[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 23.01.2006

KOM(2006) 14 lõplik

KOMISJONI TÖÖDOKUMENT

loomade kaitset ja heaolu käsitleva ühenduse tegevuskava kohta aastateks 2006–2010

Kavandatavate meetmete strateegiline alus {SEC(2006) 65}

SISUKORD

1. MEEDE 1 – Loomade kaitset ja heaolu käsitlevate kehtivate miinimumstandardite ajakohastamine 3

1.1. Taust 3

1.2. Loomade heaolu kui ühenduse poliitika nurgakivi 4

1.3. Loomade heaolu keskne koht uuendatud ühises põllumajanduspoliitikas (CAP) 5

2. MEEDE 2 – Pidada esmatähtsaks loomade kaitse ja heaolu ning loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtte kohaldamise alaste poliitiliste tuleviku-uuringute edendamist 6

2.1. Taust 6

2.2. Loomade kaitse ja heaolu Euroopa keskus või laboratoorium 7

2.3. Uute praktiliste vahendite kohaldamine loomade heaolu tagamiseks 8

2.4. Loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtte kohaldamine katseteks kasutatavate loomade puhul 8

3. MEEDE 3 – Loomade heaolu normeeritud näitajate kehtestamine 10

3.1. Taust – terviklik lähenemisviis 10

3.2. Loomade heaolu ELi märgis – tootmissüsteemide klassifitseerimine vastavalt kohaldatud loomade heaolunõuetele 10

4. MEEDE 4 – Tagada, et loomade pidajad, nendega kauplejad ja üldsus oleksid paremini kaasatud ning teadlikumad kehtivatest loomade kaitse ja heaolu standarditest ning mõistaksid paremini oma OSA loomade kaitse ja heaolu edendamisel 11

4.1. Taust – üldsuse arvamuse muutumine 11

4.2. Mida on juba saavutatud 11

4.3. Teavitatud loomapidajad/loomadega kauplejad ja üldsus: loomade heaolu suurimad toetajad 12

5. MEEDE 5 – Algatada ja jätkuvalt toetada loomade heaolu alase teadlikkuse ja konsensuse suurendamisega seotud täiendavaid rahvusvahelisi algatusi 13

5.1. Taust 13

5.2. Koostöö Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooniga (OIE) 14

5.3. Loomade heaolu edendamine ELi mitme- ja kahepoolsete suhete raames 14

5.4. Loomade heaolu alase teadlikkuse suurendamine arengumaades ja kauplemisvõimaluste loomine 15

1. MEEDE 1 – LOOMADE KAITSET JA HEAOLU KÄSITLEVATE KEHTIVATE MIINIMUMSTANDARDITE AJAKOHASTAMINE

1.1. Taust

Kuigi paljud suured edusammud loomade heaolu valdkonnas pärinevad lähiaastatest, on ühiskond juba ammu tunnistanud kohustust oma vastutusel olevate loomade eest hoolitsemisel ning paljudel riikidel on juba pikka aega olnud õigusaktid loomade kaitseks ja julmuse ennetamiseks. EÜ tasandil võeti esimene loomade heaolu alane õigusakt vastu 1974 ja see käsitles loomade kaitset tapmise ajal.[1] Kõnealuse direktiivi põhjendused viitavad juba loomade heaolu ja tarbetute kannatuste ennetamise tähtsusele.

„Ning arvestades, et komisjon peab võtma meetmeid igasuguse loomadega seotud julmuse vältimiseks; ning arvestades, et esimese sammuna oleks soovitav, et kõnealused meetmed seisneksid tingimuste, nagu näiteks igasuguse loomadega seotud julmuse vältimine tapmisel, kehtestamises.“

Vahepealsetel aastatel on loomade kaitsega seotud ühenduse õigusaktide arv kasvanud. Komisjoni oluliseks ülesandeks on tagada, et uued loomade heaolu standarditega seonduvad õigusaktid põhineksid areneval teaduslikul teabel, pädevusel ja praktilisel kogemusel. Komisjon vastutab EÜ asutamislepingute täitmise järelevalvajana ka ühenduse õigusaktide nõuetekohase rakendamise ja jõustamise eest ning tagab, et komisjoni järelevalvetalitusel (Veterinaar- ja Toiduamet – FVO) on kõnealuse ülesande täitmisel oluline osa. Sellise poliitika teaduslikku alust toetab ka erinevate nõuandvate organite tegevus: veterinaaria teaduskomitee,[2] loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee,[3] biotehnoloogia eetika nõustajate töörühm (GAEIB) ja nüüd ka Euroopa Toiduohutusamet.[4]

Põllumajandusloomade jaoks on seniste õigusaktidega kehtestatud peamiselt nende kaitse miinimumeeskirjad. Üksikasjalikumad eeskirjad on sätestatud ainult mõnede liikide (vasikad, sead ja munakanad) kasvatamiseks, samas kui liha- või lüpsilehmade, lammaste, kalkunite, partide jne jaoks on sätestatud üksnes üldised nõuded. Konkreetsete loomade heaolu standardite puudumist enamiku tehistingimustes kasvatatud liikide puhul on raske õigustada, arvestades praegu saadaolevaid teaduslikke tõendeid ja edusamme rahvusvahelistes foorumites, nagu Euroopa Nõukogu, kõnealuste teemade käsitlemisel.[5] Üha rohkem koguneb teavet ka kalade tundlikkuse kohta, mida Euroopa Nõukogu on juba arutanud, ja Maailma Loomatervishoiu Organisatsioon valmistab ette tehistingimustes kasvatatud kalu käsitlevaid heaolusuuniseid.

ELi keskkonnapoliitikasse on alates 1980ndatest lisatud õigusakte, mis on koos ühisturu ühtlustamisega aidanud kaasa loomade heaolu parandamisele. Artikli 175 lisamisega hakati ühenduse õigusaktide raames käsitlema täiendavaid loomade säästmise ja heaolu valdkondi . Komisjoni keskkonnapoliitika hõlmab selliseid valdkondi, nagu näiteks humaansed püünisjahi nõuded, metsloomadega kauplemine, loomade pidamine loomaaedades ja teatavate hülgepoegade nahkade import jne. ELi keskkonnaalase tegevusprogrammi „Keskkond 2010: meie tulevik, meie valik“, mis hõlmab ajavahemikku 2001–2010, üheks konkreetseks eesmärgiks on looduslike elupaikade ja loomastiku kaitse. Näiteks rahvusvahelisel tasandil on ühendus sõlminud lepingu rahvusvaheliste humaansete püünisjahi nõuete osas Kanada ja Vene Föderatsiooniga ning põhiolemuselt sarnase lepingu kooskõlastatud protokolli vormis USAga.

