[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 13.12.2007

KOM(2007) 795 lõplik

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

DIREKTIIVI 95/50/EÜ (OHTLIKE KAUPADE AUTOVEO KONTROLLIMISE ÜHTSE KORRA KOHTA) KOHALDAMISE KOHTA LIIKMESRIIKIDES

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS 3

2. TAUSTTEAVE 3

3. DIREKTIIV 95/50/EÜ 4

4. LIIKMESRIIKIDE ARUANDED 4

5. ANDMETE ARVUTAMINE 5

6. KONTROLLIMISE SAGEDUS LIIKMESRIIKIDES 5

7. ÕIGUSAKTE RIKKUNUD VEOTOIMINGUTE PROPORTSIONAALNE OSATÄHTSUS 6

8. KARISTUSED 6

9. JÄRELDUSED 6

I LISA: AEGRIDA (1997–2005), MIS KAJASTAB IGAS LIIKMESRIIGIS REGISTREERITUD KONTROLLIMISTE, RIKKUMISTE JA KARISTUSTE ARVU 8

II LISA: KONTROLLIMISTE ARV OHTLIKKE KAUPU VEDAVATE SÕIDUKITE TEEKONDADE ARVU SUHTES (%) 2003–2005 (UUED LIIKMESRIIGID 2004–2005) 11

III LISA: KONTROLLIMISTE ARV JA VÄLISSÕIDUKITE PROPORTSIONAALNE OSATÄHTSUS (2003–2005) 12

IV LISA: RIKKUMISTE ARV KONTROLLIMISE SUHTES (2003–2005) 13

V LISA: KARISTUSED LIIGITI 2003–2005 14

1. SISSEJUHATUS

Nõukogu direktiiv 95/50/EÜ ohtlike kaupade autoveo kontrollimise ühtse korra kohta võeti vastu 6. oktoobril 1995[1] ning liikmesriigid pidid jõustama selle järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 1. jaanuariks 1997.

Direktiiviga 95/50/EÜ on ette nähtud, et iga liikmesriik peab saatma komisjonile iga kalendriaasta kohta hiljemalt kaksteist kuud pärast kalendriaasta lõppu aruande asjaomase direktiivi kohaldamise kohta[2]. Samuti on kõnealuse direktiiviga ette nähtud, et komisjon peab saatma Euroopa Parlamendile ja nõukogule vähemalt iga kolme aasta järel aruande kõnealuse direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides[3].

Komisjoni aruanne põhineb liikmesriikidelt saadud aastaaruannetel. Käesolev aruanne on kolmas nõukogu direktiivi 95/50/EÜ kohaldamise kohta liikmesriikides ja see hõlmab aastaid 2003–2005. Esimene aruanne[4] hõlmas aastaid 1997–1998 ja teine aruanne[5] aastaid 1999–2002. Seoses ELi laienemisega 2004. aasta 1. mail hõlmab käesolev aruanne kümmet uut liikmesriiki. Uued liikmesriigid kohustusid esitama andmeid üksnes aastate 2004 ja 2005 kohta.

2. TAUSTTEAVE

Nõukogu 21. novembri 1994. aasta direktiiviga 94/55/EÜ (ohtlike kaupade autovedu käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta)[6] ja sellesse tehtud muudatustega[7] kehtestati ühtlustatud eeskirjad nii liikmesriikidevaheliseks kui ka liikmesriigisiseseks ohtlike kaupade veoks.

Direktiivi 94/55/EÜ tehnilised lisad on sisult identsed rahvusvahelise ADR-kokkuleppe tehniliste lisadega[8]. Seega võetakse direktiiviga 94/55/EÜ ühenduse õigusse üle ADRi tehnilised sätted, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ohtlike kaupade rahvusvahelise autoveo ohutuse kohta. Asjaomase direktiivi lisandväärtus seisneb selles, et sellega laiendatakse asjaomased eeskirjad riigisisesele liiklusele, et ühtlustada ohtlike kaupade autoveo tingimused kogu ühenduses ja seeläbi samal ajal suurendada maanteede ohutust riigi tasandil.

Direktiivi 94/55/EÜ A lisas on loetletud ohtlikud kaubad, mida võidakse maanteel vedada, ning sätestatud eeskirjad kaupade pakendamiseks, märgistamiseks ja nende kirjeldamiseks veodokumentides. B lisas on sätestatud eeskirjad sõidukite ja veotoimingute kohta.

