25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/72

1.

2.

3.

4.

1.1

Käesolevas arvamuses keskendub komitee energiapoliitika ja kliimamuutustega seotud teemaderingile. Komitee käsitleb küsimust, millistes olukordades avaldab energiakasutuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste oluline vähendamine ELi konkurentsivõimele positiivset ja millistes negatiivset mõju. Seejuures keskendutakse eelkõige majanduslikele aspektidele.

1.2

Tulenevalt konkurentsivõime, majandusliku suutlikkuse, töökohtade ning kodanike sotsiaalse heaolu vahelistest vastastikustest seostest on tõstatatud küsimusel suurt tähtsust ka Euroopa sotsiaalse tuleviku seisukohast.

1.3

Komitee jõuab järeldusele, et sellega seotud väljakutses sisaldub võimalus vallandada Euroopas uuendustegevuse ja investeeringute laine ning tugevdada seega rahvamajandust ja Euroopa tööstuse (ülemaailmset) konkurentsivõimet. Kui see õnnestub, on ülekaalus positiivsed mõjud, seda ka töökohtade ja Euroopa sotsiaalmudeli tugevdamise seisukohast.

1.4

Selle otsustav eeldus on, et energia-, majandus- ja teaduspoliitikas võetakse õigeid meetmeid, rakendatakse õigeid põhimõtteid ja välditakse ülereguleerimist. Vastasel juhul on põhjust muretseda, et ülekaalu jäävad negatiivsed mõjud — liiga kalli energia ülemäärane kasutamine, majanduse konkurentsivõime kaotamine, ümberpaigutamine, Euroopa sotsiaalmudeli ohustamine –, mis võivad viia kriitiliste arenguteni. Taskukohane energia on moodsate tööstus- ja teenusühiskondade jaoks koos kõigi nende sotsiaalsete ja kultuuriliste saavutustega vältimatu elueliksiir. Seetõttu ei tohi täiendavate riiklike meetmete kaudu muuta energiakulusid kallimaks rohkem, kui see on vajalik kliimakaitsest ja ressursside nappusest tingituna.

1.5

Energia- ja kliimapoliitiliste eesmärkide ja vahendite juhtmõte peab seega olema võimalikult suur tulusus, sest vaid nii viiakse miinimumini rahvamajanduslikud kulud ja kodanike sotsiaalne koorem. Kliimakaitse osas on nende mõõdupuu kasvuhoonegaaside ettenähtud hulga vältimise kulud (nt CO2-vältimise kulud). Energiakasutuse või siis varustuskindluse puhul on nende mõõdupuu energiatõhusus (Kusjuures alati on oluline antud koguste mõistlik määratlemine). Seepärast peaksid Euroopa energia- ja kliimapoliitika vahendid keskenduma majanduslikele energiatõhususmeetmetele ning majanduslike ja säästlike energiatehnoloogiate kasutamisele.

1.6

Euroopa poliitiliste meetmete juhtmõte peaks olema kooperatiivset lähenemist soodustav kliima- ja energiapoliitika, kasutades seejuures avaliku ja erasektori partnerlust, ning mille puhul kasutataks ja seotaks optimaalselt eri liikmesriikide vastavaid majanduslikke, geograafilisi ning varudega seotud tugevaid külgi. Näiteks tuleks taastuvenergia kasutamise tehnoloogiaid rakendada Euroopas seal, kus selleks valitsevad parimad eeldused, eelkõige kliimaalased, k.a sobivad edastusteed, ning mitte seal, kus saab kõige enam riiklikku toetust. Lisaks tuleks energiat säästvate ja kasvuhoonegaase vältivate tehnoloogiate arendamiseks ja kasutamiseks pürgida ka ülemaailmse koostöö poole.

1.7

Vaatamata kliimaküsimuse kiireloomulisusele ei tohi energiavarustuse ja energiakasutuse vajalike muutuste ja ümberkorralduste tempo ületada majanduse ja ühiskonna kohandumisvõimet. Näitajad on nt amortisatsioonitsüklid, väljaõppe aeg, uute tehnoloogiate edusammud, aga eelkõige ka kohandumine, väljaõppemeetmed ja muud ühiskondlikud muutused, mis on sotsiaalselt vastuvõetavad. Olulise panuse sellesse peab andma teadus- ja arendustegevus.

