[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 16.5.2007

KOM(2007) 258 lõplik

KOMISJONI ARUANNE

2007. AASTA LÄHENEMISARUANNE MALTA KOHTA

(koostatud asutamislepingu artikli 122 lõike 2 kohaselt Malta taotlusel) {SEK(2007) 622}

1. ARUANDE EESMÄRK

Asutamislepingu artikli 122 lõikes 2 on sätestatud, et vähemalt kord kahe aasta jooksul või selle liikmesriigi taotlusel, kelle suhtes on kehtestatud erand, annavad komisjon ja EKP nõukogule aru liikmesriikide edusammudest nende kohustuste täitmisel, mis on seotud majandus- ja rahaliidu loomisega.

Käesolev aruanne on koostatud vastuseks Malta taotlusele, mis esitati 27. veebruaril 2007. aastal. Vastastikuse lähenemise olukorra üksikasjalikum hinnang Malta kohta on esitatud käesoleva aruande tehnilises lisas (SEK(2007)622).

Komisjoni ja EKP koostatavate aruannete sisu on reguleeritud asutamislepingu artikli 121 lõikega 1. Nimetatud artikli kohaselt tuleb aruannetes vaadelda liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas tema keskpanga põhikirja kooskõla asutamislepingu artiklite 108 ja 109 ning Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPSi) ja Euroopa Keskpanga (EKP) põhikirjaga (EKPSi põhikiri). Samuti tuleb aruannetes vaadelda, kas asjaomane liikmesriik on saavutanud püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme, tuginedes vaatlusel sellele, kuidas asjaomane liikmesriik on täitnud lähenemiskriteeriume (hindade stabiilsus, valitsemissektori eelarveseisund, vahetuskursi stabiilsus, pikaajalised intressimäärad), ning võttes arvesse teisi, artikli 121 lõike 1 viimases lõigus nimetatud tegureid. Nelja nimetatud lähenemiskriteeriumi on üksikasjalikumalt käsitletud asutamislepingule lisatud protokollis (protokoll nr 21 lähenemiskriteeriumide kohta).

Selleks et uurida liikmesriikide õigusaktide, sh liikmesriikide keskpankade põhikirja kooskõla asutamislepingu artiklitega 108 ja 109 ning EKPSi põhikirjaga, tuleb hinnata nende vastavust rahastamiskeelule (asutamislepingu artikkel 101) ja eesõiguste keelule (asutamislepingu artikkel 102), EKPSi eesmärkide järgimist (asutamislepingu artikli 105 lõige 1), keskpanga sõltumatust (asutamislepingu artikkel 108) ja liikmesriikide keskpankade lõimumist EKPSiga (mitmed EÜ asutamislepingu ja EKPSi põhikirja artiklid).

Hindade stabiilsuse kriteerium on asutamislepingu artikli 121 lõike 1 esimeses taandes määratletud järgmiselt: „hindade stabiilsuse kõrge taseme saavutamine […] nähtub inflatsioonimäärast, mis on hindade stabiilsuse mõttes lähedane kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi omale”.

Lähenemiskriteeriumide protokolli artiklis 1 on sätestatud, et „hindade stabiilsuse kriteerium tähendab, et liikmesriigil on püsiva stabiilsustasemega hinnanäitajad ning keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist ei ületa rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Inflatsiooni mõõdetakse võrreldaval alusel tarbijahinnaindeksi abil, võttes arvesse määratluste erinevust riigiti”. Jätkusuutlikkuse nõue tähendab, et rahuldav inflatsioonitase tuleb saavutada pigem tänu tootmissisendi kulude ja muude hindu struktuurselt mõjutavate tegurite dünaamikale, mitte ajutiste tegurite mõjul. Sellepärast sisaldab vastastikuse lähenemise hindamine inflatsiooni alustegurite ja keskpika perspektiivi hindamist. Samuti hinnatakse, kas on tõenäoline, et riik saavutab järgnevate kuude jooksul kontrollväärtuse.[1]

Inflatsiooni kontrollväärtuseks 2007. aasta märtsis arvutati 3,0%,[2] võttes aluseks Soome, Poola ja Rootsi kui kolme kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi näitajad.

Asutamislepingu artikli 121 kolmandas taandes on vahetuskursikriteeriumi kirjeldatud kui „kinnipidamist Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga ettenähtud normaalsetest kõikumispiiridest vähemalt kahe aasta jooksul, devalveerimata oma vääringut ühegi teise liikmesriigi vääringu suhtes”.

Lähenemiskriteeriumide protokolli artikli 3 kohaselt tähendab Euroopa valuutasüsteemi vahetuskursimehhanismis osalemise kriteerium seda, et „liikmesriik on järginud Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga ettenähtud normaalseid kõikumispiire ilma tõsiste pingeteta vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist. Eelkõige ei tohi liikmesriik olla sama aja jooksul omal algatusel devalveerinud oma vääringu kahepoolset keskkurssi ühegi teise liikmesriigi vääringu suhtes”.

