25.4.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 105/16

—

kutsub edasistes aruteludes arvesse võtma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli paindlikkuse ja turvalisuse eesmärkide saavutamisel Lissaboni strateegia kontekstis, väljendamaks selle tõelist tähtsust nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriigi tasandil. Paindlikkuse ja turvalisuse poliitikameetmete peamiste elluviijatena loovad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused dünaamilisi tööturge, aitavad kodanikke tööturule sisenemisel ja pakuvad kaitset väljaspool tööturgu asuvatele inimestele ning nad peaksid olema kaasatud alates poliitika kujundamisest;

—

ärgitab Euroopa Komisjoni kasutama igal võimalikul juhul ühenduse meetodit ning kinnitab veelkord, et Euroopa Liidu poliitikaloomes üha tähtsamaks muutuv avatud kooskõlastusmeetod peaks olema senisest enam kõikehõlmav ja kaasama eri sidusrühmi, sealhulgas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kuna kõnealust poliitikat rakendatakse üldjuhul sellel tasandil;

—

teeb ettepaneku laiendada Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste tasandil toimuvat eksperthinnangute andmist Lissaboni strateegia osas uurimaks paindlikkuse ja turvalisuse eri vorme, nii et sellest võiksid kasu saada ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja muud sidusrühmad kogu Euroopa Liidus;

—

soovitab korraldada iga-aastaseid nn tippkohtumisi, et parandada osalusel põhinevat vastastikust suhtlust Euroopa tasandil Euroopa Liidu institutsioonide ja Regioonide Komitee vahel, ning lihtsustada tegevuskava koostamist, konsulteerimist ja teabevahetust paindlikkuse ja turvalisusega ning üldisemalt Lissaboni tegevuskavaga seotud küsimustes. Tippkohtumiste lähtealuseks oleksid Regioonide Komitee ja komisjoni struktureeritud dialoogi koosolekud ja Regioonide Komitee Lissaboni järelevalveplatvorm.

Raportöör

:

Traffordi linnastu volikogu liige Dave QUAYLE (UK/PES)

1.

kutsub edasistes aruteludes arvesse võtma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli paindlikkuse ja turvalisuse eesmärkide saavutamisel Lissaboni strateegia kontekstis, väljendamaks selle tõelist tähtsust nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil. Paindlikkuse ja turvalisuse poliitikameetmete peamiste elluviijatena loovad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused dünaamilisi tööturge, aitavad kodanikke tööturule sisenemisel ja pakuvad kaitset väljaspool tööturgu asuvatele inimestele ning nad peaksid olema kaasatud alates poliitika kujundamisest;

2.

ärgitab Euroopa Komisjoni kasutama igal võimalikul juhul ühenduse meetodit ning kinnitab veelkord, et ELi poliitikaloomes üha tähtsamaks muutuv avatud kooskõlastusmeetod peaks olema senisest enam kõikehõlmav ja kaasama eri sidusrühmi, sealhulgas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kuna kõnealust poliitikat rakendatakse üldjuhul sellel tasandil;

3.

teeb ettepaneku laiendada ELi liikmesriikide valitsuste tasandil toimuvat eksperthinnangute andmist Lissaboni strateegia osas uurimaks paindlikkuse ja turvalisuse eri vorme, nii et sellest võiksid kasu saada ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja muud sidusrühmad kogu ELis;

4.

soovitab korraldada iga-aastaseid „tippkohtumisi”, et parandada osalusel põhinevat vastastikust suhtlust Euroopa tasandil ELi institutsioonide ja Regioonide Komitee vahel ning lihtsustada tegevuskava koostamist, konsulteerimist ja teabevahetust paindlikkuse ja turvalisusega ning üldisemalt Lissaboni tegevuskavaga seotud küsimustes. Tippkohtumiste lähtealuseks oleksid Regioonide Komitee ja komisjoni struktureeritud dialoogi koosolekud ja Regioonide Komitee Lissaboni järelevalveplatvorm;

5.

kutsub Euroopa Komisjoni üles teavitama paindlikkuse ja turvalisuse üle peetavate arutelude tulemustest;

