[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 31.3.2007

KOM(2007) 33 lõplik

KOMISJONI TEATIS

Jaepangandussektori uurimine vastavalt määruse 1/2003 artiklile 17, milles käsitletakse majandussektoritega seotud uurimisi. Lõpparuanne

{SEK(2007) 106}

KOMISJONI TEATIS

Jaepangandussektori uurimine vastavalt määruse 1/2003 artiklile 17, milles käsitletakse majandussektoritega seotud uurimisi. Lõpparuanne

1. 13. juunil 2005 algatas komisjon jaepanganduse uurimise. Sektoriuuringute õiguslik alus on määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 lõige 1. Lõikes on sätestatud, et komisjon võib läbi viia uurimise, mis käsitleb konkreetset majandussektorit või teatavat kokkuleppe liiki mitmes sektoris, kui liikmesriikidevahelise kaubanduse suundumuse, hindade jäikuse või muude asjaolude põhjal võib oletada, et konkurentsi ühisturul on piiratud või moonutatud. Käesolev dokument on jaepangandussektori uurimise lõpparuanne.[1]

1. SISSEJUHATUS

2. Möödunud kahe aastakümne jooksul on Euroopa pangandussektor märkimisväärselt kasvanud ja mitmekesistunud. Panganduses töötab terves ELis praegu üle kolme miljoni inimese. Jaepangandus, mida määratletakse kui teenuste osutamist tarbijaile ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, on suurim pangandusvaldkond ja selle raames teenitakse üle 50% ELi pankade brutotulust. Komisjoni arvestuste kohaselt oli jaepangandussektori brutotulu 2004. aastal 250–275 miljardit eurot ehk umbes 2% ELi SKTst.[2]

3. Euroopa jaepanganduse valdkonnas osutatakse olulisi teenuseid tarbijaile ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEdele). Nende hulka kuuluvad säästu-, laenu- ja makseteenused. Kuid mitmed märgid, sealhulgas turu killustatus, hinna paindumatus ja tarbijate vähene liikuvus annavad tunnistust võimalikust tõhusa konkurentsi puudumisest ELi jaepangandusturul. Seetõttu otsustas komisjon määruse (EÜ) nr 1/2003[3] alusel algatada jaepangandussektori uurimise[4], mille raames keskendutakse eeskätt piiriülesele konkurentsile.

4. Sektori uurimise üldise poliitilise tausta moodustab Lissaboni tegevuskava. Uurimine aitab täita 2005.–2010. aasta finantsteenuste poliitikat käsitlevas valges raamatus[5] esitatud eesmärke. Nimetatud dokumendis rõhutas komisjon siseturupoliitika ja konkurentsipoliitika tihedama seostamise tähtsust. Esmatähtsaks peeti ka teenuseosutajate, eeskätt jaeturul tegutsevate teenuseosutajate vahelise konkurentsi soodustamist. Nende eesmärkide täitmine võimaldaks Euroopa tarbijatel täiel määral nautida siseturu eeliseid. Jaepanganduse valdkonna uurimine aitab saavutada tegevuskava eesmärke, kuna selle käigus selgitatakse turu toimimist, tuuakse välja võimalikud turutõrked ning osutatakse, milliseid turutõrkeid on võimalik kõrvaldada konkurentsiõiguse raames või muude meetmete abil.

5. Euroopa pangaasutustel on käsil ühtse euromakseala (Single Euro Payment Area – SEPA) loomine, et soodustada ühtse finantsteenuste turu arengut ja rakendada täielikult euro pakutavaid võimalusi. Ühtse euromakseala eesmärk on luua ühtne makseteenuste turg, millel valitseb tõhus konkurents ning millel kaovad erinevused euroala piiriüleste maksete ja ühe riigi piires tehtavate maksete vahel. Komisjon ja Euroopa Keskpank toetavad tugevalt ühtse euromakseala loomist ja teevad pangaasutustega tihedat koostööd.

2. JAEPANGANDUSSEKTORI UURIMISE PEAMISED TULEMUSED

6. Sektoriuuringuga tuvastati mitu tegurit, mis viitavad sellele, et jaepanganduse teatavates valdkondades ei toimi konkurents nii nagu peaks. Uuring kinnitas, et turg, sealhulgas jaepanganduse infrastruktuur (näiteks maksesüsteemid ja krediidiregistrid), on riikide kaupa killustatud.

