[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON | Brüssel 27.6.2007 KOM(2007) 357 lõplik KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Kairost Lissabonini – ELi-Aafrika strateegiline partnerlus {SEK(2007) 855}{SEK(2007) 856} KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Kairost Lissabonini – ELi-Aafrika strateegiline partnerlus 1. SISSEJUHATUS 1.1. Muutunud olukord Aafrika on praeguseks saavutanud koha rahvusvahelise poliitika keskmes. Uue aspektina ei käsitleta Aafrikaga seonduvat enam üksnes arenguküsimuste kontekstis, vaid Aafrika ja eelkõige Aafrika Liit on kasvanud iseseisvaks poliitiliseks jõuks. Üha selgemaks saab asjaolu, et Aafrika on omandanud olulise poliitilise hääle, temast on saanud majandusjõud ja väga suur inim-, kultuuri-, loodus- ja teaduspotentsiaali allikas. Selle põhjused on nii institutsionaalsed (Aafrika Liit), poliitilised (reformid ja demokratiseerimine), majanduslikud (tooraineturgude kiire areng, atraktiivsed investeerimisvõimalused, kogu mandri jätkusuutlik majanduskasv, mis viimastel aastatel on olnud keskmiselt 5,5 %, kusjuures 2005. aastal oli üheksas riigis[1] majanduskasv ligi 7 % või isegi üle 7 %, mis on vaesuse pidevaks vähendamiseks vajalik alammäär), strateegilised (ülemaailmsete jõudude ümberpaigutumine, järjest suurem rahvusvaheline kohalolek Aafrikas), sotsiaalsed (sotsiaalkultuuriliste normide üleilmastumine, massiteabevahendid) kui ka demograafilised (Aafrikas on peagi sama palju elanikke kui Indias või Hiinas, suureneb liikuvus ja ränne Aafrikas ning Aafrika ja ELi vahel) ning on kõik tihedalt seotud järjest hoogustuva üleilmastumisega. Vahepeal on muutunud ka EL: liikmesriikide arv on suurenenud 27ni, ELi roll maailmas on tähtsustunud ja ta on võtnud julgeoleku, energia, kliimamuutuste ja innovatsiooni vallas vastu ambitsioonikaid ühiseid tegevuspõhimõtteid. Eurooplased on mõistnud, et Aafrika jõukus on Euroopa majandusliku õitsengu seisukohast möödapääsmatu, ja tunnistanud vajadust laiaulatuslikuma partnerluse ja terviklikuma Aafrika-poliitika järele. Tulevane partnerlus peab rajanema ühiselt määratletud vastastikustel ja üksteist täiendavatel huvidel ja hüvedel. EL peab jätkuvalt toetama Aafrika valitsusi, et need võtaksid esmavastutuse oma riigi arengu eest, ja lähenemisviise, mille aafriklased ise on Aafrika jaoks välja töötanud. Lisaks on muutunud kogu maailm, mida on mõjutanud ülemaailmsed kapitali- ja finantsturud, kliimamuutused, ülemaailmne meedia ning info- ja sidetehnoloogia, rahvusvaheline terrorism ja organiseeritud kuritegevus ning ülemaailmsed pandeemiad, mis on kõik ajapikku maailma pisemaks muutnud. Vajadus ülemaailmse ühise tegutsemise järele on suurem kui kunagi varem. EL ja Aafrika on vanad partnerid, kuid muutunud maailmas. 1.2. ELI-AAFRIKA STRATEEGILINE PARTNERLUS Selles muutunud maailmas jääb EL Aafrikale tähtsaks partneriks ning vaieldamatult olulisimaks partneriks kaubanduse (EL on Aafrika peamine majanduspartner: 2005. aastal oli ekspordimaht 91,6 miljardit eurot ja impordimaht 125,6 miljardit eurot), investeeringute ja ametliku arenguabi andmise vallas (2006. aastal andis EL ametlikku arenguabi 48 miljardi euro väärtuses). Kuid EL ei ole siiski Aafrika ainus partner, Aafrikal on ka muid raha-, abi- ja kaubandusallikaid, näiteks Hiina, kes on kiiresti arenenud Aafrika tähtsuselt kolmandaks kaubanduspartneriks, kusjuures 2006. aastal oli kaubanduse kogumaht 43 miljardit eurot (2005. aastal üksnes 30 miljardit eurot) ja 23 % Hiinasse imporditavast naftast on pärit Aafrikast. See tähendab, et kui EL soovib jääda privilegeeritud partneriks ja hoida Aafrikaga tulemuslikke suhteid, peab ta olema valmis seniseid suhteid nii institutsionaalsest, poliitilisest kui ka kultuurilisest küljest tugevdama ja mõnes valdkonnas ka uuesti looma. 