[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 26.9.2006

KOM(2006) 552 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade kohta

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade kohta

1. Sissejuhatus 3

2. Sanitaareeskirjade taust 4

2.1. Lühikirjeldus 4

2.2. Õiguslik pädevus 4

3. Reservatsioonid 5

3.1. EÜ ja liikmesriikide reservatsioonid 5

3.2. ELi reageering kolmandate riikide reservatsioonidele 5

4. Gripiga seotud sätete vabatahtlik varajane kohaldamine 6

4.1. Varajase kohaldamisega seotud konkreetsed aspektid - ELi seisukoht 6

4.2. ELi ühise lähenemisviisi vajadus vabatahtliku varajase kohaldamise puhul 7

5. Täielik rakendamine – ELi roll 7

5.1. Ühenduse ja WHO vaheline vastastikuse mõistmise memorandum 7

5.2. ELi olemasolevate võrgustike, EWRSi ja terviseohutuse komitee roll 7

5.3. ECDC roll 9

5.4. Ekspertide nimekiri, kriisi- ja kontrollikomitee 11

6. Rahvusvahelist liiklust mõjutavate poliitiliste meetmete piirangud 11

6.1. Piiril võetavad meetmed 11

6.2. Kontaktide jälgimine 12

6.3. Pandeemilise gripiga seotud eriküsimused 12

7. Tegevusega seotud järeldused 13

LISA – Kokkuvõte ja lühendid 15

1. SISSEJUHATUS

Käesolevas teatises esitatakse komisjoni seisukohad muudetud rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade (edaspidi „sanitaareeskirjad“) (2005) rakendamise kohta.[1] Selle eesmärk on edendada struktureeritud arutelu nõukogu ja parlamendiga.

Sanitaareeskirjad on rahvusvaheline õigusakt, mille eesmärk on vältida haiguste levikut, selle eest kaitsta ja seda ohjeldada ning näha ette ohule vastavad rahvatervisealased tõrjemeetmed, vältides samas liikluse ja kaubanduse tarbetut häirimist.

Sanitaareeskirjad jõustuvad 15. juunil 2007. aastal ja neid tuleb rakendada järk-järgult hiljemalt 2016. aastaks. 2006. aasta mais toimunud Maailma Tervishoiuassambleel (WHA) võeti vastu resolutsioon,[2] milles nõuti sanitaareeskirjade teatavate pandeemilist grippi käsitlevate sätete vabatahtlikku varajast rakendamist.

Selleks et sanitaareeskirjad tegelikult toimiksid, on vaja komisjoni ja liikmesriikide vahelist tihedat kooskõlastamist. Koostööd tehes suudavad Euroopa Liit ja liikmesriigid rakendamist optimeerida ning kaitsta ELi kodanikke paremini rahvusvaheliste rahvatervisealaste hädaolukordade eest.

Eelkõige aitavad Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC)[3] ning ELi rahvatervisealaste ohtude eest varajase hoiatamise ja reageerimise süsteem (EWRS)[4] rakendada sanitaareeskirju tugevamal, ühtsemal viisil.

Lühidalt öeldes teatises:

- määratakse kindlaks komisjoni tõlgendus ELi õigusliku seisundi kohta seoses sanitaareeskirjade reservatsioonidega ning grippi käsitlevate sätete varajase rakendamisega;

- selgitatakse ELi rolli sanitaareeskirjade rakendamisel, eelkõige ECDC ja EWRSi kaudu;

- tuletatakse liikmesriikidele meelde, milliseid piiranguid sanitaareeskirjad seavad siseriiklikele meetmetele, mida rahvatervise huvides võib võtta, eelkõige seda liiki rahvusvahelistele piiril võetavatele meetmetele, mida võetakse pandeemilise gripi tõrjumiseks;

- õhutatakse liikmesriike välja töötama ja jagama oma sanitaareeskirjade rakendamise kavasid.

Käesolevale teatisele on lisatud kokkuvõte ja akronüümide loend.

2. SANITAAREESKIRJADE TAUST

2.1. Lühikirjeldus[5]

1951. aastal võtsid Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) liikmesriigid vastu esimesed rahvusvahelised sanitaareeskirjad. 1969. aastal nimetati need ümber rahvusvahelisteks meditsiinilisteks sanitaareeskirjadeks; sestsaadik on neid muudetud ja ümber tehtud neli korda, viimati ja kõige põhjalikumalt 2005. aastal.

Sanitaareeskirjad on rahvusvaheline õigusakt, mis on kõigile osalisriikidele siduv. Neid ei ole vaja igas riigis ratifitseerida, kuid iga riik võib sanitaareeskirjad tagasi lükata või teha konkreetsete sätete suhtes reservatsioone. WHO liikmesriike on 192, sealhulgas 25 ELi liikmesriiki, Bulgaaria ja Rumeenia.

EL ei ole sanitaareeskirjade osaline, kuid sanitaareeskirjades tunnustatakse „piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonide”, nagu EL, rolli. Täpsemalt on sanitaareeskirjade artikli 57 lõikes 3 sätestatud: „ Ilma et see piiraks nende käesolevatest eeskirjadest tulenevate kohustuste kohaldamist, kohaldavad piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni liikmeks olevad osalised omavahelistes suhetes ühiseid, selles piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonis kehtivaid eeskirju.”

