8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/77

1.1

Määruse ettepanekuga luua Euroopa maksekorralduse kohtumenetlus (1) järgib komisjon mitmeid algatusi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala järkjärguliseks loomiseks ja väljatöötamiseks, tõkete eemaldamiseks ja tsiviilhagide menetlemise lihtsustamiseks Euroopa tasandil, nagu see on eriti ette nähtud justiits- ja siseküsimuste nõukogu poolt 3. detsembril 1998 (2) vastu võetud tegevuskavas.

1.2

Selle ettepanekuga täidetakse üks 20. detsembri 2002 (3) rohelise raamatu kesksetest eesmärkidest; teise eesmärgiga, milleks on väikehagide menetlemise korra loomine Euroopas, tegeleb komisjon eraldi.

1.3

Euroopa maksekorraldusmenetluse loomise puhul on komisjon arvestanud Euroopa Parlamendi ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee poolt ülalmainitud rohelise raamatu suhtes tehtud märkuste ja soovitustega, ning esitab nüüd määruse eelnõu, püüdes luua ühtset maksekorraldusmenetlust, mis oleks kohaldatav kogu Euroopa Liidus.

1.4

Selle algatuse puhul ajendas komisjoni fakt, et liikmesriikide tsiviilkohtumenetlusõiguse süsteemid on erinevad, mis põhjustab suuri kulusid ja piiriüleste kohtuvaidlustega kaasnevaid viivitusi, mis võivad muutuda ebaproportsionaalselt suureks, seda eriti juhul, kui tegemist on menetlustega vaidlustamata võlgade tagasisaamiseks.

1.5

Komisjon on otsustanud laiendada üksiku maksekorraldusmenetluse rakendusvaldkonda liikmesriikides toimuvatele vaidlustele, et kooskõlas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusega rohelise raamatu kohta kindlustada kõigile võrdne kohtlemine ning takistada ettevõtetevahelisi konkurentsimoonutusi, tagades ühtlasi, et menetlus ühilduks proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetega.

1.6

Tekstist saab täiesti selgeks, et maksekorraldusmenetlus on vabatahtlik, kuna kreeditor võib alati valida erineva, formaalsema menetluskorra, mida pakub antud liikmesriigi siseriiklik seadus. Ka see on kooskõlas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusega.

1.7

Menetluskorda määratledes järgis komisjon järgmisi põhiprintsiipe:

1.8

Komisjon tagab ka vastastikuse infovahetuse kohtute vahel, kes on pädevad väljastama erinevates liikmesriikides Euroopa maksekorraldusi; seda infot tuleb regulaarselt uuendada.

1.9

Komisjon rõõmustab teate üle, et Ühendkuningriik ja Iirimaa uurivad võimalust kavaga ühinemiseks, nagu see on toimunud ka minevikus sarnaste algatuste puhul. Kuid kindlustamaks, et süsteem, mida nüüd soovitatakse, tõrgeteta töötaks, oleks komitee eelistanud, et Taani ei oleks täielikult keeldunud määrust rakendamast, ning loodab, et tulevikus ületatakse takistused, mis pärsivad selle täielikku kohaldamist Euroopa ühtses õigusruumis.

1.10

Ettepaneku rakendamisel võib selle territoriaalne rakendusvaldkond põhjustada raskusi. Nende raskuste ületamiseks tuleb arvestada i) teatud territooriumidele iseloomulike tunnusjoontega, nagu seda sätestab Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 299, ning ii) vastutusega, mida mõned liikmesriigid nende piirkondade eest kannavad. Seega tuleb rõhutada, et sõltumata menetluskorra tegelikust rakendamisest peab vastavad organid ametisse nimetama liikmesriigi pädev ametiasutus, kes täidab neid kohustusi riigi nimel, kindlustades sellega vastavate organite legitiimsuse.

2.1

Ühenduse institutsioonid, kaasa arvatud Euroopa Parlament (4) ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (5), koostasid pikema aja vältel dokumente, milles väljendus nende soov standardiseerida tsiviilmenetlused ja muuta need lihtsamaks, et tagada kiirem ja efektiivsem kohtumõistmine.

