16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/135

1.1

Üldhuviteenused, mille ametivõimud on sellisena määratlenud, lähtudes ühiskondlikust ja kodanikuaktiivsusest ning nendega suhestatult, vastavad põhivajadustele ning mängivad võtmerolli Euroopa Liidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel ja Lissaboni strateegia elluviimisel.

1.2

Kuna Euroopa Ülemkogu kehtestas järelemõtlemisperioodi suurte Euroopa teemade üle, on vaja, et kodanikuühiskonnast saaks otsusekindel ja aktiivne pool, et tagada tõhusad üldhuviteenused ning teha neist Euroopa Liidu oluline osis.

1.3

Seega kordab EMSK oma nõudmist, et ühenduse tasemel tuleb määratleda ühised aluspõhimõtted, mis tuleb leida kõikide üldhuviteenuste jaoks, mida raamdirektiiv peab käsitlema ning vajaduse korral valdkondade kaupa valdkondlike direktiivide vahel jaotama.

1.4

Subsidiaarsuse põhimõtte alusel peab igal liikmesriigil olema võimalus määrata ametliku dokumendiga kindlaks riiklike või riikliku, piirkondliku või kohaliku tähtsusega teenuste liigid, mis ei kuulu üldist majandushuvi esindavate teenuste hulka ega konkurentsi- ega riigiabieeskirjade rakendusalasse.

1.5

Muude üldhuviteenuste osas peavad raamdirektiiv ja valdkondlikud seadused selgelt austama liikmesriikide või kohalike omavalitsuste vabadust määratleda üldhuviteenuste osutamis- ja rahastamisviis, ühenduse tegevuspõhimõtteid ja -piire, tulemuste hindamist, tarbijate ja kasutajate õigusi, st avaliku teenuse eesmärkide ja osutamise kohustuse minimaalset alust.

1.6

Et kõik, kes üldhuviteenustega kokku puutuvad, saaksid end tehtud sammudega identifitseerida, on vaja, et kõigil osalistel, riiklikel piirkondlikel ja kohalikel asutustel, sotsiaalpartneritel, tarbija- ja keskkonnakaitseorganisatsioonidel, sotsiaalmajanduslikel ja tõrjutuse vastase võitluse asutustel jne oleks reguleerijate ja ettevõtjate kõrval üldhuviteenuste toimimises oma koht ja neid oleks kaasatud tegevuse igas faasis, seda nii nende korraldamise, kehtestamise kui ka kvaliteedinormide rakendamise ja järelevalve osas.

1.7

Euroopa tasandil peab igal puhul, kui valdkondlike direktiividega reguleeritud üldhuviteenustel on sotsiaalne mõju töötajate kvalifikatsioonile ning tööhõive- ja töötingimustele, konsulteerima tööandjate esindusorganisatsioonidega, seda Euroopa valdkondlike sotsiaalse dialoogi komiteede raames.

1.8

Üldhuviteenuste arenev iseloom ja nende tähtsus Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel muudavad regulaarse hindamise vältimatuks, seda mitte ainult nende üldhuviteenuste puhul, mille koha on olemas ühenduse regulatsioonid, vaid ka ELi üldisemaid eesmärke teenivate üldhuviteenuste puhul. Et rajada alaline üldhuviteenuste jälgimise ja muutumise mehhanism, teeb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepaneku luua üldhuviteenuste hindamise seireüksus, mis koosneks Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee poliitilistest esindajatest ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatest.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab tungivalt, et eespool käsitletud põhimõtted määraksid ka Euroopa Liidu seisukohad kaubandusläbirääkimistel, eriti WTO ja teenuskaubanduse üldlepingu raames. Vastuvõetamatu on see, et Euroopa Liit võtab endale rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel kohustusi selliste valdkondade või tegevuste liberaliseerimiseks, mille kohta ei ole vastavat otsust tehtud siseturu üldhuviteenuste regulatsioonide raames. Vajadus säilitada liikmesriikide võime reguleerida üldhuviteenuseid, et saavutada sotsiaalsed ja arengueesmärgid, mille Euroopa Liit on endale seadnud, nõuab, et eelmainitud läbirääkimistest jäetaks üldhuviteenused välja.