7. Pangandussektori riigiti erinevat toimimist ja tõhusust saab põhjendada turustruktuuri erinevustega. Uuringu tulemuse kohaselt kajastuvad struktuurierinevused näiteks kasumimarginaalide, hinna ja toodete müüginäitajate suures erinevuses liikmesriikides. Seevastu leiti uuringu käigus tõendeid pankade kehtestatud hindade ja nende toimimisviiside ühtlustumise kohta liikmesriikides. Suurt kasumlikkust võib seletada ratsionaalse äritsükli ja soodsate makrofinantstingimuste ning mitme muu teguriga, sealhulgas panga tegevuse suurema tõhususega. Kuid mõne liikmesriigi puhul tekitavad püsivalt suur kasumlikkus, suur turukontsentratsioon ja turutõkete tõendatud olemasolu kahtlust, et pankadel on võimalik kasutada oma turujõudu tarbijate ja väikeettevõtete suhtes.

8. Sektoriuuringutega selgitati välja rida tegureid, mis viitavad võimalusele, et eespool kirjeldatud nähtused tulenevad võimalikust konkurentsiprobleemist. Esiteks on pangandusele iseloomulik, et uute osaliste tulemist turule võidakse takistada mitmesuguste turutõketega. Tõkkena võivad mõjuda teatavate infrastruktuuride võrgu- ja standardiseerimisnõuded, samuti võivad tõkked olla õiguslikku laadi või seostuda toimimisega. Konkurentsipoliitika seisukohast annavad muretsemiseks põhjust eriti toimimisega seotud turutõkked, näiteks maksesüsteemidele juurdepääsu tõkked. Need võivad tuleneda valitseva seisundi, näiteks enimkasutatava võrgu, ärakasutamisest, või tegevuse kooskõlastamisest juhtivate turuosaliste vahel eesmärgiga takistada uutel osalistel turule siseneda.

9. Teiseks, jaepanganduse kui tegevusala laadist tuleneb, et turuosalised peavad ametlikult tegema koostööd. Teatavat liiki koostöö (näiteks ühtsete standardite ja platvormide väljatöötamine ja kasutuselevõtmine) võib olla vajalik tõhususe huvides. Kuid koostöö, mis hõlmab pankade strateegiat, hinnakujundust ja müügipoliitikat, võib kaasa tuua kokkumängu ja piirata konkurentsi ja/või kujuneda tõkkeks kolmandatele turuosalistele.

10. Uurimise käigus läbi viidud turu-uuringu ja sellele järgnenud avaliku arutelu käigus oli pankadel võimalik konfidentsiaalselt välja tuua turutõkkeid ja konkurentsiprobleeme, millega neil on tulnud kokku puutuda. Teavet andis vaid väga vähe panku, aga mõned siiski nimetasid toimimistõkkeid, mida nad kohtasid, kui nad sisenesid turule välispangana.

11. Sektori uurimise käigus tuvastati konkurentsiprobleeme järgmistes valdkondades: (1) maksesüsteemid, sealhulgas kaardimaksesüsteemid, (2) krediidiregistrid, (3) pankade koostöö, (4) hindade ja toimimisviisi kehtestamine. Seega tuleb konkurentsiasutustel tihedas koostöös reguleerivate ja järelevalveasutustega võtta meetmeid konkurentsi parandamiseks mitmes liikmesriigis.

2.1. Maksesüsteemid

2.1.1. Maksekaardisüsteemid

12. Euroopa maksekaardisektori vahendusel tehakse Euroopas suur osa müügitehingutest. Kaarditehingutena toimuva müügi maht oli 2005. aastal üle 1 350 miljardi eurot.[6]

13. Sektori uurimise käigus on välja selgitatud mitu tõsist konkurentsiprobleemi Euroopa maksekaartide turul.[7] Seetõttu tuleb koostöös riikide konkurentsiasutustega asuda energiliselt jõustama konkurentsialaseid õigusakte. Mitmel puhul on komisjon juba võtnud meetmeid, näiteks MasterCard’i[8] ja Groupement des Cartes Bancaires’i[9] puhul.

2.1.1.1. ELi lõikes on kaarditasud väga erinevad

14. Turu killustatusest annab tunnistust kaupmehe ja kaardiomaniku makstavate ning pankadevaheliste tasude (mitmepoolsete vahendustasude) erinevus liikmesriikides. 2004. aastal olid Visa ja MasterCardi krediitkaartide kasutamise eest makstavad pankadevahelised tasud Portugalis kaks korda kõrgemad kui Slovakkias. Sama tüüpi kaartide kasutamise puhul kaupmehe makstavad tasud olid Portugalis ja Tšehhis üle kolme korra suuremad kui Soomes ja Itaalias. Kuigi liikmesriikidel on erinev ajalooline taust, saab nii suuri erinevusi seletada konkurentsitõketega.

