[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.8.2007

KOM(2007) 469 lõplik

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

kehtivate õigusnormide, süsteemide ja tavade kohta liikmesriikides ja ühenduse tasandil seoses vastutusega toiduaine- ja söödasektoris ning teostatavate finantstagatissüsteemide kohta söödasektoris ühenduse tasandil kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. jaanuari 2005. aasta määruse (EÜ) nr 183/2005 (millega kehtestatakse söödahügieeni nõuded) artikliga 8 {SEC(2007)1066}

KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE

Laiaulatuslike juhtumite esinemise korral peab ühiskond kandma sööda, toiduainete ja loomade kõrvaldamise, transpordi, ladustamise ja hävitamise kulud ning analüüsi- ja muud halduskulud. Kes peaks need kulud tasuma?

Põhimõte, et söödakäitlejad vastutavad iga asjakohase söödaohutusalase õigusakti rikkumise eest ning mis tahes sööda, looma või sellest saadud toiduaine turult kõrvaldamise, käitlemise ja/või hävitamise otseste tagajärgede eest, on sätestatud söödahügieeni käsitleva määruse (EÜ) nr 183/2005[1] artiklis 8. Siiski otsustas seadusandja söödasektori finantstagatiste suhtes mitte lisada määrusesse finantssätteid. Komisjon peab aga esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ja vajaduse korral ka seadusandliku ettepaneku. Käesoleva aruande eesmärk on luua eeldused tõhusale söödakäitlejate finantstagatiste süsteemile. Käesoleva aruande ingliskeelne täisversioon on esitatud lisas.

Esiteks uuritakse aruandes kehtivaid õigusnorme, süsteeme ja tavasid seoses vastutuse ja finantstagatistega söödasektoris ja muudes sektorites ühenduse ja riiklikul tasandil. Teiseks tehakse aruandes ettepanek teostatava ja võimaliku finantstagatiste süsteemi kohta ühenduse tasandil. Aruandes analüüsitakse mitmeid finantstagatistega seonduvaid võimalusi ja seega võib analüüs olla laialdasem kui artikliga 8 ettenähtud võimalused.

Söödasektori finantstagatised on tehniliselt teostatavad, kui kehtestatakse selgelt nende ulatus ja rakendumismehhanism. Finantsmõju söödakäitlejatele on erinev, kuid oleneks peamiselt ulatusest. Kohustuslike finantstagatiste kasutuselevõtmine ei ole aga söödakäitlejate hulgas soositud meede. Enamgi veel, kindlustussektor ei ole välja töötanud tooteid, mis rahuldaksid finantstagatiste nõudluse, kui need peaksid kohe kohustuslikuks saama.

Küsimuse keerukuse ja raskuse tõttu seda kohe rakendada teeb komisjon seega ettepaneku algatada laialulatuslik avalik arutelu erinevate valikuvõimaluste kohta kahe aasta jooksul pärast käesoleva aruande avaldamist, millele järgneks finantstagatiste kulude edasine analüüs ning säärase meetme võimaliku tulemuse hindamine. Sel ajal ei pea liikmesriigid nõudma, et söödakäitlejad esitaksid neile tõendeid selle kohta, et nad on finantstagatistega kaetud. Eelseisvate aastate jooksul omandatavatele kogemustele tuginedes võib osutuda vajalikuks pöörata tähelepanu ettenägematutele küsimustele ja/või uutele tegevuspõhimõtetele. Seejärel kaaluks komisjon, kas seadusandlikes ettepanekutes tuleks kõnealuseid küsimusi käsitleda kaasotsustamismenetluse kaudu, kaasates nõukogu ja Euroopa Parlamendi.

