16.2.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/27

1.1

Jätkates oma arvamust ühenduse õigustikku käsitleva rohelise raamatu kohta (1) ja arvamust komisjoni teatise kohta, mis käsitleb direktiivi sidevahendi abil sõlmitud lepingute kohta (2), toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni algatust vaadata pakutud vormis läbi direktiiv 94/47/EÜ (3), võttes arvesse komitee alljärgnevaid märkusi ja soovitusi (4).

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub üldjoontes komisjoni ettepaneku põhiideega laiendada direktiivi kohaldamisala, määratleda ja selgitada uute toodete olemust, karmistada lepingueelse ja lepingu kehtimise ajal esitatava teabe nõudeid, ühtlustada taganemisperiood ning keelata mis tahes maksed kõnealuse perioodi jooksul.

1.3

Komitee tervitab ettepaneku minimalistlikku lähenemisviisi, mis annab liikmesriikidele võimaluse astuda täiendavaid samme tarbijate kaitsmiseks vastavalt asutamislepingus sätestatud põhimõtetele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab siiski, et vastavalt ühenduse õigustiku läbivaatamist käsitlevas rohelises raamatus sätestatud komisjoni enda põhimõttele on just selles valdkonnas maksimaalne ühtlustamine õigustatud — seda arutlusel oleva õiguse ainulaadse olemuse tõttu ning selle mitmekülgse õigusliku olemuse kujundamise ja selle konkreetsete omaduste märkimisväärsete erinevuste tõttu riiklikul tasandil, millel on eri riikide õigussüsteemides äärmiselt erinevad tagajärjed, eriti seoses lepingute tühistamise, kehtetuks tunnistamise või lõpetamisega.

1.4

Komitee avaldab seetõttu kahetsust, et kuigi komisjon tunnistab, et enamik kõnealuses sektoris esinevaid probleeme on oma olemuselt tihti piiriülesed ning seetõttu ei saa liikmesriigid neid üksi korralikult lahendada just riiklike õigusaktide erinevuste tõttu, tegeleb ta lõpuks siiski vaid mõningate nimetatud õigustega seonduvate aspektidega. Taas on terve hulk olukordi jäetud liikmesriikide otsustada, mis ei aita peaaegu mingil moel kaasa ettepanekus kirjeldatud probleemide lahendamisele.

1.5

Lisaks, kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub minimaalse ühtlustamise süsteemi vastuvõtmisega, leiab komitee kooskõlas teiste ELi institutsioonidega (5), et tarbijate õiguste kaitse meetmete tase on seatud liiga madalale. Kogemused näitavad, et suur enamus liikmesriike ei ole nimetatud klauslit kasutanud või on vastupidiselt otsustanud sõnasõnalise lähenemisviisi kasuks (6). Järelikult ei ole asjakohast tarbijakaitse taset saavutatud ning seetõttu kutsub komitee komisjoni üles subsidiaarsuse põhimõtet austades reguleerima ettepaneku teisi sama olulisi aspekte, võttes lähtekohaks tarbijakaitse kõrgema taseme.

1.6

Seetõttu soovitab komitee parandada mitmeid sätteid, milles käsitletakse kõnealuste õiguste suhtes kohaldatavat õigussüsteemi, põhilepingu sisu ja selle seost täiendavate lepingutega, eriti mitteseotud laenulepingutega, et tagada piisav tarbijakaitse ja seda laiendada.

1.7

Sarnaselt varasemate arvamustega (7) rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kui oluline on asjakohase teabe edastamine lepingu osapooltele, eelkõige vähemteadlikele tarbijatele. Seetõttu leiab komitee, et ei oleks kasulik välja jätta liikmesriikide võimalust viia sisse proportsionaalne ja hoiatav kriminaalvastutus direktiivis sätestatud õiguste tõsise rikkumise korral. Rikkumise tunnusjooni tuleb asjakohaselt ja üksikasjalikult selgitada.