Katsetes kasutatavate loomade kaitse valdkonnas esitas komisjon juba 1985. aastal direktiivi ettepaneku, mis käsitleb katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitset. Lisaks sai ühendus nõukogu otsusega 1999/575/EÜ Euroopa Nõukogu konventsiooni ETS 123 (katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate selgroogsete loomade kaitse) osapooleks. Sellega pühendutakse veelgi rohkem pingutustele katsetes kasutatavate loomade asendamiseks ja nende loomade heaolu parandamiseks, keda katsetes edasi kasutatakse. ELis kasutatakse aastas ligikaudu 10 miljonit looma teadusuuringutes ja katsetes, millest peaaegu 25% käsitatakse kohustuslike katsetena, mis hõlmavad ohutustestimist ning toiduainete ja ravimite kontrolli. Kuni viimase ajani on loomade kasutamine tööstuses ja teadusuuringutes vähenenud peamiselt muutuste tõttu keemiliste toimeainete avastamises ja uuringumeetodites ning mitte niivõrd loomi mittekaasavate alternatiivide kasutamise tõttu kohustuslikes katsetes.

1.2. Loomade heaolu kui ühenduse poliitika nurgakivi

Amsterdami lepinguga EÜ asutamislepingule lisatud protokollis loomade kaitse ja heaolu kohta sätestatakse põhitegevusvaldkonnad, milles ühendus ja liikmesriigid peavad poliitika kavandamisel ja rakendamisel võtma täies ulatuses arvesse kõigi loomade heaolu nõudeid. ELi kodanikud on mitmetes uuringutes väljendanud kasvavat tunnustust loomade heaolu kõrgetele standarditele, millel on toidu ohutusele ja kvaliteedile nii otsene kui ka kaudne mõju. Seepärast on oluline, et põllumajanduse õigus- ja toetussüsteemid kohanduksid kõnealustele suundumustele vastavalt. Komisjon on tunnustanud toiduohutuse ja loomade heaolu vahelisi seoseid toiduohutust käsitlevas valges raamatus ning kogu toiduahelas tervise, heaolu ja toiduohutuse kontrollile terviklikku lähenemisviisi tagades, seda eelkõige määruse (EÜ) 882/2004[6] abil. Kõnealuse määrusega on ette nähtud liikmesriikide pädevate asutuste väljaõppe korraldamine, et luua liikmesriikides toimuvatele ametlikele kontrollidele ühtlustatud lähenemisviis. Siiski võib kõnealust väljaõpet pidada vaid liikmesriikide siseväljaõppe täienduseks, mitte selle aseaineks. Liikmesriikidel võiks olla ka foorum, mille kaudu vahetada teavet loomade heaolu edendavate meetmete rakendamise kogemuste kohta, aidates seega kaasa parimate tegutsemisviiside levimisele. Edastamiskulude minimeerimiseks, kattumiste vältimiseks ja haldusliku tõhususe suurendamiseks on vajalik arvesse võtta kaasaegset tehnoloogiat ja e-valitsuse lahendusi, et täita ettenähtud teabe edastamise ja töötlemisega seotud ülesandeid.

Nõukogu otsuses 90/424/EMÜ kulutuste kohta veterinaaria valdkonnas on sätestatud, et ühendus annab rahalist toetust teabepoliitika kujundamiseks loomakaitse valdkonnas ja rahastab kõnealuse valdkonna õigusaktide ettevalmistamiseks ja arendamiseks vajalikke uuringuid. Uurima peaks ka võimalust kasutada nõukogu otsusega 90/424 ettenähtud vahendite kasutamist käesoleva töödokumendiga kaasnevas tegevuskavas visandatud peamiste algatuste rahaliseks toetamiseks.

Ühendusel on tähtsad kohustused seoses katsete tegemise eesmärgil peetavate loomade kaitse, loomkatsete alternatiivide kinnitamise, metsloomade püünisjahi, loomaaialoomade heaolu, metsloomadega kauplemise ja ohustatud liikidega. Teiste poliitikavaldkondade puhul, nagu ohustatud liikide ja bioloogilise ning geneetilise mitmekesisuse säilitamine ja areng biotehnoloogia valdkonnas, näiteks loomade kloonimises, on vajalik põhjalikult arvesse võtta võimalikke loomade heaoluga seotud tagajärgi. Ühise kalanduspoliitika raames on komisjoni strateegiaga Euroopa vesiviljeluse säästva arengu kohta[7] rõhutatud vajadust parandada tehistingimustes kasvatatud kalade heaolu ja võtta arvesse selliste organisatsioonide nagu Euroopa Nõukogu väljatöötatud soovitusi konkreetsete loomakaitse alaste õigusaktide loomiseks tehistingimustes kasvatatud kalade kohta.

Komisjon valmistab seoses katsetes kasutatavate loomade kaitsega praegu ette direktiivi 86/609/EMÜ läbivaatamist. Läbivaatamise eesmärk on tugevdada ELi loomkatsete valdkonna õigusakte ja tagada, et katsetes edaspidigi kasutatavaid loomi koheldaks asjakohasel ja humaansel viisil. Läbivaatamine hõlmab eelkõige lubade andmist katsete tegemiseks, personalile ja rajatistele ning selliste rajatiste kontrolli, kus katseloomi kasvatatakse, tarnitakse või kasutatakse, ja ka eetilise läbivaatusmenetluse tarvituselevõttu.

Komisjoni loomakaitse eest vastutavate eri peadirektoraatide koostoimimine lihtsustab suuresti komisjoni osa asutamislepingu protokolli nõuete täitmisel. Pädevuste võrgustik peaks olema süsteemsemalt korraldatud, et tagada pikaajalisemate strateegiate asjakohane järelevalve ja reageerida ELi kodanike kasvavatele nõuetele paremate loomakaitse standardite osas.

1.3. Loomade heaolu keskne koht uuendatud ühises põllumajanduspoliitikas (CAP)

Ühise põllumajanduspoliitika hiljutise reformi meetmetega seati sisse nõuetele vastavuse põhimõte koos otsetoetuste saajatele ettenähtud erinevate standarditega, kuhu alates aastast 2007 kuuluvad ka loomade heaolu standardid. Rikkumise avastamine toob kaasa sanktsiooni, mis seisneb makstud toetuste vähendamises või tagasivõtmises, kusjuures sanktsioonide rakendamise süsteem vastab rikkumise raskusastmele.

Loomade heaoluga seoses on olulisem kasutegur maaelu arengu poliitika raames ettenähtud uutel meetmetel.

Loomade heaolu parandamiseks võib anda toetust põllumajandusettevõtetesse investeerimise või põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise jaoks. Lisaks on põllumajanduse keskkonnameetmete raames abikõlblikkuse tingimusena võimalik lisada loomade heaolu alaste asjaomaste õigusaktide täitmine, mille peavad tagama liikmesriigid.

