27.10.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 267/16

1.1

Euroopa Komisjon esitas 22. septembril 2004“Ettepaneku: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta”. (1)

1.2

Komisjon põhjendab käesolevat muudatusettepanekut sellega, et läbivaatamise vajadus tuleneb direktiivist endast. Kõnealune direktiiv sisaldab kahte sätet, mis näevad ette uuesti läbivaatamise enne 23. novembrit 2003. Nimetatud sätted puudutavad võrdlusperioodi erandeid seoses artikli 6 (maksimaalne iganädalane tööaeg) kohaldamisega ja võimalust mitte kohaldada artiklit 6, kui töötaja annab selleks nõusoleku (artikkel 22, individuaalne kohaldamisest loobumine). Lisaks tõdeb komisjon, et Euroopa Kohtu poolt kõnealusele direktiivile antud tõlgendus on mõjutanud tööaja mõistet ning seega direktiivi olulisi sätteid, mis tuleks uuesti läbi vaadata.

1.3

Lepingus ettenähtud kaheastmelise konsulteerimise tulemusel lükkasid tööturu osapooled tagasi komisjoni üleskutse algatada kõnealuses küsimuses läbirääkimised. Selle asemel taotlesid nad hoopis komisjonilt direktiivi kohta ettepaneku esitamist.

1.4

Komisjon juhib tähelepanu sellele, et on vaja leida tasakaalustatud lahendus, mis hõlmab tööturu osapoolte esitatud põhiküsimusi ja vastab teatud kriteeriumidele. Need on:

1.5

Komisjon leiab, et käesolev ettepanek võimaldab arvestada kõnealuseid kriteeriume.

2.1.1

Tööaja mõiste määratlus jääb samaks. Käesolev ettepanek sisaldab kahte uut mõistet: “valvekord” ja “valvekorra tegevusetu aeg”. Viimati nimetatut määratletakse kui ajavahemikku, mil töötaja on valvekorras, “kuid tööandja ei ole teda kutsunud oma tööd tegema või ülesandeid täitma” (artikkel 2, punkt 1b).

2.1.2

Samas märgitakse, et valvekorra tegevusetut aega “ei loeta tööajaks, kui siseriiklik seadus või siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega vastavuses olev tööturu osapoolte vaheline kollektiivleping või leping ei nõua teisiti” (artikkel 2a).

2.2.1

Maksimaalse iganädalase tööaja võrdlusperiood “ei ületa nelja kuud”, nagu on sätestatud artiklis 6. Tehakse ettepanek täienduseks, mille kohaselt liikmesriigid “võivad õigus- ja haldusnormide abil, objektiivsetel või tehnilistel põhjustel või tööorganisatsioonidega seotud põhjustel pikendada seda võrdlusperioodi kaheteistkümnele kuule” (artikkel 16, punkt b). Seejuures tuleb järgida üldisi põhimõtteid seoses töötajate tervise ja turvalisuse kaitse ning tööturu osapooltega konsulteerimisega ning edendada sotsiaalset dialoogi.

2.2.2

Kollektiivlepinguga sätestatud võrdlusperioodi erandite puhul maksimaalse iganädalase tööaja suhtes ei kehti senine kuuekuine määr. Liikmesriigid võivad siiski lubada objektiivsetel, tehnilistel või töökorraldusega seotud põhjustel kehtestada “tööturu osapoolte vahel sõlmitud kollektiivlepingutega või lepingutega võrdlusperioodid maksimaalse iganädalase tööaja kohta, mille pikkus ei ületa mingil juhul kahtteist kuud” (artikkel 19). Seejuures tuleb järgida töötajate tervise ja turvalisuse kaitse üldisi põhimõtteid.