1.8

Alt-üles lähenemist silmas pidades tuleks võimaldada ja edendada kõigi sidusrühmade omaalgatusi, samuti tehniliste ja majanduslike lähenemisviiside mitmekesisust, laiendamist ja paindlikkust, sest vaid mitmekesisusest ja erinevate lähenemiste, uuenduste ja lähenemisviiside vahelisest konkurentsist tekib vajalik tugevus üksikutes kriisiolukordades tegutsemiseks ja kerkivad esile eriti tulemuslikud tehnoloogiad. Sellest lähtuvalt on vaja ka laiemat energiakandjate kombinatsiooni, mille puhul ei jäeta liiga vara välja ühtegi otstarbekat tehnoloogiat (1).

1.9

Energiapoliitiliste eesmärkide, regulatsioonide ja vahendite puhul tuleks jälgida tehniliste võimaluste piire ning ilmtingimata vältida ülereguleerimise ja vastuoludeni viivat dubleerimist. Viimane toob endaga kaasa väära jaotumise ning seega ebavajalikud hinnatõusud, mis kahjustavad heaolu ja konkurentsi. Samuti peavad kõnealused eesmärgid ja vahendid olema pikaajaliselt usaldusväärsed, kuna nendele põhjal tehakse väga suuri investeeringuid ja uusi arendusi, mille puhul tekib rahvamajanduslik kasu, niisiis töökohad ja heaolu, vaid piisavalt pikaajalisel kasutamisel.

1.10

Võimalusel tuleks alati kõigile üksikasjalikele reguleerimistele eelistada turumajanduslikke stiimuleid, nagu näiteks mõistlikult määratletud saastekvootide eraldamine. Ja endiselt on taskukohased energiahinnad eeldus ülemaailmsele konkurentsivõimele, sotsiaalsetele põhiteenustele ning ka Euroopa tööstuse kapitali akumulatsioonile, mis on vajalik uuteks investeeringuteks ning teadus- ja arendustegevuseks.

1.11

Lisaks on vaja märgatavalt enam ja põhjalikumalt uurida ja arendada kliimasäästlikke ja varusid kokkuhoidvaid energiatehnoloogiaid, seda koos selleks vajalike inseneride, teadlaste ja tehnikute koolitamisega. Tasuvusest veel väga kaugel olevate taastuvenergia uute meetodite kasutamist tuleks kindlasti edasi arendada, ent neid ei tohiks kõrgete tootmiskuludega (või sunnitud ostuhindadega) liiga vara turule suruda. Uute tehnoloogiate turukõlbulikuks saamiseni tuleks need vahendid selle asemel investeerida aktiivsemasse teadustegevusse ning säästvate ja CO2 vältivate energiatehnoloogiate arendamisse. Seepärast tuleks kõigi meetmete raskuskese suunata uuenduslikule arengule ja energiasäästlike, kliimat mittemõjutavate ja konkurentsivõimeliste energiatehnoloogiate kasutamisele.

1.12

Eelkõige siiski: ülemaailmsete võrdsete tingimuste loomiseks on vajalikud kliimakaitse eesmärgid, mis oleksid siduvad kõigi ülemaailmsete ja oluliste peamiste saastajate jaoks. Üksnes nii on võimalik vältida seda, et ELis kehtivad kõrgemad energiakulud viivad ebasoodsate ülemaailmsete konkurentsimoonutusteni, alates energiamahukate tööstusharude järk-järgulisest ümberpaigutamisest, ilma et kliimakaitse sellest mingilgi moel võidaks (carbon leakage). Komitee toetab kõigi Euroopa sidusrühmade tehtud pingutusi kõnealuse eesmärgi saavutamiseks (nt Bali konverents). Kuni nende eesmärkide saavutamiseni tuleb vältida konkurentsi moonutavat koormust kõnealustele tööstustele. Ilma nende tööstusteta ei säili Euroopa jätkusuutlik konkurentsivõime.

2.1

Energia tähtsus. Energiat kasutavate tööstuslike meetodite, masinate ja transpordivahendite areng ja intensiivne kasutamine on oluliselt kaasa aidanud tänapäevase elustandardi saavutamisele: energia vabastas inimesed raske füüsilise töö koormast, mitmekordistas nende tootlikkust, andis soojust ja valgust, tõstis revolutsiooniliselt põllumajanduse saagikust ning võimaldas kujuteldamatut liikuvust ja teabevahetust. Energiast on saanud moodsa rahvamajanduse elueliksiir ja kõigi põhiteenuste eeldus.

