30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/124

1.

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni jõupingutusi finants- ja kindlustusteenuste käibemaksueeskirjade kohandamisel ühtse turu nõuetele. Sellega seoses hindab komitee eriti nii koostööd otseselt kaasatud sidusrühmadega (1) kui ka Internetis läbi viidud avalikku arutelu. Käibemaksu edaspidistel läbivaatamistel soovitab komitee siiski õigusloomeprotsessi otseselt kaasata kõik huvirühmad.

2.

Komitee nõustub, et kõnealused ettepanekud on oluline samm kaasaegse ja konkurentsivõimelisema finants- ja kindlustusteenuste käibemaksuraamistiku poole. Komitee tervitaks siiski põhjalikumat õiguslikku lähenemisviisi, millega kõrvaldada ülejäänud tõlgendusraskused ja anda probleemidele lahendused. Jätkuvalt tuleb rõhutada, et Euroopa Komisjon peab kindlustus- ja finantsteenuste käibemaksu käsitlevate õigusaktide koostamisel tegutsema väga ettevaatlikult. Mõlema sektori ja nende teenuste tarbijate, eriti eratarbijate huvisid ei tohi jätta arvestamata. Lisaks sellele, et kõnealused kaks sektorit on hästi toimiva majanduse alus ning pakuvad töökohti paljudele Euroopa kodanikele, on tegemist ka väga tehnilise küsimusega, mille puhul ei tohiks olla ebaselgust. Kuna põhitähelepanu on suunatud muu hulgas õiguskindluse parandamisele ning ettevõtjate ja riiklike maksuasutuste halduskoormuse vähendamisele, peaks sõnastus olema ühetähenduslik.

3.

Käibemaksu neutraalsuse osas avaldab komitee heameelt kulude jagamise kokkulepete kasutuselevõtu ning maksustamise valikuõiguse laiendamise üle. Komitee on veendunud, et õige sõnastuse ja elluviimise puhul vähendavad kõnealused vahendid varjatud käibemaksu mõju kindlustus- ja finantsteenuste osutajate kulutustele. See parandab sektori tõhusust ja konkurentsivõimet ning soodustab ka teenuste kättesaadavust pühendunud teenuseosutajatelt ning töökohtade säilimist riigis. Kuna eesmärk on suurendada käibemaksu neutraalsust ja tagada võrdsed võimalused kindlustus- ja finantssektoris, on siiski jäänud veel mõned probleemid. Eelkõige on vaja täiendavalt selgitada ning kindlapiirilisemalt määratleda terve rida maksuvabastusi ja mõisteid, näiteks maksust vabastatud teenuse „eri- ja põhitunnused” ning maksust vabastatud teenuste ulatus. Üks vastuvõetav lahendus oleks laiendada kulude jagamist käsitlevate sätete ulatust võimalikult paljudele ettevõtetele ning vältida maksustamise valikuõiguse kohaldamisel ebakohaseid erinevusi liikmesriikide vahel. Tuleb uurida viise, kuidas vältida käibemaksu lisandumist teistele sarnastele maksudele teenuste puhul, mis on maksustatavad erinevate riiklike maksudega nagu eelkõige maksud kindlustusmaksetelt, ning mida tuleks maksustada käibemaksuga, kui kõnealuste teenuste osutaja kasutab maksustamise valikuõigust. Vastasel korral satuksid ohtu tarbijate huvid.

1.1

Kehtivate käibemaksu käsitlevate õigusaktide kohaselt ei maksustata käibemaksuga enamike finants- ja kindlustusteenuste tarbijaid. Kindlustus- ja finantsteenuseid pakkuvatele ettevõtetele tähendab see aga liigseid takistusi integreeritud, avatud, tõhusa ja konkurentsivõimelise ühtse turu saavutamisel. Põhiprobleeme on kaks (3).

1.2

Esimene probleem seisneb selles, et käibemaksust vabastatud kindlustus- ja finantsteenuste mõisted on aegunud. Lisaks sellele puudub selge määratlus, millised teenused on maksust vabastatud ja millised maksustatavad, samuti puudub ühenduses aktsepteeritud meetod tagastamisele kuuluva sisendkäibemaksu määramiseks. Seetõttu ei kohaldata liikmesriikides maksuvabastust ühtselt. Selle tulemusel on viimastel aastatel Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade arv märkimisväärselt tõusnud. Seepärast on vaja õiguslik lünk kõrvaldada ning täpsustada kindlustus- ja finantsteenuste käibemaksust vabastamist reguleerivaid eeskirju. Ka komisjoni arvates on arukas võtta arvesse finantsteenuste sektori edasisi arenguid.