See tähendab näiteks, et kui WHO soovitaks riikidel sanitaareeskirjade alusel (artikli 18 lõige 2) keelduda teatavate kaupade sissetoomisest või väljaviimisest, peaks EL tegutsema komisjoni algatusel ühiselt, kuna ELi ühtset turgu käsitlevad õigusaktid takistavad liikmesriikidel ühepoolselt meetmeid võtta.

2.2. Õiguslik pädevus

Sanitaareeskirjad on rahvusvaheline õigusakt, mis hõlmab küsimusi, mille puhul on pädevus jagatud liikmesriikide valitsuste ja Euroopa Ühenduse[6] vahel.

Paljud sanitaareeskirjade artiklid käsitlevad EÜ õigusega reguleeritud küsimusi. Asjaomasest õigusest olenevalt vaadeldakse neid kas ühenduse ainupädevusse või liikmesriikide valitsuste ja ühenduse jagatud pädevusse kuuluvana. Näiteks sanitaareeskirjade artikkel 45 reguleerib isikuandmete töötlemist, mida ELis käsitletakse õigusaktides, mille õiguslik alus on ühtne turg,[7] seega on tegu ühenduse ainupädevuse küsimusega.

Sanitaareeskirjade ülejäänud artiklid kuuluvad täielikult liikmesriikide valitsuste pädevusse, sest nendega seotud küsimusi käsitlevaid EÜ õigusakte ei ole kehtestatud. Näiteks sanitaareeskirjade artikkel 41 käsitleb transpordivahendite (laevade ja lennukite) suhtes kohaldatavate tervishoiumeetmete eest ette nähtud tasusid, mida EÜ õiguses konkreetselt ei käsitleta ja mis ei kuulu seetõttu ühenduse pädevusse.

Selle teatise eesmärk ei ole loetleda, millised sanitaareeskirjade artiklid kuuluvad liikmesriigi, ühenduse või jagatud pädevusse, vaid uurida, kuidas sanitaareeskirju tuleks kooskõlastatud viisil kogu ühenduses rakendada.

3. RESERVATSIOONID

Sanitaareeskirjade artikli 62 kohaselt on osalisriikidel teatavatel tingimustel võimalus teatada WHO peadirektorile reservatsioonidest kuni 15. detsembrini 2006. Reservatsioone kasutatakse üldjuhul näitamaks, et riigid ei saa rakendada või ei rakenda teatavaid sanitaareeskirjade sätteid.

Liikmesriigid ja komisjon tegid kogu sanitaareeskirjadealaste läbirääkimiste jooksul tihedat ja tõhusat koostööd tagamaks, et lõplikud sanitaareeskirjad on EÜ ja siseriikliku õiguse suhtes järjepidevad, nii et reservatsioone ei ole vaja.

3.1. EÜ ja liikmesriikide reservatsioonid

EÜ õiguse viimasel sanitaareeskirjadega seotud läbivaatamisel ei leitud, et ühenduse pädevusse kuuluvate sanitaareeskirjade sätete puhul oleks vaja reservatsioone.

Praeguseks ei ole ükski liikmesriik tuvastanud sanitaareeskirjade liikmesriikide pädevusse kuuluvate sätete puhul vajadust reservatsioonide järele. On võimalik, et sanitaareeskirjade rakendamise ettevalmistamise ajal võib üksikute sätete puhul tekkida raskusi. Sellisel juhul on vaja ühtset ELi lähenemisviisi, et esitada reservatsioonid ametlikult WHOle, austamaks rahvusvahelise esindatuse ühtsuse põhimõtet, nagu seda tunnustatakse EÜ pretsedendiõiguses ja mis tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 10.

Komisjon on kindel, et ühenduse pädevuse küsimustes ei ole sanitaareeskirjade reservatsioonide järele vajadust. Kui liikmesriik soovib kehtestada tema pädevusse kuuluvas küsimuses sanitaareeskirjade reservatsiooni, on vajalik ELi-poolne kooskõlastamine. Et saavutada see enne 2006. aasta detsembris saabuvat tähtaega, peaks reservatsiooni kehtestada sooviv liikmesriik teavitama komisjoni ja teisi liikmesriike sellest võimalikult vara, et oleks võimalik kokku leppida kooskõlastatud lähenemisviisis.

3.2. ELi reageering kolmandate riikide reservatsioonidele

Ükski kolmas riik ei ole sanitaareeskirjade suhtes seni veel reservatsioone esitanud, kuid mõni riik võib soovida seda teha. Kui WHO-le laekub reservatsioon, nõuab sanitaareeskirjade artikkel 62, et WHO peadirektor informeeriks kõiki teisi WHO osalisriike, kes ei ole sanitaareeskirju tagasi lükanud, ning annaks neile kuus kuud aega reservatsioonile vastata. Kui vähemalt üks kolmandik nendest riikidest on reservatsiooni vastu, palub WHO reservatsiooni esitanud riigil kolme kuu jooksul kaaluda reservatsiooni tagasivõtmist. Kui riik ei nõustu, küsib WHO sanitaareeskirjade kontrollikomitee seisukohta.

ELi-poolne kooskõlastamine on samuti vajalik, et kehtestada ühtne lähenemisviis mis tahes kolmanda riigi reservatsioonide suhtes.

4. GRIPIGA SEOTUD SÄTETE VABATAHTLIK VARAJANE KOHALDAMINE

WHA 26. mail 2006. aastal vastu võetud resolutsioonis 59.2 kutsutakse osalisriike üles täitma viivitamata vabatahtlikul alusel sanitaareeskirjade sätteid, mida peetakse oluliseks seoses linnugripi ja võimaliku inimeste pandeemilise gripi ohuga.