ÕIGUSLIK ALUS

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. jaanuari 2005. aasta määruse (EÜ) nr 183/2005 (millega kehtestatakse söödahügieeni nõuded) artikli 8 kohaselt peab komisjon esitama „Euroopa Parlamendile ja nõukogule […] söödakäitlejate tõhusa finantstagatiste süsteemi ettevalmistamiseks aruande finantstagatiste kohta söödasektoris. Lisaks selles kehtivate siseriiklike õigusnormide, süsteemide ja tavade uurimisele, mis on seotud vastutusega sööda- ja sellega seonduvates sektorites, tuleb aruandele vajaduse korral lisada seadusandlikud ettepanekud teostatava ja võimaliku tagatiste süsteemi kohta ühenduse tasandil. Need tagatised peaksid katma kõik kulutused, mille eest käitlejaid võidakse võtta vastutusele ja mis otseselt tulenevad mis tahes sööda, looma või sellest saadud toiduaine turult kõrvaldamisest, käitlemisest ja/või hävitamisest.”

EELUURINGUD JA -ARUTELUD

Komisjoni abistamiseks käesoleva aruande koostamisel volitati väliskonsultanti korraldama uuringut pealkirjaga „Finantstagatised söödasektoris”, milles keskenduti:

- selliste eelmiste juhtumite kulude analüüsile, mil sööt, toidu tootmiseks peetavad loomad ja sellest saadud toiduained on tulnud turult kõrvaldada;

- kehtivate õigusnormide, süsteemide ja tavade läbivaatamisele ühenduse ja riigi tasandil (EL 25 liikmesriigid ja üks ELi mittekuuluv EMP liikmesriik[2]) seoses vastutuse ja finantstagatistega peamiselt toiduaine- ja söödasektoris;

- kulude ja teostatavuse hindamisele söödasektori finantstagatiste eri võimaluste mõjude puhul.

Selle uuringu läbiviimiseks leidis 2005. aastal koosolekute ja kirjalike küsimustike näol aset ulatuslik sidusrühmade nõupidamine. Koosolekuid peeti Euroopa söödakäitlejate organisatsioonide esindaja ja kindlustussektoriga. Küsimustikud saadeti Euroopa ja riiklikele söödakäitlejate organisatsioonidele ning pädevatele riigiasutustele.

Lisaks kõnealusele uuringule esitasid komisjonile oma märkusi mitmed Euroopa ja riiklikud söödakäitlejate organisatsioonid ja muud huvitatud isikud, kes esindasid olulisemaid toiduaine- ja söödatootjaid, loomakasvatajaid, söödaühistuid, söödalisandite, eelsegude ja segasööda tootjaid, teraviljajahvatajaid, ladustamisettevõtteid, transpordiettevõtteid ja kindlustussektorit.

VASTUTUS ÜHENDUSE ÕIGUSAKTIDES

Asutamislepingutes ei ole sätestatud selget õiguslikku alust, mis annaks ühendusele volitused vastutuse reguleerimiseks. Niisuguste sätete puudumisel tuginevad vastutusega seonduvad olemasolevad ühenduse eeskirjad valdkondlikele pädevusaladele, nagu rahvatervis, keskkond, põllumajandus ja transport.

FINANTSTAGATISTE VORMID JA TAGATISE ANDJAD

Finantstagatiste analüüsitud võimalikud vormid on järgmised: kindlustus, kas vabatahtlik või kohustuslik kindlustusskeem, pangatagatised ja pangasäästud, valdkondlikud koondtagatiste haldussüsteemid, nagu need, mida saab rajada vastastikuse kindlustusseltsi vormis, ning riigiosalusega või riigi toetusega erifondid. Igaühe puhul neist on oluline mõista tingimusi, mille alusel turg oleks võimeline konkreetset toodet pakkuma ja sooviks seda teha.

Kohustuslikud lahendused tähendavad, et on olemas vajadus teha kindlaks, et kõik seda nõuet täitma kohustatud söödakäitlejad seda ka teevad. Seega oleks rakendamine pädevate asutuste ülesanne, kas siis registreerimise või muude ametlike kontrollimeetmete kaudu.

Probleem, mida selline kohustuslik kindlustusskeem lahendama peaks, seisneb selles, kuidas tagada finantstagatised ka sellistele käitlejatele, keda kindlustusseltsid või muud tagatiseandjad näevad liiga riskantsena, et neid kindlustada.