2.2

Probleemi kirjeldus. Enamiku prognooside kohaselt suureneb maailma tulevane energiavajadus rahvaarvu kasvust ja paljude riikide arenguvajadusest tingituna aastaks 2060 arvatavasti kaks korda (või lausa kolm korda). Teisalt on teatavasti kaks olulist arengut, mis nõuavad ülemaailmset poliitilist tegutsemist, et hoida ära tõsiseid konflikte ja majanduskriise: varude ammendumine ja keskkonnakaitse. Olgugi, et kõnealuses seoses on kõige suurem keskkonnaprobleem inimtegevuse mõju kliimamuutustele (kasvuhoonegaasid, eelkõige CO2, metaan ja naerugaas), tuleb siiski silmas pidada ka kõigi meetmete järelmõjusid liigilisele mitmekesisusele, tervisele, varude säästlikule majandamisele ja jäätmekäitlusele.

2.3

Euroopa Ülemkogu. Euroopa Ülemkogu 2007. aasta kevadise tippkohtumise järeldustes tõstetakse energiapoliitika osas esile järgmised prioriteedid:

2.3.1

Komitee on kõnealuse teemaderingi kohta võtnud vastu teedrajavaid olulisi arvamusi, mis on toodud lisas (2).

2.4

Eesistujariigi Sloveenia taotlus. Sloveenia majandusminister Andrej Vizjaki saadetud kirjas teavitati komiteed sellest, et tööstuspoliitika valdkonnas kuulub Sloveenia prioriteetide hulka eesistujana ülimalt energiatõhus ja võimalikult vähe kasvuhoonegaase õhku paiskav Euroopa majandus. Selle jaoks on eriti oluline ergutada uuendustegevust ning keskkonnasõbralike tehnoloogiate ja toodete kasutamist. Vastavasisuline jätkusuutliku tööstuspoliitika tegevuskava on ettevalmistamisel ja Euroopa Ülemkogu hakkab sellega tegelema 2008. aasta kevadisel tippkohtumisel. Antud kontekstis esitati komiteele taotlus koostada arvamus teemal „Rangemate keskkonna- ja energiapoliitiliste nõudmiste võimalik positiivne ja negatiivne mõju Euroopa tööstuse konkurentsivõimele”.

2.5

Konkurentsivõime, majanduslik suutlikkus ja sotsiaalne heaolu. Tööstuse muutuste nõuandekomisjoni (3) ja ka komitee (4) viimasel ajal avaldatud kirjutiste (näiteks „58 concrete measures to ensure the success of the Libon strategy”) põhjal on saanud selgeks tihe side konkurentsivõime, majandusliku suutlikkuse ja vajalike sotsiaalteenuste jaoks tarviliku mänguruumi vahel. Seepärast keskendub käesolev arvamus siinkohal taotluse olulistele keskkonnaalastele aspektidele (5).

2.6

Tööstusriigid. Kõrgelt arenenud tööstusriikide õlul on seejuures eriti suured kohustused. Need põhinevad ühelt poolt kõnealuste gaaside suurematel heitkogustel ja teiselt poolt tööstusriikide veel olemasoleval edumaal uute tehnoloogiate arendamisel. Need ulatuvad energia säästmisest, suuremast energiatõhususest ja nullilähedaste (või väheste) heitkogustega energiaallikate/energiatarnijate (6) kasutamisest kuni sobivate tehniliste meetodite väljaarendamiseni. Seejuures on oluline leida õige kesktee vajaduste, soovunelmate ja majandusliku reaalsuse vahel ning järgida seda mõõdutunde ja otsustavusega.

2.7

Maksumus  (7). Kliimasõbralike energialiikide kasutamine on aga erakasutaja ja tööstuslike protsesside jaoks seotud oluliselt suuremate kuludega (8). Selle näited on tuule- ja päikeseenergia (9) (nii näiteks eraldati ainuüksi Saksamaal neli miljardit eurot kasutajate poolt subsideeritud taastuvate energiate (10) kasutamiseks) või siis väljaarendamisel olevad söeelektrijaamad, kus toimub CO2 sidumine ja ladustamine. Ka maasoojuspumbad või vähendatud CO2-heitkoguste või lausa CO2-vaba kütusekasutusega sõidukid nõuavad suurema maksumusega keerulisemat tehnikat.