2.1

Üldhuviteenused on Euroopa ühiskonnamudeli keskmes ning mängivad Euroopa Liidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel võtmerolli. Nad täiendavad ühtset turgu ning asuvad sellest kõrgemalgi ja moodustavad eeltingimuse kodanike ja ettevõtete majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule.

2.2

Üldhuviteenused, nii majanduslikud kui muud, vastavad kodanike põhivajadustele ja aitavad tekitada nende kuuluvussuhet kogukonda ning kujutavad endast kõikide Euroopa riikide jaoks ka igapäevaelu toimingutes avalduvat kultuurilist identiteeti.

2.3

Kõigi nende arutluste keskmes on seega kodaniku huvid, mille kaitsmine eeldab, et oleks tagatud oluliseks peetavate teenuste kättesaadavus ning prioriteetsete eesmärkide saavutamise võimalus.

2.4

Need ühised väärtused annavad eri riikides, eri piirkondades ja eri sektorite kaupa tulemuseks valiku erinevaid üldhuviteenuste korraldamisviise. Üldhuviteenuste määratluse võivad kehtestada riigivõimud, lähtudes ühiskondlikust tegevusest ja kodanikuaktiivsusest ning nendega suhestatult.

2.5

Selline olukordade mitmekesisus kujutab endast Euroopa integratsiooni jaoks probleemi. Siiski, kaugel sellest, et kujuneda ületamatuks takistuseks, kujutab see endast võimalust, et luua kõikidele üldhuviteenustele kehtivate põhimõtete kompleksi kohandamise teel raamistik, mis suudab kaitsta üldhuve pidevalt muutuvas majanduslikus ja ühiskondlikus kontekstis.

2.6

Kasuliku vastastoime loomine ühelt poolt suure Euroopa turu ja vaba ringluse, vaba konkurentsi, tõhususe, konkurentsivõime ja majandusliku dünaamika imperatiivide ning teiselt poolt üldhuvieesmärkide arvestamise vahel on osutunud pikaks ja keeruliseks protsessiks,. Sellealased pingutused on olnud edukad, kuigi esineb teatud probleeme, mis tuleb lahendada.

3.1

Rooma lepingus mainitakse avalikke teenuseid ainult artiklis 77 (millest sai praegu kehtiva asutamislepingu artikkel 73), kus mainitakse avalikku teenust transpordisektoris, ning artiklis 90.2 (millest sai praegu kehtiva asutamislepingu artikkel 86.2), kus teatavates tingimustes lubatakse teha konkurentsieeskirjadest erandeid üldist majandushuvi esindavate teenuste kasuks.

3.2

EÜ asutamislepingu artikli 86 lõige 2 annab liikmesriikidele võimaluse kehtestada õiguslikke režiime, mis lahknevad ühenduse õigusest, eriti konkurentsieeskirjade osas, ettevõtjate kasuks, kes osutavad üldist majandushuvi esindavaid teenuseid: “Ettevõtjad, kellele on usaldatud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva põhiseaduse sätetele, eriti konkurentsieeskirjadele, niivõrd kui nimetatud sätete kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt neile antud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega  (1)”.

3.3

Kõnealuse artikli alusel on Euroopa Ühenduste Kohus (alates 1993. aastast) tunnustanud, et ettevõtjad, kellele on usaldatud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, võivad neile antud erilise ülesande täitmiseks saada vabastusi asutamislepingu konkurentsieeskirjadest, kuni igasuguse konkurentsi kaotamiseni, kui need piirangud on vajalikud, et võimaldada ettevõtjal osutada üldist majandushuvi esindavat teenust majanduslikult vastuvõetavates tingimustes (2).

3.4

Nõnda on Euroopa Kohus konstateerinud, et konkurentsieeliste andmine kasumliku tegevuse puhul on kooskõlas asutamislepinguga, kui sellega korvatakse tulusid, mis jäävad ettevõtjal saamata tegevuste tõttu, mis ei too tulu, vaid kaitsevad üldhuvi (3).

3.5

Sama loogika alusel otsustas kohus, et kui ühe riigi rahalist toetust võib võtta hüvitusena toetust saava ettevõtte poolt avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks osutatud teenuste eest, ei puuduta sellist sekkumist — teatavatel tingimustel — asutamislepingu riigiabisätted (4). Samal ajal kohus täpsustas, et üldhuviteenused, nii majanduslikud kui ka muud, peavad olema kooskõlas asutamislepingu järgnevate üldpõhimõtetega: läbipaistvus, proportsionaalsus, mitte-diskrimineerimine, võrdsed võimalused.