15. Nimetatud mitmepoolsed vahendustasud kujutavad endast konkurentsiprobleemi, eriti teatavates riikides. Kaardimaksevõrgud väidavad, et arvestades kaardimaksemehhanismi tüüpilist ülesehitust,[10] on maksesüsteemi peamised kulud tavaliselt kaardi väljastaja kanda, kuid enamuse tuludest saavad endale nn maksekaartide vastuvõtjad kaupmehe makstavate tasudena. Seetõttu kinnitavad kaardimaksevõrgud, et kulude ebavõrdsus tuleb katta vahendustasu mehhanismiga, st tasuga, mida maksekaartide vastuvõtjad maksavad kaardi väljastajale. Kuid tõenditest nähtub, et enamik riigisiseseid deebetkaardivõrke on deebetkaarditehingutele kehtestanud oluliselt madalama vahendustasu (või isegi loobunud selle kehtestamisest) kui rahvusvahelised võrgud ning et selle tulemusel maksavad kaupmehed tavaliselt madalamat tasu.

16. Uuringu käigus kogutud turuandmete analüüsist selgub, et kahekümnes liikmesriigis saadakse kasumit üksnes kaardi väljastamise tasust (ilma vahendustasuta).[11] Praegu käib arutelu selle üle, millisel määral on mitmepoolse vahendustasu mehhanismid tegelikkuses hädavajalikud maksekaardivõrkude tõhusa toimimise tagamiseks ja selle üle, millistel tingimustel lubada nende tasude võtmist, kui need on tõesti vältimatud.

2.1.1.2. Maksekaardivõrkude struktuursed tõkked

17. Mitmes liikmesriigis on Visa ja/või MasterCardi kaardiga tehtava makse puhul kaardi vastuvõtja monopoolses seisundis. Kõnealused kaardi vastuvõtjad on seejuures selliste turgu valitsevate pankade loodud ühisettevõtted, kes samal ajal väljastavad ka kaarte. Niisuguses olukorras võivad kaartide väljastajad saada olulise turujõu, mille abil on võimalik konkurentsiväliselt kehtestada kaupmehe makstavate tasude suurust.

2.1.1.3. Juurdepääsu ja haldamise kord

18. Visa ja MasterCard’i rahvusvaheliste võrkude ning Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade, Portugali, Prantsusmaa, Soome, Taani ja Ungari riigisiseste kaardimaksesüsteemide liikmelisuse eeskirjadega on kaartide väljastamise ja kaartide vastuvõtmise õigus antud vaid krediidi- ja/või finantsasutustele või nende vahetu kontrolli all olevatele asutustele. Kuigi võidakse väita, et niisugune eeltingimus on kehtestatud järelevalve või rahandusliku stabiilsuse huvides, piirab see kaupmeestel ja maksete töötlejatel kaartide väljastamist ja kaartide vastuvõtmist ning see kahjustab neis riikides võrgusisest konkurentsi. Samasugused probleemid esinevad ka juurdepääsul infrastruktuurile.[12] Iirimaa, Madalmaade ja Portugali riigisiseste eeskirjadega nõutakse välismaiselt võrguga liitujalt, et tal peab asjaomases riigis olema kas esindus või tütarettevõte. Selle nõudega suurendatakse välismaiste ettevõtete võrguga liitumise kulusid, mis omakorda võib piirata võrgusisest konkurentsi.

19. Hispaania ja Prantsusmaa riigisisestes kaardimaksesüsteemides ning Visa ja MasterCard’i võrgus tuleb võrguga liitunud liikmetel anda teatavat haldustava järgides võrgu täisliikmetele tundlikku äriteavet, kuid selline andmete vahetamine ei ole vastastikune. Sellega asetatakse võrguga liitunud liikmed halvemasse olukorda ja vähendatakse konkurentsisurvet võrgu täisliikmetele.

2.1.1.4. Võrgu eeskirjad ja liikmemaksud

20. Kaartide vastuvõtjad kohaldavad nii riigisisestes kui ka rahvusvahelistes maksekaardisüsteemides konkureerivatele toodetele nn blendingut[13]. Prantsusmaa, Belgia, Taani, Ungari, Iirimaa ja Portugali kaartide vastuvõtjad teatavad, et blendingut kohaldatakse kõikide Visa ja MasterCard’i kaupmehe makstavate tasude suhtes ning Hispaanias, Rootsis ja Maltal kasutatakse seda rohkem kui 60% juhtudest. Uuringu tulemustest võib järeldada, et blending võib nõrgendada võrkudevahelist hinnakonkurentsi ning jaemüüjatel tuleb seetõttu maksta kõrgemat tasu.