Sisse on seatud ka järgmised uued kaasnevad meetmed:

- põllumajanduse keskkonnapoliitika peatükki on parandatud meetmega nende põllumajandusettevõtjate toetamiseks, kes rakendavad loomakasvatustavasid, mis ületavad heade loomakasvatustavade piire.

- nõuete täitmise peatüki meetmetega nähakse ette rahaline toetus põllumajandusettevõtjate tegevuskuludele seoses ühenduse õigusaktides nõutud standardite täitmisega keskkonna, rahva-, looma- ja taimetervise ning loomade heaolu valdkonnas. Lisaks võib toetada põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemide kasutamist, mis aitavad põllumajandusettevõtjatel standardeid rakendada;

- toidu kvaliteedi peatüki alusel antakse toetust toiduaine kvaliteedisüsteemides (sealhulgas loomade heaolu kõrgetel standarditel põhinevates süsteemides) osalemiseks ja nendele tootjarühmadele, kes võtavad enda peale toetatavate kvaliteedisüsteemidega (sealhulgas loomade heaolu parandatud sätetel põhinevate kvaliteedisüsteemidega) seotud teavitus-, edendus- ja reklaamitegevuse.

Selge on see, et uuendatud ühise põllumajanduspoliitika uues raamistikus on liikmesriikidel ja komisjonil rohkem vahendeid vastata ühiskonna nõudmistele seoses säästvama tootmise ja loomade heaolu paremate standarditega. Näiteks rõhutas komisjon mahetoidu ja mahepõllumajanduse Euroopa tegevuskavas[8] (ja seda toetas seejärel ka nõukogu)[9], et mahepõllumajandusel on kahekordne ühiskondlik roll, kaitstes keskkonda ja loomade heaolu ning vastates tarbija nõudmistele. Kõnealuses tegevuskavas tegi komisjon selgeks mahepõllumajanduse avalikud hüved, määratledes loomade heaolu kõrgetasemelise kaitse mahepõllumajanduse ühe eesmärgina. Kõnealune konkreetne tegevus on nüüdseks ellu viidud nõukogu (uue) määruse ettepanekuga mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta. Kõnealuses ettepanekus on sätestatud põhimõte, et mahepõllumajanduses järgitakse loomade heaolu kõrgeimal tasemel.

2. MEEDE 2 – PIDADA ESMATÄHTSAKS LOOMADE KAITSE JA HEAOLU NING LOOMKATSETE ASENDAMISE, VÄHENDAMISE JA TÄIUSTAMISE PÕHIMÕTTE KOHALDAMISE ALASTE POLIITILISTE TULEVIKU-UURINGUTE EDENDAMIST

2.1. Taust

Kooskõlas EÜ asutamislepingu protokolliga hõlmab ühenduse rahastatav teaduspoliitika vajadust võtta kõnealuse poliitika rakendamisel arvesse loomade heaolu ja eetikaküsimusi. Uute tehnoloogiate eetiliste aspektide uurimisel on oluline, et arengud loomade heaolu alal põhineksid tugeval teadustöökogemusel. Kõnealune põhimõte peaks kehtima seal, kus uued biotehnoloogiad (nagu näiteks loomade kloonimine) võivad mõjutada loomade heaolu, kuid see on oluline ka mõnede kaasaegsete põllumajandustootmise süsteemide, näiteks ekstensiivse või mahepõllumajandusliku tootmise arendamisel. Seega tuleks loomade heaoluga seotud poliitikavaldkondades ja soovitustes arvestada värskeimat saadaolevat teadusteavet. Asjakohase poliitika ja soovituste kujundamiseks vajaliku objektiivse teabe puudumine on samas piisav põhjus, et seada uued teadusuuringud prioriteediks.

Komisjon on toetanud mitmeid põllumajandusloomade heaoluga seotud uurimisprojekte[10] alates tarbijakäitumise alastest sotsioloogilistest uuringutest kuni põllumajandusettevõtete uuringuteni, mis käsitlevad loomade heaolu kodulinnu- ja vasikakasvatuses,[11] ning praegu toetab komisjon toidu kvaliteedi ja ohutuse temaatilises prioriteedis integreeritud projekti „Loomade heaolu integreerimine toidu kvaliteedi ahelasse: üldsuse huvidest parema heaolu ja läbipaistvama kvaliteedini“.[12] Toetatud on ka mitmeid põllumajandusloomade kasvatuse ja taastootmise eetiliste, õiguslike ja ühiskondlike aspektidega (ja uute taastootmistehnoloogiate, nagu kloonimine) seonduvaid projekte. Lisaks toetatakse uuringuid ülemaailmsete kliimamuutuste ja ökosüsteemide teema raames seoses kemikaalide intelligentsete katsetamisstrateegiatega ning tervishoiualase genoomika ja biotehnoloogia teema raames seoses prognoositavate in vitro testimisstrateegiate kasutamisega inimeste kemikaalidega kokkupuudete uurimisel, samas toetatakse ka eriprojekte toksikoloogia ja endokriinsüsteemi häireid põhjustavate kemikaalide alal.

Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendat raamprogrammi[13] valmistatakse parajasti ette ja see peaks kestma aastast 2007 kuni aastani 2013. Ettepanekus rõhutatakse elusloomade heaolu koostööprogrammi 2. teema „Toiduained, põllumajandus ja biotehnoloogia“ all kui üht osa teadmistepõhise biomajanduse arendamisstrateegiast. Raamprogrammide raames tehtavad teadusuuringud on suunatud Euroopa konkurentsivõime parandamiseks ja Euroopa asjaomastele poliitikavaldkondadele tähelepanu pööramiseks. Raamprogrammi on lisatud ka poliitika kujundamist toetavad teadusuuringud ning on loodud konsulteerimisstruktuur, et kaasata poliitika eest vastutavaid peadirektoraate uuringute tähtsustamisse. Kõnealust konsultatsiooni kasutatakse loomade heaolu asjaomaste uuringute tähtsustamiseks seitsmendas raamprogrammis. Loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise tegevusi toetatakse üheksast temaatilisest prioriteedist neljas: 1. Tervis, 2. Toiduained, põllumajandus ja biotehnoloogia, 4. Nanoteadused, nanotehnoloogiad, materjalid ja uued tootmistehnoloogiad ja 6. Keskkond (sealhulgas kliimamuutused). Loomade heaolu teemale lisavad kaalu tehnoloogiaplatvormid, mis on seotud näiteks ülemaailmse loomatervise ning põllumajandusloomade kasvatuse ja taastootmisega.

