28.6.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 157/150


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Põlvkondadevahelised suhted”

(2005/C 157/28)

29. jaanuaril 2004 otsustas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kooskõlas oma sisekorra artikli 29 lõikega 2 välja töötada arvamuse teemal “Põlvkondadevahelised suhted”.

Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon, kelle ülesandeks oli ette valmistada komitee tööd selles valdkonnas, töötas välja oma arvamuse 25. novembril 2004 (raportöör: hr BLOCH-LAINÉ).

Oma 413. plenaaristungil 15. ja 16. detsmber (16. detsembri istung) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu käesoleva arvamuse 143 poolthääle, 2 vastuhääle ja 9 hääletamisest loobumisega.

1.   PREAMBUL

1.1

Põlvkondadevaheliste suhete (1) korraldamine on ilmselgelt üks peamisi tegureid, mis määratlevad kogu ühiskonna ühtekuuluvuse taseme; nii meie omas, kuid järelikult ka terves geopoliitilises kogumis arengu jooksul, mis moodustab nende liidu.

1.2

Üks Euroopa rahvaste iseloomulikke jooni on nende elanikkonna vananemine. See nähtus mõjutab neid vaieldamatult ja esitab keerukaid väljakutseid, mida tuleb hoolega kaaluda ja juhtida nii hästi liigendatult ja ettevaatavalt kui võimalik. Nad peavad selles valdkonnas määratlema ja teostama selle, mida võib nimetada “eluigade poliitikaks” (2); st mitte hetkelisi, katkendlikke ja piiratud meetmeid, vaid üldstrateegia, globaalne ja süsteemne, eesmärgiga soodustada ajas mõistmist ja solidaarsust põlvkondade vahel, keda on järjest rohkem kõrvuti eksisteerimas.

1.3

Olukorra analüüs — millised ka ei oleks rahvuslikud erinevused ja iseärasused — viis järeldusele, et me oleme “üsna palju eksinud”. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et see probleem on otsustava tähtsusega Euroopa tuleviku jaoks ja kavatseb edaspidi pühendada sellele pidevalt olulise koha oma tegevuses ja tööprogrammis.

Sellised on käesoleva arvamuse põhjendused ja mõte, mille eesmärgiks on:

pärast mõningate tõdemuste ja mõtiskluste meenutamist (2);

tuua välja mõned suunised ja soovitused (3).

2.   TÕDEMUSED JA TÄHELEPANEKUD

2.1

Järgmine tõdemus ei ole mõeldud kellegi solvamiseks: viimase poolsajandi jooksul ei ole meie riigid ja nende ühised institutsioonid seda valdkonda puudutavate poliitikate väljatöötamisel ja elluviimisel kasutanud optimaalselt ära nende käsutusse antud pretsedenditult rikkalikke ennetusvahendeid ja tehnikaid; st kõige kohasemat viisi tegutsemiseks selle eri tahkude ja koostisosade suhtes.

2.1.1

Kindlasti tuleb sellist hinnangut andes vältida muuhulgas kolme tüüpi liialdusi:

2.1.1.1

Üks oleks öelda, et täpne ennustamine on selles osas väga lihtne, mis oleks vale: demograafiateadus lubab küll, tänu läbiproovitud meetoditele, välja joonistada selgustandvaid skeeme keskmises ja pikas perspektiivis. Kuid nii tõmmatud jooned võivad teatavasti mitmesuguste majanduslike, sotsioloogiliste ja poliitiliste tegurite mõjul kõrvale kalduda. Nii näiteks, kui sünnid, surmad ja migratsioonikõver sõltuvad neile omastest kõikumistest, on need nähtused seotud ka väliste lisateguritega, nagu majanduskasv või majanduse aeglustumine, sotsiaalne ebakindlus, kommete areng, poliitiline keskkond ja kodanike kindlustunne tuleviku suhtes. Lisaks koostavad eksperdid demograafiliste andmete põhjal keskseid hüpoteese, mis põhinevad keskmistel andmetel. Kuid need keskmised andmed erinevad sõltuvalt eksperdist, kes need on koostanud.