On tähtis selgitada, et sanitaareeskirjad jõustuvad alates 15. juunist 2007 ja on siduvad kõikide osaliste suhtes. Pärast seda kuupäeva rakendatakse eri sätteid erineva ajakava kohaselt, kuid kogu õigusakti järgimine on kohustuslik.

4.1. Varajase kohaldamisega seotud konkreetsed aspektid - ELi seisukoht

WHA resolutsioonis nõutakse tungivalt, et osalisriigid

1. määraksid sanitaareeskirjadealased riiklikud teabekeskused 90 päeva jooksul pärast WHA resolutsiooni vastuvõtmist (enne 2006. aasta augusti lõppu). See peaks aitama luua aegsasti sanitaareeskirjade infovahetuskanalid ELi järgmise gripihooaja puhuks. Me usume, et ECDC peaks tegema tihedat koostööd riiklike teabekeskustega, eelkõige rohkem kui ühes ELi liikmesriigis esinevate haiguspuhangute korral. ECDC rolli kohta vt jaotist 5;

2. järgiksid sanitareeskirjades sätestatud mehhanisme ja korda haiguste puhul, mis võivad kaasa tuua rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra. ELi tasandil võetakse seda juba arvesse. Näiteks liikmesriikidele suunatud nõuandedokumendis ELi kodanike vaba liikumist käsitleva direktiivi 2004/38 rakendamise kohta on „WHO asjaomastes dokumentides määratletud epideemiaohuga haigused” määratletud seoses sanitaareeskirjade 2. lisaga;

3. teataksid WHO-le ja seejärel teavitaksid üksteist kõigist inimeste tõenäolistest või kinnitust leidnud linnugrippi nakatumise juhtumitest. Euroopa Liidus ei ole seni esinenud juhtumeid, kus oleks kahtlustatud inimeste nakatumist linnugrippi;

4. jagaksid WHOga koostööd tegevatele keskustele teavet ja bioloogilisi aineid, mis on seotud ülipatogeense linnugripi ja muude uute gripitüvedega. Türgis haiguskahtlusega inimestelt võetud proovid saadeti analüüsimiseks WHO laboritesse Ühendkuningriigis käesoleva aasta alguses. Proovide saatmisel on mõne ELi lennuliini puhul ette tulnud viivitusi; sellega tegelevad ELi tsiviillennunduse peadirektorid;

5. arendaksid kohalikku gripivaktsiini tootmise potentsiaali või teeksid naaberriikidega koostööd piirkondlike tootmisvõimsuste loomiseks. ELi liikmesriigid tegelevad sellega eelisjärjekorras. Nõukogu on arutanud vaktsiini tootmise potentsiaali üheaegselt komisjoni ELi viirusevastaste ravimite varu loomist käsitleva valikuvõimalusi kajastava dokumendiga;

6. tugevdaksid koostööd riiklike organisatsioonide vahel inimeste ja zoonoosse gripi valdkonnas. Nii ECDC kui ka komisjoni 6. teadusuuringute raamprogramm soodustavad ELi teaduskoostööd sellel alal;

7. peaksid kinni sanitaareeskirjade tegevuse ja teabevahetuse ajakavast, eelkõige inimeste linnugrippi haigestumise juhtudest teatamisel. Siiani näitavad kogemused, et sanitaareeskirjade ajakava ei tohiks tekitada ELi liikmesriikidele probleeme, kuid liikmesriikide suutlikkust võib olla vaja täiendavalt hinnata;

8. teeksid koosööd, sealhulgas hankides rahalist toetust, et tugevdada linnugripi seiret ning vastumeetmeid linnugripist ja pandeemilisest gripist mõjutatud riikides. EL on andnud rahalist toetust gripiseire ja gripivastaste meetmete tugevdamiseks ELis ECDC ja rahvatervise programmi (otsus 1786/2002/EÜ) kaudu ning arengumaades Pekingi rahastajate konverentsi kaudu, mille toimumisele komisjon 2006. aasta jaanuaris kaasa aitas.

4.2. ELi ühise lähenemisviisi vajadus vabatahtliku varajase kohaldamise puhul

Järgimaks EÜ asutamislepingus sätestatud rahvusvahelise esindatuse ühtsuse põhimõtet, on vaja ühtset lähenemisviisi.

Samu sanitaareeskirjade sätteid tuleks kõigis ELi liikmesriikides rakendada sama ajakava kohaselt. See nõuab kooskõlastamist ELi tasandil. Komisjon võtab kõik vajalikud meetmed sujuva rakendamise lihtsustamiseks.

5. TÄIELIK RAKENDAMINE – ELI ROLL

Sanitaareeskirjadel on selge mõju ELi poliitikale, eelkõige kaubandus-, transpordi- ja piiripoliitikale ühtsel turul, kus rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra puhul näeb EÜ õigus ette hädaolukorrale reageerimise mehhanismid.

Nagu läbirääkimiste ajal juba märgiti, puudutab enamik sanitaareeskirjade sätteid nii ELi kui ka liikmesriike, seega on optimaalseks rakendamiseks vaja tihedat kooskõlastamist.

Seepärast võivad EL, selle institutsioonid ja võrgustikud mängida sanitaareeskirjade rakendamisel positiivset rolli, et lisada väärtust ja vältida meetmete dubleerimist riigi tasandil.

