7.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 254/26

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 23/2008,

15. september 2008,

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/…/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta

(2008/C 254 E/03)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 137 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Asutamislepingu artiklis 137 on sätestatud, et ühendus toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid, eesmärgiga parandada töökeskkonda, et kaitsta töötajate tervist ja turvalisust. Nimetatud artikli alusel vastu võetud direktiivides tuleb hoiduda haldus-, finants- või õiguslike piirangute kehtestamisest viisil, mis pidurdaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate asutamist ja arengut.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/88/EÜ (4) määratakse kindlaks miinimumnõuded tööaja korralduse kohta, muu hulgas igapäevaste ja iganädalaste puhkeperioodide, vaheaegade, maksimaalse iganädalase tööaja, iga-aastase puhkuse ning öötöö, vahetustega töö ja töökorralduse teatavate aspektide suhtes.

(3)

Direktiivi 2003/88/EÜ artikli 19 kolmandas lõigus ja artikli 22 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et need tuleb läbi vaadata enne 23. novembrit 2003.

(4)

Rohkem kui kümme aastat pärast seda, kui võeti vastu nõukogu direktiiv 93/104/EÜ (5), mis on algdirektiiv tööaja korralduse valdkonnas, on osutunud vajalikuks võtta arvesse nii tööandjate kui ka töötajate uut olukorda ja uusi nõudmisi ning leida vahendid 22. ja 23. märtsi 2005. aasta Euroopa Ülemkogul Lissaboni strateegia raames kehtestatud majanduskasvu ja tööhõivega seotud eesmärkide täitmiseks.

(5)

Töö- ja perekonnaelu ühitamisel on samuti oluline osa Euroopa Liidu Lissaboni strateegias püstitatud eesmärkide saavutamisel, eelkõige seoses naiste tööhõive suurendamisega. Selle eesmärk on mitte ainult luua parem töökeskkond, vaid ka paremini rahuldada töötajate vajadusi, eriti seoses perekondlike kohustustega. Mitmed käesolevas direktiivis sisalduvad muudatused on ette nähtud selleks, et töö- ja perekonnaelu paremini ühitada.

(6)

Selles kontekstis peaksid liikmesriigid kutsuma tööturu osapooli üles sõlmima asjaomasel tasandil lepinguid töö- ja perekonnaelu paremaks ühitamiseks.

(7)

On tekkinud vajadus tugevdada töötajate tervise ja ohutuse kaitset ning tuua rohkem paindlikkust tööaja korraldusse, eriti seoses valvekordadega ja täpsemalt tegevusetute ajavahemikega valvekorra jooksul, ning leida uus tasakaal ühelt poolt töö- ja perekonnaelu ühitamise ja teiselt poolt tööaja paindlikuma korralduse vahel.

(8)

Töötajatele tuleks anda hüvituseks puhkeaega juhtudel, kui puhkeperioode ei anta. Sellise mõistliku ajavahemiku pikkuse määramine, mille jooksul tuleb töötajatele hüvituseks anda võrdväärse pikkusega puhkeaega, tuleks jätta liikmesriikide pädevusse, võttes arvesse kõnealuste töötajate ohutuse ja tervise tagamise vajadust ning proportsionaalsuse põhimõtet.

(9)

Samuti tuleb uuesti läbi vaadata maksimaalset töönädalat käsitleva arvestusperioodiga seotud sätted, et kohandada neid tööandjate ja töötajate vajadustega, kellele kohaldatakse töötajate tervise ja ohutuse kaitsemeetmeid.

(10)

Mis tahes juhul, kui töölepingu kestus on lühem kui aasta, ei saa arvestusperiood olla pikem töölepingu kestusest.

(11)

Direktiivi 2003/88/EÜ artikli 22 lõike 1 kohaldamisel saadud kogemused näitavad, et täiesti individuaalne otsus mitte käsitada direktiivi artiklit 6 siduvana võib tekitada probleeme seoses töötajate tervise ja ohutuse kaitsega ning töötaja valikuvabadusega.

(12)

Artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimalus kujutab endast erandit arvestusperioodi keskmisena arvutatava 48-tunnise maksimaalse töönädala põhimõttest. Seda kohaldatakse töötajate tervise ja ohutuse tõhusa kaitse eesmärgil ning asjaomase töötaja selgesõnalisel, vabal ja teadlikul nõusolekul. Seda tuleb kasutada asjakohaseid kaitsemeetmeid järgides, et tagada nende tingimuste täitmine, ning hoolika järelevalve all.

(13)

Enne artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimaluse kohaldamist tuleks kaaluda, kas vajalikku paindlikkust ei tagaks sätted pikima arvestusperioodi kohta või teised direktiivis 2003/88/EÜ kehtestatud paindlikkust käsitlevad sätted.

(14)

Töötajate tervise- ja ohutusriskide vältimise eesmärgil ei ole liikmesriigis võimalik kumulatiivselt kohaldada nii artikli 19 esimese lõigu punktis b sätestatud paindlikku arvestusperioodi kui ka artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimalust.

(15)

Vastavalt asutamislepingu artikli 138 lõikele 2 konsulteeris komisjon ühenduse tasandil tööturu osapooltega ühenduse võimalike meetmete üle selles valdkonnas.

(16)

Pärast kõnealust konsultatsiooni pidas komisjon ühenduse meetmeid soovitavaks ja konsulteeris täiendavalt tööturu osapooltega kavandatava ettepaneku sisu üle vastavalt asutamislepingu artikli 138 lõikele 3.

