22.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/23

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 17/2008,

6. juuni 2008,

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … direktiiv 2008/…/EÜ, millega kehtestatakse meretranspordi sektoris toimunud õnnetusjuhtumite juurdluse aluspõhimõtted ning muudetakse direktiive 1999/35/EÜ ja 2002/59/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

(2008/C 184 E/03)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa meretranspordis tuleks säilitada kõrge üldine ohutustase ning teha kõik selleks, et vähendada laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite arvu.

(2)

Laevaõnnetuste viivitamatu tehniline juurdlus parandab mereohutust, aidates ära hoida selliste õnnetuste kordumist, mille tagajärjeks on inimohvrid, laevahukk või merekeskkonna reostus.

(3)

Euroopa Parlament kutsus oma 21. aprilli 2004. aasta resolutsioonis meresõiduohutuse parandamise kohta (4) komisjoni üles esitama ettepanekut võtta vastu direktiiv laevaõnnetuste juurdluse teostamise kohta.

(4)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (edaspidi: „UNCLOS”) artiklis 2 on kehtestatud rannikuäärsete riikide õigus uurida põhjusi nende territoriaalmeres toimuvate laevaõnnetuste puhul, mis võivad seada ohtu inimelud või keskkonna, nõuda rannikuäärse riigi otsingu- ja päästeasutuste kaasamist või rannikuäärset riiki muul viisil mõjutada.

(5)

UNCLOSi artiklis 94 on sätestatud, et lipuriigid peavad algatama pädeva(te) isiku(te) juhtimisel või nende kontrolli all teatavate avamerel toimunud navigatsiooniga seotud õnnetuste või ohtlike juhtumite uurimise.

(6)

1. novembri 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel (edaspidi „SOLAS 74 konventsioon”) reeglis I/21, 5. aprilli 1966. aasta rahvusvahelises laadungimärgi konventsioonis ja 2. novembri 1973. aasta laevade põhjustatava merereostuse vältimise rahvusvahelises konventsioonis on sätestatud lipuriikide kohustus teostada õnnetuste juurdlusi ning teavitada Rahvusvahelist Mereorganisatsiooni (IMO) vastavatest tulemustest.

(7)

IMO assamblee poolt 1. detsembri 2005. aasta resolutsioonile A.973(24) lisatud kohustuslike IMO meetmete rakendamise koodeksis meenutatakse lipuriikide kohustust tagada, et meresõiduohutuse juurdlusi teostavad piisavalt kvalifitseeritud juurdlejad, kes on pädevad laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumitega seotud küsimustes. Samuti on kõnealuses koodeksis ette nähtud, et lipuriigid peavad olema valmis pakkuma selleks otstarbeks kvalifitseeritud juurdlejaid, olenemata õnnetuse või ohtliku juhtumi toimumise kohast.

(8)

Arvesse tuleks võtta 27. novembril 1997. aastal IMO assamblee resolutsioonile A.849(20) lisatud laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksit (edaspidi „IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeks”), millega nähakse ette ühtse lähenemisviisi rakendamine laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite ohutusjuurdluse puhul ning riikide koostöö laevaõnnetusi ja ohtlikke juhtumeid põhjustavate tegurite väljaselgitamisel. Samuti tuleks arvesse võtta IMO assamblee 27. novembri 1997. aasta resolutsiooni A.861(20) ja IMO meresõiduohutuse komitee 17. mai 2004. aasta resolutsiooni MSC.163(78), kus on määratletud mõiste „reisiinfo salvesti”.

(9)

Liikmesriigid peaksid laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite ohutusjuurdluste läbiviimisel võtma arvesse IMO assamblee ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni haldusnõukogu 1. detsembri 2005. aasta resolutsioonile A.987(24) lisatud suuniseid meremeeste õiglase kohtlemise kohta laevaõnnetuse korral või muid asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastu võetud inimteguriga seotud soovitusi ja õigusakte, kui need on kohaldatavad tehniliste ohutusjuurdluste suhtes.

(10)

Nõukogu 29. aprilli 1999. aasta direktiiviga 1999/35/EÜ regulaarselt liiklevate ro-ro-reisiparvlaevade ja kiirreisilaevade ohutu käitamise kohustuslike kontrollimiste korra kohta (5) on ette nähtud, et liikmesriigid peavad oma vastavate õigussüsteemide raames määratlema õigusliku seisundi, mis võimaldab neil ja igal teisel oluliselt huvitatud liikmesriigil osaleda ro-ro-reisiparvlaevaga või kiirreisilaevaga seotud laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi juurdluses või teha selle raames koostööd või, kui see on ette nähtud IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksiga, läbi viia vastav juurdlus.

(11)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem (6), on ette nähtud, et liikmesriigid peavad järgima IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksit ning tagama, et õnnetusjuhtumite juurdluse tulemused avaldatakse võimalikult kiiresti pärast juurdluse lõppu.

(12)

Ülimalt tähtis on merelaevade või muude sadamas või muudes piiratud merepiirkondades asuvate laevadega seotud õnnetuste ja ohtlike juhtumite ohutusjuurdlus viia läbi erapooletul viisil, et teha tõhusalt kindlaks sellise õnnetuse või ohtliku juhtumi asjaolud ja põhjused. Seetõttu peaksid sellist juurdlust viima läbi kvalifitseeritud juurdlejad, keda kontrollib sõltumatu organ või üksus, et vältida mis tahes huvide konflikti.

(13)

Liikmesriigid peaksid kooskõlas oma kehtivate kohtuliku uurimise eest vastutavate asutuste volitusi käsitlevate õigusaktidega ja vajaduse korral koostöös nende asutuste tagama, et tehnilise juurdluse eest vastutajatel võimaldatakse oma kohustusi täita parimates võimalikes tingimustes.

(14)

Liikmesriigid peaksid tagama, et nende õigussüsteemid võimaldavad neil ja teistel oluliselt huvitatud liikmesriikidel osaleda või teha koostööd õnnetusjuhtumite juurdlusel või seda juhtida IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksi sätete alusel.

(15)

Liikmesriik võib vastastikusel kokkuleppel delegeerida laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi ohutusjuurdluse (edaspidi „ohutusjuurdlus”) juhtimise või selle juurdlusega seotud konkreetsed ülesanded teisele liikmesriigile.

(16)

Liikmesriigid peaksid tegema kõik jõupingutused selleks, et kahte või enamat liikmesriiki hõlmavate ohutusjuurdluste korral mitte nõuda tasu taotletud abi kulude eest. Juhul, kui vajatakse ohutusjuurdluses mitteosaleva liikmesriigi abi, peaksid liikmesriigid leppima kokku tekkinud kulude hüvitamise suhtes.