6.

soovitab pidada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, tööturu osapoolte, valitsusväliste organisatsioonide ja laiema kogukonna vahelisi detsentraliseeritud arutelusid paindlikkuse ja turvalisuse ning selle saavutamise üle;

7.

leiab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tuleks anda võim ja rahalised vahendid asjaomasel tasandil sekkumiseks. Paindlikkuse ja turvalisuse edendamine ei tohi põhjustada kohaliku ja piirkondliku tasandi kulude ja kohustuste suurenemist ega tööõiguste kärpimist;

8.

leiab, et üksnes ulatuslik ja püsiv infrastruktuur avalike teenuste (nagu transport, taskukohane eluase ning taskukohane ja mõistliku aja jooksul kättesaadav hoiuteenus (lastehoiuteenus, puuetega inimeste ja eakate hooldusteenus)) osas, mis on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt määratud, korraldatud ja rahastatud, kujutab endast Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamise tugevat aluspõhja;

9.

viitab sellele, et kehtivad ELi eeskirjad konkurentsi, riigiabi ja siseturu valdkonnas peaksid olema toeks vajalike sotsiaalteenuste korraldamisel ja rahastamisel;

10.

on seisukohal, et paindlikkus ja turvalisus kui kontseptsioon ei pea olema standardmudel, mida on võimalik rakendada ühtmoodi kõikides liikmesriikides, vaid kontseptsioon, mida tuleb jätkuvalt määratleda, kuna ta avaldab mõnele liikmesriigile ulatuslikku, mõnele väga väikest mõju;

11.

leiab, et paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsioon peaks kombineerima tugevad paindlikud tööturud turvaliste sotsiaalkindlustussüsteemidega, et paremini saavutada Lissaboni eesmärke, milleks on majanduskasv, uute ja paremate töökohtade loomine ning Euroopa sotsiaalmudeli ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine;

12.

toetab juurdepääsu võimaldava, kõiki hõlmava ja paindliku tööturu loomist, tunnustades ja edendades info- ja sidetehnoloogilisi lahendusi ning võimaldades erinevat töökorraldust (nt kodus töötamine ja kaugtöö);

13.

leiab, et rohkem tuleks arvestada demograafiliste muutuste ja põlvkondadevaheliste küsimustega. Tuleks edendada eakatele inimestele mõeldud meetmeid, nagu paindliku tööajaga töö, pensionisüsteemid ja pensioniiga ning parem koolitus. Samuti on tarvis propageerida elukestvat õpet, paremaid koolitusvõimalusi ja noortele suunatud mentorprogramme;

14.

leiab, et rohkem tuleks viidata nii naiste kui kõigi teisi kodanike võrdse kohtlemise küsimustele. Lissaboni strateegia eesmärke silmas pidades esineb naiste hulgas veel suurel määral vaeghõivet ja paljud puuetega inimesed saavad anda tööturul oma panuse ja etendada täisväärtuslikku rolli. Seega tuleb võtta jätkusuutlikke meetmeid kitsaskohtade lahendamiseks paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsiooni raames;

15.

leiab, et paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsioon hõlmab nii stabiilsetes töötingimustes olevaid inimesi kui ka töötuid, samuti neid, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus. Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika peaks looma uusi võimalusi tööturule sisenemiseks neile, kes on tööturult kõrvale jäänud. See aitab edendada ka tööalast liikuvust ja töökohtade vahetamist stabiilsetes töötingimustes osalevate inimeste seas. Selles mõttes juhib komitee tähelepanu Euroopa Komisjoni viitele nihke kohta kindlalt töökohalt kindlale tööhõivele (mis tähendab, et eluaegne töökoht on praegu pigem erand kui reegel);

16.

leiab, et paindlikkuse ja turvalisuse eduks on vajalik tööturu osapoolte vastastikune usaldus ja dialoog ning nende tihe kaasamine Euroopa Liidu, liikmesriikide, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Väga keeruline on välja töötada üldiselt rakendatavaid näitajaid turvalisuse ja paindlikkuse kohaldamise hindamiseks. Paindlikkuse ja turvalisuse rakendamist liikmesriikides tuleks hinnata riiklike tegurite alusel, võttes arvesse poliitilisi, õiguslikke, institutsioonilisi ning tööturu tingimusi. Kõnealuseid aspekte tuleks silmas pidada Euroopa koostöö arendamisel;