2.2. Loomade kaitse ja heaolu Euroopa keskus või laboratoorium

Kooskõlas loomade heaolu kui end hästi tõestanud teadusvaldkonna arenguga kaalutakse loomade kaitse ja heaolu Euroopa keskuse või laboratooriumi loomist. Euroopa keskusele/laboratooriumile võiks anda mitmeid kõnealuse tegevuskava käivitamisega seotud võtmeülesandeid. Eelkõige võiks kõnealune keskus osaleda meetme 3 (loomade heaolu normeeritud näitajad) rakendamiseks vajalike uute heaolunäitajate normeerimise/sertifitseerimise protsessis. Keskus võiks ühtlasi teadustegevust koordineerida ja hoogustada, et ajakohastada olemasolevaid standardeid ja edendada loomade tervise ja heaolu ning ühtlasi ka toidu ohutuse ja kvaliteedi seoste edasisi uuringuid. Kõnealune aspekt on loomade heaolu käsitlevate praeguste ja tulevaste arutelude jaoks oluline nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil. Keskus võiks toimida ka tippkeskusena, kus on võimalik kõigil loomade heaolu käsitlevatel teemadel teavet vahetada. Kõnealusel teabel võib olla eri vorme alates sihipäraste teadusuuringute kaudu saadavatest loomade heaolu põhiteadmistest, vahetusprogrammidest, loomkatsete tegemise alternatiivide edendamisest kuni ametlikuma platvormi või lähtekohani seoses teabevahetusega ning parimate tavade koondamise ja edendamisega. Keskus võiks lihtsustada loomade heaolu ELi märgise (vt peatükk 3.2) loomist, pakkudes ühtlustatud komplekti Euroopa teaduspõhistest kriteeriumitest. Keskus võiks osaleda ka enamiku loomade heaolu uute meetmete rakendamiseks oluliste sotsiaalmajanduslike uuringute ja mõjuhindamiste ettevalmistamisel.

2.3. Uute praktiliste vahendite kohaldamine loomade heaolu tagamiseks

Uuringud peaksid üha rohkem keskenduma loomade heaolu nõuete täitmise seiresüsteemide arendamisele, et muuta ametlikud kontrollid tõhusamaks ja ennetavamaks. Eelkõige peaks loomade heaolu tingimuste kontroll transpordi ajal põhinema ebasobivate transporditingimuste ennetamisel, mitte halduskaristustel, mida sageli alles näiteks teekonna lõpus avastatavate EÜ õigusaktide rikkumiste puhul määratakse. Hiljuti vastuvõetud õigusaktis (EÜ määrus 1/2005) järgitakse just sellist lähenemist. Siiski nõuab kõnealuste eeskirjade rakendamine liikmesriikide pädevate asutuste täiendavaid jõupingutusi. Seepärast tuleks uute tehnoloogiate (jälgimissüsteemid, kommunikatsioonivahendid ja elektrooniline tuvastamine) kasutuselevõttu edasi uurida, et leida viise, kuidas pädevaid asutusi kõnealustes ülesannetes toetada.

2.4. Loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtte kohaldamine katseteks kasutatavate loomade puhul

Loomkatsete valdkonnas edendatakse direktiiviga 86/609/EMÜ loomkatsete alternatiivide arendamist ja 1991. aastal loodi alternatiivsete meetodite valideerimise Euroopa keskus (ECVAM). Kõnealune keskus toetab otseselt loomade heaolu, rakendades loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtet ning alternatiivide valideerimist. See tähendab horisontaalset abi poliitika elluviimisel ja seirel mitmetes tarbijakaitse ja ohutustestimise valdkondades, kuhu kuuluvad näiteks kemikaalid, kosmeetikatooted, biotsiidid, toiduained, bioloogilist päritolu ained ja meditsiiniseadmed. Loomkatsete alternatiividel on üha suurem osa asjaomaste õigusaktide rakendamisel, kuigi avalikkuse ja poliitiline surve ning alternatiivide kättesaadavus on eri valdkondades väga erinev. Alternatiivmeetoditel on lisaks loomade heaolu kasutegurile ka potentsiaali tõhusa teabe pakkumiseks ajakohaste, kontrollitud kvaliteediga testide abil, mis on kiiremad ja odavamad kui tavalised loomkatsed. Näiteks on arvestatud, et intelligentsete katsetamisstrateegiatega võib REACH-süsteemi[14] raames tehtavate katsete vajadust (kulusid ja loomade arvu) kuni 70% võrra vähendada, ilma et kannataks saadavate andmete teaduslik kvaliteet. Kõnealuste strateegiate hulka kuuluvad: kättesaadav ja lubatud teave, struktuuri ja aktiivsuse kvantitatiivsed seosed – (Q)SAR, rühmitamine, interpolatsioon jne (allikas: Euroopa Kemikaalide Büroo ja Saksamaa Riiklik Riskianalüüsi Instituut). Kõnealuses kontekstis on oluline märkida, et loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõte on juba loomade katsetes kasutamist käsitleva ühenduse seisukoha lahutamatu osa. Lõppeesmärk on asendada loomkatsed meetoditega, mis ei hõlma loomade kasutamist. Nende katsete osas, mille tegemisel on endiselt vajalik elusloomi kasutada, on eesmärgiks loomade arvu vähendada ja vastavaid meetodeid täiustada, et need tekitaksid vähem valu, kannatusi ja ängistust. Jätkuvat tööd tuleb teha loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtte täieliku rakendamise kindlustamiseks kõigis valdkondades, kus loomi kasutatakse, ühtsuse tagamiseks direktiivi 86/609/EMÜ ja loomkatseid käsitlevate õigusaktide vahel ning vajalik on ka üksikasjalikumalt uurida andmete vastastikust vastuvõetavust ja vastastikuse tunnustamise kokkuleppeid katsetes kasutatavate loomade arvu vähendamise vahendina. Ühenduse tugilabori loomine alternatiivsete meetodite valideerimiseks peaks veelgi parandama alternatiivmeetodite kvaliteeti ja kiirendama valideerimisprotsessi.

