13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/75

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et Euroopa Liidu kodanike õigus kolmandates riikides pakutavale diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele on ELi kodakondsuse konkreetne väljund.

1.2

Sellega seoses tõstab ka komitee esile vajaduse teavitada kodanikke kõnealusest õigusest senisest tõhusamalt, ning peab seniste teabekampaaniate abil saavutatud tulemusi ebapiisavaks. Komitee nõuab, et ELi ja liikmesriikide teavitamistegevusse kaasataks kodanikuühiskonna organisatsioonid, kelle liikmed reisivad kolmandatesse riikidesse.

1.3

Komitee märgib, et reisijatele mõeldud ELi internetiportaal (www.travelvoyage.consilium.europa.eu) ei anna mingisugust teavet selle kohta, kas valitud kolmandas riigis on vastaval liikmesriigil esindus, samuti puuduvad kõnealuste diplomaatiliste esinduste aadressid ja kontaktandmed. Komitee soovitab nimetatud andmete ja kogu muu vajaliku teabe koondamist hõlpsasti juurdepääsetavale ja hästi meeldejääval internetiaadressil asuvale veebisaidile.

1.4

EÜ asutamislepingu artiklis 20 sõnastatud õigusest diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele kolmandates riikides tuleb kohustuslikus korras teatada kõikides ELi liikmesriikides väljastatavates passides.

1.5

Senisest paremini tuleb kooskõlastada kolmandatesse riikidesse reisivatele inimestele antavaid soovitusi ja avaldada need vormis, mis tagab nendele juurdepääsu võimalikult paljudele inimestele, nt punktis 1.3 mainitud internetiaadressil.

1.6

Komitee soovitab kõikide diplomaatilise ja konsulaarkaitsega seotud meetmete avaldamist mitte ainult Euroopa Liidu Teatajas, vaid ka nende levitamist kõikide liikmesriikide meedias ja nende kaasamist Euroopa Komisjoni teabevahetusstrateegiasse.

1.7

Komitee kiidab heaks liikmesriikide poolt kolmandates riikides pakutava konsulaarkaitse ulatuse ja õigusliku aluse ühtlustamise ning taotleb komisjoni kohest tegutsemist liikmesriikide õigusnormide ühtlustamiseks. Seoses kõnealuse valdkonna õigussätete ühtlustamisega tuleb avalikustada iga liikmesriigi antava kaitse ulatus ja tingimused.

1.8

Komitee tervitab ettepanekut laiendada Euroopa kodanikule antavat kaitset tema perekonna liikmetele, kes ei ole ELi liikmesriigi kodanikud.

1.9

Komitee ühineb ettepanekuga laiendada diplomaatilist ja konsulaarkaitset ka Euroopa kodanike ja nende mõne kolmanda riigi kodakondsust omavate perekonnaliikmete surnukehade isiku kindlakstegemisele ja surnukeha kodumaale toimetamisele. Komitee kutsub üles liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud Euroopa Nõukogu 26. oktoobri 1973. aasta surnukehade üleandmist ja transportimist käsitlevat konventsiooni, võimalikult kiiresti kõnealuse konventsiooniga ühinema (konventsiooni on seni ratifitseerinud vaid 15 liikmesriiki).

1.10

Komitee soovitab lihtsustada kolmandas riigis viibivatele ELi kodanikele rahalise abi andmise menetlust, eelkõige selle kaudu, et neil võimaldatakse maksta ettemaksed tagasi otse abi andnud riigi ametivõimudele. Ettemakset ei oleks vaja tagasi maksta väga väikeste summade puhul ning tuleks luua lihtsalt toimiv süsteem liikmesriikide vastastikuste nõuete hüvitamiseks.

1.11

Ühiste esinduste loomisega piirkondades, kus liikmesriigid on suhteliselt vähe esindatud, tehakse kindlasti samm edasi. Sellega seoses tuleb siiski välja selgitada kõik õigusnormidest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevad küsimused. Komitee soovitab aktiivselt kasutada teisi koostöövorme, näiteks lähetada mõnes riigis mitte esindatud liikmesriikide konsulaarametnikke seal esindatud liikmesriikide diplomaatilistesse või konsulaaresindustesse, sõlmida kokkulepet, et ühe liikmesriigi konsulaaresindus täidab konsulaarkohustusi ka mõne teise liikmesriigi või teiste liikmesriikide jaoks, või nimetada sama isik mitme liikmesriigi konsulaartöötajaks kooskõlas konsulaarsuhete Viini konventsiooni artiklitega 8 ja 18 ning kasutada liikmesriikide konsulaarpersonalile suunatud koolitusprogramme.

