16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/103

1.1

Vastavalt Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi käsitleva nõukogu otsuse (1) artiklile 9 peab komisjon teostama 2007–2013 perioodi omavahendite süsteemi täieliku läbivaatamise 2006. aasta 1. jaanuariks ning esitama asjakohased ettepanekud. Euroopa Parlament esitas taotluse, et liikmesriikide osamaksete kriteeriumid läbi vaadataks. Vastavalt kokkuleppele nõukoguga koostas komisjon oma ettepaneku ja esitas selle läbivaatamiseks.

1.2

Ettepanekut hindasid Euroopa institutsioonid, sh EMSK (arvamuses ECO/148), kes arutas seda oma eelnevate arvamuste valguses ning pööras korduvalt tähelepanu olulisele seosele ELi eelarvepoliitika ning ühenduse poliitikavaldkondade vahel.

1.3

Komitee arutas kolme omavahendi edasist kasutust ning hindas komisjoni dokumendis esitatud otsese omavahendi ettepanekut.

1.4

Komitee andis ülevaate omavahendite ajaloolisest arengust ning muutustest, mis on omavahendites toimunud. Samuti analüüsis komitee “neljandat vahendit” ning hindas Ühendkuningriigi tagasimakset ja üldist korrigeerimiskorda.

1.5

Ühendkuningriigi eesistumisajal 2005. aasta detsembris jõudis nõukogu 2007–2013 perioodi finantsperspektiivide hindamisel poliitilisele kokkuleppele. Varasem Euroopa Ülemkogu otsus vaadati läbi ning sätestati uued suunised. Komisjonil paluti koostada uus ettepanek ning muuta sinna juurde kuuluvat töödokumenti Ühendkuningriigi tagasimakse kohta ning komisjoni ettepanekut üldise korrigeerimiskorra kohta.

1.6

Olenemata komisjoni muudetud ettepanekust jääb komitee oma eelmises arvamuses tehtud lõppmärkuste juurde, sest muudetud ettepanek peegeldab vaid poliitilist kokkulepet, mitte põhimõttelist muutust. Samas on ajaloolise tähtsusega fakt, et esimest korda kahekümne aasta jooksul muudeti Ühendkuningriigi tagasimakse arvutamise meetodit, sest see võib olla esimeseks sammuks tagasimakse kaotamise suunas.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on olulise tähtsusega roll aktiivse ja dünaamilise tegutsejana Euroopa institutsioonide ja kodanike vahelise lõhe ületamises Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil. Komitee vahendab ja hindab järelemõtlemisperioodi käsitlevates komisjoni dokumentides kehtestatud eesmärke ja edendab kodanike aktiivset osalust ühenduse poliitika elluviimiseks (tegevuskava, D-kava ja Euroopa teabevahetuspoliitikat käsitlev valge raamat).

2.2

Kõnealuste dokumentide alusel on Euroopa Liidu kodanikel õigus saada teavet Euroopa Liidu tegevuse ja selle põhjuste kohta. Komitee tõi oma järelemõtlemisperioodi käsitlevas arvamuses välja üldsuse ootused Euroopa tulevikku puudutava poliitika piisava sisu osas. Komitee tervitab kõnealuses kontekstis 4. aprillil 2006 sõlmitud institutsioonidevahelist kokkulepet, millega suurendati rahastamise kogumahtu ajavahemikuks 2007–2013 kehtestatud finantsraamistikus võrreldes Euroopa Ülemkoguga algselt sõlmitud kokkuleppega. Viidates oma eelmisele arvamusele (2), märgib komitee siiski, et see vahendite kasv on piiratud ja finantsperspektiiv ei anna piisavalt võimalusi, et saaks eemärgid täita vastavalt soovitud ambitsioonidele.