21. Mõne võrgu kehtestatud co-branding[14] võib samuti kahjustada võrguga liitumist või vähemalt seda raskendada. Keeld kasutada co-brandingut konkurendiks peetavate võrkudega võib piirata võrkudevahelist konkurentsi. Pankade hulka mittekuuluvate ettevõtete ning pankade co-brandingu keelustamine võib omakorda piirata konkurentsi nende institutsioonide vahel.

22. Paljude võrkudes kaupmeestele kehtestatud keeld võtta tarbijatelt kasutamistasu, nn surcharging[15], võib takistada maksevahendite tõhustamist, kuna ristsubsideerimise tõttu on nende kasutamisega seotud tegelikud kulud tarbija eest varjatud.

23. Maksesüsteemiga ühinemise eest pankadele kehtestatud liitumistasu on ELi lõikes väga erinev, kuid mõnes riigis (näiteks Belgia, Soome, Taani) on kehtestatud eriti kõrged liitumistasud, millega otseselt takistatakse uute soovijate liitumist. Liikmemaksu suuruse analüüsi tulemusel selgus, et liitumistasu või liikmemaksu suurus ei sõltu üksnes riigi suurusest.

2.1.1.5. Kahepoolsed soodustasu kokkulepped

24. On võimalik, et maksesüsteemide monopoolsed liikmed, kes ühelt poolt väljastavad kaarte ja teiselt poolt saavad makseid, on omavahel soodusvahendustasu kokkulepete sõlmimise ja nende täitmisega kaudselt takistanud uute soovijate liitumist maksesüsteemiga, kuna nad ei võimaldanud samu soodustingimusi uustulnukatele, kelle liitmiskulud olid seetõttu suuremad. Soodusvahendustasu[16] („sisetehingute”) kokkulepe oli olemas vähemalt Portugalis, Belgias, Austrias, Hispaanias ja Ühendkuningriigis. Pärast maksekaarte käsitleva komisjoni vahearuande avaldamist 2006. aasta aprillis on suuremas osas nimetatud riikidest pangad hakanud läbi vaatama vahendustasu võtmise korda ja komisjon näeb neil turgudel esimesi muutusi.

25. Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Soomes raskendavad turulepääsu kohalike pankade kahepoolsed kliiringukokkulepped. Kliiringu tegemiseks tuleb uutel liitujatel reeglina leida toetav pank, kes tavaliselt ei toeta võimalikku konkurenti eriti innukalt.

2.1.2. Muud maksesüsteemid (v.a maksekaardid)

26. Iga pank, kes soovib siseneda jaepangandusturule ja pakkuda tarbijaile põhilisi pangateenuseid nagu näiteks arvelduskontot, vajab juurdepääsu kliiring- ja arveldussüsteemile. Infrastruktuuri käitajatel on aga võimalik seada neile erinevaid turutõkkeid:

- Erinevad liikmekategooriad ja erinõudmised täisliikmele . Riikide kliiringsüsteemides on liikmekategooriate vahel suuremad või väiksemad erinevused. Mõnel pool võidakse liikmelisuse tingimustega moonutada liikmesinstitutsioonide omavahelist konkurentsi või liituda soovijate ja juhtivate liikmete vahelist konkurentsi.

- Nõue, et maksesüsteemi võivad kuuluda vaid pangad . Enamiku kliiringsüsteemide liikmeks võetakse ainult panku. See nõue võib kaasa aidata rahandusliku stabiilsuse püsimisele, kuid võib takistada pankade hulka mittekuuluvate osaliste liitumist maksesüsteemiga, eriti siis, kui leidub ka muid tõhusaid rahandusliku usaldatavuse tagamise viise.

- Liikmemaksud ja nende struktuur . Mõnes liikmesriigis võib maksesüsteemides kehtestatud tasude struktuur, näiteks liitumistasu ja tehingutasu suurus, takistada uute või väikeste turuosaliste konkureerimist jaepanganduse turul.

- Riiklike standardite kasutamise nõue . Riikide erinevate maksesüsteemidega liitumiseks peavad makseteenuseosutajad järgima tehnilisi nõudeid ning läbima testimis- ja sertimismenetluse. Mõnes süsteemis võib see kesta tervelt 12 kuud ja olla kallis.

- Krediitkorraldusega makse ja otsekorraldusega makse vahendustasud . Liikmesriikides, kus vahendustasu suurus on kokku lepitud, võivad need tasud moonutada konkurentsi erinevate maksevahendite vahel ja konkurentsi tarbijaile makseteenuse osutamise valdkonnas. Kui pankadel on stiimul soodustada suurema vahendustasuga maksevahendite kasutamist, võib see moonutada konkurentsi.