3.6

Alates 1986. aasta ühtsest Euroopa aktist ning ühtse turu loomisest hakkas Euroopa ülesehitustegevus sekkuma üldist majandushuvi esindavate teenuste valdkonda, eriti sellega, et seadis kahtluse alla liikmesriikides (avalikus või erasektoris) teenuseid osutavatele ettevõtjatele antud eriõigused ning käivitas suurte avalike teenuste võrgustike laialdase liberaliseerimise.

3.7

1997. aasta Amsterdami lepingu artiklis 16 rõhutatakse üldist majandushuvi esindavate teenuste kohta Euroopa Liidu ühiste väärtuste seas ning nende rolli sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamises. Seal nõutakse, et riiklikud ja Euroopa institutsioonid hoolitseksid selle eest, et need teenused toimiksid “selliste põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma eesmärki”, alludes samas üldiselt konkurentsipõhimõtetele.

3.8

Nimetatud artiklil 16 pole avalike teenuste osutajaid puudutava komisjoni poliitika üle mõjujõudu. Ometi otsustas Euroopa Ülemkogu 2000. aasta märtsis Lissabonis “kujundada siseturg välja ning panna ta täies ulatuses toimima”, toetades üldkasutatavate võrkude suuremat liberaliseerimist, ning laiendada konkurentsiala riikide turgudel, olgu siis tegemist raudteetranspordiga, postiteenustega, energeetika või telekommunikatsiooniga.

3.9

Nice'is välja kuulutatud põhiõiguste hartas luuakse esmakordselt seos üldhuviteenuste ja põhiõiguste vahel. Nõnda tunnustatakse põhiõiguste harta artiklites II-34 kuni II-36 üldist majandushuvi esindavate teenuste kättesaadavust ja üldhuviteenuste konkreetsete osistega (sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi, keskkonnakaitse jne) seotud õigusi.

3.10

15. ja 16. märtsil 2002 Barcelonas toimunud Euroopa Ülemkogu istungil tehti selge kava “täpsustada raamdirektiivi vastuvõtmise ettepanekus üldist majandushuvi esindavate teenuste põhimõtted, mis on asutamislepingu artikli 16 aluseks, austades eri asjaomaste sektorite iseärasusi ning arvestades asutamislepingu artikli 86 sätetega”.

4.1

Olgugi, et on tehtud edusamme, on paljud kodanikuühiskonna esindajad leidnud, et need on ebapiisavad, võttes arvesse üldhuviteenuste osatähtsust Euroopa kodanike igapäevaelus, ning tulevase Euroopa põhiseaduse väljatöötamise raames on suurenenud nende algatuste arv, mille eesmärk on kinnitada üldhuviteenuste põhimõtted Euroopa Liidu ühiste eesmärkide hulka, et edendada turvalisust ja sotsiaalset õiglust ning tagada need kvaliteetsete teenuste abil, mis põhinevad universaalsuse, võrdsete võimaluste, omandivormi suhtes kehtiva neutraalsuse ja jõukohaste hindade põhimõttel.

4.2

Põhiseaduse lepingu eelnõu artikkel III-122 pidi looma tuletatud õiguse alused üldist majandushuvi esindavate teenuste kohta, sätestades, kahjustamata liikmesriikide pädevust, et “põhimõtted ja tingimused määratletakse Euroopa seaduses”, “eelkõige majandus- ja rahandusalased tingimused, mis võimaldavad [üldist majandushuvi esindavatel teenustel] täita oma ülesandeid”.

4.3

Peale selle pidi nimetatud artikkel III-122 tunnustama kohalike omavalitsuste iseseisva haldamise põhimõtet ning muutma nende võimaluse ise üldist majandushuvi esindavaid teenuseid osutada põhiseaduslikuks põhimõtteks, konkretiseerides sedakaudu subsidiaarsuse põhimõtet Euroopa Liidu ja liikmesriikide üldist majandushuvi esindavate teenuste jaoks, vastavalt Euroopa Liidu ja liikmesriikide pädevuse tasandil.