2.1.1.2

Teine liialdus oleks alahinnata selgeid, kindlaid programme ja viiekümne aasta jooksul saavutatud kordaminekuid tervishoiu, sotsiaalkaitse, solidaarsuse, koolituse, varustuse ja infrastruktuuride, territooriumikorralduse, sotsiaalse dialoogi, ühingulise elu jne valdkonnas.

2.1.1.4

Kolmas liialdus oleks vähendada uuenduslikke ja paljulubavaid projekte, mille on paljudes valdkondades ellu viinud või mida on alustanud nõukogu, Euroopa Parlament ja komisjon.

2.1.2

Siiski on alates teise maailmasõja lõpust selgelt puudu olnud läbinägelikkusest ja ettenägelikkusest meie riikide rahvastiku vananemise mõnede sotsiaalselt ohtlike tagajärgedega tegelemisel. See demograafiline nähtus on tuleneb kahe küllalt ammu ette nähtud ja esile toodud suundumuse koosmõjust: eluea pikenemine ja sündimuse vähenemine. Selle nähtuse möödapääsmatust ei ole kunagi kahtluse alla seatud, millised ka ei oleks ekspertide ennustuste erinevused või nüansid.

2.1.3

Ei saa eitada, et ette on tulnud puudujääke, unustamisi ja vigu praeguse reaalsuse ennetaval arvesse võtmisel: nimelt kolme või nelja, mitte enam kahe põlvkonna üha sagedasem kooseksisteerimine liidu riikides.

2.1.4

Nende kohandamise puudujääkide väljad on kahjuks arvukad. Välja võib muuhulgas tuua:

Pensionite rahastamine: paljudes meie riikides on vähim, mida öelda võib, et probleemiga tegelemist lükati liiga kaua edasi; et see võeti ette hilja ja “tulisena”, konfliktsetes tingimustes, mida oleks saanud vältida.

Kohad ja panus kõige rohkemate vanusegruppidega esindatud ettevõtete ja administratsioonide toimimisse: meetmed kaadriküsimuste lahendamiseks ja töökulude vähendamiseks on ette võetud, arvestamata piisavalt “kaasnevate kahjudega” ja meetmete kahjulike mõjudega lühiajalises plaanis.

Täiendkoolitus: aktiivse eluea pikenemisega seotud mured on liiga sageli tähelepanuta jäetud, kui tegemist on “eakamate” töötajatega.

Linnaplaneerimine, elupaik, kollektiivsete ja kaubanduslike rajatiste paiknemine: neis valdkondades valitsenud arusaamad on sageli unustanud kõige nooremate, kõige vanemate ühinenud või lõhenenud perekondade erivajadused.

Ainelise kultuuripärandi edasikandmine: juriidilised ja maksualased sätted on jäänud demograafilise arengu valguses üle vaatamata ja sellele kohandamata.

Suhted haridus- ja töökeskkonna vahel: selles valdkonnas on ainult mõned riigid teistest paremas seisukorras, väga paljud on mahajäänud.

Kogemuste ja mälu säilitamine, väärtustamine, kasutamine ja ühendamine: tehnoloogilised edusammud, juhtimisalased uuendused, teatav nooruse ületähtsustamine ei ole piisavalt arvestanud ohuga rikkuda teadmisi, võimeid, kogemusi ja mälu.

Kultuurid: võib-olla on mõnikord suhtutud liigse leplikkusega3 esilekerkivatesse kultuuridesse, eristamata piisavalt seda, mis puudutab moodi, sellest, mis kuulub kestvate leiutiste hulka. On lastud areneda mälukaotusel, halvakspanul, hirmul, kahetsusel ja seega põlvkondadevahelisel eraldumisel.

2.1.5

Heaolu näitajate kehtivus: EMSK peab positiivseks sotsiaalkaitse koordinatsiooni komitee allkomitee “Näitajad” tööd, ja eelkõige väljapakutud näitajate definitsiooni (või eelnevate definitsioonide täpsustust): see võimaldab täna jaotada vanusegruppide kaupa terve rea olulisi näitajaid, eelkõige vaesusriski osas. Ta rõhutab vajadust seda tööd jätkata, eelkõige eesmärgiga täiendada ja konsolideerida näitajate valikut, mis võimaldaks järjest paremini hinnata vanusegruppide olukorda ühtaegu nii kvalitatiivsest kui kvantitatiivsest vaatepunktist.

