25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/31

1.1

Komisjoni teostatud ülevõtmise kontrollimise käigus on ilmnenud märkimisväärseid lahknevusi direktiivi 1999/44/EÜ üle võtnud liikmesriikide seaduste vahel. Mõned neist võivad olla tingitud direktiivi regulatiivsetest lünkadest, kuid teisi võib käsitada direktiivi vale ülevõtmisena. Praegu ei ole selge, mil määral mõjutavad kõnealused erinevused siseturu nõuetekohast toimimist ja tarbijausaldust. EMSK soovitab, et komisjon uuriks kiirkorras kõnealust mõju nii siseturule kui tarbijausaldusele (1).

1.2

Eelnevast lähtudes nõuab komitee komisjonilt täitemeetmete võtmist nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole seni direktiivi 1999/44/EÜ korrektselt rakendanud.

1.3

Rohelises raamatus tarbijaõigustiku kohta tuuakse välja mitmeid valdkonnaüleseid teemasid. Komisjon on tarbijaõigustiku läbivaatamisel määratlenud mõned tarbekaupade direktiivi rakendamisega seotud probleemid, mis puudutavad eelkõige tootja otsest vastutust (Direct Producers' Liability).

1.4

Komitee on seisukohal, et ka tarbekaupade direktiiv ei suuda tootjate ja jaemüüjate garantiide (nt direktiivi artiklis 2 sisalduvad nõuded) reguleerimisega hästi toime tulla.

1.5

Ei ole mingit vajadust muuta direktiivi 1999/44/EÜ eraldi tootja otsese vastutuse kehtestamisest. Rohelise raamatuga ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (2) algatati avalik arutelu sellel ja teistel teemadel, mille Euroopa Komisjon määratles ELi tarbijat kaitsvate õigusaktide (nt kaheksa tarbijakaitse direktiivi (3)) läbivaatamise käigus. Seega soovitab komitee, et komisjon kaaluks mõtet käsitleda tootja otsest vastutust võimalikus rohelise raamatu seadusandlikus järelmeetmes (nt horisontaalne direktiiv), seda toetavad sellised asutused nagu UGAL (4) ja BEUC (The European Consumer' Organisation). Komitee rõhutab siiski, et kõnealuse algatuse tulemusel ei tohiks lisanduda lubamatut koormat ärisektorile, sama nõudmise on esitanud ka EuroCommerce.

1.6

Lisaks arvab komitee, et enne kui komisjon koostab horisontaalse direktiivi, on vaja teostada mõjuhinnang.

1.6.1.

Küsimus on direktiivi kohaldamisalas. EMSK on nõus, et direktiivi tuleks kohaldada ka muude lepingute suhtes, mille raames tarbijatele tooteid pakutakse (nt autorent), ja samuti nende lepingute suhtes, mille raames tarbijatele osutatakse digitaalteenuseid (nt muusika Interneti kaudu). Küsimus on ka kasutatud kaubas, mida müüakse avalikul enampakkumisel, kus tarbijad ise osaleda saavad. Ülejäänud aspekte — nt kauba tarnimine, riski ülekandmine, kauba vastavuse ajapiirangute mõiste ja nende pikenemine, hüvitamine korduvate defektide eemaldamise korral, tõendamiskohustuse süsteem ja isegi teatud parandusmeetmed — tuleks vaadelda horisontaalse vahendi osana tarbijaõigustiku läbivaatamise kombineeritud lähenemise raames ja kõnealuste teemade üksikasjalikud arutelud peaksid toimuma siis, kui ettepanek sellise vahendi jaoks on avatud konsulteerimiseks ja avalikuks aruteluks.

