[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 12.10.2007

KOM(2007) 622 lõplik

KOMISJONI ARUANNE

teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist käsitleva määruse (EMÜ) nr 3820/85 rakendamise kohta ajavahemikul 2003–2004 (komisjoni 23. aruanne autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide rakendamise kohta)

{SEK(2007) 1359}

KOMISJONI ARUANNE

teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist käsitleva määruse (EMÜ) nr 3820/85 rakendamise kohta ajavahemikul 2003–2004 (komisjoni 23. aruanne autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide rakendamise kohta)

KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE

Käesolev aruanne on nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 (teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta) rakendamist käsitlevatest komisjoni aruannetest kuues. Määruses käsitletakse elukutseliste juhtide maksimaalset sõiduaega, minimaalseid vahe- ja puhkeaegu ning kontrollimenetlust. Määruse juurde kuuluva direktiivi[1] kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et veoautode ja busside elukutseliste juhtide tööpäevadest kontrollitakse vähemalt 1 % kas transpordiettevõtjate territooriumil või teedel.

Selleks et Euroopa Komisjonil oleks võimalik koostada aruanne kõnealuse määruse sätete kohaldamise kohta, peavad liikmesriigid iga kahe aasta järel standardvormi kasutades edastama selleks vajaliku teabe. Käesolev aruanne on koostatud liikmesriikide esitatud andmete kogumise ja analüüsimise tulemusel, mis tulenevad ajavahemikul 2003–2004 määruse (EMÜ) nr 3820/85 sätete alusel läbi viidud kontrollidest ja täitetoimingutest. Lisaks asjakohase statistika ja valdkonna peamiste arengusuundade esitamisele sisaldab käesolev aruanne liikmesriikide seisukohti asjaomase määruse rakendamise kohta.

Hoolimata määrusega kehtestatud aruandekohustusest ei esitanud mõned liikmesriigid vajalikke andmeid õigeaegselt ning mõned ei esitanud neid nõuetekohases vormis. Üks riik esitas andmed alles pärast rikkumismenetluse algatamist. See aeglustas komisjonil käesoleva kaheaastase aruande koostamist. Selleks et järgmise aruande avaldamine ei hilineks, on väga oluline, et liikmesriikide aruanded aastate 2005–2006 kohta jõuaksid komisjoni hiljemalt 30. septembriks 2007. Esmakordselt peavad kõnealused aruanded sisaldama teavet tööajadirektiivi 2002/15/EÜ rakendamise kohta vastavalt selle artikli 13 lõikele 1. See võimaldab komisjonil koostada üksikasjaliku aruande, mis hõlmab kogu asjakohast teavet sotsiaalalaste eeskirjade rakendamise kohta autovedude puhul.

Saadud andmete analüüs näitas, et viis liikmesriiki (Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Luksemburg ja Austria) suurendasid kontrollitud tööpäevade arvu. Teised liikmesriigid teatasid kontrollitud tööpäevade arvu vähendamisest, kuid nõutavast miinimumtasemest oli see arv siiski suurem(. Üldiselt on kontrollitud tööpäevade keskmine arv (riigisisesed ja riigivälised kokku) aastatel 2003–2004 vähenenud umbes 2,3 miljonile, võrreldes eelmisel aruandeperioodil kontrollitud keskmise 2,6 miljoni tööpäevaga.

Kõik liikmesriigid, välja arvatud Rootsi ja Portugal, ületasid elukutseliste juhtide tööpäevade 1 %-lise baaskontrollstandardi; Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburg ja Malta ületasid 2 %-lise baaskontrollstandardi. Norra ja Šveits ületasid samuti selgelt 2 %-lise baaskontrollstandardi.