5.1. Ühenduse ja WHO vaheline vastastikuse mõistmise memorandum

Vastavalt allpool esitatud töökorraldust käsitlevatele ettepanekutele ning ELi institutsioonide ja võrgustike rollile oleks soovitatav võtta vastu ametlik vastastikuse mõistmise memorandum ühenduse ja WHO vahel, et tagada kokkulepete selge määratlemine sanitaareeskirjade suhtes. Selle memorandumi koostamise, läbiarutamise ja allkirjastamise eest vastutab komisjon.

5.2. ELi olemasolevate võrgustike, EWRSi ja terviseohutuse komitee roll

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega 2119/98/EÜ moodustati ELis epidemioloogilise seire ja nakkushaiguste tõrje võrgustik. Komisjoni otsusega 2000/57 kehtestati kriteeriumid EWRSi kasutamiseks nakkushaiguste profülaktikaks ja tõrjeks.

EWRSi peamine roll on teatada nakkushaigustest, mis mõjutavad mitut liikmesriiki või võivad levida mitmesse liikmesriiki. Otsusega 2119/98/EÜ nõutakse samuti, et liikmesriigid teataksid võetud vastumeetmetest ning koostöös komisjoniga konsulteeriksid omavahel, kooskõlastamaks jõupingutusi nakkushaiguste profülaktika ja tõrje alal.

EWRSi reguleerimisala piirdub nakkushaigustega, kaasa arvatud teadmata päritolu nakkushaigused. Seetõttu ei ole ta sama ulatuslik kui sanitaareeskirjad, mis hõlmavad teadmata põhjuse või päritoluga sündmusi ning mürgiste, nakkusohtlike või muul viisil ohtlike ainete kui võimalike rahvusvaheliste rahvatervisealaste hädaolukordade vallandajate levikut . See on sätestatud sanitaareeskirjade 2. lisas.

Kuid pidades meeles, et enamik võimalikke rahvusvahelisi rahvatervisealaseid hädaolukordi tekib tõenäoliselt nakkushaiguste tagajärjel, on selge, et liikmesriikide ees seisvate EWRSi ja sanitaareeskirjadega seotud andme- ja teabevahetusvajaduste vahel on palju sarnasusi.

Võimalike rahvusvaheliste rahvatervisealaste hädaolukordade puhul, mis ei ole põhjustatud nakkushaigustest, võib etendada täiendavat rolli ELi terviseohutuse komitee, mis moodustati 2001. aastal bioterrorismi vastase koostöö edendamiseks. Terviseohutuse komitee esindajad koordineerivad mitut valdkonda hõlmavaid meetmeid liikmesriikides esinevate terviseohtude puhul. Eelkõige on nimetatud meetmed olulised tegelemaks muude ohtude kui nakkushaiguspuhangutega. Terviseohutuse komitee liikmed suhtlevad omavahel ja komisjoniga turvalise kiirhoiatussüsteemi (RAS-BICHAT) kaudu, mis võimaldab sellistest juhtumitest teada anda 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas.

ECDC asutamismääruses sedastatakse, et ECDC abistab komisjoni EWRSi käitamise kaudu. ECDC tegeleb praegu kasutajanõuete läbivaatamisega süsteemi parandamiseks, võttes eeskuju hiljutistest rõugeid ja grippi hõlmavatest ELi kriisiõppustest, mille komisjon korraldas ELi ja liikmesriikide menetluste kontrollimiseks.

Võimalikult suure tõhususe saavutamiseks teeb komisjon ettepaneku kasutada järgmist töökorraldust:

9. nimetada üks riiklik teabekeskus, mis tegeleb nii EWRSi kui ka sanitaareeskirjadega . Liikmesriikidel võib olla vaja teha mõlema süsteemi nõuete täitmiseks kohandusi, kuid ülesannete kattumine õigustab sellist lähenemisviisi, eelkõige seetõttu, et EWRSi kaudu tuleks teatada kõigist nakkushaigustest, millest tuleb teatada ka sanitaareeskirjade alusel. Samuti tuleks uurida vastastikust täiendavust bioloogiliste ja keemiarünnakute ning ohtude ELi kiirhoiatussüsteemiga, et määrata parim moodus teadmata päritoluga või ohtlikke aineid puudutavate sanitaareeskirjade kohaste teadete käitlemiseks;

10. informeerida üheaegselt EWRSi ja WHOd nende territooriumil toimuvatest sündmustest, millest peab sanitaareeskirjade kohaselt teatama, kuid mis ei kuulu võimalike rahvusvaheliste rahvatervisealaste hädaolukordade hulka. See võimalus on juba olemas ja seda kasutatakse regulaarselt, aktiveerides lihtsalt EWRSi liideses koopia edastamise WHO-le. Sellest võib saada üldine tava, nii et kõiki huvitatud isikuid informeeritakse samaaegselt;

11. teatada ELi nakkushaiguste võrgustikule eelnevalt ametliku sanitaareeskirjade kohase teate esitamisest võimaliku rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra kohta. See võimaldaks liikmesriikidel teateid kooskõlastada, näiteks nakkushaiguse puhkemisel, mis leiab aset samaaegselt mitmes liikmesriigis (mitut riiki hõlmav haiguspuhang);

12. eelkõige mitut riiki hõlmava haiguspuhangu korral kasutada EWRSi ja/või terviseohutuse komiteed, aitamaks kooskõlastada terviseriskide juhtimist ja neile reageerimist enne WHO teavitamist. Otsusega 2119/98/EÜ juba nõutakse liikmesriikidelt omavahel konsulteerimist, et kooskõlastada haiguse puhkemise korral oma vastumeetmed. Sanitaareeskirjadele vastav kooskõlastatud reageerimine rahvusvahelistele rahvatervisealastele hädaolukordadele tuleks olenevalt ohu laadist valmistada ette EWRSi ja/või terviseohutuse komitee kaudu. Seejärel peaks eesistujariik või komisjon sellistest vastumeetmetest teatama ja kooskõlastama need ELi tasandil WHOga. See annaks ELile ühtse hääle, vähendaks tarbetuid jõupingutusi ja tagaks poliitika tõhusama kooskõlastamise. See menetlus võidakse kindlaks määrata olemasolevate mehhanismide alusel.