1.12

Komitee soovib, et ELi kodanikele kolmandates riikides antava konsulaarkaitse alase koostööga tegeleva töörühma (COCON) koostatud suunised muudetaks õiguslikult siduvaks, et vältida kolmandas riigis viibimisel abi vajavate ELi kodanike sattumist õiguslikult määramatusse olukorda.

1.13

Kolmandas riigis esindatud liikmesriikide diplomaatilistel ja konsulaaresindustel peaks olema regulaarselt ajakohastatav loetelu kolmandas riigis mitte esindatud liikmesriikide pädevate ametiasutuste kontaktandmetega. See tagaks ühenduse kodanikele vajadusel võimaluse võtta ühendust asjaomaste ametiasustustega. Kõnealustel diplomaatilistel ja konsulaaresindustel peaks samuti olema tõlkide nimekiri, kelle töökeelte hulka kuuluvad kolmandas riigis mitte esindatud liikmesriikide keeled.

1.14

Euroopa Komisjoni delegatsioonid kolmandates riikides võiksid anda panuse ELi kodanike konsulaarkaitsesse, rakendades kogemusi nende pädevusalasse kuuluval ELi liikmesriikide laevade ja kalastajate kaitsmisel.

1.15

Tuleb tugevdada komisjoni osa kolmandates riikides Euroopa kodanikele antava diplomaatilise ja konsulaarkaitse alase tegevuse kooskõlastamisel.

2.1

Euroopa Komisjon avaldas 28. novembril 2006 rohelise raamatu Euroopa Liidu kodanike diplomaatilise ja konsulaarkaitse kohta kolmandates riikides. Õigus diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele on tagatud Maastrichti lepinguga. EÜ asutamislepingu artiklis 20 on sätestatud, et „igal liidu kodanikul on kolmanda riigi territooriumil, kus ei ole esindatud see liikmesriik, mille kodanik ta on, õigus saada kaitset iga teise liikmesriigi diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt samadel tingimustel kui selle teise liikmesriigi oma kodanikel” (1). Kõnealune õigus sisaldub ka 2000. aastal pidulikult väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (artikkel 46) (2). Asutamislepingu artikli 20 kohaselt kehtestatavad liikmesriigid omavahel vajalikud eeskirjad ning alustavad nimetatud kaitse kindlustamiseks tarvilikke rahvusvahelisi läbirääkimisi.

2.2

Liikmesriikide poolt vastuvõetud otsuses 95/553/EÜ (3) on loetletud viis juhtu, millel ELi kodanik võib pöörduda mõne teise kui oma päritoluliikmesriigi diplomaatilise esinduse poole diplomaatilise või konsulaarkaitse saamiseks:

Liikmessriikide diplomaatilised esindused kolmandates riikides võivad ELi kodanikke abistada ka muudel juhtudel, kui viimane seda taotleb.

2.3

Mõne liikmesriigi diplomaatiliselt esinduselt abi taotlev kodanik peab tõestama, et tal on Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus, esitades passi või isikuttõendava dokumendi. Dokumentide kaotamise või varastamise korral võidakse vajadusel kontrollida taotleja kodakondsust selle liikmesriigi ametiasustuste juures, mille kodakondsust ta väidab omavat. Liikmesriigid on kokku leppinud ELi kodanikele rahalise ettemakse tegemise tingimustes. Ettemakse eeltingimus on, et taotleja peab saama loa päritoluriigi välisministeeriumilt või diplomaatiliselt esinduselt. On ette nähtud, et kõnealune otsus vaadatakse läbi viie aasta pärast alates selle jõustumisest, mis toimus alles 2002. aasta mais.

2.4

Liikmesriigid on konsulaarkoostöö edendamiseks loonud vastava töörühma (COCON), mille ülesandeks on teabe vahetamine. Töörühm koostas mittekohustuslikud suunised Euroopa Liidu kodanike konsulaarkaitse kohta kolmandates riikides (4).