Käesolevas aruandes on vastav kaheaastane periood vahetuskursi stabiilsuse hindamiseks ajavahemik 2005. aasta 27. aprillist kuni 2007. aasta 26. aprillini.

Valitsemissektori eelarveseisundiga seotud lähenemiskriteerium on määratletud asutamislepingu artikli 121 lõike 1 teises taandes riigi rahanduse stabiilsusena, mis „nähtub valitsemissektori niisuguse eelarveseisundi saavutamisest, kus puudub eelarvepuudujääk, mis artikli 104 lõike 6 kohaselt on ülemäärane”. Lisaks on lähenemiskriteeriumide protokolli artiklis 2 sätestatud, et kõnealune kriteerium tähendab, et „kontrollimise ajal ei kehti liikmesriigi suhtes asutamislepingu artikli 104 lõikes 6 nimetatud nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta”.

Asutamislepingu artikli 121 lõike 1 neljanda taandega on ette nähtud, et liikmesriik peab saavutama vastastikuse lähenemise ja Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis osalemise püsikindluse, „mis peegeldub tema pikaajaliste intressimäärade tasemes ”. Lähenemiskriteeriumide protokolli artiklis 4 on sätestatud ka, et intressimäärade lähenemise kriteerium tähendab seda, et „ühe aasta jooksul enne kontrollimist ei ületa keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär liikmesriigis rohkem kui kahe protsendipunkti võrra kolme hindade stabiilsuse osas kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi määra. Intressimäärasid mõõdetakse pikatähtajaliste riigi võlakirjade või nendega võrreldavate väärtpaberite alusel, võttes arvesse riiklike määratluste erinevust”.

Intressimäära kontrollväärtuseks 2007. aasta märtsis saadi 6,4%.

Asutamislepingu artikliga 121 on samuti ette nähtud teiste majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohalt oluliste tegurite uurimine. Nende lisategurite hulka kuuluvad finantsturu ja kaubaturu lõimumine, maksebilansside jooksevkontode ja ühiku tööjõukulude areng ning muud hinnaindeksid. Viimaseid käsitletakse hindade stabiilsuse hindamises.

Komisjoni 2006. aasta detsembri lähenemisaruande hinnangu kohaselt täitis Malta ühe lähenemiskriteeriumi (pikaajalised intressimäärad). Seoses keskpanga lõimimisega EKPSi euro kasutuselevõtu ajal leiti, et kuni Malta Keskpanga seadust muutva seaduseelnõu vastuvõtmiseni ei olnud Malta õigusaktid täielikult kooskõlas asutamislepingu artikliga 109 ja EKPSi põhikirjaga.

2. ÕIGUSAKTIDE KOOSKÕLA

Kõiki lahendamata ebakõlasid käsitletakse seaduses, millega muudetakse Malta Keskpanga seadust ja mille Euroopa Parlament võttis vastu 28. veebruaril 2007 ning mis peaks jõustuma päeval, mil euro võetakse Maltal kasutusele. Eelkõige on seadusega kehtetuks tunnistatud mitmed artiklid või neid muudetud, et võtta arvesse EÜ asutamislepinguga EKP-le, EKPSile ja ELi Nõukogule omistatud osatähtsust ja pädevust. See hõlmab eelkõige sätteid, milles käsitletakse selliseid valdkondi nagu rahapoliitika, EKPSi rahaline tegevus ja rahalised instrumendid, välisvaluutatehingute sooritamine ning pangatähtede ja müntide emiteerimine.

Malta õigusaktid, eelkõige Malta Keskpanga seadus on kooskõlas EÜ asutamislepingu ja EKPSi/EKP põhikirjaga.

3. HINDADE STABIILSUS

Kontrollväärtuse järgimine

12 kuu keskmine inflatsioon on Maltal olnud kontrollväärtusega võrdsel või sellest madalamal tasemel alates 2005. aasta juulist, v.a ajavahemik 2006. aasta maist oktoobrini. 2007. aasta märtsile eelnenud 12 kuu keskmine inflatsioon oli Maltal 2,2%, mis on allpool 3,0%-list kontrollväärtust, ja see jääb tõenäoliselt sellest madalamaks ka järgnevatel kuudel.[3]

Alustegurid ja jätkusuutlikkus

HTTI inflatsioon on Maltal viimastel aastatel olnud ligikaudu 2,5%. Kõikumist on põhjustanud peamiselt asjaolu, et Malta on väike ja avatud majandusega riik, mis on tundlik välistele šokkidele (peamiselt toidukaupade ja energiahindade osas) ning kaudsete maksude muutumisele. 2005. aasta sügisel kiirenes inflatsioon oluliselt, peamiselt kõrgematest naftahindadest tuleneva reguleeritud energiahindade ja sellega seotud toodete hindade järsu tõusu tõttu. Kui energiahinnašoki mõju vaibus, vähenes inflatsioon 2006. aasta lõpus oluliselt, s.o allapoole 1%. Lisaks energiavaldkonna inflatsiooni märkimisväärsele põhimõjule mõjutas vähenemist riiete ja jalatsite ning õhutranspordi hindade langus.