5.3. ECDC roll

ECDC on sõltumatu asutus, kelle ülesanne on tuvastada ja hinnata nakkushaigustest põhjustatud praegusi ja tulevasi ohte inimeste tervisele ning nendest teatada. ECDC kogub ja töötleb asjaomaseid teaduslikke ja tehnilisi andmeid, esitab teaduslikult põhjendatud arvamusi ja osutab tehnilist abi ning kooskõlastab koostöövõrkude loomist Euroopas. ECDC teeb koostööd komisjoni ja liikmesriikidega, et saada ELi nakkushaiguste seire teabekeskuseks; ta hindab ja abistab liikmesriike, et tugevdada riiklikku seiresuutlikkust.

ECDC seiremeetmed on väga olulised ohu puhul rahvatervisele, millest vastavalt sanitaareeskirjadele tuleb teatada. ECDC võib ka aidata liikmesriike sanitaareeskirjade rakendamisel riigi tasandil.

ECDC valmistab praegu ette ELis ohu tuvastamise ja hindamise suuniseid, millest oleks kasu seoses sanitaareeskirjade 1. lisaga (sisulise suutlikkuse nõuded).

ECDC võib anda juhiseid selle kohta, kuidas kasutada sanitaareeskirjade 2. lisa , milles nähakse ette vahend otsustamaks, milliseid sündmuseid võib käsitleda kui rahvusvahelisi rahvatervisealaseid hädaolukordi.

ECDC saaks hõlbustada teabe ja heade tavade vahetust ELi liikmesriikide vahel, korraldades võimaluse korral sanitaareeskirjade teemal koosolekuid ja seminare.

ECDC saab kasutada oskusteavet, saates epidemioloogiaeksperte haigusest haaratud piirkondadesse ELis ja naaberriikides, et aidata riski hinnata ja anda nõu kõige tõhusamate rahvatervisealaste vastumeetmete kohta. See täiendab WHO olemasolevaid rahvusvahelise abi mehhanisme. Koostöö ECDC ja WHO vahel toimib juba hästi ja seda arendatakse edasi, et tagada maksimaalne tõhusus ELis ja Euroopas laiemalt.

Lõpuks, arvestades WHO kavandatud riiklike sanitaareeskirjadealaste teabekeskuste pädevust,[8] usub komisjon, et ECDC-l võiks ja peaks olema ELi tasandil täiendav roll. Ametlikult öeldakse sanitaareeskirjade tekstis ainult, et „iga osalisriik määrab või asutab riikliku sanitaareeskirjadealase teabekeskuse”. Kuna aga ECDC käitab EWRSi ja võrdleb riski hindamise andmeid, täidab ta tegelikult suuresti ELi tasandil samu ülesandeid, mis antakse siseriiklikul tasandil riigi teabekeskustele.

Komisjon teeb ettepaneku ECDC roll seoses sanitaareeskirjadega ametlikustada, pidades eelkõige silmas andmete kogumist tema pädevusse kuuluvates küsimustes. ECDC roll peaks hõlmama järgmisi elemente, millele on viidatud WHO juhendis riiklike sanitaareeskirjadealaste teabekeskuste kohta:

13. alaline kättesaadavus infovahetuseks WHO sanitaareeskirjade kontaktpunktidega (e-posti, telefoni, faksi teel);

14. teabe jagamine ootamatute või tavatute rahvatervisealaste sündmuste ajal (sanitaareeskirjade artikkel 7): teabe andmine WHO sanitaareeskirjade kontaktpunktidele ELis toimuvate sündmuste kohta, mis võivad kaasa tuua rahvusvahelisi rahvatervisealaseid hädaolukordi (vastavalt liikmesriikide kokkuleppele);

15. konsulteerimine (artikkel 8): WHO teavitamine ELis aset leidvatest sündmustest, millest ei ole vaja vastavalt sanitaareeskirjadele teatada. Seda tehakse üldjuhul EWRSi sõnumite koopia saatmise või sõnumite WHO-le edastamise teel vastavalt liikmesriikide kokkuleppele;

16. muud aruanded (artikkel 9): vastamine WHO konsulteerimistaotlustele või ELis aset leidvaid sündmusi käsitlevate teadete kinnitamise palvetele ning WHO teavitamine mis tahes tõenditest rahvatervise ohu kohta, mis on tuvastatud väljaspool ELi ja mis võib põhjustada haiguse rahvusvahelise leviku;

17. kinnitamine (artikkel 10): vastamine WHO taotlustele kinnitada muudest allikatest, välja arvatud teated ja konsultatsioonid, pärit teateid väidetavalt ELis aset leidvate sündmuste kohta, mis võivad kaasa tuua rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra;

18. teabe andmine WHO poolt (artikkel 11): salastatud teabe saamine võimalikke rahvusvahelisi rahvatervisealaseid hädaolukordi käsitlevate teatiste, konsultatsioonide ja teadete kohta, mis on WHOle esitatud vastavalt artiklitele 5–10 (kaasa arvatud). WHO võib saata selle teabe EWRSi kaudu;

19. teabe jagamine ELi administratsiooni vastavatele sektoritele, kaasa arvatud seire ja teatamise, sisenemispunktide ja rahvatervise eest vastutavad ning muud osakonnad, ning nendelt teabe kogumine. ECDC roll peaks piirduma riski hindamisega. Riski juhtimisega tegeleks komisjon, eelkõige tervise- ja tarbijakaitse peadirektoraadi, õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi ning energeetika ja transpordi peadirektoraadi kaudu.