Kindlustuslahendused

Kas turult kõrvaldamisi saab kindlustada?

Kindlustus võib olla lahendus riski katmiseks, kui prognoositavuse, sõltumatuse, stabiilsuse ja harvaesinevuse eeldused on täidetud. Prognoositavus tähendab, et turult kõrvaldamise tõenäosust teatud perioodi ja kogu kindlustatava rahvastiku kohta on võimalik välja arvutada. Selline näib olukord olevat: statistika on olemas vähemalt ulatuslikumate turult kõrvaldamiste ja nende põhjuste kohta. Järelmõjud, nagu edasised turult kõrvaldamised turult kõrvaldatud koostisaine tõttu, tuleb siiski välja arvata nende prognoositavuse puudumise tõttu ning need kuuluksid siis pigem tootmisahelas järgmistena olevate ettevõtjate võetud kindlustuskaitse alla. Sõltumatus tähendab, et nõude esitajal endal ei tohiks olla võimalik turult kõrvaldamist põhjustada. See on keerulisem: sellised turult kõrvaldamised, mis toimuvad selgelt nõude esitaja hooletuse tõttu või on muul viisil tema enda põhjustatud, tuleb kindlustusest välja jätta. Stabiilsus tähendab, et turult kõrvaldamise juhtumite arv ja nende keskmine väärtus peaksid jääma üsna stabiilseks või peaks olema võimalik hinnata nende muutumist aja jooksul. Harvaesinevus tähendab, et vähemalt väga suured turult kõrvaldamise juhtumid on erandlikud ja haruldased. Turult kõrvaldamine näib vastavat nii stabiilsuse kui ka harvaesinevuse kriteeriumile.

Kohustuslik või vabatahtlik kindlustus?

Kindlustus võib olla kohustuslik, mis tähendab, et kõik osalejad peavad kõnealuste riskide katmiseks sõlmima kindlustuse. Kohustuslik kindlustus on üldiselt oluliselt odavam kui vabatahtlik kindlustus, kuna risk jaguneb kõigi kindlustatute vahel.

Vabatahtliku kindlustuslahendusega kaasneb sageli vastupidise valiku keeruline probleem: need, kes arvavad endal kindlustust vaja minevat – s.t eeldavad, et nad peavad tooteid turult kõrvaldama – sõlmivad kindlustuse. See tähendab, et üldiselt kindlustatute jaoks on risk ja ka kindlustusmaksed suuremad. Pealegi, mis puutub finantstagatistesse, siis seisneb küsimus selles, mida tähendaks vabatahtlik lahendus nendele, kes eelistaksid vabatahtlikku kindlustust mitte sõlmida – mida aktsepteeritaks nende finantstagatisena?

Omavastutus, edasikindlustus, riskide maandamine

Tavaliselt hõlmab kindlustus omavastutusmäära, kas protsendina või absoluutsummana või nende ühendina. See tähendab, et nõude esitaja vastutab kõigi kulude kandmise eest kuni omavastutusmäära ulatuses ning kindlustusselts katab ülejäänud kulud. Tavaliselt ei ole kindlustusseltsi osa ülempiir määratletud. Väga suurte nõuete puhul aga sõlmivad edasikindlustusseltsid kindlustuste jaoks tavaliselt edasikindlustuslepingud, võttes üle väga suurte nõuete riski esimeselt kindlustusandjalt. Kindlustuskaitse ulatus peab olema hästi ja selgelt määratletud ning kõik võimalused, kus kindlustatud isikud võiksid nõuet mõjutada, tuleks sõltumatuse põhimõtte alusel välja jätta. Riski on sageli võimalik vähendada ennetusmeetmete ja kindlustatud isikute hea riskimaanduse abil. See kajastub tihti kindlustusmakse tasandil ning võib olla julgustavaks asjaoluks turult kõrvaldamise riski vähendamisel. Mõnikord sisaldavad kindlustustooted õigust koguda erandlike kadude hüvitamiseks lisamakseid. See tähendaks, et pärast paljude nõuetega aastat kohandataks kindlustusmakseid vastavalt uuele riskitasemele ning samas kogutaks ka lisamakseid, et tagada hüvitise maksmine suuri kahjusid kandnud nõuete esitajatele.