(17)

SOLAS 74 konventsiooni reegli V/20 alusel peavad reisilaevad ja muud laevad, mis ei ole reisilaevad ja mille kogumahutavus on 3000 ja rohkem ning mis on ehitatud 2002. aasta 1. juulil või pärast seda, olema varustatud reisiinfo salvestiga, mis hõlbustab õnnetusjuhtumite juurdlust. Arvestades selle tähtsust laevaõnnetuste vältimise poliitika väljatöötamisel, tuleks järjekindlalt nõuda selle seadme olemasolu riigisiseseid või rahvusvahelisi reise tegevatel laevadel, mis külastavad ühenduse sadamaid.

(18)

Reisiinfo salvesti süsteemi, nagu ka muude elektronseadiste abil saadavaid andmeid saab kasutada tagasiulatuvalt nii toimunud laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi põhjuste uurimiseks kui ka ennetavalt vajalike kogemuste saamiseks asjaolude kohta, mis võivad selliseid olukordi põhjustada. Liikmesriigid peaksid tagama, et selliseid andmeid, kui need on kättesaadavad, kasutataks nõuetekohaselt mõlemal eesmärgil.

(19)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1406/2002 (7) on sätestatud, et Euroopa Meresõiduohutuse Amet (edaspidi „amet”) peab tegema liikmesriikidega koostööd tehniliste lahenduste väljaarendamiseks ning osutama tehnilist abi seoses ühenduse õigusaktide rakendamisega. Õnnetusjuhtumite juurdluse vallas on ameti konkreetne ülesanne soodustada liikmesriikide ja komisjoni vahelist koostööd laevaõnnetuste juurdluse ühise metoodika väljatöötamisel kokkulepitud rahvusvaheliste põhimõtete kohaselt, võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme.

(20)

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1406/2002 hõlbustab amet liikmesriikide koostööd abi osutamisel juurdlustega seotud tegevuste puhul ning õnnetusjuhtumite olemasolevate juurdluskokkuvõtete analüüsimisel.

(21)

Liikmesriigid peaksid nõuetekohaselt arvesse võtma ohutusjuurdluse põhjal tehtud ohutuse tagamise soovitusi.

(22)

Kuna tehnilise ohutusjuurdluse eesmärk on vältida laevaõnnetusi ja ohtlikke juhtumeid, ei tohiks juurdlustulemusi ega ohutuse tagamise soovitusi mingil juhul kasutada süü või vastutuse kindlaksmääramiseks.

(23)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt parandada ühenduse meresõiduohutust ja seeläbi vähendada laevaõnnetuste ohtu tulevikus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning kavandatava meetme ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(24)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (8).

(25)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta käesolevat direktiivi, et kohaldada sellega seotud tulevasi rahvusvahelistes konventsioonides, protokollides, koodeksites ja resolutsioonides tehtavaid muudatusi ning võtta vastu või muuta laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite juurdluse ühist metodoloogiat. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(26)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (9) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu

1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on parandada meresõiduohutust ja vältida laevade põhjustatud merereostust ning vähendada seega laevaõnnetuste riski tulevikus; selleks tuleb:

a)

hõlbustada ohutusjuurdluste viivitamatut läbiviimist ning laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite nõuetekohast analüüsi, et teha kindlaks nende põhjused, ning

b)

tagada õigeaegne ja täpne aruandlus ohutusjuurdluste kohta ning ettepanekute esitamine heastavate meetmete kohta.

2.   Käesoleva direktiivi alusel läbiviidavate juurdluste eesmärk ei ole vastutuse ega süü kindlaksmääramine. Liikmesriigid peavad siiski tagama, et juurdlusorgan või -üksus (edaspidi „juurdlusorgan”) ei hoidu täielikust õnnetuse või ohtliku juhtumi põhjustest aru andmisest põhjusel, et juurdluse tulemused võivad osutada süüle või vastutusele.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite suhtes, mis:

a)

on seotud liikmesriigi lipu all sõitvate laevadega,

b)

leiavad aset liikmesriigi territoriaalmeres ja sisevetes, nagu on määratletud UNCLOSis, või

c)

on seotud liikmesriikide muude oluliste huvidega.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite suhtes, mis on seotud üksnes:

a)

sõjalaevade ja sõjaväe isikkoosseisu transpordilaevade ning muude liikmesriigile kuuluvate või liikmesriigi poolt käitavate laevadega, mida kasutatakse ainult riiklikel mittekaubanduslikel eesmärkidel;

b)

mehaanilise jõuajamita laevade, primitiivse ehitusega puust laevade, lõbusõidujahtide ja -laevadega, mis ei ole seotud kaubandusega, kui need laevad ei ole mehitatud või neid ei mehitata ning kui need ei vea ärilistel eesmärkidel rohkem kui 12 reisijat;

c)

siseveelaevadega, mis sõidavad siseveeteedel;

d)

kalalaevadega, mille pikkus on alla 15 meetri;

e)

seisvate merepuurplatvormidega.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.

„IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeks” — IMO assamblee 27. novembri 1997. aasta resolutsioonile A.849(20) lisatud laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksi ajakohastatud versioon.

2.

Järgmisi mõisteid kasutatakse vastavalt IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksis esitatud määratlustele:

a)

„laevaõnnetus”,

b)

„väga raske laevaõnnetus”,

c)

„ohtlik juhtum”,

d)

„laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi ohutusjuurdlus”,

e)

„juurdlust juhtiv riik”,

f)

„oluliselt huvitatud riik”.

3.

Mõisteid „ro-ro-reisiparvlaev” ja „kiirreisilaev” käsitatakse vastavalt direktiivi 1999/35/EÜ artiklis 2 sätestatud määratlustele.

4.

Mõistet „reisiinfo salvesti” käsitatakse vastavalt IMO assamblee resolutsioonis A.861(20) ja IMO mereohutuse komitee resolutsioonis MSC.163(78) sätestatud määratlustele.

5.

„Ohutuse tagamise soovitus” — ettepanek, mis on tehtud järgnevalt:

a)

ohutusjuurdlust teostava või seda juhtiva riigi juurdlusorgani ettepanek, mis põhineb nimetatud juurdluse käigus kogutud teabel; või vajaduse korral

b)

komisjoni ettepanek, mis põhineb andmete abstraktse analüüsi põhjal saadud teabel.

Artikkel 4

Ohutusjuurdluse õiguslik seisund

1.   Liikmesriigid määratlevad kooskõlas oma õigussüsteemiga ohutusjuurdluse õigusliku seisundi sellisel viisil, et sellist juurdlust oleks võimalik läbi viia nii tõhusalt ja kiiresti kui võimalik.