2.2

Kajastades neid muresid, mida olid väljendanud eeskätt ettevõtted, spetsialistid ja tarbijad, oli ka komisjon juba kaua aega püüdnud leida parimat toimimisviisi; eriti olulised olid tarbijaõiguse teedrajavas valdkonnas tehtud edusammud (6).

2.3

Kuid on selge, et võimalikku seadusandlikku algatust silmas pidades käsitleti seda küsimust alles “Euroopa maksekorraldusmenetluse ning väikehagide lihtsama ja kiirema käsitlemise meetmete rohelises raamatus”.

2.4

See algatus kuulub rea äärmiselt tähtsate meetmete hulka, mida on viimaste aastate jooksul rakendatud tsiviilasju puudutava õigusalase koostöö valdkonnas (7):

2.5

Määrus (EÜ) nr. 805/2004 21. aprillist 2004, millega pandi alus Euroopa vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlusele (8) väärib eraldi äramärkimist ning on eriti oluline, kui pidada silmas komisjoni käesolevat ettepanekut, sest need kaks teksti käsitlevad sama olukorra kahte aspekti — vajadust lihtsama, tõhusama tsiviilõiguse jõustamise järele ühtses õigusruumis.

3.1

Kooskõlas enamuse selles valdkonnas vastuvõetud algatustega otsustas komisjon teha ettepaneku määruse vastuvõtmiseks, tuginedes asutamislepingu artiklitele 61(c) ja 65.

3.2

Oma varasemas arvamuses pooldas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kindlalt määruse vastuvõtmist ning toetab seetõttu täielikult komisjoni otsust.

3.3

Komitee toetab täielikult ka komisjoni õigusliku aluse valikut, mis läheb kaugemale vastava õigusliku kontseptsiooni pelgast formaalsest interpreteerimisest. Ainult nii saab täita EL-i ühtse õigusruumi loomise eesmärki.

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab määruse eelnõu, milles — nagu öeldud — sisaldub enamik komitee märkustest “Euroopa maksekorraldusmenetluse ning väikehagide lihtsama ja kiirema käsitlemise meetmete rohelise raamatu” kohta ning mille sihiks on õigustatult EL-i põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õiguse rakendamine.

4.2

EMSK soovitab komisjonil kaaluda võimalust laiendada seda määruse ettepanekut kogu Euroopa Majanduspiirkonnale.

4.3

Vajadus luua Euroopa menetluskord vaidlustamata nõuete kiireks tagasisaamiseks on hästi dokumenteeritud erinevate liikmesriikide vastustes ülalmainitud rohelisele raamatule, nagu ka huvi tagada võlgnike, kellele maksekorraldus esitatakse, õiguste adekvaatne kaitse..

4.3.1

ESMK on siiski seisukohal, et komisjoni ettepanekut saab täiustada piiriüleste ja riiklike vaidluste hinnangulise statistikaga, viimati mainitud on uue väljapakutud vahendi aluseks. Samuti tuleks lisada vahendi rakendamise kulude ja tulude analüüs, mis komisjoni seletuskirjast puudub.

4.4

Oma arvamuses rohelise raamatu kohta konstateeris EMSK eelkõige, et “Euroopa väikehagide menetluskorda sõnastades on keskseks sihiks defineerida sobivad abinõud sellise menetlemise kiirendamiseks, ohverdamata samal ajal tagatisi, mida õigusnormid kõnealustele osapooltele pakuvad.”

4.5

EMSK usub, et kuigi ettepanek tuleb hoolikalt ja põhjalikult üle vaadata, et selle eesmärke oleks võimalik efektiivsemalt saavutada, on tegemist tasakaalustatud vastusega võlgade kiire tagasisaamise ning garanteeritud kaitse õiguste kaksiknõudele.