4.4

Võttes arvesse põhiseaduse lepingu ratifitseerimisprotsessi aruandeid, peab EMSK vajalikuks käivitada praeguste lepingute alusel pikemalt ootamata üldhuviteenuste (majanduslikud kui ka muud) esindavate raamdirektiivi ettevalmistamise protsess, mida ta on oma arvamustes (5) juba aastaid nõudnud.

4.5

Õiguslik alus ei saa praeguseks olla midagi muud kui siseturu väljakujundamine, eeldusel, et see alus tuleb lõpule viia, võttes arvesse teisi lepingu sätteid, mis on andnud täpse sisu seda liiki siseturule, milline peab olema üldist majandushuvi esindavate teenuste siseturg:

4.6

Kõnealuste artiklite kombineerimise teel saab luua spetsiifilise üldist majandushuvi esindavate teenuste õiguse, mis on raamdirektiivi põhiosa üldhuviteenuste osas, arvestades nii siseturu väljakujundamise kui ka üldist majandushuvi esindavate teenuste iseärasustega, pidades samas silmas lepingu eesmärke.

5.1

Erinevalt üldist majandushuvi esindavatest teenustest jäävad üldhuviteenused kui niisugused lepingutes tervikuna mainimata.

5.2

Üldhuviteenuseid, mis pole majandusliku iseloomuga, ei reguleeri ühenduse erieeskirjad ning nende kohta ei kehti siseturu-, konkurentsi ja riigiabieeskirjad. Samas on nad seotud mitmete Euroopa Liidu eesmärkidega (põhiõiguste austamine, kodanike heaolu edendamine, ühiskondlik võrdsus ja ühtekuuluvus jne), mis on ühiskonnale asendamatud. Selle tulemusena on Euroopa Liidul, kes vastutab kogu Euroopa ala elutaseme- ja kvaliteedi edendamise eest, teatud kohustused, pidades silmas üldhuviteenustega seotud põhiõiguste rakendamist ja ühiskondliku ühtekuuluvust. Seega peab EL vähemalt tagama selle, et üldhuviteenused on olemas ja kättesaadavad, sealjuures hea ja kõigile kättesaadava hinnaga.

5.3

Pealegi jääb eristus majanduslikkuse ja mittemajanduslikkuse vahel voolavaks ja ebamääraseks. Peaaegu kõigil üldhuviteenustel, isegi nendel, mida osutatakse mittetulunduslikul või heategeval eesmärgil, on teatav majanduslik väärtus, ilma et nad peaksid alluma konkurentsiõigusele. Lisaks võib sama teenus olla korraga äriline ja mitteäriline. Teenus võib isegi olla ärilise iseloomuga, ilma et turg suudaks siiski tagada teenuse osutamist üldhuviteenuseid valitseva loogika ja põhimõtete kohaselt.

5.4

Sellest tuleneb ebaselgusi ja vasturääkivusi konkurentsi ja üldhuviteenuste vahel, mille majanduslik või mittemajanduslik iseloom jääb sõltuvaks Euroopa Ühenduste Kohtu tõlgendustest ja seisukohamuutustest, mis:

5.5

Lisaks on Euroopa institutsioonide poolt kasutatava terminoloogia osas vasturääkivusi. Komisjoni jaoks haarab üldhuviteenuste mõiste kõiki üldhuviteenuseid, kas siis majandusliku väärtusega või ilma, samas kui Euroopa Parlamendi jaoks on haarab üldhuviteenuste mõiste ainult majandusliku huvi mittepakkuvaid teenuseid. EMSK soovib, et erinevad institutsioonid astuks samme ühise terminoloogia loomiseks.

6.1

Kuna Euroopa Ülemkogu kehtestas suurte Euroopa teemade üle järelemõtlemisperioodi, on vaja, et kodanikuühiskonnast saaks otsusekindel ja ründav pool ning et ta võtaks teiste hulgas enda peale konkurentsi- ja üldhuvieesmärkide tasakaalustamise põhirolli, et tagada tõhusad üldhuviteenused ning teha neist Euroopa Liidu oluline osis.