2.2.3

Vastavalt direktiivi artiklitele 3 ja 5 kehtestatakse igapäevaseks puhkeajaks 11 järjestikusest tunnist koosnev puhkeaeg iga 24-tunnise ajavahemiku kohta ning iganädalaseks puhkeajaks 24 tundi pluss 11 igapäevase puhkeaja tundi iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Kui nimetatud eeskirjadest kõrvale kaldutakse, tuleb töötajatele tagada võrdväärse pikkusega puhkeajaga hüvitamine. Kõnealuste, direktiiviga kehtestatud võimaluste puhul erandi andmiseks teatud tegevuste ja töötajarühmade suhtes (sh tervishoiu valdkonnas) täpsustatakse mõistlik ajavahemik, mille jooksul võimaldatakse võrdväärse pikkusega puhkeajad ning “mis ei tohi ületada 72 tundi” (artikkel 17, lõige 2).

2.3.1

Vastavalt kehtivale direktiivile ei pea liikmesriigid teatud tingimustel rakendama artikliga 6 sätestatud maksimaalset iganädalast tööaega, kui töötaja annab selleks nõusoleku. Muudatusettepanek võimaldab individuaalset kohaldamisest loobumist, kuid seob kõnealuse võimaluse kasutamise konkreetselt nõudmisega, et see oleks kollektiivlepingus sätestatud. Juhul kui ettevõttes puudub kehtiv kollektiivleping ja töötajate esindus, peaks siiski olema võimalik artikli 6 kohaldamisest loobumisel maksimaalse iganädalase tööaja suhtes rakendada individuaalset kokkulepet töötajaga. Seejuures tuleb järgida töötajate tervise ja turvalisuse kaitse üldisi põhimõtteid.

2.3.2

Võrreldes kehtiva direktiiviga on järgmised tingimused seoses individuaalsest kohaldamisest loobumisega uued:

2.3.3

Muudatusettepanek näeb ette, et Euroopa Komisjon esitab hiljemalt viis aastat pärast direktiivi jõustumist aruande selle kohaldamise kohta, pidades eriti silmas individuaalset kohaldamisest loobumist.

3.1

Euroopa tööturu osapooled ei kasutanud EÜ asutamislepingu artikliga 139 ettenähtud võimalust sõlmida omavaheline kokkulepe, sest neil on väga erinevad seisukohad direktiivi uuesti läbivaatamise suhtes. Muudatusettepaneku seletuskirjas esitatakse erinevad seisukohad, milleni jõuti teise arutelu tulemusena Euroopa Komisjoniga. Kuigi Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) oli valmis läbirääkimisteks, leidis Euroopa Tööandjate Föderatsioon (UNICE) ETUCi komisjonile antud vastuste valguses, et sotsiaalse dialoogi teel ei ole võimalik kokkulepet saavutada. (4) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kahetseb, et ei toimunud läbirääkimisi tööturu osapoolte vahel. Komitee leiab siiski, et tema ülesanne ei ole asendada tööturu osapoolte vahelisi läbirääkimisi ning juhib pigem veelkord tähelepanu sellele, et just tööaja küsimuses on tööturu osapooltel väga oluline roll. (5) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates peaksid komisjon ja nõukogu koos Euroopa Parlamendiga leidma kompromissi, mis arvestaks tasakaalustatult tööturu osapoolte huvidega. Seetõttu keskendub komitee oma arvamuses Euroopa Komisjoni muudatusettepaneku üldistele märkustele ja hinnangutele.

3.2

Turgude ja tootmissuhete globaliseerumine ning sellega kaasnev rahvusvahelise tööjaotuse süvenemine esitab uusi väljakutseid ettevõtetele ja kogu Euroopa majandusele. Kahtlemata teravdab globaliseerumine rahvusvahelist konkurentsi ja vajadust kohaneda muutunud turutingimustega. Kõnealuse arengu tõttu satub surve alla Euroopa sotsiaalmudel, mida iseloomustab majandusliku tootlikkuse ja sotsiaalse progressi kooskõla. Lissaboni strateegias väljenduv Euroopa arengumudel põhineb integreeritud strateegial majandussuutlikkuse, inimestesse investeerimise, sotsiaalse ühtekuuluvuse, töökvaliteedi, sotsiaalkaitse kõrge taseme ja sotsiaalse dialoogi tähtsuse tunnustamise edendamiseks. Sotsiaalsed miinimumstandardid on Euroopa sotsiaalpoliitika oluline osa ning need peaksid soodustama sotsiaalkaitse tugevnemist, et piirata sel moel sotsiaalsete standardite konkurentsi ja samas vältida konkurentsimoonutusi. Seetõttu tuleks tööaega reguleeriva direktiivi uuesti läbivaatamisel kontrollida selle vastavust kõnealusele eesmärgile.