3.   SUUNISED JA SOOVITUSED

3.1

Miks on sellised tõelised ja kriitilised küsimused viimastel aastakümnetel liiga sageli kõrvale jäetud? Selles peitub oluline ja lai sotsioloogiline ja poliitiline arutlusteema, mida me ei hakka käesolevas arvamuses pealiskaudselt käsitlema. Kuid igatahes on EMSK-l tugev veendumus: komitee on nõuandev organ; ta on otsustusorganitest vähem seotud hetke piirangute ja survetega. Tema liikmete mitmekesisus; nende harjumus töötada vabalt ja pidevalt koos, võrrelda oma kogemusi, teadmisi, informatsiooni, muresid, ühendada oma aimdusi ja analüüse, nende suutlikkus teha ettepanekuid meetodeid puudutavates küsimustes, nende püsiv seotus sellega ja kohusetunne selle vastu, mida nimetatakse “osalusdemokraatiaks”: sellised potentsiaalsed eelised ja võimalused avavad talle tööalasid, mida tal on ühtaegu nii võimalus kui kohustus hõivata rohkem, kui ta praegu teeb. “Põlvkondadevahelised suhted” seisnevad just tegevusvälja küsimuses.

3.1.1

Et sekkuda nii keerukal tegevusväljal, on tarvis olla ettevaatlik ja ettenägelik:

3.1.1.1

EMSK peab oskama jääda oma kohale ja vältima ülesannete võtmist, mis ei ole vastavuses tema võimalustega või kooskõlas tema ülesannetega.

3.1.1.2

Ettevaatavat — või ennetavat — mõtlemist ei see segi ajada ei planeerimise ega futuroloogiaga.

3.1.1.3

Kõige tõsisemad teadlasedki meenutavad sageli, et nende teadmine pole muud, kui “edasilükatud eksimuste rida”. Kuid majandus ei ole täppisteadus; sotsioloogia on seda veel vähem. Niisiis on raske ette kujutada, kuidas võiks sotsiaalmajandusliku ennustuse puhul välistada eksimise ohu.

3.1.1.4

Paljudest põlvkondadevaheliste suhetega seotud küsimustest nõuavad mõned praegu parandavaid meetmeid; mõned eeldavad muutvaid meetmeid ja mõned vajavad suurt hulka uurimis- ja uuenduslikku tegevust. Oluline on nii ühed kui teised hästi tuvastada, eristada, ja igal juhul hoiduda ohtlikest või viljatutest utoopiatest.

3.1.2

Meetodi osas, mida EMSK kavatseb vastu võtta, täitmaks oma kindlaksmääratud rolli selles valdkonnas, on komitees määratletud käitumisliin: teha võimalikult tihedat koostööd liidu institutsioonidega: nõukogu, parlamendi ja komisjoniga. See otsus tuleneb ühtaegu käesoleva dokumendi paragrahvides 2.1.1.3 ja 3.1.2 väljendatud vaadetest, soovist järgida institutsioonilisi tekste nii kirjas kui vaimus ning ka lihtsalt “tervest mõistusest” tulenevatest kohustustest.

3.1.2.1

Põlvkondadevaheliste suhete “töövaldkond on erakordselt lai. Esimesel katsel saab sellest anda vaid küllalt üldise ülevaate”.

3.1.2.2

Komitee otsustas käesolevas esimeses arvamuses esitada liidu institutsioonidele loetelu tähelepanu vajavatest arutlusteemadest, mida saab käsitleda vastavalt kindlaksmääratud vormile, kuid nende soovil koostöös nendega. Loetelu ei ole tähtsuse järjekorras:

Perekondade rolli ja vastutuse ulatus, kaal ja piirid tulevases ühiskonnakorralduses: lapsed, täiskasvanud, vanemad, vanavanemad.

Naiste juurdepääs tööturule ja kollektiivse lastehoiu asutused.

Üksindus ja isoleeritus Euroopa ühiskondades: eakad (3) inimesed; ebasoodsas olukorras noored: “vaene lapsepõlv”.