4.6

Sellele vaatamata rõhutab EMSK, et on tähtis jälgida, et ettevõtted ei saaks kasutada maksekorraldusi eeskirjadevastaste toimingute varjamiseks, eriti näiteks surve avaldamiseks tarbijakaitseõiguste eiramisest tulenevate võlgade kättesaamiseks. Samuti on tähtis tagada, et vastuvõetud menetluskord ei aitaks kaasa salalepete sõlmimisele eri liikmesriikide ettevõtete vahel, kus vaidlustamata maksenõuete varjus kantakse üle kahtlase ja/või isegi kuritegeliku päritoluga raha, kasutades kohtuprotseduuri seega rahapesuks.

4.7

EMSK rõhutab ka, et oluline osa kohtusse jõudvatest tagasisaamisega seotud menetlustest — isegi kui tegemist on vaidlustamata nõuetega — on seotud agressiivse ja/või eksitava reklaamiga, kus tarbijaid veendakse, et reklaamitavate toodete ostmise ja kasutamise või tarbimisega ei kaasne suuremaid kulutusi või kui kaasneb, ei mõjuta see nende perekonna finantse.

4.8

Seega on EMSK arvamusel, et ettepanekus käsitletakse ainult üht aspekti palju laiemast ja keerukamast küsimusest. Sellest tulenevalt soovitab komitee komisjonile tungivalt teha ettepanek seaduse vastuvõtmiseks, mis sätestaks tarnijate vastutuse juhul, kui majapidamised end tarnijapoolse ebaõiglase praktika tulemusel lõhki laenavad (9).

4.9

Komisjon on seisukohal, et Euroopa maksekorraldusmenetlus võib eksisteerida paralleelselt muude samasuguste menetlustega, millel on sama eesmärk ning mis sisalduvad liikmesriikide seadusandluses.

4.9.1

Kuid EMSK usub, et eksisteerima peaks vaid üks maksekorraldusmenetlus, nimelt vaatlusaluses ettepanekus sätestatud ja reglementeeritud menetlus. Oma määratluse poolest tuleb seda menetlust lugeda kõige sobivamaks olukordade jaoks, mille puhul seda kohaldatakse, sest vastasel korral kaotaks see oma legitiimsuse. Järelikult peaksid selle määruse vastuvõtmisel mõnede liikmesriikide seadusandluses sisalduvad maksekorraldusmenetlused kehtivuse kaotama.

4.9.2

Euroopa maksekorraldusmenetlus peaks olema vabatahtlik vaid siis, kui on olemas alternatiivne ühine menetluskord, mitte siis, kui alternatiiviks oleks liikmesriigi maksekorraldusmenetlus.

4.9.3

Neil põhjustel tuleks ettepaneku seletuskiri ja 8. põhjendus ümber sõnastada, sätestamaks selgelt, et Euroopa maksekorraldusmenetlus on alternatiiviks ainult teistele ühistele liht- või tavamenetlustele, mitte mõne liikmesriigi sarnasele menetlusele.

4.10

Ettepanekus kasutatakse sageli terminit “võlgnik”, et tähistada isikut, kellele esitatakse Euroopa maksekorraldus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates ei ole see termin õige, sest see väljendab mõtet, et isik, kellele korraldus esitatakse, on võlgnik, kuna aga enne maksekorralduse jõustamist ei ole rangelt võttes võlgnikku olemas ega saagi olla.

4.10.1

Seetõttu usub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et mõiste “võlgnik” tuleks kõikjal tekstis asendada terminiga “kostja”, et sama mõistet kasutataks läbivalt.

4.11

Kogu aeg tuleks ettepanekus sätestatud ajalisi raame mõõta päevades, mitte nädalates. Reeglid nende arvutamise ning mitte arvesse tulevate päevade kohta (näit. kohtu vaheajad, riigipühad, laupäevad ja pühapäevad) tuleb selgelt fikseerida, seda ilmselge vajaduse tõttu tagada õiguskindlus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab kasutada Euroopa Kohtu töökorra artiklis 80 ja järgnevates. sätestatud reegleid.

