanud viimasel ajal lühiajaliste hindade kõikuvust, kuid neid suundumusi tuleks täiendavalt analüüsida.

Naftahinna tõus on pigem osa struktuurinihkest kui ajutine nähtus.

Rahvusvahelise Energiaagentuuri 2007. aasta ülevaates World Energy Outlook juhiti tähelepanu suurenevale nõudmisele energia järele OECD-välistes riikides, eriti Hiinas ja Indias, ning ennustati, et praeguse energiapoliitika juures võiks maailma energiatarve olla 2030. aastal 50 % suurem kui 2007. aastal, kusjuures kütustevalikus domineerivad jätkuvalt fossiilsed kütused, mille arvele jääb 84 % üldisest primaarenergiatarbe kasvust aastatel 2005–2030. Ehkki maailma naftavarud suudavad kasvavat nõudlust eeldatavasti rahuldada, eeldab see piisavaid investeeringuid vajaliku tootmisvõimsuse tagamiseks nafta töötlemisahelas ning kontsentreeritumat osa toodangus OPECi riikidelt. Varuvõimsus jääbki eeldatavasti väikseks.

Kui Euroopa Ülemkogus kokkulepitud poliitikat ei rakendata, tuleb ELi energiavajadust ka tulevikus rahuldada fossiilkütustega, sõltudes üha enam nende impordist. Euroopa komisjoni põhistsenaariumid[5] aastaks 2030 näevad ette, et vaatamata ELi riikide majanduse energiaintensiivsuse mõõdukale paranemisele on EL 27 kogu energiavajadus 2030. aastal 11 % suurem kui 2005. aastal[6]. Nafta jääks kõige tähtsamaks kütuseks, ehkki 2030. aastal ületaks selle tarbimine praegust vaid 6 %. Fossiilkütuste osa kogu energiatarbimises langeks 2030. aastaks vaid marginaalselt, sealjuures väheneks veidi tahkete ja vedelate kütuste kasutamine ning suureneks maagaasi kasutamine, mille nõudlus paisuks 2030. aastaks arvestataval määral.

Juhul kui Euroopa Ülemkogu otsuseid ei rakendata, ulatub taastuvenergia osatähtsus kogu primaarenergia tarbimises prognooside kohaselt 2030. aastaks vaid 12 %ni. See kataks peaaegu 60 % primaarenergia tarbimise kasvust (200 miljonit tonni naftaekvivalendis) aastatel 2005–2030, kuid ei saavuta ilmselgelt 20 % kogu energiatarbimisest aastaks 2020, kui ei võeta kokkulepitud lisameetmeid. Ilma uute investeerimisotsusteta langeks tuumaenergia osatähtsus kogu energiatarbimises veidi: 14 %lt 2005. aastal 10 %le aastal 2030. Ilma uute poliitiliste otsusteta suureneks omamaiste ja süsinikuvabade energiaallikate üldine osatähtsus marginaalselt: 21 %lt 2005. aastal 22 %le aastal 2030. Seetõttu kasvaks impordisõltuvus 2030. aastaks 14 protsendipunkti, jõudes 67 %ni. Euroopa sõltuks oma naftatarbimises 95 % ulatuses impordist. Samuti suureneks gaasi import praeguselt 58 %lt 84 %le. Selle vaid praeguseid trende järgiva stsenaariumi kohaselt, mis ei arvesta Euroopa Ülemkogu otsustega, kasvaksid EL 27 CO2 heited märgatavalt, ületades 1990. aasta taseme 2020. aastaks 5,1 % ja 2030. aastaks 5,4 %. Need väljavaated näitavad selgesti vajadust Euroopa Ülemkogus kokku lepitud 2020. aasta eesmärkide kohta kiire otsuse tegemiseks ja eesmärkide rakendamiseks.