3.3

Euroopa Liidu tööaega reguleeriv direktiiv kujutab endast minimaalset eeskirja ühenduse sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks asutamislepingu mõttes. Asutamislepingu sotsiaalsätetes seatakse eesmärgiks “parandatud elamis- ja töötingimused, et võimaldada nende ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega” (artikkel 136, EÜ asutamisleping). Seejuures viidatakse selgesõnaliselt Euroopa sotsiaalhartale (1961) ja ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartale (1989), millest tuleks lähtuda ühenduse sotsiaalsete eesmärkide elluviimisel. Vastavalt ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartale (1989) peavad igal töötajal “olema rahuldavad tervishoiu- ja ohutustingimused” ning “kõnealuse valdkonna tingimuste edasiseks ühtlustamiseks” tuleb võtta kohaseid meetmeid. (6) Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud Euroopa sotsiaalhartas (1961, täiendatud 1989), mida tunnustasid kõik ELi liikmesriigid, sõnastatakse sotsiaalne õigus õiglastele töötingimustele. Lepingule allakirjutanud riigid kohustuvad “tagama vastuvõetava igapäevase ja -nädalase tööaja ning töönädala järkjärgulise lühendamise” ja “tagama iganädalase puhkeaja” (artikkel 2). Vastavalt mõlemale hartale on tööaja piiramine ja järkjärguline lühendamine üks sotsiaalseid põhiõigusi ning selle ühtlustamine minimaalsete nõuete abil Euroopa tasandil aitab kaasa sotsiaalse arengu edendamisele.

3.4

Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, mis on osa tulevasest Euroopa põhiseaduse lepingust, vaadeldakse õigust maksimaalse tööaja piiramiseks kui üht ELi siduvat sotsiaalset põhiõigust. Õigust sobivatele ja õiglastele töötingimustele täpsustatakse: “Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele.” (7) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et Euroopa Komisjoni muudatusettepaneku hindamisel tuleb lähtuda vastavast arengust Euroopa tasandil ning arvestada seda. Tekib küsimus, kas muudatusettepanek aitab kaasa kõnealuse sotsiaalse põhiõiguse rakendamisele üle-euroopaliste miinimumnõuete kaudu või laiendatakse sellega hoopis tegevusvabadust majanduslike huvide kasuks, arvestamata töötajate kaitse vajadustega? Kindlasti ei ole see sobiv lahendus paindliku ettevõtluse ja töötajate ohutuse tagamise uuendamiseks, mida teenuste- ja teadmistepõhine ühiskond nõuab igalt ettevõttelt, eelkõige väikestelt ja keskmise suurusega ning sotsiaalmajanduslikelt ettevõtetelt.

3.5

Lisaks hinnatakse muudatusettepaneku sisu vastavalt Euroopa Komisjoni poolt määratletud eesmärkide saavutamisele. Kõnealused eesmärgid seisnevad töö- ja tervisekaitse parandamise sidumises tööaja paindlikuma korraldusega, arvestades eelkõige töö- ja perekonnaelu tõhusamat ühitamist, kuid vältides liigset koormust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee käsitles kõnealust eesmärki arvamuses Euroopa Komisjoni teatise kohta tööaega reguleeriva direktiivi (8) teemal ning jõudis järeldusele, et direktiivi “tuleks pidada teatud määral läbirääkimispaindlikkust võimaldavaks” (9). Lisaks märkis komitee, et “tööaega käsitlevad siseriiklikud õigusaktid põhinevad üldiselt sellel, et tööandjad ja töövõtjad võtavad ühise vastutuse tööaja rahuldava korraldamise eest. Töökohal tekkivate tööajaga seotud probleemide lahendamine on liikmesriikide erinevate tasandite sotsiaalpartnerite ülesanne, kes teevad oma otsused tööaega reguleerivate eeskirjade põhjal ning kollektiivlepingute osana”. (10) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et liikmesriigid peavad tagama üldise töö- ja tervisekaitse maksimaalse iganädalase tööaja seadusliku piiramisega. Kollektiivlepingu osapooled võivad tagada vastavalt seaduse ja kollektiivlepinguga kehtestatud piirmääradele paindlik tööaja korraldus, mis vastab valdkonna spetsiifikale ning järgib töö- ja tervisekaitset, et ühendada paindlikkus sotsiaalse kindlustatusega. Komitee arvates on oluline tasakaalustatud suhe paindlikkuse ja sotsiaalkaitse vahel, mida on võimalik kõige paremini tagada kollektiivlepingu kaudu.