3. DIREKTIIV 95/50/EÜ

Seoses direktiiviga 94/55/EÜ ning selleks, et veelgi suurendada ohtlike kaupade veo ohutuse taset ning tagada piisav ja ühtlustatud kontrollimine, võttis nõukogu 6. oktoobril 1995 vastu direktiivi 95/50/EÜ ohtlike kaupade autoteeveo kontrollimise ühtse korra kohta. Asjaomane direktiiv sisaldab 2004. aastani liikmesriikides kasutusel olnud ühtlustatud kontrollnimekirja, samuti ühtlustatud rikkumiskoodide loetelu. 2004. aastal muudeti direktiivi lisasid[9] ja alates 2005. aastast on rikkumiskoodid ümber muudetud kolmeks riskikategooriaks.

Kõnealune ühtlustatud kontrollimine on seotud kõikide autoveotoimingutega, mille puhul on tegemist liikmesriikide territooriumil olevate või sinna kolmandatest riikidest saabuvate ohtlike kaupadega, olenemata riigist, kus sõiduk on registreeritud. Direktiivi eesmärk on tagada maanteel veetavate ohtlike kaubasaadetiste tüüpilise osa pisteline kontroll, hõlmates samal ajal ulatuslikku osa teedevõrgust.

Ennetusmeetmetena või pärast ohutusrikkumiste registreerimist teel võidakse kontrollimine läbi viia ka ettevõtjatele kuuluvates tööruumides.

4. LIIKMESRIIKIDE ARUANDED

Aruanded laekusid kõigist liikmesriikidest, kes olid kohustatud saatma aruanded kogu ajavahemiku 2003–2005 kohta. Alates 2004. aastast aruandeid saatma kohustatud uute liikmesriikide aruanded hõlmasid kas kogu ajavahemiku või osa sellest. Üks liikmesriik jättis andmed saatmata.

Kõikide aastate (ajavahemiku 2003–2005) kohta aruanded esitanud liikmesriigid | Austria, Belgia, Taani, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Rootsi, Sloveenia ja Ühendkuningriik. |

Osaliselt ajavahemiku 2003–2005 kohta aruanded esitanud liikmesriigid (kohustuslik alates 2004. aastast) | Tšehhi Vabariik (2004–2005), Eesti (2004–2005), Ungari (2004–2005), Leedu (2004–2005), Läti (2004–2005), Malta (2005), Poola (2005), Slovakkia (2005) |

Ajavahemiku 2003–2005 kohta aruanded esitamata jätnud liikmesriigid | Küpros |

Aruannete esitamisel paluti liikmesriikidel aastani 2004 kasutada kõnealuse direktiivi II lisas antud ühtlustatud rikkumiskoode, 2005. aasta kohta kasutada uusi riskikategooriaid ja esitada aruanded vastavalt 2005. aastal muudetud direktiivi III lisale. Kõik liikmesriigid ei järginud asjaomast mudelit. Mõni liikmesriik kasutas kontrollnimekirjas loetletud koode (direktiivi I lisa), mõnel oli oma süsteem rikkumiste rühmitamiseks, nagu eelmistegi aruannete puhul. Paljud liikmesriigid kasutasid 2005. aastal veel oma endiseid mudeleid, kuid mõned kasutasid juba uusi riskikategooriaid. Seega ei olnud rikkumiste liikidest arusaadava ülevaate tegemine võimalik. Sellega oleks kaasnenud „muude rikkumiste” kategooria veelgi suurem osakaal, mis juba moodustas 57,78 % eelmise aruande koguarvust.

Kõnealuste aruannete kokkuvõte on esitatud käesoleva aruande I lisas. I lisa sisaldab igas liikmesriigis aastatel 1997–2005 registreeritud kontrollimiste, rikkumiste ja karistuste aegridu.

5. ANDMETE ARVUTAMINE

Liikmesriikidel paluti oma aruandes esitada ohtlike kaupade veo hinnanguline kogus tonnides või tonnkilomeetrites. Kõnealuse teabe esitasid vähesed liikmesriigid. Seepärast järgiti eelmiste aruannete endisi mudeleid: arvutustes võeti veetavate ohtlike kaupade koguse prognoosimiseks konstantse keskmise väärtusena 6 % kõikidest veetavatest kaupadest[10] ja keskmiseks teekonnapikkuseks 110 kilomeetrit ning ohtlike kaupade keskmiseks koormaks 10 tonni.