6.2

Sellest lähtuvalt tuleks küsida, milliseid algatusi oleks Euroopas vaja, et saavutada turumehhanismide ja avalike teenuste eesmärkide harmooniline ühendus valdkondades, kus selline komplementaarsus on ühitatav üldhuviteenuste eesmärkidega ning võib tuua lisaväärtust Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamiseks vastavalt Euroopa ühiskonnamudeli loogikale, mis põhineb majanduskasvul, töökohtade loomisel ja jätkusuutlikul heaolul.

6.3

Üks selle ühiskonnamudeli suuri iseärasusi on sotsiaalne dialoog. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna osaliste teavitamine, nendega nõu pidamine ja nende osalemine kujutavad endast Euroopa ühiskonnamudeli eduka säilitamise ja kaasajastamise hädavajalikke tingimusi. Niisiis on vaja saavutada sotsiaalne Euroopa, mis rajaneb õigusaktide ja sotsiaalse dialoogi vahelisel kasulikul vastastoimel.

6.4

Siinkohal peab kõigil osalistel, riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel, sotsiaalpartneritel, tarbija- ja keskkonnakaitseorganisatsioonidel, sotsiaalmajanduslikel ja tõrjutuse vastase võitluse asutustel jne on reguleerijate ja ettevõtjate kõrval üldhuviteenuste toimimises oma koht olema.

6.5

Niisiis tuleb tagada, et eelnimetatud osalisi, nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, kaasataks üldhuviteenuste reguleerimise kõikides faasides, täpsemalt — nii korraldamise, fikseerimise, järelevalve, kohaldamise kui tasuvuse ja kvaliteedinormide puhul.

6.6

Euroopa tasandil peab alati, kui valdkondlikel direktiividel võib olla sotsiaalne mõju töötajate kvalifikatsioonile ning töö- ja tööhõivetingimustele, komisjoni õigusloomealgatustele eelnema sotsiaalne dialoog.

6.7

Teisisõnu, EÜ asutamislepingu artikli 139 põhimõtet, mis kohustab komisjoni hoolitsema selle eest, et töötajate ja tööandjate organisatsioonidega peetaks komisjoni pakutava poliitika sotsiaalse mõõtme osas nõu, tuleb rakendada ka valdkondlikul tasandil, kui tegemist on üldhuviteenuste reguleerimisega.

6.8

Nõnda saab valdkondliku sotsiaalse dialoogi komiteedest valdkondliku või valdkondadevahelise sotsiaalse dialoogi arendamise tagatis; see dialoog peab viima välja kollektiivsete Euroopa kokkulepete sõlmimiseni, mida saab rakendada töötajate õiguste ja nende töökoha kaitsmiseks sotsiaalse dumpingu ja kvalifikatsioonita töötajate töölevõtmise vastu.

6.9

See ei tohiks vabastada komisjoni kohustusest analüüsida kõigi oma ettepanekute mõju üldist majandushuvi esindavate teenuste toimimisele, kui nende ettepanekutega tahetakse muuta mingit konkreetset valdkonda käsitlevat ühenduse õigusakti või kehtestada uut õigusakti, mis puudutab üldist majandushuvi esindavate teenuste valdkonda.

7.1

See Euroopa, mida kodanikud igatsevad, on ühine eluruum, mis on seotud elukvaliteedi, solidaarsuse, tööhõive ja mitte üksnes ainelise rikkuse loomise küsimustega. Üldhuviteenused kujutavad endast selle saavutamise hädavajalikku vahendit.

7.2

Seega tuleb ühenduse tasemel määratleda ühised aluspõhimõtted, mis tuleb leida kõikide üldhuviteenuste jaoks, mida raamdirektiiv peab käsitlema ning vajaduse korral valdkondade kaupa valdkondlike direktiivide vahel jaotama.

7.3

Horisontaalse raamdirektiivi vastuvõtmine on hädavajalik, et anda ettevõtjatele, kellele on usaldatud üldist nii majandushuvi kui ka muude teenuste osutamine, ja ametiasutustele kogu soovitav õiguskindlus ning kasutajatele ja tarbijatele vajalikud tagatised.