5.4. Ekspertide nimekiri, kriisi- ja kontrollikomitee

Sanitaareeskirjade artiklis 47 nähakse ette ekspertide nimekiri, kelle määrab WHO peadirektor, selleks et kaasata „üks liige iga osalisriigi nõudmisel ning vajaduse korral asjaomaste valitsustevaheliste ja piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonide soovitatud eksperdid”. Komisjon kirjutas hiljuti WHO-le, et esitada komisjoni ja ECDC eksperdid sanitaareeskirjade nimekirja.

Kriisi- ja kontrollikomiteed käsitlevad sanitaareeskirjade artiklid 48–53. Kriisikomitee annab WHO-le nõu selle kohta, kas konkreetne sündmus võib kaasa tuua rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra, ning samuti palutakse komiteel esitada oma seisukohad asjaomaste poliitiliste meetmete kohta WHO ajutiste soovituste kaudu. Kontrollikomitee annab WHO-le nõu reservatsioonide, alaliste soovituste ja tehniliste soovituste kohta seoses sanitaareeskirjade võimalike muudatustega ning sanitaareeskirjade üldise toimimise kohta.

Mõlemad komiteed kutsutakse kokku sihtotstarbeliselt WHO nõudel ning sinna kuuluvad sanitaareeskirjade nimekirjast oskusteabe, kogemuste ja õiglase geograafilise esinduse alusel valitud eksperdid. Vähemalt üks kriisikomitee liige peaks olema selle riigi ekspert, kus sündmus aset leiab.

Võimaliku rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra tekkimisel ELi territooriumil oleks kohane, kui WHO palub komisjoni ja/või ECDC sanitaareeskirjade nimekirja kuuluval eksperdil kriisikomitees osaleda .

6. RAHVUSVAHELIST LIIKLUST MÕJUTAVATE POLIITILISTE MEETMETE PIIRANGUD

Sanitaareeskirjade artiklis 43 näidatakse selgelt, et ehkki riigid võivad võtta ise meetmeid, millega saavutatakse sama või kõrgem tervisekaitse tase kui WHO soovitustega, „ ei piira sellised meetmed rahvusvahelist liiklust rohkem ega ole isikute suhtes häirivamad ega pealtükkivamad kui mõistlikult kasutusel olevad alternatiivid, millega saavutataks nõutav tervisekaitse tase”.

Sanitaareeskirjad kehtestavad täiendavad piirangud riiklike meetmete suhtes, mis „häirivad olulisel määral” rahvusvahelist liiklust. Seda määratletakse rahvusvaheliste reisijate, pagasi või veoste riiki sisenemise või sealt lahkumise keelamise või selle edasilükkamisena rohkem kui 24 tunniks – nt piiri sulgemise või karantiini kehtestamisega. Sellistel juhtudel peavad riigid esitama meetme aluseks oleva teadusliku info ja rahvatervisealased põhjendused.

Mis tahes sellisest meetmest mõjutatud riik võib samuti nõuda, et meetme rakendaja temaga konsulteeriks. Kui kaubandust piiravate meetmete üle peaks tekkima vaidlusi, võidakse paluda vaidlus lahendada Maailma Kaubandusorganisatsioonil.

6.1. Piiril võetavad meetmed

Muudetud sanitaareeskirjade, eelkõige selle V osa, peamine eesmärk on tasakaalustada vajadust piirata omavolilisi piiril võetavaid meetmeid ja riikide õigust reisijaid vajalikul määral kontrollida.

Lisaks piirab Euroopa õigus ühepoolseid meetmeid: ühendusesisestel piiridel Schengeni piirieeskirjade[9] kaudu ning kõigil piiridel vaba liikumist käsitleva direktiivi 2004/38[10] ja inimõiguste Euroopa konventsiooni[11] kaudu.

Sanitaareeskirjade artiklis 31 lubatakse osalisriikidel nõuda reisijatelt riiki sisenemise tingimusena tervisekontrolli, vaktsineerimist või muud profülaktilist abinõu. Selle suhtes kehtivad teatavad tingimused, sealhulgas tingimus, et mis tahes rahvatervise eesmärgi saavutamiseks vajalik kontroll olgu võimalikult vähe häiriv ja pealetükkiv.

Direktiivi 2004/38 kohaselt võivad liikmesriigid keelata ELi kodanikel ja nende pereliikmetel riiki sisenemise, kui neid peetakse rahvatervist ohustavaks, kuid ainult siis, kui see on proportsionaalne ning vastab rangetele olulistele ja menetluslikele tagatistele. Schengeni piirieeskirjade kohaselt võib kolmandate riikide kodanikel samuti keelata riiki siseneda, kui neid peetakse rahvatervist ohustavaks. Mõiste „rahvatervist ohustav” määratlemiseks viitavad mõlemad dokumendid WHO asjaomastele dokumentidele.

