[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 18.10.2006

KOM(2006) 594 (lõplik)

2006/0196 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ seoses ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimisega

(esitanud komisjon) {SEK(2006) 1291} {SEK(2006) 1292}

SELETUSKIRI

1. Taust

Osana kahe eesmärgi kooskõlastamisest, millest üks on avada postiturg järk-järgult ja kontrollitult konkurentsile ning teine on kindlalt tagada universaalteenuste osutamine, nagu on sätestatud nõukogu 7. veebruari 1994. aasta resolutsioonis ühenduse postiteenuste arendamise kohta,[1] sätestab postidirektiiv[2] postiturgude konkurentsile avamist käsitlevate otsuste ajakava. Postidirektiivi artiklis 7 on sätestatud, et:

- komisjon esitab 31. detsembriks 2006 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande koos ettepanekuga, milles vajaduse korral kinnitatakse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise tähtajaks aasta 2009 või määratakse kindlaks muu vaheetapp;

- komisjoni ettepanek peab põhinema järeldustel, mis tulenevad tuleviku-uuringust, millega hinnatakse, kuidas mõjub universaalteenustele igas liikmesriigis postiteenuste rajamise lõpuleviimine aastal 2009.

Käesoleva ettepaneku aluseks on tuleviku-uuring, milles uuriti postidirektiivi kohaselt aastal 2009 toimuva postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise mõju universaalteenuste osutamisele,[3] mõju hindamise aruanne[4] ja postidirektiivi rakendamise aruanne,[5] milles on esitatud kõnealuse sektori põhjalik ülevaade. Nendes dokumentides on esitatud üksikasjalikum teave järgmistes osades esitatud ettepanekute üldise tausta ja põhjuste kohta.

2. Komisjoni ettepanek

2.1. Õiguslikud aspektid

2.1.1. Subsidiaarsuse põhimõte

Kavandatud meetmete eesmärgid on järgmised: jõuda postiteenuste siseturuni, kaotades selleks ainu- ja eriõigused postivaldkonnas, kindlustada kõikidele kasutajatele ELi riikides universaalteenuste ühesugune tase ning kehtestada ühtlustatud põhimõtted postiteenuste reguleerimiseks avatud turu keskkonnas, et vähendada muid takistusi siseturu toimimisele.

Neid eesmärke ei saa liikmesriigid saavutada üksinda. Selle ilmekaks näiteks asjaolu, et rida liikmesriike on säilitanud eri ulatuses monopoli teatud postiteenustele, et sellega rahastada universaalteenuste osutamist, samas kui teised liikmesriigid on teenusemonopoli täielikult või osaliselt kaotanud või neil on kindel kava teha seda enne aastat 2009.

Neid eesmärke saab kavandatud meetmete ulatuse või mõju tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil ning seetõttu arvatakse, et subsidiaarsuse põhimõtte alusel võib ühendus võtta meetmeid, nagu on sätestatud ELi asutamislepingu artiklis 5.

2.1.2. Eesmärgile vastavus

ELi asutamislepingu artiklis 5 sätestatud eesmärgile vastavuse põhimõtte kohaselt ei ületa käesolev direktiiv piiri, mis on vajalik kavandatud eesmärkide saavutamiseks.

Ka käesolevas ettepanekus direktiivi muutmiseks esitatakse õigustloovate aktide üldine raamistik, mitte üksikasjalike eeskirjade kogu kõnealuse sektori reguleerimiseks.

Eesmärgile vastavuse põhimõtte alusel on käesolevas ettepanekus jäetud liikmesriikidele rida võimalusi kavandatud eesmärkide saavutamiseks parimal viisil:

- ühe lahenduse kehtestamise asemel lastakse liikmesriikidel valida artiklis 7 esitatud paljude rahastusmeetodite vahel;

- teenindusvõrgule juurdepääsu küsimust käsitletakse uues artiklis 11a ning sellega jäetakse liikmesriikidele vabadus hinnata, kas ja kuivõrd on vaja reguleerida juurdepääsu postiinfrastruktuuri teatud osadele või teenustele, samuti reguleerivad liikmesriigid juurdepääsu postivõrgu lõpuosale, kus toimub sorteerimine ja kättetoimetamine;

- on tehtud ettepanek jätta välja praeguste sektorikohaste eeskirjade artikli 12 kuuendas taandes esitatud ristsubsideerimise jälgimise nõue ja usaldada selle küsimuse tõhus reguleerimine liikmesriikidele;

- ei ole tehtud ettepanekut luua uusi organeid riikide reguleerivate asutuste tegevuse koordineerimiseks.

3. ETTEPANEKU OSAD

3.1. Direktiivis sätestatud turu avamise ajakava kinnitamine, tuginedes järeldustele, mis tulenevad tuleviku-uuringust, milles uuriti postidirektiivi kohaselt aastal 2009 toimuva postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise mõju universaalteenuste osutamisele

Tuleviku-uuringust järeldub, et postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine kõikides liikmesriikides aastal 2009 ei sega kvaliteetsete universaalteenuste säilitamist, ja see toetab turu täielikku avamist 1. jaanuariks 2009.

Aasta 2009 kinnitamine postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise tähtajaks tagab suuremast konkurentsist tulenevad hüved, nimelt teenuse taseme kvaliteedi tõusu, hindade vähenemise ja klientidele pakutava valiku paranemise, ning avab postisektorile võimalused arenguks ja tööhõive suurendamiseks. See on hädavajalik ja täielikult põhjendatud ka kasutajate ja kogu Euroopa majanduse vajaduste arvestamise seisukohast.

Territoriaalse ja sotsiaalse sidususe säilitamiseks ning võttes arvesse, et liikmesriigid võivad teatud konkreetseid teenuseid kohandada kohalikule nõudlusele, kasutades postidirektiiviga võimaldatud paindlikkust, on kohane täielikult säilitada kõnealuse direktiiviga kehtestatud universaalteenused ja nende kvaliteedinõuded.

Seega sätestatakse käesoleva ettepanekuga uus artikkel 7, mille esimeses lõikes keelatakse liikmesriikidel postivaldkonnas anda või säilitada ainu- ja eriõigusi.

3.2. Universaalteenuste tagamise täiendavad ja lisameetmed

Tuleviku-uuringuga on välja selgitatud rida täiendavaid või abimeetmeid ELi ja liikmesriigi tasandil, mida liikmesriigid võivad universaalteenuste tagamiseks vajadusel võtta. Mõned neist on regulatiivsed ja mõned turupõhised, kuid kõik on ette nähtud selleks, et soodustada ja/või kaitsta universaalteenuste osutamist rahanduslikult elujõulisel alusel konkurentsiturul. Neid meetmeid peetakse piisavaks, et muuta turu avamine võimalikuks kõikides liikmesriikides.

Välja on töötatud ka täiendavad kaitsemeetmed konkreetsete rahastamismehhanismide kujul, et vajadusel ja eesmärki silmas pidades hüvitada universaalteenuste osutamise ebamajanduslikke kulusid viisil, mis moonutaks siseturgu vähem kui monopolide säilitamine.

Mõned universaalteenuste kaitseks ettenähtud regulatiivmeetmed on kehtiva postidirektiivi kohaselt juba kasutuses, nagu universaalteenuste osutamise kohandamine kasutajate vajadustele postidirektiiviga lubatud ulatuses, litsentseeritud operaatoritele teenuste osutamise kohustuse panemine, reguleerivate ametkondade sekkumine konkurentsi kaitseks ning vajaduse korral juurdepääsu võimaldamine postivõrgu lõpuosale, kus toimub sorteerimine ja kättetoimetamine. Käesolevas ettepanekus on kajastatud täiendavaid reguleerivaid meetmeid, mis on vajalikud ühenduse tasandil.

Lisaks peaksid liikmesriigid ise võtma meetmeid, mis on seotud turu toimimisega või ei ole osa ühenduse raamistikust. Nagu on näidanud tuleviku-uuring ja sektoris läbiviidud uuringud, võivad nendeks olla tõhususe suurendamise lisameetmed, mida võtavad turgu valitsevad universaalteenuseid pakkuvad operaatorid, nende tuluallikate mitmekesistamine ja meetmed mahu suurendamiseks.

Vastavalt ELi postiteenuste kavandatud raamistikule saab liikmesriik määrata kindlaks temale kõige paremini sobiva kombinatsiooni eri meetmetest, et rakendada seda universaalteenuste kaitsmiseks uues turukeskkonnas.

3.2.1. Alternatiivsed kulutõhusad meetmed universaalteenuse tagamiseks (artiklid 3 ja 6)

Postidirektiivi artikliga 4 sätestati, et universaalteenuste osutamise korraldamisel tuleb eelistada universaalteenuse osutamise kohustusega teenindaja(te) eelnevat määramist. Turukonkurentsi suurenemine ja valiku paranemine tähendab, et universaalteenuse tagamiseks võib olla ka muid sama tõhusaid viise. Käesoleva ettepaneku kohaselt sätestatakse artikli 4 ja artikli 3 lõike 3 muutmisega, et liikmesriik saab määrata tõhusaima ja sobivaima mehhanismi universaalteenuste kättesaadavuse tagamiseks, järgides sealjuures objektiivsuse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise, eesmärgile vastavuse ja turu minimaalse moonutamise põhimõtteid.