Liikmesriigid tagavad kooskõlas oma õigusaktidega ning vajadusel kohtuliku uurimise eest vastutavate asutuste koostöö kaudu, et ohutujuurdlus:

a)

ei sõltu uurimistest kriminaalmenetluse raames või muudest paralleelsetest uurimistest, mida teostatakse vastutuse või süü kindlaksmääramiseks, ja

b)

ei ole eelnimetatud uurimiste tõttu põhjendamatult välistatud ning seda ei katkestata ega lükata nende uurimiste tõttu edasi.

2.   Kooskõlas artiklis 10 osutatud alalise koostööraamistikuga sisaldavad liikmesriikide poolt kehtestatavad eeskirjad sätteid, millega lubatakse:

a)

teha koostööd ja osutada vastastikust abi teiste liikmesriikide juhitavate ohutusjuurdluste käigus või delegeerida sellise juurdluse juhtimine teisele liikmesriigile vastavalt artiklile 7; ja

b)

kooskõlastada liikmesriikide vastavate juurdlusorganite töö niivõrd, kuivõrd seda on vaja käesoleva direktiivi eesmärgi saavutamiseks.

Artikkel 5

Juurdluse läbiviimise kohustus

1.   Iga liikmesriik tagab, et artiklis 8 osutatud juurdlusorgan viib läbi ohutusjuurdluse pärast väga raskete laevaõnnetuste toimumist:

a)

mis on seotud selle liikmesriigi lipu all sõitva laevaga, sõltumata õnnetuse asukohast;

b)

mis leiab aset tema territoriaalmeres ja sisevetes, nagu on määratletud UNCLOSis, olenemata õnnetuses osalenud laeva(de) päritolust; või

c)

mis on seotud liikmesriigi oluliste huvidega, sõltumata õnnetuse toimumiskohast ja sellega seotud laeva(de) päritolust.

2.   Lisaks sellele otsustab juurdlusorgan, kas algatatakse mõne muu laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi ohutusjuurdlus.

Oma otsuses võtab juurdlusorgan arvesse õnnetuse või ohtliku juhtumi raskusastet, sellega seotud laeva ja/või lasti tüüpi ning selle võimalikkust, et ohutusjuurdluse tulemused aitavad vältida õnnetusi ja ohtlikke juhtumeid tulevikus.

3.   Juurdlust juhtiva liikmesriigi juurdlusorgan määrab koostöös muude oluliselt huvitatud riikide samaväärsete asutustega kindlaks ohutusjuurdluse teostamise sellise ulatuse ja korra, mis tunduvad kõige tõhusamad käesoleva direktiivi eesmärgi saavutamiseks ning õnnetuste ja ohtlike juhtumite vältimiseks tulevikus.

4.   Ohutusjuurdlusel järgitakse laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite juurdluse ühise metoodika põhimõtteid, mis on välja töötatud määruse (EÜ) nr 1406/2002 artikli 2 punkti e alusel. Komisjon võtab nimetatud metoodika vastu või muudab seda seoses käesoleva direktiiviga.

Meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 18 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Komisjon ja liikmesriigid töötavad välja ohutusjuurdluste läbiviimise ja parimate tavade suunised, mida kasutatakse ühise metoodika rakendamisel. Neid suuniseid ajakohastatakse korrapäraselt, et võtta arvesse ohutusjuurdluste läbiviimisel saadud kogemusi.

5.   Ohutusjuurdlus algatatakse nii kiiresti kui praktiliselt võimalik pärast laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi toimumist.

Artikkel 6

Teavitamiskohustus

Liikmesriigid näevad oma õigussüsteemi raames ette, et vastutavad asutused ja/või kaasatud osapooled teavitavad viivitamata nende juurdlusorganit kõikidest käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatest õnnetustest ja ohtlikest juhtumitest.

Artikkel 7

Ohutusjuurdluse juhtimine ja selles osalemine

1.   Liikmesriigid hoiduvad sama laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi puhul paralleelsete ohutusjuurdluste teostamisest. Nad hoiduvad võtmast meetmeid, mis võiksid käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluva ohutusjuurdluse läbiviimist põhjendamatult takistada, peatada või edasi lükata.

Juhul kui ohutusjuurdlust viivad läbi kaks või enam liikmesriiki, teevad asjaomased liikmesriigid koostööd, et leppida viivitamata kokku, millisest liikmesriigist saab juurdlust juhtiv liikmesriik. Nad teevad kõik jõupingutused selleks, et juurdlusmenetluste suhtes kokkuleppele jõuda. Nimetatud kokkuleppe raames on teistel oluliselt huvitatud riikidel ohutusjuurdlust läbiviiva liikmesriigiga võrdsed õigused ja võrdne juurdepääs tunnistajatele ja tõenditele. Samuti on neil õigus sellele, et juurdlust juhtiv liikmesriik võtaks nende seisukohta arvesse.

2.   Olenemata lõikest 1 vastutab iga liikmesriik ohutusjuurdluse teostamise ja teiste oluliselt huvitatud liikmesriikidega koostöö tegemise eest, kuni lepitakse ühiselt kokku, milline neist on juurdlust juhtiv riik.

3.   Ilma et see piiraks käesolevast direktiivist ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, võib liikmesriik iga üksikjuhtumi puhul eraldi ja vastastikusel kokkuleppel delegeerida teisele liikmesriigile ülesande juhtida ohutusjuurdlust või konkreetseid ülesandeid sellise juurdluse läbiviimiseks.

4.   Kui ro-ro-reisiparvlaev või kiirreisilaev on seotud laevaõnnetuse või ohtliku juhtumiga, algatab ohutusjuurdluse liikmesriik, kelle territoriaalmeres või sisevetes, nagu on määratletud UNCLOSis, laevaõnnetus või ohtlik juhtum toimus, või kui see toimus muudes vetes, algatab juurdluse liikmesriik, mida kõnealune parvlaev või reisilaev viimasena külastas. Kõnealune liikmesriik vastutab ohutusjuurdluse teostamise ja teiste oluliselt huvitatud liikmesriikidega koostöö tegemise eest, kuni lepitakse ühiselt kokku, milline neist on juurdlust juhtiv riik.

Artikkel 8

Juurdlusorganid

1.   Liikmesriigid tagavad, et ohutusjuurdluste eest vastutavad erapooletud alalised juurdlusorganid ja nõutava ettevalmistusega juurdlejad, kes on pädevad laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumitega seotud küsimustes.

