16.5.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 115/1

Arvamuse eelnõu teemal “Euroopa Komisjoni teatis — Ühtekuuluvuspoliitika toetus majanduskasvule ja töökohtade loomisele: ühenduse strateegilised suunised, 2007–2013”

(2006/C 115/01)

REGIOONIDE KOMITEE

VÕTTES ARVESSE komisjoni teatist “Ühtekuuluvuspoliitika toetus majanduskasvule ja töökohtade loomisele: ühenduse strateegilised suunised 2007–2013” KOM(2005) 299 lõplik;

VÕTTES ARVESSE Euroopa Komisjoni 5. juuli 2005. aasta otsust taotleda vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 265 lõikele 1 kõnealusel teemal Regioonide Komitee arvamust;

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee presidendi 19. mai 2005. aasta otsust teha territoriaalse ühtekuuluvuse komisjonile ülesandeks vastavateemalise arvamuse koostamine;

VÕTTES ARVESSE komisjoni teatist “Kolmas vahearuanne ühtekuuluvuse kohta: uue partnerluse poole soodustamaks majanduskasvu, tööhõivet ja ühtekuuluvust” KOM(2005) 192 (SEC(2005)632);

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee arvamust komisjoni teatise kohta “Kolmas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta — Uus partnerlus ühtekuuluvuse soodustamiseks: lähenemine, konkurentsivõime, koostöö” (KOM(2004) 107 lõplik — CdR 120/2004 lõplik (1));

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee arvamust finantsperspektiivide kohta “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Ehitades meie ühist tulevikku. Laienenud liidu poliitikaväljakutsed ja eelarvevahendid 2007–2013”(KOM(2004) 101 lõplik — CdR 162/2004 fin (2));

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee arvamust teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Regionaalarengu Fondi kohta”, (KOM(2004) 495 lõplik — 2004/0167 (KOD) — CdR 233/2004 fin (3));

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee arvamust teemal “Ettepanek: nõukogu määrus, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond” (KOM(2004) 494 lõplik — 2004/0166 (AVC) — CdR 234/2004 fin (4));

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee arvamust teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfondi kohta”, KOM(2004) 493 lõplik — 2004/0165 (KOD) — CdR 240/2004 fin (5));

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee arvamust teemal “Ettepane: nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengufondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi üldsätteid” (KOM(2004) 492 lõplik — 2004/0163 (AVC) — CdR 232/2004 (6)fin);

VÕTTES ARVESSE 2. septembril 2005 Regioonide Komitee juhatuse poolt vastu võetud Birminghami deklaratsiooni ühtekuuluvuspoliitika kohta ja riiklikke raamkavasid Lissaboni strateegia rakendamiseks;

VÕTTES ARVESSE Regioonide Komitee selleteemalist arvamuse eelnõu (CdR 140/2005), mille võttis 30. septembril 2005 vastu territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika komisjon (raportöör: Alain Rousset, Aquitaine'i piirkonnanõukogu esimees(FR/PSE));

Võttis oma 62. täiskogu istungjärgul (16. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse.

I.   Üldmärkused

Regioonide Komitee:

1)

võtab teadmiseks ühenduse strateegilised suunised, mille Euroopa Komisjon võttis vastu 5. juulil 2005;

2)

tervitab asjaolu, et lähenemise eesmärgi kaudu on selgelt väljendatud arengus mahajäänud piirkondade prioriteetsus, eriti seoses kümne uue riigi liitumisega laienemisprotsessis; samuti kui eelmiste põlvkondade programmide puhul on Euroopal nende piirkondade suhtes solidaarsuskohustus, kiirendamaks nende majanduslikku ja sotsiaalset arengut;

3)

tervitab samuti tahet teostada tulevase konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi kaudu Euroopa ühtekuuluvuspoliitikat kõigis Euroopa piirkondades; kuid toonitab, et kõnealuse eesmärgi raames tuleb prioriteet anda äärepoolsetele ja/või vähem konkurentsivõimelistele piirkondadele, et vähendada lõhesid piirkondade vahel ja piirkondade sees; ühtekuuluvuspoliitika põhifunktsioon ongi tasandada piirkondadevahelisi erinevusi ja mitte toetada ainult kõige konkurentsivõimelisemaid piirkondi;

