Brüssel 16.3.2005

KOM(2005) 89 lõplik

2005/0019 (CNS)

Ettepanek

NÕUKOGU DIREKTIIV

millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ teatavate meetmete osas, mille eesmärgiks on lihtsustada käibemaksustamise menetlust ja aidata ära hoida maksudest kõrvalehoidumist või maksustamise vältimist, ning millega tunnistatakse kehtetuks teatavad erandeid lubavad otsused

(komisjoni esitatud)

SELETUSKIRI

Taust

Kuuenda käibemaksudirektiivi artikli 27 alusel võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt anda mis tahes liikmesriigile loa võtta erimeetmeid nimetatud direktiivi sätetest erandite tegemiseks, et lihtsustada maksustamismenetlust või ära hoida teatavat liiki maksudest kõrvalehoidumist või maksustamise vältimist.

Praeguseks on liikmesriikidele antud luba kohaldada üle 140 erandi. Lähitulevikus see arv suureneb, sest praegu taotlevad erandeid liikmesriigid, kes ühinesid ELiga 1. mail 2004. Lisaks on väga tõenäoline, et peagi tuleb neil tähelepanu pöörata ka teistele erimeetmetele oma õigusaktides, milleks on vaja õiguslikku alust ühenduse seadusandluses.

7. juunil 2000. aastal nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitatud teatises, mis käsitles käibemaksusüsteemi tõhustamise strateegiat siseturu kontekstis,[1] võttis komisjon endale kohustuse ratsionaliseerida osa praegu kehtivatest arvukatest eranditest. Seda kinnitati ka komisjoni 20. oktoobri 2003. aasta teatises,[2] millega nimetatud strateegia uuesti läbi vaadati ja ajakohastati. Leiti, et ratsionaliseerimiseks on vaja kuuendat käibemaksudirektiivi[3] nii muuta, et teatavad üksikjuhtudel kohaldatavad erandid oleks lubatud kõikidele liikmesriikidele. Selliste erandite all mõeldi neid, mis on juba tõhusaks osutunud ja mis on seotud enam kui üht liikmesriiki puudutavate probleemidega.

Erandite arv ja asjaolu, et need on tihti tingitud sarnastest probleemidest, näitab, et käibemaksustamise vältimine ja maksupettus on viimastel aastatel muutunud väga tõsiseks probleemiks. Nii liikmesriikide ametiasutused kui ettevõtjaid koondavad organisatsioonid on juhtinud tähelepanu sellele, et käibemaksust kõrvalehoidumine on teatavates sektorites muutunud nii tavaliseks, et see paneb ausad ettevõtted ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Käibemaksu sissenõudmisega, kuid selle riigile tasumata jätmisega ei kaasne mitte ainult tulude kaotus riigi jaoks, vaid see võimaldab ka ebaausatel ettevõtetel pakkuda kaupu ja teenuseid seaduskuulekatest konkurentidest madalamate hindadega.

Lisaks sellele avastavad liikmesriigid üha sagedamini kunstlikke ärikombinatsioone, mis tihti hõlmavad tervet tehingute jada ning mille ainsaks eesmärgiks on käibemaksueelise saamine kas siis lõpliku käibemaksu vähendamise või tagastatud käibemaksu suurendamise teel. Ehkki selliste tehinguahelate kunstlikus iseloomus pole harilikult kahtlust, on nendega õiguslikust seisukohast raske tõhusalt ja kiiresti võidelda, eriti kuna vastumeetmed või kohtuvaidlus võtavad paratamatult palju aega. Pealegi näitab liikmesriikide kogemus, et käibemaksu vältimise skeeme töötavad välja spetsialistid ning edukatest skeemidest saab toode, mida müüakse ettevõtetele. Seega on küsitav, kas kooskõlastamata tegevusviis ennast enam õigustab, kui tõendid osutavad, et tegemist on ühiste probleemidega.

Kui liikmesriigid soovivad siseriiklikke käibemaksualaseid õigusakte muuta, et mainitud skeemidega võidelda, kerkib küsimus kavandatavate meetmete vastavusest ühenduse õigusele ning eelkõige kuuendale käibemaksudirektiivile. Eelkõige maksude vältimise alal põhinevad käibemaksumäära kunstliku madaldamise süsteemid siseriiklike käibemaksualaste õigusaktide ja kuuenda käibemaksudirektiivi täpse sõnastuse hoolikal analüüsil. Tundub, et kuuendas käibemaksudirektiivis sätestatud ühise käibemaksusüsteemi põhimõtete väljatöötamisel on silmas peetud esmajoones ausaid tehinguid. Kuuendas käibemaksudirektiivis endas leidub väga vähe – kui üldse midagi – sellist, mida kohaldada juhtudel, kui maksukohustuslane püüab neist põhimõtetest kõrvale hoida. Ainult ülalnimetatud artikkel 27 annab õigusliku aluse, millest lähtudes nõukogu võib liikmesriigi individuaalse taotluse alusel lubada tavareeglitest kõrvale kalduvate erimeetmete kohaldamist. Ent see on pikk ja keeruline protsess.

Seega on komisjon arvamusel, et mõnede tuntud skeemidega saaks tõhusamalt võidelda nimetatud direktiivi muutmise abil, mis juhtudel, kui tõendid maksustamise vältimisest või maksudest kõrvalehoidumisest seda õigustavad, võimaldaks tavalähenemisele alalist tõhusat alternatiivi.

Ettepanek

Käesoleva ettepaneku eesmärgiks on muuta kuuendat direktiivi nii, et see annaks liikmesriikidele võimaluse võtta teatavates konkreetsetes sihtvaldkondades kiiresti seaduslikke meetmeid maksustamise vältimisega ja maksudest kõrvalehoidumisega võitlemiseks. Sellest ei saa kasu mitte ainult riigikassad, vaid ka ettevõtted, kes kannatavad ebaausa konkurentsi tõttu, sest nad ei soovi vältimisskeemide loomises osaleda. Lisaks maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise meetmetele käsitleb käesolev ratsionaliseerimisettepanek ka mõningaid meetmeid, mille eesmärgiks on käibemaksustamise lihtsustamine teatavates olukordades, kui maksukohustuslased on finantsraskustes. Ratsionaliseerimisettepanek ei mõjuta siiski erimeetmeid, mis on mõeldud kohaldamiseks üksikus liikmesriigis mõnes konkreetses olukorras, ega liikmesriikide õigust ka edaspidi kuuenda direktiivi artikli 27 alusel erandeid taotleda, kui see on õigustatud.