Kindlustusmakse

Üldiselt arvutatakse kindlustusmakse riski mõjutavaid asjaolusid arvestades: teatavates ärivaldkondades on turult kõrvaldamise tõenäosus suurem, loomulikult on suurel ettevõttel suuremad riskid ja kaod, ning oma mõju võib avaldada ka asukoht. Ilma nõueteta aastad võivad tähendada väiksemat kindlustusmakset; riskiennetus võib samuti kindlustusmaksete taset vähendada. Loomulikult võib omavastutusmäär avaldada märkimisväärset mõju kindlustusseltsi kulutustele ning seega ka kindlustusmaksele. Omavastutusmäär peaks üldiselt olema selline, et turult kõrvaldamisest tekkivad kulutused, mis on omavastutusmäärast väiksemad, suudaks ettevõtja tavatingimustes ise katta.

Kui palju kindlustamine maksaks?

Söödakäitlejad on väiksemate turult kõrvaldamistega minevikus ise tegelnud ja selle tava muutmiseks ei näi olevat ühtki konkreetset põhjust. Suurte, laiaulatuslike ja tõsiste mõjudega nõuete puhul jääks nende vahenditest siiski väheseks. See viitab, et sobivaks lahenduseks võib olla üsna suure omavastutusmääraga kindlustus.

Praegu näevad söödakäitlejad kindlustussüsteemi maksumust konkurentsivõimet pärssivana, kuna kardetakse väga suuri kulutusi. Kui aga finantstagatise kindlustuslahendus piirduks väga suurte riskidega, oleksid kindlustusmaksed tõenäoliselt üpris mõistliku suurusega. Näiteks, kui omavastutusmäär vastaks käitleja aastatulule või -käibele – see kataks vaid väga suured turult kõrvaldamisel tekkinud kahjud – ei oleks kindlustusmakse eriti suur. Praegu on meile teada umbes 3 miljardi euro suurused kulud, mis on tingitud viimase 5–10 aasta jooksul toimunud üksikutest suurtest turult kõrvaldamise juhtumitest rohkem kui 5 miljonit söödakäitlejat hõlmaval elusloomade turul, mille käive oli 2005. aastal umbes 129 miljardit eurot (EL 25). Umbkaudne arvutus – tuleb märkida, et seda tuleb vaadelda kui väga umbkaudset ja ebatäpset asjakohaste kulude taseme näitajat – tähendaks, et kui jagada tegelikud kulutused suurtele ringlusest eemaldamise juhtumitele aastas käitlejate vahel võrdselt ära, oleks kulude suuruseks ainult 60–120 eurot.

Milline võiks olla teostatav kindlustuslahendus?

Kuna seni on käitlejad väiksemate riskidega ise tegelnud, tundub otstarbekas, et nad seda ka tulevikus jätkaksid. Siiski oleks neil vaja finantstagatiste kaitset suuremate, oluliste turult kõrvaldamise juhtumite kulude eest. Teostatav lahendus finantstagatiste võimaldamiseks, kui see peaks kindlustusel põhinema, võib seega olla kõiki käitlejad hõlmav kohustuslik kindlustus märkimisväärselt suure omavastutusega. Selle lahenduse peaksid aga heaks kiitma kindlustustööstus ja edasikindlustajad – kõigis asjaomastes riikides peaks leiduma selliseid tooteid pakkuvaid kindlustusandjaid. Mõningates ELi riikides juba on sellised lahendused tootevastutuskindlustuse vormis, kuid ükski neist ei ole kohustuslik. Sööda turult kõrvaldamise kindlustus võiks olla sellise kindlustuse üks osa või laiendus.