2005. aastal vastuvõetud ELi Aafrika-strateegia oli oluline esimene samm, kuid nüüd on aeg arendada Aafrikale suunatud strateegia edasi poliitiliseks partnerluseks Aafrikaga . Seepärast töötavad EL ja Aafrika 2007. aastal ühiselt selle nimel, et tugevdada poliitilist koostööd ja luua alus pikaajalisele strateegilisele partnerlusele, mis ei piirduks arengukoostööga ning millega välditaks Aafrika- ja institutsioonidekesksust ja killustumist . - Partnerlus ei piirdu arengukoostööga – EL jätkab Aafrika arengu täit toetamist, kuid käsitletakse ka kõiki muid ühist huvi pakkuvaid poliitilisi küsimusi. Samuti püütakse süstemaatilisemalt rakendada kasutegureid, mida muud poliitikavaldkonnad, nagu kaubandus ja teadustegevus, võiksid partnerlusele tuua. Samal ajal areneb varasemast doonori-abisaaja suhtest välja võrdsete poolte poliitiline partnerlus. - Partnerlusega välditakse Aafrika-kesksust – ELi-Aafrika dialoog ei tohiks olla üksnes Aafrikat käsitlevate küsimuste arutamise foorumiks. EL ja Aafrika pööravad oma pilgu ka muu maailma suunas. - Partnerlusega välditakse killustumist – ELi ja Aafrika riiklikud, allpiirkondlikud, piirkondlikud ja kogu maailmajagu hõlmavad raamistikud, tegevuspõhimõtted ja vahendid peaksid paremini toetama Aafrika integratsiooni ja koostööd. Piirkondlikku integratsiooni soodustatakse ja toetatakse, sest see on kogu mandri integratsiooniprotsessi alustala. Piirkondlik integratsioon toetab ka suuremate ja integreeritumate turgude loomist, mis omakorda meelitab ligi investeeringuid ning suurendab tootlikkust ja õigusnormide lähendamist. Selle protsessi olulisim osa on majandusintegratsioon, mille aluseks on ELi ja Aafrika vahelised tugevamad ja arengule orienteeritud kaubandussuhted, milles on tähtis koht majanduspartnerluse lepingutel. Partnerlusega edendatakse Aafrika osaliste, sealhulgas Aafrika Liidu ja Aafrika arengu uue partnerluse (eriti selle sotsiaalmajandusliku programmi) ning piirkondlike organisatsioonide rolli ja vastutusala selgemat jaotust ja tugevamat riiklikku ja piirkondlikku toetust üleaafrikalistele institutsioonidele. EL omalt poolt võtab lähtekohaks, et Aafrika Liit on tõusmas Aafrika keskseks poliitiliseks mõjujõuks, ja käsitleb Aafrikat ühtse tervikuna . - Partnerlusega välditakse institutsioonidekesksust – ELi-Aafrika dialoog ja partnerlus ei piirdu Brüsseli ja Addis Abebaga, vaid sellesse kaasatakse ka teisi eri taustaga osalisi. Eesmärk peaks olema pidada aru kodanikuühiskonnaga, kuid püüelda ka selle poole, et võimalikult paljud ELi-Aafrika dialoogis osalevad sidusrühmad, sealhulgas kodanikuühiskond ja noorteorganisatsioonid, toetaksid samu eesmärke ja tegutseksid ühes suunas. Institutsioonidekeskuse vältimine peaks tähendama ka seda, et partnerluse eesmärkide poole püüeldes kasutatakse tõhusamalt ja süstemaatilisemalt mõlema maailmajao erasektori kogemusi, oskusteavet ja ressursse. 2. KAIROST LISSABONINI 2.1. ELi Aafrika-strateegiast (2005) ... Esimene ajalooline ELi-Aafrika tippkohtumine toimus 2000. aastal Kairos. Sellel tippkohtumisel allakirjutatud Kairo deklaratsioon ja Kairo tegevuskava sisaldasid ambitsioonikaid kohustusi, muu hulgas seoses varastatud kultuuriväärtuste tagastamise ja Aafrika välisvõlaga. Veelgi olulisem oli aga võib-olla asjaolu, et Kairo tippkohtumisel sai hoo sisse ELi ja Aafrika vaheline struktureeritum poliitiline dialoog, millega kaasnesid kõrgemate ametnike ja ministrite regulaarsed kohtumised. ELi-Aafrika dialoogi tegelikuks pöördepunktiks sai aga 2001. aastal algatatud Aafrika arengu uus partnerlus (NEPAD): Aafrika poolt Aafrika jaoks väljatöötatud visioon sellest, milline peaks välja nägema Aafrika poliitiline tulevik. Veelgi olulisem oli Aafrika Liidu loomine sellele järgnenud aastal. Käimasolev integratsiooniprotsess, Aafrika piirkondlike organisatsioonide ühe tähtsamaks muutuv roll ning asjaolu, et Aafrika Liidust on kujunenud keskne rahvusvaheline mõjujõud ja Aafrika ühendatud poliitiline hääl, on olnud ääretult olulised tegurid nii Aafrika kui ka ELi-Aafrika partnerluse seisukohast. Selles uues positiivses õhkkonnas peeti plaane korraldada teine ELi-Aafrika tippkohtumine 2003. aastal Lissabonis. Osalusega seotud probleemide ja vastuolude tõttu tuli see kohtumine edasi lükata. 