[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 12.5.2006

KOM(2006) 206 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Märkused artiklite kohta nõukogu määruse ettepanekus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Märkused artiklite kohta nõukogu määruse ettepanekus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes

Alljärgnevad märkused on esitatud artiklite kohta, mis sisalduvad nõukogu määruse ettepanekus [KOM (2005) 649 (lõplik)], mille komisjon võttis vastu 15. detsembril 2005

I peatükk

Reguleerimisala ja mõisted

Artikkel 1. Määrus hõlmab kõiki ülalpidamiskohustusi, mis tulenevad perekonnasuhetest (lõige 1). Kõikide määruse reguleerimisalasse kuuluvate suhete liikide loetlemise asemel tundus kohasem kasutada üldist perekondlike ülalpidamiskohustuse mõistet, püüdmata seejuures laiendada või kitsendada perekonna mõistet.

Lõikes 2 on piiritletud määruse geograafiline reguleerimisala.

Artikkel 2. Enamik mõistetest on määratletud muudes õigusaktides (nt ametlik juriidiline dokument on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 805/2004[1] (millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta) artikli 4 lõikes 3).

II peatükk

Kohtualluvus

Selles peatükis muudetakse teataval määral nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.[2]

Artikkel 3. Kohtualluvuse üldreeglit kohaldatakse, sõltumata kostja alalisest elukohast. Sama lahendust on kasutatud ka nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega.[3]

Selle artikli punktis d tehakse ka üks oluline täpsustus. Selleks, et vältida „perekonnaseisuga seotud hagi“ mõiste vastuolulist tõlgendamist, on täpsustatud, et kohus, kes on pädev menetlema vanemliku vastutusega seotud hagi määruse (EÜ) nr 2201/2003 tähenduses, on pädev menetlema ka ülalpidamiskohustust käsitlevat hagi, kui see kuulub vanemliku vastutusega seotud hagi juurde. See aitab kaasa kohtuasjade ühendamisele.

Määruses ei kasutata enam asukoha mõistet, vaid ainult alalise elukoha mõistet: perekonnaõigust käsitlevate õigusaktide puhul on selline lähenemisviis kohasem.

Artikkel 4. Kuigi see artikkel kordab põhimõtteliselt määruse 44/2001 artiklit 23, sisaldab ta kohtualluvuse kokkuleppe küsimuses kahte olulist uuendust. Kõigepealt on karmistatud vorminõudeid: kehtivaks peetakse ainult kirjalikult sõlmitud kokkuleppeid (lõige 2).

Samuti on kohtualluvuse kindlaksmääramise võimalust oluliselt piiratud, sest seda ei ole lubatud kasutada vaidluste puhul, mis käsitlevad alaealiste ülalpidamiskohustust (lõige 4). Selles valdkonnas näib olevat soovitav tagada võimalikult tõhusalt nõrgema poole kaitse.

Artikkel 5. Selles korratakse määruse 44/2001 artiklit 24.

Artikkel 6. Juhul kui ühegi liikmesriigi kohus ei ole eespool nimetatud artiklite kohaselt pädev, ei osutata selles artiklis mitte riigisisesele õigusele, vaid kehtestatakse kohtualluvuse määramiseks kaks lisategurit: õigustatud ja kohustatud isiku ühine kodakondsus ning abikaasade viimane ühine alaline elukoht, kui nad elasid seal vähemalt üks aasta enne kohtuasja algatamist.

Suurendatakse kohtuotsuste etteaimatavust ja hõlmatakse kõik olukorrad, mille puhul on õiguspärane luua seos Euroopa Ühendusega. Seda sätet saab kohaldada vaid olukordades, kus kumbki pool – ei õigustatud ega kohustatud isik – ei ela Euroopa Liidus, ei ole sõlminud kokkulepet kohtualluvuse kohta või ei ole ilmunud vabatahtlikult liikmesriigi kohtusse.

Artiklid 7, 8, 9 ja 10. Kohtualluvust, seotud menetlusi, kohtusse pöördumist ning ajutisi meetmeid ja kaitsemeetmeid käsitlevate artiklite sisus on lähtutud vastavalt määruse 44/2001 artiklitest 27, 28, 30 ja 31.