3.1

2004. aastal toimunud laienemine oli ajalooline sündmus, arvestades, et pärast 50aastast vaheaega on 450 miljonit eurooplast nüüd uuesti ühinenud. Laienemisega kaasnes vajadus täiendada märkimisväärselt institutsioonilist süsteemi liidus, kuhu kuulus enne ainult 15 riiki. Ühenduse poliitika elluviimine 25 riigist ja peagi 27 riigist koosnevas Euroopa Liidus ning samuti vajalike rahaliste vahendite loomine ja vastavate otsuste langetamine tõid kaasa tõsised väljakutsed vanade ja uute liikmesriikide vahelise koostöö osas. Kõnealusesse protsessi kuuluvad komisjoni 2004. aasta teatis “Kujundades meie ühist tulevikku. Laienenud Euroopa Liidu poliitilised väljakutsed ja eelarvevahendid 2007–2013” ja komisjoni ettepanek kõnealuse teatise põhjal koostatud finantsperspektiivi kohta ajavahemikuks 2007–2013. Mõlemas dokumendis on peamiseks eesmärgiks ühise tuleviku eesmärkide saavutamine.

3.2

Komisjoni teatise vastuvõtmine kujutas endast uut finantsperspektiivi käsitleva otsuse lähtepunkti. Euroopa Parlamendi arvamuses arvestati Euroopa Liidu prioriteetidega. Euroopa Ülemkogu juunis 2005 langetatud otsuses kehtestati rangemad prioriteedid kulutustele ja kulutamisvajadustele.

3.3

ELi eelarve on riikide eelarvetega võrreldes piiratud. Liikmesriikide eelarved moodustavad 45 % rahvamajanduse kogutulust, sellal kui ELi eelarve vastav näitaja on vaevalt üle 1 %. Komisjon tegi ettepaneku, et ajavahemikuks 2007–2013 kehtestatud finantsperspektiivi kaasatud omavahendite piirmäär jääks 1,24 %-le rahvamajanduse kogutulust.

3.4

Ei ole realistlik oodata, et vähema raha eest on võimalik saada “rohkem Euroopat”. Ühenduse uus poliitika nõuab täiendavat rahalist tagatist. Euroopa Liidu lisaväärtust pakkuva poliitikavaldkondade kulutused, mis uues finantsperspektiivis esitatakse, määratleti jõudluse, tõhususe ja sünergia põhjal.

3.5

Kõnealuste eesmärkide saavutamiseks tuleb juhinduda suunistest, mis tagavad suurema rahalise läbipaistvuse, sihipärasema ja tõhusama kulutamise ja Euroopa lisaväärtuse täpsema hindamise.

3.6

Tingituna kõnealuse süsteemi puudulikust läbipaistvusest, piiratud majanduslikust sõltumatusest, komplitseeritusest ja ebaselgusest on suurenenud omavahendite süsteemi uuendamise vajadus. Korrektsioonimehhanism, mida kohaldati alates 1980. aastate keskpaigast üksnes Ühendkuningriigile, on tõstatanud vajaduse üldisema korrektsiooni või süsteemi muutmise järele.

4.1

Finantsperspektiiv ja omavahendid, korrektsioonimehhanism ja praeguse süsteemi uuendamise vajadus on omavahel tihedalt seotud. Seda tõdes ka Euroopa Ülemkogu oma detsembris 2004 tehtud järeldustes.

4.2

Euroopa Ülemkogu kinnitas märtsis 2005 uuesti Lissaboni strateegia eesmärgid ja kehtestas kesksete eesmärkidena majanduskasvu ja tööhõive suurendamise.

4.3

Oktoobris 2005 toimunud mitteametlikul Hampton Courti tippkohtumisel käsitleti eelkõige globaliseerumisega seotud väljakutseid, mitte Euroopa sotsiaalset mudelit. Ajavahemikuks 2007–2013 kehtestatud uus finantsperspektiiv peab kajastama uusi prioriteete, nagu näiteks uurimis- ja arendustegevus, innovatsioon, energeetika, poliitika, haridus (sh investeerimine kõrgharidusse), piirkondadevahelise majandusmigratsiooni edendamine ja demograafiliste muutustega toimetulek.