Ehkki sanitaareeskirjade artikli 43 kohaselt võivad liikmesriigid teatavatel tingimustel seoses rahvusvaheliste rahvatervisealaste hädaolukordadega võtta ise meetmeid, kuuluvad piiril võetavad meetmed ühenduse pädevusse ning nõuavad kooskõlastamist ELi tasandil. Lisaks sellele – nagu on sätestatud võrgustiku otsuses 2119/1998 –, kui liikmesriigid kavatsevad võtta vastu nakkushaiguste tõrje meetmeid, peavad nad teistele liikmesriikidele ja komisjonile ette teatama ning võimaluse korral nendega konsulteerima. See on oluline küsimus, mis vajab nõukogus arutamist.

6.2. Kontaktide jälgimine

Sanitaareeskirjade artikli 23 kohaselt võivad riigid nõuda, et reisijad annaksid teavet oma sihtpunkti kohta, nii et nendega saaks rahvatervisega seoses ühendust võtta. Kontaktide jälgimise suhtes ei ole praegu standardset rahvusvahelist lähenemisviisi, kuid tingimusel et isikuandmete kaitse eeskirjadest peetakse täielikult kinni, võib see olla kasulik rahvatervisealane poliitiline vahend.

Komisjon teeb koostööd lennundussektoriga ja tsiviillennunduse peadirektoritega, arutamaks ELi võimalikku lähenemisviisi kontaktide jälgimisele.

See võib tugineda standardsel reisija asukoha määramise kaardil, mille reisijad pardal täidavad; WHO töötab juba välja rahvusvahelises rahvatervisealases hädaolukorras kasutatavat mudelit.

6.3. Pandeemilise gripiga seotud eriküsimused

Eespool kirjeldatud meetmed rahvusvahelise liikluse kontrollimiseks (mida käsitletakse sanitaareeskirjade V osas) on traditsioonilised tervisepoliitika vahendid, kuid nende tõhusus on küsitav gripi puhul, mida võidakse edasi anda enne sümptomite ilmnemist ning mis levib pandeemia faasis väga kiiresti. Siseriiklikud ja kohalikud suhtlemisdistantsi hoidmise meetmed, nagu koolide sulgemine ja riigisisese reisimise piirangud, võivad osutuda tõhusamaks, olles ühtlasi praktilisemad ja vähem kulukad.

Vastavalt ECDC seisukohale on rahvusvaheliste reisijate kontrollimisest nende lahkumisel või saabumisel pandeemilise gripi puhul väga vähe kasu, välja arvatud varajases faasis, kui WHO on osutanud, et tasub kaaluda kontrollimist riigist lahkumisel. Siiski oleks praktilisuse ja kulutasuvuse huvides sedalaadi piiril võetava meetme korral kasu siht- ja lähteriigi vahelisest poliitilisest kooskõlastamisest.

7. TEGEVUSEGA SEOTUD JÄRELDUSED

Käesolevas teatises tehakse ettepanekud töömeetodite kohta, mille abil rahvusvahelisi meditsiinilisi sanitaareeskirju ELis rakendada. Võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti, täiendab komisjon neid ettepanekuid koostöös liikmesriikide ja ECDCga.

Komisjon eelkõige:

- töötab välja ELi kooskõlastatud seisukoha kolmandate riikide esitatud sanitaareeskirjadega seotud reservatsioonide suhtes; seda seisukohta arutatakse nõukogus;

- koostab ühenduse ja WHO vahelise sanitaareeskirju käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi, milles selgitatakse EWRSi ja ECDC rolli sanitaareeskirjade rakendamises, peab selle üle läbirääkimisi ja kirjutab sellele alla;

- annab liikmesriikide palvel vajalikke selgitusi sanitaareeskirjadega seotud õigusliku pädevuse kohta.

ECDC:

- valmistab ette suunised ohtude tuvastamise ja hindamiseks ELis, mida saab kohaldada vastavalt sanitaareeskirjade 1. lisale (sisulise suutlikkuse nõuded);

- annab soovi korral juhiseid, kuidas kasutada sanitaareeskirjade 2. lisa, milles sätestatakse vahend otsustamaks, milliseid sündmuseid võib käsitleda kui rahvusvahelisi rahvatervisealaseid hädaolukordi;

- hõlbustab ELi liikmesriikide vahelist teabe ja parimate tavade vahetust seoses sanitaareeskirjade rakendamisega, korraldades soovi korral sanitaareeskirjade teemalisi seminare.

Sanitaareeskirjades on osalisriikidele sätestatud tähtajad, mille jooksul nad peavad hindama ja täiendama sisulist suutlikkust, mis vastaks sanitaareeskirjade seire- ja reageerimisnõuetele. Viie aasta möödudes sanitaareeskirjade jõustumisest 2007. aasta juunis peavad osalisriigid olema välja töötanud ja rakendanud kavad tagamaks, et nende territooriumil nimetatud sisuline suutlikkus toimib. Seepärast on komisjon arvamusel, et sanitaareeskirjade rakendamiseks tehtavat tööd peaks jälgima kuni 2012. aastani.

LISA – Kokkuvõte ja lühendid

Reservatsioonid. Komisjonil on heameel kinnitada, et ühenduse pädevusse kuuluvates küsimustes ei ole sanitaareeskirjade puhul reservatsioonide järele vajadust. Siiani ei ole ükski liikmesriik väljendanud vajadust reservatsioonide järele liikmesriikide pädevusse kuuluvates küsimustes. Juhul kui tekib vajadus reservatsioonide järele, peab koordineerimine toimuma ELi tasandil. Koordineerimine ELi tasandil on vajalik ka kolmandate riikide reservatsioonide korral.