4)

väljendab kahetsust, et ühenduse strateegilised suunised ei erista ühtekuuluvuspiirkondade ja tulevase konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi prioriteete; konkurentsivõime ja tööhõive eesmärk peab olema suunatud projektidele, mille eesmärk on tõsta piirkondade konkurentsivõimet (uurimistöö, uuendused, haridus/koolitus, juurdepääsuvõimalused — transport, üldhuviteenused) ning vältida praegust laialt kritiseeritud ressursside killustamist;

5)

on rõõmus, et ühtekuuluvuspoliitikat käsitatakse Lissaboni strateegia elluviimise vahendina piirkondlikul tasandil, kuid rõhutab, et esmajärjekorras peab ühtekuuluvuspoliitika jääma piirkondliku ja kohaliku tasandi arenguerinevuste tasandamise vahendiks;

6)

toonitab kõnealuse dokumendi fundamentaalset tähtsust ühenduse ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamiseks ajavahemikuks 2007–2013 ja kõnealuse poliitika järelevalveks Euroopa tasandil väljendatud eesmärkide ja prioriteetide seisukohalt;

7)

rõhutab, et regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikal peab olema eraldi strateegiadokument Euroopa tasandil, nagu juba mitu aastat on olnud Euroopa tööhõivestrateegial;

8)

on siiski nõutu lõhe üle kõnealuses dokumendis väljendatud suurejooneliste kavatsuste ja vahendite nappuse vahel, mida teatavad liikmesriigid on nõus neile pühendama finantsperspektiivide 2007–2013 raames;

9)

väljendab samuti kahtlusi selle suhtes, kuidas liikmesriigid hakkavad kõnealust dokumenti kasutama, kui finantsperspektiivid ei ole ette nähtud ülesannete kõrgusel;

10)

tõdeb, et kuigi järgides subsidiaarsuspõhimõtet tuleb liikmesriikidele jätta võimalus kohandada ühenduse strateegilised suunised oma konkreetsetele vajadustele ja olukordadele, on oluline, et liikmesriigid ei rahastaks Euroopa struktuurifondidest oma riiklikke poliitilisi meetmeid;

11)

on seepärast mures ohu pärast, et selline negatiivne areng võiks pikas perspektiivis kahjustada tegelikku ühenduse ühtekuuluvuspoliitikat, mis ometi on üks ühenduse poliitikavaldkondi, mis on Euroopa kodanikule kõige nähtavam;

12)

väljendab seepärast kahetsust, et Euroopa Komisjon keeldus liikmesriikide survel esitama lisas dokumendi riiklikud versioonid, mis toetuvad territoriaalsete uuringute programmile, mida liikmesriigid teostasid Euroopa territoriaalplaneerimise järelevalvevõrgustiku kaudu ja mis võimaldaks territoriaalse ühtekuuluvuse alal kontrollida strateegilist vastavust ühenduse ja riiklike eesmärkide vahel.

1.   Ühenduse strateegilised suunised ja Lissaboni strateegia

Regioonide Komitee:

1.1

kordab oma üldist toetust Lissaboni strateegiale ja võtab kõnealuses kontekstis teadmiseks komisjoni soovi struktureerida ühenduse strateegilised suunised põhiliselt kõnealuse strateegia ümber, kuid avaldab kahetsust, et keskkonnaprioriteet ja Göteborgi strateegia on lükatud tahaplaanile;

1.2

jagab Euroopa Komisjoni esitatud kolme suurt prioriteeti (muuta Euroopa ja selle piirkonnad investeeringutele huvipakkuvamaks alaks, parendada teadmisi ja uuenduslikkust kui majanduskasvu võtmetegureid ning aidata kaasa arvukamate ja kvaliteetsemate töökohtade loomisele);

1.3

väljendab siiski kahetsust selle üle, et peamiste prioriteetide sõnastamisel pole kordagi viidatud mõistele “tasakaalustatud konkurentsivõime”; tuletab meelde, et peab jätkuvalt äärmiselt oluliseks samaväärse tähelepanu pööramist jätkusuutliku arengu kolmele sambale (majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnakaitse sammas);

1.4

toonitab uuesti, et nii Lissaboni strateegia kui Euroopa tööhõivestrateegia põhinõrkus seisneb selle puudulikus elluviimises eriti liikmesriikide poolt; taunib eriti tõeliselt detsentraliseeritud lähenemise puudumist ning asjaolu, et kooskõlastusmeetod pole suutnud kaasata piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi; väljendab kahetsust, et kõnealuse kooskõlastusmeetodi raames toimuv koostöö on piirdunud põhiliselt riiklike valitsuste tasandiga, kusjuures tähelepanuta jäetakse sotsiaalpartnerite üha kasvav roll Lissaboni protsessis;