4.4

Detsembris 2005. aastal jõudis Euroopa Ülemkogu kokkuleppele 2007.–2013. aasta finantsraamistiku suhtes. Kõnealuse poliitilise kokkuleppe ja komisjoni muudetud ettepaneku põhjal kehtestati Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelises kokkuleppes seitsmeaastane raamistik. Kõnealuse kokkuleppe allkirjastamine sõltus olulisel määral Euroopa Parlamendiga peetud dialoogi tulemustest. Finantsraamistiku struktuur vastas ainult osaliselt kahele nõudele, milleks oli Euroopa Liidu ees seisvate uute väljakutsete rahastamine ja laienemisest tingitud eelarvevajaduste täitmine.

4.5.

Detsembris 2005 kohtunud Euroopa Ülemkogu otsustas, et omavahendite süsteemi läbivaatamine tuleb teostada osana ELi kulude ja tulude üldisest läbivaatamisest mitmeaastases finantsperspektiivis, kusjuures üldine läbivaatamine toimub ajavahemikul 2008–2009. Mais 2006 lisati vastav säte institutsioonidevahelisse kokkuleppesse.

4.6

Komisjon on teinud ettepaneku valge raamatu koostamiseks, kus esitatakse ulatuslik kokkuvõte finantsperspektiivist, tuludest ja kuludest. Oodatakse, et Euroopa Liidu praegune omavahendite süsteem asendatakse läbipaistvamate ja sõltumatute tuludega. Komisjon tunnustab Euroopa Parlamendi plaani korraldada konverents, kus osaleksid liikmesriikide parlamendid. Komitee avaldab valmidust kõnealusel sündmusel osalemiseks.

5.1

Et saada omavahendite süsteemist täielikku pilti, tuleb vaadata seda, kuidas on Euroopa integratsiooni eelarve arenenud. Aastatel 1957–2006 võib välja tuua neli etappi:

Kohe algusest mõjutas eelarvete kujunemist Euroopa integratsiooniprotsessi ajal ühiste eesmärkide ja liikmesriikide huvide taotlemine.

Üldiselt võib märkida, et esimesel kahel finantsperspektiiviperioodil suurenesid kulukohustuste assigneeringud kooskõlas ühenduse poliitikavaldkondade arenguga ning see areng oli otsustav tegur ühenduse finantsraamistikus.

5.2

Kutsudes üles “kulude stabiliseerimisele”, saavutasid netorahastajad Agenda 2000 arutelu ajal selle, et piirati eelarvelist tegutsemisruumi. Netorahastajad õigustasid oma kulude stabiliseerimise üleskutset sellega, et tõid välja vajaduse stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud eelarvedistsipliini järele.

5.3

Pärast 2005. aasta juuni tippkohtumise läbikukkumist muutus ühiskulude ja omavahendite läbivaatamine põhiküsimuseks. Sama ei toimunud tegelikku arutelu omavahendite üle. Ühendkuningriigi poolt tuli algatus võtta vastu läbivaatamissäte. Algatus tulenes omakorda komisjoni 2005. aasta juunis esitatud ettepanekust, mis Luksemburgi eesistumisajal oli juba lõplikesse ettepanekutesse inkorporeeritud. Liikmesriigid olid eri arvamustel läbivaatamissätte sisu ning sellest tulenevate reformide ajakava osas. Läbivaatamisalane arutelu keskendus ELi tulevase eelarve ümber ning tekitas jällegi lõhe liikmesriikide vahele, kelle arvamus sõltus oma positsioonist netorahastajana või netorahasaajana. Sai selgeks, et suuri reforme enne 2013. aastat ei toimu.

5.4

Kui analüüsida liikmesriikide olukorda ühise eelarve suhtes lihtsalt raamatupidamise seisukohalt ja arvestada ainult eraldatud kulude ja maksete bilanssi, tulevad esile märkimisväärsed ja äärmiselt eksitavad erinevused. Kui vaadata ainult riikide positsiooni netorahastajana või netorahasaajana, ei anna see mingit ülevaadet kasust Euroopa tasandil ega ühenduse poliitikavaldkondade panusest siseturu makromajandusliku sissetuleku kasvamisse.