2.2. Krediidiregistrid

27. Pankadele, kes soovivad pakkuda põhilisi jaepangandustooteid nagu hüpoteeklaenud, tarbimislaenud ja krediitkaardid, on oluline kergesti ja mõistliku hinnaga saada juurdepääs kvaliteetsetele krediidiandmetele. Kuid mitmes liikmesriigis ei leidu kuigi palju krediidiandmeid. Selline olukord tuleneb õigusaktidest või krediidiandmete turu madalast arengutasemest.[17]

28. Sektori uurimise käigus kogutud tõendid viitavad sellele, et mõnes liikmesriigis ei käitata krediidiregistreid täies vastavuses konkurentsi käsitlevate õigusaktidega. Tundub, et kodumaiste pankade ühisettevõttena toimivad krediidiregistrid võimaldavad vähemalt kahes liikmesriigis juurdepääsu andmetele diskrimineerivatel tingimustel ja teevad seega takistusi võimalike uute turuosaliste sisenemiseks pangandusturule.

2.3. Pankade koostöö

29. Jaeteenuseid osutavad pangad teevad koostööd mitmes valdkonnas nagu standardiseerimine, infrastruktuuri loomine ning maksesüsteemide käitamine. Hoiu- ja ühistupankade koostöösidemed on tavapäraselt veelgi tihedamad. Nimetatud tüüpi pankades toimub suur osa Euroopa jaepangandusealasest tegevusest ja neil on tähtis roll mitmes liikmesriigis, näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Itaalias ja Hispaanias. Kuid nimetatud pankade omanikering ja struktuur, koostöö ulatus ning õiguslik regulatsioon ja usaldatavusnõuded on liikmesriikides väga erinevad.[18] Seetõttu ei ole võimalik anda ühest hinnangut.

30. Kui hoiu- ja ühistupangad on õiguslikult sõltumatud, teevad nad tavaliselt paljudes valdkondades koostööd, st neil on oma makseinfrastruktuur, ühine riskihaldus ja hoiuste kaitsmise süsteem või isegi ühine äri- ja turustusstrateegia, sealhulgas ühine kaubamärk. Mõned hoiupangad ja/või ühistupangad on üles ehitatud piirkondlikul või territoriaalsel põhimõttel, mille puhul iga jaepank tegutseb talle määratud geograafilises piirkonnas.

31. Koostöö võib olla majanduslikult kasulik pankadele ja tuua kasu ka tarbijaile. Koostööst on tavaliselt kasu juhul, kui pangad on väikesed või keskmise suurusega ettevõtted ja ei oma ühiselt olulist turuosa. Kui sõltumatud pangad, kellele ühiselt kuulub oluline turuosa, teevad koostööd, mille eesmärk (või tegelik mõju) on omavahelise konkurentsi piiramine või uute soovijate turuletuleku takistamine, võib see kahjustada konkurentsi tõhusust. Niisugusel juhul võib komisjon põhjalikult analüüsida võimalikke konkurentsiprobleeme, mida põhjustab tegevuse selline kooskõlastamine, mis on ulatuslikum kui konkurentsieelise saamiseks vajalik.

32. Konkurentsiprobleemide ilmnemisel peab komisjon analüüsima, kas konkurentsi kahjustavat tegevust põhjustavad või soodustavad õigusaktid või muud riiklikud meetmed.

2.4. Hindade ja toimimisviiside kehtestamine

33. Jaepangandusteenuste tarbijate otsustamisvõimalusi piirab ka ebaühtlane teave ning teenuseosutaja vahetamisega seotud suured kulud. Teabe ebaühtlus sõltub müügil oleva toote keerukusest ja hindade läbipaistvusest. Teabega seotud probleeme võib vähendada tarbijaile selge ja läbipaistva teabe pakkumise kaudu. Mitme liikmesriigi ametiasutused töötavad tarbijate rahandusalase teadlikkuse suurendamise nimel.

34. Tarbija liikuvust piirab ka teenuseosutaja vahetamise kulukus. Lisaks sellele on teenuseosutaja vahetamine teatavate toodete, näiteks arvelduskontode puhul seotud mõningase asjaajamisega, mis võib tarbijale tunduda keeruline ja takistada tal seega otsustavat sammu astumast. Kuid uuringu käigus leiti, et mõned pangad loovad kunstlikult takistusi (näiteks seostavad[19] pangatooteid omavahel või kehtestavad suure sulgemistasu), mis tõstavad teenuseosutaja vahetamise maksumust tarbijale ja nõrgendavad seega konkurentsi.