2005. aasta oli Aafrika jaoks mitmes mõttes rahvusvaheline aasta. Peeti mitmeid kõrgetasemelisi üritusi ja käivitati olulisi rahvusvahelisi algatusi: G8 Gleneaglesi tippkohtumisel võeti abi ja võlakergendusega seotud kohustused ning pärast abi tulemuslikkust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni võttis ELi ministrite nõukogu vastu meetmed ja kohustused suurendada ametlikku arenguabi, abi tulemuslikkust ja arengut mõjutavate poliitikavaldkondade terviklikkust, et aidata Aafrikal ja kõikidel arenguriikidel saavutada aastatuhande arengueesmärgid 2015. aastaks. 2005. aasta oktoobris võttis Euroopa Komisjon Aafrika Liidu komisjoniga peetud ühiskohtumisel vastu ELi Aafrika-strateegiat käsitleva teatise. Kaks kuud hiljem, 2005. aasta detsembris kinnitas Euroopa Ülemkogu mitmed teatises tehtud ettepanekud ja võttis vastu esimese ühise, tervikliku ja laiaulatusliku ELi Aafrika-strateegia alapealkirjaga „Teel strateegilise partnerluse suunas”. Selle ELi strateegia eesmärk oli luua kõikide ELi osaliste jaoks ühtne raamistik ja kinnitada, et Aafrika areng on üks ELi poliitilisi prioriteete. Strateegia käsitleb partnerluse riigisisest, piirkondlikku ja üleaafrikalist tasandit ning selle peamiseks aluseks on kolm eeldust: (i) püsiva arenguprotsessi alustalaks on hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtete järgimine, julgeolek ja rahu; (ii) majanduskasvu edendamise seisukohalt olulisimad tegurid on piirkondlik integratsioon, kaubandus ja tihedad vastastikused sidemed; (iii) kui Aafrika soovib saavutada aastatuhande arengueesmärke, on vaja rohkem toetust valdkondadele, millel on vahetu mõju elustandardile, sealhulgas tervishoid, haridus ja toiduainetega kindlustatus. EL on 2006. ja 2007. aastal kollektiivselt rakendanud Aafrika-strateegias ettenähtud tegevuspõhimõtteid ja meetmeid. Poliitikatasandil on EL oma suhetes Aafrikaga jätkanud omandisuhete, partnerluse, vastutustunde ja vastastikuse aruandluse põhimõtete integreerimist. Rakendustasandil on EL algatanud ambitsioonika ELi-Aafrika infrastruktuuripartnerluse ja ELi hea valitsemistava algatuse, suurendanud Aafrika rahutagamisvahendi raames toetust Aafrika Liidu juhitavatele rahutagamisoperatsioonidele (nagu AMIS Darfuris), andnud toetust Aafrika Liidu Nyerere programmile üliõpilasvahetusteks ja teinud Euroopa programmi Erasmus Mundus kättesaadavaks Aafrika ülikoolidele, õppejõududele ja magistrantidele. Samuti on ELi strateegia võimaldanud muuta ELi poliitikavaldkondi terviklikumaks ja paremini koordineerida komisjoni ja liikmesriikide Aafrikat käsitlevaid tegevuspõhimõtteid. 2.2. ELI-AAFRIKA ÜHISSTRATEEGIANI ELi Aafrika-strateegia on olnud väga kasulik vahend, mille abil suurendada ELi toetust Aafrika arengupüüdlustele ja muuta seda sidusamaks. Strateegia on olnud kasulik kahel viisil: poliitilise raamistiku / õigustikuna ja poliitilise protsessina. See on muutnud ELi paremaks, ühtsemaks ja tõhusamaks partneriks ning on jätkuvalt üks olulisemaid poliitilisi dokumente, kuigi selle koostamine oli üksnes esimeseks sammuks. Algusest peale olid teatavad ringkonnad kriitilised asjaolu suhtes, et Aafrika-strateegia töötati välja ilma piisava nõupidamiseta ja sisaldas traditsioonilise ühepoolse doonori-abisaaja suhte elemente. Seepärast lepiti 2005. aasta detsembris Bamakos toimunud 5. ELi-Aafrika ministrite kohtumisel kokku, et ELi ja