4.12

Protsessiõiguses kujutavad “üldmenetlus” ja “tavamenetlus” endast kahte erinevat kontseptsiooni. Mõnedes liikmesriikides eristatakse põhiliselt üldmenetlusi ja erimenetlusi. Erimenetlusega on tegemist siis, kui seaduses nähakse teatud tüüpi kohtuprotsesside puhul ette erimenetlus, kõigil muudel juhtudel on tegemist üldmenetlusega. Üldmenetlus võib olla tava-, liht- või kiirmenetlus, olenevalt nõude väärtusest.

4.12.1

Ettepanekus kasutatakse terminit “tavamenetlus” vabalt, ilma sellise vahetegemiseta. Artiklis 2(2) osundatakse tavamenetlusele kui lihtmenetluse erivormile. Artiklites 6(5), 8 ja 12 kasutatakse terminit “lihtmenetlus/-menetlused” üldmenetluse sünonüümina.

4.12.2

Seega tuleks artiklites 6(5), 8 ja 12 kasutatud mõiste “lihtmenetlus/-menetlused” asendada terminiga “üldmenetlus/-menetlused”.

5.1.1

Fraas “vaidlustamata rahalised nõuded teatud võlgnetavale summale” tuleks asendada fraasiga “vaidlustamata rahalised nõuded ettenähtud võlgnetavale netosummale”.

5.1.2

Et pöörata konkreetne võlanõue täitmisele, peab tegemist olema kindlaksmääratud ja võlgu oldava netosummaga. Selline kontseptsioon on erinevates õigussüsteemides väga selgelt määratletud ning see tuleks siin säilitada, et tagada suurem õiguskindlus seaduste jõustamisel.

5.2.1

Artiklis 4(1) tuleks ära muuta punkt “… kui artiklites 1, 2 ja 3 sätestatud nõuded on täidetud”, sest artiklites 1 ja 2 ei osundata tegelikult nõuetele. Artiklis 1 fikseeritakse määruse rakendusvaldkond ning artiklis 2 täpsustatakse sellega loodav menetluskord.

5.2.1.1

Seetõttu soovitab EMSK järgmist sõnastust: “… kui on täidetud vastavalt artiklites 1, 2 ja 3 sätestatud tingimused ja nõuded”.

5.2.2

Artikkel 4(2) annab kohtutele võimaluse nõuda hagejalt nõude täiendamist või korrigeerimist.

5.2.2.1

Menetluse õiguskindluse ja ökonoomsuse huvides palub EMSK komisjonil kaaluda selle vabalt valitava tingimuse muutmist kohustuslikuks, vähemalt neil juhtudel, kus nõue sisaldab eriti jultunud vigu või väljajätmisi.

5.2.2.2

Sellele lisaks tuleks ettepanekus hagejale sätestada konkreetne — paratamatult lühike — tähtaeg kohtu nõudmise täitmiseks. Kui hageja ei korrigeeri nõuet enne tähtaja möödumist, lükatakse hagi ilma edasise käsitlemiseta tagasi.

5.3.1

Üldiselt näeb tsiviilkohtumenetlusõigus ette võimaluse esitada vastuväide või apellatsioon maksekorraldusnõude tagasilükkamise otsusele. Kuid artiklis 5(2) püütakse tagada, et sellist otsust ei saaks mingil viisil vaidlustada.

5.3.2

Võttes arvesse viisi, millisena maksekorraldusmenetlus on mõeldud ning fakti, et see on vabatahtlik (mis tähendab, et miski ei takista muude kohtumenetluste kasutamist), ei ole apelleerimine järelikult vajalik.

5.3.3

Seda silmas pidades tuleks artikkel 5(2) sõnastada: “Euroopa maksekorraldusnõude tagasilükkamist ei saa vaidlustada ega edasi kaevata”, et säilitada järjepidevus seletuskirjas toodud infoga. (10)

5.4.1

Vastavalt artikkel 6(2) teisele lausele on juhul, kui kostja aadress (nagu eelpool öeldud, tuleks mõiste “võlgnik” asendada terminiga “kostja”) on täpselt teada, lubatud kasutada üleandmismeetodeid, mille puhul ei nõuta kostja allkirja.