17.

tööalase liikumise osas leiab, et sisemine paindlikkus moodustab kontseptsiooni olulise komponendi, kuna see pakub tööandjatele tootlikkuse ja konkurentsivõime alast arengut ning töötajatele pikemat tööperioodi konkreetses töökohas. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid ühinema kohaliku tasandi tööturu osapooltega, et määrata kindlaks ja kaotada sisemise paindlikkuse ja turvalisuse ees seisvad takistused (st töötajate vajadus omandada uusi oskusi), vähendades nii töölt vallandamist ja tarbetut liikumist;

18.

leiab, et sotsiaalkaitse puudus võib ohustada tööturu paindlikkust. Selle ohu vähendamiseks tuleks defineerida neli turvalisuse ja paindlikkuse põhimõtet ja neid võrdselt järgida;

19.

tervitades Euroopa Komisjoni kavatsust vähendada nn insaiderite (tööturul olevad töötajad) ja autsaiderite (töötud) vahel valitsevat lõhet, kutsub siiski tungivalt üles mitte kahjustama lõhe vähendamise tulemusena insaiderite õigusi ja kaitset (mis mõnel juhul on suhteliselt minimaalne);

20.

toetab seisukohta, et kõigis ELi liikmesriikides peaks olema aus ja õiglane tööõigus:

21.

juhib tähelepanu sellele, et paindlik Euroopa tööturupoliitika peab lähtuma elanikkonna elutingimustest ja vajadustest ning neid arvesse võtma. Paindlikkuse ja turvalisuse nimel ei tohi ühepoolselt nõrgendada piirkondlikke sotsiaalseid standardeid;

22.

komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et formuleeringud nagu „paindlikud ja kindlad lepingulised kokkulepped” annavad põhjust muretsemiseks, sest nad võivad tähendada ka tavapäraste töösuhete ulatuslikku dereguleerimist ebakindlate töösuhete suunas;

23.

on kindlal seisukohal, et Lissaboni strateegias on oluline nii töökohtade kvaliteet kui kvantiteet ning töötasu peaks olema suurem kui hüvitised. Kvaliteedi parandamise osas peaksid EL ja liikmesriigid innustama kaasavaid, jätkusuutlikke tööturge ja tegelema töötajate vaesumise ja diskrimineerimise taunitavate väljakutsetega ning kvantiteedi parandamise osas edendama aktiivset tööturupoliitikat, et võidelda töötusest tuleneva tegevusetusega. Töö on parim kaitse sotsiaalse tõrjutuse eest: töötus või tööturult eemalolek võib viia ühiskonna jagunemiseni;

24.

usub, et aktiivse tööturupoliitika ning paindlikkuse ja turvalisuse edendamine võib avaldada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele täiendavat survet aidata tööturust kõige kaugemal olevaid kodanikke;

25.

leiab, et tõelist edu on võimalik saavutada üksnes liikmesriikide ja Euroopa tasandi aktiivse tööturupoliitika ning oskuste ja tööhõivekavade detsentraliseerituks, kohalikuks ja motiveerivaks muutmise kaudu, kuna paljud programmid ja süsteemid nõuavad eeskirjade ja kriteeriumide kehtestamist, mis võivad takistada võtmerühmadel töötusest tulenevast tegevusetusest tööellu liikuda. Vajadusel peaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olema õigus riigi kehtestatud reegleid paindlikult rakendada, nt seda, kui kaua tööotsija peab hüvitist taotlema, enne kui tal on õigus aktiivse tööturupoliitika toetust saada, millist liiki toetust ja juhendamist peaksid saama korduva hüvitise saajad või millist koolitust on töötushüvitise saajana võimalik saada;

26.