Ettepanek käsitleb seega muudatuste tegemist valdkondades, kus leidub tõendeid raskustest kuuenda direktiivi kohaldamisel ning kus saab selgelt osutada vajadusele võimaldada üldist mõõdukat paindlikkust. Sarnaselt eranditega, millest need tulenevad, kujutavad siinkirjeldatud meetmed endast alternatiivi tavareeglitele ning ainsaks eesmärgiks nende laiendamisel kõikidele liikmesriikidele on võitlus maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumisega või maksustamise lihtsustamine. Samuti on komisjon seisukohal, et mõnes valdkonnas, näiteks seoses jäätmete ja jääkide maksustamisega, tuleks eelistada ja kohasemaks pidada järjepidevust, mida pakuks muudetud kuues direktiiv, ning vältida liigset sõltuvust ajutistest eranditest. Kavandatavad muudatused kujutavad endast suurel määral lihtsalt nende õiguste kodifitseerimist, mida artikli 27 kohane erand niigi võimaldaks, ja kavandatavad alternatiivmenetlused alluksid samadele piirangutele. Lisaks sellele hõlmab ettepanek kahes valdkonnas siiski ka direktiivist endast (mitte eranditest) tuleneva meetme laiendamist; need meetmed on olnud liikmesriikidele abiks käibemaksu haldamisel.

Siinkirjeldatud meetmeid (nagu konkreetsetele probleemidele suunatud õigusnormidest tulebki eeldada) ei tule vaadelda kohustuslikena, vaid pigem liikmesriikidele pakutava võimalusena kasutada alternatiivset lähenemist. Liikmesriikidel ei ole seega kohustust neid reegleid vastu võtta, kui vastavas liikmesriigis ei ole selle järele vajadust. Lisaks – arvestades, et vältimisskeemid võivad vastumeetmetele reageerides võtta väga erinevaid vorme – võimaldab ettepanek liikmesriikidele vabadust meetmeid vastavalt konkreetse riigi olukorrale kohandada. Olles otsustanud uusi reegleid kohaldada, võivad liikmesriigid nende kohaldamist piirata viisil, mis vastaks kõige täpsemalt nende konkreetsetele maksustamise vältimise või maksustamisest kõrvalehoidumise probleemidele. See tähendab, et ettevõtteid ei karistata sobimatute reeglite kohustusliku kohaldamisega. Kohaldamine on valikuline, mõjutades maksudest vältijaid, kuid mitte ettevõtlust üldiselt. Komisjon usub, et selline lähenemisviis, millega määratakse kindlaks erandi piirid ja antakse vabadus reeglite kohaldamiseks nendes piirides, on kõige sobivam meetod üldiste probleemide lahendamiseks, mis nõuavad individuaalseid lahendusi.

Kuna ettepaneku üheks eesmärgiks on vähendada erandite arvu, eelkõige liikmesriikide vahelise kattumise korral, tunnistatakse kavandatava direktiiviga ka ametlikult kehtetuks mitu nõukogu otsust. Ehkki suur osa nendest otsustest on piiratud kohaldamisajaga ning aeguks varem või hiljem, on nende seas mõned, mis (mitmesugustel põhjustel) ei ole ajaliselt piiratud. Muudetud direktiiv 77/388/EMÜ annab õigusliku aluse meetmetele, mida praegu hõlmavad mainitud erandid, ja seega puudub vajadus õigusliku aluse dubleerimiseks, mis tekitaks segadust. Seetõttu tunnistatakse direktiivis sisalduvad erandid teatava aja möödudes kehtetuks, andes enne liikmesriikidele piisavalt aega vajalike muudatuste tegemiseks siseriiklikus õiguses. Kavandatav üheaastane tähtaeg võimaldab läbi viia ka näiteks vajalikke lisakonsultatsioone käibemaksukomiteega ja annab piisavalt aega vajalike siseriiklike muudatuste elluviimiseks.

Ratsionaliseerimisvõimalust kasutatakse ka selleks, et teha kindlaks need erandid, millest on direktiivi 77/388/EÜ artikli 27 lõike 5 alusel teatatud, kuid mida vastav liikmesriik enam ei kasuta, kuna need on aegunud või asendatud. Kuna need erandid enam ei kehti, pole vaja neid kavandatava õigusaktiga kehtetuks tunnistada.

Ratsionaliseerimise üks eesmärk on ka läbipaistvuse suurendamine. See protsess käivitati 2004. aasta algul artiklis 27 tehtud muudatustega, mida koondab endas direktiiv 2004/7/EÜ. Nende muudatustega tühistati säte, mis nägi ette, et kui nõukogu kahe kuu jooksul teatamisest arvates erandi suhtes vastuväiteid ei esitada, tähendab see vaikivat heakskiitu. Muudetud korra kohaselt tuleb komisjonil igale liikmesriigi esitatud erikohtlemise taotlusele vastata – esitades nõukogule ettepaneku, kui taotlus on vastuvõetav, või esitades nõukogule meetme tagasilükkamise põhjendused, kui taotlus ei ole vastuvõetav.

Sel eesmärgil on komisjon seoses käesoleva ettepanekuga avaldanud maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi veebilehel ka loendi kõigist kehtivatest meetmetest, milleks on artikli 27 lõigete 1–4 alusel luba antud või millest on artikli 27 lõike 5 alusel teatatud.

Ülevaade direktiivi sätetest

Artikli 1 lõige 1: ühe maksukohustuslasena käsitamine; artikli 1 lõige 2: äriühingute üleandmine

Artikli 1 lõigetega 1 ja 2 teeb komisjon ettepaneku muudatusteks, mis ei tulene küll kehtivatest eranditest, kuid mis tugevdaksid valdkondi, mida liikmesriikide arvates saab käibemaksu vältimiseks ära kasutada. Nii ühe maksukohustuslasena käsitamise (kuuenda direktiivi artikli 4 lõige 4) kui äriühingute üleandmise (artikli 5 lõige 8) puhul võimaldab ettepanek liikmesriikidel võtta meetmeid eesmärgiga tagada, et reeglite kohaldamisega ei kaasneks ebaõiglust, mis võiks asjaomastele isikutele põhjendamatult kasu või kahju tuua. Juba praegu saavad liikmesriigid omal äranägemisel määrata kindlaks olukorrad nimetatud reeglite kohaldamiseks. Uus reegel, mida vastavalt artikli 20 lõikele 6 juba kohaldatakse kapitalikaupade suhtes, aitaks liikmesriikidel vältida reeglite kohaldamisest tulenevaid ebaõiglasi tagajärgi.