35. Uurimisandmetest nähtub, et arvelduskontode turul on tarbijate liikuvus üldiselt väike. Liikumise vähesust saab osaliselt seletada tarbija kõrge rahuloluga. Kuid uurimise käigus teostatud analüüsist ilmneb ka, et kui tarbijate liikuvus on väiksem, saavad pangad turul kasutada suuremat mõjujõudu.

36. Jaepangandustoodete hinnad on liikmesriikides väga erinevad. Uuringu käigus leiti aga tõendeid, et riikide piires ühtlustatakse peamiste jaepangandustoodete hindu ja toimimisviise. Seoses arvelduskontodega seoses võib ühtlustamist märgata mitme tunnuse põhjal, sealhulgas konto haldamise tasu, sulgemistasu, sularahaautomaadi kasutamise tasu ja viivisetrahvid.

37. Veel üks pankade tegevuse ühtlustamise aspekt, mis ilmneb enamikus liikmesriikides, on toodete seostamine. Seostamine võib nõrgendada jaepankade konkurentsi, kuna sellega suurenevad teenuseosutaja vahetamise kulud, väheneb hinnaläbipaistvus ja takistatakse uute osaliste (eeskätt teatavatele toodetele spetsialiseerunud turuosaliste) tulekut turule. Uuringu turuülevaatest nähtub, et enamikus liikmesriikides seostab enamik[20] panku arvelduskontod hüpoteeklaenude ning üksikisikule ja VKEdele antavate laenudega. Uurimuse andmetest ilmneb veel, et kui liikmesriigi suurim pank seostab oma tooteid, teeb seda ka enamik konkurente.

3. VÕIMALIKUD JÄRGMISED SAMMUD

38. Tuginedes sektoriuuringu käigus kogutud tõendusmaterjalile, soovitab komisjon võtta mitmeid meetmeid konkurentsi tugevdamiseks jaepangandussektoris, sealhulgas maksekaartide turul.

3.1. Konkurentsialaste õigusaktide jõustamine

39. Mitut sektori uurimise käigus väljaselgitatud konkurentsiprobleemi peaks olema võimalik lahendada monopolidevastaste õigusaktide jõustamise teel. Meetmeid võidakse võtta mõne maksekaardivõrgu ning kliiring- ja arveldussüsteemi juurdepääsutõkete, diskrimineerivate eeskirjade, tasude struktuuri ja haldustava suhtes.

40. Teiseks on võimalik, et jõustamismeede võetakse ka mõnes maksekaardivõrgus vahendusettevõtjatele ja kaupmeestele kehtestatud kõrgete tasude suhtes.

41. Kolmandaks, komisjon võib koguda lisateavet, et oleks võimalik hinnata, kas olulise turuosaga hoiu- ja/või ühistupankade koostöö mõjutab märgatavalt nende endi vahelist konkurentsi või konkurentsi teiste olemasolevate või võimalike võistlejatega.

42. Neljandaks, teatavate pankade teatavad toodete seostamise liigid võivad olla vastuolus konkurentsialaste õigusaktidega, näiteks kui seostamine tähendab asjaomasel tooteturul valitseva seisundi kuritarvitamist.

43. Lõpuks võib monopolidevastaste õigusaktide jõustamine olla sobiv meede krediidiregistritele juurdepääsu tõkete ja diskrimineerivate eeskirjade suhtes.

44. Iga võimaliku jõustamismenetluse puhul tuleb koostöös riigi konkurentsiasutusega täielikult läbi vaadata konkreetse juhtumi asjaolud.

3.2. Konkurentsiprobleemide lahendamise reguleerivad ja enesereguleerimismeetmed

3.2.1. Maksesüsteemid

3.2.1.1. Ühtne euromakseala

45. Mitu sektoriuuringuga väljaselgitatud konkurentsitõket võib olla võimalik kõrvaldada konkurentsi toetava ühtse euromakseala rajamise teel. Ühtse euromakseala raames on võimalik tühistada palju piiravaid eeskirju. Komisjon pöörab erilist tähelepanu sellele et co-brandingule kehtestatud piiranguid ei kasutataks turu killustamiseks.[21]

46. Maksekaartide ühtse euromakseala raamistik, mis võimaldab kõrge kontsentratsiooniastmega turul suuremat konkurentsi,[22] peaks jaemüüjatele avarama võimalusi kaartide vastuvõtmisteenuseosutaja valikul.