(17)

Pärast nimetatud teist konsultatsioonietappi ei teavitanud tööturu osapooled ühenduse tasandil komisjoni oma soovist algatada asutamislepingu artiklis 139 sätestatud menetlust, mille tulemuseks võiks olla lepingu sõlmimine.

(18)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tööaja korraldust reguleerivate ühenduse õigusaktide kaasajastamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(19)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (6) tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige on käesoleva direktiivi eesmärk tagada harta artiklis 31 osutatud sobivate ja õiglaste töötingimuste omamise õiguse täielik järgimine ja eelkõige nimetatud artikli lõike 2 järgimine, milles on sätestatud, et „igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele”.

(20)

Käesoleva direktiivi rakendamisel tuleks säilitada töötajate tervise ja ohutuse kaitse üldine tase,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2003/88/EÜ muudetakse järgmiselt:

1)

Artiklisse 2 lisatakse järgmised punktid:

„1a.

„valvekord” — ajavahemik, mille jooksul töötajal on kohustus viibida oma töökohal, et asuda tööandja nõudmisel oma tööd tegema või ülesandeid täitma;

1b.

„töökoht” — koht või kohad, kus töötaja tavaliselt oma ülesandeid või kohustusi täidab ja mis määratakse kindlaks vastavalt töötaja töösuhte või töölepingu tingimustele;

1c.

„valvekorra tegevusetu aeg” — ajavahemik, mille jooksul töötaja on valvekorras punkti 1a tähenduses, kuid tööandja ei ole temalt nõudnud oma töö reaalset tegemist või ülesannete täitmist;”

2)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 2a

Valvekord

Valvekorra tegevusetut aega ei loeta tööajaks, kui siseriiklik seadus või siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega vastavuses olev tööturu osapoolte vaheline kollektiivleping või kokkulepe ei sätesta teisiti.

Valvekorra tegevusetut aega võib arvutada valvekorra tundide keskmise arvu või valvekorra osakaalu põhjal, võttes arvesse asjaomase sektori kogemusi, nähes arvutamise viisi ette kollektiivlepingus või tööturu osapoolte vahelises kokkuleppes või pärast tööturu osapooltega konsulteerimist kehtestatud siseriiklikes õigusaktides.

Valvekorra tegevusetut aega ei võeta arvesse vastavalt artiklites 3 ja 5 ette nähtud igapäevase ja iganädalase puhkeaja arvutamisel, välja arvatud juhul, kui teisiti on sätestatud:

a)

kollektiivlepingus või tööturu osapoolte vahelises kokkuleppes

või

b)

pärast tööturu osapooltega konsulteerimist kehtestatud siseriiklikes õigusaktides.

Ajavahemik, mille jooksul töötaja valvekorra ajal reaalselt oma tööd teeb või ülesandeid täidab, loetakse alati tööajaks.

Artikkel 2b

Töö- ja perekonnaelu ühitamine

Liikmesriigid õhutavad tööturu osapooli sõlmima asjaomasel tasandil nende iseseisvust piiramata kokkuleppeid, mille eesmärk on paremini ühitada töö- ja perekonnaelu.

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ (millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses) (7) kohaldamist ja konsulteerides tööturu osapooltega, tagavad liikmesriigid, et tööandjad teavitavad töötajaid õigel ajal kõigist töökorralduse ja tööaja olulistest muudatustest.

Võttes arvesse töötajate vajadusi tööaja ja töökorralduse paindlikkuse alal, kutsuvad liikmesriigid vastavalt siseriiklikele tavadele tööandjaid üles vaatama läbi taotlusi sellise tööaja ja töökorralduse muutmise kohta, järgides ettevõtte vajadusi ja nii tööandjate kui töötajate vajadusi töökorralduse paindlikkuse alal.

3)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikes 1 asendatakse sõnad „artiklitest 3–6, 8 ja 16” sõnadega „artiklitest 3 kuni 6, artiklist 8 ja artikli 16 punktidest a ja c”;

b)

lõikes 2 asendatakse sõnad „tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad” sõnadega „tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad mõistliku ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks siseriiklike õigusaktidega või kollektiivlepinguga või tööturu osapoolte vahelise kokkuleppega”;

c)

lõike 3 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „artiklitest 3, 4, 5, 8 ja 16” sõnadega „artiklitest 3, 4, 5 ja 8 ning artikli 16 punktidest a ja c”;

d)

lõiget 5 muudetakse järgmiselt:

i)

esimene lõik asendatakse järgmise tekstiga:

„5.   äesoleva artikli lõike 2 kohaselt võib teha erandeid artiklist 6 koolitusel olevate arstide puhul ning seda käesoleva lõike teises kuni kuuendas lõigus määratletud tingimustel.”;

ii)

viimane lõik jäetakse välja.

4)

Artikli 18 kolmandas lõigus asendatakse sõnad „tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad” sõnadega „tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad mõistliku ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks siseriiklike õigusaktidega või kollektiivlepinguga või tööturu osapoolte vahelise kokkuleppega”.

5)

Artikkel 19 asendatakse järgmise tekstiga:

„Artikkel 19

Arvestusperioodist kõrvalekaldumise piirangud

Ilma et see piiraks artikli 22a punkti b kohaldamist ning erandina artikli 16 punktist b on liikmesriikidel võimalus töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldisi põhimõtteid järgides lubada objektiivsetel, tehnilistel või töökorraldusega seotud põhjustel määrata arvestusperioodiks ajavahemik, mille pikkus ei ületa kahtteist kuud:

a)

artiklis 18 sätestatud kollektiivlepinguga või tööturu osapoolte vahelise kokkuleppega;

või

b)

õigus- või -haldusaktidega pärast tööturu osapooltega asjaomasel tasandil konsulteerimist.