Artikli 1 lõike 3 punkt a: väljajätmine

Artikliga jäetakse lihtsalt välja kuuenda direktiivi „turuväärtuse“ definitsioon, mis puudutab ainult artikli 11 A osa lõike 1 punkti d. Kavandatava direktiivi artikli 1 lõike 3 punktis b esitatakse muudetud definitsioon, mis lisatakse artikli 11 A osasse uue lõike 8 all.

Artikli 1 lõike 3 punkt b: uus lõige 5 – investeeringukuld

Mitu liikmesriiki kohaldavad juba artikli 27 alusel erimeedet, et võidelda skeemiga, mis võimaldab vältida käibemaksu maksmist maksustamata investeeringukullalt, mida kasutatakse toormaterjalina tarbekaupade valmistamisel. Tehakse ettepanek anda kuuenda käibemaksudirektiiviga kõigile liikmesriikidele võimalus seda meedet kohaldada. Ettepaneku artikli 1 lõike 3 punktis b esitatakse valikuliselt kohaldatav reegel, mis tuleneb kehtivatest eranditest ja mis lisatakse kuuenda direktiivi artikli 11 A osale uue lõikena 5.

Investeeringukuld kangide või tahvlite kujul, mille puhtusaste vastab kullaturgude standardile, või õiguslikele kriteeriumidele vastavate kuldmüntide kujul on käibemaksust vabastatud. Kui kulda müüakse kujul, mis ei vasta enam investeeringukulla kriteeriumidele, tuleb tarne maksustada käibemaksuga. Nii on see näiteks juhul, kui kullakang töödeldakse eheteks. Maksusummat saab minimeerida, kui töötlemisel kasutatakse kliendi enda investeeringukulda, kuna tarne koosneb siis ainult kulla töötlemise teenusest. Kuna tarnes ei kajastu maksuvaba kulla väärtus, jääb käibemaks kullalt maksmata, ehkki see on kaotanud investeeringukulla staatuse ja ei ole enam käibemaksust vabastatud. Selle väärtoimimisega püütaksegi kehtivate erandite abil võidelda. Kulla väärtus ei kajastu kaubatarnes ka juhul, kui investeeringukulla annab klient ja juveliir töötleb selle esemeks, mis sisaldab ka juveliiri enda kaupa. Artiklis nõutakse, et maksuvaba kulla töötlejad peavad maksma käibemaksu kulla väärtuselt, kui kuld ei vasta enam investeeringukulla kriteeriumidele.

Artikli 1 lõike 3 punkt b: uued lõiked 6–8 – tarnete hindamine

Tarnete hindamine on üks valdkondi, mida saab ära kasutada käibemaksu vältimiseks, kuna see mõjutab otseselt maksu suurust. Kuuenda direktiivi artikli 11 A osasse lisatava uue lõikega 6, mis on esitatud artikli 1 lõike 3 punktis b, kehtestatakse valikuliselt kohaldatav reegel, mis võimaldab liikmesriikidel teatavaid tarneid ümber hinnata.

Kuna kuuenda direktiivi artikliga 11 kehtestatud hindamiseeskiri on selge ja kujutab endast käibemaksustamise alustala, tuleb iga kõrvalekaldumine sellest hoolikalt piiritleda. Eelkõige juhinduvad sellealased ettepanekud põhimõttest, et maksuhaldusasutuste sekkumine tarne maksustatava väärtuse kindlaksmääramisse ei tohi muutuda tavaks, vaid seda võib teha ainult kindlates olukordades ja isegi siis ainult erijuhtudel. Seepärast lubatakse nimetatud artiklis ümberhindamist ainult maksude vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise tõkestamiseks ning alles siis, kui on täidetud ka mitmed muud tingimused. Reeglit võib kohaldada ainult juhul, kui tehingu osapooled on omavahel seotud ning tarne väärtuse erinevus turuväärtusest tuleneb nendevahelisest seosest ja mitte ilmsetest ärilistest põhjustest. Lisaks lubatakse tarne ümberhindamist ainult kolmel juhul: (alahindamise korral) siis, kui käibemaks on arvestatud ja tarne saajal ei ole õigust käibemaksu täielikult maha arvata; või (ülehindamise korral) kui käibemaks on arvestatud ja tarnijal ei ole õigust käibemaksu täielikult maha arvata. Kui käibemaksu arvestatud ei ole, kohaldatakse ümberhindamist ainult siis, kui käibemaksust osaliselt vabastatud isik on maksuvaba tarne liiga madalalt hinnanud. Reeglit ei saa kohaldada, kui turuväärtuse ja tarne väärtuse vahe ei ole märkimisväärne või kui saab näidata, et tarnet pakutakse samadel tingimustel ka teistele, keda ei saa määratleda kui seotud isikuid.

Ümberhindamismeetme kohaldamisala on seega piiratud. Nähakse ette, et seda ei kasutata seoses igapäevaste tavatehingutega, vaid kohaldatakse ainult väga väikese arvu teatavate kategooriate ja teatavates oludes tehtud tehingute suhtes. Kriteeriumid, mida seejuures tuleb täita, tähendavad ka, et ümberhindamist ei kohaldata selliste tehingute suhtes nagu kaupade või teenuste tarnimine omahinnast odavamalt müügitoetuse eesmärkidel, praak- või kahjustatud toodete soodushinnaga müük või tühjendusmüük nt teatavat liiki mudelite tootmise lõpetamisel või hooaja lõpul.

Meetme eesmärgiks on võidelda maksustamise vältimisega juhul, kui maksustatav kaup tarnitakse odava hinnaga ostjale, kes ei saa käibemaksu tervikuna maha arvata, ja väiksem maksusumma toob seega kaasa maksutulu tõelise ja kestva vähenemise. Väärtus on hinnatud nii madalaks ainult seetõttu, et tarnija ja ostja on omavahel seotud. Reegli kohaldamiseks peavad liikmesriigid määratlema asjakohased seosed osapoolte vahel. Määratlemine peab toimuma käesolevas direktiivis sätestatud kategooriate piires.