47. Euroopa Komisjonil on õigus teha siseturu nõuetekohaseks toimimiseks ettepanekuid õigusaktide vastuvõtmiseks. Komisjoni esitatud makseteenuseid käsitleva direktiiviga[23] keelatakse institutsiooni tüübil põhinevate juurdepääsupiirangute kehtestamine maksesüsteemidele ja infrastruktuurile. Direktiiv on praegu arutlusel nõukogus ja Euroopa Parlamendis. Selle rakendamise järel on kodanikele pakutavad makseteenused konkurentsivõimelisemad ja tõhusamad. Ühtse euromakseala raames ei oleks maksekaardivõrkudel ja arveldussüsteemidel võimalik moonutada konkurentsi diskrimineerivate eeskirjade ja haldustava abil.

48. Komisjon ja riikide konkurentsiasutused kontrollivad ka edaspidi ühtse euromakseala raamistiku vastavust konkurentsialastele õigusaktidele, nagu seda nõudis majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu.[24]

3.2.2. Krediidiregistrid

49. Sektori uurimise käigus leiti, et seni ei järgita täielikult põhimõtet, mille kohaselt juurdepääsuõigus krediidiregistritele peab olema mittediskrimineeriv ja vastastikune. Püsivad ka olulised tõkked piiriülese andmevahetuse suhtes. Tarbijakrediidi direktiivi käsitlevas ettepanekus nõutakse, et liikmeriigid peavad tagama mittediskrimineeriva piiriülese juurdepääsu krediidiregistritele.[25] Komisjon uurib neid küsimusi seoses Euroopa hüpoteeklaenude turuga.[26] Tulevikus võidakse läbi viia uurimine eesmärgiga hinnata vastavust avatud ja konkurentsivõimelise Euroopa krediidituru põhimõtetele.

50. Need ametiasutused, kelle eesmärk on suurendada konkurentsi krediiditurul ja krediidituru tõhusust, võivad kaaluda krediidiandmete vahetamise õigusraamistiku reformimist, et laiendada krediidiregistrite õiguslikku alust. Kuid andmekaitse ja krediidiandmete vahetamise raamistikud on tundlik küsimus, mida liikmesriikide valitsusasutustel tuleb hoolikalt uurida. Uurimise käigus leiti, et mõningate liikmesriikide krediidiregistrid ei järgi täielikult andmekaitse-eeskirju.

3.2.3. Hinnad ja toimimisviisid

51. Teatavatel pangatoodete turul võib olla vaja uurida toodete seostamise mõju konkurentsile. Mõningate liikmesriikide ametiasutused on kehtestanud õigusakte, mille eesmärk on piirata või keelata jaepangandustoodete seostamine.

52. Komisjon on moodustanud eksperdirühma, kelle ülesanne on uurida tarbija liikuvust pangakontode valdkonnas.[27] Rühm uurib liikmesriikide head tava ja kaalutleb, milliseid meetmeid tuleks võtta pangakontode riigisisese ja piiriülese turu avamise ja tarbijate liikuvuse soodustamiseks. Eksperdirühm esitab oma soovitused 2007. aasta esimesel poolel.

4. JÄRELDUS

53. Sektoriuuringuga selgitati välja neli põhiprobleemi, mille suhtes komisjonil ja riikide konkurentsiasutustel tuleb võtta meetmeid:

- maksesüsteemide, sealhulgas maksekaardisüsteemide ülesehitus ja toimimine,

- krediidiregistrid,

- pankade koostöö ja

- pankade hinnad ja toimimisviisid, sealhulgas toodete seostamine.

54. Euroopa Komisjon ei kõhkle kasutamast talle EÜ asutamislepingu artiklitega 81, 82 ja 86 antud volitust jõustada õigusakte, et tagada konkurentsieeskirjadest kinnipidamine jaepangandussektoris, pidades eeskätt silmas mitut makseturgu ja ühtset euromakseala. Lisaks konkurentsialaste õigusaktidega reguleeritud valdkonnale jätkab Euroopa Komisjon jõupingutusi ka teistes valdkondades, et kodanikud saaksid jaepangandussektoris nautida veelgi rohkem siseturu eeliseid.

[1] Maksekaarte käsitlev vahearuanne avaldati 12. aprillil 2006 ja arvelduskontosid ning nendega seotud teenuseid käsitlev vahearuanne 17. juulil 2006.

[2] Arvandmed jaepangandussektori uurimise teisest vahearuandest.

[3] Vaata http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/site/en/oj/2003/l_001/l_00120030104en00010025.pdf.

[4] Vaata http://ec.europa.eu/comm/competition/antitrust/others/sector_inquiries/financial_services/decision_retailbanking_en.pdf.

[5] Vaata http://ec.europa.eu/internal_market/finances/policy/index_en.htm.