3.6

Vastavalt kehtivale direktiivile on võimalik pikendada võrdlusperioodi üle nelja kuu vaid kollektiivlepingu alusel. Alles muudatusettepaneku kohaselt võivad liikmesriigid õigus- ja haldusnormide abil pikendada võrdlusperioodi kaheteistkümnele kuule.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee käsitles kõnealust küsimust ka ühes oma varasemas arvamuses ning sedastas järgmist: “Kuna paljudes liikmesriikides on 12-kuuline võrdlusperiood kollektiivlepingute põhjal juba kasutusel, leiab EMSK, et praegusi sätteid arvestades, mis võimaldavad võrdlusperioodi pikendamise valiku tegemist läbi kollektiivlepingute, on sotsiaalpartneritel olemas vajalik paindlikkus tööaja kohandamiseks arvestades erinevaid olukordi liikmesriikides, majandusharudes ning ettevõtetes. Seepärast peab neist sätetest kinni pidama.”. (11) Komitee leiab, et kehtiva direktiivi raames arvestavad paindlikud tööajamudelid kollektiivlepingute abil ka töötajate huvidega, nt vabadusega aja planeerimisel ning eelkõige ka töö- ja perekonnaelu parema ühitamisega. Lisaks võimaldavad paindlikud tööajamudelid tagada töötajatele töö- ja tervisekaitse, mis on olulise tähtsusega.

3.7

Euroopa Komisjoni teeb ettepaneku, mille kohaselt ei loeta nn valvekorra tegevusetut aega tööajaks, sest tööandja ei ole kutsunud töötajat oma ülesandeid täitma. Valvekorra ja valvekorra tegevusetu aja määratlused ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu otsustega Simap'i, Sergas'i, Jaeger'i ja Pfeiffer'i kohtuasjades, vastavalt millele käsitletakse valves oldud aega tööna ning see loetakse tööaja hulka. (12) Nimetatud otsus ei lähtu mitte ainult kehtiva direktiivi sõnastusele antud tõlgendusest, vaid tugineb ka rahvusvahelistele õigusnormidele nagu ILO konventsioon nr 1 (tööstus) ja nr 30 (kaubandus ja bürood) ning Euroopa sotsiaalharta. See tähendab, et liikmesriigid oleksid pidanud siseriiklikus tööajaseaduses tööaja mõiste määratlemisel lähtuma Euroopa Kohtu kõnealuse direktiivi tõlgendusest.

3.7.1

Lähtudes tööandjate nõudmisest, ei määratleta valvekorra tegevusetut aega enam tööajana. Kõnealune seisukoht ei võimalda mõista, et töötajad ei ole valvekorras oma tööülesannetest vabad ning nende käsutuses ei ole vaba ega puhkeaega. Valvekorrale on iseloomulik, et töötaja ei saa oma aja üle otsustada, vaid peab olema töökohal valmis koheseks ülesannete täitmiseks, seega olema kättesaadaval. Nimetatud erilise tööaja samastamine puhkeajaga põhjustaks liiga pikki tööaegu, mis ohustavad märgatavalt kõnealuste töötajate töö- ja tervisekaitset. Lisaks tundub, et ei ole võimalik määratleda valvekorra tegevusetut aega kui tööandja korralduse puudumist, sest tööülesannete täitmine otsustatakse vastavalt konkreetsele vajadusele töökohal ning mitte tööandja korraldusele, mida on lihtne mõista haigla- või tuletõrjetöö kontekstis.