Dokumenteeritud rikkumiste üldarv on mitmes liikmesriigis jätkuvalt suurenenud, mõnes isegi märkimisväärselt. Üldiselt suurenes rikkumiste arv vahe- ja puhkeaegade osas, samal ajal kui sõiduaegade osas see vähenes. Tuvastatud rikkumiste keskmine üldarv jäi samale tasemele. Iga 100 kontrollitud tööpäeva kohta tuvastasid Euroopa täitevasutused keskmiselt 2,8 rikkumist, mis on peaaegu sama kui ajavahemikul 2001–2002. Liikmesriigiti on siiski suuri erinevusi: mõnedes on tuvastatud rikkumiste arv üle 5, samal ajal kui teistes on see alla 1.

Olukord peaks märkimisväärselt paranema tänu autovedudega seotud sõidu- ja puhkeaega käsitlevatele uutele õigusaktidele,[2] mis osaliselt jõustusid 1. mail 2006 ja osaliselt 11. aprillil 2007. Uute eeskirjadega antakse majandusharule ja jõustajatele tugev toetuspind. Eeskirjadega nähakse ette riskihindamisel põhinev sihipärane lähenemisviis, tugevdatakse liikmesriikidevahelist koostööd ning antakse komisjonile rakendusvolitused, mida kasutatakse koostöös regulatiivkomiteega. Edaspidi tuleb suunata kõik jõupingutused sotsiaalvaldkonna täiendatud eeskirjade tõhusale ja ühtlustatud rakendamisele.

1. SISSEJUHATUS

Käesolev aruanne, mis hõlmab kaheaastast ajavahemikku 2003–2004, põhineb teabel, mille liikmesriigid esitasid standardvormis, mis on kehtestatud vastavalt komisjoni 22. veebruari 1993. aasta otsusele[3].

Kõik liikmesriigid on komisjonile andmete esitamisel kasutanud standardvormi. Suuremas osas olid liikmesriikide vastused täielikud, kuid mitte ühtsed ning mõned esitatud andmed olid puudulikud või mõnes osas ebapiisavad. Vastuste esitamine viibis. Üks riik esitas aruande alles pärast rikkumismenetluse algatamist. Mõne liikmesriigi esitatud andmed ei olnud täielikud. See aeglustas aruande koostamist ja piiras ka statistiliste andmete õigeaegset ja tõhusat võrdlemist.

2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud riigid ei pidanud ajavahemiku 2003–2004 kohta veel aruannet esitama. Ungari esitas siiski aruande kogu perioodi kohta ning Malta ühinemiskuupäevast kuni perioodi lõpuni ehk ajavahemiku 1. mai 2004–31. detsember 2004 kohta.

Ka Norra ja Šveits esitasid komisjonile oma aruanded.

2. KOONDTABELID

2.1. Kontroll: kokkuvõte

Tegelikult kontrollitud päevade arv kontrollitavate tööpäevade miinimumarvust.

- a - | - b - | - c - | - d - | - e - |

Liikmesriik | Kontrollitavate tööpäevade miinimumarv | Kontrollitud tööpäevade arv (riigisisesed) | Kontrollitud tööpäevade arv (riigivälised) | Kontrollitud tööpäevade üldarv | Kontrollitud päevade arv kontrollitavate tööpäevade miinimumarvust (d/a) |