Põlvkondade lepingud ja põlvkondadevaheline solidaarsus: kuidas korraldada sotsiaalselt ja poliitiliselt häid vahekohtuid — st selliseid, mis arvestavad tulevikuga — võttes arvesse oleviku piiranguid ja survet ning tulevaste õigusjärglaste vaikimist, kuna nad on puudu?

Linnakujunduse ja elupaiga valik ning suhted põlvkondade vahel: linnakujunduse ja elupaiga kontseptioonid ja valikud on viimastel aastatel sageli unustanud oluliste põlvkondlike vajaduste esilekerkimise. Eelkõige on probleeme tekkinud:

Vanemate inimeste elukoha autonoomia arengul ja nende suhetel nooremate põlvkondade, laste ja noorukitega;

vallaliste täiskasvanute (üliõpilased, noored töötajad) sunnitud kooselul perekondlikes elukohtades, mis pole selleks otstarbeks ette nähtud;

nn “raskete” perekondade majutamisel teisiti kui eraldatult ja ajutiselt;

Milliseid kasulikke rolle võib ja peab “osalusdemokraatia” täitma põlvkondadevaheliste suhete korraldamisel?

3.2

Komitee otsustas soovituste kujul välja tuua täpsemalt ja lähema tähtajaga kaks põhiteema tahku, mida saab samuti käsitleda koostööd liidu institutsioonidega, kui neil selleks soovi on.

3.2.1

Aktiivse elu kestus: see küsimus on üks kõige kujundlikumaid näiteid ettenägelikkuse ja prognoosimise puudulikkusest Euroopa riikides väljakutsete suhtes, mida esitab nende elanikkonna ammu ennustatud vananemine.

3.2.1.1

Ametialase karjääri lühenemine tekitab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise potentsiaali kaotuse. See ei ole andnud loodetud mõju töö jagamise ja noorte tööhõive osas. Paljudes riikides on seda lühinägelikult käsitletud ja kasutatud kui reguleerivat vahendit.

3.2.1.2

Nii poliitiliste otsustajate kui ettevõtete ja avaliku arvamuse poolelt on eelarvamused ja kinnismõtted viinud ekslikult hinnangule, et eakamad töötajad ei suuda vajalikul määral kohaneda tootmistehnika ja juhtimismeetodite arengutega ning pidurdavad tootlikkuse kasvu.

3.2.1.3

Ometi on juba mitmeid aastaid esitatud olulisi analüüse, tugevaid hoiatusi ja häid soovitusi. Selles osas tuleb rõhutada eelkõige komisjoni selle keerulise teemaga seotud pingutuste ettenägelikkust, püsivust ja kvaliteeti. Tuleb meenutada ka olulist tööd, mille on läbi viinud OECD ning arvukad uurimisinstituudid, ametiorganisatsioonid ja majandus- ja sotsiaalnõukogud paljudes riikides.

3.2.1.4

Võimalikud vahendid suundumuse ümberpööramiseks on tänaseks üsna hästi koostatud ja tuntud: paremini tagada vanemate töötajate töölevõetavus, täiustades täiendkoolituse meetodeid; parendada töökohtade kvaliteeti ja suurendada tööaegade paindlikkust, et tagada parem tasakaal tööaja ja eraelu vahel; arendada ettevõtetes ja asutustes “segavanuselisi” meeskondi; anda enam eneseusaldust eakamatele töötajatele; tugevdada nende tervishoiumeetmeid; tagada pidevalt parem karjääri planeerimine; võtta vastu soodustavaid sätteid pensionide ja maksunduse valdkonnas.

3.2.1.5

Euroopa Liidu Nõukogu on eelkõige Lissabonis ja Stockholmis, kinnitanud oma soovi pikendada valikuliste soodustuste läbi aktiivset eluiga Euroopas.

3.2.1.6

Siiski võib kõikjal peale väikese hulga riikide tõdeda, et:

maksu- ja sotsiaalkindlustuse süsteemid, nagu ka kollektiivsed kokkulepped ja ettevõttelepingud sisaldavad tingimusi ja sätteid, mis kas implitsiitselt või eksplitsiitselt soosivad tugevalt varajast pensionileminekut;

nõukogu koosolekutel väljendatud teated ja kavatsused ei ole riikides endis piisavalt hästi ja konkreetselt esile tõstetud.

