[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 27.9.2006

KOM(2006) 566 lõplik

2003/0168 (COD)

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teise lõigu alusel nõukogu ühise seisukoha kohta

seoses lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldavat õigust käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse vastuvõtmisega (Rooma II määrus)

2003/0168 (COD)

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teise lõigu alusel nõukogu ühise seisukoha kohta

seoses lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldavat õigust käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse vastuvõtmisega (Rooma II määrus)

1. TAUST

Ettepaneku edastamine Euroopa Parlamendile ja nõukogule (dokument KOM(2003) 427 (lõplik) – 2003/0168 (COD)) | 22.7.2003 |

Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus: | 2.6.2004 |

Euroopa Parlamendi arvamus esimesel lugemisel: | 6.7.2005 |

Muudetud ettepaneku edastamine: | 21.2.2006 |

Ühise seisukoha vastuvõtmine (kvalifitseeritud häälteenamusega): | 25.9.2006 |

2. KOMISJONI ETTEPANEKU EESMÄRGID

Välisriigi kohtuotsuse rahvusvahelise kohtualluvuse, tunnustamise ja täitmise küsimusi käsitletakse määruses nr 44/2001, mida kohaldatakse nii lepinguliste kui ka lepinguväliste kohustuste suhtes tsiviil- ja kaubandusasjades. Mis puutub kohaldatavasse õigusesse, siis ühtlustati lepinguid käsitlevad liikmesriikide eeskirjad 1980. aasta Rooma konventsiooniga lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta . Lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse määramist käsitlev ühenduse üldeeskiri aga puudub. Komisjoni ettepanekuga soovitakse see tühimik täita.

Seepärast on ettepaneku eesmärk ühtlustada tsiviil- ja kaubandusasjadega seotud lepinguväliste kohustuste (liiklusõnnetused, tootevastutus, ebaaus konkurents jne) suhtes kohaldatavad õigussätted ning võtta vastu ühiseeskirjad, mis reguleerivad selliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse määramist kogu Euroopa Liidus.

Õigussätete ühtlustamise eesmärk on pakkuda eraisikutele ja ettevõtetele suuremat õiguskindlust kui seni ning vältida meelepärase kohtu valimist ( forum shopping ), mis võib olenevalt juhtumi lahendamiseks valitud kohtust tuua pooltele kaasa sisuliselt erinevad kohtuotsused.

3. MÄRKUSED ÜHISSEISUKOHA KOHTA

3.1. Üldine märkus

Nõukogu ühises seisukohas on säilitatud komisjoni esialgse ettepaneku olulised põhimõtted (komisjoni muudetud ettepanekus esitatud kujul), milles oli arvesse võetud mitut Euroopa Parlamendis esimesel lugemisel vastu võetud muudatust.

Põhierinevusi ühelt poolt ühise seisukoha ning teiselt poolt komisjoni muudetud ettepaneku ja Parlamendi muudatuste vahel selgitatakse üksikasjalikumalt allpool.

3.2. Põhierinevused komisjoni muudetud ettepanekuga

Artikli 1 lõike 2 punktis g võetakse arvesse komisjoni muudetud ettepaneku (artikkel 1 lõike 2 punkt h) soovitust jätta reguleerimisalast välja eraelu puutumatuse õiguse või isikuõiguste rikkumised ajakirjanduse poolt. Ühises seisukohas minnakse aga veelgi kaugemale – lisaks meedia tegevuse tulemusel tekkinud lepinguvälistele kohustustele jäetakse välja kõik mis tahes seda laadi lepinguvälised kohustused. Peamine põhjus oli suutmatus leppida lõplikult kokku, kuidas määratleda selles kontekstis „meedia“ mõistet.

Väljajätmist leevendatakse läbivaatamisklausliga (artikkel 30), milles märgitakse, et sellele lepinguväliste kohustuste konkreetsele valdkonnale tuleb pöörata eritähelepanu tulevase määruse rakendamise kohta koostatavas aruandes.

Tootevastutust käsitlev artikkel 5 erineb oma sõnastuses komisjoni ettepanekust (muudetud ettepaneku artikkel 6) küll märkimisväärselt, kuid selle eesmärk on sama. Ka ühises seisukohas väljendatakse vajadust tootevastutust reguleeriva eeskirja järele, mis looks õiglase tasakaalu kahju põhjustaja ja kahju kannataja huvide vahel.

Komisjon avaldab jätkuvalt kahetsust ühises seisukohas väljendatud lähenemisviisi suhtes, milles nähakse ette üsna keeruline ühendavate tegurite astmelise kohaldamise süsteem. Komisjon on endiselt veendunud, et esialgne lahendus oli poolte huvide seisukohast sama tasakaalustatud ning esitatud palju lihtsamas sõnastuses.

