30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/71

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kellega esimese omaalgatusliku arvamuse teemal konsulteeriti, kiidab põhimõtteliselt heaks kohtualluvusega seotud küsimuste ja määruse (EÜ) nr 2201/2003 kohaldatava õiguse muudatustega laiendamise. Nii täiendatakse määruse punkte, mis käsitlevad abieluõiguslike ja laste hooldusõigust puudutavate kohtuotsuste tunnustamist. Komitee on juba arvamust avaldanud rohelise raamatu kohta, mis käsitleb lahutusasjades kohaldatavat õigust ja kohtualluvust ning viitab nimetatud väga üksikasjalikule arvamusele (1).

1.2

Komitee kaalub siiski võimalust käsitleda ühisvara (kinnisvara, vallasvara ja muud varalised õigused) jagamise küsimust eraldi ja laiendada rationae personae kohaldamissala abielus mitteolevatele paaridele (kellel võivad samuti ühised lapsed olla).

1.3

Võib-olla oleks olnud loogilisem käsitleda abielusideme lõpetamise ja ühiste laste hooldusõiguse küsimusi eraldi määruses nr 2201/2003 ning uues määruses abielus mitteolevate paaride lahutamisega seotud küsimusi, kellel on lepinguline kokkuleppe või mitte. See oleks muutnud kohaldatava õiguse arvatavasti selgemaks ja mõistetavamaks ning lihtsustanud kohtuotsuste tunnustamist, mis reguleerivad enamasti kõiki abielulahutuse või lahuselu tingimusi ja tagajärgi ühes lõplikus otsuses.

2.1

Komisjon on hiljuti nõukogule esitanud kaks algatust, mis puudutavad abieluasjades kohaldatavat õigust. Üks algatus käsitleb abielupaaride lahutamist ja selles tehakse muudatusi 1. jaanuaril 2005. aastal jõustunud määrusesse nr 2201/2003. Teine algatus käsitleb ühisvara jagamist abieluvara lahutamise või lepingulise kokkuleppe sõlminud või mittesõlminud paari lahuselu puhul.

2.2

Ettepaneku õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikli 61 punkt c, mis annab ühendusele õiguse võtta õigusalase koostöö meetmeid tsiviilasjades, nagu on ette nähtud artiklis 65.

2.3

Seoses nende algatustega ütles Euroopa Komisjoni volinik Franco Frattini: “Need algatused lihtsustavad paaride elu Euroopa Liidus […]. Nendega suureneb õiguskindlus ja abikaasadel on võimalik teada, millist õigust kohaldatakse nende abielu ja abielulahutuse puhul. Eesmärk ei ole harmoniseerida abielulahutuse siseriiklikke õigusakte, mis on väga erinevad, vaid tagada õiguskindlus, paindlikkus ja juurdepääs õiguskaitsele.”

2.4

Kõrge abielulahutuste määra tõttu Euroopa Liidus puudutab abieluasjades kohaldatav õigus ja kohtualluvus igal aastal paljusid kodanikke.

2.5

Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003, millega tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. märtsist 2005 nõukogu määrus (EÜ) nr 1347/2000, jõustumine ei hõlmanud siiski eeskirju kohaldatava õiguse kohta. Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 kohaselt on abikaasadel õigus valida erinevate kohtualluvuse aluste vahel. Pärast abieluõigusliku menetluse algatamist liikmesriigi kohtus määratakse kohaldatav õigus vastavalt kõnealuse riigi kollisiooninormidele, mille aluseks on väga erinevad kriteeriumid. Enamik liikmesriike määrab kohaldatava õiguse ühendavate tegurite alusel, selle eesmärk on tagada menetlemine kõige lähedasema õiguskorra kohaselt. Teised liikmesriigid kohaldavad abieluõiguslike menetluste korral süstemaatiliselt oma riiklikke õigusakte (lex fori, asukohariigi õigus). Belgias on abielupaaril võimalik valida välisriigi ja Belgia abieluseaduse vahel.

3.1

Käesolevas arvamuses käsitletud algatus puudutab abielulahutuse, lahuselu, rahvusvahelise abielu (erinevast rahvusest paar või samast rahvusest paar, kes elab teises liikmesriigis kui see, mille kodakondsus neil on) kehtetuks tunnistamise või ühiste alaealiste laste hooldusõiguse puhul kohaldatavat õigust. Algatus käsitleb seega abikaasadevahelise abielusideme lõpetamisega seotud küsimusi rahvusvahelise teguri olemasolul, ilma, et ületataks määruse nr 2201/2003 rationae personae kohaldamissala.

3.2

Komitee tunnistab, et ettepanek tagab kodanikele sobivad lahendused seoses õiguskindluse, etteaimatavuse, paindlikkuse ja juurdepääsuga õiguskaitsele. Komitee on nõus õigusliku alusega, mida kohaldatakse regulaarselt tsiviil- ja kaubandusõiguse küsimuste puhul.