Eralahendused

Kui käitlejate suhtes ei kehtestataks mingeid kohustuslikke lahendusi, võiksid nad näiteks sõlmida vabatahtliku kindlustuse, nagu eespool kirjeldatud. Samuti võiksid nad end kaitsta lihtsalt pangasäästude abil.

Pangasäästud tähendaksid aga majanduslikult märkimisväärselt suurema rahasumma kõrvalepanemist pangakontodele või muul viisil säästmist turult kõrvaldamise juhtumite puhuks, kui läheks vaja teiste valikuvariantide puhul, ning see ei oleks ühiskonna vaatepunktist eriti tõhus lahendus. Pealegi ei suudaks tavalised säästud katta võimalikke, kuigi mitte eriti tõenäolisi, suuri turult kõrvaldamise juhtumeid. Kui sääste peaks olema piisavalt finantstagatise jaoks, tuleks ikkagi leida lahendus juhtumiteks, mil turult kõrvaldamise kulud ületavad säästude suuruse.

Kombinatsioonina, mille puhul kindlustus kataks harvaesinevad suured turult kõrvaldamise juhtumid ning säästud kataksid tavalised turult kõrvaldamise juhtumid, võib see siiski olla teostatav lahendus.

Vabatahtlikul kindlustusel kui eraldiseisval tootel finantstagatiste lahendusena oleksid mõningad ilmselged probleemid: esiteks ei sõlmiks mitte kõik kindlustuslepingut. Missugused oleksid finantstagatised ülejäänud käitlejate jaoks? Teiseks ei oleks vabatahtlik kindlustus tõenäoliselt eriti populaarne, kuna selle kindlustusmakse võib osutuda üsna suureks. Seda seetõttu, et end kindlustavad sageli need, kes suure tõenäosusega kindlustuskaitset peagi vajavad, see tähendab, et nende puhul on turult kõrvaldamise tõenäosus väga suur. Kindlustustööstus sooviks säärase kindlustuse pakkumiseks ka piisavalt suurt turuhuvi.

Üheks teiseks teostatavaks kombinatsiooniks võiks olla suure omavastutusmääraga kohustusliku kindlustuse täiendamine madalamate riskide vabatahtliku kaitsega. Sel juhul ostaks käitleja lisakindlustuskaitse väiksema omavastutusmääraga.

Pangatagatised

Üheks võimaluseks on pangatagatise pakkumine. Tegelikkuses tähendaks see, et käitleja ostaks pangalt tagatise kokkulepitud summale. Kõnealune summa vabaneks eelnevalt käitleja ja panga poolt kindlaks määratud juhtudel. Tavaliselt kalduvad sellised tagatised olema kallimad kui vastavad kindlustustooted ning nende kättesaadavus võib olla probleem, kuna pangad ei pruugi olla huvitatud selliste tagatiste pakkumisest.

Ühiskasutus

Küsimus seisneb selles, kas kõigi söödakäitlejate või nende, kes asuvad konkreetse sektori samal tasandil, ühinemine eesmärgiga katta liikmete sööda turult kõrvaldamisele tehtud kulutused on sobilikuks finantstagatiseks kavandatud määruse tähenduses. Kui sellise projekti jaoks saaks saavutada ulatusliku toetuse ning tagada selle tõhususe, siis võiks seda turul rakendada erinevatel viisidel, kas alternatiivina kohustuslikule kindlustusele või seda täiendava kindlustusena. Tegelikkuses tähendaks see tõenäoliselt spetsiaalse vastastikuse kindlustusseltsi rajamist eesmärgiga katta kõnealust riski konkreetses sektoris. Käitlejate ühistu suudaks luua vajaliku garantiifondi (algkapital) ja pakkuda vajalikke juhtimisteadmisi või võtta enda kanda selle ühiskasutusfondi või vastastikuse kindlustusseltsi järelevalvekohustused. Selline ühendus peaks tõenäoliselt olema üleeuroopaline, et vahendite hulk oleks ühiskasutusfondi maksevõime tagamiseks piisavalt suur. Sellise ühiskasutusfondi liikmetelt kogutavad kindlustusmaksed määratletaks enam-vähem samamoodi kui ükskõik millised kindlustusmaksed. Pealegi, vastupidiselt aastaste kindlustusmaksetega kindlustustele, ei läheks raha turult kõrvaldamise juhtumite puudumisel kaduma, vaid oleks kättesaadav tulevikus. Nii et lõpuks võiks makset vähendada. Ühiskasutusfondi liikmete suhtes võiks kehtida ka kohustus teha väga halbadel nõudeaastatel lisamakseid.