Esimese lõigu punkti b kohase võimaluse kasutamisel tagavad liikmesriigid, et tööandjad järgivad oma direktiivi 89/391/EMÜ II jaotises sätestatud kohustusi.”

6)

Artiklit 22 muudetakse järgmiselt:

„Artikkel 22

Muud sätted

1.   Kuigi üldise põhimõtte kohaselt on töönädala maksimaalne kestus Euroopa Liidus 48 tundi ning tegelikult on see erand, kui töötajad liidus kauem töötavad, võib liikmesriik otsustada mitte kohaldada artiklit 6, tingimusel et nad võtavad vajalikud meetmed töötajate tervise ja ohutuse tõhusa kaitse tagamiseks. Selle võimaluse kasutamine peab siiski olema selgesõnaliselt ette nähtud kollektiivlepingu või tööturu osapoolte vahel asjaomasel tasandil sõlmitud kokkuleppe või siseriiklike õigusaktidega, mis on vastu võetud pärast tööturu osapooltega asjaomasel tasandil konsulteerimist.

2.   Igal juhul võtavad liikmesriigid, kes soovivad nimetatud võimalust kasutada, vajalikud meetmed tagamaks, et:

a)

ükski tööandja ei nõua töötajalt, et ta töötaks rohkem kui 48 tundi seitsmepäevase perioodi jooksul, mida arvutatakse artikli 16 punktis b kirjeldatud arvestusperioodi keskmisena, välja arvatud juhul, kui ta on saanud eelnevalt töötajalt nõusoleku sellist tööd teha. Selline nõusolek kehtib maksimaalselt üks aasta ja seda võib pikendada.

b)

tööandjal on keelatud töötaja olukorda halvendada põhjusel, et töötaja ei soovi sellise töö tegemiseks oma nõusolekut anda või oma nõusoleku mis tahes põhjusel tühistab;

c)

nõusolek, mis antakse

i)

individuaalse töölepingu allkirjastamise ajal või

ii)

töösuhte esimese nelja nädala jooksul,

on tühine;

d)

ükski töötaja, kes on andnud nõusoleku käesoleva artikli alusel, ei tohi seitsmepäevase perioodi jooksul töötada kauem kui:

i)

60 tundi, mis arvutatakse kolme kuu keskmisena, välja arvatud juhul, kui kollektiivlepingus või tööturu osapoolte vahelises kokkuleppes on sätestatud teisiti; või

ii)

65 tundi, mis arvutatakse kolme kuu keskmisena, kui puudub kollektiivleping ja kui valvekorra tegevusetut aega loetakse tööajaks vastavalt artiklile 2a;

e)

igal töötajal on õigus oma nõusolek sellist tööd teha viivitamatult tagasi võtta kuue kuu jooksul pärast kehtiva lepingu allkirjastamist või katseaja kestel ning kuni kolme kuu jooksul pärast seda, kui lepingus sätestatud katseaeg on lõppenud, olenevalt sellest, kumb ajavahemik on pikem, teatades sellest tööandjale kirjalikult õigel ajal. Pärast seda võib tööandja nõuda töötajalt kirjalikku etteteatamist, mille tähtaeg ei ületa kahte kuud;

f)

tööandja peab käesoleva direktiivi sätete järgimise kindlakstegemiseks piisava täpsusega ja ajakohastatud dokumentatsiooni kõigi töötajate kohta, kes sellist tööd teevad;

g)

dokumentatsioon antakse pädeva asutuse käsutusse, kes võib töötajate ohutuse ja/või tervise kaitsega seotud põhjustel keelata või piirata võimalust ületada maksimaalset nädalast tööaega;

h)

tööandja annab pädevatele asutustele viimaste nõudmisel teabe töötajatelt saadud nõusoleku kohta sellise töö tegemiseks, mis ületab 48 tundi seitsmepäevase perioodi jooksul, arvutatuna artikli 16 punktis b kirjeldatud arvestusperioodi keskmisena, ning samuti piisavalt täpse dokumentatsiooni selleks, et teha kindlaks, kas käesoleva direktiivi sätteid on järgitud.

3.   Töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldisi põhimõtteid järgides, kui töötaja on sama tööandja poolt tööle võetud ajavahemikuks või ajavahemikeks, mis ei ületa kokku kümmet nädalat kaheteistkümne kuu jooksul, ei kohaldata lõike 2 punkti c alapunkti ii ja punkti d sätteid.”

7)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 22a

Erisätted

Kui liikmesriik kasutab artiklis 22 sätestatud võimalust:

a)

ei kohaldata artikli 19 esimese lõigu punktis b sätestatud võimalust;

b)

kõnealune liikmesriik võib erandina artikli 16 punktist b ning objektiivsetel, tehnilistel või töökorraldusega seotud põhjustel lubada oma õigus- ja haldusnormidega määrata arvestusperioodiks ajavahemiku, mille pikkus ei ületa kuut kuud.

Selline arvestusperiood peab olema vastavuses töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldiste põhimõtetega ning ei mõjuta kolme kuu pikkust arvestusperioodi, mida kohaldatakse artikli 22 lõike 2 punkti d alusel töötajate suhtes, kes on juba sõlminud kehtiva lepingu artikli 22 lõike 2 punkti a kohaselt.”