leiab, et tööturud on kohaliku ja piirkondliku iseloomuga. Näiteks esineb erinevusi tööturgude kohalikes ja piirkondlikes tööhõive- ja palgamäärades, kohalike tööstuste vajadustes erinevate spetsiifiliste oskuste järele, hüvitise saajate, madala kvalifikatsiooni ning töötusest tuleneva tegevusetuse vahel kohalikes piirkondades, samuti ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele toetuse pakkujate vahel, kes keskenduvad kohalikele kogukondadele. Töötusest tuleneva tegevusetuse põhjuseid tuleb mõista ning neile keskenduda; mõnes rühmas on töötusest tuleneva tegevusetuse määr kõrgem, hõlmates hooldusstruktuuridest lahkuvaid lapsi, eakaid inimesi, üksikvanemaid, puuetega inimesi, endisi kurjategijaid, teatavaid etnilisi vähemusi ning uimasti- või alkoholisõltlasi ja vaimse tervise probleemidega inimesi;

27.

tunnistab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused nõustavad ja aitavad neid, kes on tööturust kõige kaugemal, kohandades liikmesriigi valitsuse aktiivset tööturupoliitikat vastavalt konkreetsetele üksikisikute ja kohalikele vajadustele. Nad koordineerivad vabatahtliku ja erasektoriga ning kogu avalikus sektoris sõlmitavaid partnerlusi, et viia kokku inimeste tööturule sisenemise toetamiseks vajalikke teenistusi ja organisatsioone. Neid tuleks innustada kasutama uusi ja uuenduslikke lähenemisviise ja meetodeid oskuste arendamise ja tööhõivepoliitika ühendamiseks. Partnerlused edendavad ühiseid prioriteete ühiste sihtide saavutamiseks ning võimaldavad tihti vahendite koondamist, et vältida tegevuse kattumist. Nii toimides saavutatakse konkreetsemaid tulemusi;

28.

leiab, et toetus aktiivse teavitustegevuse kujul (tihti kogukonna organisatsioonide poolt) on vajalik toetuse pakkumiseks enne ja pärast tööle sisenemist, tagamaks, et uued töötajad säilitaksid oma koha tööturul;

29.

leiab, et on tarvis tõhusaid ja kohandatud töövahendusteenuseid, mis võiksid tööotsijatele pakkuda nende jaoks õigeid ning nende huvidele ja oskustele võimalikult hästi vastavaid töökohti. Võimalused kindlustada oma ametialast profiili on alati paremad tööturul olles kui sellest eemale jäädes;

30.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on väga oluline roll oskuste tasemete ning koolituse ja hariduse pakkumise mõjutamisel. Nad on ka suured tööandjad ning seega on neil kohustus täiendada oma tööjõu ja laiema kogukonna oskusi;

31.

leiab, et elukestev õpe peaks olema tõeline ja inimestele terve elu jooksul kättesaadav. Kõiki tuleks innustada kasutama oma täielikku potentsiaali, mida peaksid tunnustama ja toetama nii tööandjad kui ka ühiskond. Koolituse ja täiendkoolituse kvaliteeti tuleks toetada nii enne kui ka pärast tööle asumist;

32.

on seisukohal, et on äärmiselt oluline innustada inimesi omandama ettevõtlusalaseid oskusi oma ettevõtte loomiseks, edendades nii kohaliku iseloomuga VKEde kasvu, kuna nad võtavad tööle kohalikke inimesi, kasutavad kohalikke teenuseid ja investeerivad kohalikku piirkonda;

33.

leiab, et koolitajad peaksid paremini välja selgitama, kes vajavad õppimisel abi, kuna madala sissetulekuga töökohtadel töötab jätkuvalt suur hulk arvutamis- ja kirjaoskuseta inimesi, ilma et nende vajadusi kunagi määratletaks;

34.

soovitab, et koolitust ja täiendkoolitust ning mõningal juhul ka ümberõpet peaksid osaliselt pakkuma tööandjad, sest nemad saavad kasu oma töötajate teadmistest ning peaksid seetõttu investeerima oskuste arendamisse. Kui kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võtavad endale täiendava vastutuse elukestva õppe tagamise eest juhul, kui töötajate suurem liikuvus vähendab tööandjate tahet töötajaid koolitada, vajavad nad piisavaid vahendeid;