Aafrika järgmiseks sammuks peaks olema viia partnerlus uuele, strateegilisele tasemele ja töötada välja ELi-Aafrika ühisstrateegia, mis tähendaks partnerlust Aafrikaga , mitte Aafrika jaoks väljatöötatud strateegiat. Sellises strateegilises partnerluses oleks Aafrika riikidel ja organisatsioonidel esmavastutus oma poliitilise tuleviku ja arengu eest ning – samal ajal kui EL jätkaks arenguabi andmist tagamaks, et nii Aafrikas kui ka kogu maailmas saavutatakse aastatuhande eesmärgid – ELi ja Aafrika suhted muutuksid järk-järgult poliitilisemaks, globaalsemaks ja võrdsemaks. See seisukoht kinnitati 2006. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel ja 2007. aasta jaanuaris toimunud Aafrika Liidu tippkohtumisel. Paralleelselt ELi Aafrika-strateegia rakendamisega, mida jälgiti ühise rakendusmaatriksi abil, alustati ka ELi-Aafrika ühisstrateegia väljatöötamist. Jätkates 2006. aastal alustatud tööd, käivitati protsess uuesti 2007. aastal. Selle käigus peeti mitmeid kohtumisi, et leppida kokku ühisstrateegia ja Lissaboni tippkohtumise peamistes põhimõtetes, eesmärkides ja poliitilistes prioriteetides. Nendel kohtumistel esindasid ELi komisjon, eesistujariigid Saksamaa, Portugal ja Sloveenia ning nõukogu peasekretariaat. Aafrika Liitu esindasid Aafrika Liidu komisjon, selle eesistujariik (2007. aastal Ghana) ja tihti ka Kairo dialoogiga seotud poliitiliste küsimuste eest vastutavad riigid[2].15. mail Brüsselis peetud ELi-Aafrika ministrite kohtumisel kiideti ühisstrateegia kavand heaks ja kinnitati. 2007. aasta suve ja sügise jooksul jätkatakse tööd ühisstrateegia, esimese tegevuskava ja Lissaboni tippkohtumise päevakorra lõplikuks vormistamiseks. Institutsionaalset protsessi on toetanud laiapõhjalised konsultatsioonid (sealhulgas veebisaidil www.europafrica.org), et koguda Euroopa, Aafrika ja kogu maailma institutsioonideväliste sidusrühmade arvamusi. Samuti on peetud korrapäraseid arutelusid Euroopa Parlamendi, üleaafrikalise parlamendi ning Aafrika ja Euroopa kodanikuühiskonna sidusrühmadega. Kõiki neid protsesse tuleks Lissaboni tippkohtumiseni jääva aja jooksul täiustada ja intensiivistada. 3. LISSABONI TIPPKOHTUMINE: EESMÄRGID JA ALGATUSED ELi-Aafrika tippkohtumise edasilükkamine 2003. aastal oli suur poliitiline pettumus ja on tervitatav, et ELi-Aafrika partnerlus on nüüd tagasi kõrgeimal poliitilisel tasandil, kuhu see ka kuulub. Tippkohtumine on Euroopa ja Aafrika poliitilistele liidritele hea võimalus võtta konkreetsele tegevusele suunatud poliitilisi kohustusi päevakorras olevates olulistes rahvusvahelistes küsimustes, nagu kliimamuutused, ränne, säästev energia, hea valitsemistava ja julgeolek, ning määrata ELi-Aafrika strateegilise partnerluse poliitiline kurss. Lisaks saavad EL ja Aafrika näidata oma valmisolekut dialoogiks ja kutsuda tippkohtumisele ka teisi Aafrika vanu ja uusi partnereid. Aafrika ja ELi riigipead ja valitsusjuhid (kes esindavad 80 riiki ja ligi 1,5 miljardit inimest) kirjutavad tippkohtumisel alla Lissaboni deklaratsioonile , mis on ELi-Aafrika konsensus väärtuste, ühiste huvide ja strateegiliste eesmärkide suhtes. Aafrika ja ELi juhid võtavad vastu ka ühisstrateegia , mis peaks olema lühike ja kontsentreeritud dokument ning millest peaks saama poliitiline visioon ja suunis tulevaseks ELi-Aafrika partnerluseks. 3.1. Eesmärgid Ühisstrateegial on neli peamist poliitilist eesmärki, millest igaüks esindab üht ELi-Aafrika partnerluse mõõdet: - tugevdada ja tähtsustada ELi-Aafrika poliitilist partnerlust ja muuta see kahe võrdse poole vaheliseks liiduks; - jätkuvalt edendada rahu ja julgeolekut, head valitsemistava ja inimõigusi, kaubandust ning Aafrika piirkondlikku ja ülemandrilist integratsiooni ja muid olulisi arenguküsimusi; - ühiselt käsitleda ülemaailmseid probleeme; - hõlbustada ja edendada laiapõhjalist, ulatuslikku ja inimesekeskset partnerlust kõikide Aafrika ja Euroopa elanike jaoks. 