Ülehinnatud tarnetega seotud reegel on samuti suunatud ettevõtetele, millel ei ole käibemaksu täieliku mahaarvamise õigust ja mis paisutavad üle oma maksustatavaid tarneid nendega seotud täielikult maksustatavale ettevõttele. Tarne saaja saab sisendkäibemaksu täielikult tagasi, kuid väärtust suurendades on tarnijal võimalik maksustatavate ja maksuvabade tarnete väärtuse tasakaalu muutes mahaarvatava käibemaksu osakaalu kunstlikult suurendada. Sama tulemuseni jõuavad ettevõtted ka maksuvaba tarne väärtust vähendades, mis vähendaks maksuvaba käivet maksustatavate tarnete suhtes ja suurendaks maksutagastuse määra.

Vastavalt käesolevale ettepanekule tuleks ümberhindamist kohaldada ainult siis, kui tarne väärtuse muutumisega kaasneb otsene maksutulu kaotus kas tagastusmäära suurendamise või tagastamatu maksu vähendamise teel. Kui kaupa tarnib üks täielikult maksustatav isik teisele täielikult maksustatavale isikule, ei tohiks tehinguga kaasneda maksutulu kaotust, sest tarne käibemaksu saab lihtsalt tagasi nõuda ning väärtuse määramine ei mõjuta tarnijale tagastatava käibemaksu määra. Seetõttu ei saa selliste tarnete suhtes uusi alternatiivseid reegleid kohaldada. Seda nõuab ka asjaolu, et valikuliselt kohaldatavad reeglid kujutavad endast siiski erandit tavareeglitest, mis (kooskõlas Euroopa Kohtu otsustega) peaks rangelt piirduma kirjeldatud probleemi lahendamisega.

Tuleks täheldada, et kuna ettepanekuga muudetakse kuuenda direktiivi artikli 11 A osa, milles vastavalt artiklile 28e määratletakse ühendusesiseste tarnete väärtuse hindamise menetlus, kohaldatakse reeglit nii ühendusesiseste soetuste kui ka ühe liikmesriigi piires toimuvate tarnete suhtes.

Ettepanek võimaldab tarneid ümber hinnata, lähtudes turuväärtusest. Kuuenda direktiivi artikli 11 A osasse kavandatava uue lõikega 8 asendatakse artikli 11 A osa lõike 1 punktis d esitatud „turuväärtuse“ definitsioon kohandatud definitsiooniga, võttes arvesse eelmainitud muudatust. Komisjon leiab, et kahest ümberhindamise võimalusest – turuväärtuse või omahinna alusel – on kohasem see, mis põhineb turuväärtusel. Omahind võimaldaks liikmesriikidel neutraliseerida ainult madala hinna tõttu kantud maksukahju, samas kui turuhind annaks maksuhalduritele ka võimaluse teataval määral kaitsta lisandunud väärtuselt makstavat maksu. Ei turuväärtuse ega omahinna arvutamine pole iga tarne puhul lihtne, kuid turuväärtus annab liikmesriikidele kõige suurema tegevusulatuse, et nõuda sisse summa, mis vastaks enam-vähem tasumisele kuuluva maksu suurusele. Maksumaksja kaitseks kinnitatakse ettepanekus veel kord, et turuväärtus võib olla tarne tootmishinnast madalam, kuid märgitakse samas, et turuväärtus peaks üldjuhul vastama vähemalt omahinnale.

Kirjeldatud meetme kasutuselevõtmise ja selle suhtes kohaldatavate õigusaktide ja eeskirjade osas tuleb konsulteerida kuuenda direktiivi artikli 29 alusel moodustatud käibemaksukomiteega. See aitab tagada, et kõik liikmesriigid, kes soovivad meedet kohaldada, tõlgendavad õigusakti ühtsel viisil. Sellest konsulteerimisnõudest tulenevalt peavad liikmesriigid, kellele praegu on antud kehtiv erand, mida uus reegel hõlmab, ühenduse õigusliku aluse muutudes uuesti teatama oma siseriiklike õigusaktide üksikasjadest.

Artikli 1 lõiked 4 ja 5: muudetud viited

Mõlemas lõikes muudetakse artiklile 21 osutavaid viiteid kuuenda käibemaksudirektiivi artiklites 17 ja 18. Muudatused on seotud käesoleva direktiivi artikli 1 lõikega 7 kuuenda käibemaksudirektiivi artikli 21 lõikele 2 lisatud uue valikuliselt kohaldatava pöördmaksustamise reegliga.

Artikli 1 lõige 6: kapitalikaubad

Kuuenda käibemaksudirektiivi artikli 20 lõigetega 2 ja 3 sätestatakse teatavad eeskirjad sisendkäibemaksu mahaarvamise korrigeerimise kohta kapitalikaupade puhul. Artikli 20 lõikega 4 nähakse ette, et liikmesriigid võivad määratleda kapitalikaupade mõiste.

Ehkki tundub loogilisena, et teatavat väärtust ületavaid teenuseid, mida ettevõte kasutab pikema aja jooksul, vaadeldakse sarnaselt kaupadega, ei ole seda direktiivis praegusel kujul selgelt väljendatud. Selle tulemusena ei ole mõned liikmesriigid artikli 20 lõikeid 2 ja 3 teenuste suhtes kohaldanud, ehkki komisjon on teadlik sellest, et selline lähenemine on loonud võimalusi maksustamise vältimiseks. Artikli 1 lõikes 6 kavandatava muudatuse eesmärgiks on selgitada, et kuuenda direktiivi artiklis 20 mainitud mahaarvamise korrigeerimist kapitalikaupade puhul saab kohaldada samaväärselt ka teenuste suhtes, kui need on oma olemuselt kapitalikaupade sarnased ja neid sellisena käsitatakse.