5.5

Nagu on viidatud varasemates arvamustes, ei aktsepteeri komitee seisukohta, et liikmesriikide positsioon netorahastajana või netorahasaajana peaks olema tähtsam ühenduse poliitikavaldkondadest, mis aitavad ühiseid eesmärke saavutada.

5.6

Komitee arvates on ühenduse poliitikavaldkondade roll eelarve kujundamisel ühitatav eelarvedistsipliiniga ELi tasandil. Eelarvedistsipliin tuli esimest korda päevakorda esimeses Delors'i paketis. Samas ei välista see ühenduse poliitikavaldkondade otsustavat rolli tasakaalu leidmisel eelarve ja poliitikavaldkondade vahel.

5.7

Kasvav rahvamajanduse kogutulul põhinev vahend, mille osa jätkuvalt suureneb pärast 2007. aastat, on näide sellest, kuidas saab jõuda õiglase lahenduseni. Samas on paratamatult risk, et rahvamajanduse kogutulul põhinevate maksete suurenemine soodustab netopositsioonidele keskendumist. Rahvamajanduse kogutulul põhinevad maksed võetakse riikide eelarvetest otseülekannetena ja selle vahendi eesmärk ei ole tagada ELile tõelised omavahendid.

6.1

Muutused omavahendite otsusele võimaldavad koostada uue dokumendi, mis jõustub 1. jaanuarist 2007 või mitte hiljem kui 2009, võib-olla isegi tagasiulatuva jõuga. Nagu eelmises ettepanekus, säilitatakse kõnealuses dokumendis käibemaksupõhiste omavahendite 0,30 %ne sissenõudmismäär, aga lubatakse siiski kahte erandit: perioodiks 2007–2013 on käibemaksupõhiste omavahendite sissenõudmismääraks fikseeritud Austria jaoks 0,225 %, Saksamaa jaoks 0,15 % ning Madalmaade ja Rootsi jaoks 0,10 %; samal perioodil vähendatakse Madalmaade ja Rootsi rahvamajanduse kogutulul põhinevaid aastasi brutomakseid vastavalt 605 miljoni euro ja 150 miljoni euro võrra.

6.2

Alates hiljemalt 2013. aastast osaleb Ühendkuningriik täielikult laienemise rahastamises, mis on seotud pärast 30. aprilli 2004 ELiga liitunud riikidega, v.a ühise põllumajanduspoliitika alased turuga seotud kulud. Võrreldes praegu kehtiva otsusega, ei tohi perioodil 2007–2013 Ühendkuningriigi lisamakse ületada 10,5 miljardit eurot. Seda lisamakset korrigeeritakse juhul, kui ELiga liituvad peale Rumeenia ja Bulgaaria teised riigid. Oma otsustes omavahendite süsteem läbi vaadata rõhutab nõukogu jälle vajadust finantsperspektiivi põhjaliku läbivaatamise järele. ELi omavahendite läbivaatamine peab hõlmama ühist põllumajanduspoliitikat ja Ühendkuningriigi tagasimakset ning aruannet oodatakse 2008–2009.

6.3

Komisjoni ettepaneku järgi peaks käibemaksupõhiste omavahendite sissenõudmismäära vähendamist arvesse võtma enne Ühendkuningriigi tagasimakse arvutamist, aga rahvamajanduse kogutulul põhinevaid makseid peaks vähendama alles pärast Ühendkuningriigi tagasimakse arvutamist. 17 liikmesriigi arvates tuleks võtta mõlemad nimetatud meetmed pärast Ühendkuningriigi tagasimakse arvutamist, samas kui Ühendkuningriik arvab, et mõlemad peaksid toimuma enne seda. Ühendkuningriigi ettepanek tähendaks suuremat tagasimakset ning seega paneks suurema koorma teistele liikmesriikidele.