Artikkel 11. Selles sättes lähtutakse osaliselt määruse 2201/2003 artiklist 17, kuid võetakse arvesse asjaolu, et selles ei viidata enam riigisisesele õigusele ning seepärast saab liikmesriigi kohtu pädevust rahvusvahelisel tasandil määrata kindlaks vaid määruse alusel.

III peatükk

Kohaldatav õigus

Artikkel 12. Selle peatüki eesmärk on ühtlustada kollisiooninorme ülalpidamiskohustuste küsimustes, mitte määrata kindlaks õigust, mida kohaldada ülalpidamiskohustuse aluseks olevale perekondlikule suhtele. See ei hõlma ülalpidamiskohustuse olemasoluks vajalikke eeltingimusi. Seega on määruse alusel kindlaks määratud õiguse abil võimalik teha kindlaks, kas pojal on ülalpidamiskohustus oma isa suhtes, kuid selles ei ole sätestatud, kuidas määrata kindlaks põlvnemist isa/poja vahel.

Artikkel 13. Sarnaselt 2. oktoobri 1973. aasta Haagi konventsiooniga ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse kohta (edaspidi "konventsioon") on eelistatud õigustatud isiku alalise elukoha õigus (lõige 1).

Seejärel tuleb kohtu asukohariigi õigus, mida kohaldatakse kahel juhul. Esimene on seotud olukorraga, kus riigi õiguse alusel ei ole õigustatud isikul võimalik kohustatud isikult elatist saada. Seega on kohtu asukohariigi õigus asendusvariant, et kaitsta õigustatud isikut (lõike 2 punkt a).

Teine juht (lõike 2 punkt b) hõlmab olukorda, kus õigustatud isikul on küll õigus saada elatist oma alalise elukohariigi õiguse alusel, kuid ta eelistab taotleda kohtu asukohariigi õiguse kohaldamist. Õigustatud isiku taotlus rahuldatakse siiski vaid juhul, kui kohtu asukohariigi õigus langeb kokku kohustatud isiku alalise elukohariigi õigusega. Seega on tagatud poolte võrdsus: õigustatud isik esitab hagi kohustatud isiku alalises elukohariigis ja taotleb selle sama riigi õiguse kohaldamist. Näiteks võib õigustatud isik keelelistel kaalutlustel või kuludega seotud põhjustel eelistada, et kohus, kellele esitati hagi, kohaldab oma asukohariigi õigust.

Juhul, kui muu õiguse alusel ei ole võimalik elatist saada, on lõikes 3 ette nähtud erandid selle asemel, et sätestada automaatselt selle riigi õiguse kohaldamine, mille kodanikud on mõlemad pooled. Selleks peavad olema täidetud kaks tingimust: esiteks ei võimalda lõigete 1 ja 2 alusel kindlaksmääratud õigus õigustatud isikul kohustatult isikult elatist saada ja teiseks on ülalpidamiskohustus tugevalt seotud muu riigiga. Tegemist võib olla riigiga, mille kodakondsus on nii õigustatud kui ka kohustatud isikul, kuid mõeldavad on ka muud olukorrad.

Artikkel 14. Sõltumata ülalpidamiskohustuse laadist, võivad pooled valida hagi algatamise ajal menetlemiseks kohtu asukohariigi õiguse, tingimusel et seda väljendatakse selgesõnaliselt või muul üheselt mõistetaval viisil. Seega ei püüta määrata kohaldatavat õigust kindlaks enne vaidluste tekkimist, vaid leppida kokku, et kohus, kellele hagi esitatakse, kohaldaks oma asukohariigi õigust.

Kui õigustatud ja kohustatud isik soovivad kohaldatavas õiguses eelnevalt kokku leppida, peavad nad seevastu järgima rangemaid põhitingimusi ja täpsemaid vorminõudeid. Sellised eelnevad kokkulepped on keelatud ülalpidamiskohustuste puhul, mis on seotud alaealistega ja sotsiaalselt kaitsetute täisealistega. Lisaks võivad pooled leppida kokku ainult teatava õiguse kohaldamises, mis on tugevalt seotud nende olukorraga. Kokkulepped peavad olema sõlmitud kirjalikult.