5.4.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib komisjoni tähelepanu faktile, et punkt “kui kostja aadress on täpselt teada” on liiga ebamäärane ning võib põhjustada suurt õiguslikku ebakindlust, millel oleksid kostjatele negatiivsed tagajärjed.

5.4.1.2

Mõnedes liikmesriikides on kasutusel ametliku aadressi süsteem: kui lepingu osapool toimetab selle süsteemi puhul teate ametlikule aadressile, siis eeldatakse, et teade saadi kätte ning seega puudub vajadus kättesaamist tõendada. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et ametliku aadressi sisseseadmine ei oleks küllaldane täitmaks aadressi täpse teadmise nõuet.

5.4.1.3

Kui see süsteem — st loobumine nõudest, mille puhul kostja tõendaks kättesaamist allkirjaga — ühendatakse varade arestimise süsteemiga tasumata maksete eest enne teate tegelikku üleandmist kostjale, võib tekkida olukord, kus kostja saab maksekorraldusest teada alles siis, kui see täitmisele pööratakse ning tema vara arestitakse.

5.4.1.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et tuleb vältida seda tõsist olukorda, mis oleks väga piinlik inimestele, kelle vara on arestitud, ilma et neil oleks võimalik sellele vastuväiteid esitada (11). Seetõttu soovitab komitee, nagu rõhutatakse arvamuses ülalmainitud rohelise raamatu kohta, et üleandmismeetodite kasutamist, mille puhul ei nõuta kostja allkirja kättesaamise kohta, ei tohiks lubada ning et punkt “kui kostja aadress on täpselt teada” tuleks järelikult artikkel 6(2) lõpust kustutada.

5.4.2

Artiklis 6(3)(b) sätestatud kolmenädalast tähtaega tuleks täpsustada sellele vastava päevade arvuga, et menetlusega seotud aega oleks kergem hinnata.

5.4.3

Ettepaneku portugalikeelses versioonis ning mõnedes muudes versioonides tuleks selgitada artiklis 6(5) sätestatud tähtaja laadi, st portugalikeelses versioonis tuleks sõna “prazo” järele lisada sõnad “de prescriēćo” (“aegumistähtajast”) (12).

5.4.4

Oma arvamuses ülalmainitud rohelise raamatu kohta soovitas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee komisjonile ühtlasi “et õigusaktis selgitataks täpselt tagajärgi, mis kaasnevad suutmatusega anda nõuete kohta infot”.

5.4.4.1

Käesolevas ettepanekus sellised sätted puuduvad ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab komisjonile veel kord tungivalt need kehtestada.

5.5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates ei selgu ettepanekust, et pärast kaitseväite esitamist peab kohtumenetlus vastavalt asjaomaste liikmesriikide tsiviilprotsessi reeglitele jätkuma, ilma et osapooltel oleks vaja algatada täiendavaid menetlusi.

5.5.2

Järelikult peaks artiklis 8(1) sõnadele “jätkub kohtumenetlus” järgnema klausel “automaatselt, ilma et oleks vaja algatada uut menetlust”.

5.6.1

Nagu konstateeriti seoses artikliga 6(2), sätestab artikli 9(2) teine lause, et kui kostja aadress (ka siin tuleks termin “võlgnik” asendada mõistega “kostja”) on täpselt teada, on lubatud kasutada üleandmismeetodeid, mille puhul ei nõuta kostja allkirja.

5.6.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib komisjoni tähelepanu faktile, et punkt “kui kostja aadress on täpselt teada” on liiga ebamäärane ning võib põhjustada suurt õiguslikku ebakindlust, millel oleksid kostjatele negatiivsed tagajärjed.