1.3

Teine probleem seisneb käibemaksu puudulikus neutraalsuses. Finants- ja kindlustusteenuste osutajatele ei tagastata üldiselt käibemaksu kaupadelt ja teenustelt, mida nad ostavad oma ettevõtte juhtimiseks („sisendkäibemaks”). See on erinev finantstegevusega mitte tegelevate ettevõtete puhul, kelle jaoks käibemaks ei ole kulutus, vaid maks, mida nad koguvad tarbijatelt (siit nimetus „tarbimismaks”) ning edastavad riigile, ilma et see mõjutaks nende endi sissetulekut. Käibemaks on liikmesriikide maksuasutuste jaoks oluline sissetulekuallikas, kuid sellega kaasneb negatiivne mõju ettevõtetele. Nn varjatud, tagastamisele mitte kuuluvast käibemaksust saab üks osa finants- ja kindlustusettevõtete kulutustest. Lõpuks suurendab see kaupade ja teenuste hinda tarbijaskonna jaoks üldiselt (4).

1.4

Osana üldisest tendentsist, mis on suunatud Euroopa finantsturgude integreerimisele, ning ülemaailmsest võidujooksust suurema tõhususe ja konkurentsivõime poole, võtavad finants- ja kindlustusettevõtted kasutusele uusi ärimudeleid. See võimaldab neil keskseid haldusteenuseid (back-office) ja toetavaid tegevusi tsentraliseerida või ümber paigutada nn tipptasemekeskustesse, mis osutavad kõnealuseid teenuseid horisontaalselt ettevõtjate rühmadele. Sellised ärimudelid võimaldavad eelkõige oskusteavet ja investeeringuid tõhusamalt kasutada, mille tulemuseks on kvaliteetsemad tooted madalama hinnaga. Siit tuleneb aga probleem, sest kõnealustelt teenustelt käibemaksu arvestamisel tekivad lisakulutused finants- ja kindlustusteenuste osutajatele. See põhjustabki eelmainitud negatiivset mõju.

1.5

Käibemaksu käsitlevate õigusaktide eesmärk on käibemaksueeskirjade kaasajastatud ja ühetaolisem kohaldamine, mis parandab õiguskindlust ning vähendab ettevõtjate ja ametkondade halduskoormust. Käibemaksu neutraalsuse osas kutsutakse käibemaksu direktiivi ettepanekus finants- ja kindlustusettevõtteid üles vähendama kulutusi käibemaksule, mis ei kuulu mahaarvamisele. Selleks antakse neile võimalus valida, kas nad soovivad osutada käibemaksuga maksustatud teenuseid ning vältida tagastamisele mitte kuuluva käibemaksu tekkimist, selgitades ning laiendades maksuvabastust kulude jagamise kokkulepetele, hõlmates ka piiriüleseid kokkuleppeid.

2.1

Käibemaksu 6. direktiiv (77/388/EÜ) on rohkem kui 30 aastat olnud kogu Euroopat hõlmava ühise käibemaksuraamistiku alus. Seda on vahepeal aga palju kordi muudetud ning praktikutel on seda raske lugeda ja kohaldada. 1. jaanuaril 2007 jõustus EÜ uus käibemaksudirektiiv (2006/112/EMÜ), millega suurendati selgust, ratsionaalsust ja lihtsust, kuid sisulisi muutusi sellega ei kaasnenud.

2.2

Finants- ja kindlustusteenuste maksustamise eeskirjade kaasajastamise ja lihtsustamise püüdluste raames esitas Euroopa Komisjon 2007. aasta novembris ettepaneku veel üheks muudatuseks käibemaksu käsitlevates ELi õigusaktides (6). Ettepanekud on osa komisjoni õiguskeskkonna lihtsustamise strateegiast (KOM(2006) 690, 66. jagu). Uute määratluste koostamisel on ka püütud rohkem arvestada siseturueeskirjadega (nt investeerimisfondid, krediidireitingud, tuletisinstrumendid).