Artikkel 15. Selles artiklis tagatakse kohustatud isiku kaitse kindlaksmääratud õiguse kohaldamise vastu juhul, kui asjaomast ülalpidamisnõuet ei peeta üksmeelselt eelisnõudeks. Nii võib see olla eelkõige külgsugulaste või hõimlaste vaheliste suhete puhul või alanejate sugulaste ülalpidamiskohustuse puhul oma ülenejate sugulaste suhtes. Nii nagu konventsiooni artiklis 7 võib kohustatud isik vaidlustada talle esitatud õigustatud isiku nõude ülalpidamiseks selle riigi õiguse alusel, mille kodanikud nad mõlemad on, või selle puudumisel selle riigi õiguse alusel, kus on tema alaline elukoht.

Abikaasadevahelised või endiste abikaasade vahelised ülalpidamiskohustused tekitavad tõsiseid probleeme liikmesriikides, kes soovivad vältida ülalpidamiskohustuse kunstlikku säilitamist pärast abielupaari lahkuminekut. Lõige 2 kaitseb kohustatud isikut, võimaldades tal vaidlustada talle esitatud õigustatud isiku ülalpidamisnõude selle riigi õiguse alusel, millega abielu on kõige tugevamalt seotud, s.t riigiga, kus oli abikaasade peamine huvikese nende abielu ajal.

Artikkel 16. Selles artiklis võetakse üle konventsiooni artikkel 9, täpsustades siiski, et see säte on seotud vaid avalik-õigusliku asutuse õigusega nõuda hüvitamist, s.t tema teovõimega. Hüvitamine ise on reguleeritud õigusega, mis on määratud kindlaks määruses ettenähtud muude kollisiooninormide alusel (vt artikli 17 lõike 1 punkt e).

Artikkel 17. Ülalpidamiskohustuse suhtes kohaldatava õiguse reguleerimisala määratlus, mis ei ole ammendav ja mis on esitatud lõikes 1, lähtub konventsioonis sätestatust. Selles nimetatakse selgesõnaliselt aegumist, et vältida selle kohaldamisega seotud probleeme kohtuotsuste täitmisel.

Lõikes 2 võetakse üle konventsiooni artiklis 11 kehtestatud materiaalõiguse norm, mille kohaselt liikmesriikide pädevad asutused peavad elatise kindlaksmääramisel võtma arvesse kohustatud isiku sissetulekuallikaid ja õigustatud isiku vajadusi ning seda sõltumata kollisiooninormide alusel kindlaksmääratud kohaldatavast õigusest.

Artikkel 18. Kollisiooninormide universaalsuse põhimõte on kindlalt sätestatud.

Artikkel 19. Tagasisaade ja edasiviide on keelatud (lõige 1), välja arvatud juhul, kui kindlaksmääratud õigus on sellise kolmanda riigi õigus, mille rahvusvahelise eraõiguse alusel on ette nähtud muu riigi õiguse kohaldamine (lõige 2). Ei tundu asjakohane kohaldada liikmesriigi kohtus menetletava elatist käsitleva vaidluse suhtes kolmanda riigi seadust, mida samaväärses olukorras ei kohaldataks. Kuid selleks et lihtsustada sellist osalist tagasisaadet ja edasiviidet, kohaldatakse niisugustel juhtudel siiski otse kohtu asukohariigi õigust.

Artikkel 20. Kindlaksmääratud õiguse võib jätta erandina kohaldamata avaliku korra ettekäändel, kuid määruses soovitatakse siiski jätta see ettekääne liikmesriigi õiguse puhul kasutamata. Kohustatud isikud on teatavate elatise nõuete vastu kaitstud vahendite abil (vt artikkel 15), mis tunduvad piisavad, et hoida ära soovimatud tagajärjed, mida võivad põhjustada teatavate liikmesriikide õiguse kohaldamine teistes liikmesriikides.

