[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 01.12.2005

KOM(2005) 615 lõplik

KOMISJONI TEATIS

ARUANNE KYOTO PROTOKOLLI ALUSEL SAAVUTATUD EDUSAMMUDE KOHTA(vastavalt ühenduse kasvuhoonegaaside heidete järelevalvet ja Kyoto protokolli rakendamise süsteemi käsitleva otsuse 280/2004/EÜ artikli 5 lõikele 3){SEK(2005) 1564}

Sisukord

1. Taust 3

2. ELi liikumine Kyoto eesmärkide suunas 3

3. Järeldus 7

4. Viited 7

1. TAUST

Aruanne saavutatud edusammude kohta on nõutav otsuse 280/2004/EÜ[[?]] (ühenduse kasvuhoonegaaside heidete järelevalve ja Kyoto protokolli rakendamise süsteemi kohta) artikli 5 lõike 3 alusel. Käesolev aruanne keskendub komisjoni poolt saavutatud edusammude tutvustamisele, võttes arvesse 15. juuniks 2005 liikmesriikide poolt esitatud ajakohastatud teavet.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC) on ülemaailmsete jõupingutuste alus võitluseks globaalse soojenemise vastu. Selle eesmärk on vältida „ohtlikust” inimtegevusest tulenevaid kliimasüsteemi häireid.

Kyoto protokoll on rahvusvaheline leping, mis toetub UNFCCCle. See seab tööstusriikidele õiguslikult siduvad eesmärgid vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid võrdlusaasta suhtes aastateks 2008–2012, arvutatuna nende aastate keskmisena. Neid viit aastat nimetatakse esimeseks kohustuste perioodiks. Tegelikkuses kaldutakse käimasolevates aruteludes viitama aastale 2010 kui nimetatud ajavahemiku keskpunktile.

Kyoto protokoll on paindlik selles suhtes, kuidas riigid võivad oma sihte saavutada. Näiteks võivad nad oma heiteid osaliselt hüvitada neeldajate abil, st suurendades metsade pindala, mis eemaldavad atmosfäärist süsinikdioksiidi. Samuti võivad riigid maksta välismaiste projektide eest, mille tulemusel vähendatakse kasvuhoonegaase ühisrakenduse või puhta arengu mehhanismi – paindlike mehhanismide – kaudu.

Kyoto protokolli kohaselt on EL kohustatud esimese kohustuste perioodi jooksul aastatel 2008–2012 vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid 8% võrra. See eesmärk on jagatud 15 riigi vahel, kes olid ELi liikmesriigid hetkel, mil EL protokolli vastavalt õiguslikult siduvale kohustusi jagavale lepingule 31. mail 2001 ratifitseeris [[?]]. Selles lepingus sätestatakse individuaalsed eesmärgid iga ELi 15 liikmesriigi heitkoguste suhtes vastavalt Kyoto protokolli artiklile 4, mis võimaldab riikidel sõlmida lepingu ühiseesmärgi kohta, mis võrdub osalevate riikide eesmärkide summaga.

Kümnest 1. mail 2004 ühinenud liikmesriigist kaheksal on Kyoto protokolli kohased individuaalsed 6–8% heitkoguste vähendamise eesmärgid, mida nad peavad järgima eraldi EL 15 kollektiivsest eemärgist 8%. Küpros ja Malta ei kuulu UNFCCC I lisas loetletud osalisriikide hulka ning seega puudub neil Kyoto protokollile vastav eesmärk.

2. ELI LIIKUMINE KYOTO EESMÄRKIDE SUUNAS

Euroopa Liit oma 25 liikmesriigiga teeb kliimamuutuse vastu võitlemisel märkimisväärseid jõupingutusi, ehkki ta vastutab üksnes 14% eest ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitest. Otsustav riiklik poliitika toetab Euroopa kliimamuutuste programmi raames sätestatud poliitiliste ja õiguslike meetmete tervikliku paketi abil ELi tasandil Euroopa Liidu kohustust olla juhtivaks eeskujuks.[[?]] Samuti on igal liikmesriigil terve rida täiendavaid riiklikke meetmeid, mida käsitletakse nende aruannetes.