1.7

Sidusrühmad ja liikmesriigid ei ole ühel arvamusel selle üle, milline on tootja otsese vastutuse mõju tarbijakaitse tasemele ja siseturule. Enamik liikmesriike ja mitu sidusrühma on seisukohal, et tootja otsene vastutus tõhustab tarbijakaitset. Mõned on seisukohal, et tootjal on kauba lepinguga vastavusse viimiseks paremad võimalused kui müüjal. Teised usuvad, et tootja otsene vastutus ei suurenda tarbijakaitset, vaid põhjustab pigem õiguslikku ebakindlust ja koormab ettevõtjaid märkimisväärselt. Komitee leiab, et neis küsimustes on vaja rohkem teavet (5).

2.1

24. aprillil 2007 võttis Euroopa Komisjon vastu teatise nn tarbekaupade direktiivi 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) rakendamise kohta, sealhulgas tootja otsese vastutuse kehtestamise analüüs, nagu nähakse ette direktiivi artiklis 12.

2.2

8. veebruaril 2007 võttis Euroopa Komisjon vastu rohelise raamatu ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta. Üks rohelise raamatu lisas 2 loetletud kaheksast tarbijakaitse direktiivist on direktiiv 1999/44/EÜ.

2.2.1

Rohelise raamatu lisas 1 esitatakse ka rida küsimusi tarbekaupade suhtes kohaldatavate erieeskirjade kohta. Käesoleva arvamusega püütakse nõustada Euroopa Komisjoni vastuseks tema teatisele (KOM(2007) 210 lõplik) tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, sealhulgas tootja otsese vastutuse kehtestamise analüüs. Komitee võttis oma arvamuse rohelise raamatu (6) kohta vastu komitee täiskogu 11.–12. juulil 2007 toimunud istungjärgul ja otsustas esialgu mitte koostada arvamust spetsiifilistel teemadel, nt komisjoni tõstatatud küsimustel tarbekaupade müümise direktiivi kohta, mida käsitletakse komisjoni ettepanekus tarbijate lepinguliste õiguste raamdirektiivi kohta.

2.2.2

Oma rohelises raamatus esitab komisjon avalikuks aruteluks mitu valdkondadevahelist küsimust. Need puudutavad lünki ja regulatiivseid puudusi (sealhulgas direktiivist 1999/44/EÜ tulenevaid), mille komisjon on ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamisel kindlaks teinud.

2.3

Kõik liikmesriigid on direktiivi (7) üle võtnud. Teatise eesmärk on uurida, kuidas on liikmesriigid seda rakendanud. Teatis moodustab osa tarbijaõigustiku läbivaatamise protsessist, mis on kooskõlas komisjoni, Euroopa Parlamendi ja komitee järgitava parema õigusloome eesmärkidega õiguskeskkonna lihtsustamiseks.

2.4

Direktiivi eesmärk on ühtlustada need tarbekaupade lepingu seaduse osad, mis puudutavad õiguslikke garantiisid ja vähemal määral kommertsgarantiisid.

2.5

Kõik liikmesriigid olid kohustatud lisama direktiivi oma siseriiklikesse seadustesse 1. jaanuariks 2002. Samas oli neil lubatud rakendada veelgi rangemaid sätteid tarbija kaitsmiseks.

2.6

Euroopa Komisjon juhib tähelepanu mõnede liikmesriikide vajakajäämistele direktiivi rakendamisel.

3.1

Teatises käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) rakendamist liikmesriikides ja uuritakse tootja otsese vastutuse kehtestamise võimalusi ELi tasandil, nagu nähakse ette nimetatud direktiivi artiklis 12.

3.2

Komisjoni teatises rõhutatakse mõnede liikmesriikide raskusi direktiivi rakendamisel. Eelkõige tekkis probleeme mõistetega „ostja” ja „müüja”, sest teistes ELi seadustes on neid mõisted teisiti määratletud.

3.3

Samuti määratletakse direktiivi artikli 1 lõike 2 punktis b mõiste „tarbekaup” kasutamisala. Liikmesriigid on kõnealuse mõiste aga riiklikesse seadustesse üle võtnud erinevalt. Mõnedes liikmesriikides kohaldatakse asjaomaseid seadusi ka kinnisvara müümise suhtes.