Asjaomaste andmete põhjal arvutati välja ohtlikke kaupu vedavate sõidukite läbitud teekondade arv. Kõnealune arv korreleeriti vastavas riigis tehtud kontrollimiste arvuga, et saada teavet kontrollimiste sageduse kohta väljendatuna kontrollimiste arvu protsendina teekondade arvu suhtes. Kõik reisid arvutati välja Eurostati statistiliste andmete põhjal, et tagada erinevatele liikmesriikidele tasakaalustatud alus.

6. KONTROLLIMISE SAGEDUS LIIKMESRIIKIDES

Üks direktiivi eesmärke on veelgi tõsta ohutuse taset, tagades piisaval tasemel kontrollimise. II lisa graafikus on esitatud teedel kontrollimise sagedus liikmesriikide kaupa aastatel 2003–2005.

Asjaomase graafiku ja eelmiste aruannete tulemuste põhjal saab järeldada, et:

1) Kontrollimise sagedus Euroopa Liidus tervikuna on langenud 0,27 %-lt (aastatel 1997–1998) 0,23 %-le (1999–2002) ja enamiku uute liikmesriikide kaasamisega on see alates 2004. aastast suurenenud 0,29 %-ni (2003–2005).

2) Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Ungaris ja Sloveenias oli kontrollimise sagedus aastatel 2003–2005 üle 0,6 %, Austrias, Hispaanias, Prantsusmaal, Poolas ja Rootsis oli see ligikaudu 0,25 %; Belgias, Soomes ja Maltal veidi üle 0,10 % ning teistes riikides 0,06 % või veelgi vähem. Siiski tuleb märkida, et mõnes liikmesriigis kasutatakse olulist osa olemasolevast kontrollivõimest kontrollide tegemiseks tööruumides. Asjaomased kontrollid põhinevad samuti direktiivi 95/50/EÜ artiklil 6, kuid ei kajastu andmetes.

3) Kõige kõrgema kontrollitasemega riikides on see üle 30 korra kõrgem kui kõige madalama kontrollitasemega riikides. Ungari andmed ületavad teiste liikmesriikide andmeid märgatavalt.

Tuleks märkida, et aruande esitamata jätnud liikmesriik on kõigist andmetest täielikult välja jäetud.

Selleks et hinnata oma- ja välismaiste ettevõtjate kontrollimise samaväärsust, on III lisas esitatud igas liikmesriigis läbiviidud kontrollimiste arv ning välissõidukite proportsionaalne osatähtsus. Kõnealune proportsionaalne osatähtsus on tõepoolest väga erinev. Kuna suurim osa välissõidukite kontrollimisest toimus transiitriikides, näivad kõnealused proportsioonid siiski olevat mõistlikud, võttes arvesse geograafilisi asukohti. Seega võib järeldada, et puuduvad tõendid kontrolli tasakaalustamatuse kohta.

7. ÕIGUSAKTE RIKKUNUD VEOTOIMINGUTE PROPORTSIONAALNE OSATÄHTSUS

Õigusakte rikkunud veotoimingute proportsionaalse osatähtsuse arvutamisel suhestati kõik rikkumised (hoolimata sellest, kas need olid seotud sõiduki, juhi, dokumentide või veetavate kaupadega) kontrollitava sõidukiga. Kuna tegelikult võis sõiduki kohta esineda rohkem kui üks rikkumine, võib sellest tuleneda kunstlikult suur arv. Seda tuleb arvude hindamisel arvesse võtta. Teave rikkumiste proportsionaalse osatähtsuse kohta kontrollimise suhtes ajavahemikus 2003–2005 on sisestatud IV lisa graafikusse.

Võrreldes kõnealuseid väärtusi eelmise aruande tulemustega saab järeldada, et:

1) rikkumiste arvu suhe kontrollimiste arvu Euroopa Liidus tervikuna on kasvanud 0,22-lt (1997−1998) 0,26-le (1999−2002) ja seejärel langenud 0,18-le (2003–2005);

2) sõltuvalt riigist ulatus rikkumiste arvu suhe kontrollimise kohta ajavahemikul 1999−2002 alates 0,02st kuni 2,00ni;

3) Austrias, Eestis, Iirimaal, Maltal ja Portugalis oli ajavahemikul 2003–2005 rikkumiste suhe kontrollimise kohta oluliselt kõrgem EL keskmisest (0,26). Enamikes riikides on suhe 0,10–0,50 vahel.