Ohutusjuurdluse erapooletul viisil läbiviimiseks on juurdlusorgan organisatsiooniliselt, õigusliku struktuuri poolest ning otsustusprotsessis sõltumatu mis tahes osapoolest, kelle huvid võiksid olla vastuolus talle usaldatud ülesandega.

Sisemaal paiknevad liikmesriigid, kellel ei ole nende lipu all sõitvaid laevu, määravad artikli 5 lõike 1 punkti c kohases juurdluses osalemiseks sõltumatu kontrollkeskuse.

2.   Juurdlusorgan tagab, et juurdlejatel on oma tavaliste juurdlusülesannetega seotud valdkondades tööalased teadmised ja praktilised kogemused. Lisaks sellele tagab juurdlusorgan, et asjakohane teave on neile vajaduse korral hõlpsasti kättesaadav.

3.   Juurdlusorganile usaldatud tegevust võib laiendada meresõiduohutusega seotud andmete kogumisele ja analüüsimisele, eelkõige ennetaval eesmärgil niivõrd, kuivõrd see tegevus ei mõjuta nimetatud organi sõltumatust ega too kaasa vastutust õiguslikes, halduslikes või standardimisega seotud küsimustes.

4.   Tegutsedes oma õigussüsteemide raamistikus, tagavad liikmesriigid, et nende riikliku juurdlusorgani või mis tahes muu juurdlusorgani juurdlejatel, kellele on tehtud ülesandeks ohutusjuurdlust teostada, on vajaduse korral kohtuliku uurimise eest vastutavate asutustega koostöös õigus:

a)

omada vaba juurdepääsu kõikidele asjakohastele piirkondadele või õnnetuse toimumiskohale, samuti mis tahes laevale, vrakile või rajatisele, sealhulgas lastile, seadmetele või rusudele;

b)

tagada tõendusmaterjalide loetelu kohene koostamine ja vraki, rusude või muude komponentide või ainete kontrollitud otsimine ja kõrvaldamine nende kontrollimise või analüüsimise eesmärgil;

c)

nõuda punktis b osutatud esemete kontrollimist või analüüsimist ning tagada vaba juurdepääs sellise kontrolli või analüüsi tulemustele;

d)

omada vaba juurdepääsu laeva, merereisi, lasti, laevapere või mis tahes muu isiku, eseme, tingimuse või asjaoluga seotud asjakohasele teabele ning salvestatud andmetele, sealhulgas reisiinfo salvesti andmetele, neid paljundada ja kasutada;

e)

omada vaba juurdepääsu ohvrite surnukehade kontrollimistulemustele või ohvrite surnukehadest võetud proovide analüüsi tulemustele;

f)

nõuda ja omada vaba juurdepääsu laeva käitamisega seotud isikute või muude asjaomaste isikute kontrollimise tulemustele või nendelt võetud proovide analüüsi tulemustele;

g)

kuulata üle tunnistajad ilma selliste isikute kohalolekuta, kelle huvides võiks olla ohutusjuurdluse takistamine;

h)

saada lipuriigi, laevaomanike, klassifikatsiooniühingute või muude asjaomaste osapoolte valduses olevaid kontrolliandmeid ja asjakohast teavet, kui need osapooled või nende esindajad asuvad asjaomases liikmesriigis;

i)

paluda liikmesriikide asjaomaste asutuste, sealhulgas lipu- ja sadamariigi laevakontrolliinspektorite, rannavalveametnike, laevaliikluse juhtimise keskuse operaatorite, otsingu- ja päästemeeskondade, lootside või muu sadama- või merenduspersonali abi.

5.   Juurdlusorganitel võimaldatakse reageerida õnnetuseteatele viivitamata mis tahes ajal ning saada piisavaid vahendeid, et oma ülesannet sõltumatult täita. Selle organi juurdlejatele antakse selline pädevus, mis tagab neile vajaliku sõltumatuse.

6.   Peale laevaõnnetuste võib juurdlusorgan käesoleva direktiivi alusel teostada juurdlust ka muude juhtumite üle, tingimusel et sellised juurdlused ei ohusta tema sõltumatust.

Artikkel 9

Konfidentsiaalsus

Liikmesriigid tagavad oma õigussüsteemide raames, et järgmised andmed tehakse kättesaadavaks üksnes ohutusjuurdluse eesmärgil, välja arvatud juhul, kui liikmesriigi pädev asutus määrab, et andmete avaldamine kaalub üles riigisisese ja rahvusvahelise kahjuliku mõju, mida selline tegevus võib avaldada asjaomasele ohutusjuurdlusele või juurdlustele tulevikus:

a)

kõik tunnistajate ütlused ja muud seletused, aruanded ja märkused, mille juurdlusorgan on salvestanud või saanud ohutusjuurdluse käigus;

b)

ohutusjuurdluse käigus tunnistusi andnud isikute tuvastamist võimaldavad andmed;

c)

andmed õnnetuse või ohtliku juhtumiga seotud isikute tervisliku seisundi kohta või muu isiklik teave.

Artikkel 10

Alaline koostööraamistik

1.   Liikmesriigid kehtestavad tihedas koostöös komisjoniga alalise koostööraamistiku, mis võimaldab nende vastavatel juurdlusorganitel teha omavahel koostööd niivõrd, kuivõrd see on vajalik käesoleva direktiivi eesmärgi saavutamiseks.

2.   Alalise koostööraamistiku töökord ja nõutav organisatsiooniline kord määratakse kindlaks vastavalt artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusele.

3.   Liikmesriikide juurdlusorganid lepivad alalise koostööraamistiku piires kokku eelkõige parimates koostööviisides, et:

a)

võimaldada juurdlusorganitel jagada laevarusude ja -varustuse tehniliseks juurdluseks vajalikke seadmeid, vahendeid ja varustust ning muid ohutusjuurdlusega seotud esemeid, sealhulgas reisiinfo salvesti ja muude elektronseadiste andmetest väljavõtete tegemist ning teabe hindamist;

b)

teha tehnilist koostööd või jagada teadmisi, mida on vaja eriülesannete täitmiseks;

c)

saada ja jagada teavet, mis on vajalik selleks, et analüüsida õnnetuse andmeid ja anda ühenduse tasandil asjakohaseid ohutuse tagamise soovitusi;

d)

koostada ühised põhimõtted, et jälgida ohutuse tagamise soovituste täitmist ning kohandada juurdlusmeetodeid vastavalt tehnika ja teaduse arengule;

e)

kehtestada konfidentsiaalsusnõuded artiklis 9 osutatud tunnistajate ütluste ning töödeldud andmete ja muude dokumentide jagamiseks, sealhulgas suhetes kolmandate riikidega, järgides siseriiklikke eeskirju;

f)

korraldada vajaduse korral juurdlejate asjakohast koolitust;

g)

edendada koostööd kolmandate riikide juurdlusorganitega ja rahvusvaheliste laevaõnnetuste juurdlusorganitega käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades;

h)

anda ohutusjuurdlust läbiviivatele juurdlusorganitele mis tahes asjakohast teavet.