MÕJUD ELI MAJANDUSELE

Inflatsioon

Tõusnud naftahind põhjustab ELis inflatsiooni. Inflatsiooni hiljutise suurenemise on põhjustanud eelkõige energia ja toiduainete hinnatõus, mis moodustab keskmiselt vastavalt 10 % ja 20 % leibkondade kuludest. Energiainflatsiooni osa euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi tõusus oli 2007. aasta neljandas kvartalis 0,8 %. Samuti on tõusnud mitme põllumajandussaaduse, nagu nisu, piimatoodete ja liha hinnad. ELi piires on toiduainete ja energia hindade osa üldises inflatsioonis siiski väga erinev. Seda põhjustab toidu- ja energiakulude suhtelise osatähtsuse kõikumine leibkondade kogukuludes ning vedelkütuse ja elektri hinna reguleerimine mõnes riigis. Samuti võib hindade arengut üksikutes riikides mõjutada konkurentsi määr energiaturgudel. Prognoosid suuremate euroala riikide kohta näitavad, et naftahinna 10 eurose tõusu otsene tagajärg oleks inflatsiooni kasv 0,6–0,8 protsendipunkti esimesel aastal pärast hinnatõusu.

Üldiselt jäävad naftahinnad tõenäoliselt kauaks kõrgeks. Enim on mõjutatud vaesemad leibkonnad, kelle kuludes on energia- ja toiduainekulud suurema osatähtsusega.

Mõju leibkondadele

Energiakulud moodustavad olulise osa leibkonna eelarvest ning see suundumus eeldatavasti süveneb tulevikus. See tähendab, et eurooplased peavad eraldama täiendavaid vahendeid oma energiaarvete tasumiseks. Majapidamises ja isiklikus transpordis kasutatavate vedelkütuste hinnatõusu määr 2007. aasta aprilli ja 2008. aasta aprilli vahel ületas tugevasti sama perioodi üldise ühtlustatud tarbijahinnaindeksi tõusu. Ühtlustatud tarbijahinnaindeks on tõusnud Euroopa tasandil 3,6 %, majapidamises kasutatava vedelkütuse hinnad 35,2 % ja transpordivahendites kasutatava vedelkütuse hinnad 12,7 % Siiski mõjutavad kütuse hinnatõusud üksikuid liikmesriike erinevalt. Kõrgeimat hinnatõusu määra täheldati Ühendkuningriigis (69,1 %). Mitmes liikmesriigis (Belgia, Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Luksemburg, Soome) ületas hinnatõusu määr Euroopa keskmist.

Eratranspordi kütusehindade tõusumäärad olid konvergentsemad. Kõnealune näitaja oli kõrgeim Eestis (25,1 %) ja madalaim Sloveenias (4,8 %). Lisandub kaudne mõju muudele leibkondade eelarvetes olulistele punktidele nagu transporditud kaubad.

Nafta hinnatõusu sektorikohane mõju

Kalandussektoris moodustavad hinnangulised kütusekulud praeguste hindade juures rohkem kui 2,4 miljardit eurot aastas ehk üle 30 % ELi lossitava kalasaagi väärtusest. Mõned operaatorid, eriti traalerid, saavad raskeima hoobi, sest nende kütusekulu võib moodustada kuni 50 % sissetulekust. Samas on kalahinnad püsinud viimastel aastatel muutumatuna või isegi langenud. Järelikult toodab tööstusharu traalereid kasutav osa kahjumit või ainult marginaalset kasumit. Kalatööstuse puhul lisandub kütuse hinnatõusust tulenev suurenenud väline majandussurve varasemale, laevastiku liigse tootmisvõimsuse ja ülepüügist vähenenud kalavarude survele.

Kõrged naftahinnad võivad oluliselt mõjutada põllumajandussektori kasumlikkust ja konkurentsivõimet. Mõju peretalude sissetulekule on erinevates ELi liikmesriikides erinev, sõltudes mitte ainult kulude liigendusest, vaid ka põllumajandussektori kasumlikkusest. Naftahinnast otseselt mõjutatud kulude (kütus, väetised ja taimekaitsevahendid) osatähtsus talu kogukuludes sõltub oluliselt põllumajandustootmise liigist.

Nafta domineerib jätkuvat transpordisektoris , kus see katab 97 % energiatarbimisest. Tööstuses võivad transpordikulud moodustada 1–10 % toote lõppväärtusest. Leibkonnad kulutavad 13,6 % kogu lõpptarbimisest transpordile. Seetõttu tähendaks toornafta hinna kahekordistumine transpordi maksumuse 12–15 % tõusu, mis võib moodustada peaaegu 1 % leibkondade lõpptarbimisest. Lennundussektoris prognoosib Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon (IATA) 2008. aastaks 2,3 miljardi dollari suurust kahjumit, kui nafta hind on 106,5 dollarit barrel.

Võib oodata, et tõusnud naftahinnad mõjutavad eriti neid tööstusharusid, mis sõltuvad oma tegevuses enam kütusest. Põhikeemiatööstuses on nafta ja gaas peamised kulukomponendid, sest nafta on samaaegselt nii peamine tooraine kui ka energiaallikas. Naftahinna tõus mõjutab otseselt enamiku plasti ja kummi tootmisel kasutatavate keemiliste vahesaaduste hindu.

Autotööstuses võivad nafta hinnatõusud tõenäoliselt kannustada energiatõhusate sõidukite alaseid teadusuuringuid ja turundust ning investeeringuid kütusetõhususse. Praegu on suurem osa jõupingutusi suunatud traditsiooniliste kütuste põhise energiatarbimise mõju vähendamisele. Bensiini hindade praeguse taseme juures pöörab tarbija üha suuremat tähelepanu ekspluatatsioonikuludele, andes tööstusele turuargumendi kütusetõhususe parandamiseks ja turustrateegia kohandamiseks.

Kõrged naftahinnad võivad luua ka võimalusi, sest tekib nõudmine uute tehnoloogiate ja protsesside järele ning need muutuvad konkurentsivõimeliseks. Sektorid, mis võivad olukorrast kasu saada, on taastuvenergia sektor ja need, mis tegelevad energiatõhusate tehnoloogiatega. On ilmne vajadus laiendada tõhusamate, säästlikumate ökotehnoloogiate alaseid teadusuuringuid – ja selles valdkonnas on ELil oluline edumaa. Võib oodata, et praegused turutingimused suurendavad nõudlust energiasäästu ja energiatõhusate toodete ja süsteemide ning mittefossiilsete kütuste järele koos sellega kaasneva nõudluse kasvuga asjaomaste energiatehnoloogiate järele. Kirjeldatud olukorras võivad liikmesriigid otsustada vaadata läbi ka tuumaenergia osa oma energiaallikate struktuuris.

MAKROMAJANDUSLIK MÕJU ARENGUMAADELE

Toiduainete ja nafta hinnatõus suurendab oluliselt tarbijahinna inflatsiooni enamikus arengumaades. Kui samal ajal tõuseb ka üldine palgamäär ja hinnatase, muutub inflatsioon senisest püsivamaks. Kuna nafta hind tõuseb, muutub energiahindade subsideerimine teatavates arengumaades riigi rahanduse jaoks üha raskemaks.

Arengumaades, kes on nafta netoimportijad, lisandub kütusehindade tõus survele, mida avaldab toiduainete hinnatõus, ja see paneb raskesse olukorda kõige vaesemad. Nende riikide kaubandustingimuste halvenemine toob kaasa jooksevkonto puudujäägi suurenemise ja seega on neil vaja leida täiendavaid väliseid rahastamisallikaid. Naftale tehtavate kulutuste suurenemine mõjutab negatiivselt kaubandusbilanssi ja ka jooksevkonto tasakaalu, kui seda ei õnnestu tasakaalustada muude välistehingutega. Vastumeetmena tuleb devalveerida valuuta, et vähendada importi ja suurendada eksporti (mis aga tõstab veelgi imporditava nafta hinda) ja/või tõsta intressimäära, et tasakaalustada välisvaluuta netoreserve ja kaasata täiendavaid väliseid rahaallikaid. Intressimäära tõus ja välisvaluuta reservi vähenemine võib aeglustada majanduskasvu ja suurendada rahanduse haavatavust.

Arengumaadele, kes on nafta netoeksportijad, põhjustab naftast saadava sissetuleku suurenemine märkimisväärset välisvaluuta laekumist, mis aitab kaasa tegeliku vahetuskursi tõusule ja vähendab samal ajal välisturul muude kaupade ja loodusvarade konkurentsivõimet. Need kohanemisraskused avalduvad eeskätt makromajanduspoliitikas ja neile lisandub sageli naftast saadava sissetuleku puudulik haldamine. Paljud naftat eksportivad arengumaad on naftatulude alusel moodustanud fondid, mis taasinvesteerivad naftatulu ja mida saab kasutada majanduse stabiliseerimiseks ebasoodsamatel perioodidel tulevikus .

EUROOPA LIIDU POLIITIKA

ELi tegutsemine pärast hiljutist naftahinna tõusu peaks põhinema eeldusel, et keskmises ja pikas perspektiivis hind tõenäoliselt jääbki kõrgeks . See tähendab, et positiivsete tulemuste kiireks saavutamiseks tuleb struktuurilist kohanemist kiirendada. Samal ajal on vaja leevendada hinnatõusu lühiajalist negatiivset mõju kaitsetutele elanikerühmadele, aidates neil kohaneda uue turuolukorraga. Ettevaatlikkusega tuleb suhtuda ettepanekutesse tasakaalustada naftahinna tõusu maksuvähendustega. Järele ei tohi aga anda kiusatusele korvata nafta hinna tõusu mõju maksude vähendamisega. Sellest saaksid tõenäoliselt tulu eeskätt naftat tarnivad riigid. See tooks kaasa edasise hinnatõusu, moonutaks ühisturu toimimist ja kahjustaks ELi püüdlusi suurendada energiatõhusust.

Peamine poliitikameede peab olema ELi energiatõhususe suurendamine ja tema sõltuvuse vähendamine fossiilkütustest. Seda lähenemisviisi järgitakse ka kliimamuutuse ja taastuvenergia alaste ettepanekute paketis, mille eesmärk on suurendada ELi energiaga varustamise kindlust, vähendades sõltuvust imporditavast fossiilkütusest, võttes kasutusele uusi tarneallikaid, arendades taastuvatel energiaallikatel põhinevat energeetikat ja suurendades energiatõhusust. EL oli piisavalt ettenägelik, et seada endale eesmärk saada vähem süsihappegaasiheiteid tekitavaks majanduseks, määrates kindlaks sellekohased eesmärgid aastaks 2020, et valitsused, ettevõtjad ja majapidamised saaksid eesmärgi saavutamiseks kasutada sobivas vahekorras investeeringuid, stiimuleid ja kohustusi. See lähenemisviis parandab ka ELi tööstuse konkurentsivõimet, kuna vähendab sõltuvust naftahinna muutumisest. Hinnamuutuste mõju ELile ja liikmesriikidele aitab samuti vähendada kokkulepe teha järgmised olulised sammud toimiva energia siseturu loomiseks.

Esimesed sammud – tarbijaile avalduva mõju leevendamine

Hinna hüppeline tõus avaldab mõju Euroopa leibkondadele. Liikmesriikidel on võimalik leevendada selle mõju kõige kaitsetumatele elanikerühmadele .

- Hiljutine hinnatõus mõjub kõige raskemini neile, kes kulutavad suhteliselt suurema osa sissetulekust energiale. Kõige vaesemate leibkondade toetamine võib olla põhjendatud ja vajalik, kuid toetus peab olema sihtotstarbeline ja aitama kohaneda nafta uue hinnatasemega. Erilise hoolega tuleb jälgida, et toetus ei muutuks kunstlikuks hüvitiseks, mis takistab struktuurset kohandumist ja energianõudluse vähendamist. Hüvitusmeetmed ei tohiks sõltuda kütuse hinnast ja nende eesmärk peaks olema sissetuleku ümbersuunamine, millega vähendatakse energia hinna tõusust tulenevat tegeliku sissetuleku langust. Eelistada tuleks sissetuleku vähenemise korvamise meetmeid, mitte aga muud tüüpi meetmeid, näiteks kütusevautšereid, mis võivad hägustada energiahinna tõusust tulenevat muutuste läbiviimise vajadust.

- Nafta maksustamise korra järsku muutmisse tuleb suhtuda ettevaatusega, kuna valesti kavandatud meetmed võivad hinda hoopiski tõsta. Maksude alandamine annab nafta tootjatele ja turgudele vale märguande, et kui valitsus alandab makse, siis tarbija suudab ja soovib võtta enda kanda ka tulevase hinnatõusu tagajärjed. Liikmesriigid ei tohiks jätta muljet, et riik kompenseerib energia hinna tõusu. Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu hiljutisel koosolekul meenutati 2005. aasta Manchesteri kokkulepet, mille kohaselt „tuleks vältida turgu moonutavaid maksupoliitilisi ja muid sekkumismeetmeid, mis takistavad vajalikke kohandusi. Meetmed, mida võetakse selleks, et leevendada kõrgete naftahindade mõju vaesemate elanikerühmadele, peaksid olema lühiajalised ja sihtotstarbelised ning nad ei tohi põhjustada moonutusi.“

- Naftat tarbivate ja naftat tootvate riikide tippkohtumise korraldamine. Naftaturu tasakaalustamine on nii naftat tootvate kui ka naftat tarbivate riikide huvides ja probleeme aitaks lahendada ülemaailmne dialoog. EL võib aidata korraldada naftat tarbivate ja naftat tootvate riikide kõrgetasemelist kohtumist, kus arutataks tervet rida naftaga seotud küsimusi, sealhulgas nõudluse prognoosi, investeerimisvajadust ja lähenemisviiside kooskõlastamist.

- EL võib kaasata rahvusvahelist üldsust, et aidata kaasa naftat importivate riikide majanduse struktuursele kohandamisele, leides uusi rahastamisallikaid, nagu energiatootjad, naftasolidaarsusfondid ja erainvestorid.

Struktuursete muudatuste tegemine keskmises perspektiivis

- Tuleb tihendada ELi dialoogi peamiste naftatarnijatega nagu Norra, Venemaa ja OPECi riigid. Komisjon rõhutab, et on eriti tähtis, et EL ja tema liikmesriigid kõneleksid energiasuhete küsimuses ühel häälel ja kooskõlastaksid oma tegevust. Dialoogide eesmärk peaks olema avada uusi investeerimisvõimalusi ja arendada tootmist ning muuta tõhusamaks ja läbipaistvamaks nii turu pakkumise kui ka nõudluse poolt. Komisjon taotleb nende dialoogide käigus ka edaspidi ELi energiaga varustamise kindluse suurendamist.

- Jälgida konkurentsi nafta ja naftatoodete töötlemise, tootmise ja müügi valdkonnas. Kui nafta hind on kõrgem, on varasemast tähtsam tagada, et hind kujuneks turul tavapärase konkurentsi tingimustes. Komisjon jätkab valdkonnas toimuva jälgimist ja võtab meetmeid, kui avastab konkurentsimoonutusi.

- Hindade kõikumist aitaks vähendada ka kaubanduslikke naftavarusid käsitlevate andmete läbipaistvuse ja usaldusväärsuse ning nende avaldamise sageduse suurendamine . Komisjon uurib võimalust järgida mõne oma kaubanduspartneri eeskuju ja tagada, et andmed kaubanduslike naftavarude kohta oleksid avalikud.

- Aasta lõpul ilmuvas teises strateegilises energeetikaülevaates pöörab komisjon peatähelepanu varustuskindlusele ja energiaalasele välispoliitikale. Muu hulgas pööratakse tähelepanu ELi energiaalase välispoliitika tõhustamisele, et tagada terve ELi energiaga varustamise kindlus.

- Teisele strateegilisele energeetikaülevaatele lisatakse ettepanek vaadata läbi nafta julgeolekuvarude alased ühenduse õigusaktid, et luua lihtne ja terviklik raamistik ning suurendada läbipaistvust. Ette tuleks näha varude loomise kohustus, kohustuse täitmise viisid, varude kasutamise koordineerimine, aruandlus ning nõuded andmete kättesaadavusele. Uuritakse ka ELi naftatöötlemistehaste võimsuse ebapiisavuse küsimust. Komisjon täiustab energiaturu seiret, et saada vajalikke turuandmeid ja asjakohast teavet.

- Uuritakse, kuidas kasutada maksusoodustusi vähese süsihappegaasiheitega majandusele ülemineku toetamiseks ja soodustamiseks. Komisjon uurib, kuidas tuleks muuta energia maksustamise direktiivi. Eesmärk on saavutada, et energiat maksustatakse kõige tõhusamal ja turgu kõige vähem moonutaval viisil, võttes arvesse väliskulusid ja toetades ELi energiapoliitika üldisemaid eesmärke. Autode maksustamist võiks muuta tulemuslikumaks, et suunata tarbijaid kasutama energiasäästlikumaid autosid.

- Naftatootjate lisatulu tuleks investeerida. Mõned liikmesriigid kaaluvad lisatulude maksustamist . Mitu Euroopa riiki (Norra, Ühendkuningriik) on kehtestanud nafta- ja gaasiettevõtete tuludele spetsiaalse kasumimaksu. Kuid nafta- ja gaasiettevõtted kasutavad oma tulusid uute leiukohtade uurimiseks ja paljud neist teevad investeeringuid vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogiatesse, mis aitavad tulevikus vähendada survet nafta hinnale. Tuleb leida võimalusi julgustada investeerima fossiilenergiasse ja muusse energiasse, leiukohtade uurimisse ja jaotussüsteemi. Uuringutesse, tootmisse ja uutesse tehnoloogiatesse investeerimise vähenemist uute maksude kehtestamise või muude meetmete tagajärjel tuleks igal juhul vältida.

- EL süvendab energiaalast dialoogi naaberriikide ja arengumaade hulka kuuluvate partneritega , et aidata neil suurendada investeeringuid energia infrastruktuuri, sealhulgas pöörata rohkem tähelepanu taastuvenergia kasutamisel põhinevatele lahendustele ja energiatõhususele. Ta osutab ka asjaolule, et kütuse subsideerimine vähendab kütusetõhususe suurendamiseks kehtestatud stiimulite mõju.

Struktuursed muudatused pikemas perspektiivis

- Ülemkogu 2007. ja 2008. aasta otsuste kohaselt peaksid liikmesriigid viima lõpule töö, mida nad teevad vastavalt komisjoni 2008. aasta jaanuaris esitatud taastuvenergiat ja kliimamuutust käsitlevatele ettepanekutele, ning seadma eesmärgiks poliitilise üksmeele leidmise käesoleva aasta lõpuks . Võetud eesmärkidele seaduse jõu andmisega saavad investorid tagatised, millele toetudes saavutatakse oodatud pööre erinevate energiate kasutamises ja muudetakse kõrgetest hindadest tulenevad raskused ELi eelisteks. Seetõttu soovitab komisjon tungivalt liikmesriikidel ja Euroopa Parlamendil keskenduda eelkõige ettepanekute pakme nendele koostisosadele, mis vajavad veel läbiarutamist.

- Veelgi tuleb parandada tõhusust ja kohandada nõudlust. On loomulik, et energiatoodete hinnatõusuga käsikäes kasutatakse majanduslikke ja õiguslikke mõjureid, et suurendada energiatõhusust. Kõrgete hindade tõttu tuleb muuta käitumist, sest energia on piiratud ressurss, mida tuleb kasutada mõistlikult ja tõhusalt. ELi eelis seisneb tema suuremas energiatõhususes võrreldes teiste turuosalistega mujal maailmas, kuid 2006. aasta energiatõhususe tegevuskavas esitatud 20 % kokkuhoiu saavutamiseks tuleb veel palju vaeva näha. Pragu rakendatav ökodisaini direktiivis on sätestatud energiatõhususe nõuded, mis tuleb Euroopa Liidu turul kehtestada.[7] Andmete kohaselt on majapidamistel ja ettevõtetel kasulik investeerida energiat säästvatesse seadmetesse ja tavadesse. Näiteks Ühendkuningriigi energiasäästufondi arvutuste kohaselt oleks aastas võimalik vähendada CO2 heidet umbes 6 miljoni tonni võrra ja säästa üle 700 miljoni naelsterlingi, kui soojustada kõikide selleks sobivate majade seinad. Euroopa Komisjon teeb selle aasta teisel poolel ettepaneku laiendada direktiivi ehitiste energiatõhususe kohta.[8]

- Komisjoni liikmesriikide energiatõhususe tegevuskavade[9] analüüsist selgub, et poliitilisel tasandil võetud eesmärkide ja eesmärkide saavutamiseks tehtud ettepanekute vahel haigutab tühik . Liikmesriigid peavad tõsiselt kaaluma võimalusi tõhustada oma energia kokkuhoiu kampaaniaid, sealhulgas nägema ette toetused elu- ja muude hoonete omanikele energia kokkuhoiuks vajalike tööde tegemiseks. Berliinis asutatud energiasäästupartnerluste näitel võib kinnitada, et era- ja avalike hoonete soojuspidavuse suurendamist saab rahastada aastase energia kokkuhoiu (26 %) arvel.

- Energiamahukad tööstusharud peavad suurendama energiatõhusust. Kuna energia hind tõuseb ja kliimamuutusega seotud eesmärgid on kindlaks määratud, sõltub energiamahukate majandussektorite käekäik keskmises ja pikemas perspektiivis energiakulu ja CO2 heitkoguste vähendamisest. Seda eesmärki tuleb arvestada kõnealuste valdkondade toetamise meetmete väljatöötamisel ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames. 2008. aasta jaanuaris avaldatud keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse läbivaadatud suuniste[10] kohaselt on liikmesriikidel võimalik anda toetust investeeringutele, mida tehakse energiatõhususe suurendamiseks, taastuvenergia ja teatavate biokütuste kasutamiseks ning tootmise muutmiseks loodushoidikumaks. Mida kõrgem on energia hind, seda tasuvamad on sellised investeeringud.

- Transpordisektori energiatõhususe suurendamiseks tuleb teha struktuurseid ja tehnoloogilisi muudatusi. Arvesse tuleb võtta kauba- ja reisijateveo väliskulusid. Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi Eurovignette'i direktiiv, et liikmesriikidel oleks võimalik raskeveokite maksustamisel arvesse võtta väliskulusid. Naftahinna tõus sunnib kasutusele võtma energiatõhusamaid transpordiliike. Mõned neist liikidest, näiteks laeva-, raudtee- ja bussitransport, on tõhusamad, kuna need on ühistranspordiliigid, mis annavad mastaabisäästu. Lisaks rakendab komisjon uut autode CO2 heitkoguste vähendamise ja kütusetõhususe strateegiat[11]. Selle strateegia raames tegi komisjon hiljuti ettepaneku võtta vastu kaks õigusakti: üks, millega vähendatakse uute autode CO2 heitkoguseid aastaks 2012 keskmiselt 130 grammini kilomeetri kohta,[12] ning teine, millega vähendatakse rehvidega seotud CO2 heitkoguseid[13].

- Eelnevale lisaks ootavad ümberkorraldused ka kalandussektorit. Valdkonda ümber korraldades tuleb läbi mõelda abinõud, mis pakuksid kaitset majanduslike ja sotsiaalsete tagasilöökide eest. Kohandamise saab vastavalt ümberkorraldus- ja kasutusest kõrvaldamise kavadele läbi viia Euroopa Kalandusfondi raamistikus ja tema rahastamisel. Kõnealuste kavadega nähakse ette laevade arvu vähendamine, ajakohastamine ja energiatõhususe suurendamine ning sotsiaalsed ja ümberõppemeetmed. Kaalutakse ka muude valdkonna kohandamise toetamise meetmete võtmist. Sellised sekkumised ei tohiks konkurentsi moonutamise vältimiseks olla otseselt seotud kütusehindadega.

- Praegu uurib komisjon, kuidas aitaksid leibkondade energiasäästu suurendada maksusoodustused, otsetoetused ja käibemaksumäära alandamine. Komisjon esitab uuringu tulemused sügisel. Mõned liikmesriigid on juba võtnud meetmeid, sealhulgas otsetoetused, et julgustada leibkondi ostma energiasäästlikumaid seadmeid, ning näinud ette võimaluse vähendada tulumaksu, et korvata energia säästmiseks tehtavaid kulutusi.

- Nafta, söe ja gaasi kõrge hind tingib vajaduse mitmekesistada ELi energiaallikaid, ning vähendab taastuvenergia ja fossiilkütuse hinnaerinevusi. Kuna biokütused on bensiini ja diislikütuse otsesed asendajad, muutub nende hind eeldatavasti koos bensiini ja diislikütuse hinnaga. Sellest võib järeldada, et taastuvate biokütuste kasutamine ei vähenda naftahinna tõusu mõju tarbijatele, kuid kuna energiaallikate ring mitmekesistub, aitab see suurendada energiaga varustamise kindlust. Kui kütuse koostises saab kasutada rohkem taastuvkütust, aitab see leevendada tulevikus tekkida võivate naftakriiside mõju. Mööndes, et liikmesriigid otsustavad ise, kas nad kasutavad tuumaenergiat või mitte, võib neil olla vaja uuesti läbi vaadata küsimus, milline osa kogu nende energiavajadusest kaetakse tuumaenergiaga.

KOKKUVÕTE

Naftahinna tõus peaks kannustama ELi terviklikult ellu viima kliimamuutuse ja energiapoliitikat. Lühemas perspektiivis kogevad teatavad majandussektorid ja rahvastikurühmad energia kallinemisest tulenevaid raskusi, kuid lahendus peitub energianõudluse vähendamises ja kõikide majandussektorite energiatõhususe suurendamises. Liikmesriigid võivad lühiajaliselt võtta leevendavaid meetmeid, mis peavad aga olema sihtotstarbelised ja mitte moonutama siseturgu.

Seda arvestades soovitab komisjon Euroopa Ülemkogule järgmist:

- kinnitada oma otsusekindlust võtta meetmeid, et 2008. aasta lõpuks muuta õiguslikult siduvaks 2020. aasta taastuvenergia, biokütuste ja kasvuhoonegaasi vähendamise eesmärgid, mis on ülioluline energiatõhususe märkimisväärseks parandamiseks ja ELi energiaallikate mitmekesistamiseks;

- hoogustada ettevõtete ja kodumajapidamiste energiatõhususe suurendamist, et saavutada kiiremat ja suuremat kokkuhoidu kooskõlas kokkulepitud eesmärkidega;

- võtta arvesse, et varsti avaldatavas varustuskindlust ja energiaalast välispoliitikat käsitlevas strateegilises energiaülevaates esitatakse ka aruanne nafta- ja bensiinituru toimimise kohta. Lisaks ettepanekutele nafta julgeolekuvarude läbipaistvuse parandamise kohta esitab komisjon selles ka ülevaate, milles käsitletakse kaubanduslike naftavarude läbipaistvuse suurendamise teostatavust;

- võtta arvesse, et komisjon uurib, kuidas tuleks muuta energia maksustamise direktiivi, ja teeb peatselt ettepaneku vaadata läbi Eurovignette'i direktiiv, lähtudes energiatõhususe suurendamise taotlusest;

- võtta arvesse komisjoni kavatsust esitada sügisel aruanne maksusoodustuste tegemise, sealhulgas käibemaksumäära alandamise võimaluste kohta energia säästmise stimuleerimiseks ;

- toetada peamiste naftat tootvate ja seda tarbivate riikide naftaturge käsitleva kõrgetasemelise kohtumise korraldamist ning tugevdada piirkondlikke ja kahepoolseid dialooge turulepääsu parandamiseks ja turu läbipaistvuse suurendamiseks;

- nõustuda, et liikmesriigid võivad põhjendatud juhtudel anda sihtotstarbelist abi kõige kaitsetumatele leibkondadele;

- nõustuda, et majandusvaldkondadele, mida naftahinna tõus mõjutab kõige rohkem, võivad liikmesriigid anda sihtotstarbelist abi, millega toetatakse tööstusliku otstarbe muutmist ja ümberõpet, tootmisvõimuse ning nafta tarbimise vähendamist. Naftahinna tõusu otsese mõju leevendamiseks võetavad meetmed peavad olema proportsionaalsed ja aitama pikemas perspektiivis kaasa üleminekule vähem süsihappegaasiheiteid tekitavale majandusele;

- nõustuda, et kalandussektor tuleb ümber korraldada, samal ajal vähendades majanduslikke ja sotsiaalseid tagasilööke. Komisjon teeb peatselt ettepaneku võtta kiiresti meetmeid, millega antakse toetust kõige ebasoodsamas olukorras olevates valdkondades kasutatavatele laevadele, et vältida nende kasutusest väljumist;

- nõustuda, et ELi ja liikmesriikide üldise arengupoliitika ja toetusprogrammide raames tuleb toetada arengumaid, kes on nafta netoimportijad, et lühemas perspektiivis leevendada neis riikides naftahinna tõusu mõju, suurendada energiatõhusust ja töötada välja kütused, mida saab kasutada fossiilkütuste asemel.

[1] KOM (2008) 321.

[2] 2007. aastal tõusis ELi energiasõltuvus naftast 82,2 %ni võrreldes 74,4 %ga 1995. aastal. Eurostat, Energeetika-, transpordi- ja keskkonnanäitajad , 2007. aasta väljaanne.

[3] OPECi korv, mis on väga lähedal EL-27 toornafta tarnekuludele.

[4] Rahvusvaheline Energiaagentuur, World Energy Outlook 2007 .

[5] Euroopa Komisjon, Euroopa energia ja transpordi arengutendentsid aastani 2030 (ajakohastatud 2007. aastal).

[6] See vastab lõpliku energiatarbimise 20,5 % tõusule, eriti transpordi ja tööstuse vajadusteks. Majapidamiste energiavajadus tõuseb demograafilisi ja elulaadimuutusi arvesse võttes eeldatavasti vaid 12 %.

[7] Direktiiv 2005/32/EÜ

[8] Direktiiv 2002/91

[9] KOM(2008) 11.

[10] 2008/C 82/01, ELT C 82, 1. 4. 2008.

[11] KOM(2007) 19.

[12] KOM(2007) 856.

[13] KOM(2008) 316.