2.5

Komisjoni teatises Haagi programmi rakendamise kohta on esitatud mõned ettepanekud, mis käsitlevad diplomaatilist ja konsulaarkaitset (5). Prantsusmaa endine välisminister Michel Barnier on koostanud üksikasjaliku aruande, mille ta esitas Euroopa Liidu Nõukogule ja milles ta tegi rea ettepanekuid mitmesuguste meetmete kohta kodanikukaitse süsteemi loomiseks ELis ja väljaspool Euroopa Liidu piire, süsteem hõlmaks muu hulgas ka diplomaatilist ja konsulaarkaitset (6). Austria eesistumise ajal võttis nõukogu oma 15. juuni 2006. aasta aruandes kokku meetmed, mille eesmärk on parandada Euroopa Liidu kodanike kaitset kolmandates riikides (7). 2007. aastal esitab komisjon oma viienda aruande Euroopa Liidu kodakondsuse kohta, milles peaks tehtama muu hulgas mitu ettepanekut diplomaatilise ja konsulaarkaitse parandamiseks.

2.6

ELi kodanike kaitse osutub üha olulisemaks, arvestades kolmandatesse riikidesse reisivate ELi kodanike arvu suurt kasvu (igal aastal reisib 180 miljonit eurooplast ELi mitte kuuluvatesse riikidesse) ja mitme liikmesriigi diplomaatilise esinduse puudumist teatavates kolmandates riikides. Eurobaromeetri 2006. aasta juuli uuringust selgus, et pooled Euroopa Liidus elavad isikud plaanivad kolme järgneva aasta jooksul reisida mõnda kolmandasse riiki (8).

2.7

Seetõttu kavatseb komisjon konsulteerida sidusrühmadega rohelises raamatus esitatud meetmete küsimuses, mille eesmärk on tugevdada Euroopa kodanikele kolmandates riikides pakutava kaitse põhimõtet, kuna tegu on põhiõigusega, mille Euroopa Liidu kodakondsus tagab igale ühenduse kodanikule. Kõnealustes meetmetes arvestatakse ka kogemustega, mis on seotud selliste looduskatastroofide nagu 2004. aasta tsunami ja orkaani Katrina, Balkani ja Liibanoni relvastatud konfliktide ning Bali saarel ja Sharm-el-Sheikis toime pandud terroriaktide tagajärgedega.

2.8

Kavandatud meetmete hulka kuuluvad järgmised:

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et ELi kodanike õigus neile kolmandates riikides pakutavale kaitsele, mille tagab mõne teise liikmesriigi kui taotleja päritoluriigi esindus, kujutab endast konkreetset näidet kasust, mida toob endaga kaasa Euroopa Liit. Kõnealune õigus tugevdab ühtekuuluvustunnet ja see on Euroopa Liidu kodakondsuse konkreetne väljund.

3.2

Sellega seoses peab komitee vajalikuks, et kodanikke teavitataks senisest paremini õigusest konsulaarkaitsele kolmandates riikides. Praegustest andmetest selgub, et teavitatuse tase on äärmiselt madal. Eurobaromeetri uuringust tuli välja, et ainult 23 % mõnda kolmandasse riiki reisida kavatsevatest ELi kodanikest on teadlikud kõnealusest õigusest. Ei piisa vaid sellest, et paigutada sadamatesse, lennu- ja raudteejaamadesse reklaamplakateid ning jagada reisibüroode vahendusel brošüüre ja voldikuid. Teavitamistegevusse tuleb kaasata ka ettevõtjate, tööandjate ja valitsusvälised organisatsioonid, arvestades asjaolu, et suure osa kolmandasse riiki reisivatest inimestest ei moodusta mitte turistid, vaid ettevõtjad, ärimehed, töötajad või humanitaarabiorganisatsioonides töötavad inimesed. Euroopa Liidu internetiportaalis paiknevad konsulaarkaitsealasele teabele viitavad lingid võiks paigaldada nende organisatsioonide veebisaitidele, mille liikmed reisivad kolmandatesse riikidesse.

3.3

Selleks, et inimesed saaksid kasutada õigust kaitsele kolmandates riikides, on esmatähtis, et nad teaksid, millistel liikmesriikidel on esindus asjaomases riigis ja millised on esinduse kontaktandmed. Andmeid on väga raske teada saada, ja aadressil www.travelvoyage.consilium.eu paikneva, kõnealuseid andmeid jagava kodulehekülje töökindlus jätab soovida. Komitee soovitab kõnealuse ja muu teabe koondamist hõlpsasti juurdepääsetavale ja hästi meeldejääval aadressil asuvale internetiportaalile, mida võiks hädaolukorras konsulteerida ka kolmandas riigis, saamaks vajalikku teavet.