Austria | 464 904 | 611 790 | 299 277 | 911 067 | 1,96 |

Belgia[4] | 726 000 | 1 028 094 | 200 642 | 1 228 736 | 1,69 |

Taani | 220 000 | 284 954 | 28 624 | 313 578 | 1,43 |

Soome | 297 000 | 340 885 | 39 801 | 380 686 | 1,28 |

Prantsusmaa | 2 505 000 | 6 143 979 | 1 215 203 | 7 359 182 | 2,94 |

Saksamaa | 2 987 237 | 8 325 897 | 6 787 877 | 15 113 774 | 5,06 |

Kreeka | 10 705 | 54 211 | 5 155 | 59 366 | (5,55)[5] |

Ungari | 560 002 | 669 819 | 148 155 | 817 974 | 1,46 |

Iirimaa | 721 524 | 852 167 | 9 248 | 861 415 | 1,19 |

Itaalia | 2 818 497 | 5 121 603 | 194 565 | 5 316 168 | 1,89 |

Luksemburg | 49 455 | 166 382 | 31 204 | 197 586 | 4,00 |

Madalmaad | 544 212 | 498 801 | 64 248 | 563 049 | 1,03 |

Malta[6] | 128 | 795 | 16 | 811 | 6,34 |

Portugal[7] | 585 077 | 123 864 | 866 | 124 760 | 0,21 |

Hispaania | 2 169 600 | 4 093 346 | 419 854 | 4 513 200 | 2,08 |

Rootsi | 484 000 | 398 733 | 75 862 | 474 595 | 0,98 |

Ühendkuningriik | 2 203 049 | 3 586 801 | 236 706 | 3 823 507 | 1,74 |

Norra | 320 000 | 873 778 | 94 788 | 968 566 | 3,03 |

Šveits[8] | 204 397 | 846 000 | 158 073 | 1 004 073 | 4,91 |

2.2. Õigusrikkumised: kokkuvõte

Dokumenteeritud rikkumiste arv: määruse (EMÜ) nr 3820/85 artiklid 6, 7, 8 ja 14

Liikmesriikide ülevaade

Liikmesriik | Reisijad | Kaubad | Kokku |

6 | Sõiduaeg | 313 782 |

7 | Vaheajad | 431 039 |

8 | Puhkeajad | 435 849 |

14 | Sõiduplaan ja töögraafik | 4 725 |

Kokku | 1 185 395 |

* Rootsi ja Kreeka andmed ei olnud kättesaadavad ja sellest tulenevalt need tabelis ei kajastu.

3. SUHTED JA KOOSTÖÖ LIIKMESRIIKIDE VAHEL

Mõned liikmesriigid viisid täitemeetmete rakendamiseks läbi kooskõlastatud kontrolle ja võtsid koostöömeetmeid.

Rootsi kontrolliasutused viisid kontrolle läbi koostöös teiste Põhjamaade (Taani, Soome ja Norra) kontrolliasutustega.

Austria teatas kooskõlastatud kontrollide läbiviimisest koostöös Saksamaa ametnikega Kundli (Tirool) piirkonnas. Saksamaa politsei, kellele Austria oli andnud loa kontrollida sõidukeid Austria teedel, tegi koostööd oma Austria kolleegidega.

Ühendkuningriik teatas kontrollide läbiviimisest koostöös teiste täitevasutustega, keskendudes rahvusvahelistele reisidele ja ühele üleeuroopalisele kontrollile, kus pöörati erilist tähelepanu ohtlikke kaupu vedavatele veokitele.

4. KOMMENTAARID JA JÄRELDUSED

4.1. Liikmesriikide ettepanekud

Määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikli 18 alusel loodud nõuandekomitee arutab mitmeid eelmisel aruandeperioodil tehtud ettepanekuid. Viimasel aruandeperioodil ei teinud liikmesriigid uusi ettepanekuid.

4.2. Kommentaarid

Kehtivad õigusaktid on autoveoettevõtjatele olnud ühtseks ühenduse standardiks, mille alusel sätestada maksimaalne sõiduaeg ning vahe- ja puhkeajad. Selle rakendamine liikmesriikides on liiklusohutuse edendamise, ausa konkurentsi ja sõidukijuhtide töötingimuste parandamise seisukohast ülioluline.

Kuigi määrus on olnud siduv rohkem kui 20 aastat, on liikmesriikidel ikka veel erinevad arusaamad kõnealuse õigusakti tõlgendamisest ja jõustamisest. Kontrolle teostatakse igas liikmesriigis erineva intensiivsuse ja sagedusega ning sageli teevad seda erinevad ametiasutused, kes tegutsevad erinevate prioriteetide ja siseriiklike eeskirjade alusel. Sageli ei ole liikmesriikide edastatud teave ühtne ja seetõttu võib täpsete võrdluste koostamine üsna keeruliseks osutuda.