2.3

Praeguses ettepanekus nõukogu direktiiviks, millega muudetakse kindlustus- ja finantsteenuste käsitlust, pakutakse muudatusettepanekuid käibemaksudirektiivi (2006/112/EÜ) artikli 135 lõike 1 punktide a kuni g ning artikli 137 lõike 1 punkti a ja lõike 2 muutmiseks. Ettepanekule on lisatud määruse (käibemaksumääruse) ettepanek (7), mis koosneb sätetest kindlustus- ja finantsteenustele kehtivat ühist käibemaksusüsteemi käsitleva nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ asjaomaste artiklite rakendamiseks. Dokumendis loetletakse finants-, kindlustus-, juhtimis- ja vahendusteenuseid, mis kvalifitseeruvad või ei kvalifitseeru käibemaksuvabastuse saamiseks, samuti käibemaksust vabastatud teenuse eri- ja põhitunnustega teenuseid, mis seetõttu kvalifitseeruvad iseenesest käibemaksuvabastuse saamiseks. Finantsteenuste ja kindlustusturgude keerukust ning uute toodete jätkuvat arendamist arvestades ei ole kõnealused nimekirjad täielikud.

3.1

Euroopa Komisjon konsulteeris sidusrühmadega ajavahemikul 2004–2007 ning tellis sõltumatu uuringu. Kõik andmed kinnitasid, et kindlustus- ja finantssektorite käibemaksu käsitlevad õigusaktid on vaja üle vaadata. Kaalutud lahendusi kirjeldatakse põhjalikult maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi (TAXUD) mõjuhinnangus (9).

3.2

2004. aastal toimus Dublinis programmi „Fiscalis” raames seminar liikmesriikide maksuasutustele. Seminaril arutati erinevaid ettevõtjate jaoks probleemseid valdkondi, eelkõige arenguid ülemaailmsel ja siseturul, millega kaasneb esmajoones allhanke nähtus. 2005. aastal süvendati dialoogi peamiste sidusrühmadega. Loodi regulaarsed kontaktid esindusrühmadega nagu näiteks European Banking Federation (Euroopa Pangandusföderatsioon, FBE), Comité Européen des Assurances (Euroopa kindlustuse ja edasikindlustuse föderatsioon, CEA), European Federation of Insurance Intermediaries (Euroopa kindlustusvahendajate föderatsioon, BIPAR) ning European Fund and Asset Management Association (Euroopa fondide ja varahalduse assotsiatsioon, EFAMA), samuti professionaalsete nõustajate ning teiste huvitatud osapooltega.

3.3

Esimese Fiscalise seminari järelmeetmetena tellisid maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi talitused sõltumatult eksperdilt uuringu finants- ja kindlustusteenuste käibemaksuvabastuse majandusliku mõju hindamiseks (10). Lõpparuanne esitati komisjonile 2006. aasta novembris. Selles esitati muuhulgas järgmised järeldused (11):

3.4

Järgnesid läbirääkimised liikmesriikide ning siseturu ja teenuste peadirektoraadiga (MARKT), mille tulemusel valmis alusdokument (töödokument TAXUD 1802/06), mida arutati sidusrühmade ja liikmesriikidega 2006. aasta mais Brüsselis toimunud maksuteemalisel konverentsil. Töödokumendis antakse ülevaade tuvastatud põhiprobleemidest ja võimalikest tehnilistest meetmetest nende lahendamiseks.

3.5

9. maist kuni 9. juunini 2006 viidi Interneti teel läbi avatud konsultatsioon. Euroopa Komisjon sai 82 vastust (12). Finants- ja kindlustusteenuste teemalisel avalikul arutelul osalenud sidusrühmade panusele tuginedes jõuti kolmele peamisele järeldusele. Esiteks peaksid valitavad alternatiivid finants- ja kindlustusteenuste käibemaksuga maksustamise kaasajastamiseks tagama suurema õiguskindluse ja selguse ning vähendama teenuseosutajate, alltöövõtjate, vahendajate ja tarbijate halduskulusid. Teiseks on kindlustussektori ja finantssektori ettevõtjatel samad probleemid, kuid nende prioriteedid kõnealuste probleemide lahendamise meetmete osas võivad olla erinevad. Kolmandaks erinevad ettevõtjate huvid ettevõtete vahelise tehingute (B2B — business-to-business) ning ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute (B2C — business-to-consumer) puhul.

