3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/104


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2000/14/EÜ välitingimustes kasutatavate seadmete müra kohta käivate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta”

KOM(2005) 370 lõplik — 2005/0149(COD)

(2006/C 28/23)

16. septembril 2005. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2000/14/EÜ välitingimustes kasutatavate seadmete müra kohta käivate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta”.

Komitee juhatus tegi 27. septembril 2005. aastal asjaomase töö ettevalmistamise ülesandeks põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee 26.-27. oktoobril toimunud 421. täiskogu istungil (27. oktoobril istung) pearaportööriks hr PEZZINI ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 81, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut, millega muudetakse direktiivi 2000/14/EÜ (“müradirektiiv”) (1).

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kasutab antud võimalust viitamaks sellele, et just direktiivis 2000/14/EÜ loetletud seadmed on need, mis tekitavad ehitussektoris ning ka aianduses ja metsanduses põhilist müra ning et kõnealuste seadmete tehniline teave ja tootjate poolt antud garantiid on olulised selleks, et tööandjal oleks võimalik korrektselt mürataset kontrollida.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab ka, kui oluline on direktiivi 2000/14/EÜ täielik rakendamine, vähendamaks keskkonda koormavat mürasaastet, kui riiklikud ja erasektori tellijad lisaksid lepingutingimustele madala müratasemega seadmeid käsitlevad sätted.

1.4

Lõpuks meenutab komitee veel seda, et olemas on ühtlustatud standardid mürataseme mõõtmiseks. Tehnilise ühtlustamise ja standardimise osas põhineb müradirektiiv (2000/14/EÜ) uue strateegia printsiipidel ja kontseptsioonidel, mis esitati nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioonis (2) ja nõukogu 22. juuli 1993. aasta otsuses 93/465/EMÜ (3).

2.   Põhjendus

2.1

Komisjoni ettepanek käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2000. aasta direktiivi 2000/14/EÜ välitingimustes kasutatavate seadmete müra kohta käivate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta (“müradirektiiv”).

2.2

Alates 3. jaanuarist 2002. aastast peavad kõik 57 direktiivi reguleerimisalasse kuuluvat seadmetüüpi vastama müradirektiivi nõuetele, et neid võiks tuua Euroopa Ühenduse turule või seal kasutada.

2.3

Direktiivis sätestatakse 22 liiki seadmete puhul maksimaalne lubatud helivõimsus ja kohustuslik mürataseme tähistus ning ülejäänud 35 liiki seadmete puhul kohustuslik mürataseme tähistus.

2.3.1

22 liiki seadmete jaoks, mille suhtes kohaldatakse lubatud helivõimsuse tasemeid, oli ette nähud kaks rakendamisetappi. Esimene neist jõustus 3. jaanuaril 2002. aastal. Vähendatud helivõimsuse tasemete teine etapp peaks jõustuma 3. jaanuaril 2006. aastal.

2.3.2

Teatud seadmete liikide puhul oli komisjoni poolt koostatud töörühm “WG7” (4) üksmeelel, et teise etapi helivõimsuse tasemetest kinnipidamine ei ole nende puhul tehniliselt võimalik.

2.3.3

Komisjon teeb seega ettepaneku vaadelda kõnealuste seadmete jaoks teises etapis kehtestatud helivõimsuse tasemeid kui puhtalt soovituslikke näitajaid. Lõplikud näitajad kehtestatakse lähtuvalt müradirektiivi võimalikust muudatusest vastavalt artiklis 20 ette nähtud aruandele.

2.4

Kui direktiivi ei muudeta, jäävad kehtima esimese ja teise etapi näitajad.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee on positiivselt meelestatud direktiivi 2000/14/EÜ muutmise ettepaneku suhtes. Seejuures tuleb esile tõsta kahte olulist aspekti.

3.2

Esimene aspekt puudutab direktiivi 2000/14/EÜ suunitluse säilitamist ja kinnitamist selle osas, et kõnealune ettepanek täiendab rea olulisemate müraallikate (eelkõige maantee- ja rööbassõidukite, infrastruktuuriseadmete, õhusõidukite, välistingimustes kasutatavate seadmete, tööstusseadmete ja mobiilsete seadmete osas) mürasaastet käsitlevaid ühenduse meetmeid ja peaks panema aluse täiendavate lühi-, kesk- ja pikaajaliste meetmete arengule.