3.4

Kõikidesse ELi liikmesriikide väljastatavatesse passidesse tuleb kohustuslikus korras trükkida teave EÜ asutamislepingu artiklis 20 sätestatud õiguse kohta kolmandates riikides pakutavale kaitsele. Samas tuleks passides ära märkida kontaktaadress, kus jagatakse punktis 3.2 nimetatud konkreetset teavet, või jagada seda teavet passi väljastamisel.

3.5

Nõuandeid ja soovitusi annavad reisijatele liikmesriikide ametiasustused. Kuid eri liikmesriikide soovitused kolmandatesse riikidesse reisimise kohta võivad kohati olla lausa vastandlikud. Isegi kui erinevustel võivad olla objektiivsed põhjused, nagu mõne kolmanda riigi erinev lähenemine eri liikmesriikidele, tuleks hoolitseda selle eest, et kolmandates riikides paiknevate liikmesriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste poolt reisijatele antavad soovitused oleksid liikmesriikide vahel senisest paremini kooskõlastatud ning et soovitused avaldataks viisil, mis tagab nendele juurdepääsu võimalikult paljudele inimestele. On kohane kaaluda võimalust avaldada reisisoovitused tsentraliseeritult internetportaalis, nagu on mainitud punktis 3.2.

3.6

Komisjoni kavatuste kohaselt tuleks Euroopa Liidu Teatajas avaldada teavet kõigi EÜ asutamislepingu artikli 20 rakendamisega seotud meetmete kohta, et teavitada kodanikke tõhusamalt nende õigustest. Komitee ühineb ettepanekuga, ent arvab, et see jääb ebapiisavaks; teavet kõnealuste meetmete kohta tuleks avaldada ka kõikide liikmesriikide meedias ning et meetmed tuleks kaasata komisjoni teabevahetusstrateegiasse.

3.7

Komitee jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt on vaja ühtlustada kolmandates riikides eri liikmesriikide pakutava konsulaarkaitse ulatust ja õiguslikku alust, ning kutsub üles alustama ühtlustamisega võimalikult kiiresti, vajadusel liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise teel. See võimaldaks kaotada teatavate liikmesriikide suhtes kehtivad piirangud kõnealuse õiguse kasutamisel. Näiteks ei luba teatavad liikmesriigid kohtumenetluse algatamist kaebuse alusel, mille kodanik esitas ohtu sattunud isikule abi osutamata jätmise tõttu, või hoiavad passi kinni rahalise abi andmise puhul. Kuni ühtlustamise saavutamiseni on vaja, et eri liikmesriikide pakutava kaitse ulatus ja tingimused tehtaks teatavaks kõigile ELi kodanikele eespool nimetatud internetportaalis.

3.8

Komitee tervitab ettepanekut laiendada kaitset ELi kodanike pereliikmetele, kellel on mõne kolmanda riigi kodakondsus, ning soovitab EÜ asutamislepingu artiklis 22 ette nähtud menetlust, mis võimaldab lepingus sätestatud õiguste laiendamist. Tegu on kiiret lahendamist vajava humanitaarküsimusega, nagu on näidanud tsunami, Liibanoni sõda ja teised sündmused.

3.9

Komitee toetab ettepanekut laiendada pakutavat kaitset ka Euroopa kodanike ja nende mõne kolmanda riigi kodakondsust omavate perekonnaliikmete surnukehade isiku kindlakstegemisele ja surnukeha kodumaale toimetamisele. Sellega seoses kutsub komitee üles liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud Euroopa Nõukogu 26. oktoobri 1973. aasta surnukehade üleandmist ja transportimist käsitlevat konventsiooni, võimalikult kiiresti kõnealuse konventsiooniga ühinema (konventsiooni on senini ratifitseerinud vaid 15 liikmesriiki).

3.10

Üks kolmandates riikides viibivate ELi kodanike sagedasemaid vajadusi on rahaline abi loodusõnnetuste, varguse, haigestumise või õnnetuse tagajärjel tekkinud hädaolukorra lahendamiseks. Komitee soovitab lihtsustada praegust süsteemi, vastavalt millele on nõutav loa saamine selle liikmesriigi ametiasutustelt, mille kodakondsus taotlejatel on, ja mis näeb ette summade hilisemat tagasimaksmist kõnealuse riigi ametiasustuste vahendamisel. Komitee soovitab ka kaaluda võimalust maksta asjaomased summad tagasi otse abi andnud riigiasutusele, loobuda tagasimaksmise nõudest väga väikeste summade puhul ning luua lihtsalt toimiv süsteem liikmesriikide vastastikuste nõuete hüvitamiseks jne.