Nimetatud probleemide lahendamiseks võeti 2006. aastal uusi meetmeid. Digitaalne sõidumeerik muutus kõigile uutele sõidukitele kohustuslikuks kõikides liikmesriikides ning muudatused määruses (EMÜ) nr 3820/85[14] ja selle rakendusdirektiivis 88/599/EMÜ[15] jõustusid aprillis 2007.

Määruse ja direktiiviga kehtestatud peamised jõustamist käsitlevad muudatused on järgmised:

- loodi liikmesriikide täitevametnikest koosnev komitee, mille eesmärk on abistada komisjoni eeskirjade ühtlustatud tõlgendamise ja rakendamise tagamisel;

- sanktsioonide ekstraterritoriaalsus võimaldab inspektoril määrata teel teostatud kontrolli käigus rikkumise eest trahv olenemata sellest, kus rikkumine toime pandi;

- kõik liikmesriigid peavad kehtestama ühtsed sanktsioonid;

- liikmesriigid peavad koostama ühised koolitusprogrammid parimate tavade kohta;

- tõhustatud koostöö: ühised kontrollid; liikmesriikide inspektorite koolitusalane vahetus; teabe vahetamine mitteresidendist õigusrikkujate kohta.

Lisaks sellele oli 23. märtsil 2005 direktiivi 2002/15/EÜ (autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta) siseriiklikusse õigusse ülevõtmise tähtaeg. Uute meetmetega saavutatav olukorra paranemine peaks kajastuma järgmistes aruannetes.

4.2.1. Andmete esitamine

Mõne liikmesriigi ebatäpsus teabe esitamisel komisjonile takistab terviklike andmete koostamist ja aeglustab aruande lõplikku vormistamist. Lisaks sellele takistavad ebaõiged arvud ja mittetäielikud andmed ka liikmesriikide vahelist terviklikku võrdlust. Kreeka ei esitanud andmeid rikkumiste kohta ja vastavalt määrusele (EMÜ) nr 3820/85 kontrollitavate sõidukite arv on väga väike, seega on väike ka kontrollitavate tööpäevade miinimumarv ja sellest tulenevalt on teostatud kontrollide tase väga kõrge[16]. Portugali aruandes, mis esitati alles pärast rikkumismenetluse algatamist, puudusid andmed kontrollide miinimumarvu arvutamise kohta. Norra ja Šveits esitasid andmed standardvormil, kuid nende esitatud andmed ei olnud täielikud.

4.2.2. Kontrollid

Eelmise aruandeperioodiga (2001–2002) võrreldes teatasid viis liikmesriiki, nimelt Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Luksemburg kontrollide arvu kasvust.

Enamus liikmesriike saavutasid kontrollitud tööpäevade 1 %-lise põhistandardi. Kõige vähem teostati kontrolle Portugalis, Rootsis ja Madalmaades. Rootsi ei saavutanud nõutavat kontrollitud tööpäevade 1 %-list põhistandardit (0,98 %) ja Madalmaad ületasid selle vähesel määral (1,03 %). Portugali tulemused, mille kohaselt kontrolliti 0,21 % tööpäevadest, jäid selgelt allapoole nõutud miinimumi. Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa ja Hispaania ületasid jätkuvalt 2 %-lise põhistandardi ja sel korral ületas 2 % künnise ka Luksemburg. Riikide hulgas, kes registreerisid kontrollitud tööpäevade protsendi vähenemise võrrelduna eelmise aruandeperioodiga, registreeris neli riiki märkimisväärse vähenemise ehk umbes 0,3 protsendipunkti. Asjaomased riigid olid Rootsi, Ühendkuningriik, Hispaania ja Iirimaa. Portugali statistilised andmed langesid peaaegu 1 % võrra (1,11 %-lt 0,21 %-le).

4.2.3. Rikkumised

Enamik liikmesriike esitas kõnealuse perioodi rikkumiste kohta piisavad andmed. Kreeka andmeid ei esitanud. Ühendkuningriigi esitatud andmed näitavad, et sõiduaja ning puhke- ja vaheaegade osas toime pandud rikkumisi käsitlevate arvude eristamisega on raskusi. Rootsi ei eristanud rikkumisi määruse artiklite kaupa.