Artikkel 11

Kulud

1.   Kui ohutusjuurdlusega tegelevad kaks või enam liikmesriiki, toimub vastav tegevus tasuta.

2.   Juhul, kui vajatakse ohutusjuurdluses mitteosaleva liikmesriigi abi, lepivad liikmesriigid kokku tekkinud kulude hüvitamise suhtes.

Artikkel 12

Koostöö oluliselt huvitatud kolmandate riikidega

1.   Liikmesriigid teevad võimalikult tihedat koostööd ohutusjuurdlusest oluliselt huvitatud kolmandate riikidega.

2.   Oluliselt huvitatud kolmandatel riikidel lubatakse vastastikusel kokkuleppel võtta osa liikmesriigi juhitava ohutusjuurdluse mis tahes etapist käesoleva direktiivi tingimuste kohaselt.

3.   Liikmesriigi osalemine oluliselt huvitatud kolmanda riigi poolt teostatavas ohutusjuurdluses ei piira ohutusjuurdluse teostamise ja sellest teavitamise kohustust vastavalt käesolevale direktiivile. Kui oluliselt huvitatud kolmas riik juhib ohutusjuurdlust, milles osaleb üks või mitu liikmesriiki, võivad liikmesriigid otsustada mitte viia läbi paralleelset juurdlust, eeldusel et kolmanda riigi juhitav ohutusjuurdlus viiakse läbi kooskõlas IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksiga.

Artikkel 13

Tõendite säilitamine

Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et käesoleva direktiivi alusel õnnetuste ja ohtlike juhtumitega seotud osapooled teevad kõik võimaliku, et:

a)

säilitada kaartidelt, logiraamatutest, elektrooniliste ja magnetsalvestuste teel, videokassettidelt, sealhulgas reisiinfo salvestitelt ja muudelt elektronseadistelt saadud teavet, mis on seotud õnnetusjuhtumi eelse, aegse ja järgse ajaga;

b)

vältida sellise teabe ülekirjutamist või muul viisil muutmist;

c)

kaitsta häirete eest teisi seadmeid, mida võiks põhjendatult pidada õnnetusjuhtumi ohutusjuurdlusel asjakohasteks;

d)

kiiresti koguda ja säilitada kõik ohutusjuurdluse jaoks vajalikud tõendid.

Artikkel 14

Õnnetusjuhtumi kokkuvõte

1.   Käesoleva direktiivi alusel läbiviidud ohutusjuurdluse lõppemisel avaldatakse kokkuvõte, mille vormi määrab kindlaks pädev juurdlusorgan ning mis on kooskõlas I lisa asjakohaste jaotistega.

Juurdlusorganid võivad otsustada, et ohutusjuurdluse puhul, mis ei ole seotud väga raske laevaõnnetusega ning mille tulemused ei võimalda vältida tulevikus toimuvaid õnnetusi ja ohtlikke juhtumeid, avaldatakse lihtsustatud kokkuvõte.

2.   Juurdlusorganid püüavad teha lõikes 1 osutatud kokkuvõtted üldsusele kättesaadavaks 12 kuu jooksul õnnetuse toimumise päevast. Kui lõppkokkuvõtet ei ole võimalik selle aja jooksul koostada, avaldatakse vahekokkuvõte 12 kuu jooksul õnnetuse toimumise päevast.

3.   Juurdlust juhtiva liikmesriigi juurdlusorgan saadab komisjonile lihtsustatud, lõpp- või vahekokkuvõtte koopia. Selles võetakse arvesse komisjoni võimalikke märkusi selle kohta, kuidas parandada lõppkokkuvõtete toimetuskvaliteeti nii, et see aitaks kaasa käesoleva direktiivi eesmärgi saavutamisele.

Artikkel 15

Ohutuse tagamise soovitused

1.   Liikmesriigid tagavad, et adressaadid võtavad juurdlusorganite esitatud ohutuse tagamise soovitusi nõuetekohaselt arvesse ning vajaduse korral võtavad piisavaid järelmeetmeid vastavalt ühenduse ja rahvusvahelisele õigusele.

2.   Vajaduse korral esitab juurdlusorgan või komisjon ohutuse tagamise soovitusi andmete abstraktse analüüsi põhjal.

3.   Ohutuse tagamise soovitust ei või mingil juhul kasutada õnnetuse eest vastutuse või süü kindlaksmääramiseks.

Artikkel 16

Varajase hoiatamise süsteem

Ilma et see piiraks liikmesriigi juurdlusorgani õigust anda varajast hoiatusteadet, teavitab ta ohutusjuurdluse mis tahes etapil, kui ta leiab, et ühenduse tasandil tuleb uute õnnetuste ohu vältimiseks viivitamatult tegutseda, viivitamata komisjoni varajase hoiatamise vajadusest.

Komisjon väljastab vajaduse korral hoiatusteate kõikidele teiste liikmesriikide vastutavatele asutustele, meretranspordisektorile ja teistele asjaomastele osapooltele.

Artikkel 17

Euroopa laevaõnnetuste andmebaas

1.   Laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite andmed salvestatakse ja neid analüüsitakse komisjoni poolt loodavas Euroopa elektroonilises andmebaasis, mida tuntakse kui Euroopa laevaõnnetuste teabeplatvormi (EMCIP).

2.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni asutustest, kellel on juurdepääs nimetatud andmebaasile.

3.   Liikmesriikide juurdlusorganid teatavad komisjonile laevaõnnetustest ja ohtlikest juhtumitest II lisas esitatud vorminõuete kohaselt. Samuti esitavad nad EMCIPi andmebaasi süsteemi kohaselt komisjonile ka ohutusjuurdluste tulemusel saadud andmed.

4.   Komisjon ja liikmesriigid töötavad välja andmebaasi süsteemi ning meetodi andmete esitamiseks sobiva tähtaja jooksul.

Artikkel 18

Komitee

1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 2099/2002 (10) asutatud laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS).

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kaks kuud.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 19

Muutmisvolitused

Komisjon võib käesolevas direktiivis kasutatud mõisteid ning viiteid ühenduse ja IMO õigusaktidele ajakohastada vastavalt ühenduse või IMO jõustunud meetmetele käesoleva direktiivi sätete piires.