Erifondid

Olukord on üsna teistsugune avalik-õiguslike ümberjaotamissüsteemide, kaasa arvatud vastutavate pädevate asutuste osaluse puhul, nagu näiteks mõningates ELi riikides kariloomataudidest tulenevate kahjude katmisel. Avaliku ja erasektori partnerlus võib avalduda erineval moel, ulatudes riigiasutustest, nagu näiteks sotsiaalkindlustusseltsid, eraviisiliselt rajatud fondideni, mille liikmeks olemine on kohustuslik ning mille järele valvab riik. Kindlustatavusega seonduvad probleemid on kõik kergelt lahendatavad, kui riik tagab kahjude korral maksete tegemise fondist. Seda on võimalik korraldada näiteks riigi osaluse kaudu, toetuste kaudu kahju osalise katmise näol, hiljem sissenõutavate kahjude eelfinantseerimise või teistsuguste tagatiste kaudu.

Erifondide probleem seisneb selles, et nendega on seotud märkimisväärne riigipoolne sekkumine, mis on vastuolus vaba turu põhimõtetega ja mis peab olema selgelt põhjendatud, nagu loodusõnnetuste või karjataudi puhul. Lisaks sellele tasandab riik puudujäägid, võttes kindlustamatuid riske ja pakkudes edasikindlustuskaitset ülemmäära ületavate kahjude eest, lõpetades riiklike vahendite kasutuselevõtmisega erakäitlejate tekitatud kahjude heastamiseks.

VAHEPEALNE MITTESEADUSANDLIK TEGEVUS

Küsimuse keerukuse tõttu ja kuna finantstagatiste süsteemi kohene rakendamine on raske , järgneb käesolevale aruandele laiaulatuslik avalik arutelu. Seega teeb komisjon ettepaneku:

- algatada arutelu finantstagatiste erinevate võimaluste kohta söödakäitlejate, kindlustussektori , liikmesriikide ja muude sidusrühmade osalusel ning julgustada finantstagatiste andjaid välja töötama tooteid , mis vastaksid finantstagatiste nõudluse kasvule tulevikus, võttes arvesse käesolevas aruandes soovitatud kindlustuskaitse ulatust ja rakendumismehhanismi ;

- algatada arutelud liikmesriikidega , et edendada:

- hea riskimaandus tava põhimõtteid seoses sööda ja toiduainete kõrvaldamisega, eriti laiaulatuslike juhtumite korral, eesmärgiga töötada välja suunised selle teema kohta; ja

- sööda ja toiduainete kõrvaldamisega seonduva vastutuse küsimuse selgitamist .

Sellised vahepealsed meetmed tuleks võtta kahe aasta jooksul pärast käesoleva aruande avaldamist. Selle ajani ei pea liikmesriigid nõudma, et söödakäitlejad esitaksid neile tõendeid finantstagatistega hõlmatuse kohta. Pealegi teeb komisjon finantstagatiste kulude edasise analüüsi, millele järgneb niisuguste meetmete rakendamise võimaliku tulemuse hindamine.

JÄRELDUSED

Toiduaine- ja söödakäitlejad peavad oma valitsetavas ettevõttes kõigis tootmis-, töötlemis- ja turustusetappides tagama, et toiduained ja sööt vastaksid nendele toidualaste õigusnormide nõuetele, mis on olulised nende tegevuse jaoks, ning peavad tõestama, et need nõuded on täidetud. Kuigi toidualaseid õigusnorme üldiselt käsitlevad vastutuseeskirjad tuleb vastu võtta riiklikul tasandil, vastutavad söödakäitlejad ühenduse õigusaktide alusel kõigi võimalike asjaomaste söödaohutusalaste õigusaktide rikkumise eest . Siiani ei ole nad siiski pidanud esitama tõendeid finantstagatise kohta, mis tagaks, et nad suudavad tasuda kulud, mille eest nad vastutavad.