1.8

Komitee kutsub komisjoni üles viima läbi konsulteerimisdokumendile (8) laekunud vastuste üksikasjaliku analüüsi. Eelkõige tuleks analüüsida nende liikmesriikide vastuseid, kellega kõnealuse dokumendi osas konsulteeriti, kuid keda direktiivi rakendamise aruandes (9) ei käsitletud. Aruandes käsitleti vaid 15 liikmesriiki. Komisjon peaks uurima ka võrdlusanalüüsi, milles käsitletakse 25 liikmesriiki (10) ning mis keskendub liikmesriikide erinevustele.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitab rea konkreetseid muudatusettepanekuid (11) ja soovitusi, mis on suunatud ettepaneku õiguslike aspektide parandamisele ning juba teistes direktiivides, eriti ebaausate kaubandustavade direktiivis (12) sisalduvate ideede, kontseptsioonide ja tavade konsolideerimisele ja ühtlustamisele. Neid tuleb arvesse võtta selleks, et edendada tarbija turvalisust ja usaldust nimetatud tüüpi lepingute suhtes, mis tihti toetuvad agressiivsetele turundus- ja müügikampaaniatele (13).

2.1

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 1994. aasta direktiiv 94/47/EÜ ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte. Ettepanek on järg Euroopa Ülemkogu 13. aprilli 2000. aasta järeldustele direktiivi rakendamise aruande (14) kohta ning Euroopa Parlamendi 4. juuli 2002. aasta resolutsioonis (15) esitatud soovitustele.

2.2

Direktiivi läbivaatamist on kavandatud alates tarbijapoliitika strateegiat 2002–2006 käsitleva komisjoni teatise (16) vastuvõtmisest. Läbivaatamine moodustab osa nn tarbijaalasest ühenduse õigustikust, mis on sätestatud asjaomases rohelises raamatus (17).

2.3

Pöörates tähelepanu olukordadele, mis põhjustavad probleeme direktiivi rakendamisel, leiab komisjon, et kõnealuse sektori turu arengud on toonud kaasa märkimisväärse arvu uusi tooteid, mis hõlmavad küll puhkusemajutuse kasutamist, kuid mis jäävad väljapoole direktiivi kohaldamisala.

2.4

Juba 1999. aastal koostatud komisjoni aruandes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/47/EÜ rakendamise kohta (18) rõhutati lugematuid puudusi direktiivi ülevõtmisel ning selle järeldused võeti vastu 2000. aasta aprillis toimunud ülemkogul (19), milles sätestati rida tegureid, mida tuleks direktiivi läbivaatamisel arvestada.

2.5

Ka Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja tarbijapoliitika komisjoni 2000. aasta arvamuses (20) rõhutati direktiivis sätestatud tarbijakaitsemeetmete aktsepteeritavat miinimumtaset.

2.6

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2002. aasta resolutsioonis soovitati omakorda komisjonil võtta meetmeid kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks.

2.7

Nimetatud põhjustel leiab komisjon, et direktiivi läbivaatamine on pakiline ja isegi esmatähtis küsimus, arvestades „tarbijate probleemide pakilisust, eelkõige seoses edasimüügi ja uute toodetega”, mida „turustatakse samamoodi kui osaajalise kasutamise õigusi ja mis on ka majanduslikult suures osas sarnased”, nagu „puhkuseklubi ja (…) edasimüügilepingud”.

2.8

Selle peamiste põhjenduste hulgas rõhutab komisjon vajadust ajakohastada lepingueelse ja lepingu kehtimise ajal edastatava teabe nõudeid, keelata ettemaksed taganemistähtaja jooksul, ühtlustada taganemisperiood ning kaaluda kriminaalvastutuse kehtestamist.

2.9

Peamiste asjaomaste osapooltega konsulteeriti aastatel 2004–2006 peetud kohtumiste käigus.