3.7.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee väitis juba oma varasemas arvamuses, et “tööaja korraldus kollektiivlepingutes [on] määrava tähtsusega sotsiaalpartnerite jaoks, kellel on neis küsimustes rikkalikult teadmisi ja kogemusi”. (13) Eeltoodud väide kehtib komitee arvates eriti tööaja korralduse suhtes valvekorra puhul. Seepärast peaks kõnealune valdkond jääma kollektiivlepingu osapoolte pädevusse, kes peavad sealjuures arvestama siduvate põhidokumentidega, millele viidatakse punktis 3.7.

3.7.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on teadlik, et erinevate valdkondade, elukutsete ja ettevõtete puhul valitsevad erinevad tingimused valvekorra ajal tehtud töö suhtes. Komisjoni ettepanek jagada valvekord tööks kasutatud ja tegevusetuks ajaks ei aita komitee arvates lahendada kõnealuseid probleeme. Valvekord kui tööaja eriliik nõuab erilisi igale valdkonnale ja/või tegevusele vastavaid eeskirju, mille koostamisega tegelevad kollektiivlepingu osapooled. Senised kollektiivlepingud sisaldavad palju häid näiteid kõnealuse teema kohta.

3.8

Puhkeaega sätestavatest eeskirjadest kõrvalekaldumise korral ettenähtava samaväärse puhkeaja tagamise suhtes ei määratleta kehtivas direktiivis mingit tähtaega. Muudatusettepanekuga esitatud täpsustus toob selgust, kuid ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu vastavasisuliste otsustega. Jaeger'i kohtuasja puhul otsustas Euroopa Kohus, et töötajale hüvituseks antav puhkeaeg tuleb tagada koheselt. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on arvamusel, et teatud paindlikkus puhkeajaga hüvitamisel — nagu nähakse ette muudatusettepanekus — on nii ettevõtte kui ka asjaomaste töötajate huvides, kui samaaegselt järgitakse töö- ja tervisekaitset. Ka sel juhul peaksid kollektiivlepingu osapooled leidma ettevõtete erinevatele tingimustele kohandatud lahendused vastavalt riikide tavadele.

3.9

Individuaalne kohaldamisest loobumine on erand maksimaalset iganädalast tööaega käsitleva direktiivi miinimummääras. Muudatusettepanekuga esitatakse teatud täiendavad nõuded, millega on võimalik vähendada eeskirja kuritarvitamist. Tõsiasi, et individuaalne kohaldamisest loobumine antakse kollektiivlepingu pädevusse, ei tähenda siiski seda, et vastutus töö- ja tervisekaitse eest läheb vastavalt maksimaalse iganädalase tööaja seaduslikule piirangule liikmesriikidelt üle kollektiivlepingu osapooltele. Lisaks sellele on lubatud ka edaspidi nimetatud erandit kasutada, kui puudub kehtiv kollektiivleping ning asutuses või ettevõttes ei ole töötajate esindust.

