[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 5.10.2006

SEK(2006) 1239

KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT Saatedokument Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV ühenduses registreeritud raskeveokitele tagantjärele peeglite paigaldamise kohta Mõju hinnangu kokkuvõte {KOM(2006)570}

1. PROBLEEMI MÄÄRATLUS JA DIREKTIIVI EESMÄRK

Suuremate sõidukite juhid, kes ei märka oma sõiduki kõrval või vahetus läheduses viibivaid teisi liiklejaid, põhjustavad palju liiklusõnnetusi. Need juhtuvad sageli sõidurea vahetamisel ülesõitudel, ristmikel või ringristmikel, kui juht ei näe oma sõiduki vahetus ümbruses asuvas nn pimealas teisi liiklejaid.

Hinnangute kohaselt hukkub Euroopas seda laadi õnnetustes igal aastal üle 400 inimese. Enamik selliste õnnetuste ohvritest on jalakäijad või ratturid, kes kuuluvad vähem kaitstud liiklejate rühma.

Euroopa seadusandja on pööranud sellele probleemile tähelepanu. 2003. aastal võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi 2003/97/EÜ kaudse nähtavuse seadmete kohta.[1] Kõnealuse direktiivi kohaselt võivad liikmesriikide ametiasutused anda alates 2006. aastast uutele sõidukitüüpidele ja alates 2007. aastast uutele sõidukitele tüübikinnituse ainult juhul, kui need on varustatud kindlatele nõuetele vastavate peeglite ja muude kaudse nähtavuse seadmetega, et vähendada sõidukite pimeala. Direktiivi 2003/97/EÜ muudeti hiljuti, et laiendada lainurkpeeglite ja lähivaatepeeglite paigaldamise nõuet sõidukitele massiga üle 3,5 tonni varasema 7,5 tonni asemel.[2]

Võttes arvesse raskeveokite kasutusiga, on uute õigusaktide mõju ajaliselt küllaltki piiratud. EL 25 riikide raskeveokite (>3,5 tonni) park hõlmab peaaegu 5 miljonit sõidukit. Euroopa Liidus registreeritakse aastas veidi üle 300 000 uue raskeveoki. See tähendab, et raskeveokite park vahetatakse täielikult välja umbes 16 aasta jooksul, s.o 2023. aastaks.

Käesoleva direktiivi eesmärk on suurendada kasutuses olevate raskeveokite kaudset nähtavust ning aidata seeläbi kaasa elude säästmisele Euroopa teedel. Kuna kasutuses olevate raskeveokite kaudse nähtavuse suurendamine toob kaasa tehnilisi muudatusi juba heakskiidetud ja seaduslikult tunnustatud süsteemis, pööratakse erilist tähelepanu tagantjärele paigaldamise tehnilisele teostatavusele ja majanduslikule tasuvusele.

2. STRATEEGILISTE VARIANTIDE KULUD JA TULUD

2004. aastal korraldasid komisjoni talitused tasuvusuuringu[3] raskeveokite, väikeveokite ja busside tagantjärele varustamise kohta kaudse nähtavuse süsteemidega.

Stsenaarium: EL 25, ajavahemik: 2006–2020/tulude-kulude suhtarv | Külgvaade | Esivaade |

Pigem kaamerad kui peeglid | 0,6 | 0,1 | 0,1 |

Peeglite suurenenud kulud + (50%) | 2,7 | 0,2 | 0,3 |

Surmajuhtumite suhtarv | 5,5 | 0,5 | 0,6 |

Surmajuhtumite vähenemine 10% võrra (alahinnatud) | 5,3 | 0,4 | 0,6 |

Ainult linnapiirkondades | 2,3 | 0,2 | 0,3 |

Eespool esitatud tabeli väärtused näitavad tulude ja kulude suhet iga olukorra puhul järgmiste statistiliste andmete, hindamiste ja eelduste alusel:

EL 25 riikide sõidukipark 2003. aastal | Raske-veokid | Väike-veokid | Bussid |

Sõidukite arv [miljonites] | 4,7 | 22,5 | 0,7 |

Külje- ja esipeeglite paigaldamise kulu on hinnanguliselt mõlema puhul 150 eurot, kaamerasüsteemi paigaldamine maksab hinnanguliselt 1000 eurot.