8.1

Lähtuvalt Euroopa ühiskonnamudeli ja sotsiaalse turumajanduse alustala rollist peavad üldhuviteenused majandusliku ja ühiskondliku arengu koostoime ja integratsiooni abil:

9.1

Esmalt tuleb luua institutsiooniline raamistik, mis moodustaks tugeva aluse õiguslikule stabiilsusele üldist majandushuvi esindavate teenuste ja üldhuviteenuste eristamise vallas asutamislepingu tähenduses, pidades meeles, et põhiõiguste harta ei näe ette, et viimastele kohaldataks konkurentsi- ja riigiabieeskirju.

9.2

Arvestades, kui raske on ühelt poolt seda mõistet ammendavalt määratleda, ning teisalt ohtu, mida kätkeb endas piirav lähenemine, peab see määratlus keskenduma kõnealuste teenuste eriülesandele ning nõudmistele (avaliku teenuse osutamise kohustus), mida neile ülesannete täitmisel esitatakse ning mis tuleb selgelt sätestada.

9.3

EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaselt on üldhuviteenuste osutamine huvide konflikti korral ühenduse konkurentsireeglitest olulisem, vastavalt ühenduse kohtupraktikale.

10.1

Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt peab igale liikmesriigile jääma vabadus määrata ise kindlaks eristus majanduslike ja mittemajanduslike üldhuviteenuste vahel. Ilmselt väära hinnangu puhul peab jääma komisjoni kohuseks olukord lahendada.

10.2

Liikmesriikidel peab seega olema võimalus määrata ametliku dokumendiga kindlaks riiklikud või riikliku, piirkondliku või kohaliku tähtsusega teenuste liigid, mis ei kuulu üldist majandushuvi esindavate teenuste hulka ega kuulu konkurentsi- ega riigiabieeskirjade rakendusalasse.

10.3

Puudutamata riiklike asutuste vaba valiku õigust, leiab EMSK, et riikliku, piirkondliku või kohaliku tähtsusega teenuste hulgas peavad esinema kohustusliku haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalse kaitse süsteemiga seotud teenused, kultuuritegevus, sotsiaalne või solidaarsusel või annetustel põhinev heategevus ning audiovisuaalteenused ning veevarustus- ja sanitaarteenused.

10.4

Teiste teenuste osas tuleb üldhuviteenuste raamdirektiivis ja valdkondlikes seadustes määratleda täpselt reguleerimise põhimõtted ja tingimused, mis hakkavad täiendama ühist konkurentsiõigust; see õiguslik määratlemine peab võimaldama kohandada nõudeid vastavalt kasutaja ja tarbija muutuvatele vajadustele ning majandusliku ja tehnoloogilise keskkonna muutustele.

10.5

EMSK on seisukohal, et vee eriline tähtsus, vee jaotusega seotud teenuste jätkuvus ja stabiilsus ning investeeringute — ja hinnapoliitika teevad vee valdkonnast sellise üldhuviteenuse, mida Euroopas ei tohiks süstemaatiliselt liberaliseerida.

10.6

Kõnealune reguleeriv raamistik peab niisiis tagama üldhuviteenuste olemasolu, liikmesriikide või kohalike omavalitsuste vabaduse neid määratleda ja korraldada, valida üldhuviteenuste osutamis- (6) ja rahastamisviis, ühenduse tegevuspõhimõtted ja -piirid, tulemuste hindamise, tarbijate ja kasutajate õigused, s.t avaliku teenuse eesmärkide ja osutamise kohustuse minimaalse aluse.

10.7

See avaliku teenuse osutamise kohustus, mis avaldub kohustustes, mille liikmesriigid seavad endale või teenuseosutajatele, seisneb peamiselt võrdses ja üldises kättesaadavuses, igasuguse diskrimineerimise puudumises, teenuse järjepidevuses, kvaliteedis, läbipaistvuses, turvalisuses ja kohanemisvõimes vajalike muudatuste korral.

10.8

Pidades kinni asutamislepingu artiklist 295, kus ei määrata ette ära, kas üldist majandushuvi esindavate teenuste majandamine peaks olema avalik või eraviisiline ega õhuta liikmesriike neid teenuseid liberaliseerima, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võimalikult mitmekesiseid majandamis- ja partnerlusvõimalusi ametiasutuste, nende teenuste osutamise ülesandega ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ning kasutajate ja tarbijate vahel.

11.1

Reguleerimine on dünaamiline protsess, mis areneb koos turu arengu ja tehnoloogiliste muutustega.