Artikli 1 lõige 7: pöördmaksustamine

Artikli 1 lõikes 7 laiendatakse valikuliselt kohaldatavat pöördmaksustamise süsteemi teatavate maksukohustuslastele tarnitavate kaupade ja teenuste osas. See puudutab teatavaid majandussektoreid, mille kaitsmine on liikmesriikidel osutunud eriti raskeks, näiteks tööstusharu olemuse või struktuuri tõttu. Paljudel juhtudel vähendavad maksutulu oluliselt maksukohustuslased, kes esitavad tarnete eest arve ja kaovad siis, jättes käibemaksu arvel arvestamata, kuna aga kauba saaja kasutab oma seaduslikku mahaarvamisõigust.

Sellisteks valdkondadeks on hoonetega seotud teenused (ehitus-, remondi-, puhastus- ja lammutusteenused), ehitusteenustega seotud personaliteenused, maksustatud maa ja hooned, mille suhtes on kasutatud maksustamisvõimalust; jäätmete, jääkide ja ringlussevõetava materjali tarned, mõned nende töötlemisel saadud tooted ja mõned töötlemisteenused. Termini „jäätmed“ sisu on määratletud uues lisas, mis sisaldab kehtivate erandite loendit. Ehkki mõnedele liikmesriikidele on praegu erandina antud õigus kohaldada jäätmetarnete suhtes maksuvabastust, pakub pöördmaksustamine võimalust maksu sisse nõuda; süsteemi on lihtne hallata; riikides, kus see on juba kasutusele võetud, on see osutunud töökindlaks ja see võimaldab tagada, et müüja tagastamatu maksu kaudu ei kantaks varjatud maksu üle ostjale. Lisaks ei oleks uus maksuvabastus, isegi kui seda kohaldatakse vabatahtlikult, kooskõlas üldise vajadusega maksuvabastuste laiendamist piirata.

Lisaks on mõnedel liikmesriikidel erand, mis aitab ära hoida maksukahjusid järgmisel kolmel juhul: kinnisvara müük sundlikvideerimise käigus, kui on kohaldatud artikli 13 C osas sätestatud maksustamisvõimalust, tagatiskaupade müük ning kaupade tarnimine pärast omandiõiguse loovutamist tsessionaarile, kes on kasutanud oma õigust. Kõigil kolmel juhul on tarnijaks harilikult finantsraskustes olev müüja, kes ei suuda tasuda oma võlgu, sealhulgas ka täita oma kohustusi maksuhaldurite ees. Tulemuseks on, et maksu vaadeldakse müügituluna ja võlausaldaja jätab selle maksukohustuslase võlgade katteks endale või (kui maks maksukohustuslaseni jõuab) kaob maksukohustuslane, jättes maksu maksuhalduritele maksmata. Artikli 1 lõikega 7 pannakse vastutus selliste tarnete käibemaksu tasumise ja arvestuse eest sellises olukorras tarne saajaks olevatele maksukohustuslastele. See aitab süsteemi lihtsustada ja tõhustada, mõjutamata kliendi maksukoormust ja suurendades seadusandlusest tulenevaid kulutusi vaid minimaalselt.

Teises lõigus määratakse kindlaks valdkonnad, milles liikmesriigid võivad oma äranägemisel (pärast esimeses lõigus mainitud konsulteerimist) kohaldada piiravaid meetmeid, ja samuti nende meetmete olemus.

Artikli 1 lõige 8: uus lisa

Artikli 1 lõikega 8 lisatavas lisas määratakse kindlaks pöördmaksustamisele kuuluvate jäätmete liigid ja esinemisvorm.

Artikkel 2: kehtetukstunnistamine

Artiklis sätestatakse, et nõukogu otsused, mis on tehtud artikli 27 lõike 1 ja artikli 27 lõike 4 alusel (enne direktiivist 2004/7/EÜ tulenevaid muutusi), tunnistatakse kehtetuks, kui nende sisu jääb kavandatava direktiivi reguleerimisalasse.

Kehtetukstunnistamise kuupäev määratakse nii, et nendele liikmesriikidele, kes seda vajavad, jääks aastane periood õigusaktide muutmiseks, tulenevalt õigusliku aluse muutumisest ja sisulistest muudatustest siseriiklikes meetmetes. Sellega antakse aega ka vajalikeks konsultatsioonideks käibemaksukomiteega.

Käesoleva seletuskirja I lisas esitatakse loend artikli 27 lõigetel 1 ja 4 põhinevatest otsustest, mis komisjoni arvates jäävad kavandatava direktiivi artikli 2 reguleerimisalasse. II lisas loetletakse otsused, mis komisjoni arvates on sisuliselt ettepanekuga hõlmatud, kuid mida ei ole vaja kehtetuks tunnistada, sest otsused aeguvad lepingus sätestatud konkreetsel kuupäeval või alternatiivsete reeglite jõustumisel, sõltuvalt sellest, kumb on varasem. Komisjon teeb ettepaneku meetmete kohta, millega tagatakse, et juhtudel, mille puhul nõutakse artikli 29 kohaseid konsultatsioone, jäävad viimati nimetatud kategooriasse kuuluvad erandid kehtima ka pärast kavandatava direktiivi jõustumist. Viited esitatakse esialgsetele otsustele, mitte hilisematele uuendustele.

Seletuskirja III lisas esitatakse loend eranditest, millest on komisjonile artikli 27 lõike 5 alusel teatatud, kuid mille suhtes liikmesriigid on komisjoni teavitanud sellest, et neid enam ei kohaldata. Komisjoni arvates ei ole neid erandeid vaja ametlikult kehtetuks tunnistada, aga läbipaistvuse huvides on need siiski siin ära toodud.

Artikkel 3: rakendamine, teatamine ja viited

Artiklil 3 on kaks eesmärki. Lõikes 1 esitatakse tähtaeg, mille jooksul liikmesriikidel tuleb siseriiklikke õigusnorme muuta, et jõustada direktiivi kohustuslikud osad. Väljendi „täitmiseks vajalik“ all mõeldakse seda, et kui liikmesriik ei soovi mõnd direktiiviga pakutavat võimalust kasutada, ei ole siseriiklike õigusaktide vastuvõtmiseks vajadust. Kui aga kavandatav direktiiv kehtivaid võimalusi muudab (nt direktiivi 77/388 artikli 4 lõikes 4 pakutud ühe maksukohustuslasena käsitamise võimalust) ja kui liikmesriik on neid võimalusi juba kasutanud, tuleb liikmesriigil muudatused rakendada. Kui liikmesriik mõnd võimalust praegu ei kasuta, ei mõjuta see teda seni, kuni see võimalus kasutusele võetakse.