Andmete analüüs näitas, et rikkumiste üldarv asjaomasel perioodil mõnes liikmesriigis suurenes, seda näiteks Belgias, Taanis, Soomes, Iirimaal, Itaalias, Hispaanias ja Ühendkuningriigis. See on seotud asjaoluga, et Austrias, Belgias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Kreekas, Itaalias ja Luksemburgis kontrollitud tööpäevade üldarv suurenes, samal ajal kui Iirimaal, Madalmaades, Hispaanias, Rootsis ja Ühendkuningriigis kontrollitud tööpäevade üldarv vähenes.

Kuigi mitu liikmesriiki teatas rikkumiste üldarvu suurenemisest, oli sarnaselt eelmisele aruandele ELi lõikes märgata vaid vähest tõusu. Ajavahemikul 2001–2002 registreeriti kokku 1 183 379 rikkumist ja ajavahemikul 2003–2004 oli see arv kokku 1 185 395.

Eelmise aruandeperioodiga võrreldes tuvastatud rikkumiste arv seoses vahe- ja puhkeaegadega suurenes, samal ajal kui kõigi teiste rikkumiste arv vähenes. Kuigi pooled liikmesriigid teatasid artikliga 6 (sõiduaeg) seotud rikkumiste arvu suurenemisest, vähenes vastavate rikkumiste üldarv. Artikliga 7 (vaheajad) seotud rikkumiste üldarv suurenes 29 % võrra ning kõnealuste rikkumiste arv on vähenenud üksnes Hispaanias, Luksemburgis ja Madalamaades. Artikliga 8 (puhkeajad) seotud rikkumiste arv veidi suurenes. Märgatavalt vähenes artikli 14 kohaste rikkumiste arv, mis on seotud sõiduplaani ja töögraafikuga.

Tuvastatud rikkumiste üldarvu ja kontrollitud tööpäevade üldarvu suhtest ilmneb, et võimalike seaduserikkujate edukal tabamisel on liikmesriigiti suuri erinevusi. Ajavahemikul 2003–2004 olid kõige edukamad Austria, Saksamaa ja Soome, kes tuvastasid sel perioodil vastavalt 5,1, 5,0 ja 4,26 rikkumist 100 kontrollitud tööpäeva kohta. Mõnes riigis (Taani ja Itaalia) oli avastamise tase üle 2 rikkumise 100 kontrollitud tööpäeva kohta ja mõnes (Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaad, Ungari, Ühendkuningriik ja Portugal) üle 1 rikkumise 100 kontrollitud tööpäeva kohta, kuid ülejäänud liikmesriigid kõnealust määra ei saavutanud. Keskmine tuvastamise määr oli peaaegu sama mis eelmisel aruandeperioodil, s.t 2,8 rikkumist 100 kontrollitud tööpäeva kohta.

4.2.4. Nõukogu määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 tõlgendamine Euroopa Ühenduste Kohtu otsuste alusel

Euroopa Kohus leidis oma 16. jaanuari 2003. aasta otsuses C-439/2001 (Libor Cipra ja Vlastimil Kvasnicka v Bezirkshauptmannschaft Mistelbach), et kui sõidukil on vähemalt kaks juhti, kohaldatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 artikli 8 lõiget 2 lex specialis ’ena, mis kaalub üles sama artikli lõike 1. Sellest tulenevalt ei tohi kõnealuseid sätteid kohaldada samaaegselt ja juhtide puhkeaega arvestatakse 30 tunnise ajavahemiku kohta. Samamoodi tõlgendatakse rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe (AETR) artikli 8 lõikeid 1 ja 2. Lisaks sellele leidis kohus, et ühest või vähemalt kahest juhist koosnevate sõiduki meeskondade puhkeaegadele esitatavad nõuded ilmnevad piisavalt selgesti määruse (EMÜ) nr 3820/85 artikli 8 lõike 1 ja 2 sõnastusest, selle kontekstist ja eesmärkidest.