3.3

Erinevalt enamikust siseriiklikest õigusaktidest ei nõua mõne riigi õigus, et abikaasad oleksid erinevast soost. Komitee märgib siiski, et muudetud määruse eesmärk ei ole harmoniseerida siseriiklikke õigusi, vaid määrata kõikide konkreetsete rahvusvahelist tegurit sisaldavate juhtumite puhul kohaldatav õigus ja võimaldada kohtuotsuste liikumist ilma välisriigi kohtuotsuseta. Seega ei takista üldiselt isegi põhimõttelised erinevused siseriiklike õiguste vahel komisjoni muudetud määruse kohaldamist.

3.4

Komitee on juba arvamust avaldanud rohelise raamatu kohta, mis käsitleb lahutusasjades kohaldatavat õigust ning toetub käesoleva arvamuse seisukohtades peamiselt nimetatud arvamusele. Komitee rõhutab taas, kui oluline on eelnevalt mainitud määrus rahvusvaheliste paaride jaoks, sest see muudab selgemaks ja lihtsamaks kohtu poole pöördumise ja kohtuotsuste vaba liikumise siseturul.

3.5

Komitee rõhutab, et ettepanekus nähakse ette kaks erinevat olukorda sõltuvalt sellest, kas abikaasad on kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse osas ühel nõul või mitte. Esimesel juhul annaks muudetud määrus märkimisväärsed eelised ja suurema paindlikkuse, samas, kui teisel juhul kohaldatakse pigem mehaanilist mudelit. See erineb abielulahutust käsitlevas rohelises raamatus kujutatud olukordadest, mis võimaldas paindlikumaid lahendusi juhul, kui abikaasad ei ole ühel nõul. Komitee oleks soovinud, et paindlikkus oleks säilitatud, kuid tunnistab, et komisjoni ettepanek on lihtsam ja takistab menetluse venitamist.

3.6

Ettepanek võimaldab kohtualluvuse suhtes kokku leppida, kui hagejad on ühel nõul. Välistatakse täielikult edasiviitemenetlus, mis komitee arvates (nagu öeldud ka arvamuses abielulahutust käsitleva rohelise raamatu kohta) võiks aga teatud tingimustel vastuvõetav olla (edasiviite üle otsustab esimese astme kohus, kiirmenetluse kohtunik).

3.7

Seoses välistamisega avaliku korra alusel annab ettepanek kohtule erandjuhtudel võimaluse keelduda välisriigi kohtuotsust tunnustada, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga. Liikmesriikide vahel võivad siiski erinevused tekkida ja ühes liikmesriigis tunnustatud kohtuotsust võidakse teises liikmesriigis mitte tunnustada, takistades nii kohtuotsuste vaba liikumist ja luues mittekohase takistuse.

3.8

Komitee hinnangul tuleb kolmandate riikide kohtuotsuste puhul täpsustada, et nende kohtuotsuste tunnustamiseks peavad nad olema kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste kaitse konventsiooni, Nice'i Ülemkogul 2000. aastal vastuvõetud harta ja abikaasade range õigusliku võrdsuse põhimõttega. Iga riik, kelle poole on pöördutud otsuse tunnustamise taotlusega ja kes märkab selgeid kõrvalekaldeid Euroopa Liidu põhiõigustest, peaks takistama kohtuotsuse liikumist kõrvalekalde tõttu ühenduse avalikust korrast.

3.9

Ühtse tunnustamise tagamiseks kõikides liikmesriikides ei tohiks lubada riikliku avaliku korra poliitikat kasutada teise riigi vastu. Siinkohal võiks olla lubatud vaid ühenduse avaliku korra alusel tagasilükkamine, millega välditaks muljet, et teatud asutused keelduvad omavoliliselt kohtuotsust tunnustamast.

4.1

See, et komisjon esitab kaks erinevat algatust tuleneb mõlema õigusakti ettepaneku rationae personae kohaldamisala erinevusest. Varade jaotust käsitlev ettepanek puudutab kõiki paare, hoolimata sellest, kas nad on abielus.

4.2

Võib siiski küsida, kas eristamine on vajalik. Abielulahutuse puhul on vaja tõepoolest erilahendusi vastavalt sõlmitud lepingule (õigusnormid abielulepingu puudumisel või lepingulise kokkuleppe puhul) ning kaasneda võib ka vara kinkimine abikaasade vahel, mis võib kuuluda erisätete alla võrreldes muu kinkimisega, eriti pärandamisega.

4.3

Võib olla oleks olnud loogilisem käsitleda eraldi abielu lõpetamise ja ühiste laste hooldusõiguse, sh rahalisi küsimusi määruses nr 2201/2003 ning uues määruses abielus mitteolevate paaride (kes võivad olla ühest soost) ja lepingulise kokkuleppega (nt eri- või samasooliste isikute sõlmitud vabaabieluleping Prantsusmaal) või ilma lepingulise kokkuleppeta paaride (vabaabielu) lahutamisega seotud küsimusi.

4.4

See oleks muutnud kohaldatava õiguse selgemaks ja mõistetavamaks ning lihtsustanud kohtuotsuste tunnustamist, mis reguleerivad enamasti kõiki abielulahutuse või lahuselu tingimusi ja tagajärgi ühes otsuses. Seda enam, et peale varalise olukorra tuleb lahendada ka “ebatüüpiliste” paaride laste olukord.