3.2.1.7

On selge, et suundumuste ja harjumuste ümberpööramine ei saa toimuda imelise kiire pöörde läbi.

Harjumuste jõul, ettevõtete ja asutuste tüüpide, suuruste ja kultuuride mitmekesisuse tõttu, sotsiaalse dialoogi normaalse ja seaduspärase keerukuse tõttu sellisel teemal, kus ei saa soovitada ainult ja lihtsalt “sotsiaalsete saavutuste” tühistamist, eeldab soovitav areng küllalt keerukate globaalsete strateegiate väljatöötamist. Muutus saab olla vaid üsna pikaajaline. See on üks lisapõhjus mitte kaotada aega nende strateegiate väljatöötamisel ja ellurakendamisel.

3.2.2

Komitee väljendab oma tugevat soovi, et liidu poliitilised otsustajad — st parlament ja nõukogu — sekkuks selgemalt, täpsemalt ja aktiivsemalt riikides, kes on nad valinud või volitanud, et tagada paremat kooskõla “öeldu” ja “tehtu” vahel. See peaks Euroopa Liidu ühtsetes huvides, kes on kinnitanud, et tema ambitsiooniks on olla üks maailma esmatähtsaid majanduskeskuseid, juhtima neid:

tuvastama omas riigis kehtivates seaduslikes või lepingulistes süsteemides sätted, mis kas implitsiitselt või eksplitsiitselt takistavad aktiivse eluea pikendamist;

paremini ja rohkem kui praegu esile tooma komisjoni häid soovitusi ja kohaldama tema direktiive kiiremini ja kindlamalt;

läbi viima teavitus-, ärgitus- ja veenmistegevusi majanduslike ja sotsiaalsete partnerite ja otsustajate hulgas, paremat teabevahetust oma riigi meediaga.

3.2.3

Tasakaalustada Euroopa vanuselised struktuurid: siinkohal tuleb meenutada vaid väga hoiatavaid perspektiive, mida on esile toodud nii paljudes aruannetes mõju kohta, mis on Euroopa Liidu demograafilisele olukorrale viljakuse ja sündivuse langusel: põlvkondade ebapiisav uuenemine, mida immigratsioon kindlasti ei kompenseeri, võib vaid ahendada Euroopa kohta maailmas ning põhjustada Euroopa raames majanduslikke ja rahalisi raskusi ning soovimatuid lõhesid ja konflikte põlvkondade vahel.

3.2.3.1

Kui hinnata, et vanusestruktuuride tasakaalustamine Euroopa riikides peab olema pikaajaline protsess, tuleneb sellest, et Euroopa Liit peaks võtma ülesandeks julgustada enam sündivuse kasvu liikmesriikides, ja selleks tuleb rohkem tegeleda perekonnapoliitikaga, mida viiakse ellu liidu riikides. Liidule ei saa ette heita huvi puudumist perekonnaküsimuste vastu: Euroopa ministrite nõukogu on korduvalt teinud perekonda käsitlevaid ettepanekuid. Kuid liidu tasandil esitatud suunised on veel katkendlikud ja taotlevad eesmärke, mis on küll põhjendatud ja huvitavad, kuid väga ebatäielikud. (4)

3.2.3.2

Nende küsimuste parema ja põhjalikuma käsitlemise alustamine ei ole muidugi lihtne: liikmesriikide poliitikad on erakordselt heterogeensed; “sünnistrateegiad” on kulukad; lõpuks ning lisaks on nii ekspertide kui otsustajate seas tugevad erimeelsusi hinnangutes nende poliitikate tegeliku mõju ja efektiivsustaseme kohta. Kuid EMSK hinnangul ei saa need arutlused, vaatamata oma kaalukusele, õigustada liidu institutsioonide püsivat otsustamisest kõrvalehoidmist.