35.

leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused reageerivad kiiresti ja tõhusalt tööhõive restruktureerimise mõjule, näiteks tootmisettevõtete sulgemisest tuleneva töölt vallandamise korral. Neil on teadmised ja kogemused Euroopa Sotsiaalfondi jm rahastatavate projektide väljatöötamiseks, et koolitada ja nõustada restruktureerimisest mõjutatud töötajaid ning täiendada nende oskusi nii, et oskused saaks siduda uute loodavate töökohtadega. Samuti peaksid Euroopa Globaliseerumisega Kohanemise Fondi vahendid olema kättesaadavad kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et nad saaksid reageerida ning pakkuda koolitust ja ümberõpet. Suure tööandja kaotamisel on pikaajaline mõju kohalikule kogukonnale. Muuhulgas vähendab see noorte oskuste arendamise ja tööhõivevõimalusi, mõjutab eri kohalikke kauba- ja teenusepakkujaid, samuti jääb selle tulemusel alles ettevõtte mahajäetud asukoht. Vastus kõnealustele väljakutsetele on partnerlus, et kõik organisatsioonid, sealhulgas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, liikmesriikide tööhõiveametid ja koolituskeskused, ametiühingud, kogukonna rühmad ja ettevõtted saaksid kooskõlastada oma tegevust, et tagada vahendite tõhus suunamine;

36.

leiab, et inimeste oskustega varustamine on õige, et nad kohaneksid uute väljakutsetega, kuid on arvamusel, et selleks, et inimesed saaksid maandada tööturu riske, on vaja kultuurilist muutust. Sellist suhtumise muutust on võimalik läbi viia üksnes juhul, kui paindlikkuse ja turvalisuse komponentidega ei kaasne tööõiguste kärpimine ning kui paindlikkuse ja turvalisuse kohaldamise mehhanism on tugeval alusel ja mõlemale poolele osutatakse võrdset tähelepanu;

37.

kutsub üles paremini siduma ELi tasandil paindlikkuse ja turvalisuse üle peetava arutelu ELi aktiivse kaasamise tegevuskavaga. EL ei tohiks unustada oma üldisemaid sotsiaalse kaasamise eesmärke ega Euroopa sotsiaalmudelit. Nõrgad sotsiaalse heaolu programmid takistavad paindlike tööturgude arengut ning aeglustavad majanduskasvu. Majanduslik kindlus on kõigi, nii vähest, keskmist kui ka suurt vastutust nõudval töökohal töötajate eeltingimus ning asjakohased sotsiaalkindlustussüsteemid peaksid pakkuma inimestele toetust töökohavahetuse ajal ja tööturule sisenemisel;

38.

kutsub üles korraldama liikmesriikides arutelusid keskvalitsuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja tööturu osapoolte vahel paindlikkuse ja turvalisuse saavutamiseks vajaliku sotsiaalkindlustuse taseme üle. Üleminekute tõhususe määrab liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide tugevus;

39.

on arvamusel, et kõrvuti valitsusväliste organisatsioonidega annavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused autsaideritele olulise sõnaõiguse. Kõige haavatavamate kaitset tuleks jätkata;

40.

tunnistab, et töötusest tulenev tegevusetus on jätkuvalt tõrksalt kõrge kogu ELis ning inimesed sõltuvad hüvitistest. Paljud neist on korduva hüvitise saajad. Komitee on arvamusel, et tõelist edu on võimalik saavutada üksnes liikmesriikide ja Euroopa tasandi oskuste ja tööhõivekavade detsentraliseerituks, kohalikuks ja motiveerivaks muutmise kaudu;

41.

ka neis liikmesriikides, kus riigi tasandil kehtestatakse sotsiaalkindlustushüvitiste ja tööturu sekkumiste kogueelarve, peaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema õigus hallata nimetatud rahalisi vahendeid riiklikus raamistikus oma äranägemise järgi, võimaldades neil kasutada raha võimalikult tõhusalt, vähendamaks hüvitise saajate arvu.