2.8

Ohud. Seni kuni kõnealuste märkimisväärsete kuludega ei kaasne kokkuhoid seoses varude vähenenud kulutamisega ning seni kuni konkureerivad, väljaspool Euroopat asuvad rahvamajandused ei kanna võrreldavaid kulusid, avaldab see Euroopa konkurentsivõimele negatiivset mõju. „Euroopa võib olla kliimamuutuste vastase võitluse eeskujuks, ent Euroopa ei saa aktsepteerida ebaõiglast konkurentsi riikidega, mis ei vii sisse mitte mingeid keskkonnaalaseid piiranguid” (11) Juba personalile tehtavad kulud (palgad, sotsiaalteenused) on Euroopas märgatavalt suuremad võrreldes arenevate rahvamajandustega (nt Hiina ja India) ning juba need kulutused ise esitavad kõrgeimad nõudmised Euroopa konkurentsivõimele. Seda enam avaldavad kõik täiendavad ühepoolsed kliimakaitse eesmärkide poolt tingitud tootmise kallinemised eriti suurt mõju ja on ohtlikud.

2.9

Võimalused. Kui enamik väljaspool Euroopat asuvaid riike, nagu Hiina, India ja USA, rakendaks sarnaseid kliimakaitse meetmeid, tekiks võimalus eksportida Euroopas välja töötatud keskkonnasõbralikke energiatehnoloogiaid ning nii mitte ainult kasutada Euroopa rahvamajandust, vaid aidata koguni kaasa globaalsele tarbimise ja CO2 heitkoguste vähendamisele. Lisaks nähtub majanduse ajaloost, et kriisidele sarnanevatele perioodidele järgneb tihti kõrgenenud valmidus uuendustegevuseks ning uute tehnoloogiate arendamine ja rakendamine, mis olid pikaajalises plaanis seotud majanduskasvu ja majanduse elavnemisega (senini aga ka suurenenud energiakasutusega!). Seepärast tuleks suunata kõigi Euroopa-siseste meetmete raskuskese uuenduslikule arengule ja energiasäästlike, kliimat mittemõjutavate ja konkurentsivõimeliste energiatehnoloogiate kasutamisele, jätkates samas tugevaid välispoliitilisi jõupingutusi sobiva ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseks — Bali konverentsi tulemused näitavad, et vähemalt läbirääkimised jätkuvad (vt punkt 2.11).

2.10

Probleemid. Kui need jõupingutused ei osutu edukaks, siis võivad tekkida tõsised probleemid. Esmalt ei suuda maailmaturul enam konkureerida tööstusharud, mille tootmiskulud sõltuvad suures osas energia- ja CO2-kuludest, nad peatavad tootmise, koondavad siinsed töökohad ja viivad tootmise üle riikidesse, kus energiakulud on madalamad ja CO2-kulusid ei ole. Mõnes tööstussektoris, nagu alumiiniumi- või tsemenditööstuses (12), on kõnealune protsess juba alanud. Komisjon on tänu mõjude hindamisele nimetatud probleemidest täiesti teadlik (13); komitee arvates tuleb neile siiski rahvamajanduslike kahjude vältimiseks leida väga kiiresti hea lahendus. Lisaks olemasolevate tööstuste ümberpaigutamisele suunab rahvusvaheline kapitalivoog oma tulevased investeeringud uutesse rajatistesse mitte enam Euroopas, vaid madalate energia- ja CO2-kuludega piirkondadesse.

2.10.1

Ümberpaigutamine ja pihkumine. Selline ümberpaigutamine tähendab lisaks veel, et ELis paisatakse küll õhku vähem CO2, ent ülemaailmselt on CO2 heitkoguste hulk sama või isegi suurem kui varem. Nimelt kui ümberpaigutatud tootmises kasutatakse odavamaid tehnoloogiaid kui Euroopas juba praegu kasutuses on või kui tulevikus kasutusse võetakse, siis paisatakse reeglina õhku isegi rohkem kasvuhoonegaase (erand on siin vee-energia nt Norras). Eeltoodule lisandub transpordist tingitud CO2 heitkoguste suurenemine.

2.10.2

Rahvamajanduslik energiaintensiivsus. Sel juhul kaotaks Euroopa rahvamajandus olulised tööstuslikud tootmised ja töökohad, ilma et kliima sellest midagi võidaks. Samaaegselt õnnestuks ELil rahvamajanduste energiatõhususe konkurentsis ehk saavutada ajutiselt (14) (näilist) edu, nimelt nn energiaintensiivsuse (energia tarbimise ja rahvamajanduse kogutoodangu suhe) vallas, sest energiamahukad tööstusharud paigutatakse mujale.

