3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/86

1.1

Komisjon koostas 2003. aasta oktoobris dokumendi (1), milles ta naasis juba 2000. aasta juunis välja pakutud käibemaksustrateegia juurde. Strateegia üks eesmärk oli menetluse lihtsustamine. 2004. aasta oktoobris (2) esitas komisjon täiendavas dokumendis kolm samateemalist konkreetset algatust. Neist kahe (3) kohta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba arvamused (4) koostanud, kolmas on käesoleva dokumendi teema.

1.2

Komisjoni ettepaneku eesmärk on menetluse kiirendamine ja lihtsustamine seeläbi, et maksukohustuslastele, kelle registrijärgne asukoht ei ole riigi territooriumil, tagastatakse käibemaks, mis on neilt sisse nõutud seoses kõnealuse riigi territooriumil teiste maksukohustuslaste poolt tarnitud kaupade või teenustega või seoses kaupade impordiga nende territooriumile.

1.3

Põhiosas üldiseid reegleid ei muudeta. Tegelik edasiminek sisaldub ettepanekus põhjalikult lihtsustada bürokraatiat, millega puutub kokku käibemaksu tagastamisele õigust omav isik, ning selles, et kui asjaomane maksuamet ei teosta tagasimakset teatud perioodi jooksul, siis on kõnealusel isikul õigus kahjude hüvitamisele.

1.4

Bürokraatia lihtsustamist reguleeritakse direktiivi ettepaneku artiklis 5. Selle kohaselt peavad asjaomased maksukohustuslased standardvormil esitatud avalduse asemel, millele on lisatud arvete originaalid ja tollidokumendid, esitama tagastamisavalduse elektroonilisel teel. Loomulikult peab avaldus sisaldama rea andmeid, mida kirjeldatakse lähemalt artiklis 5 ning mille põhjal peab maksuametil olema võimalik kontrollida õigust käibemaksu tagastamisele.

1.5

Põhimõtteliselt võib avaldus käsitleda kaupade või teenuste ostu arve alusel või importi, mis on toimunud vähemalt kolme kuu ja kuni ühe kalendriaasta pikkuse perioodi jooksul ning avaldus tuleb esitada kuue kuu jooksul pärast maksu arvestamise kalendriaasta lõppu. Teatud tingimustel on siiski võimalik muuta nii käsitletavat perioodi kui taotluse esitamise tähtaega.

1.6

Liikmesriigi maksuamet, kus käibemaksu arvestati, on kohustatud taotluse esitajat teavitama oma otsusest ja hüvitama võlgnetava summa kolme kuu jooksul pärast tagastamisavalduse esitamist taotleja poolt. Avalduse tagasilükkamist tuleb põhjendada. Tagasilükkamisel võib esitada edasikaebuse, mille suhtes kehtivad samad tähtajad ja tingimused, mis asjaomases liikmesriigis registrijärgset elukohta omavatele maksukohustuslastele. Maksuametitel on õigus nõuda täiendavat teavet, ent seda vaid kolme kuu jooksul pärast avalduse esitamist. Kõnealusel juhul aga arvestatakse tagasimakse teostamise tähtaega alates võimaliku täiendava teabe nõudmise hetkest. Taotlused loetakse rahuldatuks, kui neid ei lükata selgesõnaliselt tagasi kindlaks määratud tähtaja jooksul.

1.7

Nagu punktis 1.6 mainitud, peab tagastatava summa tasumine leidma aset kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist. Igat liiki viivituste korral on liikmesriik kohustatud tasuma taotlejale 1 % intressi kuus tagasimaksmisele kuuluvast summast.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab alati bürokraatia lihtsustamist taotlevaid ettepanekuid, eriti kui lihtsustamine väljendub samaaegselt riikliku halduspraktika tõhustamises ja paremale töö organiseerimisele ajendamises, nagu konkreetsel juhul. Kõnealuse ettepaneku puhul ei vasta lihtsustamine mitte üksnes tühipaljale menetluskorra tõhustamise soovile, vaid tegelikule vajadusele. Meenutagem siinkohal, et nii nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba esile tõstnud (5), sedastab komisjon ise kolme ettepaneku sissejuhatavas seletuskirjas järgmist: “...praegune kaheksandast käibemaksudirektiivist tulenev tagastamiskord [näib] olevat nii koormav, et rohkem kui arvestuslik 53,5 % suurtest äriühingutest ei ole nende probleemide tõttu taotlenud käibemaksutagastust, millele neil oli mingil hetkel õigus” (6).