Need mehhanismid võivad aidata kaasa universaalteenuste või neist osa osutamisele, näiteks lubatakse liikmesriigil jätta nende osutamine turu otsustada või määrata kindlaks konkreetsed teenused või piirkonnad, kus universaalteenust ei saa tagada turujõudude abil, ning hankida need teenused kulutõhusalt riigihankega.

Kuna liikmesriikidele võimaldatakse rohkem paindlikkust universaalteenuse osutamise tagamisel muul viisil kui universaalteenuse osutaja(te) eelneva määramisega, siis sätestatakse käesolevas ettepanekus artikli 6 muutmisega ka, et liikmesriigid võivad otsustada, kuidas kõige paremini tagada universaalteenuseid käsitleva teabe kättesaadavus avalikkusele.

3.2.2. Tugevdatakse ja selgitatakse põhimõtet, et universaalteenuse tariif peab olema kulupõhine (artikli 12 teine taane ja artikli 2 lõige 20)

Põhimõtet, et teenuseid tuleb osutada kulupõhisel alusel, on direktiivi 97/67/EÜ eri keeleversioonides väljendatud eri viisidel, mis võib põhjustada erinevat tõlgendamist. Kulupõhisuse põhimõtte kasutamine keeleversioonides, kus seda praegu tehtud ei ole, aitab kaasa selle põhimõtte ühetaolisele rakendamisele. Lisaks aitab põhimõte, et hindadega tuleb aidata kaasa tõhususe saavutamisele, parandada selle sätte rakendamist kasutajate huvides. Postidirektiivi artikli 12 teine taane võimaldab liikmesriikidel kalduda kõrvale põhimõttest, mille kohaselt universaalteenuste tariifid peavad olema kulupõhised, ja kohaldada ühtset siseriiklikku tariifi, mis ei sõltu kaugusest ega muudest teenuse kuludest, et paremini tagada sotsiaalne ja territoriaalne sidusus.

Nagu postisektori uuringud on näidanud, võib ühtsete tariifide kohustuslik kehtestamine täieliku konkurentsi keskkonnas põhjustada teatud teenuste kulude suurenemist ja seada ohtu nende elujõulisuse, kuna universaalteenuste osutaja riskib kasumit toova äri kaotamisega konkurentsisurvega valdkondades. Sektori uuringud näitavad ka, et universaalteenuste pakkujad tõenäoliselt säilitavad pärast turu täielikku avamist suure hulga teenuste puhul ühtsed tariifid.

Seepärast peaksid liikmesriigid piirama regulatiivset sekkumist, et tagada universaalteenuste osutamine rahanduslikult elujõulisel alusel. Kui universaalteenuse pakkujad saavad vajaliku paindlikkuse konkurentsile reageerimiseks, siis piiratakse sellega ohtusid universaalteenuste osutamise rahanduslikule tasakaalule. Seetõttu sätestatakse käesolevas ettepanekus artikli 12 teise taande muutmisega, et liikmesriigid peaksid piirama samas riigis või teistes liikmesriikides asuvatesse sihtkohtadesse saadetavate saadetiste tariifide ühtlustatuse üksiksaadetise hinnaga postiteenustega (nagu need, mille eest tasutakse markide abil), mida kõige sagedamini kasutavad tarbijad ja väikeettevõtted ning mille puhul konkurents on arvatavasti piiratud. Üksiksaadetise hinnaga postiteenuste mõiste on defineeritud artikli 2 lõikes 20.

Kavandatud muudatus hõlmab ka liikmesriikidele pakutavat võimalust nõuda ühtseid tariife, kui kaalul on muud õigustatud avalikud huvid, näiteks juhtudel, kui postiteenuseid kasutatakse trükiväljaannete laialikandmiseks juhul, kui puuduvad muud jaotuskanalid. Seda asjaolu on täpsustatud 24. põhjenduses.

3.2.3. Universaalteenuse osutamise rahastamine (artikkel 7)

Mõnes liikmesriigis võib ka pärast universaalteenuste kaitse meetmete võtmist olla mõnikord vaja rahastada universaalteenuste osutamise jääkmaksumust. Uue artikli 7 abil selgitatakse käesolevas ettepanekus alternatiive, mida liikmesriigid saavad kasutada, kui universaalteenuseid on vaja rahastada välisallikatest.

Liikmesriikidel peaks olema vabadus otsustada rahastamismeetodite üle, mis kõige paremini sobivad nende konkreetses olukorras, kuid samas peaksid nad arvestama, et on vaja vältida turu toimimise mis tahes tarbetut moonutamist.

Uues artiklis 7 sätestatud rahastamisalternatiivid hõlmavad riigipoolset hüvitamist otseste riigi subsiidiumidega (lõige 3) või kaudset hüvitamist riigihankemenetluste kasutamisega (lõige 2). Kuna riigihangete ja üldist majanduslikku huvi pakkuvate teenuste eest makstavate riigi hüvitiste kohta on suur hulk üksikasjalikke ühenduse eeskirju ja kohtulahendeid, mida saab kohaldada ka postisektoris, ei ole nendes valdkondades vaja kehtestada uusi eeskirju.

Lõpuks on artikli 7 kavandatud lõigetega 3b ja 4 endiselt sätestatud võimalus, mis varem oli sätestatud postidirektiivi artiklis 9, nimelt, kasutada teenuse pakkumisel kantud ebaõiglaste kulude hüvitamiseks universaalteenuse osutaja(te)le hüvitusfondi. Seni on kogemused hüvitusfondi kui universaalse postiteenuse rahastamise mehhanismiga olnud väga piiratud. Kuid see ei ole üllatav, kuna suur reserveeritud ala, mis enamikus liikmesriikides on veel säilinud, on olnud tähtis rahastamisallikas. Ent reserveeritud ala kaotamisel on tõenäoline, et mitmed liikmesriigid võivad uuesti tunnistada vajalikuks hüvitusfondi kui võimaliku kaitsemehhanismi, mis tuleks säilitada. Artikli 7 lõike 3 punktis b ja lõikes 4 on samuti esile tõstetud võimalust hüvitada universaalteenuste jääknetokulud tasu kehtestamisega teenusepakkujatele ja/või kasutajatele.

3.3. Muud ettepanekus kavandatud meetmed

3.3.1. Üldlubade ja litsentside andmine (artikkel 9)

Liikmesriigid võivad postidirektiivi artikli 9 sätete kohaselt jätkata üldlubade ja üksiklitsentside kasutamist, kui see on õigustatud ja vastab taotletavale eesmärgile. Kuid nagu rõhutati komisjoni kolmandas aruandes postidirektiivi kohaldamise kohta, näib olevat vajalik jätkata esitatavate tingimuste ning nende tingimuste ja menetluste kohaldamise põhimõtete ühtlustamist, et vähendada põhjendamatuid takistusi teenuste osutamisele siseturul.

Käesoleva ettepanekuga nähakse ette artikli 9 lõike 2 muutmine, et võtta kasutusele järgmine keelatud tingimuste nimekiri, mis on koostatud praktiliste kogemuste ja sektori uuringute põhjal:

- litsentsisaajate arvu piiramine. Seda meedet on kasutatud teistes teenindusvõrgu harudes, kus infrastruktuuri dubleerimine ei ole majanduslikult, füüsiliselt või sotsiaalselt soovitav, kuid sealsed põhjendused ei kehti postisektori puhul;

- kaasnev nõue toetada jagamismehhanismi ja universaalteenuste osutamise või kvaliteedi alaste kohustuste kehtestamine, millega nõutakse samasugust kvaliteeti, kättesaadavust ja suutlikkust. Universaalteenuste osutamise kohustuste kehtestamisega hajutatakse teenuste osutamise ebamajanduslikud kulud mitme ettevõtte vahel, samas kui hüvitusfondiga kehtestatakse ettevõtjatele maks ühe ettevõtja ebamajanduslike kulude hüvitamiseks; mõlema meetme samaaegne kohaldamine ei ole põhjendatud.

- paralleelsed tingimused, mida kohaldatakse ettevõtetele teiste, sektoriväliste riigi õigusaktide alusel; see piirab postiteenuste pakkujatega seotud põhjendamatuid halduskulusid;

- ebaproportsionaalsed või põhjendamatud tehnilised või tegutsemistingimused. Ent tingimused, mis on seotud näiteks postisaladuse kaitsmise või valesti kohaletoimetatud posti tagastamise soodustamisega, on endiselt vastuvõetavad.

Neid keeldusid ei kohaldata määratud universaalteenuste osutaja(te) suhtes; nende suhtes võivad kehtida erinevat tüüpi eeskirjad, kuna nad peavad täitma erinevaid eesmärke või tegutsema erineval juriidilisel alusel, näiteks avalik-õiguslikus omandis.

3.3.2. Juurdepääs põhilisele posti infrastruktuurile ja põhilistele postiteenustele (artikkel 11a)

Mõnede liikmesriikide kogemusi arvestades esitatakse käesolevas ettepanekus uus artikkel 11a, millega liikmesriikidel palutakse hinnata, kas mitme operaatoriga keskkonnas võib posti infrastruktuuri või teenuste komponentide kohta väita järgmist:

- need võivad operaatoritele, kes soovivad konkureerida universaalteenuste pakkuja(te)ga, olla hädavajalikud teenuste osutamisel või seda tublisti hõlbustada; ja/või

- need toovad kasu kasutajatele ja tarbijatele, vähendades nende postisaadetiste hulka, mida saadetakse valele aadressile või mida ei saa saatjale tagasi saata, kindlustades seega postiteenuste üldise kvaliteedi ja põhinõuete kaitse, mis oleks kasulik kõigile operaatoritele ja kasutajatele.