2.10.3

Teenindussektor. Isegi teenindussektor, mis hõlmab suure osa Euroopa majanduslikust suutlikkusest, saab pikas perspektiivis hästi areneda vaid Euroopa tööstuse konkurentsivõime korral ning seega puudutavad ka seda — ülemaailmses võrdluses — ülikõrged energiahinnad.

2.11

Ülemaailmsed kokkulepped. Siduvad ja kaalutletud ülemaailmsed kokkulepped kasvuhoonegaaside õhku paiskamise vähendamiseks kõnealuses valdkonnas ei ole niisiis kõigi rahvusvaheliste püüdluste olulisim eesmärk mitte üksnes kliimakaitse enda pärast — sest tuntavat mõju saab oodata üksnes siis, kui kaitsemeetmetega ühinevad ka suurte CO2 heitkoguste tekitajad, nagu nt Hiina, India ja Ameerika Ühendriigid. Komitee tervitab seega kõiki ühenduse, liikmesriikide ja organisatsioonide (G8, ÜRO, UNESCO, OECD, IEA jne) sellesuunalisi jõupingutusi, nagu hiljuti Balil aset leidnud konverents.

3.1

Energia- ja kliimapoliitika. Edukas energia- ja kliimapoliitika peab tagama energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside märgatava vähenemise, valmistama ühiskonda ja kõiki selle asjaomaseid sidusrühmi (nt arhitektid, ettevõtjad, õpetajad, õpilased, kodanikud, tarbijad jne — sest tegemist on teemaga, mis puudutab „keti” kõiki lülisid, algusest lõpuni) ette vajalikeks muutusteks, kuid samas kujundama seda muutumise protsessi nii, et ei kahjustata Euroopa majanduse ülemaailmset konkurentsivõimet ja seega säiliks tasakaal punktis 2.3 nimetatud eesmärkide vahel. See loob nii väljakutseid kui võimalusi.

3.2

Väljakutse. Nii energianõudluse arenemine maailmas kui Euroopa viimaste aastate energia- ja kliimapoliitika on põhjustanud energia ja teisendtoodete märkimisväärset kallinemist. Et järgida punktis 2.3 esitatud kolme eesmärki võrdselt ja leida ka selleks vajalik kapital tulevaste investeeringute tegemiseks uuenduslikesse tehnoloogiasse, peaks energia olema Euroopa rahvamajanduse käsutuses nii soodsalt kui võimalik (seda vaatamata kasvavale ülemaailmsele nõudlusele ja tagades seejuures vajaliku kliimakaitse). Seetõttu ei tohi täiendavate riiklike meetmete kaudu muuta energiakulusid suuremaks kui on vajalik tingituna kliimakaitsest ja ressursside nappusest.

Sealjuures võivad vajalike üksikmeetmete ja nende mõjude osas tekkida huvide lahknevused energia tarnijate ja tarbijate vahel.

3.3

Stiimulid ja heitkogustega kauplemine. Et isegi võimalike kõrgemate investeeringukulude puhul otsustataks investeeringutsüklite raames energiatõhusamate tehnoloogiate kasuks, on vaja piisavaid turumajanduslikke stiimuleid. Kui selliseid investeeringuid vaatamata nende tulususele ei tehta, tuleb takistusi analüüsida ning need kõrvaldada, sest investeeringud energiatõhususse (vt ka punkt 4.1) toovad enamikel juhtudel endaga kaasa kõige madalamad CO2 vältimise kulud. Põhimõtteliselt võiks üks seesugune turumajanduslik vahend olla heitkogustega kauplemine. Siiski on selleks vaja märgatavalt parandada praeguseid kasutusviise (vt ka punkt 4.3), et vähendada CO2 etteantud koguste võrra nii madalate kuludega kui võimalik. Taastuvenergia toetusvahendite kattumise, samuti kvootide eraldamisel valede stiimulite rakendamise (eelkõige seose puudumine kvoodi eraldamise ja tegeliku tootmise vahel, mis muudab heitkogustega kauplemise omamoodi sulgemispreemiaks) tulemusena tekib nn ettenägematu kasum (nn „windwall profit”), mis on põhjustanud elektrienergia miljarditesse ulatuva kallinemise. Komisjoni välja pakutud täielik enampakkumine muudaks selle veelgi kallimaks.