Artikkel 21. Selles artiklis on mitme õiguskorraga riikide jaoks võetud üle lahendus Rooma 19. juuni 1980. aasta lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 19 lõikest 1.[4]

IV peatükk

Ühised menetluseeskirjad

Selles peatükis kehtestatakse ühised menetluseeskirjad, mis tagavad võistlevuse põhimõtte range järgimise. Need normid on hädavajalik lisavahend välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluse kaotamiseks ülalpidamiskohustuste küsimustes, sõltumata nende kohustuste laadist, et ühes liikmesriigis langetatud kohtuotsust oleks võimalik automaatselt tunnustada.

Artikkel 22. Menetluse algatusdokumendi kättetoimetamise viisid on ühtlustatud sätetega, mis on võetud üle määruse 805/2004 artiklist 13 ning nende alusel on võimalik saada kostjalt kinnitus algatusdokumendi kättesaamise kohta (lõige 1). Liikmesriigi õiguses peab olema ette nähtud vähemalt üks kehtestatud viisidest ning liikmesriigid teavitavad komisjoni oma riigis kasutatavatest võimalustest (lõige 3).

Lõikes 2 on sätestatud kostja õigused, kehtestades miinimumtähtaja, mis tuleb kostjale ette näha alates menetluse algatusdokumendi kättesaamise päevast.

Artikkel 23. Artikliga 22 ühtlustatud kord hõlbustab kohtunike ülesannet, kes peavad kontrollima hagi lubatavust. Kui kohtusse ilmumata jäänud kostja elab alaliselt liikmesriigis, peaks menetluse peatamist määruses 2201/2003 (artikli 18 lõikes 1) ettenähtu kohaselt esinema väga harva, sest nimetatud kostja peaks saama menetluse algatusdokumendi kätte vastavalt artiklis 22 kehtestatud ühistele eeskirjadele. Seega on kohtuniku tegevus piiratud juhul, kui kohtusse ilmumata jäänud kostja elab alaliselt liikmesriigis: tal tuleb vaid kontrollida, kas kättetoimetamine on toimunud vastavalt ühtlustatud eeskirjadele.

Kui aga kohtusse ilmumata kostja alaline elukoht on kolmandas riigis (lõiked 2 ja 3), tuleb toetuda määruse 2201/2003 artikli 18 lõigetele 1 ja 3.

Artikkel 24. Võib juhtuda, et artikli 22 sätted ei ole tõhusad, sest need ei anna soovitud tulemust (kostjat asukohta ei ole võimalik kindlaks teha), neid ei ole võimalik kohaldada (kostja elab kolmandas riigis) või seda takistab hoopis vääramatu jõud. Sellistel juhtudel võib kohtuotsuse küll langetada, kuid kostjal on siis õigus taotleda ükskõik millises liikmesriigis otsuse teistmist.

Alates hetkest, mil on tuvastatud, et kostja on kohtuotsusest teadlik ja tal on olnud võimalus sellele reageerida, on kostjal teatava aja jooksul võimalik esitada selle otsuse kohta teistmisavaldus. Selline avaldus peatab täitemeetmed (vt artikli 33 punkt b).

V peatükk

Täitmisele pööratavus

Artikkel 25. Elatise nõuete puhul on kaotatud kõik vahemeetmed. Võttes arvesse menetlustagatisi, mille täitmist nõutakse kõikides liikmesriikides juba enne kohtuotsuse langetamist, ei ole otsuse kohaldamiseks Euroopa õigusruumis enam vaja järelkontrolli.

Artikkel 26. Otsuse täielik täitmisele pööratavus on üldreegliks. Selles valdkonnas on see sageli ette nähtud juba liikmesriikide õiguses. Seeläbi on võimalik täitemenetlust alustada enne lõplikku otsust. Ühenduse seadusandja on juba võtnud samasuguse meetme suhtlusõiguse puhul (vt määruse 2201/2003 artikli 41 lõike 1 teine lõik).