2.10

Komisjon avaldas konsulteerimisdokumendi (21) pärast seda, kui talle oli laekunud mitmeid osaajalise kasutamise õigusega seotud kaebusi, eelkõige seoses uute toodetega, nagu puhkuseklubid ja teatud puhkusemajutuslepingud (sooduspakkumised, vahetus- ja edasimüük). Kõnealuseid küsimusi arutati ka ühenduse õigustiku läbivaatamiseks kokku kutsutud liikmesriikide ekspertide alalise töögrupi kohtumisel 2006. aasta märtsis.

2.11

Läbivaatamise ettepanek sisaldub komisjoni programmis ühenduse õigustiku kaasajastamiseks ja lihtsustamiseks (22).

2.12

Komisjon on seisukohal, et kõnealuse ettepaneku õiguslik alus peaks olema jätkuvalt asutamislepingu artikkel 95 (siseturu lõpuleviimine) ning et kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ei peaks komisjon esitama märkusi osaajalise kasutamise õiguste õigusliku olemuse kohta, austades liikmesriikide eri seisukohti kõnealuses küsimuses.

2.13

Komisjon rõhutab probleemi piiriüleseid aspekte ning leiab, et „Suurem osa tarbijakaebusi käsitlevad piiriüleseid probleeme”. Siiski ei käsitle komisjon kõik aspekte, „vaid ainult kõige probleemsemaid küsimusi, mis vajavad ühenduse sekkumist”, jättes kõik muud aspektid riiklike õigusaktide pädevusvaldkonda. Komisjon on jätnud välja igasugused viited lepingu lõpetamise õigusele (mis kaeti direktiivis 94/47/EÜ), seda isegi juhul, kui see on seotud taganemisõigusega.

3.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust, kuid märgib selle hilisust, arvestades, et probleeme täheldati juba 1999. aastal ning seega oleks saanud need lahendada juba mõnda aega tagasi.

3.1.2

Samuti märgib komitee, et mõningad kõnealuses dokumendis välja toodud küsimused tõstatas komitee juba oma 24. veebruari 1993. aasta arvamuses (23), kui direktiivi koostati.

3.1.3

Komitee on seisukohal, et õiguslik alus peaks olema pigem asutamislepingu artikkel 153 kui artikkel 95, sest küsimus ei ole seotud üksnes ühtse turu, vaid ka tarbijakaitsega.

3.1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub ettepaneku kohaldamisala laiendamisega, et hõlmata ka teatud vallasvara, et tõhusalt tegeleda turu pidevate uute arengutega.

3.1.5

Komitee toetab ettepanekus esitatud muudatusi kehtivates määratlustes (24), sest need on praegu kõnealuses sektoris turustatavate uute toodete suhtes asjakohasemad.

3.1.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab keelu säilitamist igasugusele maksele või ettemaksele, kuna keeld on tõhus vahend võimaldamaks tarbijatel kasutada oma õigust lepingust taganeda ilma, et neile avaldataks majanduslikku survet. Samuti leiab komitee, et sätete laiendamisega kolmandatele osapooltele võetakse asjakohaselt arvesse vahetus- ja edasimüügilepinguid.

3.1.7

Komitee tervitab ka lepingust taganemise perioodi pikendamist 14 päevani, ühtlustades sellega kõnealuse protsessi tähtajad, kuid komitee oleks eelistanud tähtaja arvestamist tööpäevades, mitte kalendripäevades, nagu ta on sedastanud ka varasemates arvamustes (25). Tasub märkida, et nõukogu tegi direktiivi 97/7/EÜ vastu võttes avalduse, milles kutsus komisjoni üles uurima võimalust tarbijakaitse direktiivides sisalduva taganemisperioodi arvutamise meetodite ühtlustamiseks.

3.1.8

Vastavalt varasemates arvamustes (26) sedastatule ja ilma et see piiraks ettepaneku artiklis 1 sätestatut, leiab komitee, et on äärmiselt oluline, et komisjon esitaks taganemise ja lõpetamise olemuse, piirangute ja mõjude üksikasjalikuma määratluse. Vastupidisel juhul ei ole õigusaktide ühtlustamist võimalik saavutada, sest iga liikmesriik võtab vastu oma õigusaktid, millel on vältimatud tagajärjed piiriüleste suhete arendamisele.