3.4

Tegelikud võimalused. Kui järgmise 15–25 aasta jooksul õnnestub selles ajavahemikus tehtavad taas- ja uued investeeringud suunata tulusatele, energiasäästlikele ja vähendatud heitkogustega töötavatele tehnoloogiatele, siis võib kliimakaitse mõjutada positiivselt Euroopa tööstuse konkurentsivõimet ja luua seega kõrgematele energiahindadele vaatamata võimaluse suuremaks üldiseks heaoluks.

3.5

Eeldused ja soovitused. Järgnevalt käsitletakse mõnda eeldust eeltoodud võimaluste realiseerimiseks ja antakse ka mõned asjaomased soovitused. Otsustav eeldus on see, et energia-, majandus- ja teaduspoliitikas võetakse õigeid meetmeid, rakendatakse õigeid põhimõtteid ja välditakse ülereguleerimist. Poliitilised vahendid peavad ergutama ja võimaldama majanduslikult kõige tulusamaid lahendusi. Kvantitatiivsete eesmärkide elluviimine peab toimuma tugeva rahvamajanduse kohandumise jaoks vastuvõetavas tempos. Võimaliku tempo näitajad on nt amortisatsioonitsüklid, väljaõppe aeg, uute tehnoloogiate edusammud, aga eelkõige ka kohandumine, väljaõppemeetmed ja muud ühiskondlikud muutused, mis on sotsiaalselt vastuvõetavad. Olulise panuse sellesse peab andma teadus- ja arendustegevus.

3.6

Laiapõhjaline lähenemine — eripalgelisus, mitmekesistamine, paindlikkus ja vastastikkus. Alt-üles lähenemist silmas pidades tuleks võimaldada ja edendada kõigi sidusrühmade omaalgatusi, samuti tehniliste ja majanduslike lähenemisviiside eripalgelisust, mitmekesistamist ja paindlikkust sealjuures ühtegi valdkonda eelistamata. Vaid laiapõhjalisest lähenemisviisist ja erinevate võimaluste, uuenduste ja lähenemisviiside konkurentsist tekib kindlus konkreetsetes kriisiolukordades ning kerkivad esile vastavad eriti tulemuslikud meetodid, tehnoloogiad ja nende optimaalne kombinatsioon. Sellest lähtuvalt on vaja ka laiemat energiakandjate kombinatsiooni, mille puhul ei jäeta liiga vara välja ühtegi otstarbekat tehnoloogiat (15). Varustatuse kindlustamiseks oleks kasulik tootjate, tarnijate ja klientide mõõdukas seotus tarneketi kaudu — nö puuraugust kliendini. Selleks on vaja vastastikuseid majandussuhteid, st kindlaid investeerimistingimusi välismaise kapitali jaoks ELis ja vastupidi, kindlaid tingimusi ELi investeeringute jaoks tarnijariikides.

3.7

Euroopa poliitilised meetmed ja ülemaailmne koostöö. Euroopa kliima- ja energiapoliitika peaks avaliku ja erasektori partnerlust kasutades soodustama kooperatiivset lähenemist, mille puhul kasutatakse ja seotakse optimaalselt eri liikmesriikide vastavad majanduslikud, geograafilised ning ressurssidest tulenevad tugevad küljed. Näiteks tuleks taastuvenergia kasutamise tehnoloogiaid Euroopas rakendada seal, kus selleks valitsevad parimad eeldused, eelkõige kliimaalased, sh sobivad edastusteed, ning mitte seal, kus saab kõige enam riiklikku toetust. Lisaks tuleks pürgida aga ka ülemaailmse koostöö poole energiat säästvate ja kasvuhoonegaase vältivate tehnoloogiate arendamiseks ja kasutamiseks.

3.8

Vastuolulised  (16) ja kattuvad kvantitatiivsed eesmärgid. Suurim võimalik tulusus vähendab rahvamajanduslikke kulusid ja kodanike sotsiaalset koormat.

Energia- ja kliimapoliitika kattuvad eesmärgid toovad siiski kaasa liialt reguleeritud süsteemi ja ebatulusad lahendused, mistõttu tuleks seda vältida. Selgituseks alljärgnevad näited.

Seepärast soovitab komitee kõigi kliimakaitse sihtide puhul hinnata esmalt põhjalikult ja objektiivselt nende mõjusid SKT-le, et tagada kasvuhoonegaaside vajaliku vähendamise juures Euroopa tööstuse konkurentsivõime ja saavutada ressursside optimaalne jaotumine.