3.2. Poliitilised algatused Riigipead ja valitsusjuhid võiksid tippkohtumisel käivitada mitmeid konkreetseid teedrajavaid algatusi, mis annaksid partnerlusele sisu ja näitaksid Aafrikale, ELi kodanikele ja kogu maailmale, kuidas EL arendab konstruktiivselt ELi-Aafrika partnerlust. Algatuste hulka võiksid kuuluda: (a) ELi-Aafrika energiapartnerlus Nii Aafrikas kui ka Euroopas on arengu ja jõukuse eeltingimusteks energia varustuskindlus, turvaliste, vastuvõetava hinnaga ja jätkusuutlike energiateenuste kättesaadavus ning energiaallikate säästev ja tõhus majandamine. Kuigi Aafrika energiavarud on külluslikud, on tema elanike juurdepääs tänapäevastele energiateenustele maailma madalaimal tasemel. 600 miljonil aafriklasel puudub juurdepääs elektrile ning nad kasutavad söögitegemiseks ja kütmiseks puukütet. 400 000 aafriklast, peamiselt naised ja lapsed, sureb igal aastal hingamisteede haigustesse, mis on seotud puukütte ja muude traditsiooniliste kütuste kasutamisest tuleneva siseruumide õhusaastega. Investeerimisvajadus on äärmiselt suur: Maailmapanga hinnangu kohaselt nõuaks Saharast lõunasse jäävas Aafrikas elektri sajaprotsendilise kättesaadavuse tagamine aastaks 2030 igal aastal 8,27 miljardi euro investeerimist. Juba praegu on Aafrika ja Euroopa energiasektor omavahel tihedalt seotud. Euroopa saab kasu Aafrika energiaekspordist ja Aafrika omakorda tehnilisest ja rahalisest toetusest, mida Euroopa tema energiasektorile pakub. Üha kasvav ülemaailmne mure energia varustuskindluse, energia kättesaadavuse ja kliimamuutuste pärast on selgelt tugevdanud Euroopa ja Aafrika vahelisi energia tulevikuga seotud sidemeid ja tekitanud vajaduse ühise lähenemisviisi järele. Seda arvesse võttes on kavandatav Aafrika-ELi energiapartnerlus uuenduslik platvorm tihedama poliitilise energiateemalise dialoogi pidamiseks Aafrika ja ELi vahel. Energiapartnerluse kaudu saaksid Aafrika ja Euroopa jagada teadmisi ja kogemusi, töötada välja ühiseid tegevuspõhimõtteid ja ergutada meetmete rakendamist 21. sajandi energiaprobleemide lahendamiseks. Partnerluse kaudu tagatakse nii Aafrika kui ka Euroopa energiavarustuse kindlus ja mitmekesisus, parandatakse vastuvõetava hinnaga, puhaste ja jätkusuutlike energiateenuste kättesaadavust, stimuleeritakse energiaturge ja püütakse Aafrika säästva energia arendamise toetamiseks suurendada rahalisi ja inimressursse, samal ajal edendades investeeringuid võimaldavate raamistike loomist ning turu läbipaistvust ja stabiilsust. Partnerluses osaleksid olulisimad mõjujõud, nagu erasektor ja rahvusvahelised rahastamisasutused, ning selle kaudu leitaks võimalusi kaasata Aafrika energiasektori arengut käsitlevasse dialoogi ka uusi doonorriike. Tegevusega soovitakse saavutada järgmised konkreetsed eesmärgid: intensiivistada käimasolevat ELi-Aafrika dialoogi energia ja energia varustuskindluse küsimustes, suurendada investeeringuid energia infrastruktuuri, taastuvenergia kasutamisega seotud lahenduste ja energiatõhususe edendamisse, laiendada nafta- ja gaasitulude arengule orienteeritud kasutamist, soodustada läbipaistvust ja investeeringuid võimaldavate raamistike kasutamist ja kaasata kliimamuutuste küsimus arengukoostöö valdkondade hulka. Partnerlus peaks toetuma olemasolevatele vahenditele, nagu ELi-Aafrika infrastruktuuripartnerlus ja selle sihtfond, Euroopa Liidu energiaalgatus (EUEI) ja sellega seotud AKV energiarahastu (praegu 220 miljonit eurot), 10. EAFi kuuluvad riiklikud ja piirkondlikud sihtprogrammid ning keskkonna ja loodusvarade, sealhulgas energia majandamist käsitlev teemaprogramm. (b) ELi-Aafrika kliimamuutuste partnerlus Kliimamuutused mõjutavad kõiki riike, kuid vähim arenenud riike ja muid tundlikke arenguriike tabavad need tõenäoliselt kõige varem ja valusaimalt. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 4. hindamisaruande Aafrikat käsitlevas piirkondlikus analüüsis on jõutud järeldusele, et Aafrika on tugeva surve ja väikese kohanemisvõime tõttu üks mandritest, mis on kliimaolude varieerumise ja kliimamuutuste eest kõige vähem kaitstud. Aafrika jaoks valmistavad kõige rohkem probleeme toiduainetega kindlustatus, jätkusuutlik veevarustus ja ekstreemsed ilmastikunähtused, nagu üleujutused ja põud. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma aruandes on esitatud ka prognoos, mille kohaselt 2020. aastaks mõjutab kliimamuutustest tingitud veestressi kasv 75–250 miljonit inimest ja mõnes riigis võib vihmatoiteline põllumajandus väheneda 50 % võrra. Kui kliimamuutused jätkuvad, ohustavad need vaesuse vähendamist ja võivad nullida aastatepikkused arengupüüdlused. Addis Abebas 2007. aastal vastuvõetud Aafrika kliimamuutuste ja arengu deklaratsioonis võtsid Aafrika Liidu juhid muu hulgas kohustuse integreerida kliimamuutuste küsimus riiklikesse ja allpiirkondlikesse tegevuspõhimõtetesse, programmidesse ja meetmetesse. Aafrika Liidu komisjoni esimehele anti volitus koordineerida jõupingutusi, et hõlbustada Aafrika osalemist kliimaläbirääkimistel. Nimetatud deklaratsioon on hea alus Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu vaheliseks kliimamuutuste partnerluseks. Partnerlusest saab foorum, mille raames pidada dialooge ja vahetada seisukohti kliimamuutustele reageerimiseks sobilike konkreetsete meetmete üle. ELi-Aafrika partnerlus on esmatähtis kanal ühise ELi-Aafrika visiooni üle arupidamiseks. Lisaks tugevdab partnerlus praktilist koostööd järgmistes valdkondades: kohanemine, katastroofiohu vähendamine, metsade hävitamise peatamine, arenguriikide ülemaailmsel süsinikuturul osalemise soodustamine (sealhulgas puhta arengu mehhanismi kaudu), keskkonnahoidlike tehnoloogiate edendamine ja kasutamine, samuti kliimamuutustest tulenevate keskkonnamõjude seire tõhustamine, muu hulgas satelliitsüsteemide kaudu. Partnerlust toetatakse ülemaailmse kliimamuutuste liidu kaudu, mille loomiseks komisjon varsti ettepaneku teeb. (c) ELi-Aafrika rände-, liikuvus- ja tööhõivepartnerlus Ränne ja liikuvus on üleilmastumise lahutamatuks osaks ja neid tuleks vaadelda ja käsitleda positiivsest aspektist. 2006. aasta novembris Tripolis toimunud rände- ja arengualasel ministrite konverentsil võtsid ELi ja Aafrika ministrid kohustuse sõlmida „päritolu-, transiidi- ja sihtriikide vahel partnerlus, mille kaudu hallata rännet terviklikul ja tasakaalustatud moel, lähtudes vastutuse jagamise ja koostöövaimust.” EL ja Aafrika teevad tihedat koostööd, et rakendada konverentsi otsuseid, mis käsitlevad muu hulgas järgmisi valdkondi: rände ja arengu vaheliste seoste edendamine ja seadusliku rände hõlbustamine, ühine võitlus ebaseadusliku rände vastu, sealhulgas tagasipöördumise ja tagasivõtmise alal tehtava koostöö kaudu, ning võitlus inimkaubanduse vastu, millealast koostööd on kavas veelgi tõhustada ja millele lisandub eritähelepanu pööramine kannatanute kaitsele. Aafrika riikide valitsuste rändepoliitika aluse tugevdamiseks ja toetudes kogu mandri piires tehtud algatustele, teevad EL ja Aafrika koostööd, et luua Aafrikas rände jälgimise keskused, kus kogutaks, analüüsitaks ja levitataks teavet Aafrika-siseste ning Aafrika ja ELi vaheliste rändevoogude kohta. Edendatakse rändeprofiilide edasiarendamist. Aafrika ja EL käsitlevad konkreetselt oskustööjõu, näiteks tervishoiutöötajate rände küsimust ja püüavad vähendada negatiivset mõju, mida aafriklaste värbamine Euroopas Aafrikale põhjustab. Sellest tulenev tervishoiutöötajate nappus on tunnistatud suurimaks takistuseks aastatuhande eesmärkide saavutamisele[3]. Hiljutisest Maailmapanga ülevaatest, mis