5.6.3

Sel põhjusel on EMSK arvamusel, et siin on kohaldatav täpselt sama ettepanek, mis tehti seoses artikliga 6, teiste sõnadega — ei tohiks lubada kasutada üleandmismeetodeid, mille puhul ei nõuta kostja allkirja, ning et seetõttu tuleks klausel “kui kostja aadress ei ole täpselt teada” artikli 9(2) lõpust kustutada.

5.7.1

Kui komisjon aktsepteerib Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitust mitte lubada üleandmismeetodite kasutamist, mille puhul ei nõuta kostja allkirja, tuleks artikkel 11(4)(a)(i) järjepidevuse huvides kustutada.

5.7.2

Väljend “tegutseb koheselt” artikkel 11(4) viimases lauses on väga ebamäärane ning võimaldab mitmeid erinevaid tõlgendusi.

5.7.2.1

Õiguskindluse tagamiseks soovitab EMSK seetõttu, et komisjon määraks kindlaks tähtaja, mille vältel artiklis 11(4) väljatoodud õigusi kasutada tuleb.

5.8.1

Nagu märgitud artikkel 8 puhul ei selgu ettepanekust, et pärast kaitseväite esitamist peab kohtumenetlus vastavalt asjaomaste liikmesriikide tsiviilprotsessi reeglitele jätkuma, ilma et osapooltel oleks vaja algatada täiendavaid menetlusi.

5.8.2

Seetõttu peaks sõnadele “kohtumenetlus jätkub” järgnema klausel “automaatselt, ilma et oleks vaja algatada uut menetlust”.

5.9.1

EMSK usub, et võib lubada muuta vabatahtlikuks advokaadi või mõne muu juristi kasutamise seadusjärgse esindaja, kui nõude väärtus on nii madal, et selliste asjatundjate kaasamisega seotud kulud ei oleks põhjendatud.

5.9.2

Kuid erinevalt mitmete liikmesriikide seadusandlusest ei täpsustata ettepanekus maksekorraldusmenetluse nõude ülempiiri, mille tagajärjeks on, et seda võidakse kasutada suurte summade tagasisaamiseks, mis mõnede liikmesriikide seadusandlusest tulenevalt nõuaksid tavamenetluse kasutamist, kui esitatakse vastuväide.

5.9.3

Kõnealustes olukordades ei oleks otstarbekas kaasata juristi ainult kohtuasja üleminekul tavalisse tsiviilkohtumenetlusse. Pakutud vastusevormi täitmisel nõutakse võlgnikult tegelikult mitte ainult seisukohta, kas ta tunnistab võlga või mitte, vaid ka seda, et ta teataks, kas ta kavatseb esitada vastuväite nõudele tervikuna või ainult põhinõudele, ainult intressidele või ainult kuludele. Kõnealuse vormi täitmisel võib võlgnik tahtmatult nõrgendada kaitset, mida tema advokaat kasutaks, juhul kui advokaat kaasataks menetlusse selle algusest peale.

5.9.4

Teisest küljest võib juristi kui seadusjärgse esindaja kasutamise muutmine vabatahtlikuks avaldada negatiivset mõju, kui osapooled on väga ebavõrdsed (tarbijad spetsialistide vastu, suurettevõtted väikeste või perefirmade vastu).

5.9.5

Neil põhjustel soovitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee komisjonil kaaluda advokaadi või mõne muu juristi kui seadusjärgse esindaja kasutamise muutmist kohustuslikuks, kui menetletavad summad ületavad kehtestatud määra (näiteks 2500 €).

5.10.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et artiklile 14 tuleks lisada paragrahv 2, mille sõnastus oleks järgmine: “Euroopa maksekorraldusmenetluse eest ei võeta tasu, kui ei esitata kaitseväidet või vastuväidet.”

5.10.2

Võttes arvesse, et maksekorraldusmenetluse puhul on tegemist kohtuvälise menetlusega, soovitatakse sisse seada ühekordne esmane väike tasu, mis ei sõltuks nõude väärtusest.