3.1.9

Kuna kõnealuse direktiivi eesmärk on sellist liiki õigust puudutavate riiklike õigusaktide ühtlustamine, leiab komitee, et vastupidiselt ettepaneku 4. põhjendusele ning vaatamata eri riikide erinevustele peaks komisjon minema kõnealuste õiguste õigusliku olemuse (27) kindlaksmääramisel kaugemale. Teisisõnu peaks komisjon määratlema, kas tegemist on asjaõiguse või võlaõigusega. Vastasel juhul ei aita ettepanek täheldatud probleeme lahendada. Seega peaks ta sätestama põhinõuded õigusele vastamiseks ning eelkõige juhul, kui tegemist on asjaõigusega, registreerimise vältimatud tagajärjed.

3.1.9.1

Seetõttu kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni üles kehtestama osaajalise kasutamise õiguste õigusliku olemuse määratluse, ükskõik kas need õigused võtavad asjaõiguse või isikliku kohustusega seotud õiguse (õigus teenusele) kuju, koos vältimatute tagajärgedega Brüsseli määruse ja Rooma I määruse kohaldatavatele põhimõtetele. Kui seda ei tehta, ei ole soovitud ühtlust ega tarbijate ja kauplejate usaldust võimalik saavutada. Tegelikult on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba eespool viidatud arvamuses (28) andnud panuse nimetatud määratlusse, sedastades, et osaajalise kasutamise leping on kas asjaõigusest tulenev (in rem) või isiklik õigus (in personam). See ei ole üürimisõigus, kuna üürimisõigused ei sisalda õiguste ülekandmist. Ülekantud õigus kehtib jagamata ühikule, nt jagamata korter, ning on (või võib olla) oma olemuselt tegelik omandiõigus.

3.1.10

Ilma et see piiraks kõnealuse õiguse õiguslikku vormi, mis võib olla sui generis, või just sel põhjusel, tervitab komitee asjaolu, et direktiivi ettepanekus on määratletud mõningad selle õiguse peamised aspektid: nii kinnis- kui vallasvara kaasamine koos õigusega majutuse (viitab ööbimisele) kasutamisele tasu eest, kestusega vähemalt üks aasta.

3.1.11

Komitee kutsub komisjoni sätestama lisaks artiklis 2 juba loetletud toodetele klausli (mis sisaldaks peamiste aspektide määratlust), et lihtsustada selle kohandamist ükskõik millisele tootele (29), mis võidakse turule tuua pärast direktiivi jõustumist ning mis ei vasta uute toodete määratlustes kehtestatud nõuetele.

3.1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et võimalus, et tarbijad peavad hüvitama taganemise õiguse kasutamise selleks ettenähtud aja jooksul või selle eest maksma, kahjustab nimetatud õigust, mis on rajatud ideele, et tarbija ei pea midagi põhjendama ega mingit summat maksma. Seega tuleks ettepaneku artikli 5 lõiked 5 ja 6 välja jätta.

3.1.13

Komitee juhib komisjoni tähelepanu hiljuti vastu võetud ebaausate kaubandustavade direktiivile (30) tehtud viitele ning nõustub sellega. Komitee märgib siiski, et kõnealuse direktiivi artiklites 14 ja 15 ei viidata praegu kehtivale direktiivile. Samuti ei tehta ühtegi sellist viidet praegu arutlusel olevas ettepanekus.

3.1.14

Kuigi komitee nõustub ühtlustamise miinimumnõuetega, leiab ta, et direktiivi ettepanek on piiravam kui praegu kehtiv direktiiv, andes liikmesriikidele küll võimaluse võtta tarbijate suuremat kaitset võimaldavaid meetmeid, kuid seda ainult taganemisõiguse osas (seoses taganemisõiguse kasutamise algusaja, kasutamise korra ja õiguslike tagajärgedega). Kehtiva direktiivi artiklis 11 (31) võimaldatakse nimetatud võimaluse laiemat kasutust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub seega komisjoni üles säilitama samalaadse sätte.