käsitleb viimastel aastatel Etioopias meditsiinikooli lõpetanuid, selgus, et 70 % arstidest ja 62 % meditsiiniõdedest kavatseb riigist lahkuda, „kui nad selleks võimaluse leiavad”, ja hinnanguliselt lahkub Aafrikast igal aastal 80 000 kvalifitseeritud töötajat, kellest 23 000 on juhtivtöötajad ja spetsialistid. Vajaduse korral võiks kaaluda selliste algatuste rakendamist ka teistes valdkondades. Lisaks otsivad partnerid võimalusi, kuidas hõlbustada rändajate rahaülekannete tegemist ja suurendada nende mõju arengule, unustamata sealjuures, et tegemist on eraelulise valdkonnaga. Et edendada Aafrika-sisest ning vajaduse korral ka Aafrika ja ELi vahelist liikuvust ja tööjõu rännet ning neid paremini hallata, teevad partnerid koostööd, et suurendada Aafrika rändealast teavitamis- ja haldussuutlikkust (toetudes muu hulgas praegu koos Mali valitsusega väljatöötamisel olevale mudelile ja Põhja-Aafrikas mitmete tööjõu rändega seotud projektide rakendamisel saadud kogemustele). Samuti käsitletakse Aafrika ja ELi vahelise korduvrände hõlbustamise viise, eesmärgiga saavutada olukord, millest võidavad nii päritolu- ja sihtriigid kui ka rändajad ise. EL ja Aafrika julgustavad Aafrika oskustööjõu liikumist päritolu- ja sihtriikide vahel, luues partnerlussuhteid ELi ja Aafrika asutuste, näiteks ülikoolide ja haiglate vahel. Võttes arvesse, et tööjõu nappus on üks Aafrika peamisi probleeme, ja tõdedes, et rände- ja liikuvuse haldusega seotud algatusi tuleks vaadelda laiemas perspektiivis, peaksid mõlemad pooled ühendama jõud, et luua Aafrikas rohkem ja paremaid töökohti , eelkõige noorte ja naiste jaoks. Oma kogemustele toetudes peaks EL aitama Aafrikal luua ja rakendada strateegiaid ja tegevuspõhimõtteid, mis ergutavad töökohtade loomist ametlikus majanduses, parandades muu hulgas investeerimiskliimat ja rajades tugevaid, kohanemisvõimelisi, läbipaistvaid ja usaldusväärseid tööturuinstitutsioone. Rohkem tootva tööga seotud töökohti ja inimväärset tööd luues pakub Aafrika noortele naistele ja meestele paremat tulevikku ja alternatiivi ebakindlatele ja sageli ohtlikele reisidele, mida nad ebaregulaarse töö otsinguil on sunnitud ELi ette võtma, sealjuures ilma dokumentideta. Selles valdkonnas toimuval koostööl peaksid olema selged eesmärgid ja see peaks rajanema arengupoliitika põhialustel ja olema seotud arengut mõjutavate poliitikavaldkondade terviklikkusega. Käsitletavate valdkondade hulka peaksid kuuluma kaubandus, põllumajandus, kalandus, teadustegevus ning side- ja infotehnoloogia, infrastruktuur, majandusintegratsioon, investeeringud, ametlik arenguabi ja rändajate rahaülekanded. (d) ELi-Aafrika demokraatliku valitsemistava alane partnerlus Demokraatlik valitsemistava kuulub lahutamatu osana ELi ja Aafrika Liidu põhiväärtuste hulka. EL ja Aafrika Liit on mõlemad käivitanud selles valdkonnas algatusi, nagu uus üleaafrikaline valitsemisstruktuur, Aafrika vastastikune järelevalvemehhanism, Aafrika ja AKV riikide valitsemistava algatus ja naaberriikide valitsemistava rahastu. Arendatakse üleaafrikalise parlamendi ja Euroopa Parlamendi vahelisi suhteid. ELil ja Aafrika Liidul tuleks nüüd alustada ambitsioonikamat ja laiaulatuslikumat maailmajagudevahelist ja kõiki valitsemistava aspekte käsitlevat dialoogi. Selleks peaksid Aafrika Liit ja EL ühiselt algatama valitsemistava foorumi , kus osaleksid valitsusvälised osalejad, riikide ja maailmajagudeülesed parlamendid, kohalikud ametiasutused ja piirkondlikud organisatsioonid ning mille eesmärk oleks intensiivistada dialoogi ühist huvi pakkuvates valitsemistavaga seotud küsimustes, nagu inimõigused, demokraatlikud ja õigusriigi põhimõtted, loodusvarade majandamine, korruptsiooni- ja pettusevastane võitlus, riiklike vahendite läbipaistev ja vastutustundlik haldamine, institutsionaalne areng