Kuna nende posti infrastruktuuri osade või teenuste õiguslik seisund ja turuolukord on liikmesriigiti erinev (nt neid omab või pakub ainult universaalteenuste osutaja, neid omab või pakub mitu operaatorit), soovitatakse piirata seda liikmesriikidele esitatavat nõuet selleni, et need teeksid informeeritud otsuse reguleerimise vajaduse ja vajaliku ulatuse, reguleerivate õigusaktide valiku ja mis tahes lõpuks vajaminevate hüvitiste kohta.

Kavandatud artikliga 11a ei muudeta korda, millega reguleeritakse juurdepääsu postivõrgu lõpuosale, kus toimub sorteerimine ja kättetoimetamine. Lõpuosale juurdepääsu puhul peavad liikmesriigid endiselt järgima artikli 12 viiendat taanet ja nad võivad oma riigi tingimusi arvestades võtta muid meetmeid, et tagada juurdepääs avalikule postivõrgule läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel tingimustel.

3.3.3. Õiglase konkurentsi tagamine (artikli 12 kuues taane ja artikkel 14)

Täieliku konkurentsi keskkonnas on liikmesriikidel keerukas ülesanne anda universaalteenuse pakkujatele piisav vabadus konkurentsiga kohanemiseks ning samal ajal tagada piisav kontroll tõenäoliselt valitsevas seisundis oleva operaatori käitumise üle, et kaitsta tõhusat konkurentsi.

Kuna selleks peab iga liikmesriik hindama turutingimusi, omama asjaomaseid institutsioone ja järelevalvevõimet, on kohane jätta liikmesriikidele vabadus otsustada, milliste konkreetsete mehhanismidega reguleerida turgu valitsevate operaatorite tegevust, säilitades samal ajal vajaliku minimaalse ühise pinna. Ühelt poolt õigustab see liikmesriikide suhtes kehtestatud nõude – kontrollida ristsubsideerimist konkreetse sektori eeskirjade abil – väljajätmist ja teiselt poolt nõuet, et on vaja säilitada eeskirjad raamatupidamise läbipaistvuse tagamiseks.

Seoses ristsubsideerimisega ja arvestades seniseid eeskirju õigustanud reserveeritud ala kui konkurentsimoonutuste selge allika kaotamist, nähakse käesolevas ettepanekus artikli 12 kuuenda taande kavandatud väljajätmisega seepärast ette, et liikmesriik peaks otsustama, kuidas kõige paremini tagada, et universaalteenuste osutaja, kes sageli on turul valitsevas seisundis olev operaator, käitumine ei moonutaks konkurentsi. Selleks võib liikmesriik kehtestada konkreetseid eelkontrolle (nagu on nõutud senise direktiiviga) või usaldada konkurentsiseaduste järelrakendamise konkurentsiametkondadele ja/või riigi reguleerivatele asutustele.

Universaalteenuse pakkuja(te) suhtes kohaldatavate raamatupidamise läbipaistvust käsitlevate eeskirjadega seoses on konkurentsiturule ülemineku jooksul endiselt vaja rakendada kohandatud kuluarvestuse eraldatuse nõuet. Artikli 14 puhul kavandatud muudatused kajastavad uut olukorda, kus reserveeritud ala enam ei ole. Võttes arvesse riikide reguleerivate asutuse vahelist koostööd (nt Euroopa postivaldkonna reguleerijate komitee raames) selle valdkonna parimate tavade ja ühise lähenemisviisi väljakujundamiseks, ei ole käesolevas direktiivis parema õigusloome põhimõtete kohaselt vaja esitada üksikasjalikumaid ja siduvaid eeskirju kulude jaotamise kohta.

3.3.4. Tarbijakaitse kindlustamine (artikli 12 esimene taane, artiklid 19, 22, 22a)

Kooskõlas muudes teenindusvaldkondades kehtivate eeskirjadega ning tarbijakaitse edendamiseks areneval turul nähakse käesolevas ettepanekus artikli 19 muutmisega ette, et kaebuste esitamise miinimumpõhimõtteid hakatakse kohaldama ka teistele teenusepakkujatele kui universaalteenuste pakkuja(d).

Lisaks kaitstakse tarbija huve ka järgmiste meetmetega: 1) operaatorite koostoimimisvõime parandamine, mis tuleneb juurdepääsust infrastruktuuri ja teenuste teatud osadele, nagu on nähtud ette eespool selgitatud uues artiklis 11a; 2) riigi reguleerivate asutuste ja tarbijakaitseasutuste vahelise koostöö nõue, mis on esitatud artikli 22 lõike 2 kavandatud muudatuses; 3) riigi reguleerivate asutuste osa ja pädevuse selgitamine universaalteenuste jälgimise ja järelevalve alal artikli 22 kolmandas lõikes ja artikli 22a esimeses lõikes.

Lõpuks, võttes arvesse postiteenuste olulisust pimedatele ja vaegnägijatele, on artikli 12 esimeses taandes tehtud ettepanek kinnitada, et turu avamine ei tohiks piirata teatud teenuste tasuta osutamist pimedatele ja vaegnägijatele, mis liikmesriikides on olnud tavaks vastavalt Ülemaailmse Postiliidu raames kehtestatud rahvusvahelistele kohustustele.

3.3.5. Komisjoni rakendusvolituste kasutamine (artikkel 21)

Postidirektiiviga loodud komiteele on tehtud ülesandeks aidata komisjoni rakendusvolituste kasutamisel ning eriti 1. lisa, milles käsitletakse ühendusesiseste piiriüleste teenuste kvaliteedi eesmärke, muutmisel ja kvaliteedimõõtmise normtingimuste vastuvõtmisel (vrd direktiivi artikkel 16).

Kuna komitee regulatiivsed funktsioonid on seotud direktiivi mitte kõige tähtsamate osade muutmisega, on kohane viia sellekohased eeskirjad kooskõlla regulatiivse menetlusega, mis võeti hiljuti kasutusele nõukogu otsusega, millega kehtestati komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused,[6] mis annab Euroopa Parlamendile lisamehhanismid selliste meetmete kontrollimiseks.

3.3.6. Riigi reguleerivad asutused (artikkel 22)

Tõenäoliselt on riigi reguleerivate asutuste osa edaspidigi oluline, eriti nendes liikmesriikides, kus üleminek konkurentsile ei ole veel lõppenud. Nende asutuste tõhusa toimimise edendamiseks ja arvestades sarnastes reguleeritud valdkondades saadud kogemusi ja arutelusid Euroopa postivaldkonna reguleerijate komitees, ning ka postisektori uuringuid, kavandatakse käesoleva ettepanekuga artiklis 22 järgmised muudatused:

- reguleerimisfunktsioonide eraldamine tegevustest, mis on seotud ettevõtte omamise või kontrollimisega. Vastavalt reguleerimis- ja juhtimisfunktsioonide lahususe põhimõttele peaksid liikmesriigid tagama riigi reguleerivate asutuste sõltumatuse eriti omanikufunktsioonidest, kus juhtimise alal võib tekkida selge huvide konflikt, et sellega tagada nende otsuste erapooletus. See nõue, mis on olemas teistes teenindusvõrgu harudes, ei tähenda tingimata uute haldusstruktuuride loomist, kuid nõuab, et eri avalike asutuste funktsioonid oleksid selgelt ja stabiilselt eraldatud (artikli 22 esimene lõik).

- reguleerimisülesannete jaotamise läbipaistvus ning koostöö reguleerimisülesandeid täitvate riigi asutuste vahel. Kuna sageli kaasatakse reguleerimisülesannete täitmisse eri asutusi, tehakse ettepanek nõuda rohkem läbipaistvust ja seega selgust nende ülesannete jaotamises. Kuna sektori reguleerimise, konkurentsieeskirjade rakendamise ja tarbijate kaitsmise eest vastutavate asutuste ülesanded sageli kattuvad, on tehtud ettepanek nõuda nende asutuste vahelist koostööd, et nad täidaksid oma ülesandeid paremini (artikli 22 esimene ja teine lõik).

- Riigi reguleerivate asutuste otsuste edasikaebamisõiguse ja nende otsuste ajutise kehtivuse kinnitamine, tagamaks turu selgust turu avamise protsessi käigus, ilma et see piiraks liikmesriikide pädevuse jaotumist nende õigussüsteemis ja riigi seaduste kohaseid juriidiliste või eraisikute õigusi (artikli 22 kolmas lõik).

- laiem koostöö ELi liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel, et pakkuda juriidilist tuge ja stiimulit olemasolevate organite, näiteks Euroopa postivaldkonna reguleerijate komitee ja postidirektiivi komitee tööle parimate tavade propageerimisel ja reguleerimistegevuse ühtlustamisel siseturul, ilma et tingimata loodaks uusi haldusstruktuure (artikli 22 teine lõik).