Vabatahtlik varajane kohaldamine. Tähtis on, et samu sanitaareeskirjade sätteid rakendataks kõigis ELi liikmesriikides ühesuguse ajakava kohaselt. See nõuab kooskõlastamist ELi tasandil.

Olemasolevad ELi võrgustikud, sealhulgas EWRS. Komisjon teeb seoses sanitaareeskirjadega neli töökorraldusettepanekut: nimetada üks riiklik teabekeskus, mis tegeleb nii EWRSi kui ka sanitaareeskirjadega; teavitada samaaegselt EWRSi ja WHOd nende territooriumil aset leidvatest rahvatervisealastest sündmustest, mis ei kujuta endast rahvusvahelisi rahvatervisealaseid hädaolukordi; teatada ELi nakkushaiguste võrgustikule eelnevalt ametliku sanitaareeskirjade kohase teate esitamisest võimaliku rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra kohta; kasutada EWRSi ja/või terviseohutuse komiteed, selleks et aidata kooskõlastada terviseriskide juhtimist ja neile reageerimist enne WHO teavitamist.

ECDC roll. ECDC koostab juba suuniseid riikliku seiresuutlikkuse kaardistamiseks, mis peaks sanitaareeskirjade 1. lisa arvesse võttes kasulik olema. Soovi korral võib välja töötada ka suunised sanitaareeskirjade 2. lisas kirjeldatud otsustusvahendi kasutamiseks ning lihtsustada sanitaareeskirjade rakendamist käsitleva teabe vahetamist näiteks koosolekute ja seminaride korraldamise kaudu. ECDC roll seoses sanitaareeskirjadega tuleks ametlikult kindlaks määrata, et peegeldada riiklike teabekeskuste ülesannete teatud aspekte, sh teateid ja konsultatsioone käsitleva teabe vastuvõtmine WHOlt (EWRSi kaudu).

Sanitaareeskirjade ekspertide nimekiri, kriisi- ja kontrollikomitee. Komisjon esitas hiljuti WHOle komisjoni ja ECDC ekspertide nimed sanitaareeskirjade nimekirja jaoks. Juhul kui mõni ELi liikmesriik teavitab võimaliku rahvusvahelise rahvatervisealase hädaolukorra tekkimisest, oleks kohane, kui mõni komisjoni ja/või ECDC sanitaareeskirjade nimekirja kuuluv ekspert valitaks kriisikomiteesse.

Ühenduse ja WHO vaheline vastastikuse mõistmise memorandum. Vastavalt eespool esitatud töökorraldust käsitlevatele ettepanekutele oleks soovitatav võtta vastu ametlik vastastikuse mõistmise memorandum ühenduse ja WHO vahel, et tagada sanitaareeskirju käsitlevate kokkulepete selge määratlemine. Sellise memorandumi koostamise, läbiarutamise ja allkirjastamise eest vastutab komisjon.

Sanitaareeskirjade piirangud ühepoolsete poliitiliste meetmete kohta, kaasa arvatud piiril võetavad meetmed. Sanitaareeskirjades on sätestatud et sellised meetmed ei piira „rahvusvahelist liiklust rohkem ega ole isikute suhtes häirivamad ega pealtükkivamad kui mõistlikult kasutusel olevad alternatiivid, millega saavutataks nõutav tervisekaitse tase.“ Piiril võetavad meetmed kuuluvad ühenduse pädevusse ja neid tuleb koordineerida ELi tasandil. Lisaks sellele peavad liikmesriigid, kui nad kavatsevad võtta vastu nakkushaiguste tõrje meetmeid, teistele liikmesriikidele ja komisjonile ette teatama ning võimaluse korral nendega konsulteerima, nagu on sätestatud võrgustiku otsuses 2119/1998.

Pandeemilise gripiga seotud eriküsimused. Rahvusvahelisel piiril võetavad meetmed on traditsioonilised tervisepoliitika vahendid, kuid nende tõhusus on küsitav gripi puhul, mida võidakse edasi anda enne sümptomite ilmnemist ning mis levib pandeemia faasis väga kiiresti.

EÜ: Euroopa Ühendus; ECDC: Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (European Centre for Disease Prevention and Control); EL : Euroopa Liit; EWRS : varajase hoiatamise ja reageerimise süsteem (Early Warning & Response System); WHO : Maailma Tervishoiuorganisatsioon (World Health Organization); WHA : Maailma Tervishoiuassamlee (World Health Assembly);

[1] WHA 58 aruanne koos sanitaareeskirjade tekstiga.

[2] Resolutsioon WHA59.2.

[3] Asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 851/2004.

[4] Loodud Euroopa parlamendi ja nõukogu otsusega 2119/98/EÜ ning komisjoni otsusega 2000/57/EÜ.

[5] Lisateabe saamiseks vt neid korduma kippuvaid küsimusi.

[6] EÜ on ELi esimene sammas ja osa, millel on juriidilise isiku staatus. Teine ja kolmas sammas on seotud poliitilise koostööga välispoliitilistes ja õigusküsimustes.

[7] Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ andmekaitse kohta.

[8] WHO riiklike sanitaareeskirjadealaste teabekeskuste juhis (juuli 2006) riigi teabekeskuste määramise ja rolli kohta.

[9] Parlamendi ja nõukogu määrus 562/2006 Schengeni piirieeskirjade kohta.

[10] Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, mis käsitleb ELi kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt ELis.

[11] Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokoll nr 4.