8)

Artiklit 24 muudetakse järgmiselt:

„Artikkel 24

Aruanded

1.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt juba vastu võetud või vastu võetavate riiklike õigusnormide tekstid.

2.   Liikmesriigid esitavad komisjonile iga viie aasta järel aruande käesoleva direktiivi tegeliku rakendamise kohta, milles tuuakse välja mõlema tööturu osapoole seisukohad.

Komisjon teatab sellest Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning tööohutuse ja -tervishoiu nõuandekomiteele.

3.   Alates 23. novembrist 1996 esitab komisjon iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele käesoleva direktiivi kohaldamist käsitleva aruande, võttes arvesse lõikeid 1 ja 2.”

9)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 24a

Hindamisaruanne

1.   Hiljemalt … (8):

a)

teatavad liikmesriigid, kes kasutavad artikli 22 lõikes 1 osutatud võimalust, komisjonile pärast riigi tasandi tööturu osapooltega konsulteerimist vastavate põhjuste, vastava(te) sektori(te), tegevuste ja töötajate arvu. Iga liikmesriigi aruandes tuuakse välja selle mõju töötajate tervisele ja ohutusele ning selles esitatakse asjaomase tasandi tööturu osapoolte seisukohad. Sama aruanne esitatakse ka riigi tasandi tööturu osapooltele.

b)

Liikmesriigid, kes kasutavad artikli 19 esimese lõigu punktis b sätestatud võimalust, teatavad komisjonile, mil viisil nad on nimetatud sätet rakendanud ning milline on selle mõju töötajate tervisele ja ohutusele.

2.   Hiljemalt … (9) esitab komisjon pärast ühenduse tasandi tööturu osapooltega konsulteerimist Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande:

a)

artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimaluse kasutamise ning selle põhjuste kohta ja

b)

muude tegurite kohta, mis võivad viia tööaja pika kestuseni, nagu artikli 19 esimese lõigu punkti b kasutamine.

Aruandele võib lisada asjakohased ettepanekud ületundide vähendamiseks, sealhulgas artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimaluse kasutamise kohta, võttes arvesse selle võimalusega hõlmatud töötajate tervisele ja ohutusele avaldatavat mõju.

3.   Nõukogu hindab lõikes 2 osutatud aruande põhjal käesolevas direktiivis ning eelkõige artikli 19 esimese lõigu punktis b ja artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimaluste kasutamist.

Seda hinnangut arvesse võttes võib komisjon hiljemalt … (10) esitada vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku muuta käesolevat direktiivi, sealhulgas artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimalust”.

Artikkel 2

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva direktiivi rakendamiseks kehtestatud siseriiklike sätete rikkumisel kohaldatavate karistuste kohta ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende sätete kohaldamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad komisjonile nendest sätetest hiljemalt … (11). Liikmesriigid teatavad komisjonile nende sätete kõigist hilisematest muudatustest õigeaegselt. Eelkõige tagavad nad, et töötajatel ja/või nende esindajatel oleksid piisavad vahendid käesoleva direktiiviga ette nähtud kohustuste täitmiseks.

Artikkel 3

1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt … (11) või tagavad, et tööturu osapooled kohaldavad vajalikke sätteid kokkuleppel, kusjuures liikmesriigid peavad kehtestama korra, mis võimaldab neil igal ajal tagada käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise. Liikmesriigid teatavad neist viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud riiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 5

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…

Euroopa Parlamendi nimel

president

…

Nõukogu nimel

eesistuja

…

(1)  ELT C 267, 27.10.2005, lk 16.

(2)  ELT C 231, 20.9.2005, lk 69.

(3)  Euroopa Parlamendi 11. mai 2005. aasta arvamus (ELT C 92 E, 20.4.2006, lk 292), nõukogu 15. septembri 2008. aasta ühine seisukoht ja nõukogu … otsus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(4)  ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.

(5)  EÜT L 307, 13.12.1993, lk 1. Direktiiv on tunnistatud kehtetuks direktiiviga 2003/88/EÜ.

(6)  ELT C 303, 14.12.2007, lk 1.

(7)  EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29.”.

(8)  Kuus aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.

(9)  Seitse aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.

(10)  Kaheksa aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.

(11)  Kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.

NÕUKOGU PÕHJENDUSED

I.   SISSEJUHATUS

Komisjon esitas 24. septembril 2004 ettepaneku, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (1). Ettepanek põhineb asutamislepingu artikli 137 lõikel 2.

Toimides vastavalt asutamislepingu artiklile 251, esitas Euroopa Parlament 11. mail 2005 (2) esimesel lugemisel oma arvamuse.

Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas oma arvamuse 11. mail 2005 (3) ja Regioonide Komitee oma arvamuse 14. aprillil 2005 (4).

Komisjon esitas 2. juunil 2005 oma muudetud ettepaneku (5), millega võeti vastu 13 Euroopa Parlamendi 25st muudatusettepanekust.

Nõukogu jõudis ühise seisukoha suhtes kvalifitseeritud häälteenamusega poliitilisele kokkuleppele 9. juunil 2008, samal ajal kui kvalifitseeritud häälteenamusega jõuti poliitilisele kokkuleppele ka ühise seisukoha suhtes, milles käsitletakse ajutiste töötajate töötingimusi käsitlevat direktiivi. Viis nendest delegatsioonidest, kes ei saanud aktsepteerida tööaja direktiivi käsitleva poliitilise kokkuleppe teksti, lasid nõukogu istungi protokolli kanda ühisavalduse (6).

Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõikele 2 võttis nõukogu 15. septembril 2008 kvalifitseeritud häälteenamusega vastu oma ühise seisukoha.

II.   EESMÄRGID

Ettepanekul on kaks eesmärki:

—

Esiteks vaadata läbi direktiivi 2003/88/EÜ (millega viimati muudeti direktiivi 93/104/EÜ) mõned sätted kooskõlas selle direktiivi artiklitega 19 ja 22. Need sätted käsitlevad erandeid võrdlusperioodist artikli 6 (maksimaalne iganädalane tööaeg) kohaldamisel ja võimalust mitte kohaldada artiklit 6, juhul kui töötaja annab oma nõusoleku sellise töö tegemiseks (loobumissäte);

—

Teiseks võtta arvesse Euroopa Kohtu pretsedendiõigust, eelkõige otsuseid kohtuasjades SIMAP (7) ja Jaeger (8), mille kohaselt arsti valvekorras olemine ajal, kui talt nõutakse füüsilist kohalolekut haiglas, tuleb lugeda tööajaks. Direktiivi teatavate sätete sellisel tõlgendamisel Euroopa Kohtu poolt, mis järgnes mitme eelotsusetaotluse esitamisele asutamislepingu artikli 234 alusel, oli sügav mõju tööaja kontseptsioonile ja seega direktiivi olulistele sätetele.

Eelkõige:

—

Selleks et tagada sobiv tasakaal ühelt poolt töötajate tervise ja ohutuse ning teiselt poolt tööandjatele vajaliku paindlikkuse vahel, kehtestatakse ettepanekuga valvekorras olevate töötajate kaitse üldised põhimõtted nii valvekorra aktiivseks kui tegevusetuks ajaks. Antud raamistikus sätestatakse ettepanekuga, et valvekorra tegevusetu osa ei ole tööaeg direktiivi tähenduses, välja arvatud juhul, kui siseriiklikes õigusaktides, kollektiivlepingus või tööturu osapoolte vahelises kokkuleppes on sätestatud teisiti.

—

Ettepaneku eesmärk on anda tööandjatele ja liikmesriikidele teatavatel tingimustel suuremat paindlikkust, võimaldades seega pikendada iganädalase maksimaalse tööaja arvutamiseks kasutatavat võrdlusperioodi kuni ühe aastani, mis annab ettevõtjatele võimaluse hakkama saada nõudluse enam-vähem regulaarsete kõikumistega.

—

Ettepanek võimaldab tööd ja perekonnaelu paremini kokku sobitada, eelkõige artikli 22 osas soovitatud muudatuste abil.

—

Seoses individuaalse õigusega loobuda keskmiselt 48tunnise iganädalase ülempiiri kohaldamisest tugevdab ettepanek sotsiaalset dialoogi, kaasates tööturu osapooled kõigi liikmesriigi otsuste puhul, millega võimaldatakse töötajatel individuaalselt ülempiiri mitte kohaldamise võimalust kasutada. Uue süsteemi alusel tuleb liikmesriigi otsust ülempiiri mittekohaldamise lubamise kohta rakendada kas eelneva kollektiivlepingu või kokkuleppe kaudu, mis on sõlmitud tööturu osapoolte vahel asjaomasel tasandil, või siseriiklike õigusaktidega, mis on vastu võetud pärast konsulteerimist tööturu osapooltega asjaomasel tasandil. Kehtima jääb see, et tööandja ei saa kohustada töötajat töötama keskmiselt 48tunnisest iganädalasest ülempiirist enam; seega peab töötaja nõustuma ülepiiri mittekohaldamisega. Tugevdatud tingimusi kohaldatakse ka ühenduse tasandil, et hoida ära kuritarvitusi ning tagada, et töötaja, kes kaalub ülempiiri mittekohaldamise võimaluse kasutamist, saaks valida võimalikult vabalt. Lisaks kehtestatakse ettepanekuga üldine põhimõte, mille kohaselt iganädalase tööaja maksimaalne kestus peaks olema piiratud.

III.   ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

1.   Üldised märkused

a)   Komisjoni muudetud ettepanek

Euroopa Parlament võttis vastu 25 ettepanekut komisjoni ettepaneku muutmiseks. Neist muudatusettepanekutest 13 viidi komisjoni muudetud ettepanekusse täielikult sisse, neist osa pärast ümbersõnastamist (muudatusettepanekud 1, 2, 3, 4, 8, 11, 12, 13, 16, 17, 18, 19 ja 24). Ent ülejäänud 12 muudatusettepanekut ei olnud komisjonile vastuvõetavad (muudatusettepanekud 5, 6, 7, 9, 10, 14, 15, 20, 21, 22, 23 ja 25).

b)   Nõukogu ühine seisukoht

Nõukogu oli nõus kaheksaga komisjoni muudetud ettepanekusse täielikult või osaliselt sisse viidud 13 muudatusettepanekust, nimelt muudatusettepanekutega 1 ja 2 (põhjendus 4, milles osundatakse Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu järeldusi), 3 (põhjendus 5, milles viidatakse naiste tööhõive suurendamisele), 4 (põhjendus 7: lisatakse viide töö ja perekonnaelu omavahelisele kokkusobitamisele), 8 (põhjendus 14, milles osundatakse põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2), 16 (artikli 17 lõige 2 hüvituspuhkeaja kohta), 17 (artikli 17 lõike 5 esimene taane, vea parandus) ja 18 (artikli 18 lõige 3 hüvituspuhkeaja kohta).