THHI inflatsioon, v.a energia ja töötlemata toiduained, vähenes 2%-lt 2005. aastal 1,6%-le 2006. aastal. Baasinflatsiooni mõõdukus näitab, et inflatsioonisurve on tagasihoidlik, kusjuures SKT lõhe on negatiivne ja palgasurve madal. Ühiku tööjõukulud on alates 2005. aastast vähenenud, andes sellega tunnistust era- ja avaliku sektori rangest palgasüsteemist. Seni puuduvad ilmingud energiahindade korduvast mõjust tulevikus, mis viitab sellele, et inflatsiooniootused on stabiilsed. Efektiivne vahetuskurss üldiselt stabiliseerus 2005. ja 2006. aastal, püsides seega impordihindade suhtes enam-vähem neutraalne.

Koguinflatsioon peaks keskpikas perspektiivis oletatavasti jääma mõõdukaks, kuigi prognooside kohaselt suureneb see võrreldes praeguse madala tasemega, kuna energiahindade soodne põhimõju nõrgeneb. Tulevased inflatsiooniriskid tunduvad üldiselt tasakaalus olevat. Põhiriskid on seotud naftahindadega ja on kahetahulised. Inflatsioonirisk väheneb seoses Malta energeetikasektori käimasoleva liberaliseerimisega ja tooteturgude toimimist tõhustavate muude struktuurireformidega. Suurem inflatsioonirisk tuleneb tööturu pingestumisest, kui tsüklilised tingimused paranevad.

Malta täidab hindade stabiilsuse kriteeriumi.

4. VALITSEMISSEKTORI EELARVESEISUND

Malta suhtes kohaldatakse praegu nõukogu otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta (nõukogu 5. juuli 2004. aasta otsus).[4]

2000. aastate algul oli Maltal valitsemissektori eelarvepuudujääk suhteliselt kõrge, ulatudes 2003. aastal ligikaudu 10%-ni SKTst (peamiselt märkimisväärsete ühekordsete meetmete tõttu). Alates sellest ajast on eelarve puudujääk oluliselt vähenenud tänu valitsemissektori eelarve konsolideerimise kavale. 2006. aastal kerkis eelarvepuudujäägi ja SKT suhtarv 2,6%-le ja vastavalt 2007. aasta kevadel komisjoni talituste koostatud prognooside ulatub eelarvepuudujääk 2007. aastal 2,1%-ni SKT-st. Tulumäär on tõusnud, samas kui kulutuste osa SKTs suurenes kuni 2003. aastani ja vähenes seejärel.

Valitsemissektori võlg suurenes viimase kümne aasta esimesel poolel oluliselt, jõudes 2004. aastal 74%-ni. Alates 2005. aastast hakkas võla suhe SKTsse vähenema ja langes 2006. aastal ligikaudu 66,5%-ni. Komisjoni talitused ennustavad 2007. aasta kevadel koostatud prognoosis valitsemissektori võlaks 2007. aastal 65,9% SKTst.

Nõukogu märkis 27. veebruari 2007. aasta otsuses 2006. aasta ajakohastatud lähenemisprogrammi kohta, et võla suhe SKTsse tundub vähenevat rahuldava kiirusega 60% suuruse kontrollväärtuse suunas ja et programm on kooskõlas nõudega korrigeerida ülemäärane puudujääk 2006. aastaks. Samal ajal märkis nõukogu, et programmi eelarveprognooside riskid on eelkõige seotud soodsate makromajanduslike prognoosidega 2008. ja 2009. aastaks. Nõukogu kutsus Maltat üles liikuma edasi keskpika perioodi eesmärgi saavutamise suunas vastavalt kavandatule, tagama, et võla suhet SKTsse vähendataks vastavalt ning saavutama täiendavat edu tervishoiureformi väljatöötamisel ja rakendamisel, et parandada riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust.

Silmas pidades kõnealuseid arengutendentse ja 2007. aasta kevadel komisjoni talituste koostatud prognoosi, leiab komisjon, et ülemäärast eelarvepuudujääki on korrigeeritud usaldusväärselt ja jätkusuutlikult allapoole 3% SKTst ning et võla suhe SKTsse väheneb 60% suuruse kontrollväärtuse suunas. Seepärast soovitab komisjon nõukogul tühistada Malta suhtes otsuse ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta (KOM/2007/621). Kui nõukogu otsustab tühistada Malta suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse, täidab Malta valitsemissektori eelarveseisundi kriteeriumi.