Kui kõrvale jätta täiendavatest ametlikest kontrollimeetmetest tulenevad kulutused, ei reguleerita ühenduse õigusaktidega konkreetselt vastutust toiduainesektoris, selle asemel nõutakse, et liikmesriigid kehtestaksid ise meetmed. Söödasektori puhul on olemas ühendusele iseloomulikud põhjused vastutuseks söödahügieeni vallas, kuid selle rakendatavus sõltub riiklikest õigusaktidest, mis määravad kindlaks õigussuhted ja kohustused, mis moodustavad vastutuse, ning faktid, asjaolud ja tingimused, mille alusel sellised suhted ja kohustused tekivad. Vaadeldud riiklikke süsteeme iseloomustavad vastutuse osas teatavad erinevused. Lisaks sellele sõltuvad pädevate asutuste korraldusel toimuvad kõrvaldamised tavaliselt liikmesriigi õigusaktidest, riskianalüüsist ja halduslikust kaalutlusõigusest. Sellest tulenevalt tähendab see, et söödakäitlejate finantsriskid seoses vastutusest tulenevate nõuetega võimaliku sööda turult kõrvaldamise ja ladustamise asjus võivad riigiti erineda.

Finantstagatised söödasektoris – kindlustuse, pangatagatiste, säästude, ühiskasutuse ja fondide kujul – on üldiselt tehniliselt teostatavad . Millises ulatuses oleks söödakäitlejatel tegelikkuses võimalik kaitset saada, sõltub aga finantstagatiste süsteemi ehitusest . On olemas oht, et ebasobiva ehitusega finantstagatiste süsteem, milles ei võeta arvesse kindlustatavuse kriteeriume , võib viia olukorrani, kus kaitset on eraturul peaaegu võimatu saavutada või on see võimalik ainult takistavalt suurte kindlustusmaksete kaudu. Kindlustuskaitse piirid ja finantstagatiste rakendusmehhanism tuleb selgelt määratleda.

Kuigi mõnedes liikmesriikides on olemas tootevastutuskindlustus, ei ole palju praktilisi kogemusi, seda eriti seoses turult kõrvaldamise kindlustusega söödasektoris . Praegu puudub täpne teave selle kohta, mis tasemele kindlustusmakse suurus sellise kindlustuse puhul seataks, millal näiteks kataks see sööda laiaulatusliku kõrvaldamise ja hävitamise – see tähendab, et omavastutusmäär oleks seatud suhteliselt kõrgele tasemele. Sellele vaatamata segasöödasektoris mõned skeemid siiski juba toimivad või on ettevalmistamisel. Suuremale osale kindlustusandjatest on sellele turule sisenemine praegu väga vastumeelne, kuigi mõned tunduvad olevat valmis riskima väga rangete kindlustustingimuste alusel. Põhiline küsimus ei seisne seega niisuguse kindlustuskaitse olemasolus sööda kõrvaldamiseks ja hävitamiseks (mõnedes riikides see on olemas), vaid kuidas, millal ja millistel tingimustel oleksid Euroopa suuremad kindlustusandjad nõus sellele turule sisenema.

Kindlustussektor ei nõustu kohustusliku finantstagatiste süsteemiga söödasektoris – üldiselt oleks kindlustussektor selliste lahendustega seonduvate ilmsete probleemide tõttu vastu igasuguse kohustusliku kindlustuse rakendamisele. Riiklikud kindlustusseltsid uurisid seda lähenemisviisi mõned aastad tagasi ja hoiatasid igasuguste arengute eest seoses toote turult kõrvaldamise kindlustusega söödasektoris. Lisaks kahtlevad nad, kas säärane süsteem aitaks söödakäitlejatel täita nõudeid finantstagatise osas või poliitilist eesmärki viia kõrvaldamise ja hävitamise kulud üle riigisektorist erasektorisse. Sellele vaatamata toimib tootevastutuskindlustus mõnes liikmesriigis ning selle struktuur ja ulatus ei jää kaugele kaitseulatusest, mille poole siin püüeldakse.