3.8.1

Uurimused. Uurimuste põhjal võib öelda, et (20)

3.8.2

Tasakaal punktis 2.2. esitatud eesmärkide vahel. Punktis 2.3 esitatud kolme energia- ja kliimapoliitika eesmärgi vajalikuks tasakaalustamiseks peaksid poliitilised vahendid olema suunatud sellele, et majanduslikult atraktiivsete CO2 vähendamise meetmete kaudu ka tegelikult saavutada see, mis on realiseeritav ilma majandusliku kahjuta. Kui lisaks nõutakse siiski varase tehnilise arengutaseme tõttu kulukat energiakandjate kombinatsiooni üleminekut taastuvenergia liiga kõrgele määrale ja lisaks ülereguleeritud rahvamajandusliku energiatõhususe eesmärgi saavutamist, siis põhjustab see ühelt poolt ressursside rahvamajanduslikult väära jaotumist (22), teiselt poolt kasvab oht, et nõudlust eriti tõhusate keskkonnatehnoloogiate järele ei ole enam võimalik katta isegi Euroopa tootmisega. Euroopa Komisjoni uurimus (23) näitas, et juba CO2 hind 20–25 eurot/t mõjutab märgatavalt paljude tööstusharude konkurentsivõimet.

3.9.1

Jõulisem teadus- ja arendustegevus kogu energiaketi ulatuses on eeldus vajalikele tehnoloogiaarengutele, jõudmaks uute valikute, madalamate kulude ja suurema tõhususeni ressursside hõlmamisel/edendamisel, energia muundamisel, energia salvestamisel, energia kasutamisel tööstuses, transpordis, majapidamistes ja erakasutajate puhul. Nagu komitee on korduvalt märkinud, tuleks selleks märgatavalt suurendada teadus- ja arendustegevuse kulutusi. Sealjuures peaks need vahendid suurenema ka iseseisvalt kaugeltki veel mitte turukõlblike tehnoloogiate kõrgete toetuste vähendamise arvelt.

3.9.2

Energiaalase teadustegevuse riiklik toetamine peaks keskenduma väga olulistele alusuuringutele (nt katalüüs, valge/roheline biotehnoloogia, materjaliuuring, termotuumasüntees, aktinodide lõhustamine jne), samas kui rakenduslikku teadus- ja arendustegevust võiks rahastada esmajoones majandus (sh VKEd). Lisaks on nõutav kõigi vajalike spetsialistide — tehnikutest inseneride ja teadlasteni — tõhus väljaõpe, samuti kõigi energiaga kaudselt kokkupuutuvate (ka tarbijatena) sidusrühmade koolitamine.

—

Energiatõhusus suurendab varustuskindlust, vähendab keskkonnamõjusid ja stabiliseerib energiahinda.

—

Energiatõhususe suurendamisega on võimalik aastani 2030 kogu maailmas kulutusi tegemata (24) kokku hoida ligi 6 gigatonni (miljardit tonni) CO2.

—

Energiatõhusus on otsustav võti väljaspool Euroopat asuvate riikide kaasamiseks ülemaailmsesse kliimakaitse kokkuleppesse.

—

Energiatõhususe optimeerimiseks tuleb kõrvaldada õigusalaste eesmärkide vastuolud: rendiõigus, ringlussevõtu kvoodid.

—

Selle „mõõtmisel” riigi kohta peab lähtuma kaupade kasutamisest lõpptarbija poolt ja mitte ainult energia kulutamise ja SKT suhtest.

—

Energiat tarbivate kaupade puhul tuleks eesmärkide vastuolude korral keskenduda kasutamise perioodile.

—

Energiatõhusust tuleks edendada esmajoones seal, kus on suur säästupotentsiaal: eelkõige hoonete ja elektrijaamade valdkonnas.

—

Energiatõhususe tulususe määravad investeeringutsüklid ja tasuvusaeg.

—

Neil peab olema otsustav roll ka taastuvenergia puhul (vt lisaks „Taastuvenergia”).

—

Tööstuskäitistele, mis juba täidavad energiatõhususe sihttaseme tingimusi, ei tohi poliitiliste vahendite kaudu, nagu heitkogustega kauplemine (nt enampakkumine), enam täiendavaid kulusid tekitada.

—

Ülemaailmset energiatõhususe potentsiaali tuleks analüüsida sektorite kaupa (25).

4.2.1

Taastuvenergia aitab kaasa jätkusuutlikule energiavarustusele (kõrgem varustuskindlus, peaaegu ilma CO2 või CO2-vaba energiatootmine). Pikemas perspektiivis peaksid need toimima ilma toetusteta ja muutuma seega märgatavalt tõhusamaks.