VI peatükk

Täitmine

Artikkel 27. Selles peatükis tehakse erand põhimõttest, mille kohaselt täitemenetlust reguleeritakse kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigusega. See hõlmab täitemeetmeid, mida kohaldatakse piiriülestes olukordades. Tegelikkuses kasutatakse neid alati selleks, et täita ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus teises liikmesriigis.

Artikkel 28. Kohtuotsuse täitmist taotlev pool ei pea esitama otsuse täielikku tõlget. Tõlget asendab kohtuotsuse väljavõte, mis esitatakse vastavalt ühtsele vormile, mis on kättesaadav kõikides ühenduse ametlikes keeltes.

Artiklid 29, 30 ja 31. Täitmise liikmesriigi vorminõudeid on lihtsustatud, kohaldades olemasolevaid sätteid (määruse 44/2001 artiklid 50, 51 ja 56) pigem täitmise etapis kui täitmisotsuse tunnustamise etapis, mis on kaotatud artikliga 25.

Artikkel 32. Otsuse sisu teistmine kohtuotsuse täitmise liikmeriigis on juba praegu keelatud (nt määruse 44/2001 artikli 45 lõige 2). Samal ajal on lõikes 2 täpsustatud, et otsuse täitmise liikmesriigi asutus võib otsustada täita otsust vaid kohustatud isiku vara selle osa suhtes, mida on võimalik arestida, muutmata seejuures elatise suurust ennast.

Artikkel 33. Peatades esialgselt tehtud otsuse täitmise, ei tee täitevasutus küll sisulisi muudatusi, kuid takistab elatiste maksmist ja kaotab selle otsuse mõju. Sel põhjusel tuleks piirata kohtuotsuse täitevasutuste volitusi, esitades ammendava loetelu juhtudest, mil otsuse täitmisest võib keelduda või selle peatada, et tagada niisuguse kohustatud isiku kaitse, kelle olukord on muutunud või kes on taotlenud otsuse teistmist.

Artikkel 34. Kehtestatud on korraldus elatise igakuiseks kinnipidamiseks. Teatavates liikmesriikides kasutatakse juba samaväärsete tagajärgedega meetmeid (pangakonto arestimine, palgast kinnipidamine), kuid see säte on oluline kahel põhjusel: see annab kindlustunde, et sellist täitemeedet saab kasutada kõikjal Euroopa Liidus ja annab ülalpidamist saama õigustatud isikule võimaluse saada otsuse teinud kohtult dokument, mis on täitmisele pööratav ükskõik millises liikmesriigis.

Sel viisil on ülalpidamist saama õigustatud isikul võimalik saavutada õigusemõistmine oma elukohas: elukohajärgsesse kohtusse pöördumisel võib ta sama kohtu juures taotleda korraldust igakuiseks kinnipidamiseks, mida saab seejärel kasutada teises liikmesriigis. Seega on otsuse teinud kohtu kohtunikul volitused täitekorralduse väljastamiseks isegi juhul, kui täitmine ise toimub teises liikmesriigis.

Korralduse väljastamine elatise kinnipidamiseks eeldab, et otsuse teinud kohtu otsus on kohustatud isikule kätte toimetatud ühel artiklis 22 (lõige 2) osutatud viisidest. Samuti eeldatakse, et on teada kohustatud isiku tööandja ja/või tema pangakonto, kelle/mille suhtes korraldust tuleb kohaldada (lõiked 4 ja 5).

Kohustatud isik ei ole alati passiivses rollis: otsusest teada saades võib ta taotleda otsuse teinud kohtu otsuse teistmist või vaidlustada elatise kinnipidamise, taotledes täitemeetme peatamist artiklis 33 sätestatud tingimustel. Kohustatud isiku teavitamise hõlbustamiseks on kehtestatud, et talle tuleb toimetada kätte kinnipidamiskorraldus, otsuse teinud kohtu otsus ja teatis (lõike 4 punkt b).

Artikkel 35. Täitemeetme tõhususe tagamiseks võib saada korralduse pangakonto ajutiseks arestimiseks. See kiirmenetlus, mille esimesse etappi kohustatud isikut ei kaasata, võimaldab hagi saanud kohtul hoida ära igasuguse sissetulekuallikate varjamise. See on ajutine kaitsemeede, mille võib tühistada igal hetkel kas siis kohustatud isiku taotlusel (lõige 5) või automaatselt, kui asja suhtes on vastu võetud sisuline otsus (lõige 6).