1.5

väljendab seepärast heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon soovib nüüdsest näha piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi etendamas keskset rolli Lissaboni strateegia elluviimisel ning seostab kõnealuste eesmärkide saavutamist ühtekuuluvuspoliitikaga;

1.6

rõhutab seega, et riiklikesse Lissaboni tegevuskavadesse on vaja kaasata ühenduse strateegilised suunised, mille põhjal liikmesriigid ja piirkonnad töötavad välja oma ühtekuuluvuspoliitika strateegilised prioriteedid, ning et vaja on rõhutada piirkondliku ja kohaliku tasandi asjakohasust territoriaalses strateegilises arengus;

1.7

soovib, et tulevase konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi raames suunataks struktuurifondid peale ühenduse sekkumise seisukohalt prioriteetsete lähenemispiirkondade ka äärepoolsemate ja vähem konkurentsivõimeliste piirkondade eelisarendamisele, rõhuga sellistel esmatähtsatel aladel nagu teaduslik uurimistöö, uuenduslikkus, haridus ja koolitus ning juurdepääsuvõimalused (transport, info- ja sidetehnoloogiad, üldhuviteenused); igal Euroopa piirkonnal peab olema võimalus kehtestada piirkondlikul ja kohalikul tasandil omaenese Lissaboni agenda;

1.8

hoiatab Euroopa fondide kasutamise eest rahastamaks riiklikke või ühenduse meetmeid (üle-euroopalised transpordivõrgud, teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse raamprogramm, konkurentsivõime ja uuenduslikkuse programm), mis, alludes üksnes riikliku konkurentsivõime tõstmise loogikale, ei sisaldaks territoriaalse ühtekuuluvuse mõõdet ega poleks seega seotud ühtekuuluvuspoliitikaga; kui arengus mahajäänud piirkondade puhul on igati õigustatud ja esmatähtis, et neil oleks võimalus kasutada struktuurifonde sedalaadi rahastamiseks, oleks seevastu kahjulik, kui tulevase konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi seisukohalt abikõlbulikud piirkonnad ei saaks keskendada kõnealuste fondide vahendeid piirkondliku arengu tõelistele prioriteetidele;

1.9

kinnitab oma nõudmist lubada ka edaspidi kaasrahastamist eravahenditest;

1.10

tuletab seega meelde, et kui praegusel kavandamisperioodil peavad valdkondlikud poliitikameetmed aitama kaasa ühtekuuluvuseesmärgile, siis alates aastast 2007 võib, vastupidi, juhtuda, et ühtekuuluvuspoliitikalt hakatakse nõudma valdkondlike poliitikameetmete rahastamist;

1.11

soovib seepärast, et ühenduse strateegiliste suuniste struktureerimine Lissaboni strateegia ümber ei annaks liikmesriikidele võimalust omastada ühtekuuluvuspoliitika oma riiklike poliitikameetmete rahastamiseks, mis ei arvesta mingil määral nende territooriumide kohta kehtiva majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttega;

1.12

hoiatab niisiis ühenduse ühtekuuluvuspoliitika “taasriigistamise” ohu eest;

1.13

nõuab järelikult, et ühenduse strateegilistes suunistes fikseeritaks territoriaalse ühtekuuluvuse osas selged ja sihipärased eesmärgid, et eelnimetatud ohtu minimiseerida.

2.   Ühtekuuluvuspoliitika territoriaalne mõõde

Regioonide Komitee:

2.1

väljendab kahetsust, et ühtekuuluvuse territoriaalne mõõde ei moodusta omaette prioriteeti ega oma ka transversaalset iseloomu, nii et ta kehtiks kõigi kolme kõnealuses dokumendis määratletud prioriteedi puhul, ning et ta ei kujuta endast kõigi ühenduse strateegiliste suuniste juhtpõhimõtet, nagu seda on majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus;

2.2

kinnitab taas, et territoriaalne mõõde on regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika alus;

2.3

väljendab seepärast imestust, et territoriaalset ühtekuuluvust käsitleb peatükk puudutab ainult linnu ja maapiirkondi ning on äärmiselt tagaplaanil võrreldes suurejooneliste eesmärkidega, mida Euroopa Komisjon väljendas oma kolmandas ühtekuuluvust käsitlevas aruandes, samas kui just territoriaalne protsess võimaldab asutustel ja elanikkonnal kohapeal hinnata Euroopa Liidu poliitikameetmete tegelikku mõju; tõstab uuesti esile linnmõõtme regionaalprogrammidesse kaasamise olulisust;