ja reformid, ebakindel olukord, ülemaailmne valitsemistava, julgeolekuvaldkonna reformid jne. Seeläbi oleks võimalik kinnistada demokraatliku valitsemistava põhimõtted nii ülemaailmsel, maailmajao, riigi kui ka kohalikul tasandil ning aidata kaasa kõrgetasemelisele ELi ja Aafrika Liidu dialoogile demokraatliku valitsemistava küsimuses. Selleks et hõlbustada üleaafrikalise valitsemisstruktuuri ja poliitika koordineerimise tõhusamat toetamist , otsib EL uusi võimalusi, kuidas suunata ühenduse ja liikmesriikide vahendeid olemasolevatesse finantsvahenditesse ja sihtfondidesse mõne ELi fondi kaudu või ELi ühiste osamaksete kujul. (e) ELi ja Aafrika ühine poliitiline ja institutsionaalne struktuur Neid nelja valdkondlikku partnerlust täiendab ja tugevdab siduv kohustus muuta ELi ja Aafrika 80 riigi juhtide ning mõlema maailmajao demokraatlike institutsioonide ja kodanike vaheline poliitiline dialoog laiaulatuslikumaks ja struktureeritumaks. Selleks peaksid EL ja Aafrika tugevdama ELi ja Aafrika Liidu institutsioonide vahelist dialoogi, mida juhiksid Euroopa parlament ja üleaafrikaline parlament . Lisaks võiksid EL ja Aafrika võimaluse korral pidada eri valdkondade ministrite kohtumisi ja arendada välja tõhusad institutsionaalsed mehhanismid poliitiliseks dialoogiks, mis hõlmaks partnerluse kõiki tasandeid (ülemaailmne, maailmajao, piirkonna, riigi ja kohalik tasand). Nende püüdluste aluseks on iga kahe aasta järel toimuvad ministrite kolmikkohtumised ning aktiivne ELi ja Aafrika Liidu komisjonide dialoog . Kuid eelkõige maailma tasandil (mis võimaldab mitmepoolsetes organisatsioonides ja ühendustes seisukohti ja päevakorda kooskõlastada) võib vaja minna uusi mehhanisme. Lisaks peaksid ELi ja Aafrika juhid võtma strateegilise partnerluse süvendamiseks kohustuse pidada iga kahe aasta järel tippkohtumisi, mis toimuksid kordamööda ELis ja Aafrikas. See riikideülene poliitiline partnerlus algatatakse ametlikult Lissaboni deklaratsiooniga. Nimetatud viis algatust, mis on ühtlasi ELi ettepanekud Lissaboni tippkohtumise olulisimate teemade kohta, kaasatakse koos muude ühist huvi pakkuvate valdkondade programmide ja meetmetega tegevuskavva , mis lisatakse ühisstrateegiale. Lissaboni tippkohtumiseks valmistatakse ette esimene tegevuskava, mis hõlmab lühikese kuni keskmise tähtajaga (kuni kahe aasta pärast toimuva järgmise tippkohtumiseni) ühismeetmeid. Selleks et Lissaboni tippkohtumine oleks nii edukas ja pöördeline nagu kavandatud, peavad EL ja Aafrika Liit tagama, et see esimene tegevuskava sisaldaks mitmeid ambitsioonikaid kohustusi. 3.3. Ühisdokument Partnerluse prioriteetidest ja eesmärkidest saab täpsema ülevaate ühisdokumendist , mille Euroopa Komisjon ja nõukogu peasekretariaat on ühiselt koostanud: Lissabonist järgmise tippkohtumiseni: kuidas tagada uue ELi-Aafrika strateegilise partnerluse edukus . Ühisdokument ja käesolev teatis on Euroopa Liidu panus ühisstrateegiasse, mille üle peetakse Aafrika partneritega läbirääkimisi ja mis vormistatakse lõplikult 2007. aasta suvel ja sügisel. [1] Angola, Cabo Verde, Kongo Demokraatlik Vabariik, Kongo Vabariik, Etioopia, Mosambiik, Sierra Leone, Sudaan ja Tansaania. [2] AlÛ[3]eeria (rahu ja julgeolek); Egiptus (kultuuriväärtused); Nigeeria (võlg); Senegal (ränne); Tuneesia (abi); Liibüa (toiduainetega kindlustatus); Maroko (keskkond); Lõuna-AaAl˛eeria (rahu ja julgeolek); Egiptus (kultuuriväärtused); Nigeeria (võlg); Senegal (ränne); Tuneesia (abi); Liibüa (toiduainetega kindlustatus); Maroko (keskkond); Lõuna-Aafrika (kaubandus ja piirkondlik integratsioon). Kuigi Maroko ei ole Aafrika Liidu liige, on ta siiski osalenud kohtumistel keskkonna eest vastutava riigina. [4] KOM(2006) 870. Euroopa tegevusprogramm arengumaade tervishoiutöötajate nappusega seotud probleemi lahendamiseks (2007-2013).