3.3.7. Teabe edastamine riigi reguleerivatele asutustele (artikkel 22a)

Oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks peavad riigi reguleerivad asutused koguma andmeid turul tegutsevatelt ettevõtjatelt. Euroopa postivaldkonna reguleerijate komitee ja statistikaametid on pidevalt väitnud ning postisektori uuringud on näidanud, et teabe kogumiseks vajaliku võimu puudumine on tõsine takistus direktiivi jõustamisel ja riikide eeskirjade rakendamisel. Käesoleva ettepanekuga nähakse ette uue artikli 22a kehtestamine, millega riigi reguleerivatele asutustele antakse õigus koguda teavet, sealhulgas statistika jaoks, alati, kui see on õigustatud ja vastab taotletavale eesmärgile.

3.3.8. Postidirektiivi rakendamise läbivaatamine ja aruandmine selle rakendamisest (artikkel 23)

Käesoleva ettepanekuga nähakse ette direktiivi kohaldamise regulaarne järelevalve ja sellest aruannete esitamine nõukogule ja parlamendile, et välja selgitada, millised edasised reguleerivad meetmed võivad olla vajalikud universaalteenuste tagamiseks ja/või turu avamiseks. Saadud kogemusi arvestades nähakse ette artikli 23 muutmine, et pikendada aruandlusperiood kahelt aastalt kolmele aastale. Selline aruandlusperiood arvestab turul toimuvate muutuste kiirust ja direktiivi rakendamise sotsiaalseid aspekte ning annab piisava ajaraamistiku, mille alusel saab anda poliitilisi soovitusi.

3.3.9. Aegumissätte väljajätmine (artiklid 26, 27)

Lähtudes otsusest kaotada eri- ja ainuõigused aastal 2009 (artikli 7 esimene lõik), nähakse käesoleva ettepanekuga ette praeguse aegumissätte väljajätmine postidirektiivi artikli 26 lõikest 2 ja artiklist 27.

3.3.10. Sidusus ja parem õiguslik reguleerimine (artiklid 1, 2, 9, 10, 11)

Käesoleva ettepanekuga tehakse rida muudatusi postidirektiivi õigusliku selguse ja sidususe parandamiseks.

- artikli 1 teine taane: kavandatud muudatus tuleneb artikli 7 muutmisest, et kajastada asjaolu, et postiteenuseid ei tohi enam reserveerida;

- artikli 2 lõige 6: kavandatud muudatus selgitab direktiivi reguleerimisala ning eriti seda, et direktiivi kohaldatakse kõigi postiteenuste osutajate ja mitte ainult universaalteenuste osutajate suhtes;

- artikli 2 lõige 8: kavandatud muudatus tuleneb artikli 7 muutmisest, kuna otsepostituse kontseptsiooni on kasutatud ainult seoses teenustega, mida saab reserveerida;

- artikli 9 lõige 5: kavandatud muudatus tuleneb artikli 7 muutmisest, kuna otsepostituse kontseptsiooni on kasutatud ainult seoses teenustega, mida saab reserveerida;

- 4. peatüki pealkiri: 4. peatüki pealkirja kavandatud muutmine tuleneb artikli 7 muutmisest ja kajastab asjaolu, et reserveeritud ja mittereserveeritud postiteenuste vahel ei ole käesoleva ettepaneku kohaselt enam erinevust;

- artikkel 10: kavandatud muudatused kajastavad ELi asutamislepingu artiklite uut numeratsiooni ja ka seda, et reserveeritud ja mittereserveeritud postiteenuste vahel ei ole käesoleva ettepaneku kohaselt enam erinevust;

- artikkel 11: kavandatud muudatused kajastavad ELi asutamislepingu artiklite uut numeratsiooni;

- artikli 12 viies taane: mõiste „era“ jäetakse välja, kuna see, kas klient kuulub avaliku või eraõiguse alla, ei ole oluline ning võib olla eksitav;

- artikli 26 lõige 1: artikli 26 lõike 1 kavandatud väljajätmine tuleneb artikli 7 muutmisest ja kajastab seda, et postiteenuseid ei tohi enam reserveerida ning seetõttu ei saa „liberaalsemaid“ meetmeid kasutusele võtta.

Vastuvõetud regulatiivse raamistiku järjepideva ülevõtmise hõlbustamiseks on komisjon otsustanud jälgida, et direktiivi uute sätete ülevõtmine, rakendamine ja jõustamine toimuks nõuetekohaselt, ja arutada seda liikmesriikidega.

2006/0196 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ seoses ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimisega (EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 47 lõiget 2, artiklit 55 ja artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,[7]

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,[8]

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust,[9]

toimides asutamislepingu artiklis 251 ettenähtud menetluse kohaselt,[10]

ning arvestades järgmist:

(1) 7. veebruari 1994 resolutsioonis ühenduse postiteenuste arengu kohta[11] määras nõukogu kindlaks, et ühenduse postialase poliitika üks põhieesmärk on postiteenuste turu järkjärgulise konkurentsile kontrollitud viisil avamise kooskõlastamine universaalteenuste pakkumise jätkusuutlikkuse tagamisega.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta[12] kehtestati ühenduse tasandil postisektorit reguleeriv raamistik, mis hõlmab meetmeid universaalteenuste osutamise tagamiseks ja nende postiteenuste piirmäärade sätestamist, mida liikmesriigid võivad universaalteenuse alalhoidmiseks reserveerida oma universaalteenuse pakkuja(te)le, et hakata neid järk-järgult ja üha laialdasemalt vähendama, ning ajakava turu konkurentsile avamise jätkamist käsitleva otsuse tegemiseks, et luua postiteenuste ühtne turg.

(3) Asutamislepingu artiklis 16 rõhutatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osa liidu ühistes väärtustes ja nende tähtsust sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel. Selles sätestatakse, et on vaja hoolitseda selle eest, et sellised teenused toimiksid nende ülesannete täitmist võimaldavate põhimõtete ja tingimuste alusel.

(4) Selle valdkonna meetmed tuleks kavandada nii, et saavutatakse asutamislepingu artikli 2 kohased ühenduse eesmärgid, nimelt, edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, püsivat ja inflatsioonivaba majanduskasvu, konkurentsivõimet ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, elatustaseme ja elu kvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust.

(5) Lissaboni strateegia vahekokkuvõtteid käsitlevates järeldustes kinnitas Euroopa Ülemkogu 22. ja 23. märtsil 2005 taas, et siseturu rajamise lõpuleviimine on tähtis vahend majanduskasvule kaasaaitamiseks ning suurema arvu ja paremate töökohtade loomiseks ning et oluline osa konkurentsivõimelise ja dünaamilise majanduse loomisel kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele tõhusatele teenustele. Need järeldused kehtivad endiselt ka postiteenuste suhtes, mis on side ja kaubanduse ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtsuse tagamise oluline vahend.

(6) Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2006. aasta resolutsioonis tõstesti esile tõhusate postiteenuste sotsiaalset ja majanduslikku tähtsust ning nende tähtsat osa Lissaboni strateegias, ning osutati, et senised reformimeetmed on põhjustanud olulisi positiivseid muutusi postisektoris, kusjuures on paranenud teenuste kvaliteet ja tõhusus ning need arvestavad paremini kliendi vajadusi.

(7) Direktiivi 97/67/EÜ kohaselt viidi läbi tuleviku-uuring, milles hinnati, kuidas mõjub universaalteenuste osutamisele igas liikmesriigis postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine aastal 2009. Komisjon teostas ühenduse postisektori põhjaliku uuringu, seejuures telliti uuringud kõnealuse sektori majandus-, sotsiaalsete ja tehnoloogiliste arengute kohta ning viidi läbi põhjalikud konsultatsioonid huvitatud isikutega.

(8) Tuleviku-uuringu kohaselt võib aastaks 2009 saavutada eesmärgi tagada direktiivi 97/67/EÜ kohaselt liikmesriikide määratletud kvaliteedistandardile vastavate universaalteenuste jätkusuutlik osutamine kogu ühenduses, ilma et oleks vaja reserveeritud ala.

(9) Postituru järk-järguline üha laialdasem avamine konkurentsile on andnud universaalteenuse osutajatele piisavalt aega võtta vajalikke moderniseerimise ja restruktureerimise meetmed, et tagada universaalteenuste osutamise pikaajaline elujõulisus uutes turutingimustes, ning on võimaldanud liikmesriikidel kohandada oma regulatiivsed süsteemid avatuma keskkonnaga. Liikmesriigid võivad ka kasutada võimalust, mida pakub ülevõtmisperiood, samuti seda küllalt pikka aega, mis on vajalik tõhusa konkurentsi tekkimiseks, et vajaduse korral jätkata universaalteenuse osutajate moderniseerimist ja restruktureerimist.

(10) Tuleviku-uuring näitab, et reserveeritud ala ei tohiks enam olla eelistatud lahendus universaalteenuste osutamise rahastamiseks. See hinnang arvestab ühenduse ja liikmesriikide huvi, et siseturu rajamine oleks viidud lõpule, ning seda, kui tähtis see on majandus- ja tööhõivekasvu tagamisel ning ka tõhusate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kättesaadavuse tagamisel kõikidele kasutajatele. Seetõttu on kohane kinnitada postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise tähtajaks 1. jaanuar 2009.

(11) Postisektori muutusi põhjustab rida tegureid, nagu nõudlus ja tarbijate muutuvad vajadused, organisatsioonilised muutused, automatiseerimine ja uue tehnoloogia kasutuselevõtt, postiteenuste asendumine elektrooniliste sidevahenditega ja turu avamine.