Euroopa Kohus leidis oma 17. märtsi 2005. aasta otsuses C-128/2004 (kriminaalmenetlus, milles süüdistatavad on Annic Andréa Raemdonck ja Raemdonck-Janssens BVBA ), et nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 artikli 13 lõike 1 punktis g esitatud mõisteid „materjalid ja seadmed” tuleb (nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikli 3 lõikega 2 ette nähtud erandi kontekstis) käsitada mitte ainult kui tööriistu ja instrumente, vaid ka kui kaupu, nagu ehitusmaterjalid ja kaablid, mida juht vajab seoses oma põhitööga. Ühtlasi märkis kohus, et erand kehtib üksnes tingimusel, et sõiduki juhtimine ei ole juhtiva isiku põhitegevus. Lisaks sellele peab juht kasutama asjaomast materjali või seadmeid oma töös. Seega on kaks kõnealust tingimust seotud juhi ja mitte asjaomase ettevõtja tegevusega.

4.2.5. Digitaalne sõidumeerik

Komisjoni 13. juuni 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1360/2002, millega kohandatakse seitsmendat korda tehnika arenguga nõukogu määrust (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, I B lisa sisaldab nõukogu määrusega (EÜ) nr 2135/98 kehtestatud digitaalse sõidumeeriku tehnospetsifikaate.

Digitaalne sõidumeerik muutus kõigile uutele sõidukitele kõigis liikmesriikides kohustuslikuks 1. mail 2006[17]. Digitaalse sõidumeeriku kasutuselevõtu peamine eesmärk oli sõiduajamääruse rakendamise ühtlustamine ja jõustamistavade parandamine kõikides liikmesriikides.

Digitaalse sõidumeerikuga kohustatakse täitevasutusi ajakohastama eeskirjade jõustamise ja õigusrikkujale süüdistuse esitamise viise. Komisjon toetas rahaliselt projekti, millega edendati liikmesriikidevahelist koostööd ühiste rakenduskavade väljatöötamiseks, teabevahetuseks ning rakendamisega seotud küsimustele ühtlustatud ja tõhusamate lahenduste leidmiseks. Euroopa Liiduga 2004. aastal ühinenud kümnes liikmesriigis võeti sihipäraseid meetmeid digitaalse sõidumeeriku kasutuselevõtmise toetamiseks.

Rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe digitaalset sõidumeerikut käsitlevad sätted on olnud jõus alates 16. juunist 2006, kusjuures ELi-väliste AETR lepinguosaliste suhtes kehtib üleminekuaeg 16. juunini 2010. Seega muutub digitaalne sõidumeerik kohustuslikuks kõikidele Euroopa Majanduspiirkonnaga piirnevatele kolmandatele Euroopa riikidele.

4.2.6. Nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 kehtetuks tunnistamine

Uus määrus (EÜ) nr 561/2006[18] jõustus 11. aprillil 2007, välja arvatud digitaalset sõidumeerikut käsitlevate sätete osas, mis jõustusid juba varem ehk 1. mail 2006.

Uues määruses selgitatakse ja ajakohastatakse 20 aastat vana õigusakti. Selle eesmärk on edendada liiklusohutust, juhtide töötingimusi ja ausat konkurentsi liikmesriikides. Lisaks paranenud sotsiaalsetele ja ohutusalastele tingimustele tagatakse uute meetmetega kõnealuste eeskirjade range ja ühtlustatud jõustamine. Määrusega tugevdatakse sätteid tööandja vastutuse kohta ja valmistatakse ette ühtseid sanktsioone eeskirjade tõsiste rikkumiste suhtes. 24. mail 2007 loodi nõuandekomitee, et soodustada jätkuvat osalemist ja pühendumist kõnealuse määruse rakendamisele.

4.2.7. Direktiivi 88/599/EMÜ kehtetuks tunnistamine

Uus direktiiv 2006/22/EÜ[19] jõustus 1. mail 2006. Liikmesriigid olid kohustatud direktiivi siseriiklikusse õigusse üle võtma 1. aprilliks 2007.