Arvudest nähtub, et kontrollimine teedel on vajalik ja kujutab endast olulist vahendit ohtlike kaupade veo ohutuse suurendamiseks, ehkki kui võrrelda kontrollimise sagedust (II lisa) rikkumiste proportsiooniga (IV lisa), ei ole korrelatsioon otsene.

8. KARISTUSED

Paljudel juhtudel oli teave karistuste kohta puudulik. Ülevaade teavet esitanud liikmesriikide karistusliikide kohta on esitatud V lisas. Kõige tavalisem karistus oli rahatrahv (umbes 80 %), millele järgnes hoiatus (umbes 20 %); kohtu alla andmist kohaldati väga harva.

9. JÄRELDUSED

Ehkki enamik liikmesriike kontrollis aastatel 2003–2005 teedel ohtlike kaupade vedu, oli kontrollimise sagedus väga erinev. Võttes arvesse 2004. aasta laienemist, on kontrollimise keskmine sagedus Euroopa Liidus viimaste aastate jooksul kasvanud.

Kontrollimist õigustab selgelt selliste sõidukite osakaal, mille puhul on kontrolli käigus avastatud õigusaktide rikkumisi, kuigi rikkumiste arvu keskmine suhe kontrollimiste arvu suhtesse on Euroopa Liidus veidi vähenenud.

Käesoleva aruande põhjal rõhutab komisjon, et kontrollimine teedel on tõhus vahend, mille abil on võimalik esile tuua ohtlike kaupade veo ohutusega seotud probleeme ja asjaomast ohutust suurendada. Siiski ilmneb, et mõnes liikmesriigis tööruumides tehtav kontroll on sama tõhus jõustamisvahend, ehkki see ei nähtu käesoleva aruande lisadest.

Lõpuks soovib komisjon liikmesriikide tähelepanu juhtida sellele, et tuleks kasutada ühtlustatud aruannete vormi ning komisjonile peaksid aruandeid saatma kõik liikmesriigid. Rikkumisi hõlmavate uute riskikategooriate kehtestamine ja ning kohaldamine kõigis liikmesriikides tagab tulevikus paremad aruanded.

I LISA: AEGRIDA (1997–2005), MIS KAJASTAB IGAS LIIKMESRIIGIS REGISTREERITUD KONTROLLIMISTE, RIKKUMISTE JA KARISTUSTE ARVU

[pic]

[pic]

II LISA: KONTROLLIMISTE ARV OHTLIKKE KAUPU VEDAVATE SÕIDUKITE TEEKONDADE ARVU SUHTES (%) 2003–2005 (UUED LIIKMESRIIGID 2004–2005)

[pic]

III LISA: KONTROLLIMISTE ARV JA VÄLISSÕIDUKITE PROPORTSIONAALNE OSATÄHTSUS (2003–2005)

[pic]

IV LISA: RIKKUMISTE ARV KONTROLLIMISE SUHTES (2003–2005)

[pic]

V LISA: KARISTUSED LIIGITI 2003–2005

[pic]

[1] EÜT L 249, 17.10.1995, lk 35. Viimati muudetud komisjoni 13. detsembri 2004. aasta direktiiviga 2004/112/EÜ, millega kohandatakse tehnika arenguga nõukogu direktiivi 95/50/EÜ (ELT L 367, 14.12.2004, lk 23).

[2] Kõnealuse direktiivi artikli 9 lõige 1.

[3] Kõnealuse direktiivi artikli 9 lõige 2.

[4] KOM(2000) 517 (lõplik), 06.09.2000

[5] KOM(2005) 430 (lõplik), 15.9.2005

[6] EÜT L 319, 12.12.1994, lk 7.

[7] Direktiivi on viimati muudetud komisjoni 9. detsembri 2004. aasta direktiiviga 2004/111/EÜ, millega kohandatakse tehnika arenguga nõukogu direktiivi 94/55/EÜ (ELT L 365, 10.12.2004, lk 25).

[8] Genfis 30. septembril 1957 sõlmitud ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe koos sellesse tehtud muudatustega, mille viimane versioon pärineb 2005. aastast.

[9] Komisjoni 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/112/EÜ, millega kohandatakse tehnika arenguga nõukogu direktiivi 95/50/EÜ (ELT L 367, 14.12.2004, lk 23).

[10] Andmed kõikide veetavate kaupade kohta on võetud statistilisest taskuraamatust „2006 EU Energy and Transport in Figures”, mille on välja andnud Eurostat. Luxembourg, Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus, 2007. Tabel 3.2.4c