11.2

See, kuidas konkurents peaks toimima liberaliseeritud turul, oleneb vastava valdkonna omadustest; ta võib toimida riigihangete, avaliku/erasektori partnerluse, hinnakontrolli, diskrimineeriva kohtlemise vältimise teel võrgustiku kättesaadavuse osas või võrgustikevahelise konkurentsi loomise teel.

11.3

Eri liikmesriikide erinevaid reguleerimissüsteeme võrreldes selgub, et ühtki mudelit ei saa pidada eeskujulikuks, kuna see sõltub alati iga maa ajaloost, institutsioonidest ja traditsioonidest, valdkonna olukorrast või geograafilisest asendist ning konkreetse valdkonna tehnoloogilisest arengust.

11.4

Niisiis tuleb ajaloo, traditsioonide ja institutsioonidega seotud erinevate reguleerimisviiside vastane austus kombineerida täpsete ühenduse eesmärkide ja piiratud ühiste eeskirjadega, et saada diferentseeritud vastused, millega saavutada võimalikult suur tõhusus üleeuroopalisel, piiriülesel, riiklikul, piirkondlikul, munitsipaalsel või kohalikul tasandil.

11.5

Andes küll eesõiguse ühenduse tasemel vahetustele ja kooskõlastamisele, ei tohiks Euroopa tasemel mingit ühtset lahendust peale sundida ning liikmesriikide ülesandeks jääb määratleda üldist majandushuvi esindavate teenuste asjakohane reguleerimise viis, pidades kinni subsidiaarsuse ja neutraalsuspõhimõttest selle suhtes, kas seda teenust korraldatakse avalikus või erasektoris.

12.1

Üldhuviteenuste muutuva iseloomu, neile seatud eesmärkide ning nende tähtsuse tõttu Lissaboni strateegia elluviimisel osutub hädavajalikuks mitte ainult üldist majandushuvi esindavate teenuste regulaarne hindamine, mille kohta on olemas ühenduse eeskirjad, vaid ka selliste üldhuviteenuste hindamine, mis aitavad kaasa Euroopa Liidu eesmärkide saavutamisele (põhiõiguste austamine, kodanike heaolu edendamine, sotsiaalne õiglus, sotsiaalne ühtekuuluvus jne).

12.2

EMSK ei jaga niisiis komisjoni arvamust (7), mille järgi mittemajanduslikud üldhuviteenused tuleb üldhuviteenuste tulemuste horisontaalsest hindamisest välja jätta.

12.3

Sellist hindamist läheb vaja üldhuviteenuste tõhususe suurendamiseks ja nende kohandamiseks kodanike ja ettevõtete muutuvate vajadustega ja selleks, et ametiasutused saaksid andmeid, mille alusel teha võimalikult asjakohaseid valikuid.

12.4

Euroopa Parlament nõudis, et komisjon (8) korraldaks mitmesuguste olemasolevate vaatluskeskustega (Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee, sotsiaalse dialoogiga tegelevad organisatsioonid, üldhuviteenustega seotud algatustega tegelevad ühingud ja tarbijaühingud) arutelu. Selle arutelu tulemusi tuleks arvestada ning kasutada suuniste määratlemisel iga-aastase horisontaalse hindamise jaoks, kusjuures ka horisontaalse hinnangu enda üle peab toimuma arutelu.

12.5

See eeldab, et komisjoni teatises KOM(2002) 331 võetud kohustus kaasata kodanikuühiskond üldhuviteenuste tulemuste horisontaalsesse hindamisse, eriti sel teel, et luuakse “alaline mehhanism kodanike arvamuste ja nende muutumise jälgimiseks”, ei jääks enam surnud kirjatäheks, ning et — ikka komisjoni sõnul — “asjaosalistega, kaasa arvatud sotsiaalpartnerid, peetaks konkreetsete küsimuste üle ad hoc nõu”.

12.6

Euroopa Liidul tuleb seega edendada hindamise dünaamikat, pidades kinni subsidiaarsuse põhimõttest, töötades dialoogis huvitatud poolte esindajatega välja Euroopa tasemel ühiste näitajate alusel ühtlustatud hindamismeetodi.