Ajavahemikus 2006–2020 säästetavate elude arv sõidukikategooria ja vaatevälja järgi (külg- või esivaade) | Raske-veokid | Väike-veokid | Bussid |

Külgvaade | 1313 | 626 | 27 |

Esivaade | 200 | 137 | 14 |

Väikeveokitele või bussidele tagantjärele peeglite või kaamerate paigaldamise puhul jääb tulude-kulude suhe iga uuritud juhtumi puhul tunduvalt alla 1: tulud on väiksemad kui kulud. Raskeveokite puhul on tulude-kulude suhtarv suurem kui 1 üksnes külgmise kaudse nähtavuse paranemise korral. Ainuüksi raskeveokitele küljepeeglite paigaldamisega on võimalik vältida oluliselt rohkem õnnetusi kui kõikide stsenaariumide puhul kokku: 1313 õnnetust 1003 vastu. Esimese stsenaariumi puhul oleks vaja tagantjärele varustada umbes 4 miljonit sõidukit, viimase puhul üle 25 miljoni sõiduki.

Seepärast arvestatakse strateegiliste variantide valikul üksnes stsenaariumi, mille kohaselt suurendatakse raskeveokite külgvaatevälja.

Variant 1: strateegiat ei muudeta – „ei tehta mitte midagi“

Esimene variant, mille kohaselt „ei tehta mitte midagi“, tähendab lasta mööda võimalus säästa otsese ja mitte liiga kuluka meetme abil elusid. Tagantjärele paigaldamine on otstarbekas üksnes siis, kui see viiakse lõpule enne kogu raskeveokite pargi asendamist uute sõidukitega, millele on paigaldatud direktiivis 2003/97/EÜ sätestatud nõuetele vastavad peeglid. Hinnangute järgi vahetatakse sõidukipark välja pärast 2020. aastat. Tagantjärele paigaldamist käsitleva direktiivi mõju on ajaliselt piiratud ning väheneb iga aastaga.

Variant 2: direktiivis 2003/97/EÜ sätestatud kõiki külgmist vaatevälja käsitlevaid nõudeid kohaldatakse kõigi raskeveokite (>3,5 tonni) suhtes.

Direktiivis 2003/97/EÜ sätestatud kõigi külgmist vaatevälja käsitlevate nõuete kohaldamine kõigi raskeveokite suhtes (>3,5 tonni) on kulutõhus. Tulude-kulude suhtarv 4,1 või veidi väiksem, kui direktiiv jõustub 2008. aastal, on väga hea näitaja.

Mõnel liikmesriigil on kavas muuta tagantjärele peeglite paigaldamine riiklikul tasemel kohustuslikuks. Kuid individuaalsed lahendused võivad olla vastuolus sõiduki tüübikinnitust käsitleva kavaga ning luua seetõttu takistusi ühisturul. See tähendab, et tagantjärele paigaldamise kohustus tuleb kooskõlastada ühenduse tasandil.

Vabatahtlikud kokkulepped tunduvad olevat ebareaalsed. Mitte üheski liikmesriigis, kus tagantjärele paigaldamine on juba alanud (Madalmaad, Belgia, Taani), ei tehta seda vabatahtlike kokkulepete alusel.

Variant 3: kõigi raskeveokite (>3,5 t) suhtes kohaldatakse diferentseeritud nõudeid direktiivi 2003/97/EÜ külgmist vaatevälja käsitlevate nõuete alusel.