Komisjoni asepresident Günter Verheugen ja volinik Janez Potočnik korraldasid uue algatuse osana 7. novembril 2005 Brüsselis konverentsi loomkatsete alternatiivsetest lähenemisviisidest, millega algas komisjoni ja tööstuse vaheline Euroopa partnerlus, et edendada loomkatsete alternatiivseid lähenemisviise. Kõnealuse partnerluse kaudu leppisid Brüsseli deklaratsioonis loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamise kohta kokku järgmised organisatsioonid: Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu (CEFIC), Euroopa Taimekaitse Assotsiatsioon (ECPA), Euroopa Biotööstuste Assotsiatsioon (EuropaBio), Euroopa Kosmeetika-, Hügieeni- ja Parfümeeriatarvete Assotsiatsioon (COLIPA), Euroopa Detergentide ja Hooldusvahendite Tööstus (A.I.S.E.) ning Euroopa Farmaatsiatööstuste- ja assotsiatsioonide Föderatsioon (EFPIA). Deklaratsiooni alusel luuakse sidusrühmade töörühm, et arendada 2006. aasta esimeses kvartalis tegevuskava, milles määratakse kindlaks lühiajalised, keskmise pikkusega ja pikemaajalised tegevused. Tegevuskava kavandatakse eesmärgiga teha kindlaks edasimineku takistused ja selles tehakse asjakohased lahendusettepanekud alternatiivsete lähenemiste arendamiseks, valideerimiseks ja õiguslikuks heakskiitmiseks. Näiteks:

( teadusuuringute ja olemasolevate strateegiate kaardistamine,

( koostöö teadusuuringute valdkonnas, et tugevdada ja laiendada praegusi partnerite ja muude asjaomaste sidusrühmade vahelisi tegevusi,

( alternatiivsete lähenemisviiside, sealhulgas intelligentsete katsetamisstrateegiate arendamine,

( praktilised mehhanismid valideerimisprotsessi parandamiseks olemasolevate teadmiste abil,

( praktilised mehhanismid alternatiivsete lähenemisviiside õigusliku heakskiitmise protsessi lihtsustamiseks.

Partnerid annavad nõukogu, Euroopa Parlamendi ja muude asjaomaste sidusrühmade jaoks igal aastal välja aruande tegevuskava rakendamise kohta. Esimene aruanne peaks ilmuma detsembris 2006.

3. MEEDE 3 – LOOMADE HEAOLU NORMEERITUD NÄITAJATE KEHTESTAMINE

3.1. Taust – terviklik lähenemisviis

Tänapäeval ei näe Euroopa tarbijad loomakasvatust enam ainult toidu tootmise vahendina. Seda nähakse olulise tegurina seoses muude ühiskondlike eesmärkidega, nagu näiteks toiduohutus ja kvaliteet, keskkonnakaitse, jätkusuutlikkus ja loomade sobiva kohtlemise tagamine. Loomade heaolu ja tervise ning toiduohutuse seost on tunnustatud ka rahvusvahelisel tasandil.[15] Loomade heaolu alaste õigusaktide asjakohane ja ühtne rakendamine on olulise tähtsusega ning loomade heaolu täpsete ja mõõdetavate näitajate väljatöötamine lihtsustab kõnealust tegevust ning suurendab rakendatavate kontrollide ja standardite tõhusust. Praegu võib märgata kaht erilist suundumust: kooseksisteerivad kohustuslikud või vabatahtlikud kavad, mis väljuvad ELi õigusaktides sätestatud miinimumstandardite piiridest, ning turusuundumuste kinnitus, et säästvatel meetoditel valmistatud toodete müügikasvu on võimalik saavutada paljudes riikides üle maailma. Mõlemad suundumused lihtsustavad selgelt loomade heaolu tingimuste jätkuvat parandamist, kuigi ühtlasi nõutakse lisateabe andmist tarbijatele, et nad mõistaksid iga toote puhul paremini heaolustandarditest tulenevat lisaväärtust ning et muuta neile ostuvalikud lihtsamaks.

3.2. Loomade heaolu ELi märgis – tootmissüsteemide klassifitseerimine vastavalt kohaldatud loomade heaolunõuetele

Jaemüüjad ja tootjad näevad loomade heaolu üha rohkem toote maine ja kvaliteedi põhiaspektina, mis toob kaasa vajaduse luua loomade heaolu usaldusväärsed kohapealsed seiresüsteemid ning tagada sobivad tootmistingimused. Töötlejate, jaemüüjate ja rahvusvaheliste suurettevõtete sõltumatuid loomade heaolu kontrollimise kavasid koostatakse üha sagedamini nii ELis kui väljaspool. Eri liikmesriikides on juba olemas mitmed vabatahtlikud toodete märgistamise kavad, mis põhinevad vastavusel mitmesugustele kriteeriumidele, sealhulgas loomade heaolu standarditele. Munade ja linnuliha ELi turustamisstandardid sisaldavad juba mitmesuguseid eeskirju loomade heaolu alase märgistamise kohta.

Näiteks toidumune märgistatakse alates 1. jaanuarist 2004 eristava koodiga, mis sisaldab muu hulgas munade tootmiseks kasutatavale linnukasvatusmeetodile viitavat koodi. Tarbija teavitamiseks on kohustuslik kõnealuse koodi selgitus pakendatud munade pakendil ja lahtiselt müüdavate munade puhul eraldi selgituslipikul. Liikmesriigid on käivitanud Euroopa Komisjoni kaasrahastatud teavituskampaaniaid, et tõsta tarbijate teadlikkust kõnealuse koodi tähenduse osas. Komisjoni määruses (EÜ) nr 2295/2003 sätestatakse, et „munadele ja pakendile pannakse tempel selgesti nähtavalt ja kergesti loetavalt määruse (EMÜ) nr 1907/90 artiklite 7–10 kohaselt“. Toidumunad, mis on imporditud nendest kolmandatest riikidest, kellel ei ole EÜga kokkulepet samaväärsete tingimuste kohta, peavad olema päritoluriigis selgesti nähtavalt ja kergesti loetavalt tembeldatud päritoluriigi ISO-koodiga, mille ees on märgis „ei vasta EÜ normidele“.

Loomade heaolu ELi märgise loomine on lähituleviku võimalus, mis võib edendada toodete valmistamist kõrgete heaolu standardite alusel, lihtsustades seega tarbijate valikut toodete vahel, mis on valmistatud põhilisi heaolustandardeid (ELi õigusaktides sätestatud miinimumstandardid) või kõrgemaid standardeid (mis sisalduvad ELi miinimumeeskirju ületavates vabatahtlikes tegevusjuhistes või liikmesriikide õigusaktides) järgides.

Kohaldatavat heaolutaset näitav selge märgis võiks olla tõhus turustamisvahend sarnaselt praegu teatavate piirkondlike omadustega põllumajandustoodete kindlaksmääramiseks kasutatavate märgistega. Kõnealune klassifitseerimissüsteem peab põhinema normeeritud teaduslikel näitajatel, mida tunnustatakse nii ELis kui ka rahvusvahelisel tasandil, ja tuginema teadusuuringutel, et muuta toodete turustamine lihtsamaks. Arvukate, vahel koguni võistlevate või segadusseajavate märgiste ja standardite valguses tuleks luua jätkuvatel teadusuuringutel põhinev eriline Euroopa kvaliteedistandard, et toetada tarbija valimissoovi objektiivse ja teaduslikult põhjendatud teabega.