Kui komisjoni muudetud ettepaneku artiklis 7 käsitletakse üksnes ebaausaid kaubandustavasid, siis ühise seisukoha artiklis 6 laiendatakse ebaausa konkurentsi eeskirja ka vaba konkurentsi takistavatele tegudele. Muudetud ettepaneku seletuskirjast (punkt 3.4, muudatus 29) nähtub, et konkurentsiasju käsitleva täpse eeskirja puudumine muudetud ettepanekus tulenes asjaolust, et rohelise raamatu (milles käsitletakse EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjudega seotud meetmeid) raames algatatud avalik arutelu oli alles pooleli. Komisjon ei soovinud seda arutelu eirata. Ta oleks seda teinud, kui oleks lisanud muudetud ettepanekusse konkurentsieeskirjade rikkumisest tulenevate lepinguväliste kohustuste suhtes juba kohaldatava eeskirja. Seletuskirjas sätestas komisjon siiski, et ta võib anda konkurentsiasjade puhul oma toetuse ka mõnele muule lahendusele, mis leitakse kaasotsustamismenetluse raames. Komisjon jätab endale eespool nimetatud õiguse eelkõige selleks, et kaitsta tõhusalt füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust taotleda hüvitist kahju eest, mida on neile konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud. Võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta, jääb komisjon oma seisukoha juurde, et ta võib anda konkurentsiasjade puhul oma toetuse ka mõnele muule lahendusele, mis leitakse kaasotsustamismenetluse raames.

Artiklis 9 esitatakse erieeskiri streigist või töösulust tulenevate lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta. Nimetatud sätet käsitleti Euroopa Parlamendi muudatustes, mille komisjon tagasi lükkas ning mida seetõttu muudetud ettepanekusse ei lisatud.

Ühise seisukoha sätte tekst on parlamendi sätte ümbersõnastatud variant, milles üritatakse vastata nõukogu arutelude käigus komisjoni esitatud peamistele vastuväidetele. Sätte reguleerimisala on täpsemalt määratletud ning piirdub eelkõige töötajate ja/või ametiühingute vastutusega streigi või töösulu puhul. Komisjon avaldab aga kahetsust, et tekstis ei ole endiselt selgelt märgitud, et see ei laiene suhetele kolmandate pooltega.

Artiklis 16 ei arvestata komisjoni muudetud ettepaneku artikli 13 täiendavat lõiget, mille alusel anti kohtule õigus rakendada olenemata uue määruse alusel määratud riigi õigusest mõne muu riigi kohustuslikke sätteid. See komisjoni ettepaneku säte ei väljendanud ühtegi konkreetset ühenduse huvi. Eesmärk oli tagada teatav ühtsus, kuna säte oli inspireeritud sarnasest sättest 1980. aasta Rooma konventsioonis lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta . Komisjon on kõnealuse väljajätmisega nõustunud.

Avalikku korda käsitlev artikkel 26 ei kajasta komisjoni muudetud ettepaneku artiklit 23, mis oli omakorda nõukogus varem toimunud arutelude tulemus. Arutelude käigus lükati tagasi komisjoni ettepanek lisada määrusesse ülemääraselt suuri kahjuhüvitisi käsitlev artikkel. Muudetud ettepaneku kohta toimunud arutelude järgselt paigutati see muudatuses sisalduv ettepanek põhjendusse ning jäeti viimaks täiesti välja põhjusel, et selle sisu suhtes ei suudetud kokku leppida. Siiski ei sea keegi kahtluse alla, et avaliku korra klausel annab piisava garantii ja kaitse ülemääraselt suurte kahjuhüvitiste võimalike negatiivsete tagajärgede eest.

Artikkel 27 erineb komisjoni esialgse ettepaneku artiklist 23 (muudetud ettepaneku artikkel 3). Viimane sisaldas palju üksikasjalikumat sätet, milles kirjeldati määruse seost ühenduse muude õigusaktidega (eriti eeskirjadega, mille eesmärk on soodustada siseturu tõrgeteta toimimist). Arvestades viimasel ajal Euroopa Parlamendis ja nõukogus muude ettepanekute läbirääkimise käigus toimunud arengut ei ole selles määruses niisugust üksikasjalikku sätet enam vaja.

Määruse seost rahvusvaheliste konventsioonidega käsitlev artikkel 28 erineb komisjoni muudetud ettepanekust järgmises:

a) lõike 1 kohaldamisel ei piirduta üksnes mitmepoolsete lepingutega ega „konkreetsetes valdkondades“ sõlmitud lepingutega,

b) selle lõige 2 sisaldab erieeskirja, milles sätestatakse määruse ülimuslikkus liikmesriikide omavaheliste konventsioonide suhtes,

c) ülaltoodust tulenevalt tunnistatakse nimetatud sättes kõikides olukordades ülimuslikuks 1971. aasta Haagi konventsioon liiklusõnnetuste kohta ning 1973. aasta Haagi konventsioon tootevastutuse suhtes kohaldatava õiguse kohta, isegi kui kõik olulised juhtumi asjaolud on seotud Euroopa Ühendusega.