5. VAHETUSKURSI STABIILSUS

Malta liir on osalenud vahetuskursimehhanismis alates 2. maist 2005, st käesoleva aruande vastuvõtmise ajaks 24 kuud. Enne vahetuskursimehhanismiga liitumist oli liir seotud euro-dollari-naela valuutakorviga. Vahetuskursimehhanismis osalemisele eelnenud hindamisperioodil (27. aprillist kuni 1. maini 2005) oli liiri kurss lähedal tulevasele keskkursile. Vahetuskursimehhanismiga liitumisel kohustusid Malta ametasutused ühepoolselt hoidma liiri kurssi keskkursi tasemel. Vahetuskursimehhanismis osalemise ajal on liir püsinud keskkursi suhtes stabiilsena ega ole kogenud tugevaid pingeid. Lisanäitajad, näiteks lühiajaliste intressimäärade ja välisvaluutareservide areng, ei näi valuutakursile survet avaldavat.

Malta täidab vahetuskursi kriteeriumi.

6. PIKAAJALISED INTRESSIMÄÄRAD

2007. aasta märtsile eelnenud aasta jooksul oli Malta keskmine pikaajaline intressimäär 4,3%, mis jääb alla 6,4% suuruse kontrollväärtuse. Keskmised pikaajalised intressimäärad on Maltal olnud kontrollväärtusest madalamad alates ELiga liitumisest. Pikaajalise tootluse vahe võrreldes euroala tootlusega on viimastel aastatel kõikunud küllaltki mõõdukal tasemel, olles 2007. aasta esimeses kvartalis 30 baaspunkti ringis. Mõõdukas tootluse vahe annab turgude arvates tunnistust riigi piiratud hajutatavast laenuriskist.

Malta täidab pikaajaliste intressimäärade vastastikuse lähenemise kriteeriumi.

7. LISATEGURID

Uuriti ka lisategureid, sh kauba- ja finantsturgude lõimumist ning maksebilansi arenguid. Malta majandus on üha enam lõimunud ELiga. Eelkõige on ulatuslikud välismaised otseinvesteeringud ja kaubandussuhted teiste liikmesriikidega ning finantsvahendajate ja piiriüleste teenuste osutamise tõttu on Malta rahandussüsteem oluliselt seotud teiste riikide süsteemidega nii ELi siseselt kui ka väliselt. Malta jooksevkonto saldo on viimaste aastate jooksul olnud üsna kõikuv, mis peegeldab majanduse väiksust ja majandusharude piiratust. Välispositsioon näitab suuri lahknevusi kaupade ja teenuste netokaubanduses, kusjuures kaubavahetuse suurt puudujääki kompenseerib osaliselt oluline teenuste ülejääk. Jooksevkonto puudujääk on viimastel aastatel oluliselt suurenenud, ulatudes 2005. aastal 8,2%-ni SKTst. Kõnealune suurenemine peegeldas domineerivate elektroonika- ja turismisektorite raskeid turutingimusi ning 2005. aasta suurt naftahinna tõusu. 2006. aastal vähenes jooksevkonto puudujääk 6,3%-le SKTst tänu jooksvate ülekannete märkimisväärsele suurenemisele seoses hoogsalt arenevast sidusteenustesektorist saadava tulu suurenemisega. Jooksev- ja kapitalikonto puudujääk kokku vähenes ligikaudu 4,9%-lt SKTst aastatel 2004–2005 3,2%-le SKTst 2006. aastal. Rahastamise seisukohast kattis välismaiste otseste netoinvesteeringute juurdevool suure osa jooksevkonto puudujäägist.

* * *

Vastastikuse lähenemise kriteeriumide täitmist hinnates ja eeldades, et nõukogu järgib komisjoni soovitust tühistada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, leiab komisjon, et Malta on saavutanud püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme.

[1] Kontrollväärtuse prognoosimisel võetakse arvesse märkimisväärset ebakindlust, kuna arvutamisel lähtutakse nende kolme riigi inflatsiooni prognoosist, kellele asjaomasel perioodil ennustatakse kõige madalamat inflatsiooni, suurendades sedasi võimaliku vea ülemmäära.

[2] Käesolevas aruandes on kasutatud 2007. aasta 26. aprillile eelnenud andmeid.

[3] Vastavalt 2007. aasta kevadel komisjoni koostatud prognoosile väheneb Malta 12kuuline keskmine inflatsioon 2007. aasta detsembris 1,4%-ni, samal ajal kui kontrollväärtus püsib prognooside kohaselt 2,8% tasemel.

[4] 2005/186/EÜ, ELT L 62, 9.3.2005, lk 21.