3.6

2007. aasta juunis avaldati peadirektoraadi veebilehel esimesi ametlikke versioone sisaldavad töödokumendid. Õigusakti eelnõud arutati mitmel koosolekul põhjalikult kõikide sidusrühmadega. 31. juulil 2007 korraldati ümarlaud käibemaksu sidusrühmadega. 28. novembril 2007 võeti kõnealused ettepanekud ja mõjuhinnang Euroopa Komisjonis vastu ning avaldati.

3.7

Mõjuhinnangus kirjeldab maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat ettepaneku loodetavat mõju eratarbijatele, ettevõtetest tarbijatele, Euroopa finants- ja kindlustusettevõtetele ning riiklikele maksuasutustele. Kõnealune hinnang (13) põhineb eelkõige finants- ja kindlustusteenuste käibemaksuvabastusest arusaamist käsitleva uuringu tulemustel. Majanduslik mõju on liikmesriigiti eeldatavasti erinev, sõltudes erinevatest teguritest, nagu näiteks harilik käibemaksumäär, finants- ja kindlustusteenuste praegune käibemaksustamine, vastastikused seosed teiste maksudega, nagu näiteks tulumaksud, mõju sotsiaalkindlustusele ja tööpuudusega seotud kulutusele jne. PricewaterhouseCoopers'i uuringu (14) põhjal võib välja tuua järgmised ootused (15).

3.7.1

Majanduslik mõju eratarbijatele ning ettevõtetest tarbijatele. Praegu on kindlustus- ja finantsteenused üldiselt käibemaksust vabastatud. Suurem maksustamise valikuõigus ei tohiks kuidagi suurendada finantsteenuste lõpphinda tarbijatele. Finantsteenuseid puudutavate tehingute puhul on tagastamisele mittekuuluv käibemaksuosa toote hinnast nn varjatud maks. Maksustamise valikuõigus kõrvaldaks kõnealuse varjatud maksu ning võimaldaks ettevõtetel olla tõhusamad ning seega pakkuda madalama hinnaga tooteid. Sama loogika kehtib kulude jagamise kokkulepete puhul. See on siiski ainult oletus, mis põhineb näiteks Belgia kogemustel maksustamise valikuõiguse kohaldamise kohta. Koostamisele tuleb täpsem hinnang selle kohta, milline on maksustamise valikuõiguse tegelik mõju ärimudelitele ja finantstoodete maksumusele erinevates turusegmentides. Eraisikutest jaetarbijad peaksid kasu saama kõige soodsamast võimalusest ning ei tohiks sattuda ebavõrdsesse olukorda käibemaksu kohaldamisel teistele turusegmentidele.

3.7.1.1

Äriklientide puhul oleks äärmiselt ebatõenäoline, et maksustamise valikuõigusel oleks negatiivsed tagajärjed, kuna üldiselt tagastatakse neile sisendkäibemaks. Juhul kui maksustamise valikuõigust kohaldatakse ettevõtja ja tarbija vahelistele tehingutele, mis on ebatõenäoline, on võimalikud majanduslikud tagajärjed eratarbijatele ebaselged. Kuna eratarbijad ei saa käibemaksu maha arvata, võib eriti kindlustusmaksete puhul tekkida probleem käibemaksuga, mis lisandub teistele samalaadsetele maksudele. Praegu maksustatakse kõnealuseid makseid riiklike maksudega ning maksutaoliste lõivudega seetõttu, et riiklikud maksuasutused ei saa kindlustusteenustele käibemaksu kohaldada. Lõpptulemus sõltub aga sellest, millisel määral finants- ja kindlustusettevõtted kohaldavad maksustamise valikuõigust ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute puhul.

3.7.2

Mõju tööhõivele. On oluline märkida, et majanduslik mõju ei puuduta üksnes käibemaksutulu suurust. Komitee soovib väga tagada, et käibemaksu puudutavad lahendused, nagu näiteks maksustamise valikuõigus ning kulude jagamise kokkulepped aitaksid kaasa sellele, et liikmesriigid leiaksid ja säilitaksid olulisi tööstussektoreid. Ühest küljest tagab see otseselt tööhõive finantsteenuste ja kindlustussektoris. Teisalt loob see liikmesriikides kaudset tööhõivet. Kaudset tööhõivet saab luua ka teistes sektorites nagu näiteks info- ja sidetehnoloogia ning teiste teenuste allhangete osutajad. See hõlmab ka finants- ja kindlustusteenuste kaupade tootjaid ja neile teenuste osutajaid (nt riistvara tootjad, turva-, toitlustus-, ehitus- ja kinnisvarateenuste osutajad jne). Kõnealused ettepanekud peaksid ennetama seda, et Euroopa ettevõtjad paigutavad oma teenused ümber (st viivad oma tegevuse Euroopast välja), kuna uued eeskirjad — eeldusel, et neid koostatakse ja kohaldatakse tõhusalt — muudavad tegevuse tsentraliseerimise või ümberpaigutamise EL piirides ettevõtete jaoks atraktiivseks. See põhineb kehtivate äritavade analüüsil, mille puhul on arvesse võetud kohalike teadmiste ja kontrolliahelate tähtsust. Ilmselgelt ei taga see veel seda, et Euroopa ettevõtjad ei otsustaks tulevikus oma tegevust väljapoole ELi piire ümber paigutada. Seepärast leiab komitee, et eriti oluline on leida õige tasakaal konkurentsivõime ja töökohtade kvaliteedi vahel.