Nõukogu oli nõus ka muudatusettepanekute aluseks olevate põhimõtetega, tingimusel, et need sõnastatakse ümber:

—

nr 12 (artikkel 2b: sätte lisamine töö ja perekonnaelu omavahelise kokkusobitamise kohta);

—

nr 13 (artikli 16b lõike 2 väljajätmine 12-kuulise võrdlusperioodi kohta);

—

nr 19 (artikkel 19: võrdlusperiood).

Nõukogu ei pidanud siiski soovitavaks vastu võtta järgmisi muudatusettepanekuid:

—

nr 11 (töötundide liitmine mitme töölepingu puhul), mida on arvesse võetud muudetud ettepaneku põhjenduses nr 2, sest praeguse direktiivi põhjenduses nr 3 on sätestatud, et „töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamist soodustavate meetmete kehtestamist käsitleva nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EEC sätted on täielikult kohaldatavad käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkondades, ilma et see piiraks käesolevas direktiivis sisalduvate rangemate ja/või täpsemate sätete kohaldamist” ning et selle artikli 1 lõikega 1 sätestatakse ühtlasi, et direktiivi 89/391/EEC sätted kehtivad täielikult minimaalse igapäevase ja iganädalase puhkeaja ning põhipuhkuse, vaheaegade ja maksimaalse nädalase tööaja, samuti öötöö, vahetustega töö ja töökorralduse teatavate aspektide suhtes;

—

nr 24 (säte enne käesoleva direktiivi jõustumist allkirjastatud loobumiskokkulepete kehtivuse kohta, artikli 22 lõige 1c): nõukogu ei pidanud selle komisjoni muudetud ettepanekusse võetud sätte sisseviimist vajalikuks;

—

nr 25 (milles on ette nähtud, et direktiivi koopia saadetakse kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele).

Ühtlasi ei saanud nõukogu komisjoni muudetud ettepanekus nimetatud põhjustel nõustuda muudatusettepanekutega 5, 6, 7, 9, 10, 14, 15, 20, 21, 22 ja 23.

Komisjon nõustus nõukogus kokkulepitud ühise seisukohaga.

2.   Konkreetsed märkused

Valvekorda käsitlevad sätted

Nõukogu nõustus komisjoni esialgses ettepanekus määratletud mõistetega „valvekord” ja „valvekorra tegevusetu osa” ja kinnitas need oma muudetud ettepanekus.

Nõukogu nõustus komisjoniga ka vajaduse suhtes lisada ühise seisukoha artikli 1 lõigetesse 1 ja 1b termini „töökoht” määratlus, et muuta mõiste „valvekord” määratlus selgemaks.

Uue, valvekorda käsitleva artikli 2a osas oli nõukogu komisjoniga samal arvamusel põhimõtte suhtes, et valvekorra tegevusetut aega ei tuleks lugeda tööajaks, kui siseriiklik seadus või siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega vastavuses olev tööturu osapoolte vaheline kollektiivleping või kokkulepe ei nõua teisiti. Nõukogu jagab komisjoni seisukohta, et selle uue kategooria kasutuselevõtmine peaks aitama täpsustada suhet tööaja ja puhkeperioodide vahel.

Ühtlasi järgis nõukogu komisjoni lähenemisviisi valvekorra tegevusetu osa arvutamise meetodi suhtes, nähes ette, et selle võib kehtestada mitte ainult tööturu osapoolte vahelise kollektiivlepingu või kokkuleppega, vaid ka siseriiklike õigusaktidega pärast tööturu osapooltega konsulteerimist.

Nõukogu tunnistas üldiseks põhimõtteks, et valvekorra tegevusetut osa ei tuleks igapäevaste ja -nädalaste puhkeperioodide arvutamisel arvesse võtma. Ent nõukogu leidis, et oleks asjakohane näha ette võimalus selle sätte paindlikuks kohaldamiseks kollektiivlepingute, tööturu osapoolte vaheliste kokkulepete või pärast tööturu osapooltega konsulteerimist loodavate siseriiklike õigusaktide kaudu.

Hüvituspuhkeaeg

Direktiivi artikli 17 lõike 2 ja artikli 18 lõike 3 osas võib nõukogu nõustuda muudatusettepanekutega nr 16 ja nr 18 komisjoni muudetud ettepanekus sõnastatud kujul.

Üldiseks põhimõtteks on, et töötajatele tuleks olukorras, kus nad ei saa võtta tavalist puhkust, võimaldada hüvituspuhkeaja võtmist. Sellise mõistliku ajavahemiku pikkuse määramine, mille jooksul töötajatele tuleb võrdväärse pikkusega hüvituspuhkeaeg anda, tuleks jätta liikmesriikide pädevusse, võttes arvesse kõnealuste töötajate ohutuse ja tervise tagamise vajadust ning proportsionaalsuse põhimõtet.

Töö ja perekonnaelu kokkusobitamine

Nõukogu oli parlamendiga samal arvamusel, et tööd ja perekonnaelu on vaja paremini kokku sobitada. Seda muret on selgesti väljendatud ühise seisukoha põhjendustes 5, 6 ja 7 ning artikli 1 lõikes 2, millesse on sulandatud uus artikkel 2b.

Nõukogu on nõus muudatusettepanekutega nr 2 ja 3 (milles käsitletakse põhjendusi nr 4 ja 5) komisjoni muudetud ettepanekus sõnastatud kujul.