5.10.3

Kui arvatakse, et see ei ole soovitav, peaks määrusest selguma, et antud juhtumi (13) puhul on kohaldatav liikmesriigi seadusandlus, millega võetakse üle direktiiv 2003/8/EÜ 27. jaanuarist 2003, mis käsitleb õiguskaitse kättesaadavust piiriülestes dispuutides.

5.11.1

Soovitatud süsteem toetub lisades 1, 2 ja 3 esitatud vormide kasutamisele (14). Kohtumenetlused kulgevad häireteta ainult siis, kui vormid täidavad ettenähtud otstarvet.

5.11.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel on põhjendatud kahtlusi piiriülestes vaidlusküsimustes kasutatavate vormide efektiivsuse ja praktilisuse suhtes.

5.11.3

Näiteks: kui Itaalia firma, kellele Poola klient raha võlgneb, esitab Euroopa maksekorraldusnõude mõnele Itaalia kohtule, kas siis Poola klient saab makseteate itaalia või poola keeles? Kui teade on itaalia keeles, kus on siis tagatis, et klient sellest aru saab ja suudab otsustada, kas esitada kaitseväide? Kui teade on poola keeles, kes siis vastutab selle tõlkimise eest?

5.11.4

Hageja ei pea mitte lihtsalt vormil olevaid kastikesi märgistama; ta peab lisama ka kirjaliku info. Kes vastutab selle tõlkimise eest? Ja kes tõendab, et tõlge on täpne?

5.11.5

Määrus 1348/2000 29. maist 2000, mis tegeleb tsiviil- või kaubandusasju puudutavate kohtu- ja kohtuväliste dokumentide käsitlemisega liikmesriikides, ei vaigista ülalmainitud muret, sest vaadeldav Euroopa maksekorraldusmenetlus on oma loomult võrdlemisi vaba ja aeglane.

5.11.6

Tõesti, isegi kui ülalmainitud hüpoteetiline Poola klient saaks Euroopa maksekorralduse kätte oma emakeeles, mis keeles peaks ta siis vastama? Kes tõlgiks poola keelest itaalia keelde? Vastupidiselt, kui ta ei saa poolakeelset teadet, võiks ta juriidiliselt rääkides keelduda seda vastu võtmast. Kuid kõik selletaolised olukorrad looksid takistusi, mis avaldaksid ebasoodsat mõju Euroopa maksekorralduse kiirusele.

5.11.7

Seetõttu palub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee komisjonil kaaluda kõige efektiivsemat viisi tagamaks, et nende vormide kasutamine piiriülestes vaidlusküsimustes ei seaks ohtu võlgade kiiret tagasisaamist ega kostja õigust kaitsele.

5.11.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvab ka, et kõik need vormid, välja arvatud vastuse vormid, on liiga keerulised, et juriidilise hariduseta inimesed neid täita suudaksid.

5.11.9

Mitmed terminid (seaduslik intressimäär; % üle EKP baasintressi; maksekorraldus; “võidakse teie vastu täitmisele pöörata”) võivad võhikule arusaamatud olla. Kuna komisjon soovitab muuta seadusjärgse esindatuse vabatahtlikuks (kuigi EMSK on seisukohal, et nii peaks see olema vaid väikeste summade puhul), tuleb rakendada meetmeid tagamaks, et vormide kasutajad neid mõistaksid ja oskaksid neid õigesti täita.

5.11.10

Vähemalt portugali keeles tähendavad mõisted “rentima” ja “üürima” kahte erinevat kontseptsiooni (kinnisvara renditakse, vallasvara üüritakse). Euroopa maksekorraldusnõude punkt 8.2 portugalikeelses versioonis ja Euroopa makseteate punktis 9.3 tuleks seetõttu terminit “contrato de locação” kasutada seoses vallasvaraga. Muukeelsetes versioonides kasutatavat terminoloogiat tuleks seega kontrollida liikmesriikide tsiviilõiguses leiduvate terminite suhtes.