(12) Täielik turu avamine aitab laiendada postiteenuste turu üldsuurust; lisaks aitab see jätkusuutlikult säilitada oskusi nõudvaid töökohti universaalteenuseid osutavates ettevõtetes ja luua uusi töökohti teiste operaatorite ettevõtetes, turule sisenevates ettevõtetes ja sidusettevõtetes. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide pädevust tööhõivetingimuste reguleerimisel postiteenuste sektoris.

(13) Suurenenud konkurentsivõime peaks lisaks sellele võimaldama postisektoril integreeruda alternatiivsete sidevahenditega ning tõsta üha nõudlikematele kasutajatele pakutavate teenuste kvaliteeti.

(14) Muutused naabruses asuvatel sideteenuste turgudel on ühenduse eri piirkondades ja eri rahvastikugruppidele ning postiteenuste kasutamisele avaldanud erinevat mõju. Tuleb säilitada territoriaalne ja sotsiaalne sidusus ja võttes arvesse, et liikmesriigid võivad teatud konkreetseid teenuseid kohandada kohalikule nõudlusele, kasutades postidirektiiviga 97/67/EÜ võimaldatud paindlikkust, on kohane täiel määral säilitada universaalteenus ning sellega seotud kvaliteedinõuded, mis on sätestatud nimetatud direktiivis. Liikmesriigid peavad jälgima turul toimuvaid arenguid ja teostama nende üle järelevalvet, et turu avamine oleks ka edaspidi soodne kõigile kasutajatele, eriti tarbijatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Nad peavad võtma direktiivis ettenähtud regulatiivsed meetmed, et tagada juurdepääs postiteenustele, mis rahuldaks kasutajate vajadusi ka tulevikus, sealhulgas tuleks võimaluse korral tagada, et mingi miinimumhulga teenuseid saaks tellida ühest juurdepääsupunktist.

(15) Direktiiviga 97/67/EÜ sätestati, et universaalteenuste osutamise korraldamisel eelistatakse universaalteenuse osutamise kohustusega teenindajate määramist. Suurenev konkurents ja valik tähendavad, et liikmesriigid peavad olema veel paindlikumad universaalteenuse kättesaadavuse tagamise kõige tõhusama ja sobivama mehhanismi väljaselgitamisel, järgides samas objektiivsuse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja eesmärgile vastavuse põhimõtteid ning hoolitsedes, et võimalikult vähe moonutataks turgu ja tagataks postiteenuste vaba osutamine siseturul. Liikmesriigid võivad kasutada ühte alljärgnevatest meetmetest või nende kombinatsiooni: universaalteenuse osutamise jätmine turujõudude reguleerida, ühe või mitme ettevõtte määramine eri universaalteenuste osutamiseks ja/või territooriumi eri osade katmiseks ning teenuste osutamise riigihanked.

(16) Kasutajate jaoks on oluline olla täielikult informeeritud pakutavatest universaalteenustest ning postiteenuseid osutavate ettevõtete jaoks on oluline olla informeeritud oma õigustest ja kohustustest universaalteenuse osutaja(te)na. Liikmesriigid tagavad, et tarbijad oleksid täielikult informeeritud pakutavate konkreetsete teenuste võimalustest ning nende kättesaadavusest. Ent liikmesriikidele võimaldatud suurema vabadusega tagada universaalteenuste osutamine muul viisil kui universaalteenuste osutaja(te) määramisega on kooskõlas see, et liikmesriigid saavad vabalt otsustada, kuidas seda teavet viia avalikkuseni.

(17) Läbiviidud uuringute põhjal ja pidades silmas võimaluste andmist siseturu vabaks arenguks on kohane lõpetada reserveeritud ala ja eriõiguste kasutamine universaalteenuste rahastamise tagamiseks.

(18) Universaalteenuse jääknetokulude katmine välisrahastamise abil võib mõnes liikmesriigis siiski osutuda vajalikuks. Seepärast on kohane selgesõnaliselt kirjeldada alternatiivseid võimalusi universaalteenuse rahastamise tagamiseks sellisel määral, mis on vajalik ning piisavalt õigustatud, jättes kasutatavate rahastamismehhanismide valiku liikmesriikidele. Nendeks alternatiivideks on riigihankemenetlused ja – kui universaalteeninduse kohustus tähendab nende teenuste osutajale netokulusid ning on määratud ettevõttele ebaõiglaseks koormaks – riiklik hüvitis ja kulude jagamine teenuse osutajate ja/või kasutajate vahel läbipaistval viisil sissemaksetena hüvitusfondi. Liikmesriigid võivad kasutada muid ühenduse õigusega lubatud rahastamisviise, näiteks otsustada, et kasum, mille universaalteenuse pakkuja(d) teenivad muude kui universaalteenustega, tuleb täielikult või osaliselt loovutada universaalteenuste netokulude katmiseks, kuivõrd need on kooskõlas käesoleva direktiiviga.

(19) Et selgitada välja, millistelt ettevõtjatelt on vaja nõuda maksete tegemist hüvitusfondi, peaksid liikmesriigid kaaluma, kas selliste ettevõtjate osutatavaid teenuseid võib kasutaja vaatepunktist pidada universaalteenusega asendatavateks, võttes arvesse teenuste omadusi, sealhulgas lisandväärtusi ning teenuste kavandatud kasutust. Teenuste asendatavaks pidamiseks ei pea neil tingimata olema kõiki universaalteenuste tunnuseid, nagu igapäevane kättetoimetamine või kättesaadavus kogu riigis. Kui liikmesriik määrab kindlaks osamakset, mida nõuda neilt ettevõtjatelt, et katta liikmesriigis universaalteenuste osutamise kulud, peaks ta eesmärgile vastavuse põhimõtte täitmiseks kasutama läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, nagu nende ettevõtjate osa liikmesriigis universaalteenuste alla kuuluvate teenuste osutamises.

(20) Direktiivis 97/67/EÜ esitatud läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja eesmärgile vastavuse põhimõtteid tuleb ka edaspidi rakendada iga rahastamismehhanismi puhul ja iga otsus selles valdkonnas peab olema tehtud läbipaistvate, objektiivsete ja kontrollitavate kriteeriumide alusel. Eelkõige vastutab riigi reguleeriv asutus, et universaalteenuste osutamise netokulud arvutataks nii, et universaalteenuste osutamise kohustusega ettevõtte netokuludest lahutatakse sama asutuse netokulud universaalteenuse osutamise kohustuse puudumisel. Sellisel arvutamisel arvestatakse kõiki muid asjakohaseid tegureid, sealhulgas turueeliseid, mis on universaalteenuseid osutama määratud ettevõtjal, õigust mõistlikule kasumile ja stiimuleid kulutõhususe suurendamiseks.

(21) Liikmesriikidel peab olema lubatud kasutada üldlubasid ja üksiklitsentse, kui see on õigustatud ja vastab eesmärgile. Kuid, nagu on rõhutatud kolmandas aruandes direktiivi 97/67/EÜ kohaldamise kohta, võib siseturul teenuste osutamist takistavate põhjendamatute tõkete vähendamiseks olla vaja jätkata kasutuselevõetavate tingimuste ühtlustamist. Selles kontekstis võivad liikmesriigid lasta ettevõtjal näiteks valida, kas ta võtab endale teenuste osutamise kohustuse või aitab katta nende teenuste osutamisega seotud teise ettevõtja kulusid, kuid nad ei tohiks enam panna ettevõtjale kohustust osaleda kulude jagamise mehhanismis ja lisaks ka universaalteenuste osutamise kohustust või kvaliteedi alaseid kohustusi, kuna need on ette nähtud teenima sama eesmärki. Samuti on asjakohane selgitada, et mõnesid lubade andmise ja litsentseerimise sätteid ei tohi kohaldada määratud universaalteenuse pakkujate suhtes.

(22) Keskkonnas, kus universaalteenuste alasse kuuluvaid teenuseid pakuvad mitu postiettevõtet, on kohane nõuda, et kõik liikmesriigid hindaksid, kas posti infrastruktuuri mõnesid osi või universaalteenuste osutajate teatud teenuseid ei tuleks teha kättesaadavaks muudele operaatoritele, kes osutavad sarnaseid teenuseid, et edendada tõhusat konkurentsi ja/või kaitsta kasutajaid ja tarbijaid postiteenuste üldise kvaliteedi tagamisega. Kuna nende osade ja teenuste õiguslik seisund ja turuolukord on liikmesriigiti erinev, on kohane nõuda liikmesriikidelt ainult informeeritud otsuse vastuvõtmist reguleerimise vajaduse ja vajaliku ulatuse, reguleerivate instrumentide valiku ja vajadusel kulude jagamise suhtes. See säte ei piira liikmesriikide õigust võtta meetmeid juurdepääsu tagamiseks avalikule postivõrgule läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise tingimuste alusel.

(23) Võttes arvesse postiteenuste olulisust pimedatele ja vaegnägijatele, on kohane kinnitada, et turu avamine ei tohiks piirata teatud teenuste tasuta osutamist pimedatele ja vaegnägijatele, mis liikmesriikides on olnud tavaks vastavalt nende kehtivatele rahvusvahelistele kohustustele.