Suur hulk söödakäitlejate esindajaid ei poolda samuti finantstagatiste süsteemi ning eelistaks sellise süsteemi kehtestamise puhul, et see oleks vabatahtlik . Vabatahtliku süsteemi üheks eeliseks on võimalus sõlmida lepinguid vastavalt üksikute käitlejate erivajadustele ja -tingimustele, kõrvale tõrjumata neid käitlejaid, kes ei soovi või ei saa osaleda. Selle valikuvõimaluse peamiseks puuduseks on tõenäoliselt liiga suur kindlustusmakse ja see, et kui kindlustus ei ole kohustuslik, võib hõlmatud käitlejate protsent olla väike, mida tingib just suur kindlustusmakse. Sel juhul peaksid juhtumist mõjutatud vastutavad, kuid finantstagatisteta käitlejad leidma võimaluse tasuda kõrvaldamis- ja hävitamiskulude eest. Kui käitlejad ei saa seda endale lubada või ei ole nende eest tasunud, ohustaks see lõpptulemusena eesmärki, milleks on vältida riiklike vahendite kulutamist söödaohutusega seotud juhtumite puhul. Seega ei ole tõenäoline, et selline süsteem vähendaks ametiasutuste finantskohustust laiaulatuslike kriiside korral, ning surve valitsustele toetada mõjutatud ettevõtteid jääks endiselt alles.

Mõned pädevad asutused toetavad ja teised on nõus kaaluma finantstagatiste süsteemi, kuid nad ei ole üksmeelel, kas seesugune süsteem peaks olema kohustuslik või mitte.

Läbivaadatud Lissaboni strateegia järgi on üheks ELi prioriteediks lihtsustamistegevus . Selle eesmärk on kiirendada majanduskasvu ja luua töökohti Euroopas ning seega keskendub see nendele ühenduse õigustiku elementidele, mis käsitlevad ettevõtete konkurentsivõimet ELis. Selle üldeesmärk on panustada Euroopa õiguslikku raamistikku, mis vastab kõrgeimatele õigusloomestandarditele, tunnustades subsidiaarsus- ja proportsionaalsuspõhimõtet. Selles suhtes on lihtsustamise eesmärgiks muuta õigusaktid nii ühenduse kui ka riigi tasandil vähemkoormavaks, kergemini kohaldatavaks ja seega tõhusamaks eesmärkide saavutamisel .

Söödahügieeni käsitlevas määruses sätestatud meetmed, nagu sätted sööda päritolu, jälgitavuse, hügieeni, HACCP põhimõtete ja registreerimise kohta, koos muude toiduohutusalaste õigusaktidega on olulised sammud, mis on tehtud eesmärgiga vähendada riske ja ennetada õnnetusi. Kõikide nende meetmete täielik rakendamine söödakäitlejate poolt peaks aitama vähendada selliste suurte toiduaine- ja söödajuhtumite tõenäosust nagu need, mida viimastel aastatel kogetud. Uus ametliku kontrolli raamistik, mida pädevad asutused praegu rakendavad, et kindlaks teha, kas ettevõtjad täidavad seadusi, võib saada veel üheks tõhusaks tööriistaks sööda ja toidu ohutuse tugevdamisel .

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 183/2005, 12. jaanuar 2005, millega kehtestatakse söödahügieeni nõuded. ELT L 35, 8.2.2005, lk 1.

[2] Vastused saadi 24 pädevalt asutuselt, kelle hulka kuulusid kõik EL-25 liikmesriigid, välja arvatud Kreeka ja Malta, ning Norralt, ainsalt kolmest mitte ELi liikmest EMP liikmesriigilt, kes uuringus osales.