3.4

Mõned liikmesriigid on jätnud määratlusest välja tekstiosa „mõiste” tarbekaup „ei hõlma kasutatud kaupa, mis müüakse avalikul enampakkumisel, kus tarbijad saavad isiklikult osaleda”. Mõned on seda võimalust ära kasutanud ja teised on eelistanud piirata müüja vastutust kõnealuste kaupade suhtes.

3.5

Kõik liikmesriigid on vastu võtnud õigusaktid direktiivi nõuete ülevõtmiseks. Artiklis 12 nähakse ette, et komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule määratletud aja jooksul aruande direktiivi rakendamise kohta liikmesriikides, uurides eelkõige muuhulgas tootja otsese vastutuse kehtestamist, ja esitab vajadusel oma ettepanekud. Kõnealuses teatises on komisjon end sellest kohustusest vabastanud.

3.6

Kõnealuse teatise esimeses osas tehakse ülevaade tarbekaupade direktiivi rakendamisest liikmesriikides ja teises osas uuritakse tootja otsese vastutuse lisamist ELi õigusaktidesse.

3.7

Direktiivi ülevõtmine on tõstatanud hulga probleeme. Mõned neist võivad olla tingitud direktiivi regulatiivsetest lünkadest, kuid teisi võib käsitada direktiivi vale ülevõtmisena. Komisjoni teostatud kontrollimisel on ilmnenud märkimisväärsed erinevused siseriiklike õigusaktide vahel, mis tulenevad miinimumklausli kasutamisest ja direktiivis sätestatud erinevatest reguleerimisvõimalustest. Siiski ei ole praegu selge, mil määral mõjutavad kõnealused erinevused siseturu nõuetekohast toimimist ja tarbijausaldust.

3.7.1

Rohelises raamatus esitati avalikuks konsulteerimiseks mitu valdkondadevahelist küsimust, mis puudutavad lünki ja regulatiivseid puudusi (sealhulgas tulenevad direktiivist tulenevaid), mille komisjon on ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamisel kindlaks teinud. Komisjon on seetõttu otsustanud hetkel mitte esitada direktiivi ettepanekut.

3.7.2

Kuna tegemist on tootja otsese vastutuse küsimusega, siis otsustas komisjon, et tal puuduvad piisavad tõendid, et teha kindlaks, kas ELi eeskirjade puudumisel on negatiivne mõju tarbijausaldusele siseturul. Selle küsimusega tegeldakse edasi rohelise raamatu raames.

3.8

Komitee avaldas oma arvamuses tarbijaõigustiku läbivaatamist käsitleva rohelise raamatu (8) kohta kahtlust, et esitatud lähenemine võiks viia kõrge ja ühtse tasemega tarbijakaitseni kogu ELis. Läbivaadatud tarbijaõigustik vajab tõelist demokraatlikku seadustamist ning selget õiguslikku ja kontseptuaalset alust. Komitee juhib tähelepanu halvasti reguleeritud digitaalkeskkonnale. Kõik ettepanekud valdkonna eeskirjade ühtlustamiseks peaksid toetuma nõuetekohasele mõjuhinnangule ning olema suunatud kehtivate eeskirjade lihtsustamisele ja selgemaks muutmisele. Prioriteediks tuleks seada paremad rakendusmeetmed ning selgete ja lihtsate hüvitamisprotsesside tugevdamine või kehtestamine. Tarbijakaitset käsitlevate eeskirjade ühtlustamine kogu ELis peaks toimuma sellise juhtpõhimõtte alusel, et üle tuleb võtta kõige parem ja kõrgem tarbijakaitsetase, mis liikmesriikides eksisteerib.

4.1

Komisjoni teostatud ülevõtmise kontrollimine on näidanud märkimisväärseid lahknevusi direktiivi 1999/44/EÜ üle võtnud liikmesriikide seaduste vahel. Mõned neist võivad olla tingitud direktiivi regulatiivsetest lünkadest, kuid teisi võib käsitada direktiivi vale ülevõtmisena. Praegu ei ole selge, mil määral mõjutavad kõnealused erinevused siseturu nõuetekohast toimimist ja tarbijausaldust. EMSK soovitab, et komisjon uuriks kiirkorras mõju nii siseturule kui tarbijausaldusele ja võtaks täitemeetmeid nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole direktiivi rakendamisega hakkama saanud (9).