3.11

Ühiste esinduste loomine piirkondades, kus on suhteliselt vähe liikmesriikide esindusi, on tervitatav samm, et tugevdada liikmesriikide diplomaatilise ja konsulaaresindatuse alast koostööd. Komitee ootab, et jõutakse kokkuleppele kõikides seadusandluse ja rahvusvahelist õigusega seotud küsimustes, mille hulka kuuluvad eelkõige ühisesinduste staatus, nende kohtualluvus, ühisesinduse ja asjaomases riigis paikneva komisjoni delegatsiooni vaheline suhe, rahastamisviis, asukohariigiga sõlmitav kokkulepe ühisesinduse loomise ja selle pädevuste kohta ning vastavus diplomaatiliste suhete Viini konventsioonile ja konsulaarsuhete Viini konventsioonile.

3.12

Komitee kutsub üles aktiivselt kasutama teisi koostöövorme, nagu nt sõlmima kokkulepet, et ühe liikmesriigi konsulaaresindus täidab konsulaarkohustusi ka mõne teise liikmesriigi või teiste liikmesriikide jaoks, nimetama sama isiku mitme liikmesriigi konsulaartöötajaks kooskõlas konsulaarsuhete Viini konventsiooni artiklitega 8 ja 18, lähetama mõnes riigis mitte esindatud liikmesriikide konsulaarametnikke seal esindatud liikmesriikide diplomaatilistesse või konsulaaresindustesse ning kasutama liikmesriikide konsulaarpersonalile suunatud koolitusprogramme.

3.13

Komitee toetab komisjoni algatust, mille eesmärk on kasutada ühisesindusi ka liikmesriikide viisapoliitilise koostöö süvendamiseks, eelkõige seoses võimalusega luua ühine teeninduskontor viisataotluste vastuvõtmiseks ja viisade väljastamiseks. Komitee on siiski arvamusel, et kõnealune küsimus ei ole otseselt seotud ELi kodanike õigusega konsulaarkaitsele ning et järelikult ei maksa neid kahte küsimust teineteisega seostada.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates oleks kasulik muuta konsulaarküsimuste töörühma (COCON) suunised õiguslikult siduvaks., See kaotaks õigusliku ebakindluse, millega seisavad silmitsi kolmandates riikides abi vajavad ELi kodanikud.

4.2

Kolmandas riigis paiknevatel liikmesriikide diplomaatilistel esindustel ja konsulaatidel peaks olema regulaarselt ajakohastatav loetelu kolmandas riigis mitte esindatud liikmesriikide välisministeeriumi, diplomaatiliste ja konsulaaresinduste kontaktandmetega, et ELi kodanikud saaksid vajadusel nendega ühendust võtta.

4.3

Nagu selgus Eurobaromeetri uuringust, peavad ELi kodanikud eriti oluliseks, et nad saaksid hädaolukorras suhelda oma emakeeles. Selleks on vaja, et liikmesriikide esindustel oleksid tõlkide nimekirjad, kelle töökeelte hulka kuuluvad kolmandas riigis mitte esindatud liikmesriikide keeled.

4.4

Komitee soovitab kaaluda võimalust kasutada senisest rohkem kolmandates riikides paiknevate Euroopa Komisjoni delegatsioonide abi konsulaarkaitse pakkumisel ELi kodanikele, toetudes kogemustele nende pädevusalasse kuuluval ELi liikmesriikide laevade ja kalastajate kaitsmisel. Komitee kutsub samuti üles alustama asjaomaste kolmandate riikidega läbirääkimisi selleks, et tunnustataks komisjoni delegatsiooni õigusi pakkuda ELi kodanikele kaitset kokkulepitud juhtudel.

4.5

Komitee soosib komisjoni rolli tugevdamist, kooskõlastamaks liikmesriikide tegevust seoses kolmandates riikides ELi kodanikele antava diplomaatilise ja konsulaarkaitsega, nagu on sätestatud Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõus, kus kavatsetakse tugevdada ELi kodanike õigusi.