6.4

Komitee nõustub Kontorollikojaga, et ükskõik mis liiki korrigeerimiskorra olemasolu õõnestab omavahendite süsteemi lihtsust ja läbipaistvust. Kontrollikoda on sageli teinud märkusi praeguse omavahendite süsteemi ja selle puuduste kohta. Eriti on Kontrollikoda märganud ja rõhutanud juhtimise, järjepidevuse ja läbipaistvuse puudumist. Samuti on Kontrollikoda viidanud sellele, et eelarvelist tasakaalustamatust ei saa parandada arvutusreegli muutmise abil.

6.5

Omavahendite süsteemi tagasihoidlike muutuste hulgas on Ühendkuningriigi tagasimakse arvutamise meetodi muutus eriti oluline. 2005. aasta detsembri kokkuleppe kohaselt toimub uutele liikmesriikidele eraldatud kulude järk-järguline vähendamine alates 2009. aasta tagasimaksest ning saavutab oma täieliku ulatuse alates 2011. aastast, v.a ühise põllumajanduspoliitika alased turuga seotud kulud ja otsetoetused talumajapidamistele. Sellega tagatakse, et Ühendkuningriigi tagasimakse ei kasva sama kiiresti nagu laienemiskulud.

7.1

Komitee nõustub Euroopa Parlamendiga käibemaksupõhiste ja rahvamajanduse kogutulul põhinevate omavahendite osas, mille eesmärk oli algselt täiendada ELi omavahendeid ning mis on järk-järgult muutunud ELi eelarve rahastamise peamiseks allikaks: erandite lisamine kehtivale omavahendite süsteemile on muutnud selle lihtsalt keerulisemaks, kodanike jaoks vähem läbipaistvaks ja vähem õiglasemaks, mille tulemusel on rahastamissüsteem tekitanud lubamatud lõhed liikmesriikide vahel.

7.2

Komitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et kuna EL laieneb, tuleb ELile anda piisavad rahalised vahendid vastavalt ELi kasvavatele poliitilistele ambitsioonidele. Finantsperspektiiv on finantsraamistik, mille eesmärk on tagada ELi prioriteetide saavutamine, hoides samas eelarvedistsipliini. Tegemist ei ole seitsmeaastase eelarvega.

7.3

Komitee märgib, et 1993. aastal 15 liikmesriigi jaoks fikseeritud omavahendite ülemmäära, milleks on 1,31 % ELi rahvamajanduse kogutulust kulukohustuste assigneeringute puhul ja 1,24 % ELi rahvamajanduse kogutulust maksete assigneeringute puhul, ei ole siiamaani muudetud.

8.1

Arvestades eeltoodut, loeb komitee 2005. aasta detsembris Euroopa Ülemkogu poliitilist kokkuleppest välja, et ühise eelarve neljas arenguetapp, s.t 2000. aastal alanud periood, kus eelarve määrab ära ühenduse poliitikavaldkonnad, jätkub aastani 2013.

8.2

Tulevaste eelarvete edu aluseks on netopositsioonidel põhinevast lähenemisviisist eemaldumine — EL vajab ühist eelarvet, mis on sõltumatu või peaaegu sõltumatu riikide eelarvetest. Sellise sõltumatuse saavad tagada ainult tõelised omavahendid.

8.3

Komitee arvab, et ühistel poliitikavaldkondadel põhinev omavahendite süsteem või süsteem, mis põhineb tõelisel ühenduse omavahendil, näiteks ühenduse maksu vormis, või kombinatsioon neist mõlemast võimaldaksid sõltumatu ühise eelarve. Ühenduse tuleviku seisukohast on ühenduse meetodiga kõige paremini kooskõlas lahendus, mille kohaselt annavad ühenduse poliitikavaldkonnad panuse vahendite loomisesse.

8.4

Hoolimata suurest vastuseisust ühenduse maksule finantsilise iseseisvuse tagamiseks arvab komitee, et ühiste eesmärkide rakendamiseks on vaja luua vajalikud omavahendid, mitte kasutada rahvamajanduse kogutulul põhinevaid makseid.

8.5

Omavahendite süsteemi väljatöötamisel tuleb tagada, et süsteem oleks kooskõlas läbipaistvuse, efektiivsuse, paindlikkuse ja proportsionaalse rahastamise põhimõtetega.