Uue artikli 2b osas võttis nõukogu üle komisjoni muudetud ettepaneku esimese lõike teksti, milles öeldakse, et „Liikmesriigid innustavad tööturu osapooli sõlmima asjaomasel tasandil, oma iseseisvust piiramata kokkuleppeid, mille eesmärk on paremini kokku sobitada töö ja perekonnaelu”.

Teised kaks lõiget on inspireeritud muudatusettepanekust 12 ja põhinevad komisjoni muudetud ettepanekul. Lisaks on teises lõikes ära toodud viited direktiivile 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, ning konsulteerimisele tööturu osapooltega. Kolmandas lõikes on sätestatud, et liikmesriigid peaksid innustama tööandjaid läbi vaatama oma töötajate taotlused tööaja ja töökorralduse muutmiseks, arvestades sealjuures ettevõtte vajadusi ning nii tööandjate kui ka töötajate vajadusi töökorralduse paindlikkuse osas.

Võrdlusperiood (artikkel 19)

Nõukogu jagab Euroopa Parlamendi seisukohta, et võrdlusperioodi pikendamine peaks käima käsikäes töötajate ja nende esindajate kaasamise kasvuga ning mis tahes meetmetega, mida on vaja töötajate tervisele ja turvalisusele ilmnevate ohtude ennetamiseks. Siiski leidis nõukogu, et viide direktiivi 89/391/EÜ (9) II jaole, mis sisaldab mitut sellekohast sätet, annaks selles suhtes piisava garantii.

Raamistik ülempiiri mittekohaldamiseks (artikkel 22)

Nõukogu ei saanud nõustuda ei muudatusettepanekuga nr 20, mille kohaselt ülempiiri mittekohaldamist käsitlev artikkel 22 tuleks kehtetuks tunnistada 36 kuud pärast kõnealuse direktiivi jõustumist, ega ka komisjoni muudetud ettepanekuga, milles nähakse ette võimalus seda valikuvõimalust kolme aasta möödumisel pikendada. Kuigi mõned delegatsioonid pooldasid põhimõtet, et ülempiiri mittekohaldamise kasutamine tuleb mõne aja pärast lõpetada, oli enamus sellise lahenduse vastu, ilma sealjuures ütlemata, et nad kõik antud etapil ülempiiri mittekohaldamist tingimata kasutaksid.

Sellega seoses jõudis nõukogu pärast erinevate võimalike lahenduste uurimist lõpuks järeldusele, et ainuke delegatsioonide kvalifitseeritud enamusele vastuvõetav lahendus oleks sätestada ülempiiri mittekohaldamise jätkumine, nähes ühtlasi ette kaitsemeetmed töötajate huve kahjustavate kuritarvituste ärahoidmiseks.

Ühise seisukoha artikli 1 lõikes 7 direktiivi artikli 22a punkti a kohta on konkreetselt sätestatud, et ülempiiri mittekohaldamist ei saa kasutada koos artikli 19 punktis b sätestatud valikuvõimalusega. Lisaks väidetakse põhjenduses 13, et enne ülempiiri mittekohaldamise rakendamist tuleks kaaluda, kas vajalikku paindlikkust ei tagaks pikim võrdlusperiood või teised käesolevas direktiivis kehtestatud paindlikkust käsitlevad sätted.

Ülempiiri mittekohaldamise suhtes kehtivate tingimuste osas nähakse ühises seisukohas ette, et:

—

töönädala maksimaalseks pikkuseks ELis peaks kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 6 jääma 48 tundi, välja arvatud juhul, kui liikmesriik sätestab võimaluse ülempiiri mittekohaldamiseks kas kollektiivlepingute või tööturu osapoolte vaheliste asjakohasel tasemel kokkulepete või pärast tööturu osapooltega asjakohasel tasemel konsulteerimist loodavate siseriiklike õigusaktide kaudu ja konkreetne töötaja otsustab kasutada ülempiiri mittekohaldamise võimalust. Seepärast jääb otsustusõigus konkreetsele töötajale ja teda ei saa sundida töötama üle 48 tunni piiri;

—

lisaks on selle võimaluse kasutamine seotud rangete tingimustega, mille eesmärk on kaitsta töötaja otsustusvabadust, mille täitmiseks kehtestatakse ülempiiri mittekohaldamise kontekstis nädalas töötatud tundide arvu õiguslik piirang ja nähakse ette tööandjate konkreetsed kohustused informeerida taotluse esitamisel pädevaid asutusi.

Töötajate otsustusvabaduse kaitsmise osas nähakse ühises seisukohas ette, et ülempiiri mittekohaldamine kehtib üksnes juhul, kui töötaja andis oma nõusoleku selleks enne vastavale tööle asumist, sealjuures ajavahemikuks, mille pikkus ei ületa ühte aastat, kuid mida võib pikendada. Tööandja ei või mingil juhul töötajat taga kiusata selle tõttu, et töötaja ei taha sellise töö tegemiseks oma nõusolekut anda või et ta oma nõusoleku mis tahes põhjusel tagasi võtab. Peale selle võib ülempiiri mittekohaldamise — välja arvatud lühiajaliste lepingute puhul (vt allpool) — nõusolekule alla kirjutada üksnes pärast töö esimest nelja nädalat ja töötajalt ei või paluda ülempiiri mittekohaldamise nõusolekule allakirjutamist töölepingu allkirjastamisel. Ja lõpetuseks, töötajal on õigus oma nõusolek töötamiseks ülempiiri mittekohaldamisega konkreetse tähtaja jooksul tagasi võtta.