[6] Summa sisaldab vaid müügikohtades tehtud tehinguid. Sularahaautomaatide tehinguid ei ole arvestatud.

[7] Käesolevas analüüsis ei käsitleta sularahaautomaatidega teostatud toiminguid.

[8] Juhtum COMP/34579.

[9] Juhtum COMP/38606.

[10] Tüüpilist kaardimaksemehhanismi on kirjeldatud I vahearuandes, milles käsitletakse maksekaarte.

[11] Krediitkaartide sektoris on kaartide väljastamisest saadav kasum (ilma vahendustasudest saadavat tulu arvestamata) on kõige suurem Portugalis, Lätis, Eestis, Tšehhi Vabariigis ja Itaalias, kus kasumi ja kulude suhet väljendav brutomarginaal on vähemalt 60%.

[12] Kavandatava makseteenuseid käsitleva direktiivi rakendamisel kaotab kehtivuse nõue, mille kohaselt saab võrgus osaleda ainult finantsasutus.

[13] Blending on tava, mille kohaselt kaarti vastuvõttev pank võtab ettevõttelt üldist tasu erinevat tüüpi ja/või erinevate võrkude väljastatud kaartidega tehtud maksete vastuvõtmise eest, ilma et ta eristaks erinevaid vahendustasu määrasid.

[14] Co-branding ut määratletakse erinevates kaardimaksevõrkudes erinevalt. Tavaliselt tähendab see, et kaardi esiküljele on kantud kaardimaksevõrgu logo ja veel üks logo (mis võib olla teise võrgu või muu ettevõtte (kuid mitte panga) logo).

[15] Surcharging on kaupmeestele antud võimalus võtta täiendavat tasu, kui kasutatakse kõige kallimat maksevahendit.

[16] Soodusvahendustasu kokkuleppe raames teostatud tehingut nimetatakse ka „sisetehinguks” („ on-us ” tehinguks, st tehinguks, kus makse teostaja ja kaardi vastuvõtja on sama isik või nad kuuluvad samasse kontserni. Seevastu nn välistehingu („ off-us ” tehingu) puhul on kaardi väljastaja ja kaardi vastuvõtja erinevad krediidiasutused.

[17] On selge, et krediidiregistrite loomisel ja käitamisel tuleb täielikult arvestada liikmesriikide andmekaitset käsitlevaid õigusakte. Kuid nende nõuete täitmise hindamine ei ole käesoleva uuringu ülesanne.

[18] Mõnes liikmesriigis, näiteks Saksamaal, Luksemburgis ja suurel määral ka Hispaanias, on hoiupangad endiselt riigi omanduses või halduses. Teistes liikmesriikides, eeskätt uutes liikmesriikides, on need täielikult erastatud, restruktureeritud kooperatiivseks rühmaks (Prantsusmaa) või on neil hübriidstruktuur, mis hõlmab nii riiklikke kui erahoiupanku (Austria, Itaalia). Ühistupankade põhimõte seevastu on osutada pangateenuseid omanikele, kellel ei ole õigust aktsiate kontrollpakki omada või seda müüa.

[19] Seostamise korral võimaldab pank ühte toodet (näiteks hüpoteeklaenu) osta ainult tingimusel, et ostetakse ka teine toode (näiteks arvelduskonto).

[20] „Enamik” tähendab komisjoni turuülevaates, et pankadele kuulub turust kokku üle poole (50%).

[21] Näiteks juhul, kui rahvusvaheline kaardivõrk peab teist võrku konkurendiks vaid seetõttu, et viimane otsustab laiendada tegevust väljapoole asukohaliikmesriiki.

[22] Meenutagem, et mõnes liikmesriigis saavad jae kaupmehed valida vaid ühe pakkuja, kes on kaartide vastuvõtmisteenuse monopoolne osutaja (täpsemalt vt punkti 17).

[23] Vaata http://ec.europa.eu/internal_market/payments/framework/index_en.htm.

[24] Vt nõukogu 10. oktoobri 2006. aasta järeldusi ühtse euromakseala kohta: http://www.consilium.europa.eu/ueDocs/COUNCIL-LIVE/20061010_14209_6.PDF

[25] Vaata http://ec.europa.eu/consumers/cons_int/fina_serv/cons_directive/2ndproposal_en.pdf. Asjakohased sätted on esitatud artiklis 8.

[26] Komisjoni 2005. aasta juulis avaldatud roheline raamat hüpoteeklaenude kohta on kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/internal_market/finservices-retail/home-loans/integration_en.htm#greenpaper.

[27] Vaata http://ec.europa.eu/internal_market/finservices-retail/baeg_en.htm.