2.4

nõuab, et arvestataks mõistetega “tasakaalustatud konkurentsivõime”, nagu see on sõnastatud Euroopa Liidu lepingus, ja “ühenduse ruumi mitmekeskuseline arenguplaan”, mis peaksid võimaldama poliitikameetmete iseloomu ja intensiivsuse kohandamist objektiivsele olukorrale konkreetsete territooriumide konkurentsivõimes;

2.5

taotleb, et territoriaalse mõõtme peatükki lisataks eraldi lõik, mis käsitleks ka püsivate ebasoodsate tingimuste all kannatavaid piirkondi (saared, mäed ja hõredalt asustatud alad), äärepoolseimaid alasid, ebasoodsamas olukorras maapiirkondi ning mahajäänumaid linnapiirkondi ja sideme tugevdamist linna- ja maapiirkondade vahel; rõhutab linnade ja linnapiirkondade tähtsust Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel, eesmärgiga luua turvalised, ühtsed ja jätkusuutlikud kogukonnad ka kõige mahajäänumates linnapiirkondades;

2.6

ootab Euroopa Komisjoni teatist, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste linnamõõdet;

2.7

toob põhjapanevamal tasandil esile piirkondlike ja kohalike omavalitsuste pühendumuse territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile, mis kujutab endast olulist ja lahutamatut täiendust majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele;

2.8

väljendab kahetsust, et territoriaalsele koostööle on kogu dokumendis pühendatud vähe tähelepanu; on seetõttu mures liikmesriikide kavade pärast eraldada vähem rahalisi vahendeid kõnealusele regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärgile;

2.9

kordab oma toetust piiriülesele koostööle kui Euroopa integratsiooni olulisele vahendile; soovib, et sellised valdkonnad nagu kultuur, keskkond, administratsioonidevahelised vahetused, tsiviilkaitse ja tervishoid oleksid selles vääriliselt esindatud;

2.10

soovitab rajada tõeline riikidevaheline koostöö, mis läheks kaugemale liikmesriikide tavapärasest koostööst eesmärkide saavutamiseks, seda tüüpi koostöö kujutab endast territoriaalse ühtekuuluvuse tõelist vahendit;

2.11

soovib, et riikidevahelisele koostööle antaks tõeline strateegiline roll territooriumide struktureerimisel ja omavahelisel ühendamisel; märgib, et Euroopa ruumiplaneerimise järelevalvevõrgustiku (ESPONi) töö annab arvukalt ideid, kuidas keskendada riikidevaheline koostöö mitme põhiteema ümber; kutsub üles kaasama piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused tugevamalt mitte üksnes programmide juhtimisse, vaid ka sekkumist vajavate prioriteetsete valdkondade määratlemisse;

2.12

nõuab, et liikmesriigid ei vähendaks Euroopa Komisjoni poolt riikidevahelise koostöö edendamiseks esitatud eelarvet;

2.13

soovitab, et regioonidevahelist aspekti käsitletaks põhjalikumalt ja toonitab, et väljendatud eesmärkide saavutamiseks on ülimalt olulise tähtsusega piisava eelarve eraldamine.

3.   Rahaliste vahendite vastavus väljendatud eesmärkidele

Regioonide Komitee:

3.1

tuletab kõigepealt meelde, et Euroopa Liidu käsutuses peab olema eelarve, mis oleks tema ülesannete kõrgusel ja eelkõige vastaks eesmärkidele, mis ta enesele püstitas Lissaboni Euroopa Ülemkogul;

3.2

on viimaste valitsustevaheliste läbirääkimiste valguses mures lõhe pärast, mis ähvardab tekkida välja kuulutatud suurejooneliste strateegiliste ülesannete ja neile eraldatud nappide rahaliste vahendite vahele;

3.3

väljendab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei kavatse suunata rohkem ühenduse abi valdkondadele ja territooriumidele, kus nad võimaldaksid teostada põhjapanevaid muutusi;

3.4

leiab seega, et tulevase piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi seisukohalt võiks olla sobiv eristada Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) ja Euroopa Struktuurifondide (ESF) toetuskriteeriume, arvestades et ESF, mis on seotud probleemidega nagu töötus ja sotsiaalne tõrjutus, hõlmab õigustatult kõiki Euroopa Liidu piirkondi tervikuna, samas kui ERDFi eraldiste puhul on tarvis arvesse võtta ka mitmeid territoriaalseid kriteeriume;