Artikkel 36. Ülalpidamiskohustuste pidamine esmasteks nõueteks võimaldab tagada, et põhivajaduste katmiseks mõeldud elatisnõuded rahuldatakse Euroopa Liidus alati enne teisi kohustatud isiku võlgnevusi.

VII peatükk

Ametlikud juriidilised dokumendid ja kokkulepped

Artiklid 37 ja 38. Ametlikke juriidilisi dokumente ja kokkuleppeid, mis kuuluvad täitmisele liikmesriigi territooriumil, tuleb käsitleda mutandis mutandis samadel õiguslikel alustel kui kohtuotsuseid, nagu seda tehakse juba teistes valdkondades (nt määruse 2201/2003 artikkel 46). Seega peab neid olema võimalik pöörata täitmisele ükskõik millises liikmesriigis samamoodi nagu nende väljaandmise riigis, ilma et selleks oleks vaja formaalsusi ja et nende täitmisele pööramist oleks võimalik vaidlustada. Nende täitmiseks võib kohaldada samu meetmeid kui kohtuotsuste täitmiseks.

VIII peatükk

Koostöö

Artiklid 39 ja 40. See peatükk lähtub osaliselt määrusest 2001/2003 (artiklid 53–58). Keskasutuste ja nende üldiste ülesannete määramisel kasutatakse võrreldavaid eeskirju.

Artiklid 41 ja 42. Keskasutuste eriülesandeid ja töömeetodeid on kohandatud ülalpidamiskohustuste sissenõudmise puhul vajalikele erinõuetele. Näiteks võib keskasutus esindada ülalpidamist saama õigustatud isikut menetluses, mille eesmärk on saavutada otsus või nõude sissenõudmine (artikli 41 lõige 2). Selline abi on tasuta, juhul kui ülalpidamist saama õigustatud isik vastab tingimustele, mis on vastavas riigis sätestatud tasuta õigusabi saamiseks (artikli 42 lõige 4).

Ülalpidamist saama õigustatud isikute olukorra lihtsustamiseks võivad nad pöörduda oma alalise elukoha järgsesse kohtusse, kes neid toetab ja abistab, et tagada nende koostöötaotluse täitmine (artikli 42 lõige 1).

Artikkel 43. Keskasutuste koosolekud toimuvad tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku raames.

Artikkel 44. Kohustatud isiku asukoha tuvastamine või leidmine laiemas mõttes on tihti väga keeruline. Tema asukoha kindlaksmääramine on otsuse võistlevaks muutmise ja kohustatud isiku varalise seisukorra teadasaamise seisukohast hädavajalik. Liikmesriigid peavad selle eesmärgi saavutamiseks vahetama teavet.

Selle saavutamiseks tuleb ülalpidamiskohustuste sissenõudmisega tegelevate talituste käsutusse anda kõik olemasolevad vahendid. Selliselt tuleb ka mõista lõiget 2: liikmesriigid ei pea looma uusi toimikuid, vaid muutma juba olemasolevad kättesaadavaks. Pealegi on uute toimikute loomine selgesõnaliselt keelatud (lõige 3). Lõikes 2 kehtestatud loetelu ei ole ammendav, vaid minimaalne. Siia võib lisada muid asutusi ja muud liiki teavet.

Artikkel 45. Teabele juurdepääsu korraldavad keskasutused. Ülalpidamist saama õigustatud isik pöördub „oma“ taotlust esitava keskasutuse poole „oma“ kohtu kaudu (oma alalise elukoha alusel). Taotluse esitamise ja teabe vastuvõtmise eest vastutab aga ainult kohus: õigustatud isik ei pääse juurde kohustatud isiku isikuandmetele, mis edastatakse ainult selleks volitusi omavale asutusele.