(24) Täieliku konkurentsi tingimustes on nii universaalteenuste finantstasakaalu kui ka turumoonutuste piiramise seisukohast oluline, et põhimõttest, mille kohaselt hinnad kajastavad normaalseid kaubandustingimusi ja kulusid, eemaldutaks ainult avalike huvide kaitsmiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks lubatakse liikmesriikidel säilitada ühtsed tariifid üksiksaadetise hinnaga postiteenustele, mida kõige sagedamini kasutavad tarbijad ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Liikmesriik võib säilitada ühtsed tariifid ka muude postisaadetiste puhul, et kaitsta avalikke huve, nagu näiteks juurdepääs kultuurile, piirkondlik ja sotsiaalne sidusus.

(25) Pidades silmas, et igas riigis reguleeritakse erinevalt tingimusi, milles turgu valitsev universaalteenuse osutaja peab toimima konkurentsile avatud keskkonnas, on kohane jätta liikmesriikidele vabadus otsustada, kuidas parimal viisil teostada järelevalvet ristsubsideerimise üle.

(26) Pidades silmas üleminekut täielikule konkurentsiturule, on kohane nõuda liikmesriikidelt, et need säilitaksid kohustuse, mille kohaselt universaalteenuste pakkujad peavad pidama eraldi ja läbipaistvat arvestust; vajadusel võib selle korras teha muudatusi. See kohustus peaks andma riigi reguleerivatele asutustele, konkurentsiasutustele ja komisjonile teavet, mis on vajalik universaalteenuseid käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks ja õiglastest turutingimustest kinnipidamise jälgimiseks, kuni konkurents muutub tõhusaks. Koostöö riigi reguleerivate asutuste vahel selle valdkonna võrdlusnäitajate ja juhiste väljatöötamisel peaks aitama kaasa nende eeskirjade ühtlustatud kohaldamisele.

(27) Sarnaselt teistes teenindusvaldkondades kehtivatele eeskirjadele ja tarbijate huvide paremaks kaitsmiseks on kohane, et kaebuste menetlemist reguleerivaid miinimumpõhimõtteid kohaldataks ka muudele teenindajatele kui universaalteenuste osutajad. Kaebuste lahendamise menetluse tõhustamiseks on kohane, et käesolev direktiiv kutsuks üles kasutama kohtuvälise kokkuleppe menetlust vastavalt komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitusele 98/257/EÜ tarbijate kaebuste kohtuvälise lahendamisega tegelevate asutuste suhtes rakendatavate põhimõtete kohta[13] ja komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovitusele tarbijate kaebuste konsensusliku lahendamisega seotud kohtuväliste asutuste põhimõtete kohta.[14] Tarbijate huvisid aitaksid kaitsta ka operaatorite parem koostoimimisvõime, mille annab juurdepääs teatud infrastruktuuriosadele ja teenustele, ning nõue, et riigi reguleerivad asutused ja tarbijakaitseasutused teeksid koostööd.

(28) On sobiv kohandada sätet, mis käsitleb rakendusvolitusi, et kajastada muudatusi, mis on tehtud nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuses 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused.[15]

(29) Tõenäoliselt on riigi reguleerivate asutuste osa edaspidigi oluline, eriti nendes liikmesriikides, kus üleminek konkurentsile ei ole veel lõppenud. Vastavalt regulatiivsete ja tegevusfunktsioonide lahususe põhimõttele peaksid liikmesriigid kindlustama oma reguleerivate asutuste sõltumatuse, tagades sellega nende otsuste erapooletuse. See sõltumatuse nõue ei piira liikmesriikide institutsionaalset autonoomiat ega põhiseaduslikke kohustusi ega ka asutamislepingu artiklis 295 sätestatud neutraalsuse põhimõtet liikmesriikides omandi õiguslikku režiimi reguleerivate eeskirjade suhtes. Riikide reguleerivad asutused peaksid oma ülesannete täitmisel saama kasutada kõiki vajalikke personali-, eriteadmiste ja rahalisi ressursse.

(30) Kuna sageli kaasatakse reguleerimisülesannete täitmisse eri riigiasutusi, on kohane muuta läbipaistvamaks ülesannete jaotamine nende vahel ja nõuda, et postisektori reguleerimise, konkurentsieeskirjade täitmise jälgimise ja tarbijakaitse eest vastutavad asutused teeksid koostööd, et täita tõhusamalt oma ülesandeid.

(31) Kui riigi reguleeriv asutus teeb otsuse, peab kõigil isikutel, keda see käsitleb, olema õigus kaevata nimetatud otsus edasi asjaomasest asutusest sõltumatule organile. See organ võib olla kohus. Kõnealune edasikaebamise kord ei piira pädevuste jaotust riigi õigussüsteemis ega riikide õigusnormidest tulenevaid juriidiliste isikute või füüsiliste isikute õigusi. Kuni nende menetluste lõpuni on tarvis tagada riigi reguleerivate asutuste otsuste ajutine kehtimine, et tagada juriidiline ja turu turvalisus.

(32) Riigi reguleerivad asutused peaksid käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisel koordineerima oma tegevust vajaduse korral teiste liikmesriikide reguleerivate asutuste ja komisjoniga. See aitaks kaasa postiteenuste siseturu arengule ning aitaks saavutada kõikides liikmesriikides käesoleva direktiivi sätete ühtlast kohaldamist, eriti nendes valdkondades, kus ühenduse õigusakte kohaldav riigi seadus jätab riigi reguleerivale asutusele asjaomaste eeskirjade kohaldamisel rohkesti kaalutlusõigust. Kõnealune koostöö võiks muuhulgas toimuda direktiiviga 97/67/EÜ loodud komitees või Euroopa reguleerijate grupis. Liikmesriigid peaksid otsustama, millised organid on käesoleva direktiivi mõistes riigi reguleerivad asutused.

(33) Oma ülesannete tõhusaks täitmiseks peavad riigi reguleerivad asutused koguma andmeid turul tegutsevatelt ettevõtjatelt. Teabenõuded peaksid vastama taotletavale eesmärgile ega tohiks ettevõtjaid liigselt koormata. Sellist teavet võib olla vaja koguda ka komisjonil, et võimaldada tal täita ühenduse õigusaktidega temale pandud kohustusi.

(34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu teavitamiseks postiteenuste siseturu arengust peaks komisjon esitama neile institutsioonidele korrapäraselt aruandeid direktiivi 97/67/EÜ kohaldamise kohta.

(35) Postisektori reguleeriva raamistiku kinnitamiseks tuleks jätta välja direktiivi 97/67/EÜ aegumise tähtaeg.

(36) Kuna kavandatud tegevuse eesmärke, nimelt postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimist, universaalteenuste kõikide kasutajate jaoks ühtse taseme tagamist ja ühtlustatud põhimõtete kehtestamist postiteenuste reguleerimiseks, ei saa liikmesriigid küllalt hästi saavutada ning neid saab võetavate meetmete ulatust ja mõju arvestades seepärast paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus kehtestada meetmed vastavalt ühenduse asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtetele. Arvestades eesmärgile vastavuse põhimõtet, mis on sätestatud kõnealuses artiklis, ei ületa käesolev direktiiv nende eesmärkide saavutamiseks vajalikku.

(37) Seetõttu tuleks direktiivi 97/67/EÜ vastavalt muuta.

(38) Käesolev direktiiv on vastavuses teiste teenuseid käsitlevate ühenduse aktidega. Kui käesolev direktiiv läheb vastuollu ühenduse teise akti sättega, eriti direktiiviga [2006/../EÜ] siseturu teenuste kohta, kohaldatakse postisektoris täielikult käesolevat direktiivi ja selle sätteid.

(39) Käesolev direktiiv ei piira asutamislepingu eeskirjade, mis käsitlevad konkurentsi ja teenuste osutamise vabadust, kohaldamist. Kui rahastamismehhanismid sisaldavad asutamislepingu artikli 87 lõike 1 mõistes liikmesriigi poolset abistamist või riigi ressurssidest abi andmist ükskõik missugusel kujul, ei piira käesolev direktiiv liikmesriikide kohustust järgida asutamislepingus esitatud eeskirju riigiabi kohta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 97/67/EÜ muudetakse järgmiselt:

1. Artikli 1 teine taane asendatakse järgmisega:

„– postiteenuste osutamise tingimused“.

2. Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

3. punkt 6 asendatakse järgmisega:

„6. postisaadetis: aadressiga saadetis lõplikul kujul, millisel seda toimetab edasi postiteenuste osutaja. Lisaks kirjasaadetistele kuuluvad nende saadetiste hulka ka näiteks raamatud, kataloogid, ajalehed, perioodikaväljaanded ja postipakid, milles on kaubandusliku väärtusega või väärtuseta kaubad;“;

4. punkt 8 jäetakse välja;

5. lisatakse järgmine punkt:

„20. üksiksaadetise hinnaga postiteenused: postiteenused, mille jaoks tariif on kehtestatud universaalteenuste osutajate üldistes tingimustes üksikpostisaadetiste transpordi kohta.“.

6. Artikli 3 lõike 3 esimese lõigu algus sõnastatakse järgmiselt:

„Nad võtavad meetmeid, et universaalteenused oleksid tagatud kõigil tööpäevadel ja vähemalt viis päeva nädalas, v.a riigi reguleeriva asutuse arvates erandlikel asjaoludel või geograafilistel eritingimustel, vähemalt järgmises ulatuses:“.

7. Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

1. Iga liikmesriik tagab universaalteenuste osutamise ning teatab komisjonile nimetatud kohustuse täitmiseks võetud meetmed. Artikli 21 kohaselt moodustatud komiteed teavitatakse meetmetest, mida liikmesriigid võtavad universaalteenuste osutamise kindlustamiseks, ja ta jälgib nende arengut.

2. Liikmesriigid võivad määrata ühe või mitu ettevõtet eri universaalteenuste osutamiseks ja/või territooriumi eri osade katmiseks. Kui nad seda teevad, siis määravad nad ühenduse õigusaktide kohaselt nende kohustused ja neile antud õigused ning avaldavad need kohustused ja õigused. Seejuures võtavad liikmesriigid meetmeid, et universaalteenuste osutaja määramise tingimused põhineksid objektiivsuse, mittediskrimineerimise ja eesmärgile vastavuse põhimõtetel ja moonutaksid võimalikult vähe turgu ning et ettevõtja määramine universaalteenuste osutajaks oleks ajaliselt piiratud. Liikmesriigid teatavad komisjonile, kelle nad on määranud universaalteenuste osutajaks.“.

8. Artikli 5 lõikes 2 asendatakse sõnad „artikli 36 lõikes 56“ sõnadega „artikli 30 lõikes 46“.

9. Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Liikmesriigid võtavad meetmeid, et kasutajatele ja postiteenuseid osutavatele ettevõtetele antaks korrapäraselt piisavalt üksikasjalikku ja ajakohast teavet pakutavate universaalteenuste omaduste, eelkõige kõnealustele teenustele juurdepääsu üldtingimuste, hindade ja kvaliteedistandardi tasemete kohta. Nimetatud teave avaldatakse sobival viisil.

Liikmesriigid teatavad komisjonile esimese lõigu kohaselt avaldatava teabe kättesaadavaks tegemise viisi.“.

10. 3. peatükis asendatakse pealkiri järgmisega:

„3. PEATÜKK

Universaalteenuste rahastamine“.

11. Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

1. Alates 1. jaanuarist 2009 liikmesriigid ei anna ega säilita ainu- või eriõigusi postiteenindusasutuste rajamiseks või postiteenuste osutamiseks. Liikmesriigid võivad rahastada universaalteenuste osutamist, kasutades ühte või mitut nendest vahenditest, mis on ette nähtud lõigetes 2, 3 ja 4, või muid vahendeid, mis on kooskõlas EÜ asutamislepinguga.

2. Liikmesriigid võivad tagada universaalteenuste osutamise, hankides sellised teenused kehtivate riigihanke eeskirjade kohaselt.

3. Kui liikmesriik teeb kindlaks, et universaalteenuste osutamise kohustused, nagu need on sätestatud käesolevas direktiivis, on seotud netokuludega ning kujutavad endast universaalteenuste osutaja(te)le ebaõiglast rahalist koormust, võib ta:

a) võtta kasutusele mehhanismi, millega maksta asjaomasele/asjaomastele ettevõtja(te)le hüvitist riigi fondidest;

b) jagada universaalteenuse kohustuse netokulu teenuste osutajate ja/või kasutajate vahel.

4. Kui netokulu jagatakse lõike 3 punkti b kohaselt, võib liikmesriik luua hüvitusfondi, mida võib rahastada teenusepakkujate ja/või kasutajate tasudest ning mida sellel eesmärgil haldab abisaajast või -saajatest sõltumatu organ. Liikmesriik võib teenusepakkujale artikli 9 lõike 2 kohaselt teenindusloa andmise tingimuseks seada kohustuse teha kõnealusesse fondi rahaline osamakse või täita universaalteenuste osutamise kohustusi. Sellisel viisil võib rahastada ainult artiklis 3 nimetatud teenuseid.

5. Liikmesriigid tagavad, et hüvitusfondi asutamisel ning lõigetes 3 ja 4 osutatud rahaliste osamaksete suuruse kindlaksmääramisel järgitakse läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja eesmärgile vastavuse põhimõtteid. Lõigete 3 ja 4 kohased otsused põhinevad objektiivsetel ja kontrollitavatel kriteeriumidel ning need avalikustatakse.“.

12. 4. peatükis asendatakse pealkiri järgmisega:

„4. PEATÜKK

Tingimused, mis reguleerivad postiteenuste osutamist ja juurdepääsu teenindusvõrgule“.

13. Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

1. Teenuste puhul, mis ei kuulu artiklis 3 määratletud universaalteenuste hulka, võivad liikmesriigid kasutusele võtta üldload sel määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine.

2. Teenuste puhul, mis kuuluvad artiklis 3 määratletud universaalteenuste hulka, võivad liikmesriigid kehtestada loa andmise korra, sh üksiklitsentsid sel määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine ja universaalteenuste säilimine.

Lubade andmise korral võidakse:

- vajaduse korral seada tingimuseks universaalteenuse osutamise kohustus,

- vajaduse korral kehtestada asjaomaste teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja osutamisega seotud nõuded,

- vajaduse korral rakendada kohustust teha rahalisi osamakseid artiklis 7 viidatud jagamismehhanismidesse.

Välja arvatud ettevõtjate puhul, kes on artikli 4 kohaselt määratud universaalteenuste osutajateks, ei tohi lubade andmine:

- olla arvuliselt piiratud,

- viia selleni, et teenusepakkujale kehtestatakse universaalteenuste osutamise kohustused, kvaliteedi, kättesaadavuse ja osutamise nõuded ning lisaks ka rahalised maksed jagamismehhanismi,

- dubleerida tingimusi, mis kehtivad ettevõtetele muude riigi õigusaktide põhjal, milles ei käsitleta postisektorit,

- seada ettevõtjatele muid tehnilisi või tegutsemistingimusi peale nende, mis on vajalikud käesoleva direktiiviga ettenähtud kohustuste täitmiseks.

3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud kord, kohustused ja nõuded on läbipaistvad, kättesaadavad, mittediskrimineerivad, vastavad eesmärgile, on täpsed ja üheselt mõistetavad, tehakse eelnevalt avalikuks ning põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel. Liikmesriigid tagavad, et loa taotlejale põhjendatakse loa andmisest keeldumist või osalist keeldumist, ja nad peavad kehtestama korra otsuste edasikaebamiseks.“.

14. Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni ettepanekul ja asutamislepingu artikli 47 lõike 2 ning artiklite 55 ja 95 alusel vastu vajalikud meetmed, et ühtlustada artiklis 9 osutatud korda, millega reguleeritakse postiteenuste osutamist üldsusele ärilisel eesmärgil.“.

15. Artiklis 11 asendatakse sõnad „artikli 57 lõike 2 ning artiklite 66 ja 100a“ sõnadega „artikli 47 lõike 2 ning artiklite 55 ja 95“.

16. Lisatakse artikkel 11a.

„Artikkel 11a

Kui on vaja kaitsta kasutajate huve ja/või edendada tõhusat konkurentsi ning arvestades oma riigi tingimusi, tagavad liikmesriigid läbipaistvad ja mittediskrimineerivad tingimused juurdepääsuks järgmistele postiinfrastruktuuri osadele või postiteenuste: postiindeksite süsteem, aadresside andmebaas, postkontorikastid, kogumis- ja kättetoimetamiskastid, teave aadressi muutmise kohta, saadetiste ümbersuunamise teenus, saatjale tagastamise teenus.“.

17. Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

18. esimene taane asendatakse järgmisega:

„– hinnad peavad olema sobivad ja võimaldama kõigi kasutajate juurdepääsu osutatavatele teenustele. Liikmesriigid võivad säilitada või võtta kasutusele pimedatele või vaegnägijatele ettenähtud tasuta postiteenused,“;

19. teine taane asendatakse järgmisega:

„– hinnad peavad olema kulupõhised ja stimuleerima tõhusust; liikmesriik võib avaliku huviga seotud põhjustel otsustada, et kogu tema territooriumil ja/või teistesse Euroopa riikidesse saatmisel rakendatakse ühtset tariifi üksiksaadetise hinnaga postiteenuste ja muude saadetiste puhul,“;

20. viienda taande viimane lause asendatakse järgmisega:

„Kõik sellised tariifid peavad olema kättesaadavad ka klientidele, kes postitavad sarnaste tingimuste kohaselt,“;

21. kuues taane jäetakse välja.

22. Artikkel 14 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 14

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et universaalteenuste osutajate raamatupidamisarvestus toimuks käesoleva artikli sätete kohaselt.

2. Universaalteenuste osutajad peavad oma asutusesiseses raamatupidamissüsteemis eraldi arvestust, et teha selget vahet nende teenuste ja toodete, millele antakse universaalteenuste netokulude katmiseks rahalist toetust või mis aitavad selle toetuse andmisele kaasa, ning nende teenuste ja toodete vahel, millele toetust ei anta või mis ei aita toetuse andmisele kaasa. Selline arvestuse lahkuviimine võimaldab liikmesriikidel arvutada universaalteenuste netokulusid. Kõnealune asutusesisene raamatupidamissüsteem põhineb järjepidevalt kohaldatavatel ja objektiivselt põhjendatud kuluarvestuspõhimõtetel.