3.1.15

Komitee on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama tõhusa sanktsioonide süsteemi, mis ei oleks suunatud ainult direktiivis sätestatud kohustuste rikkumist takistavatele tavadele, vaid seda ka õiguskindluse ja turvalisuse põhjustel (32). Komitee toetab võimalust, et komisjoni poolt varem määratletud raamistikus (33) võivad liikmesriigid ja mitte komisjon kehtestada kriminaalvastutuse, mis on proportsionaalne, kuid piisav eriti tõsiste rikkumiste takistamiseks.

3.1.16

Et takistada direktiivi kiiret aegumist, nõustub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee regulaarse läbivaatamise klausli lisamisega, mis praeguses direktiivis puudub.

3.1.17

Kuigi mõne liikmesriigi (34) suhtes on algatatud kohtuasi seoses direktiivi teatud sätete ebakorrektse riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmisega, märgib komitee siiski üllatunult komisjoni suutmatust tegutseda eelkõige seoses direktiivi riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise tähtaja mittetäitmisega (30. aprill 1997). Kõnealuse tähtaja täitsid vaid kaks liikmesriiki (35). Seega kutsub komitee komisjoni üles olema seoses uue direktiiviga rangem selliste ilmsete rikkumiste suhtes ELi õigusaktide rakendamisel.

3.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et artikli 2 lõike 1 punktis g esitatud määratlus koos artikli 7 sätetega on liiga piirav, sest just täiendavus on see, mis iseloomustab lisalepingute olemust Seetõttu tuleks arvestada pigem täiendavust kui alluvust, kuna enamik, eriti laenuga seotud lepinguid on välistest teguritest tulenevad lepingute kombinatsioonid, mis oma õigusliku olemuse tõttu on juriidiliselt eraldiseisvad ning ei vasta sellisena praegu pakutud määratlusele.

3.2.2

Komitee ei nõustu artikli 3 lõike 2 sõnastusega, eelkõige sellega, mis puudutab kirjalikku teavet, mis esitatakse ainult seda soovivale tarbijale ning vajadusel. Kuna kõnealune artikkel puudutab lepingueelset teavet, mille alusel tarbija teeb otsuse lepingu allkirjastamise kohta, leiab komitee, et sellise kirjaliku teabe esitamine peaks olema kohustuslik, ning kutsub komisjoni lisama kõnealuse sätte direktiivi ettepanekusse.

3.2.3

Komitee kutsub komisjoni üles asendama artikli 3 lõike 4 ja artikli 4 lõike 1 ning I lisa punkti l, III lisa punkti f ja IV lisa punkti d praegu kehtiva direktiivi artiklis 4 (36) sisalduvatele sätetele samalaadsete sätetega, mis võimaldaks tarbijate suuremat kaitset. Sellega muudetakse kohustuslikuks teabe esitamine tarbija liikmesriigi keeles ning nõutakse ka kinnitatud tõlget selle liikmesriigi keelde, kus kinnisasi asub, eriti igasugustes registreerimisnõudeid puudutavates küsimustes.

3.2.3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee prognoosib siinkohal ettevõtjate poolt standardlepingute laialdast kasutuselevõttu, mis võimaldavad tarbijal vaid kinnitada keelevalikut ning ei paku vabadust keelt valida või selles osas läbi rääkida. See võib viimaste majandushuve tõsiselt kahjustada.

3.2.4

Komitee kutsub komisjoni üles muutma artikli 4 lõike 2 sõnastust, jättes välja väljendi „kui pooled on otseselt nii kokku leppinud”, sest tegemist on olulise teabega, mida ei peaks jätma asjaomaste osapoolte otsustada. Varasemad kogemused on näidanud, et kõnealuse väljendi lisamisel hakkavad ettevõtjad tegema ühepoolselt ettepanekuid kasutada standardlepinguid ning tarbijal ei jää muud üle, kui nõustuda.