3.2.3.3

Komitee peab soovitavaks, et need institutsioonid määratleks selles osas tõelise strateegia, mis arvestaks küsimuse erinevaid tahke; ja eelkõige et nad õhutaks liikmesriike ellu viima perepoliitikat, mis tasakaalustaks pikemas perspektiivis vanusestruktuure liidu liikmesriikides.

3.2.3.4

EMSK on valmis ja soovib teha oma võimaluste raames aktiivset koostööd meetmete osas, mida selline lähenemine selle algatamise korral eeldaks.

4.   KOKKUVÕTE

4.1

Euroopa riikide ühiskonnad, ja Euroopa ühiskond, mille ühist ehitamist nad on alustanud, on praegu ja ka tulevikus sageli vastamisi sotsiaalsete, poliitiliste, rahvuslike ja kultuuriliste lõhede ohuga. Tuleb teha kõik, mis võimalik, et nendele ei lisanduks veel põlvkondadevahelise lõhe oht.

4.2

Juba olemuselt on probleemid, mida põlvkondadevahelised suhted esile toovad, pikaajalised. Järelikult kehtib sama ka neile lahenduste otsimise kohta.

4.3

Sektoraalsete koostisosade paljusus ja keerukus, mida tuleb arvesse võtta, ei vabasta kohustusest välja töötada ja edasi arendada globaalset ja süstemaatilist lähenemist; kuna ei selles ega ka muudes valdkondades ei ole tegelikkus ei eraldatud ega osadeks jagatav. Ning tuleb rõhutada, et põlvkondadevaheliste suhete probleemide edukal lahendamisel oleks äärmiselt positiivne majanduslik mõju.

4.4

Kuigi tuleb “jätta ajale aega” ja kindlasti ei tohi rikkuda lähimuse põhimõttest tulenevaid reegleid, on samuti soovitav, et Euroopa Liit ja selle moodustavad riigid ei oleks ei ülinõudlikud ega minimalistlikud.

4.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee omistab suurt tähtsust sellele mõtisklusteemale, mis tekitab küll selgelt kasvavat huvi, kuid ei asu ometi veel kohal, mida ta vääriks liidu ja liikmesriikide poliitilistes arutlustes.

4.6

Käesolev arvamus on vastuseks väljakutsele: aidata kaasa suurema dialoogi arenemisele tulevikus sel esmatähtsal teemal, mis eeldab paljude osaliste koordineeritud ja pikemaajalist tegevust, mis aitaks vältida lühiajaliste huvide võimutsemist ja nõuaks konstruktiivse joonise järjepidevust. Tegemist on uue põlvkondadevahelise pakti järkjärgulise väljatöötamisega Euroopa Liidu territooriumil. (5)

4.7

Käesolev arvamus on kõike muud kui suletud dokument. Selle taotluseks ei ole esitada valmis lahendusi. See pakub välja tööplatsi avamist, pikaajalise töö alustamist.

4.8

Praeguses seisukorras peab komitee oluliseks realistliku tähtajaga avaliku istungi korraldamist seoses selle teemaga. See konverents koondaks muuhulgas poliitilisi otsustajaid, Euroopa institutsioonide esindajaid, kodanikuühenduste esindajaid ja eksperte. Komitee esitab end kandidaadiks sellise algatuse väljatöötamiseks ja korraldamiseks.

4.9

Komitee tegevus selles laias valdkonnas saab ja võib toimuda vaid tihedas koostöös liidu institutsioonidega.

Brüssel, 16. detsember 2004.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Neid suhteid käsitletakse siin mitme nurga alt : majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise, poliitilise.

(2)  Väljend on laenatud aruandest (hr Jean BILLET) mis esitati Prantsuse majandus- ja sotsiaalnõukogule aastal 2004

(3)  mõnikord mitte ilma kaubanduslike tagamõtteteta

(4)  Vrdl eriti EMSK arvamust “Uurimise 7. raamprogrammi poole: vajadus uuringute järgi demograafiliste muudatuste valdkonnas – Eakate inimeste elukvaliteet ja tehnoloogilised vajadused” – raportöör: Mme HEINICH – EMSK 1206/2004 15. septembrist 2004.

(5)  Raskustes perekonnad; lastehoid; emadus- ja isapuhkus.