Euroopa kliimamuutuste programm hõlmab mitmesuguseid majandussektoreid, määratledes kodumajapidamiste, tööstus-, kaubandus- ja transpordisektori jaoks sobiva strateegia. Tähtsaimate meetmete hulka kuuluvad:

- Kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem[[?]] ELi 25 liikmesriigi ligi 12 000 rajatisest pärineva süsinikdioksiidi heite piiramiseks.

- Siduv direktiiv,[[?]] millega muudetakse heitkogustega kauplemise direktiivi, et võimaldada liikmesriikidel lubada ettevõtjatel kasutada Kyoto mehhanismide kaudu omandatud krediite (tõendatud heitkoguste vähendamised ja heitkoguste vähendamise ühikud), et täita oma ELi heitkogustega kauplemise skeemi kohaseid kohustusi.

- Programm „Arukas energeetika – Euroopa”, [[?]][?] mis edendab säästvat arengut energeetika valdkonnas, innustades energiatõhususe parandamist, taastuvenergia tootmist, süsinikdioksiidi heidete vähendamist transpordisektoris ning taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe edendamist arengumaades.

- Taastuvat elektrienergiat käsitlev direktiiv,[[?]] mis sisaldab soovituslikku eesmärki suurendada EL 25 taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia osakaalu 2010. aastaks 21%ni (1997. aastal oli see 14%) ning konkreetseid soovituslikke eesmärke iga liikmesriigi jaoks.

- Biokütuste direktiiv,[[?]] mis sisaldab soovituslikku eesmärki, et 5,75% transpordikütustest oleksid biokütused.

- Ehitiste energiatõhususe direktiivis,[[?]] millega nõutakse, et liikmesriigid võtaksid vastu energiatõhususe standardid, on sätestatud ehitiste energiamärgistamine kogu ELis, millega kaasneb nõue hinnata taastuvenergia süsteemide paigaldamise võimalust teatavat suurust ületavatesse ehitistesse.

- Soojuse ja elektri koostootmise direktiiv,[[?]] mille eesmärk on edendada soojuse ja elektri koostootmise arendamist.

- Autotootjate liitude vabatahtlik kohustus[[?]] vähendada uute autode süsinikdioksiidi eraldumist 25% võrra aastateks 2008/2009 võrreldes aastaga 1995.

- Prügilate direktiiv,[[?]] mis vähendab prügilatesse saadetavate jäätmete hulka ning selle lagunemisega seotud metaani tootmist.

Ühenduse maksustamise raamistik, nõukogu direktiiv 2003/96/EÜ,[[?]] toetab täiendavalt mõnda eespool nimetatud direktiivi, ergutades energia tõhusamat kasutamist ja võimaldades süsinikdioksiidi heitkoguste maksustamise meetmete vastuvõtmist. Kuuenda ELi teadusuuringute ja tehnoloogia arengu raamprogrammiga (2002–2006)[[?]] uurimis- ja arendustegevuse vallas nähakse ette üle 3 miljardi euro uute energeetika-, transpordi- ja keskkonnaalaste tehnoloogiate arendamiseks ja tutvustamiseks.

Teiste oluliste meetmete hulka kuuluvad energiat tarbivate toodete direktiiv,[[?]] milles sätestatakse paljude energiat tarbivate toodete miinimumnõuded, ning lõppkasutuse tõhususe ja energiateenuste direktiiv.[[?]] Viimane direktiiv aitab kõrvaldada takistused energiatõhususe teelt, edendab energiateenuseid ja soodustab energiatõhususe programmide algatamist. Lisaks sellele on endiselt menetlemisel määrus fluoritud gaaside kohta ning direktiiv fluoritud gaaside kohta autode kliimaseadmetes.[[?]]

ELi kliimapoliitika ei lõpe aastal 2012. Paljudel ELi juba olemasolevatel poliitilistel suundadel on oluline mõju ka Kyoto protokolli esimese kohustuste perioodi järel. ELi kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem jätkub automaatselt pärast 2012. aastat. Euroopa kliimamuutuste programmi teine etapp käivitati oktoobris 2005 ning see hõlmab süsiniku sidumist ja ladustamist, maanteesõidukitelt pärinevat heidet, lennundust ning kliimamuutuse mõjuga kohanemise strateegiaid. Samuti uuritakse ELi rolli mõjutatavuse vähendamisel ja kohanemise edendamisel. Lisaks sellele nähakse ette täiendavad poliitilised algatused energiatõhususe ja taastuvenergia valdkonnas. Seitsmes teadusuuringute ja tehnoloogia arengu raamprogramm[[?]] koos kindlakskujunenud ja uute tehnoloogiaplatvormidega on samuti sinna suunatud ning annab vahendid pikaajaliseks üleminekuks süsinikdioksiidivabale majandusele (tõhusad taastuvad energiaallikad, vesinik ja kütuseelemendid, saastevabade fossiilkütuste energia põlvkond jne).

Samuti on Euroopa Komisjon võtnud vastu teatise, millega tuuakse esile 2012. aastale järgneva tegutsemisstrateegia põhielemendid[[?]]. Näidates ELi valmisolekut osaleda rahvusvahelise raamistiku 2012. aastale järgnevat edasist arengut käsitlevas riikidevahelises avatud dialoogis, on selles rõhutatud eduka ülemaailmse kliimapoliitika mitmeid võtmeelemente: riikide ja sektorite laiema osaluse vajadus, süsinikuvabade tehnoloogiate arendamine, turupõhiste vahendite jätkuv ja laiem kasutamine ning vajadus kohaneda kliimamuutuste vältimatute mõjudega. See poliitika saadab tugeva, pikaajalise signaali tööstusele, liikmesriikide valitsustele ja laiemale rahvusvahelisele üldsusele selle kohta, et EL on otsustanud võidelda kliimamuutuse vastu ning ootab kõikide oma institutsioonide, ettevõtete ja kodanike panust sellesse võitlusse.

Euroopa Komisjon on otsustanud rakendada neid meetmeid kliimamuutuse vastu võitlemisel, võttes samal ajal arvesse mõju ELi majandusarengule ja tema kodanike heaolule. Eelkõige kohustus komisjon 2005. aasta veebruari teatises „vaatama läbi edusammud ja uurima uusi meetmeid, et koostoimes Lissaboni strateegiaga süstemaatiliselt kasutada majanduslikult efektiivseid võimalusi heitkoguste vähendamiseks”.

Samuti töötab EL rahvusvaheliselt, et aidata riikidel väljaspool liitu vähendada oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Praegu töötab EL koos 140 riigiga kuues maailma piirkonnas, aidates neid taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe rakendamisel, et parandada elukvaliteeti ja tagada säästev areng. EL annab finantsabi programmidele, mille hulka kuuluvad päikeseenergia kasutamine puhta joogivee saamiseks Sahelis, tõhusam energiakasutus ja taastuvate energiaallikate kasutamine Hiinas, metsaistutusprojektid puhta arengu mehhanismi tulude loomiseks Lõuna-Ameerikas ning haldussuutlikkuse tugevdamine kliimamuutuse alal Indias.

Hoolimata saasteainete arvu järsust vähenemisest transpordisektoris toodab see sektor praegu 20% EL 25 heidetest. Kuid energiakasutus transpordisektoris jääb endiselt valdkonnaks, kus kasvuhoonegaaside heitkogused jätkuvalt suurenevad. Transpordiga seotud heitkoguste vähendamisele suunatud poliitika hulka kuulub leping uute autode keskmise heitkoguse piiramise kohta[11] ning biokütuste kasutamist innustav direktiiv[8]. EL on suutnud teha olulisi edusamme heite piiramisel sõidetud kilomeetri kohta. Siiski on sõidukite ja sõidetud kilomeetrite arvu suurenemine need vähenemised üles kaalunud ning heitkogused suurenevad jätkuvalt, ehkki varasemast aeglasemalt.

Senine ELi poliitika ja liikmesriikide muud meetmed koos Euroopa tööstuse ümberkorraldamisega, eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopas, on 2003. aastaks aidanud kaasa süsinikdioksiidi heitkoguste vähenemisele terves EL 25-s umbes 350 miljoni tonni (5,5%) võrra.

EL 15-s viivad olemasolevad meetmed ilma LULUCFta (maakasutamise, maakasutuse muutumise ning metsanduse hea tava juhend) aastal 2010 kasvuhoonegaaside heite, mis on kavandatud 1,6%le, allapoole võrdlusaasta taset. EL 15 poolt kavandatud säästmine riiklike põhimõtete ja meetmete abil tooks kaasa heitkoguste vähenemise 6,8% võrra. Lisaks sellele ennustavad liikmesriigid, et Kyoto mehhanismide kasutamise teel saavutavad nad süsinikdioksiidi aastase vähenemise enam kui 100 miljoni tonni võrra. Kyoto mehhanismide kaasamine vähendab 2010. aastaks kavandatud heidet 9,3% allapoole võrdlusaasta taset.

EL 25-s on liikmesriikide koguprognoosi kohaselt juba rakendatud meetmete tulemusel kasvuhoonegaaside üldkogus 2010. aastal ilma LULUCFta 5% allpool võrdlusaasta taset. On prognoositud, et täiendavate meetmete rakendamine vähendab EL 25 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2010. aastaks 9,3% võrreldes 1990. aasta tasemega ning Kyoto mehhanismide kasutamise tulemusel vähendatakse neid 11,3% võrreldes 1990. aasta tasemega.

Joonis 1: Tegelik ja prognoositud heide (ilma LULUCFta) EL 15 ja EL 25 puhul.[?]

[pic]

3. JÄRELDUS

Arvestades Kyoto protokolli hiljutist jõustumist (16.02.2005), on EL oma kohustuste täitmisel saavutanud märkimisväärset edu. Edaspidised edusammud sõltuvad sellest, missuguse kiiruse ja põhjalikkusega rakendavad liikmesriigid ühenduse õigusakte ja riiklikke meetmeid. EL 15 liikmesriikide koguprognoos näitab, et Kyoto eesmärk -8% on võimalik saavutada, kui liikmesriigid rakendavad täiendavaid riiklikke meetmeid ning kasutavad kavandatud paindlikke mehhanisme.

Kyoto kohustuste täitmine ei tähenda ELi jõupingutuste lõppu. Ülemaailmse kliimamuutuse peatamiseks propageerib ELi kasvuhoonegaaside heite suuremat vähendamist. EL on otsustanud anda oma panuse ülemaailmsetesse jõupingutustesse, et vähendada inimtegevusest tulenevaid kliimasüsteemi häireid ning on juba alustanud konkreetsete sammudega selles suunas, nagu eespool on näidatud.

4. VIITED

[1] Programm on Euroopa Liidu vahend, mis pakub finantsabi projektidele, et saavutada kõnealuse programmi üldisi eesmärke. Abikõlblikkus sõltub programmist, kuid on tavaliselt laiaulatuslik.

[2] Y-telje indeks näitab võrdlusaastat. Enamikus liikmesriikides on selleks 1990. aasta süsinikdioksiidi (CO2), metaani (CH4) ja dilämmastikoksiidi (N2O) puhul, kuid 1995. aasta fluoritud gaaside puhul, lisaks järgmised erandid: võrdlusaasta CO2, CH4 ja N2O puhul on Ungaris aastate 1985–1987 keskmine, Sloveenias 1986 ning Poolas 1988; võrdlusaasta fluoritud gaaside puhul on Prantsusmaal ja Soomes 1990. See tähendab, et EL-15 ja EL-25 jaoks ei ole 1990. aasta väärtus täpselt 100. Tavaline ettevõtlus kujutab prognoositud heidet ilma kliimaga seotud poliitika ja meetmeteta.

[i] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiiv 280/2004/EÜ, ühenduse kasvuhoonegaaside heitmete järelevalve ja Kyoto protokolli rakendamise süsteemi kohtahttp://www.europa.eu.int/eur-lex/pri/en/oj/dat/2004/l_049/l_04920040219en00010008.pdf

[ii] Nõukogu 25. aprilli 2002. aasta otsus 2002/358/EÜ, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli heakskiitmist Euroopa Ühenduse nimel ja sellega võetavate kohustuste ühist täitmist (ELT L 130, 15.5.2002)http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28060.htm

[iii] KOM(2001)580 (lõplik) 23.10.2001 – Komisjoni teatis Euroopa kliimamuutuste programmi esimese etapi rakendamise kohtahttp://europa.eu.int/eur-lex/en/com/pdf/2001/com2001_0580en01.pdf

[iv] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L, 25.10.2003) http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28012.htm

[v] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta direktiiv 2004/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, millega loodi ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, võttes arvesse Kyoto protokolli projektimehhanisme (ELT L 338, 13.11.2004) http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28012.htm

[vi] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta otsus 1230/2003/EÜ, millega võetakse vastu energeetika mitmeaastane tegevusprogramm (ELT L 176, 15.7.2003) „Arukas energeetika – Euroopa“ (2003–2006)http://europa.eu.int/eur-lex/pri/en/oj/dat/2003/l_176/l_17620030715en00290036.pdf

[vii] Euroopa Parlamendi ka nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiiv 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (EÜT L 283, 27.10.2001)http://europa.eu.int/eur-lex/pri/en/oj/dat/2001/l_283/l_28320011027en00330040.pdf

[viii] Euroopa parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (ELT L 123, 17.5.2003) http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l21046.htm

[ix] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta (EÜT L 001, 4.1.2003) http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l27042.htm

[x] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiiv 2004/8/EÜ soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel, millega muudetakse direktiivi nr 92/42/EMÜ (ELT L 052, 21.2.2004)http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l27021.htm

[xi] http://europa.eu.int/comm/environment/co2/co2_home.htm

[xii] Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta ( EÜT L 182,16.7.1999)http://europa.eu.int/eur-lex/pri/en/oj/dat/1999/l_182/l_18219990716en00010019.pdf

[xiii] Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ , millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003)http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l27019.htm

[xiv] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta otsus nr 1513/2002/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse kuuendat raamprogrammi, mille eesmärk on toetada Euroopa teadusruumi loomist ja innovatsiooni (2002–2006) (EÜT L 232, 29.8.2002) http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28027.htm

[xv] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. asata direktiiv 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/42/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 96/57/EÜ ja 2000/55/EÜ (ELT L 191, 22.7.2005)http://europa.eu.int/comm/enterprise/eco_design/dir2005-32.htm

[xvi] KOM(2003)739 (lõplik) 10.12.2003 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanek energia lõppkasutuse tõhususe ja energeetikateenuste kohta http://europa.eu.int/eur-lex/en/com/pdf/2003/com2003_0739en01.pdf

[xvii] KOM(2003)492 (lõplik) 11.8.2003 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek teatud fluoritud kasvuhoonegaaside kohta http://europa.eu.int/eur-lex/lex/LexUriServ/site/en/com/2003/com2003_0492en01.pdf

[xviii] KOM(2005)119 (lõplik) 6.4.2005 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse ettepanek, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013)http://europa.eu.int/eur-lex/lex/LexUriServ/site/en/com/2005/com2005_0119en01.pdf

[xix] KOM(2005)35 (lõplik) 9.2.2005 – Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele: „Kuidas võita lahing globaalse kliimamuutuse vastu?“http://europa.eu.int/comm/environment/climat/pdf/comm_en_050209.pdf