12.7

See hindamismeetod ei pea arvesse võtma üksnes puhtmajanduslikke tulemusi, vaid ka sotsiaalset ja keskkonnamõju ning üldhuviteenuste pikaajalist püsimist.

12.8

See eeldab, et kasutajatel, kellele üldhuviteenused on mõeldud, on vahendid oma vajaduste ja püüdluste väljendamiseks, eriti oma esindajate kaudu, kes osalevad tulemuste hindamismeetodite väljatöötamisel.

12.9

Sellest lähtuvalt teeb EMSK ettepaneku luua üldhuviteenuste hindamise seireüksus, mis koosneks Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee poliitilistest esindajatest ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatest.

12.10

Seireüksusel peaks olema juhtkomitee, kes määratleb hinnangute eesmärgid ja koostab nende spetsifikatsioonid, kiidab heaks uuringute eest vastutavad tööorganid ja töötab aruanded läbi ning annab nende kohta arvamuse. Kaasata tuleb ka teadusnõukogu, kes töötab läbi valitud metodoloogia ja annab soovitusi. Juhtkomitee seisab hea selle eest, et hindamisaruandeid esitletakse avalikult ja et nende suhtes korraldatakse kõikides liikmesriikides arutelu, kuhu kaasatakse kõik asjaomased osapooled. Viimane eeldab kõigi hindamisaruannete kättesaadavust erinevates ELi töökeeltes.

13.1

Investeeringute pikaajaline rahastamise ning avalike teenuste osutamise kohustuse täitmise jätkuv tagamine on kõige olulisem, et kindlustada kõrge kvaliteediga ja jõukohase hinnaga üldhuviteenuste üldine kättesaadavus kogu Euroopa Liidu territooriumil.

13.2

Üldhuvi ja avaliku teenuse osutamise kohustus, mille avalik võim usaldab kindlatel tingimustel ja kindlate täpsustustega ühele või mitmele üldist majandushuvi esindava teenuse osutajale, nõuavad asjakohaseid rahastamismeetodeid.

13.3

Niisiis jääb liikmesriikide kohustuseks tagada ühelt poolt investeeringute pikaajaline rahastamine, mida on vaja teenuste järjepidevuse ja kestvuse kindlustamiseks, teiselt poolt avaliku teenuse või universaalteenuse osutamise kohustuse hüvitamise rahastamine; ühenduse eeskirjad peavad seda stabiilset rahastamist toetama ega tohi seda piirata.

13.4

Avaliku teenuse osutamise kohustuse määratlemise, korraldamise ja rahastamise Euroopa direktiivi puudumine jätab vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele liikmesriikidele täieliku vabaduse valida oma rahastamismeetodeid.

13.5

Liikmesriikidel peab olema võimalus kasutada erinevaid rahastamisviise avalike teenustega seotud ülesannete ja kohustuste rahastamiseks: nt nagu otsene hüvitus riigieelarvest või kohalike omavalitsuste eelarvest, vastastikusel kasutajate ja kasutusviiside vahelisel sotsiaalsel või piirkondlikul solidaarsusel põhinev rahastamine, ettevõtjate ja kasutajate maksed, maksuvähendused, ainuõigused jne, kasutada ka avaliku ja erasektori kombineeritud laiaulatuslikke rahastamisvahendeid (avaliku ja erasektori koostöö), eriti avalike infrastruktuuride puhul, mis annavad kasutamisel sissetulekut.

13.6

Arvestades, et rahastamisviisid on tugevas sõltuvuses riikidest või valdkondadest, mis on tehnoloogilise arengu tõttu pidevas muutumises, leiab EMSK, et ühenduse tasemel ei tasu võimalikke rahastamisallikaid piirata ega üht teisele eelistada, vaid liikmesriikidele tuleks jätta riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasemel otsustamisvabadus oma poliitiliste prioriteetide põhjal ja sedamööda, kuidas nad majanduslikku tasuvust hindavad, mil moel nad tahavad rahastada teenuseid, mille üle nad on endale vastutuse võtnud.

13.7

Võttes siiski arvesse osa uute liikmesriikide piiratud rahalisi võimalusi, peaks Euroopa Liit andma nende käsutusse tõhusate üldhuviteenuste, nii majanduslike kui muude teenuste, arengu edendamiseks vajalikud vahendid.