3.7.3

Loodetav mõju Euroopa finants- ja kindlustusettevõtetele. Euroopa Komisjon loodab, et maksust vabastatud finants- ja kindlustusteenuste selgem määratlemine vähendab nõuete täitmisega seonduvaid kulusid. Tänapäeval peavad ettevõtted kontrollima, kuidas tõlgendatakse maksuvabastust erinevates liikmesriikides, ning on sageli sunnitud pöörduma Euroopa Kohtu poole. See ei kujuta endast mitte üksnes suuri kulutusi, vaid ka takistusi Euroopa integratsioonile ja rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Ühemõtteline tõlgendamine tähendab, et ühes liikmesriigis kohaldatud tõlgendus kehtib ka mujal. Lisaks aitab laialdasem juurdepääs kulude jagamise kokkulepetele ning maksustamise valikuõigusele finants- ja kindlustusettevõtetel paremini toime tulla tagastamisele mittekuuluva käibemaksu mõjudega oma sisemisele kulustruktuurile. See suurendaks finants- ja kindlustusettevõtjate kasumit, parandades nende konkurentsivõimet ülemaailmsel turul, ning võimaldaks vähendada kapitali- ja kindlustuskulusid Euroopa majanduse ning tarbijate jaoks üldiselt.

3.7.4

Majanduslik mõju riiklikele maksuasutustele. Komisjon on veendunud, et õiguskindluse suurenemine kindlustab liikmesriikidele maksustamisõigused ning vähendab võimalusi maksude agressiivseks planeerimiseks. Lisaks vähendaks selgemad maksuvabastuseeskirjad riiklike maksuasutuste halduskoormust. Maksuvabastuse ühemõttelisema kohaldamise puhul ei saa siiski välistada, et mõned liikmesriigid peavad maksuvabastust rakendama teatud teenustele, mida nad praegu peavad maksustamisele kuuluvaks, ja vastupidi. Kõrgetasemelise hinnangu põhjal eeldab komisjon siiski, et üldine mõju tuludele on väike või isegi olematu. Suuremat kasumit teenivad kindlustus- ja finantsettevõtted peavad maksma otsesemaid makse ning annavad seega oma panuse riiklikku eelarvesse. Lisaks sellele ei kohaldata tänapäeval tegelikult suurt osa käibemaksust, mis läheks kulude jagamise kokkulepete kohaldamisel teoreetiliselt kaduma, sel põhjusel, et ettevõtted muudavad kõnealused tsentraliseerimiskulutused sobilike, kuid keerukate ja koormavaid haldusmenetlusi tähendavate organisatoorsete meetmete abil minimaalseks.

3.7.4.1

Euroopa Komisjon märgib siiski, et kõnealuste käibemaksu puudutavate lahenduste mõju on raske hinnata. Palju sõltub sellest, kuidas finants- ja kindlustusasutused muutustele reageerivad. Kulude jagamisel sõltub maksu vähendamine sellest, kas kokkuleppeid on juba kohaldatud ja kas nad on käibemaksuga maksustatavad või mitte. Kui uutes eeskirjades julgustatakse finants- ja kindlustusettevõtteid sisse viima tõhususele suunatud süsteeme, mida nad muidu ei oleks kaalunud, ei tohiks käibemaksuga seotud kadusid esineda. Kui kokkuleppeid on juba kohaldatud ja need on käibemaksuga maksustatavad, mis on äärmiselt ebatõenäoline, võib suurema maksusoodustuse tõttu esineda tulude vähenemist. Maksustamise valikuõigust käsitlevate eeskirjade muudatuste puhul on ettevõtetevahelistes tehingutes oodata netomaksude väljavoolu, kuna ettevõtjatest tarbijad saavad üldiselt makstava käibemaksu tagasi. Teisest küljest tooks ettevõtja ja tarbija vaheliste (B2C) tehingute maksustamine teoreetiliselt kaasa suuremad maksutulud. Käesolevas etapis on siiski ebaselge, millises ulatuses valivad ettevõtjad finants- ja kindlustustoodete maksustamise ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute puhul. Finantsasutused ja kindlustusettevõtted peaksid kõigepealt kindlaks tegema, et nad on võimelised oma tõhusust suurendama tasemeni, mis võimaldab neil kohaldada eratarbijatele käibemaksu, ilma et kõnealuste tarbijate kulutused suureneksid.