3.5

teeb seepärast ettepaneku, et struktuurifondidest rahastataks, lähtudes ühenduse kriteeriumidest, eelisjärjekorras kõige vähem konkurentsivõimelisi ja kõige ebasoodsamas olukorras olevaid piirkondi, kuid toetuste eraldamisel rakendataks ka selgetel ja objektiivsetel kriteeriumidel põhinevat kaalumissüsteemi;

3.6

väljendab lõpuks sügavat kahetsust, et 16. ja 17. juuni 2005. aasta Euroopa Ülemkogul ei jõutud üksmeelele finantsperspektiivide suhtes; juhib tähelepanu ohule, mida pikemaajaline kokkuleppe puudumine selles küsimuses võib kujutada ettevalmistustele 2007-2013 programmitöö perioodile. 2007-2013.

II.   Soovitused

Regioonide Komitee:

1.

rõhutab Euroopa Komisjoni poolt strateegilise dokumendi esitamiseks tehtud suurt tööd, kuid väljendab kahtlusi selle suhtes, kuidas liikmesriigid kõnealust dokumenti kasutama hakkavad;

2.

kinnitab veel kord oma toetust lähenemise eesmärgi alla kuuluvate piirkondadele käsitamisele prioriteetseina, mis on konkreetselt seotud kümne uue liikmesriigi liitumisega;

3.

leiab, et regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika ei tohiks piirduda ainult liikmesriikide poolt nende valdkondlike poliitikameetmete rahastamisega, mida peetakse prioriteetseteks lähtudes Lissaboni strateegiast; ühtekuuluvuspoliitika põhifunktsioon on tasandada piirkondadevahelisi erinevusi ja mitte toetada ainult kõige konkurentsivõimelisemaid piirkondi;

4.

on arvamusel, et Lissaboni strateegia edu sõltub eelkõige tema tõlgendamisest ja rakendamisest piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

5.

loodab, et piirkonnad, mis on abikõlblikud tulevase konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi raames, saavad keskendada ühenduse toetuse tõeliste piirkondlikku arengut soodustavate ja piirkondlikul tasandil ellu viidavate strateegiate rahastamisele;

6.

tunneb muret selle üle, et territoriaalne mõõde on jäänud tegelikult arvesse võtmata, kuigi just kõnealune mõõde on põhjus, miks eksisteerib ühenduse ühtekuuluvuspoliitika;

7.

omistab seepärast äärmiselt suurt tähelepanu territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisele, mis on eriti oluline laienenud Euroopa kontekstis;

8.

kutsub üles paremale tasakaalule Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide konkurentsivõime vajaduse ja Euroopa Liidu territoriaalse ühtekuuluvuse vajaduse vahel;

9.

arvab, et kõnealune parem tasakaal saavutatakse kõigi Euroopa piirkondade abikõlblikuks tunnistamise teel, kuid samas ka tõelise territoriaalse mõõtme lisamise teel liikmesriikide koostatavatesse riiklikesse strateegilistesse võrdlusraamistikesse (NSRF), mis võimaldaks keskendada ELi toetuse äärepoolsematesse ja/või vähem konkurentsivõimelisematesse piirkondadesse;

10.

soovitab omistada suuremat tähtsust territoriaalsele koostööle üldiselt ja eriti riikidevahelisele koostööle, andes viimasele strateegilisema rolli ühenduse ruumi struktureerimisel ja eraldades selleks piisavalt eelarvevahendeid;

11.

meenutab lõpuks oma toetust Euroopa Komisjoni ettepanekutele 2007-2013 finantsperspektiivide osas; leiab, et ühenduse strateegilistes suunistes sõnastatud eesmärke pole võimalik saavutada ilma realistliku, aga samas piisavalt suure eelarveta, mis võimaldab tõelise regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika teostamist kogu Euroopa Liidus.

Brüssel, 16. november 2005

Regioonide Komitee

president

Peter STRAUB

(1)  ELT C 318, 22.12.2004, lk 1

(2)  ELT C 164, 5.7.2005, lk 4

(3)  ELT C 231, 20.9.2005, lk 19

(4)  ELT C 231 20.9.2005, lk 35

(5)  ELT C 5.7.2005, lk 48

(6)  ELT C, 20.9.2005, lk 1