3.9.1.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee käsitles juba oma varasemas arvamuses kõnealuse erandi tagajärgi töö- ja tervisekaitsele ning viitas sellele, et nimetatud erandit “võib kasutada ainult siis, kui liikmesriik respekteerib “töötajate ohutuse ja tervisekaitse üldpõhimõtteid””. (14) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tunnustab Euroopa Komisjoni püüet vähendada muudatusettepanekuga eeskirja kuritarvitamist. Komitee kahtleb siiski, kas kavandatavad lisatingimused selleks sobivad. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on mures, et individuaalsest kohandamisest loobumise säilitamine on vastuolus direktiivi eesmärgiga esitada töötajate tervise ja ohutuse kaitse üle-euroopalised miinimumnõuded. Komisjoni teatisest tööturu osapooltega konsulteerimise esimese etapi raames selgub, et komisjon jagab komitee kahtlusi: “Artikli 18 lõike 1 punktis b) i) kehtestatud sätted, mille kohaselt võimaldatakse teatud võrdlusperioodil töötada vabatahtlikul ja individuaalsel alusel keskmiselt üle 48 tunni nädalas, võivad ohustada direktiivi eesmärki töötajate tervisekaitse ja ohutuse osas”. (15) Tekst jätkub: “Lisaks ilmneb mitte taotluslik mõju: kohaldamisest loobumisega nõustunud töötajate puhul on raske tagada teistest direktiivi sätetest kinnipidamist (või seda vähemalt kontrollida)”. (16) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee sooviks tõstatada küsimuse, miks komisjon ei ole kasutanud tööturu osapooltega konsulteerimise teise etapi raames koostatud nõuandvas dokumendis kirjeldatud võimalust, mille pakkus välja Euroopa Parlament, ja “heita võimalikult kiiresti kõrvale individuaalsest kohaldamisest loobumine ning kaaluda vahepeal meetmeid kuritarvituste vastu võitlemiseks” ja “kindlustada oma kokkuleppe vabatahtlikkust”. (17)

3.10

Komisjoni muudatusettepaneku keskne eesmärk on aidata kaasa töö- ja perekonnaelu paremale ühitamisele. Kõnealuses seoses viitab komisjon artikli 22 lõikes 1 kavandatud muudatustele (individuaalne kohaldamisest loobumine) ning põhjendusele 6, milles kutsutakse tööturu osapooli üles sõlmima vastavaid kokkuleppeid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on arvamusel, et komisjon käsitleb nimetatud viidetes kõnealust teemat liiga pealiskaudselt. Töö- ja perekonnaelu paremaks ühitamiseks on tarvis varakult planeeritavaid ja arvestatavaid tööaegu, st paindlikkust, mis ei lähtu ainult ettevõtte huvidest, vaid annab asjaomastele lapsevanematele võimaluse planeerida oma tööaega vastavalt perekondlikele vajadustele. Individuaalne kohaldamisest loobumine ei aita kaasa nimetatud eesmärgi saavutamisele, sest sellega lubatakse igapäevase ja –nädalase tööaja pikendamist üle direktiivi miinimummäära. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõdes juba oma varasemas arvamuses: “Kohaldamisest loobumisel paistab seega olevat negatiivne mõju naiste ja meeste võrdsete võimaluste tagamisele” (18). Komitee arvates võimaldab kehtiv direktiiv piisavalt paindlikkust, et arvestada perekondade eriliste vajadustega, mille puhul on individuaalselt kohaldamisest loobumisel pigem pärssiv kui soodustav mõju.

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates tulenevad mõtisklustest üldise hinnangu üle põhjendatud kahtlused selle kohta, kas komisjoni ettepanek on sobiv kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. Nimetatud kahtlused puudutavad eelkõige tasakaalustatud suhet paindlikkuse ning töö- ja tervisekaitse vahel ning seeläbi ka töö- ja perekonnaelu paremat ühitamist. Kui jõutakse järeldusele, et ettepanekuga ei ole võimalik tasakaalustatult ühildada kõnealuseid eesmärke, jääb üle vaid komisjoni ettepanekut muuta. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on Euroopa Parlamendi ülesanne valmistada õigusloome protsessi raames ette vajalikud muudatusettepanekud. Kõnealuses seoses on komitee arvamusel, et teatud määral õigustatult võib tõstatada küsimuse, kas individuaalsest kohaldamisest loobumine, mis annab võimaluse tühistada direktiivi minimaalsed eeskirjad maksimaalse iganädalase tööaja kohta, on kooskõlas uue põhiseaduse lepingu eesmärkidega põhiõigustest.

4.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib veelkord rõhutada, et kollektiivlepingu osapoolte esmane ülesanne riiklikul tasandil on kooskõlastada paindlikud tööajamudelid, mis arvestavad valdkonna erinõudmiste ja põhiõigustega. See kehtib eelkõige ka valvekorra kui tööaja eriliigi korralduse kohta.

4.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pöördub seetõttu Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu poole palvega lähtuda direktiivi uuesti läbivaatamisel järgmistest aspektidest: