28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/23

—

tuletab meelde, et territoriaalsest ühtekuuluvusest saab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrval Euroopa Liidu poliitika sektoriülene eesmärk;

—

kinnitab, et eesmärk on anda kõikides ühenduse piirkondades juurdepääs infrastruktuuridele ja üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, aidates nii kaasa inimeste elukvaliteedi paranemisele. Selleks on vaja kohaldada mehhanismi, mis suudab tagada ühenduse kui terviku harmoonilise arengu;

—

leiab, et regionaalpoliitika peaks uuest eesmärgist lähtuvalt üle vaatama. See eeldab, et regionaalpoliitikat ei viida tagasi liikmesriikide tasandile ning otsitakse õiget tasakaalu nende kulutuste vahel, mis tehakse konkurentsivõime vallas, ja nende kulutuste vahel, mille eesmärk on vähendada erinevusi piirkondade vahel. Sellega seoses kutsub ta komisjoni üles tegema kokkuvõtte vahendite sihtotstarbelisest eraldamisest;

—

toetab uute näitajate väljatöötamist, mis võimaldaks piirkondlike erinevustega kõikides avalikes poliitikates paremini arvestada;

—

palub, et territoriaalse koostöö kolmele osale eraldataks täiendavaid rahalisi vahendeid, arvestades nende vaieldamatut panust Euroopa integratsiooni;

—

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi täitmiseks tuleb ühtlustada sektoripoliitikaid ja ühtekuuluvuspoliitikat, võttes kõikides sektoripoliitikates territoriaalse mõjuga arvesse juba nende kujundamisel;

—

tuletab meelde üldhuviteenuste ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olulisust territoriaalse ühtekuuluvuse kandjatena ja kahetseb, et enne komisjoni õigusakti ettepaneku esitamist ei ole ühenduse poliitika territoriaalset mõju nendele teenustele uuritud ega hiljem hinnatud;

—

leiab, et hea territoriaalne juhtimine on selle eesmärgi täitmisel määrava tähtsusega, ja rõhutab, et juhtimist tuleb parandada tõhustades mitmetasandilise juhtimise raames koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega.

Raportöör

:

Jean-Yves Le Drian (PES/FR), Bretagne'i piirkondliku volikogu esimees

1.

kiidab heaks selle, et Euroopa Komisjon võttis 6. oktoobril 2008. aastal vastu rohelise raamatu territoriaalse ühtekuuluvuse kohta. Roheline raamat võimaldab Euroopa tasandil algatada laiaulatusliku arutelu selle mõiste üle, millest saab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrval kooskõlas ratifitseerimisel oleva lepinguga (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3) Euroopa Liidu poliitika sektoriülene eesmärk (1);

2.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse kohaldamisala tuleks täpsemalt määratleda. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon võtaks määratlemisel aluseks territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika kolm mõõdet, mida on kolmandas ühtekuuluvusaruandes kirjeldatud järgmiselt: parandusmõõde, mille abil „vähendada olemasolevat ebavõrdsust”; ennetusmõõde, mille kaudu „muuta selgemaks (…) sektoraalne poliitika, millel on ruumiline mõju” ning kolmandaks ärgitav mõõde, mille abil „arendada territoriaalset integratsiooni ja soodustada regioonidevahelist koostööd”;

3.

leiab, et territoriaalne ühtekuuluvus peaks hõlmama merendusmõõtme;

4.

peab vajalikuks minna tulevikus kaugemale komisjoni poolt rohelises raamatus tõstatatud küsimustest, selleks et võtta arvesse territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste poliitilist ulatust ühenduse tasandil; toetab ettepanekut tõhustada koostööd erinevate asjaomaste asutuste ja sidusrühmade vahel. Komitee nõustub, et territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõte ühendab majanduslikku tõhusust, sotsiaalset ühtekuuluvust ja ökoloogilist tasakaalu, asetades säästva arengu poliitikakujunduse keskmesse, seejuures võetakse aluseks üksikute piirkondade vastavad territoriaalsed tingimused;

5.

palub komisjonil koostada konsulteerimisperioodi lõpus valge raamat, milles tuleks täpsustada territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste ja eesmärgid ELi tasandil ja viia läbi ühenduse kõigi poliitikate territoriaalset mõju hindamine;

6.

tuletab meelde oma neljandas ühtekuuluvuse aruandes esitatud üleskutset võtta edaspidi ühtekuuluvuspoliitikas rohkem arvesse territoriaalse ühtekuuluvuse küsimusi (2), unustamata samas ka sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust, mis on oluline ühenduse eesmärk erinevuste vähendamiseks;

7.

rõhutab, kui oluline on territoriaalse ühtekuuluvuse kui poliitilise eesmärgi lisamine sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele, võimaldades sel moel ühendusel paremini Euroopa Liidus solidaarsust tugevdada ja panustada tõhusalt säästvasse arengusse, arvestades samas subsidiaarsuse põhimõtte ja pädevuste jaotusega eri valitsemistasandite vahel;

8.

rõhutab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki tuleb kohaldada kogu Euroopa territooriumile, s.t kõikidele Euroopa Liidu piirkondadele, kahjustamata samas regionaalpoliitika ja struktuurifondide meetmete raames kindlaks määratud prioriteete;

9.

palub komisjonil laiendada oma uurimistööd asjaomaste näitajate väljatöötamiseks (vajadusel piirkondlikust tasandist madalamal tasandil) eri liiki piirkondade, näiteks (aga mitte ainult) mägipiirkondade, saarte, hõredalt asustatud piirkondade ja piirialade sotsiaalmajanduslike probleemide jaoks, ning tuletab meelde äärepoolseimate piirkondade eriolukorda, millele viidatakse vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 158 ja 299. Näitajad tuleb välja töötada selleks, et tuua välja kõigi nimetatud piirkondade eelised ja puudused;

10.

kutsub komisjoni üles parandama oluliselt statistilisi andmeid ja nende kaardistamist, et nad peegeldaksid tõelist olukorda.

11.

kinnitab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk on anda kõikides ühenduse piirkondades juurdepääs infrastruktuuridele ja üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, aidates nii kaasa inimeste elukvaliteedi paranemisele 21. sajandi Euroopa standardite järgi ning tunnustades, et juurdepääs ei sõltu mitte geograafilisest asukohast, vaid infrastruktuuri ja teenuste ühenduvusest, kättesaadavusest ja kvaliteedist;

12.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste põhineb solidaarsuse põhimõttel, milleks on vaja kohaldada mehhanismi, mille eesmärk on ühenduse kui terviku harmooniline areng ja eri territooriumite arengutasemete vaheliste erinevuste vähendamine;

13.

tuletab meelde, et viimastes ühtekuuluvuse aruannetes tuuakse esile tendents teatud piirkondlike erinevuste suurenemisele nii Euroopa piirkondade vahel kui ka piirkondade sees. Muutusi iseloomustavad sellised nähtused nagu teatud liiki getostumist põhjustav ruumiline segregatsioon ning samuti mõnede kaugel asuvate piirkondade pidev allakäik. See muudab rohkem kui kunagi varem vajalikuks territoriaalse ühtekuuluvuse lisamise Euroopa Liidu valdkonnaüleste eesmärkide hulka;

14.

leiab, et see on seda vajalikum, et territoriaalse ühtekuuluvuse puudumine Euroopas toob kaasa lisakulusid: keskkonnakulu, mis tuleneb eelkõige linnaalade liikluskoormusest ja kliima soojenemisest; sotsiaalne lisakulu, mida tekitab sotsiaalsete probleemide ruumiline kontsentreerumine; lisaks kahjustab territoriaalse ühtekuuluvuse puudumine Euroopa ühtse turu toimimist ja piirab mõnedes piirkondades lepingutes fikseeritud vabadusi;

15.

teeb ettepaneku, et praeguse finants- ja majanduskriisiga toimetulekuks oleks territoriaalne ühtekuuluvus Euroopa Liidu strateegias kesksel kohal; nõuab seetõttu – arvestades lähiaastatel tõenäoliselt esilekerkivate probleemide keerulisust – eelarveressursside praeguse mahu säilitamist, või isegi suurendamist;

16.

on vastu kõikidele algatustele, millega püütakse asjaolude tõttu või muudel põhustel viia (ka osaliselt või salaja) ühtekuuluvuspoliitika tagasi liikmesriikide tasandile;

17.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk täiendab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärki ning et kolme liiki ühtekuuluvused peavad üksteist tugevdama, mis tähendab, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga tuleb arvestada kõikides territoriaalset mõju omavates ühistes poliitikates, kuid eelkõige regionaalpoliitikas. Komitee kutsub komisjoni üles töötama piirkondlikul tasandil välja valdkondliku integratsiooni mudelid, mis tugevdavad territoriaalset ühtekuuluvust;

18.

kutsub komisjoni üles tegema kokkuvõtte Lissaboni ja Göteborgi strateegiate panusest territoriaalsesse ühtekuuluvusse 2007.–2013. aasta struktuurifondide vahendite sihtotstarbelise eraldamise raames;

19.

teeb komisjonile ettepaneku muuta strateegilisi suuniseid, et võtta lisaks sotsiaalmajanduslikule ühtekuuluvusele arvesse ka territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke 2014.–2020. aastal; sellega seoses kutsub üles otsima regionaalpoliitikas õiget tasakaalu ühelt poolt nende kulutuste vahel, mis tehakse konkurentsivõime vallas majanduskasvu soodustamiseks globaliseeruvas keskkonnas, ja teiselt poolt nende kulutuste vahel, mille eesmärk on vähendada erinevusi piirkondade vahel, et saavutada ühtekuuluvuse eesmärgid;

20.

toetab uute vahendite ja eelkõige näitajate väljatöötamist, lähtudes vajadusest saavutada territoriaalne ühtekuuluvus (3), sealhulgas piirkonnasiseste analüüside alusel. Sobivate poliitiliste lahenduste väljatöötamiseks tuleb end varustada asjakohaste vahenditega, mis võimaldavad riiklikes poliitikates arvesse võtta territoriaalseid erinevusi (näiteks näitaja SKP elaniku kohta täienduseks sissetulek inimese kohta, et võtta arvesse rahaülekandeid; maksutulu; teenuste (transport, energiajaotus, tervishoid, haridus) kättesaadavus; demograafiline struktuur ja elanikkonna asustustihedus (andmed elanikkonna geograafilise jaotumise, vananemise taseme ja sõltuvusmäära kohta) või isegi kõikehõlmava inimarenguindeksi koostamine (4));

21.

tuletab meelde, et territoriaalne koostöö pakub vaieldamatult Euroopale lisaväärtust ja aitab saavutada territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki; seepärast kutsub komitee üles suurendama oluliselt ELi üldeelarvet, et sellele regionaalpoliitika osale eraldada täiendavaid rahalisi vahendeid, et selles võidaks minna kaugemale lihtsalt heade tavade tutvustamisest, ent seda ei tohiks teha ELi kahe teise ühtekuuluvuse eesmärgi arvelt;

22.

kutsub komisjoni üles laiendama uusi strateegilisi võimalusi, mis avanesid tänu koostööle Euroregioonide tasandil. Euroregioonide tasand on strateegiline valitsemistasand, mis on täiesti sobiv territoriaalse ühtekuuluvuse küsimustega tegelemiseks; tuletab meelde, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (5), millega luuakse Euroopas uus struktuur koostööks piiriüleste, rahvusvaheliste ja piirkondadevaheliste projektide alal, toetab tõelist koostööd paljudes valdkondades ning soodustab naabrussuhete tugevnemist, kontakte elanikkonna vahel ning teadmiste ja heade tavade tutvustamist;

23.

rõhutab piiriülese koostöö erilist rolli Euroopa integratsioonis ja saavutatud tulemuste olulisust: nn varjestusefekti vähenemine ELi sisepiiridel, välispiiride rolli muutumine (kooskõlastatud areng, võitlus ebaseadusliku sisserände ja salakaubandusega, ELiga piirnevate kolmandate riikide piirialade arendamine), toetus välispiiride muutmisele sisepiirideks, kui uued liikmesriigid ühinevad ELiga;

24.

kutsub komisjoni üles püüdma jätkuvalt lihtsustada ja parandada piiriüleste programmide haldamist, näiteks luues mõlemal pool piiri ühised toetused, ning toetab komisjoni tema kavatsuses teha kokkuvõte Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse elluviimisest;

25.

kutsub üles toetama koostööd asjaomastes piirkondades (nt merebasseinides ja jõgikondades või mäestikualadel), et parandada ruumilist integratsiooni, vähendada regionaalseid ja subregionaalseid erinevusi piirkonnas ja käsitleda tõhusalt keskkonnakaitse, õhusaaste vastu võitlemise ja transpordivõrgustiku parandamisega seotud probleeme ühiselt koostatud ruumilise planeerimise strateegia raames, võttes seejuures arvesse olemasolevate ametiasutuste rolli ja pädevusi ning strateegilisi ühtekuuluvusprioriteete asjaomases piirkonnas;

26.

leiab, et tuleks innustada selliseid strateegilisi püüdlusi nagu makropiirkondade loomine (nt ELi tulevane Läänemere piirkonna strateegia); merebasseinide riigiülesel tasandil tuleks luua innovaatilise valitsemise raamistikud, et edendada just ELis vastu võetud integreeritud merenduspoliitikat ja saavutada suurem sidusus ELi ning asjaomaste kolmandate riikide tegevuse vahel

27.

toonitab piirkondadevahelise koostöö olulisust (mida Euroopa Komisjon oma teatises ei märgi), kuna tegemist on märkimisväärse vahendiga kogemuste ja heade tavade vahetamiseks selliste piirkondade vahel, mis ei ole naaberpiirkonnad, vaid mida ühendavad üksteist täiendavad arenguprojektid. Komitee soovib siiski, et piirkondadevahelise koostöö vahendit kohandataks tulevikus paremini kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadustele, pakkudes suuremat paindlikkust koostöövaldkonna valikul;

28.

rõhutab vajadust territoriaalse koostöö meetmeid ELi välise koostööga paremini kooskõlastada, pidades silmas ELi laienemist (Lääne-Balkan ja Türgi), Euroopa naabruspoliitika kõlblikke riike, Vene Föderatsiooni ja äärepoolseimate piirkondade naaberriike;

29.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki tuleb kohaldada kõikidele ühenduse poliitikatele. Sektoripoliitikad ja regionaalpoliitika peaksid üksteist veelgi enam täiendama ning tagada tuleks nende kooskõla, hoolimata sellest, kas tegemist on rahastamise või eeskirjade loomisega;

30.

kahetseb, et ühenduse poliitikate kujundamisel ja elluviimisel ei arvestata tihtipeale piisavalt nende territoriaalse mõjuga, mistõttu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused puutuvad kokku nende poliitikate negatiivsete mõjudega (töökohtade kaotus, keskkonnakahju, täiendav liikluskoormus või alade tühjaks jäämine);

31.

meenutab, kui kasulik on ruumiplaneerimine, mis on tehnikate kogum, mille eesmärk on saavutada territooriumi eri kasutuste ja tegevuste harmooniline korraldus, et tagada ELi poliitikameetmete ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide sidusus;

32.

tunnistab, et osa takistustest ületati ühenduse regionaalpoliitika meetmetega, näiteks majanduslike muutustega toimetulekuks eraldatavate toetuste programmidega (tööstuse restruktureerimine, maaelu areng ühise põllumajanduspoliitika raames);

33.

avaldab kahetsust selle üle, millisel määral teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsioonipoliitika ning territoriaalne ühtekuuluvus omavahel vastuolus on ning rõhutab vajadust suurendada ELi ja riiklike teadus- ja uuenduspoliitikate territorialiseerimist;

34.

leiab, et sarnaselt horisontaalse sotsiaalvaldkonda reguleeriva sättega, mis sisaldub Lissaboni lepingus, on territoriaalse mõjuga vaja sektoripoliitikates arvestada alates nende kujundamisest („looking at the map before implementing policies”), et näha nende territoriaalseid mõjusid ette;

35.

rõhutab seepärast suurt mõju, mida avaldavad territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisel üleeuroopalised transpordi-, energia- ja sidevõrgud, ning kutsub komisjoni üles neile erilist tähelepanu pöörama;

36.

rõhutab eelkõige, et ühenduse avalikku poliitikat tuleb rannikualadel ühtlustada;

37.

leiab, et suure territoriaalse mõjuga ühine põllumajanduspoliitika peab territoriaalsesse ühtekuuluvusse rohkem panustama, ega tohi suurendada piirkondadevahelisi erinevusi, nähes tulevaste reformide territoriaalseid mõjusid ette, piiramaks negatiivseid mõjusid, ja kavandades kohandamismeetmeid neile piirkondadele, millele reform võiks negatiivset mõju avaldada;

38.

soovitab ühise põllumajanduspoliitika teise samba maaelu arengu meetmeid regionaalpoliitikaga paremini kooskõlastada, et tagada maa- ja linnaelu arengu parem omavaheline täiendavus, lõppeesmärgiga saavutada 2013. aasta järgsetes programmides mõlema poliitika nii suur lihtsustamine ja nendevaheline koostoime kui tehniliselt ja poliitiliselt võimalik;

39.

leiab, et käsitledes ühise transpordipoliitika arengut ja selle mõju kliimamuutustele, ei tohi unustada kõnealuse poliitika tähtsust territooriumitel, millele juurdepääs sõltub ainuüksi teatud transpordiliikidest, eelkõige õhutranspordist;

40.

teeb ettepaneku keskenduda üleeuroopalise transpordivõrgustiku eesseisval ülevaatamisel iseäranis piirkondadele ligipääsu tagamist asjakohaste standardite alusel, integreerides selle linnatranspordi võrgustikega, parandades seega oluliselt üldist ühenduvust ja ühtekuuluvust;