3.2.1

Kõnealune direktiiv on seotud järgmiste õigusaktidega, mis käsitlevad teatud kategooria seadmete mürasaastet:

nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiiv 70/157/EMÜ mootorsõidukite lubatud mürataset ja heitgaasisüsteemi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

nõukogu 29. märts 1977. aasta direktiiv 77/311/EMÜ põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite juhtide poolt tajutava müra taset käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

nõukogu 20. detsembri 1979 aasta direktiiv 80/51/EMÜ allahelikiirusega õhusõidukite müra piiramise kohta;

nõukogu 30. juuni 1992. aasta direktiiv 92/61/EMÜ kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnituse kohta;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2000. aasta direktiiv 2000/14/EÜ välitingimustes kasutatavate seadmete müra kohta käivate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta.

3.2.2

Enne keskkonnapoliitika olulisuse tõusu ei olnud mürakaitsemeetmete näol tegu üksnes keskkonnast lugupidamise küsimusega, vaid eelkõige vaba konkurentsi ja kaupade vaba liikumise (5) põhimõtete teostamise küsimusega.

3.2.3

Komisjoni kõnealuses ettepanekus näivad keskkonnakaitse vajadused ja vaba turu säilitamise vajadused olevat tasakaalus.

3.3

Teise aspekti puhul on tegu ettepaneku ühtimisega Euroopa Liidu keskkonna-, tervishoiu-, ja mürakaitsealaste programmide, meetmete ja eesmärkidega.

3.3.1

Ühenduse poliitika raames tuleb saavutada tervishoiu- ja keskkonnakaitse kõrge tase ning üks eesmärke, mille poole selles kontekstis pürgitakse, on mürakaitse.

3.3.2

Tulevast mürakaitsepoliitikat käsitlevas rohelises raamatus kirjeldab komisjon müra kui Euroopa ühte põhilist keskkonnaprobleemi.

3.4

Komisjoni ettepanek seostub otseselt tegevuskavade rakendamise meetmetega ja Euroopa Ülemkogu 27. oktoobri 2003. aasta järeldustes mainitud Euroopa keskkonna- ja tervishoiualase strateegiaga.

3.4.1

Tuleb meenutada, et Euroopa Ühendus on kehtestanud direktiiviga 2002/49 olulise õigusakti mürasaastega võitlemiseks, selles sätestatakse ja täpsustatakse keskkonnamüra aktsepteeritava taseme määramise kriteeriumid.

3.5

Ühenduse institutsioonid on sätestanud ühise hindamismenetluse ja sisse toonud piirmäärade mõiste. Nüüd tuleb liikmesriikidel kehtestada piirväärtused erinevates linnapiirkondades ja ühtlustada need riiklike õigusaktidega.

3.5.1

Ühiste kriteeriumite kehtestamine oli vältimatu, kuna muidu oleks võinud juhtuda, et erinevates riikides kehtivad erinevad mürataseme piirmäärad, mis oleks võinud endaga kaasa tuua näiteks teatud sõidukite või õhusõidukite transiidikeelu ning erinevaid piiranguid liiklusvahendite kasutamises riigi territooriumil.

3.6

Direktiivi 2002/49 eesmärk ongi mürasaaste vastu võitlemine. Seejuures tuleks eelkõige vältida keskkonnamüra kahjulikku mõju inimestele.

3.6.1

Mis puudutab kõrge müratasemega kokkupuutumist töökohal, siis seda valdkonda reguleerivad järgmised üldtuntud töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõudeid käsitlevad direktiivid:

nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. veebruari 2003. aasta direktiiv 2003/10/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (müra) tulenevate riskidega; nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiiv 89/655/EMÜ töötajate isikukaitsevahendite kasutamisega seotud tervisekaitse ja ohutuse miinimumnõuete kohta.

Kõnealused direktiivid sätestavad, et müra tekitavate tööde puhul peab tööandja kavandama tööd nii, et müraga kokkupuutumine oleks minimaalne. Selleks tuleks eelkõige kasutada vähem müra tekitavaid seadmeid, kontrollima müraallikaid ja pidada nõu töötajatega.

Brüssel, 27. oktoober 2005

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  EÜT L 162, 3.7.2000, lk 1.

(2)  EÜT C 136, 4.6.1985, lk 1.

(3)  EÜT L 220, 30.8.1993, lk 23.

(4)  Töörühm “Välistingimustes kasutatavad seadmed” (komisjoni talituste moodustatud ekspertide rühm).

(5)  Euroopa Kohtu 12. märtsi 2002. aasta otsus, kohtuasjad C-27/00 ja C-122/00.