4. MEEDE 4 – TAGADA, ET LOOMADE PIDAJAD, NENDEGA KAUPLEJAD JA ÜLDSUS OLEKSID PAREMINI KAASATUD NING TEADLIKUMAD KEHTIVATEST LOOMADE KAITSE JA HEAOLU STANDARDITEST NING MÕISTAKSID PAREMINI OMA OSA LOOMADE KAITSE JA HEAOLU EDENDAMISEL

4.1. Taust – üldsuse arvamuse muutumine

Üldsuse arvamuses loomade kohta ja viisis, kuidas loomi ühiskonnas nähakse, on viimastel aastakümnetel toimunud selge muutus. Euroopa tarbijad on hea näide sellisest hoiakumuutusest, sest paljud tarbijad keskenduvad üha rohkem „puhastele ja rohelistele“ tootmisviisidele ning tunnevad huvi uuenduslike tootmissüsteemide, näiteks vabapidamise või mahepõllumajanduse võimalike eeliste vastu seoses toidu kvaliteedi, ohutuse ning loomade tervise ja heaoluga. Tarbijate ja tootjate hoiakud on läbi teinud tohutu muutuse ning lihtsalt julmuse ja loomade välditavate kannatuste ennetamise asemel keskendutakse nüüd loomade heaolu edendamisele ja nende peamiste vajaduste rahuldamisele.

4.2. Mida on juba saavutatud

Kaasavama ja nõuandvama lähenemise edendamiseks loomade heaolu alase poliitika kujundamise valdkonnas on tehtud mitmeid algatusi. Kõnealune tegevus hõlmab eriliste uuringuprojektide käivitamist ja küsitlusi, et uurida tarbijate suhtumist loomade heaollu. Katseloomade kaitse valdkonnas on kokku kutsutud ekspertide töörühmad, kuhu kuulub hulgaliselt huvitatud osapooli (teadlased, valitsusvälised organisatsioonid, tööstusharu, valitsuse esindajad jne). Korraldati ka spetsiifilisi sidusrühmade nõupidamiskoosolekuid, et valmistada ette teisi komisjoni ettepanekuid, näiteks broilerkanade kaitse kohta.

Põllumajandusloomadega seoses on hiljuti loodud toiduahela ning looma- ja taimetervishoiu nõuanderühm, mis tegutseb foorumina, kus saab tulevasi poliitikasuundumusi kujundamise varajases järgus sidusrühmadega arutada. Korraldatud on ka avatud Interneti-nõupidamisi seoses teemadega, mis käsitlevad põllumajandusloomade heaolu (nt loomade transport) ja Euroopa tulevikupoliitikat kemikaalide ja loomkatsete (REACH) valdkonnas. Kõnealused algatused on näidanud huvitatud sidusrühmadega peetavate avatud dialoogide kasutegureid. Kõnealused nõuandvad algatused on täielikult kooskõlas Euroopa valitsemistava käsitlevas valges raamatus avaldatud põhimõtetega. Et vastata tarbijate nõudmistele, lisatakse loomade heaolu nüüd ELi ühise põllumajanduspoliitika reformidega täielikult ELi põllumajanduspoliitikasse.

4.3. Teavitatud loomapidajad/loomadega kauplejad ja üldsus: loomade heaolu suurimad toetajad

Tarbijate ja üldsuse suhtumine ning loomade heaolu kõrgemate standardite nõudmine on loomade heaolu poliitika kujundamisel oluline tähelepanupunkt. Siiski peavad tarbijad mõistma, et loomade heaolu kõrgemate standardite rakendamine võib kaasa tuua lisakulutusi tootjatele ja tõsta tootjahindu. Uuringud näitavad, et paljud tarbijad väljendavad valmisolekut maksta hinnalisandit toote eest, mis pärineb loomade heaolu „sõbralikumast“ tootmissüsteemist.[16]

Toodete asjakohane märgistamine ja tarbijate teavitamine on kõnealuses küsimuses väga suure tähtsusega. Euroopas läbiviidud sotsioloogiline uuring näitas, et tootmisviiside alase märgistuse puudumine takistas tarbijatel loomade heaolu „sõbralikumaid“ tooteid osta.[17] Tarbija probleemide ja tootemärgistuse küsimusi on vajalik edasi uurida ning suurendada üldsuse teadlikkust seoses põllumajandusloomadel kasutatavate tootmisviiside, loomade heaolu kõrgemaid standardeid kohaldavate alternatiivsete meetodite ja nende tagajärgedega põllumajandustegevuse majanduslikule elujõulisusele. Arvesse tuleks võtta ka konkurentsist tulenevat survet, millega ELi tootjad üha globaliseeruvamas põllumajandustoodetega kauplemise valdkonnas silmitsi peavad seisma.

Komisjon peaks liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmade toel kiiresti määratlema sobiva strateegia, et teavitada kodanikke loomade kaitse ja heaolu küsimustest. Komisjon kaalub ka loomade heaolu alase spetsiaalse teabevahendi loomist, et arendada loomade heaolu valdkonnas edasist dialoogi ja vahetada kogemusi oluliste sidusrühmade vahel. Näiteks põllumajandusloomadega seoses loob kõnealune algatus koos tarbijate parema teavitamise ja toodete selgema turustamismärgistusega võimaluse mõjuringi tekkimiseks, kus tarbijad tekitavad nõudluse loomade heaolu „sõbralikumal“ viisil toodetud toiduainete järele, mis edastatakse turustusahela kaudu uuesti esmatootjale, kes võib oma toote eest hinnalisandit saada ning korvata seega osa kõrgematest tootmiskuludest.

5. MEEDE 5 – ALGATADA JA JÄTKUVALT TOETADA LOOMADE HEAOLU ALASE TEADLIKKUSE JA KONSENSUSE SUURENDAMISEGA SEOTUD TÄIENDAVAID RAHVUSVAHELISI ALGATUSI

5.1. Taust

Loomade heaolu suhtelise tähtsuse osas ei ole rahvusvahelisel tasandil praegu erilist üksmeelt ning ELi meetmeid ei saa kuigivõrd võrrelda kolmandate riikide standarditega. Lisaks tuleb meeles pidada erinevaid kultuurilisi tegureid ja traditsioonilisi tavasid ning ka eetilised kaalutlused avaldavad loomade kasvatusele ja pidamisele olulist mõju. EL on aktiivselt osalenud mitmetes rahvusvahelistes foorumites, et tõsta teadlikkust loomade heaolu tähtsusest ja saavutada selles üksmeel. 1960ndatest alates on Euroopa Nõukogu aktiivselt loomade kaitse valdkonnas mitmete konventsioonide[18] raames tööd teinud. Ühendus on osaline (või vaatleja) mitmes Euroopa Nõukogu konventsioonis, mis on suunatud loomade heaolu parandamisele, hõlmates selliseid valdkondi, nagu loomkatsed, transport, loomakasvatus ja tapmine. Euroopa Nõukogus on käimas mitmeid tegevusi, millest ühendus aktiivselt osa võtab.