4.1

Komitee toetab täielikult Euroopa Komisjoni jõupingutusi finants- ja kindlustusteenuste käibemaksueeskirjade kohandamisel kaasaegse turu nõuetele vastavaks. Ettepanekud on selgelt suunatud finants- ja kindlustussektori ning nende tarbijate peamistele probleemvaldkondadele ning valitud lähenemisviis — direktiivi ettepanek ja rakenduseeskirju kehtestava määruse ettepanek — tundub mõistlik ja loogiline.

4.2

Komitee ergutab siiski Euroopa Komisjoni ja liikmesriike jätkama tööd rea määratluste selgemaks muutmiseks, et täielikult lahendada keskne vajadus suurema õiguskindluse järele. Finantsteenuste määratluste osas väljendab komitee muret ettepaneku teatud sõnastusvalikute üle, nagu näiteks krediidi andmine, nagu seda on määratletud käibemaksudirektiivi artikli 135 punktis 2 ning käibemaksumääruse artiklis 15. Kõnealused määratlused ei ole täiesti selged ning tunduvad liiga piiratud. Näiteks nimetatakse ainult üldiselt „raha laenamist”, pealtnäha spetsiifiliselt käsitlemata erinevaid olemasolevaid või uusi finantseerimislahendusi, sealhulgas tehinguid väärtpaberitega. Seetõttu soovitab komitee kaaluda täiendavate selgituste andmist, võttes arvesse edasisi arenguid finantsteenuste sektoris; see on ka komisjoni kavatsus.

4.3

Sama soovitus kehtib ka määruse ettepaneku kohta. Komitee soovitab teha täiendavat tööd, et tagada määruses kasutatavate näidete loetelu täielik selgus ja ühtsus. Komitee mõistab, et teoorias ei sisalda määrused täielikke mõistete loetelusid, kuid tunneb muret segaduste riski ning teadmata mõjude pärast finants- ja kindlustusteenuste praktikas, mida ei ole loetelus eraldi välja toodud.

4.4

Kaaluda tuleks suurema kindluse loomist makseteenuste, tuletisväärtpaberite, väärtpaberitehingute ja depooteenuste kategooriate osas ning investeerimisfondide haldamist puudutavate teatud teenuste maksuvabastuste ulatuse osas. Käibemaksust vabastatud teenuse eri- ja põhitunnustega teenuste osas usub komitee, et mõiste „eri- ja põhitunnused” (16) võiks vajada täiendavaid selgitusi. Ettepanekud ei tundu alati andvat piisavalt selget ülevaadet, milliseid haldusmeetmeid peetakse eri- ja põhitunnustega teenusteks, samas tundub, et loetelud on ebajärjekindlad, kuna näib, et samasse väärtusahelasse kuuluvaid teenuseid käsitletakse vahel erinevalt.

4.5

Vahendamise osas on vaja suuremat selgust mõistete „lepinguosalised” ja „standarditud teenused” (17) määratlustes. Käibemaksust vabastatud teenuse „eri- ja põhitunnustega” teenuste määratlusse (18) tuleks lisada ka vahendamine. Vastasel juhul ei oleks vahendajatel enam võrdseid võimalusi. See oleks ka vastuolus maksuvabastuse ettepanekus sisalduva uue filosoofiaga, mille puhul lähtutakse teenuse pakkumisest, mitte teenust pakkuvast isikust ega teenuse pakkumiseks kasutatavatest meetmetest.