5.11.11

Lõpuks on Euroopa maksekorraldusnõude punkti 11 ja Euroopa makseteate punkti 12 võhikul väga raske täita. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab lasta seda küsimust analüüsida hageja ja kostja asukohajärgsel kohtul.

—

Komisjoni teatis tarbijahüvitiste kohta (K(84) 692 (lõplik), 12.12.1981) ja täiendav teatis samas küsimuses (K(87) 210 (lõplik), 7.5.1987) täienduseks 2/85 Euroopa Ühenduste bülletäänile

—

Komisjoni teatis teemal: uus impulss tarbijakaitse poliitikasse (K(85) 314 (lõplik), 23.7.1985) EÜT C 160, 1.7.1985

—

Komisjoni tegevuskava 14. veebruarist 1996 (K(96) 13 (lõplik))

—

Komisjoni teatis teemal: suurema efektiivsuse suunas Euroopa Liidu kohtuotsuste saavutamisel ja jõustamisel (K(97) 609 lõplik, 22.12.1997, EÜT C 33, 31.1.98)

—

Roheline raamat õiguskaitse kättesaadavuse kohta tarbijatele ja tarbijavaidluste lahendamine ühtsel turul (K(93) 576).

—

Roheline raamat alternatiivsete vaidlusküsimuste lahendamise kohta tsiviil- ja äriõiguses (K(2002) 196 (lõplik), 19.4.2002)

—

Komisjoni soovitus 12. maist 1995 kaubandustehingute maksetähtaegade kohta ja sellega seonduv komisjoni teatis (EÜT L 127, 10.6.1995 ja EÜT C 144, 10.6.1995)

—

Direktiiv 98/27/EÜ, 19.5.1998 ettekirjutuste kohta tarbijate huvide kaitseks (EÜT L 166, 11.6.1998, lk.51)

—

Direktiiv 2000/35/EÜ, 29. juuni 2000, teemal: võitlemine hilinenud maksmisega äritehingute puhul (EÜT L 200, 8.8.2000)

—

Määrus (EÜ) nr 44/2001, 22. detsember 2000, teemal: kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja jõustamine tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I) (EÜT L 12, 16.1.2001). Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettekandja: hr Malosse (EÜT C 117, 26.4.2000)

—

Määrus (EÜ) nr. 1206/2001, 28. mai 2001, teemal: koostöö liikmesriikide kohtute vahel tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001). EMSK ettekandja: hr Bataller (EÜT C 139, 11.5.2001)

—

Meetmete programm kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT C 12, 15.1.2001)

—

Määrus (EÜ) nr. 1346/2000, 29. mai 2000, teemal: pankrotimenetlused (EÜT L 160, 30.6.2000). EMSK ettekandja: hr Ravoet (EÜT C 75, 15.3.2000)

—

Määrus (EÜ) nr. 1347/2000, 29. mai 2000, teemal: kohtuotsuste tunnustamine ja jõustamine abieluasjades ja vanemlikku vastutust puudutavates asjades (EÜT L 160, 30.6.2000). EMSK ettekandja: hr Braghin (CES 940, 20. oktoober 1999, EÜT C 368, 20.12.1999) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettekandja: hr Braghin (EÜT C 368, 20/12/1999)

—

Määrus (EÜ) nr. 1348/2000, 29. mai 2000, teemal: tsiviil- ja kaubandusasju puudutavate kohtu- ja kohtuväliste dokumentide käsitlemine liikmesriikides (EÜT L 160, 30.6.2000). EMSK ettekandja: hr Bataller (EÜT C 368, 20.12.1999)

—

Nõukogu otsus 28. maist 2001, millega loodi Euroopa õigusalase koostöö võrgustik tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001). EMSK ettekandja: hr Retureau (EÜT C 139, 11.5.2001)

—

Komisjoni teatis, mis käsitleb maksete uut õiguslikku raamistikku siseturul [KOM(2003) 718 (lõplik), 2.12.2003]. Euroopamajandus- ja sotsiaalkomitee ettekandja: hr Ravoet (EÜT C 302, 7.12.2004).