ELi hiljutised ja tulevased laienemised nõuavad samuti tähelepanu seoses nende tagajärgedega ühenduse loomade heaolu alasele poliitikale. Dialoogi pidamine on kõnealuses küsimuses vajalik selliste riikidega, nagu Bulgaaria, Rumeenia, Türgi ja Horvaatia, aga ka teiste Lääne-Balkani riikide ning näiteks Euroopa naabruspoliitikaga (ENP) hõlmatud riikidega. Ühenduse eeskirjade rakendamise lihtsustamiseks läbirääkijariikides on saadaval mitmesugused vahendid (nt TAIEX seminarid tehnilise abi andmiseks, teabe vahetamiseks ning kogemuste ja teadmiste jagamiseks).

Komisjoni 2002. aasta teatise[19] (loomade heaolu alaste õigusaktide ja kolmandate riikide olukorra kohta) võtmeküsimus oli, kas ebasoodne konkurentsiolukord tuleneb erinevustest loomade heaolu meetmete valdkonnas. Lähtudes eeldusest, et erinevatest standarditest tulenevad konkurentsimoonutused (olgu need siis ELi tootjate kasuks või kahjuks) võivad selgelt kõrgemat loomade heaolutaset kahjustada, uuritakse aruandes mitmed kanaleid kõnealuse arengu ennetamiseks, sealhulgas: turumehhanismid, rahvusvaheline dialoog, kauplemise kord, märgistamiskorra parandamine, loomade heaolu positsiooni tugevdamine ELi põllumajanduspoliitikas jne.

EL on teinud märkimisväärseid edusamme kõnealuses aruandes esitatud strateegiliste kanalite osas, mis on üldjuhul andnud konkreetseid tulemusi ning on endiselt väärtuslikuks lähenemisviisiks loomade heaolu alase teadlikkuse tõstmisel rahvusvahelisel tasandil ja loomade heaolu täiustatud standardite rakendamisel ELis. Arusaadavalt on vajalik seirevahend, millega võrrelda võimalike turumõjude analüüsimiseks ELis kohaldatavaid loomade heaolu standardeid kolmandate riikide standarditega. On olemas risk, et mõnedes riikides võib loomade heaolu standardite nõudmine viia tegevuse üleviimiseni madalamaid standardeid kohaldatavatesse riikidesse või on sellistel riikidel ebaõiglane konkurentsieelis.

5.2. Koostöö Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooniga (OIE)

Võttes arvesse organisatsiooni 167 riigist koosnevat liikmeskonda, pikaajalisi tulemusi loomade heaolu standardite arendamisel ja olulisi sidemeid loomade tervise ja heaolu vahel, on OIE-l väga hea positsioon loomade heaolu küsimuses rahvusvahelise üksmeele saavutamiseks. OIE liikmesriigid palusid, et OIE looks üksikasjaliku loomade heaolu nägemuse ja strateegia ning 2002. aasta mais võeti vastu resolutsioon, millega volitatakse OIEd välja töötama teaduslikult põhjendatud loomade heaolu alaseid soovitusi ja standardeid. Viimase aja oluliste saavutuste hulka kuuluvad OIE esimese ülemaailmse loomade heaolu käsitleva konverentsi korraldamine 2004. aasta veebruaris, loomade heaolu alaste juhtpõhimõtete vastuvõtmine 2004. aasta mais ja loomade heaolu konkreetsete suuniste vastuvõtmine 2005. aasta mais.

Põllumajandusministrite nõukogu 2002. aasta detsembri resolutsioonis tõdetakse, et OIE on asjaomane organ, kes arendab rahvusvahelisi loomade heaolu käsitlevaid standardeid ja suuniseid ning ühendus soovib aktiivselt edendada loomade heaolu ülemaailmsete standardite ja suuniste arengut. 2004. aasta resolutsiooniga nr XVII asutas OIE maailma loomade tervise ja heaolu fondi, mille eesmärk on ellu viia tegevusi, teadusuuringuid ja koolitusprogramme, korraldada seminare, konverentse ja õpikodasid, toota teabevahendeid ning toetada organisatsiooni selle pädevusvaldkondades, sealhulgas OIE strateegilisi kavasid ja tegevusi loomade heaolu edendamisel arengumaades.

5.3. Loomade heaolu edendamine ELi mitme- ja kahepoolsete suhete raames

Kaubanduse ja välissuhete valdkonnas on komisjon edendanud ELi vaatepunkti loomade heaolu tähtsuse kohta ning esitanud sealhulgas Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO) loomade heaolu ja põllumajandustoodetega kauplemist käsitleva ettepaneku.[20] Loomade heaolu ei ole GATT 1994-s või teistes WTO lepingutes selgesõnaliselt nimetatud ning veel ei ole vaidluse lahendamise menetluse alusel langetatud otsust, mis selgitaks WTO seisukohta loomade heaolu küsimuses. ELi ettepanekus väideti muu hulgas, et „WTOga läbirääkimistel loomade heaolu küsimust tõstatades ei ole EÜ eemärk panna alus uut tüüpi tariifitõketele“, vaid „edendada loomade heaolu kõrgeid standardeid, pakkuda tarbijatele selget teavet, säilitades samal ajal EÜ põllumajandussektori ja toiduainetööstuse konkurentsivõime.“ Teatises rõhutati, et vältida tuleks kaubanduslikku protektsionismi, tagades samal ajal, et kaubandus ei kahjustaks ELi jõupingutusi seoses loomade heaolu edendamisega ühenduse territooriumil. Kui sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete lepingus käsitletakse peamiselt looma- ja taimehaiguste leviku ning toidu ohutuse küsimusi, siis tehniliste kaubandustõkete lepingus on sätestatud loetelu põhjendatud eesmärkidest meetmete võtmisel. Siiski on loomade heaolu kõnealuste lepingute raames keeruline käsitleda, kui ei suudeta selgelt näidata seost loomade heaolu viletsa taseme ja sellega seonduva ohu vahel importiva riigi loomade tervislikule seisundile. Hinnata tuleks ka loomade heaolu tähtsust, mis kuulub GATT artikli XX kohaldamisalasse. Juhul kui loomade heaolu standardite nõudmine võib ohustada turulepääsu, peaks iga asjaomase poliitilise ettepaneku mõju hindamine hõlmama analüüsi loomade heaolu standardite ja tegevuste kohta, mida rakendatakse kõnealustest olukordadest kõige tõenäolisemalt mõjutatud kolmandates riikides. Üldreeglina võib WTO liige oma territooriumil astuda samme loomade kaitseks, kuid üldjuhul ei tohiks ta kõnealuseid loomade heaolu eeskirju rakendada eksportivate riikide või oma territoriaalsest pädevusest väljaspool asuvate riikide territooriumil. WTO läbirääkimiste Doha voorus kaalub EL võimalust käsitleda loomade heaolu probleeme omamaiste toetuste tugisamba raames. ELi maaelu arengu määruses (EÜ) nr 1257/99, mida on muudetud määrusega nr 1783/2003 ühise põllumajanduspoliitika 2003. aasta reformi raames, lubatakse ka toetusi kõrgemaid standardeid rakendavatele põllumajandusettevõtjatele ning määrust võidakse kohaldada alates aastast 2005/2006. Iga kõnealust toetust tuleb põllumajandusettevõtjatele välja maksta vastavalt WTO rahvusvahelistele eeskirjadele.