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 18 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Komisjon võib vastavalt samale menetlusele muuta ka lisasid.

IMO laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise koodeksi muudatused võib käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta vastavalt määruse (EÜ) nr 2099/2002 artiklile 5.

Artikkel 20

Täiendavad meetmed

Käesoleva direktiivi sätted ei keela liikmesriikidel võtta täiendavaid meetmeid mereohutuse kohta, mida käesolev direktiiv ei hõlma, tingimusel et sellised meetmed ei ole vastuolus käesoleva direktiiviga ega raskenda selle eesmärgi saavutamist.

Artikkel 21

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 22

Kehtivate õigusaktide muudatused

1.   Direktiivi 1999/35/EÜ artikkel 12 jäetakse välja.

2.   Direktiivi 2002/59/EÜ artikkel 11 jäetakse välja.

Artikkel 23

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt … (11).

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 24

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 25

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…

Euroopa Parlamendi nimel

president

…

Nõukogu nimel

eesistuja

…

(1)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 195.

(2)  ELT C 229, 22.9.2006, lk 38.

(3)  Euroopa Parlamendi 25. aprilli 2007. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 6. juuni 2008. aasta ühine seisukoht ja Euroopa Parlamendi … seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(4)  ELT C 104 E, 30.4.2004, lk 730.

(5)  EÜT L 138, 1.6.1999, lk 1. Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/84/EÜ (EÜT L 324, 29.11.2002, lk 53).

(6)  EÜT L 208, 5.8.2002, lk 10.

(7)  EÜT L 208, 5.8.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1891/2006 (ELT L 394, 30.12.2006, lk 1).

(8)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

(9)  ELT L 321, 31.12.2003, lk 1.

(10)  EÜT L 324, 29.11.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 93/2007 (ELT L 22, 31.1.2007, lk 12).

(11)  24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.

I LISA

OHUTUSJUURDLUSE KOKKUVÕTTE SISU

Eessõna

Kokkuvõtte eessõnas määratakse kindlaks ohutusjuurdluse ainus eesmärk, nimelt et ohutuse tagamise soovitus ei anna mingil juhul alust vastutuse või süü eeldamiseks ning et juurdluskokkuvõte ei ole ei sisult ega stiililt koostatud kavatsusega kasutada seda kohtumenetluses.

(Juurdluskokkuvõttes ei tohiks viidata tunnistajate ütlustele ega kokku viia kokkuvõttes mainitud isikuid ohutusjuurdluse käigus tunnistusi andnud isikutega.)

1.   Lühikokkuvõte

Selles osas kirjeldatakse laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi põhilisi asjaolusid: mis juhtus, millal, kus ja kuidas see juhtus; ning märgitakse, kas see põhjustas surmajuhtumeid, vigastusi, kahjustas laevu, lasti, kolmandaid isikuid või keskkonda.

2.   Faktiline teave

Selles osas esitatakse punkthaaval piisav teave, mida juurdlusorgan käsitab faktilisena, ning põhjendatakse analüüsi ja hõlbustatakse mõistmist.

Kõnealused punktid sisaldavad eelkõige järgmist teavet:

2.1

Laevaandmed:

lipp/register;

identifitseerimisandmed;

põhiandmed;

omandiline kuuluvus ja juhtkond;

andmed konstruktsiooni kohta;

minimaalne ohutu mehitatus;

lubatud last.

2.2

Andmed merereisi kohta:

külastatavad sadamad;

merereisi tüüp;

teave lasti kohta;

mehitatus.

2.3

Teave laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi kohta:

laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi tüüp;

kuupäev ja kellaaeg;

laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi toimumiskoht ja selle koordinaadid;

välis- ja sisekeskkond;

laeva käitamine ja merereisi etapp;

koht pardal;

andmed inimtegurite kohta;

tagajärjed (inimestele, laevale, lastile, keskkonnale, muule).

2.4

Maal asuva asutuse kaasamine ja reageerimine hädakutsele:

keda kaasati;

kasutatud vahendid;

reageerimise kiirus;

võetud meetmed;

saadud tulemused.

3.   Kirjeldus

Selles osas esitatakse laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi kulg selle ajalises järgnevuses ning kirjeldatakse laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi ajal aset leidnud, sellele eelnenud ja järgnenud sündmusi ja kõike laevaõnnetuse või ohtliku juhtumiga seotut (nt isikud, materjal, keskkond, seadmed või välismõjurid). Kirjeldusega hõlmatud ajavahemik sõltub laevaõnnetust või ohtlikku juhtumit vahetult mõjutanud õnnetusjuhtumite toimumise ajast. Selles osas esitatakse ka kõik läbiviidud ohutusjuurdluse asjakohased üksikasjad, kaasa arvatud kontrollimiste ja analüüside tulemused.

4.   Analüüs

Analüüsi osas analüüsitakse punkthaaval iga õnnetusjuhtumit eraldi ning esitatakse märkused ohutusjuurdluse käigus teostatud asjakohaste kontrollimiste või analüüside tulemuste kohta ning kõigi ohutusmeetmete kohta, mis võisid olla juba võetud laevaõnnetuste vältimiseks.

Kõnealused punktid peaksid käsitlema näiteks järgmisi teemasid:

—

õnnetusjuhtumi taust ja ümbrus;

—

ebaõige inimtegevus ja tegevusetus, juhtumid, mis on seotud ohtlike materjalide, keskkonnamõju, seadmete rikete ja välismõjutustega;

—

kaasaaitavad tegurid, sealhulgas inimtegevus, pardatoimingud, maapealne juhtimine või õigusnormide mõju.

Analüüs ja märkused võimaldavad kokkuvõttes jõuda loogiliste järeldusteni ning välja selgitada kõik kaasaaitavad tegurid, sealhulgas need, millega kaasneb risk ja mille puhul peetakse olemasolevaid õnnetusjuhtumi vältimise ja/või selle tagajärgede ärahoidmise või minimeerimise vastuabinõusid ebapiisavateks või puuduvateks.

5.   Järeldused

Selles osas kirjeldatakse väljaselgitatud kaasaaitavaid tegureid ja puuduvaid või ebapiisavaid vastuabinõusid (materiaalsed, funktsionaalsed, sümboolsed või menetluslikud), mille suhtes tuleks välja töötada ohutusmeetmed laevaõnnetuste vältimiseks.

6.   Ohutuse tagamise soovitused

Vajaduse korral sisaldab see kokkuvõtte osa analüüsi ja järelduste põhjal tehtavaid ohutuse tagamise soovitusi, mis on seotud kindla valdkonnaga nagu õigusaktid, projekteerimine, toimingud, kontroll, juhtimine, töötervishoid ja tööohutus, koolitus, parandustööd, hooldus, maapealne abi ja hädaolukordadele reageerimine.