Teises lõigus ja lõikes 2 sätestatakse, et liikmesriigid, kes käesoleva direktiivi kohaselt õigusakte vastu võtavad, peavad komisjoni sellest teavitama, ja et õigusaktide avaldamisel või nende tekstis tuleb osutada käesolevale direktiivile.

Artikkel 4: jõustumine ja artikkel 5: adressaadid

Ei vaja selgitusi.

I LISA

Loend artikli 27 kohastest otsustest, mis on komisjoni arvates käesoleva ettepanekuga hõlmatud ja mis seetõttu direktiiviga kehtetuks tunnistatakse

Nõukogu 1979. aasta avaldamata otsus teatavate seotud isikute tarnitud kaupade või teenuste hindamise kohta, mis võeti vastu Saksamaa Liitvabariigi taotlusel.

Nõukogu otsus, mis loetakse vastuvõetuks 11. aprillil 1987 ja millega lubatakse Ühendkuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleerivate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 11.[4]

Nõukogu 19. juuli 1988. aasta otsus 88/498/EMÜ, millega lubatakse Madalmaade Kuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artikli 21 lõike 1 punktist a.[5]

Nõukogu otsus, mis loetakse vastuvõetuks 18. veebruaril 1997 kooskõlas direktiivi 77/388/EMÜ 17. mai 1977. aasta versiooni artikli 27 lõikes 4 sätestatud menetlusega ning millega lubatakse Prantsuse Vabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklitest 2 ja 10. Liikmesriikidele teatati taotlusest 18. detsembril 1996.

Nõukogu 19. detsembri 1997. aasta otsus 98/23/EMÜ, millega lubatakse Ühendkuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artikli 28e lõikest 1.[6]

Nõukogu 4. juuni 2002. aasta otsus 2002/439/EÜ, millega lubatakse Saksamaa Liitvabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 21.[7]

Nõukogu 5. novembri 2002. aasta otsus 2002/880/EÜ, millega lubatakse Austria Vabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 21.[8]

Nõukogu 30. märtsi 2004. aasta otsus 2002/290/EÜ, millega lubatakse Saksamaa Liitvabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 21.[9]

Nõukogu 21. oktoobri 2004. aasta otsus 2004/736/EÜ, millega lubatakse Ühendkuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 11.[10]

Nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsus 2004/758/EÜ, millega lubatakse Austria Vabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 21.[11]

II LISA

Loend artikli 27 kohastest otsustest, mis on komisjoni arvates käesoleva ettepanekuga hõlmatud, kuid mida ei ole vaja kehtetuks tunnistada

Nõukogu 16. veebruari 1998. aasta otsus 98/161/EÜ, millega lubatakse Madalmaade Kuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklitest 2 ja 28a lõikest 1.[12]

Nõukogu 20. märtsi 2000. aasta otsus 2000/256, millega lubatakse Madalmaade Kuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 11.[13]

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta otsus 2000/746/EÜ, millega lubatakse Prantsuse Vabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 11. [14]

Nõukogu 6. novembri 2001. aasta otsus 2001/865/EÜ, millega lubatakse Hispaania Kuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 11.[15]

Nõukogu 12. juuli 2002. aasta otsus 2002/736/EÜ, millega lubatakse Kreeka Vabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklitest 2 ja 28a.[16]

Nõukogu 26. veebruari 2004. aasta otsus 2004/228/EÜ, millega lubatakse Hispaania Kuningriigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 21.[17]

Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta otsus 2004/295/EÜ, millega lubatakse Itaalia Vabariigil kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 21.[18]

III LISA

Loend artikli 27 lõike 5 kohastest teatistest, mida asjaomane liikmesriik peab tarbetuks ning mida komisjon loeb seetõttu kehtetuks.

1) Prantsuse Vabariigi teatised seoses

- artiklitega 2 ja 21 ning mittemaksukohustuslastelt tehtud ostude maksustamisega;

- artikliga 11 ning maksustavate summade ülempiiri kindlaksmääramisega hinnaliste hobuste impordi ja tarnete puhul

- artikliga 11 ning tehingute kogusumma maksustamisega, kui tooteid tarnivad mittemaksukohustuslased

2) Saksamaa Liitvabariigi teatised seoses

- artikliga 10 ning maksu peatamisega teatavate tarnete puhul pärast importimist

- artikliga 17 ning käibemaksu kindlas summas mahaarvamisega reisikuludelt

3) Luksemburgi Suurhertsogiriigi teatised seoses

- artikliga 9 ning vedude käsitamisega

- artikli 11 C osaga ning väärtuste konverteerimisega Luksemburgi frankidesse kuu keskmise kursiga

- artikli 13 A osaga ning selliste tegevuste vabastamisega maksustamisest, mida mittetulundusühingud teostavad oma liikmete huvides liikmemaksu eest,

- artikliga 21 ning maksuesindaja määramisega, et see arvestaks käibemaksu kaupade ja teenuste selliste tarnijate käibelt, kes ei asu Luksemburgis

4) Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi teatised seoses

- artiklitega 6, 11, 13 ning erikorraga, mida kohaldatakse maksustatava summa suhtes pikkade hotellis viibimiste puhul

- artikliga 11 ning kosmeetikamüügi vahendajate käsitamisega

- artikliga 11 ning soodushinnaga markide suhtes kohaldatava korraga

2005/0019 (CNS)

Ettepanek

NÕUKOGU DIREKTIIV

millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ teatavate meetmete osas, mille eesmärgiks on lihtsustada käibemaksustamise menetlust ja aidata ära hoida maksudest kõrvalehoidumist või maksustamise vältimist, ning millega tunnistatakse kehtetuks teatavad erandeid lubavad otsused

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 93,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,[19]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,[20]

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[21]

ning arvestades järgmist:

Maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise tõkestamiseks ning käibemaksustamise korra lihtsustamiseks tuleks teatavaid erandeid, mida üksikud liikmesriigid on taotlenud ja mis neile on antud ning mis puudutavad sarnaseid probleeme, võimaldada kõigile liikmesriikidele, lisades need nõukogu 17. mai 1977. aasta direktiivi kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas.[22] Need meetmed peavad olema vastavuses probleemi tõsidusega ning piirduma probleemi ulatusega. Kuna liikmesriikide vajadused on erinevad, tuleb kõnealused reeglid lisada mainitud õigusakti viisil, mis annab kõikidele liikmesriikidele võimaluse neid kohaldada ainult siis ja sel määral, mil selleks vajadus tekib.

Liikmesriikidele tuleb anda võimalus võtta meetmeid, mis aitaksid tagada, et maksukohustuslasega ja tegutsevate äriühingute üleandmisega seotud soodustusi, mis on sätestatud direktiiviga 77/388/EMÜ äritegevuse huvides, ei kasutataks ära maksustamise vältimiseks.

Teatavatel piiratud asjaoludel peaks liikmesriikidel olema võimalik sekkuda tarnete väärtuse kindlaksmääramisse, et ära hoida maksukahju, mis tuleneb seotud isikute kasutamisest maksusoodustuste saamiseks.

Liikmesriikidel peaks olema võimalik arvestada tehingu maksustatava summa sisse valmistoote saamiseks kasutatud investeeringukulla väärtus, kui kuld töötlemise käigus kaotab investeeringukulla staatuse.

Tuleks sõnaselgelt sätestada, et skeemi, mis võimaldab kapitalikaupade puhul mahaarvamisi vara kasutusaja jooksul korrigeerida, lähtudes selle tegelikust kasutusest, võib laiendada ka teatavatele kapitalikaupadele sarnanevatele teenustele.

Liikmesriikidel peaks olema võimalik teatavatel juhtudel panna vastutus käibemaksu maksmise ja arvestamise eest tarne saajale. See aitaks liikmesriikidel võidelda maksudest kõrvalehoidumisega ja maksukahjudega teatavates kindlaksmääratud sektorites ja teatavat liiki tehingute puhul.

Seepärast tuleks direktiivi 77/388/EMÜ vastavalt muuta.

Eeltoodust tulenevalt tuleb teatavad nõukogu otsused, millega direktiivi 77/388/EMÜ artikli 27 kohaselt lubatakse individuaalseid erandeid, kehtetuks tunnistada, et liikmesriikidel ei oleks võimalik kasutada mainitud artikli alusel antud erandeid, kui need on hõlmatud käesoleva direktiiviga sätestatud meetmetega.

Teatavate liikmesriikidele kohaldamis- ja rakendamisvabadust andvate meetmete ühetaoliseks kohaldamiseks tuleb nende kasutuselevõtmisel konsulteerida direktiivi 77/388/EMÜ artikli 29 kohaselt asutatud käibemaksu nõuandekomiteega.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 77/388/EMÜ muudetakse järgmiselt:

(1) Artikli 4 lõikele 4 lisatakse järgmine lõik:

„Kui liikmesriik kasutab teises lõigus ette nähtud võimalust, peab ta tagama, et selle võimaluse rakendamisega ei kaasne maksukohustuslastele põhjendamatut kasu ega põhjendamatut kahju.“

(2) Artikli 5 lõike 8 teine lause asendatakse järgmisega:

Vajaduse korral võivad liikmesriigid võtta vajalikke meetmeid konkurentsi moonutamise vältimiseks juhtudel, mille puhul saajale maksukohustus täies ulatuses ei laiene. Liikmesriigid tagavad, et sellega ei kaasne põhjendamatut kasu ega põhjendamatut kahju."

(3) Artikli 11 A osa muudetakse järgmiselt:

a) Lõike 1 punkti d teine lõik jäetakse välja.

b) Lisatakse lõiked 5, 6, 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„5. „Kui kaupade või teenuste tarne sisaldab maksuvaba investeeringukulla (artikli 26b A osa tähenduses) töötlemist sellisel määral, mil seda ei saa enam investeeringukullaks pidada, võivad liikmesriigid ette näha, et maksustatava summa hulka arvestatakse lõpptootes sisalduva kulla väärtus, mis arvutatakse investeeringukulla kehtiva turuväärtuse alusel.

6. Liikmesriigid võivad pärast artiklis 29 ette nähtud konsultatsioone sätestada, et kaupade või teenuste tarne maksustatav summa vastab turuväärtusele, järgmistel juhtudel:

a) kui tarne eest makstud tasu on turuväärtusest oluliselt madalam ning tarne saajal ei ole artikli 17 alusel täielikku mahaarvamisõigust;

b) kui tarne eest makstud tasu on turuväärtusest oluliselt madalam, tarnijal ei ole artikli 17 alusel täielikku mahaarvamisõigust ja tarne suhtes kohaldatakse artikli 13 kohaselt maksuvabastust;

c) kui tarne eest makstud tasu on turuväärtusest oluliselt kõrgem ning tarnijal ei ole artikli 17 alusel täielikku mahaarvamisõigust.

Seda võimalust kohaldatakse ainult maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tõkestamiseks ning juhul, kui hinda, millel maksustamine muul juhul põhineks, on mõjutanud liikmesriigi määratletud perekondlikud, organisatsioonisisesest hierarhiast tulenevad, omandi-, rahalised või õiguslikud suhted. Õiguslikud suhted hõlmavad ka tööandja ja töötaja suhet.

7. Lõikega 6 ette nähtud võimalust ei kohaldata kummalgi järgmistest juhtudest:

a) kui tarnija saab kaupade või teenuste eest küsitud tasu põhjendada äriliste kaalutlustega;

b) kui saab tõendada, et sarnast tasu oleks küsitud ka isikult, kes ei ole tarnijaga seotud lõike 6 teises lõigus osutatud suhete kaudu.

8. Käesolevas direktiivis tähendab „turuväärtus“ kogusummat, mis kliendil tuleks liikmesriigis, milles tarne maksustamisele kuulub, kõnealuste kaupade või teenuste eest tasuda sõltumatule tarnijale ausa konkurentsi tingimustes samal turustusetapil ja samal ajal, mil tarne aset leiab. Turuväärtus ei ole väiksem kui tarnijal tarne tootmiseks kulunud summa, välja arvatud juhul, kui turutingimused seda õigustavad.“

(4) Artikli 17 lõiget 4 (artikli 28f lõikes 1 esitatud kujul) muudetakse järgmiselt:

a) teise lõigu punktis a asendatakse sõnad „artikli 21 lõike 1 punktid a ja c“ vastavas käändes sõnadega „artikli 21 lõike 1 punkt a, lõike 1 punkt c või lõike 2 punkt c“ vastavas käändes;

b) teise lõigu punktis b asendatakse sõnad „artikli 21 lõike 1 punkt a“ vastavas käändes sõnadega „artikli 21 lõike 1 punkt a või lõike 2 punkt c“ vastavas käändes.

(5) Artikli 18 lõike 1 punktis d (artikli 28f lõikes 2 esitatud kujul) asendatakse sõnad „artikli 21 lõige 1“ vastavas käändes sõnadega „artikli 21 lõige 1 või artikli 21 lõike 2 punkt c“ vastavas käändes.

(6) Artikli 20 lõikele 4 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid võivad kohaldada lõikeid 2 ja 3 ka teenuste puhul, mis sarnanevad oma olemuselt kapitalikaupadele, sealhulgas juhtudel, kui selliseid teenuseid ei vaadelda jooksvate kuludena, vaid kestva arvestusliku väärtusega investeeringutena.“

(7) Artikli 21 lõikele 2 (artiklis 28g esitatud kujul) lisatakse punkt c järgmises sõnastuses:

„(c) järgmiste tarnete puhul võivad liikmesriigid pärast artiklis 29 ette nähtud konsultatsioone sätestada, et maksu tasumise eest vastutab tarne saajaks olev maksukohustuslane:

i) kinnisvara ehitus-, remondi-, puhastus-, hooldus-, ümberehitus- ja lammutusteenused;

ii) punktis i loetletud tegevusega seotud personaliteenused;

iii) artikli 13 B osa punktides g ja h osutatud kinnisvaratarned, kui tarnija on valinud nimetatud artikli C osa punkti b kohase maksustamisvõimaluse;

iv) kasutatud materjali tarned, sellise kasutatud materjali tarned, mida samal kujul ei ole võimalik taaskasutada, jääkide, tööstuslike ja mittetööstuslike jäätmete, ringlussevõtmiseks sobivate jäätmete, osaliselt töödeldud jäätmete ja teatavate M lisas loetletud teenuste tarned;

v) selliste kaupade tarned, mida üks maksukohustuslane annab teisele tagatisena üle tagatise sissenõudmisel, kui ei toimu sundlikvideerimist;

vi) kinnisvara omanud ettevõtte sundlikvideerimisest tulenev kinnisvara müük, mille suhtes on kohaldatud maksustamisvõimalust kooskõlas artikli 13 C osaga;

vii) kaubatarned pärast omandiõiguse loovutamist oma õigust kasutanud tsessionaarile.

Liikmesriigid võivad täpsemalt määratleda punktiga i hõlmatud tarned ning tarnijate ja saajate kategooriad, kelle suhtes seda punkti kohaldatakse. Samuti võivad liikmesriigid piirata selle meetme kohaldamist mõne punktis iv ja M lisas loetletud tarnega.“

(8) M lisa esitatakse käesoleva direktiivi I lisas.

Artikkel 2

Kõik otsused, millega direktiivi 77/388/EMÜ artikli 27 alusel on antud käesoleva direktiivi sätetega hõlmatud erandeid, tunnistatakse alates [kuupäev – üks aasta pärast jõustumiskuupäeva] kehtetuks.

Artikkel 3

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt [ühe aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest]. Nad edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need õigusnormid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv jõustub […] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 5

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja

I LISA

„M lisa

Loend artikli 21 lõike 2 punkti c alapunktis iv osutatud kasutatud materjali tarnetest:

a) nii mustade kui värviliste metallide jäätmete, jääkide ning kasutatud materjalide, sealhulgas värviliste metallide töötlemisel, tootmisel või sulatamisel saadud pooltoodete tarned;

b) osaliselt töödeldud must- ja värviliste metallide tarned ja teatavad nendega seotud töötlemisteenused

c) must- ja värvilistest metallidest, nende sulamitest, räbust, tuhast, valtsimisjäätmetest ja metalle või nende sulameid sisaldavatest tööstusjääkidest koosnevate jääkide ja muu ringlussevõtmiseks sobiva materjali tarned ning nende toodete sorteerimise, lõikamise, tükeldamise ja pressimisega seotud teenused;

d) vanaraua, raualõikmete ja -jääkide, samuti klaasist, klaasikildudest, paberist, papist, kartongist, kaltsudest, luudest, nahast, komposiitnahast, pärgamendist, toornahast, kõõlustest, nöörist, paelast, köiest või trossist, kummist ja plastikust koosneva kasutatud ja ringlussevõtmiseks sobiva materjali tarned ja teatavad nendega seotud töötlemisteenused;

e) punktis d osutatud materjalide tarned pärast töötlemist, mis hõlmab puhastamist, lihvimist, sorteerimist, lõikamist või plokkideks valamist;

f) alusmaterjali töötlemisel saadud jääkide ja jäätmete tarned.“

[1] KOM(2000) 348 (lõplik).

[2] KOM(2003) 614 (lõplik).

[3] Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuues direktiiv 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem (ühtne maksubaas) (EÜT L 145, 13.6.1977, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2004/66/EÜ (ELT L 168, 1.5.2004, lk 35)).

[4] EÜT L 132, 21.5.1987, lk 22.

[5] EÜT L 269, 29.9.1988, lk 54.

[6] EÜT L 8, 14.1.1998, lk 24.

[7] EÜT L 151, 11.6.2002, lk 12.

[8] EÜT L 306, 8.11.2002, lk 24.

[9] ELT L 94, 31.3.2004, lk 59.

[10] ELT L 325, 28.10.2004, lk 58.

[11] ELT L 336, 12.11.2004, lk 38.

[12] EÜT L 53, 24.2.1998, lk 19.

[13] EÜT L 79, 30.3.2000, lk 36.

[14] EÜT L 302, 1.12.2000, lk 61.

[15] EÜT L 323, 7.12.2001, lk 24.

[16] EÜT L 233, 30.8.2002, lk 36.

[17] ELT L 70, 9.3.2004, lk 37.

[18] ELT L 97, 1.4.2004, lk 63.

[19] ELT C ..., ..., lk ....

[20] ELT C ..., ..., lk ....

[21] ELT C ..., ..., lk ....

22 EÜT L 145, 13.6.1977, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2004/66/EÜ (ELT L 168, 1.5.2004, lk 35).