Lisaks Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni algatusele on ühendus alustanud läbirääkimisi loomade heaolu standardite lisamiseks kahepoolsetesse lepingutesse ELi ning kolmandate riikide loomade ja loomsete toodete tarnijate (nt Tšiili ja Kanada) vahel. EL on aktiivselt edendanud loomade heaolu käsitlemist ka muude kolmandate riikide kaubanduspartneritega sõlmitud veterinaarlepingute raames. OIE loomade heaolu rahvusvaheliselt kokkulepitud suunised on hea lähtepunkt kõnealuste kaubanduspartneritega arutelude pidamiseks ja üksmeele saavutamiseks. Näiteks on EÜ ja Tšiili sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete lepingu raames loodud spetsiaalne loomade heaolu töörühm, et jõuda ühisele arusaamisele loomade heaolu standardite kohaldamises, laiendada teadmisi ja vahetada teadusalaseid kogemusi. Kõnealusel eesmärgil on korraldatud mitmeid teadusseminare ja kavandatakse edasisi algatusi, sealhulgas e-õpet koolitustegevuse valdkonnas ning veterinaarhariduse uute strateegiate arendamisel.

5.4. Loomade heaolu alase teadlikkuse suurendamine arengumaades ja kauplemisvõimaluste loomine

Hiljuti korraldasid mitmed loomakaitseorganisatsioonid komisjoni kodanikuühiskonda hõlmava dialoogi osana seminari, milles käsitleti teemat „Säästev põllumajandustootmine ja hea loomade heaolu tava: arengumaade kaubandusvõimalused“.[21] Seminari järeldustes ja soovitustes tõdeti, et ekstensiivsed ja säästvad põllumajandussüsteemid on koos heade loomade heaolustandarditega paljudes arengumaades endiselt peamiseks loomakasvatusviisiks.

Ühendus peab üksikasjalikumalt uurima algatusi dialoogi pidamiseks loomade heaolu kõrgeid standardeid kohaldavate riikidega, et asjaomaste valitsuste ja sidusrühmadega tõhusat partnerlust arendada. Määrusega (EÜ) nr 882/2004 nähakse ette arengumaade esindajate osalemine ühenduse loomade heaolu eeskirjade rakendamise eest vastutavatele liikmesriikide pädevate asutuste töötajatele korraldatud koolitustel. Enamik WTO lepinguid sisaldavad erisätteid, mis lubavad arengumaade ja vähimarenenud maade eri- ja diferentseeritud kohtlemist, andes võimalusel rohkem aega neile huvipakkuvaid tooteid mõjutavate uute sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamiseks. Mõnel juhul rakendatakse eri- ja diferentseeritud kohtlemist, tehes erandeid lepingutes sätestatud kohustuste täitmise ajalistele piirangutele ja andes kaubandusalast tehnilist abi, mille peamine eesmärk on säilitada ja laiendada nende eksportkaupade turulepääsuvõimalusi. Komisjon tegeleb arengumaade kaubandusalase tehnilise abi projektidega, aidates muu hulgas arengumaade ekspertidel osaleda WTO poolt ametlikult tunnustatud erinevate rahvusvaheliste standardeid kehtestavate organisatsioonide kohtumistel (OIEd peab WTO asjaomaseks rahvusvaheliseks loomatervishoiu organisatsiooniks ja OIE on hiljuti välja töötanud loomade heaolu suunised) ja saates liikmesriikide tehnilisi eksperte arengumaadesse. Sellist liiki koostöö ja koolituste korraldamine, milles arengumaade tehnilised eksperdid osaleda saavad, on igati teretulnud.

[1] Nõukogu direktiiv 74/577/EMÜ.

[2] http://europa.eu.int/comm/food/fs/sc/oldcomm4/previous_en.html

[3] http://europa.eu.int/comm/food/fs/sc/scah/index_en.html

[4] http://www.efsa.eu.int/

[5] http://www.coe.int/T/E/Legal_affairs/Legal_co-operation/Biological_safety,_use_of_animals/

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks.

[7] KOM(2002) 511 (lõplik).

[8] Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile mahetoidu ja mahepõllumajanduse Euroopa tegevuskava kohta (KOM(2004) 415 (lõplik)).

[9] Nõukogu järeldused oktoobris 2004 teatise (2004) 415 (lõplik) kohta.

[10] Vt http://europa.eu.int/comm/research/agriculture/index_en.html kõigi põllumajandusega seotud uuringute kohta.

[11] Vt ülevaate saamiseks http://europa.eu.int/comm/research/quality-of-life/animal-welfare/seminars/pdf/animal-welfare_en.pdf .

[12] FOOD-CT-2004-506508, „Heaolu kvaliteet“ vt www.welfarequality.net.

[13] http://europa.eu.int/comm/research/future/index_en.cfm

[14] Kemikaalide registreerimine, hindamine, kasutusse lubamine ja piiramine.

[15] Maailma loomatervishoiu organisatsioon (OIE) – maismaaloomade tervishoiu eeskiri 2005 – liide 3.7.1 – loomade heaolu juhtpõhimõtted.

[16] http://europa.eu.int/comm/food/animal/welfare/euro_barometer25_en.pdf

[17] „Tarbija probleemid seoses loomade heaoluga ja selle mõju toitude valikule“. EU FAIR-CT36-3678. Dr Spencer Henson ja dr Gemma Harper, University of Reading.

[18] Euroopa konventsioonid lemmikloomade, katseloomade ja põllumajanduslikel eesmärkidel peetavate loomade kaitse kohta ning loomade kaitse kohta transportimisel ja tapmisel.

[19] http://europa.eu.int/comm/food/animal/welfare/references/2002_0626_en.pdf

[20] KOM(2002) 626 (lõplik), vt lisa.

[21] http://trade-info.cec.eu.int/civilsoc/meetdetails.cfm?meet=11116#parts