Ohutuse tagamise soovitused adresseeritakse neile, kes oskavad neid kõige paremini rakendada, näiteks laevaomanikud, juhtkond, tunnustatud organisatsioonid, merendusametkonnad, laevaliikluse juhtimise keskused, merepäästeteenistused, rahvusvahelised mereorganisatsioonid ja Euroopa institutsioonid, eesmärgiga vältida laevaõnnetusi.

See osa sisaldab ka kõiki võimalikke ajutisi ohutuse tagamise soovitusi, mis on antud ohutusjuurdluse käigus, ning kõiki ohutusjuurdluse käigus võetud ohutuse tagamise meetmeid.

7.   Lisad

Vajaduse korral lisatakse kokkuvõttele mitteammendav nimekiri järgmistest andmetest kirjalikus ja/või elektroonilises vormis:

—

fotod, videod, helisalvestused, kaardid, joonised;

—

kohaldatavad standardid;

—

kasutatud tehnilised mõisted ja lühendid;

—

ohutuse eriuuringud;

—

muu teave.

II LISA

LAEVAÕNNETUSEST VÕI OHTLIKUST JUHTUMIST TEAVITAMISEL ESITATAVAD ANDMED

(Euroopa laevaõnnetuste teabeplatvormi osa)

Märkus:

allajoonitud numbrite puhul tuleb esitada andmed iga laeva kohta, kui laevaõnnetuse või ohtliku juhtumiga on seotud rohkem kui üks laev.

01.

Vastutav liikmesriik/kontaktisik

02.

Liikmesriigi juurdleja

03.

Liikmesriigi roll

04.

Mõjutatud rannikuäärne riik

05.

Oluliselt huvitatud riikide arv

06.

Oluliselt huvitatud riigid

07.

Teavitav ametkond

08.

Teavitamise kellaaeg

09.

Teavitamise kuupäev

10.

Laeva nimi

11.

Laeva IMO number/kutsung

12.

Laeva lipp

13.

Laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi tüüp

14.

Laevatüüp

15.

Laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi kuupäev

16.

Laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi kellaaeg

17.

Koordinaadid: laiuskraad

18.

Koordinaadid: pikkuskraad

19.

Laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi toimumiskoht

20.

Lähtesadam

21.

Sihtsadam

22.

Liikluseraldusskeem

23.

Merereisi etapp

24.

Laeva käitamine

25.

Koht pardal

26.

Inimohvrid:

—

Laevapere

—

Reisijad

—

Muu

27.

Rasked vigastused:

—

Laevapere

—

Reisijad

—

Muu

28.

Reostus

29.

Laevale tekitatud kahju

30.

Lastile tekitatud kahju

31.

Muu kahju

32.

Laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi lühikirjeldus

NÕUKOGU PÕHJENDUSED

I.   SISSEJUHATUS

Kaasotsustamismenetluse raames (EÜ asutamislepingu artikkel 251) saavutas nõukogu 7. juunil 2007. aastal poliitilise kokkuleppe direktiivi eelnõu suhtes, millega kehtestatakse meretranspordi sektoris toimunud õnnetusjuhtumite juurdluse aluspõhimõtted ning muudetakse direktiive 1999/35/EÜ ja 2002/59/EÜ (1). Pärast õiguskeelelist viimistlemist võttis nõukogu ühise seisukoha vastu 6. juunil 2008.

Oma seisukoha vastuvõtmisel võttis nõukogu arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, mis võeti vastu esimesel lugemisel 25. aprillil 2007 (2), ning Majandus- ja Sotsiaalkomitee (3) ja Regioonide Komitee arvamust (4). Lisaks võttis nõukogu arvesse kavandatud direktiivi läbivaatamise ajal komisjoni poolt läbi viidud mõju-uuringut.

Ettepaneku eesmärk on suurendada turvalisust, kehtestades selleks kogu ühendust hõlmavad selged eeskirjad sõltumatute tehniliste juurdluste teostamiseks pärast laevaõnnetusi ja ohtlikke juhtumeid. Selliste tehniliste juurdluste eesmärk ei ole tsiviil- või kriminaalvastutuse väljaselgitamine, vaid laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite asjaolude ja põhjuste kindlakstegemine, et nendest võimalikult palju õppida. Ettepanek on koostatud rahvusvahelise mereõiguse norme arvestades ning Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite juurdluse koodeksi mõisteid ning soovitusi järgides.

II.   ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

Nõukogu nõustub komisjoni ettepaneku eesmärgi ja enamiku põhielementidega, millega nähakse ette asjakohane mehhanism õnnetuste ja ohtlike juhtumitega seotud piisava tagasiside kindlustamiseks, et ennetada edasisi õnnetusi. Nõukogu poolt vastu võetud lähenemisviis tingis siiski vajaduse teha tekstis mõningaid muudatusi, eelkõige pidades silmas juurdlusorgani sõltumatuse ja otsustusõiguse tagamist.

Kavandatud direktiivi läbivaatamisel nõukogu organites peeti olulisemateks alljärgnevaid küsimusi, mis leiavad kajastamist ka nõukogu ühises seisukohas.

Nõukogu on seisukohal, et õigusakti laadi arvestades peaks liikmesriikidele ning eelkõige nende vastavatele juurdlusorganitele jääma teatav paindlikkus ja otsustusõigus seoses ohutusjuurdluste läbiviimisega. Erinevalt algsest ettepanekust, milles nähti ette kohustuslik ohutusjuurdlus väga raskete ja raskete laevaõnnetuste ning ohtlike juhtumite puhul, on nõukogus kokku lepitud tekstis ohutusjuurdluse läbiviimise kohustus piiratud väga raskete laevaõnnetuste ja väga ohtlike juhtumitega ning kõigi muude laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite puhul tuleb juurdlusorganil otsustada, kas teostada ohutusjuurdlus või mitte, võttes eelkõige arvesse laevaõnnetuse ja ohtliku juhtumi raskusastet ning sellest saadavaid võimalikke õppetunde. Lisaks on nõukogu seisukohal, et puudub vajadus eraldi viidata hädasignaalidele kui ohutusjuurdlust nõudvate ohtlike juhtumite eriliigile.