Ainult kohustatud isiku asukoha kohta võib andmeid vahetada igal hetkel. Muid varalise seisuga seotud andmeid võib taotleda alles pärast seda, kui kohtuotsuse või ametliku dokumendi või pooltevahelise kokkuleppe alusel on olnud võimalik teha kindlaks, kas ülalpidamise saamiseks on õigust (lõige 3).

Artikkel 46. Teave edastatakse taotluse esitanud kohtule. Keskasutus on teabevahendaja ega tohi seda ise kasutada. Keskasutus hävitab teabe pärast selle edastamist (lõige 1).

Ainult teabe saanud kohus kasutab seda elatise nõuete sissenõudmise hõlbustamiseks (lõige 2). Muu kasutus on keelatud. Siiski võib kohus edastada ilma ülalpidamist saama õigustatud isikut sellest teavitamata teabe asutustele, kelle ülesanne on võtta selle põhjal meetmeid.

Kohus on ainuke asutus, kes säilitab teabe, tingimusel et tal on seda vaja elatise nõuete sissenõudmiseks ja säilitamise aeg ei ületa ühte aastat (lõige 3).

Artikkel 47. Kohustatud isikul on õigus saada teada teda käsitleva teabe edastamisest ja selle kasutamise viisidest. Samal ajal ei tohi taotluse saanud asutusel lasuv teavitamiskohustus piirata elatise sissenõudmise tõhusust. Seega võidakse taotluse esitanud asutuse taotlusel kohustatud isiku teavitamisega viivitada, kui nimetatud asutus soovib saadud andmeid kasutada, ilma et tekiks ohtu, et kohustatud isik takistab kavandatud meetmete elluviimist.

IX peatükk

Üld- ja lõppsätted

Artikkel 48. Kõnealune määrus, mis on ülalpidamiskohustusi käsitlev iseseisev ühenduse õigusakt, asendab määruseid 44/2001 ja 805/2004, mida nendes konkreetsetes küsimustes enam ei kohaldata (lõige 1).

Võttes arvesse kättetoimetamise eeskirjade (artikkel 22) ühtlustamist, ei ole samuti enam vaja kohaldada nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) 1348/2000 (tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta)[5] artiklit 19 (lõige 2).

Samal ajal aga ei mõjuta kõnealune määrus määruse (EÜ) nr 1348/2000 ega nõukogu 28. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1206/2001 (liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades)[6] muude sätete kohaldamist (lõige 3).

Artikkel 49. Uus määrus on liikmesriikidevahelistes suhetes ülimuslik muude õigusaktide suhtes. Uus määrus ei asenda kohaldatavaid konventsioone täielikult, sest tema reguleerimisala ja sisu on osaliselt erinev, kuid ta on nende suhtes ülimuslik ja vajaduse korral täiendab neid, eelkõige koostöö küsimustes.

Artiklid 50 ja 51. Need sätted käsitlevad lisade muutmist ja komiteemenetlust.

Artikkel 52. Määrust kohaldatakse nende menetluste suhtes, mis on algatatud pärast selle kohaldavaks muutmist (lõige 1), kuid selle teatavaid sätteid võidakse kohaldada enne seda kuupäeva (lõige 2). Seda võidakse teha näiteks kollisiooninormide puhul, mille kasutamises pooled võivad ühiselt kokku leppida, kui menetlus on juba alanud. Samuti võib kohaldada täitemeetmeid kõigi kohtuotsuste ja ametlike dokumentide suhtes, mida tuleb olemasolevate õigusaktide kohaselt tunnustada, või veelgi enam, mis on juba sellest nõudest vabastatud. Käimasolevate menetluste suhtes kohaldatakse sätteid, mis käsitlevad koostööd, sealhulgas juurdepääsu teabele, mis moodustab sellest olulise osa.

Artikkel 53. Selles artiklis nähakse ette määruse jõustumise ja kohaldamise kuupäev.

[1] ELT L 143, 30.4.2004, lk 15–39.

[2] EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1–23.

[3] ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29.

[4] EÜT C 27, 26.1.1998, lk 34–53.

[5] EÜT L 160, 30.6.2000, lk 37.

[6] EÜT L 174, 27.6.2001, lk 1.