4.2.2

Seepärast tuleks taastuvenergia edasisel toetamisel ja arendamisel toetuste tulususe juhtmõttest lähtudes arvestada alljärgnevaid aspekte.

—

Enne tulevaste eesmärkide kehtestamist tuleks analüüsida tehnilisi teostusvõimalusi, samuti majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi. Seejärel peaks eesmärkide kehtestamine toimuma Euroopa ja parimal juhul ülemaailmse kooskõlastamise põhjal.

—

Poliitiliste vahendite eesmärk peaks olema soovitud juhtimismõjude saavutamine (nt stiimulid investeeringuteks tulusatesse meetmetesse, uute turgude arendamine), aga vältida tuleb ebasoovitavaid juhtimismõjusid (nt investeeringute ümberpaigutamine, kõrged kulud majandusele ja tarbijatele).

—

Poliitilised vahendid tuleb senisest järjepidevamalt suunata kliima-, energia- ja kapitalitõhususele, kasutades selleks mõõdetavaid eesmärke. Parim mõõdupuu siinkohal on CO2 vältimise kulud.

—

EL peaks läbi vaatama ülereguleeritud vahendite kombinatsiooni (heitkogustega kauplemine, taastuvenergia toetamine, tuumaelektrijaamade toetamine, energiamaksud, mitmetahulistest üksikdirektiividest koosnev õigusraamistik). Sealjuures tuleb kõrvaldada eesmärkide vahelised vastuolud. Tulusaid meetmeid tuleb eelistada mittetulusatele (reeglina energiatõhususust taastuvenergia edasise arendamise ees).

—

Heitkogustega kauplemist tuleks muuta eesmärgiga edendada energiatõhusust ja vältida sulgemisi. Et ettevõtetel oleks energiatõususse investeerimiseks vajalik kapital, ei tuleks kvoote jaotada mitte enampakkumist teel, vaid aluseks tuleks võtta tõhususe sihttase koos tegelike tootmiskogustega. Soovitud juhtimismõjude (energiatõhususe suurendamine) osas on heitkogustega kauplemine sellisel juhul sama tõhus kui täielike enampakkumiste puhul, aga see väldiks negatiivseid mõjusid (nt elektrihinna ebavajalike tõusude kindlustamine — ettenägematud kasumid — ja energiamahukate tööstuste koormamine). Vältida tuleks taastuvenergia toetusvahendite kattumist ja valesid stiimuleid kvootide jagamisel ning selle asemel tuleks arvestada seost jaotamise ja tegeliku tootmise vahel (et heitkogustega kauplemine ei muutuks sulgemispreemiaks!). Enampakkumisega tõuseksid mõnes valdkonnas juba ainuüksi tootmiskulud üle 10 % ja see takistaks töötasude soovitud suurenemist.

—

Taastuvenergia toetused tuleks kogu ELis ühtlustada, et tuule- ja päikeseenergiat toodetaks selleks sobivaimates paikades ELis. Taastuvenergia ulatuslikuks toetamiseks soojuse, elektri ja kütuse tootmisel ei peaks lähtuma piirkondlikest vajadustest, vaid vastavatest parimatest kliimaoludest (ja edastustehnilisest oludest)

—

Energiat kui tootmistegurit tuleks üldiselt säästa täiendavatest kuludest, st kuludest, mis lisanduvad energiatarnijatel tekkinud ja vastavat energia ostuhinda mõjutavatele riiklikult tingitud energia- ja kliimakuludele (heitkogustega kauplemine, taastuvenergia toetamine, tuumaenergiajaamade toetamine, energiamaksud jne), et mitte kahjustada ülemaailmset konkurentsipositsiooni ja vältida ümberpaigutamisi. Vaid majanduslikult jõuline ettevõte suudab teha vajalikke muudatusi tõhususe parandamiseks, arendada uusi tehnoloogiaid ja hankida vajalikku kapitali.

—

Ülemaailmsete kokkulepete puhul tuleks keskenduda suhtelistele näitajatele (energiatõhusus, kasvuhoonegaaside heited/SKT), et suure kasvupotentsiaaliga (st suure kasvuhoonegaaside heidete kasvuga) riikidel oleks stiimuleid osalemiseks. Stiimulid peaksid peituma esmajoones tehnosiirdes, mis on ka kuue Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riigi AP-6 foorumi (26) eesmärk, nii et tõhusad tehnoloogiad jõuaksid kiiresti suurima mahajäämusega riikidesse.