Ühise seisukohaga kehtestatakse ülempiiri mittekohaldamise raames nädala jooksul töötada lubatud tundidele õiguslikud piirangud, mida kehtiva direktiiviga ei ole ette nähtud. Tavaliselt oleks piiranguks 60 tundi nädalas, mis arvutatakse kolme kuu keskmisena, välja arvatud juhul, kui kollektiivlepingus või tööturu osapoolte vahelises kokkuleppes on sätestatud teisiti; Selle piirangu võib suurendada 65 tunnini, mis arvutatakse kolme kuu keskmisena, kui puudub kollektiivleping ja kui valvekorra tegevusetut osa loetakse tööajaks.

Lisaks nõutakse ühises seisukohas, et tööandjad peavad pidama arvestust ülempiiri mittekohaldamise raames töötavate töötajate töötundide üle. Sellekohane dokumentatsioon antakse pädeva asutuse käsutusse, kes võib töötajate ohutuse ja/või tervisega seotud põhjustel keelata või piirata võimalust ületada maksimaalset nädalast tööaega; Lisaks võidakse tööandjalt nõuda, et ta annaks pädevatele asutustele teavet juhtumite kohta, mil töötajad on andnud nõusoleku teha tööd, mille kestus on üle 48 tunni seitsme päeva jooksul arvutatud keskmisena artikli 16 punktis b nimetatud võrdlusperioodi suhtes.

Ühises seisukohas sätestatakse konkreetsed tingimused lühiajaliste lepingute puhuks (mille puhul sama tööandja võtab töötaja tööle ajavahemikuks või ajavahemikeks, mille kogukestus ei ületa 10 nädalat 12 kuu jooksul): sellistel juhtudel võib nõusoleku ülempiiri mittekohaldamiseks anda töösuhte esimese nelja nädala jooksul ja õiguslikud piirangud ülempiiri mittekohaldamise raames nädala jooksul töötada lubatud tundide arvule ei kehti. Töötajalt ei või siiski paluda nõusolekut töötada ülempiiri mittekohaldamise raames töölepingu allkirjastamisel.

Ühises seisukohas sätestatakse veel, et ülempiiri mittekohaldamise kasutamise korral võivad liikmesriigid objektiivsetel, tehnilistel või töökorralduslikel põhjustel lubada määrata õigus- ja haldusnormides võrdlusperioodiks kuni kuuekuuline ajavahemik. See võrdlusperiood ei tohiks mõjutada kolmekuulist võrdlusperioodi, mida kohaldatakse 60 või 65 tunnise maksimaalse nädalase piirangu arvutamiseks.

Sätted järelevalve, hindamise ja läbivaatamise kohta

Ühise seisukoha artikli 1 lõikes 9, milles käsitletakse direktiivi uut artiklit 24a, on sätestatud üksikasjalikud nõuded aruandluse esitamiseks ülempiiri mittekohaldamise kasutamise ja teiste selliste tegurite kohta, mis võivad soodustada pikkade töötundide tegemist, nagu näiteks artikli 19 punkti b (12-kuuline võrdlusperiood) kasutamine. Need nõuded on mõeldud selleks, et võimaldada komisjonil täpset järelevalvet teostada.

Konkreetsemalt on ühises seisukohas sätestatud, et komisjon:

—

esitab hiljemalt nelja aasta möödumisel direktiivi jõustumisest aruande, millele vajadusel on lisatud asjakohased ettepanekud ületundide vähendamiseks, sealhulgas ülempiiri mittekohaldamise võimaluse kasutamise kohta, võttes arvesse selle võimalusega hõlmatud töötajate tervisele ja ohutusele avaldatavat mõju. Nõukogu annab aruandele oma hinnangu;

—

võib seda hinnangut arvesse võttes ning hiljemalt viis aastat pärast direktiivi jõustumist esitada nõukogule ja Euroopa Parlamendile ettepaneku direktiiv, sealhulgas ülempiiri mittekohaldamise võimalus, läbi vaadata.

IV.   KOKKUVÕTE

Pidades silmas ajutiste töötajate direktiivi osas paralleelselt saavutatud käegakatsutavat edu leiab nõukogu, et tema ühine seisukoht tööaja direktiivi suhtes kujutab endast tasakaalustatud ja realistlikku lahendust küsimustele, mida komisjoni ettepanek hõlmab, võttes sealjuures arvesse suuri erinevusi liikmesriikide tööturgude olukorras ning nende seisukohtades tingimuste suhtes, mida on vaja nimetatud olukordadega toimetulekuks. Nõukogu ootab konstruktiivset arutelu Euroopa Parlamendiga, et saavutada kõnealuse tähtsa direktiivi suhtes lõplik kokkulepe.

(1)  ELT C 322, 29.12.2004, lk 9.

(2)  ELT C 92, 20.4.2006, lk 292.

(3)  ELT C 267, 27.10.2005, lk 16.

(4)  ELT C 231, 20.9.2005, lk 69.

(5)  ELT C 146, 16.6.2005, lk 13.

(6)  Dok 10583/08 ADD 1.

(7)  Euroopa Kohtu 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-303/98, Sindicato de Médicos de Asistencia Publica (SIMAP) versus Conselleria de Sanidad y Consumo de la Generalidad Valenciana, EKL 2000, lk I-07963.

(8)  Euroopa Kohtu 9. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-151/02, eelotsusetaotlus: Landesarbeitsgericht Schleswig-Holstein (Saksamaa) selles kohtus menetletavas kohtuvaidluses Landeshauptstadt Kieli ja Norbert Jaeger'i vahel, seni avaldamata.

(9)  EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1.