5.1

Mõned liikmesriigid on kehtestanud erinevaid tootja otsese vastutuse vorme. Need erinevad märkimisväärselt tingimuste ja vormide poolest. 1999. aasta direktiivis nõutakse, et komisjon uuriks tootja otsese vastutuse kehtestamist ning esitaks vajaduse korral ettepaneku. 17-st komisjoni küsimustikule vastanud liikmesriigist seitse on mingil kujul kehtestanud tootja otsese vastutuse, kuid tingimused, mille alusel tootja vastu kaebusi esitada saab, erinevad märkimisväärselt. Mõnedel liikmesriikidel ja sidusrühmadel on kõnealuse kontseptsiooni vastu ka tugevaid vastuväiteid. Mitmed neist on seisukohal, et on veel liiga vara hinnata direktiivi 1999/44/EÜ eraldi muutmise vajadust (10).

5.2

Sidusrühmad ja liikmesriigid ei ole ühel arvamusel selle üle, milline on tootja otsese vastutuse mõju tarbijakaitse tasemele ja siseturule. Enamik liikmesriike ja mitu sidusrühma on seisukohal, et tootja otsene vastutus tõhustab tarbijakaitset. Siiski ei ole liikmesriigid tootja otsese vastutuse osas ühel meelel. Mõned arvavad, et tootjal on müüjast lihtsam tooted lepinguga vastavusse viia. Teised on seisukohal, et tootja otsene vastutus ei tõstaks tarbija kaitset, vaid põhjustaks pigem ebakindlust. Komitee leiab, et neis küsimustes on vaja täiendavat teavet.

5.3

Osa sidusrühmadest ja mõned liikmesriigid on seisukohal, et tootja otsene vastutus oleks ettevõtetele märkimisväärne koormus, kuna tootjad peaksid välja töötama kaebuste käsitlemise süsteemid ja nägema ette rahalised vahendid vastutuse kandmiseks. Siiski ei ole ühehäälsust — teised liikmesriigid ja sidusrühmad ei ole nendega nõus.

5.4

Erinevate tootja otsese vastutuse süsteemide olemasolu võib olla probleem siseturu jaoks. Praeguses seisus ei ole komisjon olnud võimeline lõplikke järeldusi tegema. Puuduvad piisavad tõendid, et teha kindlaks, kas tootja otsest vastutust käsitlevate ELi eeskirjade puudumine avaldab negatiivset mõju tarbija usaldusele siseturu vastu.

5.5

Tootja otsese vastutuse kehtestamine kõigis liikmesriikides ei ole kaugeltki selgeks räägitud. Tootja otsene vastutus kehtestaks võrreldes nõudega müüja vastu vastutuse pikendatud ahela. Kõik sõltub konkreetsest tootest või teenusest. Suurte toodete piiriülesesse ostmisesse (nt autod) on tootjad otse kaasatud. Siiski peavad autode müügiesindajad ja maaletoojad tänu ELi õigusaktidele kinni pidama tootja garantiist, hoolimata toote ostukohast. Veinide ja kangete alkohoolsete jookide piiriülese ostmise puhul, mis moodustab üha märkimisväärsema osa ühtsest turust, on raske müüja või tootja vastu kaebusi esitada, seda v.a juhul, kui ostja külastab sageli teist liikmesriiki, kust kaup osteti. Mis puudutab tarbekaupu üldisemalt, siis tugevdab tootja otsese vastutuse kehtestamine tarbijakaitset ja –usaldust ühtsel turul

5.6

Tootja otsese vastutuse küsimused nõuavad palju tõsisemat uurimist, millega peab kaasnema mõjuhinnang.