4.6

Erilist tähelepanu tuleb pöörata teenustele nagu pensionikindlustused ja annuiteedid, mis on vabastatud erinevate kategooriate raames. Olenevalt riski olemasolust või puudumisest on tegemist kas elukindlustuse (19) või finantshoiusega (20). Probleem on selles, et seotud teenuste (tugiteenuste) mõistet käsitletakse eraldi ja erinevalt (21). Selle tulemusel tuleb kõnealuseid ühtseid tooteid käsitleda kahes erinevas eri- ja põhitunnustega teenuste käibemaksukategoorias vastavalt sellele, kuidas neid määratletakse peamiste maksuvabastusega teenuste raames.

4.7

Komitee tervitab panga- ja kindlustusteenuste maksustamise valikuõiguse laiendamist ettevõtjatele ning kulude jagamise kokkulepete kohaldamist varjatud käibemaksu mõjude vähendamiseks. Komitee kardab siiski, et ranged tingimused kulude jagamise kriteeriumidele vastamiseks ning käibemaksu osas neutraalsete kulude jagamise kokkulepete raames osutatavate teenuste täpselt määratletud ulatus tähendab praktikas seda, et kulude jagamise sätetest saadav võimalik kasu kitseneb väga piiratud olukordadele.

4.8

Käibemaksualase rühmitamise (ettevõtete rühmade käsitlemine käibemaksustamisel ühe maksumaksjana, nagu on sätestatud praeguses käibemaksudirektiivis, ent vabatahtlikkuse alusel) ning selle kuritarvitamist takistavate sobivate sätete üldine kohaldamine oleks kohasem ja paindlikum lahendus, mis võimaldaks ettevõtetel oma põhifunktsioone ühtlustada, ilma et tekiks täiendavat käibemaksu. Komitee tunnistab siiski, et käibemaksualase rühmitamise sätete kohaldamise osas ei ole liikmesriikides praegu üksmeelt ning ka komisjonil on kahtlusi. Seetõttu ei tundu see lahendus lühiajalises perspektiivis sobiv.

4.9

Komitee tervitab üldist maksustamise valikuõigust, mis kindlustusteenustele praegu ei kehti. Kõnealuse valikuõiguse eelised on selged ettevõtete vaheliste tehingute puhul, kui käibemaks tagastatakse tarbijale. Ometi kardab komitee, et uute õigusaktidega kaasneb täiendav maksustamine, mis avaldab majanduslikku mõju eratarbijatele, kellele käibemaksu ei tagastata. Sõltumata sellest, missugune õigusakt lepingute puhul kehtib, maksustatakse kindlustuslepinguid kaudsete maksude ja maksutaoliste lõivudega kindlustusmaksetele liikmesriigis, kus see risk asub. Kõnealuste maksude määr on liikmesriigiti ja kindlustusliigiti (nt elukindlustus, liikluskindlustus jne) märkimisväärselt erinev. See tekitab küsimuse, kas kogu ELi hõlmavat koordineerimist on vaja. Komitee kahtleb, kas kindlustusettevõtted rakendavad maksustamise valikuõigust, eriti ettevõtja ja tarbija vahelisel turul, senikaua kui riiklikud maksuasutused kehtestavad kindlustusmaksetele teisi makse. Teisest küljest peab komitee ebatõenäoliseks, et riiklikud ametiasutused tühistaksid või vähemalt vähendaksid kohaselt kindlustusmaksetele kehtivaid makse, kuna see vähendaks liikmesriikide tulusid. Selle küsimusega tuleb kindlasti tegeleda.

4.10

Kindlustus- ja finantsteenuste maksustamise valikuõiguse osas tervitaks komitee süsteemi, mis võimaldaks ettevõtjatel teha valik iga konkreetse tehingu, tarbija või kindlaksmääratud tehingu- või tarbijakategooria puhul. Samuti tervitaks komitee seda, kui ettevõtjatel võimaldataks kohases ulatuses tagasi saada maksustatava teenusega seotud käibemaks. See looks ettevõtete vaheliste tehingute puhul maksimaalse käibemaksuneutraalsuse. Väga oluline on siiski ka see, et valikuvõimaluse ühtne kohaldamine oleks kindlustatud alates 2012. aastast ning et liikmesriikidele ei antaks võimalust seada käibemaksuga maksustamise valikuõiguse kasutamisele erinevaid tingimusi. Kui maksustamise valikuõigust ei rakendata ühtemoodi, on tõenäoline, et liikmesriikide ja ettevõtete vahel tekivad konkurentsimoonutused.