Rohkem kui 50%-l raskeveokitel, mis sõidavad Euroopa teedel, on võimalik asendada vanad peegliklaasid uutega, mis vastavad direktiivi 2003/97/EÜ nõuetele ning tagavad nõutava kaudse nähtavuse. 25%-le raskeveokitele oleks võimalik paigaldada uued peegliklaasid, kui tagantjärele paigaldamise nõudeid vaatevälja osas veidi vähendada (>99%). Sellistel juhtudel maksaks peeglite paigaldamine üldjuhul alla 150 euro.

Enamikule ülejäänud 20–25%-st raskeveokitest saab paigaldada uued peeglid suuremate, kuid siiski mõistlike kuludega. Mõnel juhul (<10%), eriti kui peeglite vahetamine nõuab juhikabiini ümberehitamist või kui nõuetele vastav peegel ei ole kättesaadav, on lubatud paigaldada lisaseadmed, et täita vähemalt direktiivis 2003/97/EÜ sätestatud nõudeid, mis käsitlevad vaatevälja. Kontrolliasutused peavad olema kõnealused lisaseadmed heaks kiitnud.

3. MÕJUANALÜÜS

3.1. Sotsiaalne mõju

Hinnangute kohaselt aitab kavandatav direktiiv säästa 1200 inimelu, mis sotsiaalsetesse kulutustesse ümberarvestatuna moodustab umbes 2,4 miljardit eurot. Eelkõige suurendab see vähem kaitstud liiklejate, nagu jalakäijate, jalgratturite ja mootorratturite ohutust.

Kaudse nähtavuse suurendamise on heaks kiitnud ka autojuhid. Nad on teadlikud sellest, et praegune nähtavus on piiratud, ning tunneksid end turvalisemalt, kui see oleks suurem. Veoautojuhid teavad, millised on nende sõidukite pimealaga seotud ohud, ning tõhusamad vahendid, mis vähendaksid kõnealuseid ohtusid, parandaksid nende töökeskkonda.

Sama argument kehtib ka veoautode omanike puhul. Enamik neist oleks nõus sõidukeid tagantjärele peeglitega varustama, kui kulutused oleksid mõistlikud. Pimeala vähendamine on tegelikult ka töötervishoiu ja tööohutuse alane küsimus. Kasutuses oleva sõidukipargi puhul vähendab õnnetuste arvu vähenemine tööseisakute tegevuskulusid ja kindlustusmakseid. Autoomanike peamine mure on see, et peeglite paigaldamisest tulenevad tehnilised probleemid võivad kaasa tuua olulisi lisakulutusi.

3.2. Majanduslik mõju

Direktiiv avaldab otsest mõju transpordiettevõtetele. Autoomanikud peavad maksma meetme eest, mis aitab eelkõige teisi liiklejaid. Kuid võttes arvesse kasu, mida saavad ka veoettevõtted, võib eeldada, et enamik neist on valmis kandma selle eest teatavaid kulusid, kui need on proportsionaalsed ega põhjusta turuhäireid.

Uute peeglite suhtes kohaldatavate nõuete range täitmine võib üksikutel juhtudel kaasa tuua suuri kulutusi. Hoolimata sellest, et enamikule veokitest saab paigaldada seadmeid, mis on turul kättesaadavad juba vähem kui 150 euro eest, esineb juhtumeid, mille korral on kulud suuremad. Väga üksikutel juhtudel võib suurema peeglikomplekti paigaldamine nõuda juhikabiini ümberehitamist, sest suuremate peeglite tuuletakistus on suurem. Sellistel erakorralistel juhtudel peavad kontrolliasutused olema eriti paindlikud ja kiitma heaks mõistliku hinna eest kättesaadavad erilahendused.

Paindlik lähenemine üksikjuhtumitele on vajalik ka turuhäirete vältimiseks. Tegelikult on Euroopa autokaubaveo üks peamine tunnusjoon väikefirmade ülekaal. On suur vahe, kui üks firmadest, kellel on kolm ühte tüüpi veokit, mille puhul tuleks peeglite paigaldamiseks juhikabiin ümber ehitada, peab maksma iga sõiduki puhul 1500 eurot, samal ajal kui konkurentide kulutused on 150 eurot sõiduki kohta.