Uue direktiiviga suurendatakse aastaks 2010 elukutseliste sõidukijuhtide kontrollitud tööpäevade miinimumsuhtarvu järk-järgult 1 %-lt 3 %-le. Üldise protsendimäära raames suureneb teel korraldatavate kontrollide miinimumprotsent 15 %-lt 30 %-le ja ettevõtja territooriumil korraldatavate kontrollide protsent 25 %-lt 50 %-le.

Kontrollide kvaliteedi parandamiseks nähakse direktiiviga ette sellise koordineeriva täitevasutuse loomine kõikides liikmesriikides, kes varustab järelevalvepersonali piisava koostalitlusliku baasvarustusega ja tagab kontrollide teostamiseks maanteede infrastruktuuri koos asjakohaste teeäärsete peatuste või teeninduspunktidega.

Koostöö liikmesriikide täitevasutuste vahel tagatakse kooskõlastatud meetmete parema rakendamise ja elektroonilise sidevõrgu kaudu edastatava parema teabevahetusega ning direktiivi rakendamist selgitava regulatiivkomitee abil. Liikmesriigid määravad ühendusesiseseks sidepidamiseks asutuse, mis on esindatud asjaomases komitees. Regulatiivkomitee loodi 9. oktoobril 2006. Regulatiivkomitee tuli kokku 19. jaanuaril 2007 ja kinnitas haiguspuhkuse ühtse vormi, mis asendab 27 siseriiklikku vormi ja vähendab seega märkimisväärselt halduskoormust. Komisjon võttis vormi vastu 12. aprilli 2007. aasta otsusega vormi kohta, mida kasutatakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide puhul.

4.2.8. Õigusakt tööaja korralduse kohta autoveosektoris: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/15/EÜ

Dire ktiiv 2002/15/EÜ[20] pidi kõigi liikmesriikide õigusaktidesse olema üle võetud 23. märtsiks 2005. Mõned liikmesriigid ei ole siiski ikka veel direktiivi sätteid täielikult siseriiklikku õigusesse üle võtnud ja nende suhtes on nüüd algatatud rikkumismenetlus.

Komisjon on veendunud, et kui direktiivi rakendatakse kõikides liikmesriikides, aitab see kaasa autovedusid hõlmava tegevusega seotud isikute sotsiaalsete tingimuste ja ka liiklusohutuse paranemisele.

Järgmine aruandeperiood (2005–2006) hõlmab ka direktiivi 2002/15/EÜ rakendamist.

4.2.9. Järeldused

Sõiduaega ning vahe- ja puhkeaega käsitlevate eeskirjade tõhus rakendamine teenib igaühe huve. Komisjon julgustab kõiki liikmesriike suurendama nii kontrollide kvantiteeti kui ka kvaliteeti, viima läbi kooskõlastatud kontrolle ja tegema koostööalaseid algatusi, millega edendatakse teabe- ja töötajate vahetust. Kõnealused meetmed aitavad kaasa täitetoimingute parandamisele ja tagavad määruse sätete ühtlustatud ja parema rakendamise.

Järgmine aruandekohustus hõlmab ajavahemikku 2005–2006. See on viimane vanade õigusaktide alusel koostatud aruanne. Samal ajal on see ka esimene aruanne, mille juurde kuulub ka ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni aruanne rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe rakendamise kohta. Lisaks sellele on tegemist esimese aruandega, mis hõlmab tööajadirektiivi rakendamist ajavahemikul 2005–2006. Seepärast on äärmiselt oluline, et riigid esitaksid aruanded õigeaegselt määruses sätestatud tähtajaks ja teeksid seda ühtses vormis. Lisaks sellele tuleb samaks tähtpäevaks esitada teave direktiivi 2002/15/EÜ rakendamise kohta.

Komisjon märgib, et peaaegu kõik liikmesriigid on saavutanud elukutseliste sõidukijuhtide tööpäevade 1 %-lise minimaalse jõustamistaseme. On oluline, et täitevasutused teeksid jõupingutusi kontrollide arvu suurendamiseks, mis alates 1. jaanuarist 2008 peavad hõlmama 2 % tööpäevade üldarvust.