Raudteesektori eeskuju järgides (5) peab nõukogu lisaks asjakohaseks rõhutada seda, et ohutusjuurdluse erapooletul viisil läbiviimiseks on juurdlusorgan organisatsiooniliselt, õigusliku struktuuri poolest ning otsustusprotsessis sõltumatu mis tahes osapoolest, kelle huvid võiksid olla vastuolus talle usaldatud ülesandega. See tähendab, et vastavalt oma halduskorraldusele moodustab iga liikmesriik riikliku asutusena juurdlusorgani, millel on sisemiseks toimimiseks võimalikult suur autonoomia. Nimetatud asutus võib tegutseda suurema üksuse, nagu ministeeriumi või ameti juures, kuid asutuse tööd reguleerivad sätted, mis tagavad selle sõltumatuse eelkõige muudest haldusasutustest, kellel võib olla huvi mõne laevaõnnestuse vastu. Proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt määravad liikmesriigid, kellel ei ole nende lipu all sõitvaid laevu, oma oluliste huvidega seotud ohutusjuurdluses osalemiseks sõltumatu kontrollkeskuse.

Vastavalt ühenduse õiguses sätestatud nõuetele seoses ohutusjuurdlustega õhutranspordi ja raudteetranspordi sektoris nõustub nõukogu Euroopa Parlamendiga, et ohutusjuurdlused tuleb eristada kriminaaljuurdlustest ja muudest menetlustest, mille eesmärk on vastutuse ja süü kindlaksmääramine. Ühise seisukoha tekstis sätestatakse, et kõnealuse direktiivi kohastel juurdlustel ei ole muud eesmärki peale laevaõnnetuse põhjuste kindlakstegemise. Kooskõlas IMO laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite juurdluse koodeksiga sätestatakse samal ajal, et juurdlusorgan ei tohiks hoiduda täielikust teavitamisest põhjusel, et juurdluse tulemused võivad osutada süüle või vastutusele. Kui siseriiklikus õiguses ei ole ette nähtud ohutusjuurdluse selget eristamist kriminaal- ja muudest haldusjuurdlusest, peavad liikmesriigid ohutusjuurdluse õigusliku staatuse määratlemisega tagama selle, et ohutusjuurdlus viiakse läbi võimalikult tõhusalt ja kiiresti ning seda ei välistata ega katkestata põhjendamatult muude juurdluste tõttu.

Oma ühises seisukohas laiendab nõukogu direktiivi kohaldamisala väikestele kalalaevadele, mille pikkus ületab 15 meetrit, erinevalt algses ettepanekus sisaldunud laevadest pikkusega üle 24 meetri. Selle põhjuseks on järjepidevuse säilitamine nõukogu ühise seisukohaga, milles käsitletakse eelnõud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiivi 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem. Nimetatud direktiivi eelnõu kohaselt peavad sellised laevad olema varustatud automaatse identifitseerimissüsteemiga (AIS), et parandada nende jälgimise võimalusi ja muuta need tiheda laevaliikluse oludes turvalisemaks. Seetõttu peaks laevaõnnetuste juurdlust käsitlev direktiiv hõlmama ka neid laevu.

Seoses laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite juurdlusmetoodikaga peab nõukogu asjakohaseks suurema paindlikkuse võimaldamist, kehtestades samas pideva kogemustevahetuse alused. Algse ettepanekuga võrreldes on liikmesriikidel suurem vabadus ühise metoodika põhimõtete rakendamiseks, mis töötatakse välja koostöös Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga ja võetakse vastu kontrolliga regulatiivmenetluse alusel. Ohutusjuurdluste teostamise kogemustele tuginedes töötavad komisjon ja liikmesriigid samal ajal välja suunised ühise metoodika rakendamiseks kasutatavate protsesside ja parimate tavade kohta.

III.   MUUDATUSETTEPANEKUD

Ühise seisukoha kokku leppimisel võttis nõukogu arvesse Euroopa Parlamendi poolt ettepaneku esimesel lugemisel väljendatud seisukohti. Ühises seisukohas on kajastatud Euroopa Parlamendi arvamuse järgmised elemendid (mõned neist osaliselt või põhimõtteliselt): muudatusettepanekud 3, 9, 10, 11, 22 ja 23.

Kuid paljud muud muudatusettepanekuid olid nõukogule vastuvõetamatud. Muudatusettepanekute 2 ja 19 puhul leiab nõukogu, et ühine metoodika ei peaks käsitlema ohutusjuurdluste tulemusi, vaid keskenduma pigem menetluslikele aspektidele. Muudatusettepanekud 5 ja 8 ei vasta nõukogu arvates tema lähenemisviisile kriminaal- ja tehnilise juurdluse eristamise põhimõtte kohta. Muudatusettepanekud 7 ja 20 on vastuvõetamatud, sest nõukogu arvates ei ole Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) pädevuse määratlemine kõnealuses direktiivis asjakohane. Muudatusettepanekud 12 ja 13 kitsendaksid juurdlusorgani töömeetodeid või on liiga ettekirjutavad. Muudatusettepanekud 14 ja 26 on vastuvõetamatud, sest nõukogu omistab suurt tähtsust juurdlusorgani erapooletuse põhimõttele ning on seisukohal, et igal liikmesriigil on õigus luua kõnealune asutus kooskõlas oma haldusstruktuuriga. Muudatusettepanek 16 ei ole kooskõlas siseriikliku õigusega arvestamise vajadusega.

Ülejäänud muudatusettepanekud (4, 6, 15, 17, 18 ja 24) lükati tagasi kas seetõttu, et need ei ole täiesti selged või ei vasta nõukogu lähenemisviisile kokkuvõtliku teksti esitamiseks.

IV.   JÄRELDUS

Nõukogu on arvamusel, et ühise seisukoha tekst on asjakohane ja tasakaalustatud. Nõukogu jagab Euroopa Parlamendi eesmärki kehtestada raamistik, mis tagaks laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumitega seotud ohutusjuurdluste kiire läbiviimise. Ühine seisukoht sisaldab mõningaid Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel vastu võetud muudatusettepanekuid.

Nõukogu kinnitab veel kord oma valmisolekut alustada Euroopa parlamendiga läbirääkimisi kõnealuse teksti üle, et jõuda võimalikult kiiresti kokkuleppele.

(1)  Komisjon edastas oma ettepaneku 13. veebruaril 2006.

(2)  Dok 8724/07 CODEC 389 MAR 28 ENV 206 (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3)  CESE 1177/2006, 13.9.2006 (ELT C 318, 23.12.2006, lk 195–201).

(4)  CdR 43/2006, 15.6.2006 (ELT C 229, 22.9.2006, lk 38).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/49/EÜ (ühenduse raudteede ohutuse kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta ja direktiivi 2001/14/EÜ raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ning raudtee infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutuse sertifitseerimise kohta (raudteede ohutuse direktiiv)) artikkel 21 (ELT L 164, 30.4.2004).