8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/44

1.1

Raskete loomataudide puhangud, sealhulgas veiste spongioosne entsefalopaatia (BSE), suu- ja sõrataud, sigade klassikaline katk ning Newcastle'i haigus, on põhjustanud ELi loomse päritoluga toodete turul korduvalt kriisiolukordi. Kõnealuste episootiliste haiguste puhangute korral järgnevad loomade tapmine ja kaubanduspiirangud, et peatada haiguste edasine levik. Üldiselt kannab veterinaariafond nakkuste vastases võitluses 50 % liikmesriikide kulutustest.

1.2

Lisaks muutub kõnealuste toodete turuolukord müügikeelu ja piirkondlike piirangute tõttu keeruliseks. Seetõttu nähakse vastavalt sealiha-, muna-, linnuliha-, veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoodete- ning lamba- ja kitselihaturu ühisele korraldusele nimetatud olukorra puhul ette võimalusi turu toetamiseks. Oluline tingimus erakorraliste meetmete kasutamiseks on see, et ohustatud liikmesriikid on rakendanud vajalikud veterinaarmeetmed episootiliste haiguste leviku piiramisel. Turutoetusmeetmeid rakendatakse vaid teatud mahus ja ajavahemikus, mis on hädavajalik turu toetamiseks.

1.3

Vastavaid komisjoni korralduskomiteemenetluse korras võetud erakorralisi meetmeid rahastas ühendus algselt täielikult, näit sigade katku puhul 80.-ndate aastate lõpus ning 90.-ndate aastate alguses. 1992. aastal rakendati seoses sigade katkuga esmakordselt liikmesriikide kaasfinantseerimist. Kuna tekkisid segadused kaasfinantseerimise mahus, täpsustas komisjon 1994. aastal, et ühendusepoolne osa loomade maksimaalse arvu suhtes on 70 %. Hiljem kohandati sama määra loomalihasektoris veiste spongioosse entsefalopaatia ning suu- ja sõrataudi puhul. Vastavalt Euroopa Kontrollikoja veterinaarmeetmete ja turumeetmete samalaadse kaasfinantseerimise nõudele on alates 2001. aastast liikmesriikide kaasfinantseerimise määr 50 %.

1.4

Seoses Saksamaa kaebusega kohtuasjas veiseliha kokkuostupiirangute üle seoses BSE-ga (1) otsustas Euroopa Kohus 2003. aastal, et komisjonil ei ole õiguslikku alust sätestada riikliku kaasfinantseerimise määraks 30 %. Seetõttu puudub komisjonil õiguslik alus praeguse praktika jätkamiseks. Tulevikuks soovitatakse riiklikku kaasfinantseerimist 50 % ulatuses loomse päritoluga toodete turgude korraldusel sealiha, munade, linnuliha, veise- ja vasikaliha, piima ning lamba- ja kitseliha puhul, seda nii siseturu meetmete raames kui turustamisel turgudel väljaspool Euroopa Liitu.

2.1

On kahetsusväärne, et alates 1992. a ei juhindu komisjon ega liikmesriigid ka ühise turukorralduse meetmete ellurakendamisel kehtivast täieliku rahastamise üldisest põhimõttest, mis seisneb ühise põllumajanduspoliitika kui nn “esimese samba” ühe osa täielikus rahastamises. See on paratamatu, et nõukogu võib käesoleva ettepaneku vastuvõtmisel kõrvale kalduda enda poolt sisseviidud põhimõttest. Vastavalt Euroopa Kohtu otsusele ei või komisjon ilma selgesõnalise loata kõrvale kalduda nõukogu otsustest, isegi juhul kui komisjon tegutseb koostöös liikmesriikidega asjaomaste korralduskomiteede näol.

2.2

Vastavalt episootiliste haiguste ulatusele ja kestvusele võivad meetmed kaasa tuua märkimisväärseid kulusid, millest suurem osa kaetakse riiklikest vahenditest. Kulude jaotamise küsimus ELi ja liikmesriikide vahel on tihedalt seotud liikmesriikide vastastikuse rahalise toetuse küsimusega. Riikliku kaasfinantseerimise puhul on teatud liikmesriigid rohkem valmis ja võimelised katma kõnealuseid kulusid kui teised. Mõningad liikmesriigid võivad kulud otseselt või kaudselt kanda ettevõtetele, nagu nähtus BSE kriisi ajal, mis omakorda võib kaasa tuua märkimisväärseid konkurentsimoonutusi.

2.3

Komisjoni leiab, et liikmesriigid tegutsevad võitluses loomahaigustega ning nende ennetamises aktiivsemalt juhul, kui riik esineb kaasfinantseerija rollis. Kuigi Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab nimetatud argumenti, ei ole siiski välistatud, et kõnealune nõue võib teatud juhtudel pikendada otsustusi või raskendada nende vastuvõtmist, mille all kannatab vastumeetmete rakendamine.

2.4

EMSK nõustub ka komisjoni seisukohaga, et kõnealune ettepanek tähendab alates 1992. aastast juurutatud praktika jätkamist ning veterinaarfondi rahastatud meetmete ja turukorraldusmeetmete omavahelise vastavuse tagamist.

2.5

Samas on komitee seisukohal, et algselt nõukogu poolt määratud turukorralduse alaste erakorraliste meetmete kulusid tuleks vaadelda ühise vastutuse ja vastastikuse rahalise toetuse vaatepunktist. EMSK leiab, et kõnealuse põhimõtte vastu eksimine võib kujutada ohtu, sest liikmesriigid valivad võitluses episootiliste haiguste vastu erinevad lähenemisviisid. Hoolimata tõhusast kontrollist ja ennetamisabinõudest võivad episootilised haigused puhkeda juhuslikult ning ettearvamatult. Kõnealuste haiguste tagajärjed kahjustavad turgu ning avaldavad seeläbi mõju ka teistele liikmesriikidele. Lisaks avaldab riiklik kaasfinantseerimine mõju ka teistele valdkondadele ohuga tuua ühine põllumajanduspoliitika taas riiklikule tasandile.

2.6

Kui hoolimata sellest komisjoni ettepanekut toetatakse, siis oleks see halduslikult koormav ja sisuliselt põhjendamatu, kui kõnealuse probleemi rahalist toetamist käsitletaks asutamislepingu riiklikku abi puudutavate sätete raames. Seetõttu oleks pidanud komisjoni ettepanek teavitamismenetlusest vabastamise kohta kehtima algusest peale.

3.1

EMSK toetab turukorralduse erimeetmete puhul ühenduse täieliku solidaarsuse põhimõtet. Seetõttu ei poolda komitee komisjoni ettepanekut liikmesriikide 50 % kaasfinantserimise kohta.