2.2

Nagu juba direktiivi pealkirjast võib lugeda, on direktiiv kohaldatav “maksukohustuslastele, kelle registrijärgne asukoht ei ole riigi territooriumil, vaid teises liikmesriigis”, seda kooskõlas rakenduseeskirjadega ning seoses tehingutega, mis on kehtestatud praegu kehtivate sätetega.

2.3

Tõeliselt oluline on direktiivi ettepaneku artikli 5 uuendamine. Kõnealuses artiklis sätestatakse, et paberil esitatavate tagastamisavalduste asemel, millele tuleb lisada arved, tollidokumentide originaalid ja muud tõendid, piisab elektroonilisel teel esitatud avaldusest, milles viidatakse kõikidele juba ametkondade käsutuses olevatele vajalikele dokumentidele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ettepanekuga loomulikult nõus, kuid märgib siinkohal, et selline korraldus oleks juba praegu võimalik ka ilma elektrooniliste vahenditeta, juhul kui ametkondade töö oleks paremini ja tõhusamalt organiseeritud.

2.4

Nimetatud viimane märkus ei ole nii lihtlabane, kui see võibolla tundub, ning see sisaldab konkreetset sõnumit: kui direktiivi rakendamine võtab palju aega, siis peaksid maksu- ja tolliametkonnad vahepealsel ajal tegelema aktiivselt oma töökorralduse ratsionaliseerimisega ning võimaldama maksukohustuslastel esitada lihtsustatud taotlust, kas siis paberil või elektrooniliselt.

2.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub täielikult ettepaneku (7) artikliga 6. Komitee võtab rahuloluga teadmiseks komisjoni pingutused kehtestada liikmesriikidele eeskiri, mis moodustab põhimõtteliselt riikide ja kodanike vaheliste suhete aluse, olgu siis tegu majandusvaldkonnas tegutsejatega või mitte: Avalik haldusaparaat on alati kohustatud käsitlema esitatud avaldusi viivitamatult. Taotluse läbivaatamisele kehtestatud tähtajad, eriti avalikule haldusaparaadile antud kolmekuuline tähtaeg, mille jooksul tuleb tagastamisele kuuluv summa tasuda või teatada avalduse tagasilükkamisest, tunduvad asjakohased ja mõistlikud. Kas need tähtajad on realistlikud ka kõigile 25-le Euroopa Liidu liikmesriigile, on teine küsimus. Mõnes riigis võtab käibemaksu tagastamine nii palju aega, et tegu saab olla üksnes põhimõttelise ebatõhususega, mida ei ole võimalik niisama lühiajaliselt muuta.

2.6

Artikkel 8 põhineb samas võrdsuse põhimõttel, mis peaks kehtima kõigi ametkondade ja maksumaksjate vaheliste suhete puhul. Kõnealuse põhimõtte kohaselt peab avalik haldusaparaat tasuma taotlejale intressi 1 % kuus, kui tagasimakse ei ole teostatud kolme kuu jooksul avalduse esitamisest või siis nõutud selgitavate dokumentide esitamisest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on eeltooduga põhimõtteliselt nõus, ent on siiski seisukohal, et kehtestatud viivise määra rakendamine ei ole lihtne. Tuleb viidata sellele, et 1 % suurune intress kuus vastab liitintressile 12,68 % aastas. Mõningates riikides sätestavad aga tarbijakaitseseadused piirid, millest suuremat intressi loetakse liigkasuvõtmiseks. Kui riigis kehtiv ülempiir on alla 12,68 %, siis kehtestataks ühe eeskirjaga avaliku haldusaparaadi poolt tasutav nii kõrge intressimäär, mis ei ole lubatav teise eeskirja kohaselt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb seega ettepaneku, muuta artiklit 8 nii, et viivise intressid arvutataks igas riigis välja eeskirjade põhjal, mis siseriiklikud õigusaktid näevad ette maksuvõlglastele.

2.7

Kokkuvõttes on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõus direktiivi ettepanekuga kehtestatud põhimõtetega ja eriti nendega, mis puudutavad taotleja õiguseid ning mis ajendavad kaudselt, aga mõjusalt avaliku haldusaparaadi töökorralduse parandamisele. Komitee soovitab komisjonil eeskirjade koostamisel lähtuda enam realistlikkusest ning seejuures teadvustada seda, et 25 liikmesriigi tarbijakaitse, tõhusus ja tehnilised ressursid on veel väga erinevatel tasemetel.