Tulemused on siiski murettekitavad, sest rikkumiste üldarv ei ole aja jooksul vähenenud. Tiheda konkurentsiga turul, kus äriühingud püüavad kulusid minimaalsena hoida, tuleb võtta meetmed asjaomaste oluliste eeskirjade parema täitmise tagamiseks. Komisjon on kindel, et uued õigusaktid muudavad olukorda paremaks. Komisjon juhib tähelepanu ka asjaolule, et kõnealune majandusharu püüab innukalt tagada tööaega käsitlevate uute eeskirjade kohaldamist ja jõustamist ühtselt ning ausalt kogu ühenduses, et vältida konkurentsi moonutamist.

Ainult liikmesriikide suuremad jõupingutused ja investeeringud täitetoimingutesse saavad tagada ühenduse sotsiaalsete normide täitmise autoveosektoris. Seda arvestades jätkab komisjon asjaomase valdkonna arengu jälgimist, et tagada sotsiaalõigusnormide ühtlustatud rakendamine, soodustada häid tavasid ning tugevdada rakendamise taset ja tõhusust.

[1] EÜT L 325, 29.11.1988, lk 5

( Vastavalt 1. aprillil 2007 jõustunud õigusakti muudatusele peab kontrollitavate tööpäevade arv suurenema 2008. aastal 2 %ni.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, 15. märts 2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT L 102, 11.4.2006, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/22/EÜ, 15. märts 2006, mis käsitleb nõukogu määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 rakendamise miinimumtingimusi seoses autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 88/599/EMÜ (ELT L 102, 11.4.2006, lk 35).

[3] EÜT L 72, 25.3.1993, lk 33.

[4] Arvud ei sisalda sotsiaalinspektorite ja politsei teostatud kontrollide andmeid, sest need ei olnud nõuetekohaselt liigitatud.

[5] Kreekalt saadud andmete kohaselt on määrusele (EMÜ) 3820/85 vastavate sõidukite arv väga väike; sellest tulenevalt on eriti väike ka kontrollitavate tööpäevade miinimumarv, mis saadakse sõidukite koguarvu korrutamisel tööpäevade arvuga sõidukijuhi kohta. Kuni kõnealuste arvude edasise kontrollimiseni ei võeta aritmeetiliselt arvutatud tulemuslikkuse suhtarvu edaspidi arvesse..

[6] Ajavahemik 1. mai 2004–31. detsember 2004.

[7] Portugali esitatud aruandes puudusid andmed kontrollide miinimumarvu arvutamiseks; seega võeti kontrollitavate tööpäevade miinimumarv eelmisest aruandest.

[8] 2004. aasta kohta.

[9] Tabel ei sisalda andmeid sotsiaalinspektorite ja politsei dokumenteeritud rikkumiste kohta, sest need ei olnud nõuetekohaselt liigitatud.

[10] Prantsusmaa ei tee vahet kodanike ja mittekodanike, vaid residentide ja mitteresidentide vahel. Andmed ei hõlma reisijate ja kaupade veos esinenud rikkumiste üksikasjalikke andmeid, vaid teedel ja ettevõtja territooriumil tuvastatud rikkumisi.

[11] Liikmesriik ei esitanud kõnealuseid andmeid.

[12] Iirimaa esitas andmed ainult kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike sooritatud rikkumiste kohta.

[13] Šveits esitas ainult rikkumiste üldarvu.

[14] EÜT L 370, 31.12.1985, lk 1.

[15] EÜT L 325, 29.11.1988, lk 5.

[16] Vrd. joonealune märkus 6.

[17] Määruse (EÜ) nr 561/2006 artikkel 29.

[18] ELT L 102,11.4.2006, lk 1.

[19] ELT L 102, 11.4.2006, lk 35.

[20] EÜT L 80, 23.3.2002, lk 35.