3. Lõikes 2 osutatud raamatupidamissüsteemis jagatakse kulud järgmiselt, ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist:

a) kulud, mida saab otse seostada konkreetse teenuse või tootega, omistatakse sellele teenusele või tootele;

b) üldkulud, s.o kulud, mida ei saa otse omistada konkreetsele teenusele, jaotatakse järgmiselt:

i) võimaluse korral jaotatakse üldkulud nende päritolu otsese analüüsi põhjal;

ii) kui otsene analüüs ei ole võimalik, jaotatakse üldkulude kategooriad, kasutades nende kaudset seost mõne teise kulukategooriaga või kulukategooriate rühmaga, mida saab otse omistada või jaotada; kaudne seos põhineb võrreldavatel kulustruktuuridel;

iii) kui ei suudeta leida otsest ega kaudset kulude jaotamise viisi, jaotatakse kulukategooria üldise jaotusteguri alusel, mille arvutamisel kasutatakse ühelt poolt kõigi otseselt või kaudselt omistatud või jaotatud kulude ja iga üksiku universaalteenuse suhet ning teiselt poolt kõigi otseselt või kaudselt omistatud või jaotatud kulude ja muude teenuste suhet.

4. Muid kuluarvestussüsteeme kohaldatakse ainult sel juhul, kui need on kooskõlas lõikega 2 ja kui riigi reguleeriv asutus on need heaks kiitnud. Komisjoni teavitatakse eelnevalt nende kohaldamisest.

5. Riigi reguleeriv asutus tagab, et universaalteenuse osutajast sõltumatu pädev asutus kontrollib vastavust ühele lõigetes 3 või 4 kirjeldatud kuluarvestussüsteemile. Liikmesriik tagab vastavust käsitleva teatise perioodilise avaldamise.

6. Riigi reguleeriv asutus hoiab kättesaadavana piisavalt üksikasjaliku teabe universaalteenuste osutaja kuluarvestussüsteemide kohta ja edastab selle nõudmise korral komisjonile.

7. Nõudmise korral tehakse kõnealuste süsteemide üksikasjalikud raamatupidamisandmed konfidentsiaalsena teatavaks riigi reguleerivale asutusele ja komisjonile.

8. Kui teatav liikmesriik ei ole kehtestanud universaalteenuste osutamise rahastamise mehhanismi, nagu on lubatud artikli 7 kohaselt, ning kui riigi reguleeriv asutus on veendunud, et ükski määratud universaalteenuse osutajatest selles liikmesriigis ei ole varjatult või muul viisil riigiabi saaja ja et turul on täielik konkurentsiolukord, võib riigi reguleeriv asutus otsustada käesoleva artikli nõudeid mitte kohaldada. Riigi reguleeriv asutus teavitab komisjoni eelnevalt sellise otsuse tegemisest.“.

23. Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 19

Liikmesriik tagab, et postiteenuseid osutavad ettevõtted teeksid kättesaadavaks postiteenuste kasutajate kaebuste, eelkõige postisaadetiste kaotsimineku, varguse ja rikkumisega või teenuse kvaliteedistandarditele mittevastavusega seotud kaebuste lahendamise selge, lihtsa ja odava menetluse (sealhulgas menetluse selle väljaselgitamiseks, kes vastutab juhtudel, millesse on kaasatud rohkem kui üks operaator).

Liikmesriik võtab meetmed, et esimeses lõigus nimetatud menetlused võimaldaksid õiglast ja kiiret vaidluste lahendamist, ning et oleks ette nähtud süsteem kulude ja/või kahju hüvitamiseks, kui olukord seda nõuab.

Liikmesriik aitab ka kaasa, et arendataks välja sõltumatu kohtuväline kord postiteenuseid osutavate ettevõtete ja tarbijate vaheliste vaidluste lahendamiseks.

Ilma et see piiraks teisi riigi või ühenduse õigusaktide kohaseid edasikaebamisvõimalusi või heastamisvahendeid, tagab liikmesriik, et kasutajad, kes tegutsevad individuaalselt või, kui riigi õigusaktide kohaselt on lubatud, koos kasutajate ja/või tarbijate huve esindavate organisatsioonidega, võivad riigi pädevale asutusele anda lahendamiseks juhtumeid, kus kasutajate kaebus universaalteenuste valdkonna teenuseid osutavale ettevõttele ei ole rahuldavalt lahendatud.

Artikli 16 kohaselt tagab liikmesriik, et universaalteenuse osutajad ja, vajaduse korral, ettevõtted, kes osutavad universaalteenuste valdkonna teenuseid, avaldavad koos oma tegevuse seire aastaaruandega teabe kaebuste arvu ning nende lahendamise viisi kohta.“.

24. Artikkel 21 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 21

1. Komisjoni abistab komitee.

2. Kui viidatakse käesolevale artiklile, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5a ja 7.

3. Komitee kehtestab oma kodukorra.“.

25. Artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22

1. Iga liikmesriik määrab postisektoris ühe või mitu riigi reguleerivat asutust, kes on postiettevõtjatest juriidiliselt eraldatud ja oma tegevuses sõltumatud. Liikmesriik, kes säilitab omandi või kontrolli postiteenuseid osutavate ettevõtete üle, tagab reguleerivate funktsioonide tõhusa struktuurilise eraldatuse omandi või juhtimisega seotud tegevustest.

Liikmesriik teatab komisjonile oma reguleerivad asutused, kes on määratud täitma käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid. Ta avaldab riigi reguleeriva asutuse ülesanded kergesti kättesaadaval kujul, eriti kui need ülesanded on määratud enam kui ühele asutusele. Liikmesriigid tagavad vajaduse korral konsulteerimise ja koostöö ühiste huvidega seotud küsimustes nende asutuste ning konkurentsiseaduse ja tarbijaseaduse rakendamise eest vastutavate asutuste vahel.

2. Riigi reguleerivate asutuste ülesanne on eelkõige tagada käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmine, kehtestades kõigepealt seire- ja reguleerimismenetlused, et tagada universaalteenuse osutamine. Neile võidakse panna ka vastutus konkurentsieeskirjade täitmise eest postisektoris.

Liikmesriikide reguleerivad asutused teevad omavahel tihedat koostööd ja aitavad üksteist, et hõlbustada käesoleva direktiivi rakendamist.

3. Liikmesriik tagab, et riigi tasandil oleksid tõhusad mehhanismid, mille kaudu riigi reguleeriva asutuse otsuse mõjuvälja jäävad kasutajad ja postiteenuseid pakkuvad ettevõtted saavad esitada kaebuse sellise otsuse peale neid kaebusi käsitlevale organile, kes on asjaomastest pooltest sõltumatu. Kuni sellise kaebuse lahendamiseni kehtib riigi reguleeriva asutuse otsus, kui kaebusi käsitlev organ ei otsusta teisiti.“.

26. Pärast artiklit 22 lisatakse peatüki pealkiri:

„PEATÜKK 9a

Teavitamine“.

27. Lisatakse artikkel 22a.

„Artikkel 22a

1. Liikmesriik tagab, et postiteenuseid osutavad ettevõtted edastavad kogu teabe, sealhulgas finantsteabe ning teabe universaalteenuse osutamise kohta, mis on vajalik:

a) riigi reguleerivale asutusele, et tagada vastavus käesoleva direktiivi sätetega või käesoleva direktiivi alusel tehtud otsustega;

b) selgelt määratletud statistilisteks eesmärkideks.

2. Ettevõtted edastavad riigi reguleeriva asutuse nõudmise korral asjaomase teabe viivitamata ja ettenähtud tähtaegadeks ning nii üksikasjalikult, kui asutus seda nõuab. Riigi reguleeriva asutuse nõutav teave peab olema vajalik asutuse ülesannete täitmiseks. Riigi reguleeriv asutus põhjendab, milleks ta esitab teabepäringu.“.

28. Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

Iga kolme aasta järel, esimest korda mitte hiljem kui 31. detsembril 2011. aastal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta, sealhulgas asjakohase teabe postisektori arengu kohta, eriti selle majanduslike, sotsiaalsete, tööhõivealaste ja tehnoloogiliste aspektide ja ka teenuste kvaliteedi kohta. Aruandele on vajaduse korral lisatud ettepanekud Euroopa Parlamendile ja nõukogule.“.

29. Artikkel 26 jäetakse välja.

30. Artikkel 27 jäetakse välja.

Artikkel 2

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2008. Liikmesriigid edastavad viivitamata komisjonile nende õigusnormide teksti ja nende õigusnormide ning käesoleva direktiivi vastavustabeli.

Kui liikmesriigid need õigusnormid vastu võtavad, lisavad nad nendesse õigusnormidesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile nende poolt käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste riiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

[1] EÜT C 48, 16.2.1994, lk 3.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT L 15, 21.1.1998, lk 14), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/39, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste konkurentsile avamise jätkamise kohta (EÜT L 176, 5.7.2002, lk 21).

[3] KOM(2006) 596.

[4] SEK(2006) 1291.

[5] KOM(2006) 595.

[6] Nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsus 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23), muudetud nõukogu 17. juuli 2006. aasta otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

[7] ELT C , , lk .

[8] ELT C , , lk .

[9] ELT C , , lk .

[10] ELT C , , lk .

[11] EÜT C 48, 16.2.1994, lk 3.

[12] EÜT L 15, 21.1.1998, lk 14. Direktiivi on viimati muudetud 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).

[13] EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31.

[14] EÜT L 109, 4.4.2001, lk 56.

[15] EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).