Kuigi kaks esimest lahknevust muudetud ettepanekust ei tekita komisjonile põhimõtteliselt probleeme, avaldab komisjon jätkuvalt kahetsust ühises seisukohas vastu võetud lähenemisviisi üle, millega eelistatakse mitmepoolseid konventsioone isegi olukordades, kus kõik olulised juhtumi asjaolud on seotud eranditult Euroopa Ühendusega. Nimetatud olukorra puhul tegi Euroopa Parlament ettepaneku tunnistada uus määrus liiklusõnnetusi käsitleva Haagi konventsiooni suhtes ülimuslikuks. Ühises seisukohas eelistatud lähenemisviisiga aeglustatakse püüdeid leida Euroopa Ühenduses ühtseid lahendusi.

Isegi kui seisukohta on püütud teataval määral leevendada läbivaatamisklauslisse (ühise seisukoha artikkel 30) liiklusõnnetusi käsitleva erisätte lisamisega, mille kohaselt liiklusõnnetuste küsimusele tuleb pöörata eritähelepanu tulevase määruse rakendamise kohta koostatavas aruandes, eesmärgiga hinnata ühenduses toimunud liiklusõnnetuste suhtes kohaldatavat õigust reguleerivate ühtsete eeskirjade puudumise mõju, oleks komisjon siiski eelistanud muudetud ettepaneku sätet (ettepaneku artikli 24 lõige 2).

Komisjon avaldab kahetsust, et nõukogus toimunud läbirääkimiste viimases etapis esitatud komisjoni deklaratsiooni[1] ei kajastata ühise seisukoha põhjenduses 33 korrektselt.

3.3. Parlamendi muudatused

Ühine seisukoht sisaldab täielikult või põhimõtteliselt suuremat osa Euroopa Parlamendi muudatustest ettepaneku oluliste sätete kohta, mille komisjon heaks kiitis.

Siiski esineb muudetud ettepaneku ja ühise seisukoha vahel seoses Euroopa Parlamendi muudatustega mitu olulist lahknevust, millele on juba viidatud eespool punktis 3.2:

ühise seisukoha artikkel 9 sisaldab Euroopa Parlamendi muudatust 31, mille komisjon tagasi lükkas ja mida ei lisatud muudetud ettepanekusse;

ühise seisukoha artiklisse 27 ei ole täies mahus lisatud muudetud ettepaneku artiklit 3, mis kajastas Euroopa Parlamendi muudatust 24;

võrreldes muudetud ettepaneku artikliga 24 (Euroopa Parlamendi muudatus 53) on ühise seisukoha artikkel 28 ehitatud üles muudel alustel, eriti, mis käsitleb määruse seost 1971. aasta Haagi konventsiooniga liiklusõnnetuste kohta.

3.4. Nõukogu esitatud uued sätted

Artikkel 2 on tehnilist laadi säte, mille eesmärk on seletada lahti teatavad määruses sageli esinevad mõisted, et lihtsustada eri sätete sõnastust.

Artiklis 12 on esitatud ettepanek seoses lepingu sõlmimisele eelnevate lepinguväliste kohustustega. Komisjoni ettepanek taolist erisätet ei sisaldanud, kuigi püüeldi küll selle poole, et määrus nimetatud kohustusi hõlmaks. Põhjuseks oli Euroopa Kohtu praktikas võetud suund (seoses 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga, mis asendati määrusega 44/2001), mille kohaselt tuleb selliseid kohustusi käsitleda lepinguvälistena[2]. Oma muudetud ettepaneku artikli 5 lõikes 3 valis komisjon paindlikuma lahenduse, nõukogu aga eelistab käsitleda seda küsimust üksikasjalikumas sättes. Esitatud sätte sisu viib põhimõtteliselt sama tulemuseni kui komisjoni ettepanek, s.o selle riigi õiguse kohaldamine, kes on lepinguvälise kohustusega kõige tihedamalt seotud.

4. JÄRELDUS

KOMISJON NÕUSTUB ÜHISE SEISUKOHAGA, SEST SEE SISALDAB TEMA ESIALGSE ETTEPANEKU PÕHIELEMENTE JA KOMISJONI MUUDETUD ETTEPANEKUSSE lisatud parlamendi muudatusi.

[1] 27.-28. aprillil 2006 Luksemburgis toimunud Justiits- ja siseküsimuste nõukogu kohtumisel esitas komisjon järgmise avalduse: „Komisjon on asjakohastel juhtudel valmis kaaluma võimalust esitada nõukogule ettepanek, mis lubab liikmesriikidel sõlmida teatavaid konkreetse valdkonnaga seotud teemasid käsitlevaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, millesse on lisatud sätted lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta. See ei piira komisjoni õigust pidada selliste rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimisi ja neid sõlmida vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 300.“

[2] Sama mõttekäiku jätkates jäeti sellised kohustused välja komisjoni määruse ettepaneku (lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus)) reguleerimisalast. Ettepanek võeti vastu 15. detsembril 2005, KOM(2005) 650 lõplik, 2005/0261 (COD).