3.2.4.1

Samuti leiab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et komisjon peaks õiguskindluse ja turvalisuse eesmärgil selgitama/ühtlustama, millised „ettevõtjast sõltumatud asjaolud” moodustavad lepingu lahutamatu osa artikli 4 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

3.2.4.2

Seoses kõnealuse artikliga kutsub komitee komisjoni üles kehtestama kõnealuse teabevahetusmeetodi. Teave tuleks edastada asjakohasel, objektiivsel ja selgel viisil (37) ning tekst peaks olema trükitud kergestiloetava kirjasuurusega (38).

3.2.5

Komitee soovitab komisjonil selgitada artikli 4 lõikes 3 olevat fraasi „juhib ettevõtja selgesõnaliselt tarbija tähelepanu”, sest selle konkreetne õiguslik tähendus on ebaselge.

3.2.6

Kui artikli 5 lõikest 1 tuleb aru saada nii, et selles sätestatakse kaks lepingust taganemise õiguse kasutamise perioodi, kutsub komitee komisjoni sätestama vaid ühe sätte, millega antakse tarbijale õigus lepingust taganeda 14 päeva jooksul pärast lepingu allkirjastamist, juhul kui sellele on eelnenud varasem siduv leping, eeldusel et kinnisasja ei ole vahepeal kasutatud.

3.2.7

Sarnaselt oma varasematele arvamustele kutsub komitee komisjoni üles määratlema teabevahetuse olemust lepingust taganemisest teavitamise korral tagamaks, et mõlemal osapoolel on tõendid teabe edastamise kohta. Tegelikult on kehtivas direktiivis kasutatud sõnastus asjakohasem (39).

3.2.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et artikli 8 pealkiri tuleks asendada pealkirjaga „õiguste kohustuslikkus”, arvestades et kõnealuse artikli eesmärk ei ole kehtestada direktiivi imperatiivsus, vaid tagada õiguste kaasamine ning see, et neid ei piirataks sõltumata kohaldatavast õigusaktist.

3.2.9

Seoses kohtu või haldusasutuse antava õigusabiga leiab komitee, et ebaausate kaubandustavade direktiivi (40) artiklites 11 ja 12 sisalduvad sätted on asjakohasemad, kuna need on laiaulatuslikumad ja põhjalikumad. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles asendama ettepaneku artikli 9 samalaadsete sätetega.

3.2.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib juhtida komisjoni tähelepanu ettepaneku eri keeleversioonide sõnastusele, sest ettepanek sisaldab väga hoolikat tõlkimist nõudvaid küsimusi (41).

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et lisaks juba eespool nimetatud väljajätmistele, jäetakse ettepanekus kõrvale muud küsimused, millele võiks direktiivi läbivaatamisel tähelepanu pöörata.

Eelkõige kehtib see järgmiste aspektide puhul:

—

(…) leping ja artikli 3 lõikes 1 nimetatud dokument koostatakse ostja valikul selle liikmesriigi keeles või ühes keeltest, mille resident on ostja, või selle liikmesriigi keeles või ühes keeltest, mille kodanik on ostja, kusjuures see keel peab olema ühenduse ametlik keel või need keeled peavad olema ühenduse ametlikud keeled. Liikmesriik, mille resident on ostja, võib siiski nõuda igal juhul lepingu koostamist vähemalt tema keeles või keeltes, mis peavad vastavalt olema ühenduse ametlik keel või ametlikud keeled, ja

—

müüja annab ostjale lepingu kinnitatud tõlke, mis on selle liikmesriigi keeles või ühes keeltest, kus kinnisasi asub; kõnealune keel või keeled peavad vastavalt olema ühenduse ametlik keel või ametlikud keeled.”