3.3. Muud mõjud – halduskulud

Suurem probleem, mis kaasneb peeglite tagantjärele paigaldamise kohustusega, on selle kontrollimine, kas kõik asjaomased veokid on vajalike peeglitega varustatud.

1. Sõidukid võivad olla saanud tüübikinnituse direktiivi 71/127/EMÜ ja selle muudatuste kohaselt. Enamikul juhtudel tähendab vaatevälja suurendamine, mis on nõutav käesoleva direktiivi ettepanekuga, suurema kumerusega peeglite paigaldamist, mis on lubatud direktiiviga 2003/97/EÜ, kuid mitte varasemate direktiividega. Mõnes liikmesriigis ei pruugi veoauto pärast peeglite vahetamist vastata selle algsele tüübikinnitusele, välja arvatud juhul, kui uued peeglid on saanud tüübikinnituse. Saksamaa valitsus on selle olukorra lahendanud ning lubanud asendada vanad peeglid uutega, mis vastavad direktiivis 2003/97/EÜ sätestatud nõuetele. Mõnes liikmesriigis võib käesoleva direktiivi ülevõtmisel samuti olla vajalik leida kõnealusele probleemile lahendus.

2. Praegu antakse tüübikinnitusi peeglikomplektile ning tüübikinnitusmärk pannakse pigem peegli korpusele kui klaasile. Asendusklaasidel ei pea olema tüübikinnitusmärki ning need ei pea olema kinnitatud. Seepärast, kui välja ei vahetata kogu komplekti, viitab tüübikinnitusmärk peegli korpusel endiselt vanale direktiivile, kuna uuel klaasil ei ole märki, mis näitaks selle vastavust uutele nõuetele. Selleks et võimaldada kontrolliasutustel kontrollida, kas peegel vastab tagantjärele paigaldamise nõuetele või mitte, peavad liikmesriigid ette nägema korra. Tavaliselt piisab, kui vastavust tõendatakse peegliklaasi tootja välja antud tunnistusega.

3. Enamiku sõidukite puhul saab kontrollida peeglite vastavust käesoleva õigusakti nõuetele ilma suuremate kulutusteta. Siiski tuleb sõidukid, millele ei saa uusi peegliklaase või peegleid mõistlike kulutustega paigaldada, varustada alternatiivsete seadmetega. Sellised sõidukid vajavad kontrolliasutuselt eraldi heakskiitu. Kontrolliasutused hakkavad koguma andmeid eri sõidukitüüpidele sobivate süsteemide kohta ning vahetavad teavet võimalike heakskiidetud tehniliste lahenduste kohta. Madalmaades on sellised loetelud koostatud ning need lihtsustavad individuaalset heakskiitmist ja vähendavad seega oluliselt heakskiitmisega seotud kulutusi.

4. JÄRELEVALVE JA HINDAMINE

Käesoleva direktiivi ülevõtmist liikmesriikides hakatakse jälgima. 4. peatükis lühidalt esitatud tasuvusanalüüsi meetodiga on võimalik jälgida käesoleva direktiivi mõju: kui meede on edukas, peaks vähenema parempööret (Ühendkuningriigis ja Iirimaal vasakpööret) tegevate raskeveokitega kokkupõrke tagajärjel hukkunud jalakäijate/jalgratturite arv. Asjaomased näitajad on kättesaadavad komisjoni liiklusõnnetuste andmebaasis CARE.

[1] ELT L 25, 29.1.2004, lk 1.

[2] ELT L 75, 22.3.2005, lk 33. Komisjoni direktiiv 2005/27/EÜ, 29. märts 2005, millega muudetakse tehnika arenguga arvestamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/97/EÜ kaudse nähtavuse seadmete ja nendega varustatud sõidukite tüübikinnitust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

[3] Jacobs 2004.