41.

leiab, et kliimamuutuste tundlik teema ei ole kõikides piirkondades samasugune (näiteks seoses ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi elluviimise ja rannikualade haldusega jne);

42.

tuletab meelde üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olulisust tõeliste territoriaalse ühtekuuluvuse kandjatena, nagu on märgitud ka ühenduse esmases õiguses (Euroopa Ühenduse asutamiselepingu artiklis 16), ja sellega seoses kahetseb, et komisjon ei ole enne õigusakti ettepaneku esitamist uurinud ühenduse poliitika territoriaalset mõju üldhuviteenustele, eelkõige üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, ega seda hiljem hinnanud;

43.

rõhutab siseturu killustumise ohtu, kui kodanikel puudub juurdepääs lähikonna teenustele, hoolimata kinnitusest, et universaalteenuse eesmärk jääb alles;

44.

kaitseb avalike teenuste osutamise tavapärase kohustuse raames nende teenuste üldise kättesaadavuse säilitamist võrdse kohtlemise nimel ja piirkondade maailma majandusse integreerimise tingimusena;

45.

palub kooskõlas ELi lepingus ning samuti Lissaboni lepingu lisatud üldhuviteenuste protokollis fikseeritud subsidiaarsuse põhimõttega säilitada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õigus ja vabadus toimida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste pakkujate, haldajate või kasutajatena;

46.

kordab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kui üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele, haldajatele või kasutajatele on õiguskindlus hädavajalik; selleks peab komitee vajalikuks, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste erijooni, eelkõige seoses avalikku hanget ja riigiabi reguleerivate õigusaktidega tunnustataks asjakohastes ELi raamistikes;

47.

rõhutab, et juhul kui ühes piirkonnas on tegev mitu valitsemistasandit, mis tekitab erinevaid ja vahel vastuolulisi mõjusid, tekib ka vajadus parandada juhtimist, eelkõige selle territoriaalset mõõdet kodanikele võimalikult lähedasel tasandil, et leevendada riiklike poliitikate vähest integreeritust; selline uut liiki territoriaalne juhtimine on territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi täitmisel määrava tähtsusega;

48.

peab vajalikuks, et komisjon määratleb vahendid selleks, et lihtsustada vertikaalset koostööd eri valitsemistasandite vahel lisaks olemasolevatele institutsioonidevahelistele suhetele;

49.

tuletab meelde, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki ei peaks täitma pädevusi ümber jagades, eelkõige ruumilise planeerimise alal, mis peab jääma liikmesriikide ja nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Sellegipoolest peaksid liikmesriikide valitsused, eelkõige enam detsentraliseeritud riikides tõhustama koostööd kohaliku ja piirkondliku tasandi sidusrühmadega, et parandada riiklike valdkondlike poliitikate kooskõlastamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

50.

kutsub üles selgitama liikmeriikide eri valitsemistasandite pädevusi ja arendama valdkondadevahelisi või horisontaalseid poliitikaid ja koordineerimisfunktsioone;

51.

kutsub andma piirkondlikele omavalitsustele struktuurifondide haldamisel suuremat otsustusõigust, andes kõigile ELi piirkondadele korraldusasutuse staatuse;

52.

toetab mitmetasandilise juhtimise tugevdamist (6), et määrata kindlaks ühised strateegilised eesmärgid, näiteks juurdepääsu, jätkusuutliku arengu ja merenduspoliitika alal, mille puhul kõik osalejad panustaksid vastavalt oma vahenditele, tagades seega, et kohaldatakse täielikult partnerluse põhimõtet. Tõeline mitmetasandiline juhtimine hõlmab ka ühist elluviimist ja edasist käsitlemist;

53.

tuletab antud kontekstis meelde, et ELi pädevad ministrid väljendasid 23. novembril 2007. aastal vastuvõetud Euroopa Liidu territoriaalset tegevuskava käsitlevas esimeses tegevusprogrammis „veendumust, et mitmetasandiline valitsemine on Euroopa Liidu tasakaalustatud ruumilise arengu jaoks peamine vahend” ning kinnitasid oma kavatsust kutsuda kokku asjakohased sidusrühmad ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, et arutada territoriaalse tegevuskava prioriteetide elluviimist;

54.

kutsub komisjoni üles tähelepanelikult analüüsima olemasolevaid tavasid partnerluse rakendamise valdkonnas 27 liikmesriigis, eesmärgiga tõhustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende ühenduste haldussuutlikkust, et neist võiksid saada proaktiivsed partnerid;