7.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 302/49

1.1

Võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon võeti vastu 1990. aasta 18. detsembri resolutsiooniga nr 45/158 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassambleel. Pärast selle ratifitseerimist esimese kahekümne riigi poolt jõustus konventsioon 1. juulil 2003. Tänaseks on selle ratifitseerinud 25 riiki. (1) Tegemist on seega kehtiva rahvusvahelise lepinguga, mis on siduv selle ratifitseerinud riikidele.

1.2

Konventsiooni eesmärgiks on majanduslikel põhjustel või töötamise eesmärgiga väljarändavate inimeste inimõiguste ja inimväärikuse ülemaailmne kaitse kohaste õigusaktide ja riikide hea praktika kaudu. Demokraatia edendamine ja inim- õiguste austamine peavad moodustama aluse kohaseks rahvusvahelise migratsioonipoliitika õiguseraamistikuks. Konventsioon peab lisaks tagama üksikjuhtude tasakaalustatud käsitlemise nii koduriikides kui sisserändajaid vastuvõtvates riikides.

1.3

Konventsioon on üks seitsmest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste rahvusvahelisest lepingust ja loob aluse kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete põhjapanevate, inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud inimõiguste kaitseks. Konventsioon on võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õigusi integreeriv universaalne kodifikatsioon, mis tugineb võrdse kohtlemise põhimõttele. See sätestab õigused, mis peavad kehtima nii seaduslikele kui ebaseaduslikele võõrtöötajatele ning sätestab miinimumnormid nende kodaniku-, majanduslike, poliitiliste, sotsiaalsete ja tööalaste õiguste kaitseks. See sätestab, et võõrtöötajatel peab olema rida põhimõttelisi õigusi, mida tuleb kaitsta rahvusvaheliste normide kaudu.

1.4

Jätkates ILO (Rahvusvaheline Tööorganisatsioon) varasemate konventsioonide (2) traditsioone, laiendab kõnealune konventsioon õigusliku raamistuse ülemaailmsetele rännetele tagamaks sisserändajate ausa kohtlemise ning takistamaks ebaseaduslike immigrantide ekspluateerimist. Konventsioon katab migratsiooni kogu protsessi: ettevalmistus, valik, väljaränne ja läbisõit, viibimine töökohamaal ja tagasipöördumine ning reintegratsioon koduriiki.

1.5

Rännetega tegelemine on riikide ülesanne. EMSK pooldab nagu ÜRO peasekretärgi tihedamat kahepoolset, regionaalset ja rahvusvahelist koostööd koduriikide ja migrante vastuvõtvate riikide vahel. Konventsiooni mõtteks ei ole migratsioonivoo soodustamine või suunamine, vaid see peab tagama põhiliste inimõiguste ülemaailmse tunnustamise ja tugevdama nende rahvusvahelist kaitset.

1.6

Konventsioonis tehakse sisserändajate vahel ametkondlikus mõttes vahet: kõikidele puudutatud isikutele tagatakse põhiliste inimõiguste kaitse; seaduslikele sisserändajatele kehtivad kaugemaleulatuvad õigused.

1.7

Kõnealuse konventsiooniga kinnitavad maailma riigid ja ÜRO oma tahet rahvusvahelise koostöö parendamiseks, et takistada ja kõrvaldada ebaseaduslike sisserändajate inimkaubandust ja salajast töötamist ning laiendada kogu maailmas sisserändajate põhiliste inimõiguste kaitset. (3)

2.1

Konventsiooniga tuleb võõrtöötajatele tagada võrdne kohtlemine ja samad õiguslikud tingimused nagu siseriiklikele töötajatele, muuhulgas järgmiste sätetega:

2.2

Lisaks sellele rõhutatakse konventsioonis sisserändajate õigusi säilitada side oma koduriigiga, ning seda järgmistes sätetes:

2.3

Konventsiooni läbib põhiidee, et kõigil sisserändajatel on õigus minimaalsele kaitsele. Konventsioon käsitleb mõlemat olukorda (seaduslik, ebaseaduslik), mis võõrtöötajate puhul esineb. Konventsioon annab ulatusliku õiguste kataloogi nende jaoks, kes on sisse rännanud seaduslikult, ent kinnitab ka ebaseaduslike võõrtöötajate puhul rea põhiliste õiguste olemasolu.

2.4

Konventsioon teeb ettepaneku võtta kasutusele meetmeid ebaseadusliku sisserände ohjamiseks (keelustamiseks), eelkõige võidelda eluvõõraste kirjeldustega, mis võiksid inimesi ajendada ebaseaduslikuks sisserändeks, samuti karistada inimkaubandusega tegelejaid ja paberiteta sisserändajaid töölevõtvaid töövõtjaid.

2.5

Võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitseks seatakse sisse komitee, mis peaks jälgima konventsiooni kohaldamist ja koosneks kümnest erialaspetsialistist, kelle nimetavad konventsiooni ratifitseerinud riigid.

3.1

Ülemaailmsed migreerumisränded on põhjapoolkera rikaste riikide ja arengumaade suurte majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste tagajärjeks, mis üha enam globaliseeruvas majandussüsteemis veelgi kasvavad. Riikide puhul, kes on konventsiooni ratifitseerinud, on suures enamuses tegemist võõrtöötajate koduriikidega. Euroopa Liidu liikmesriigid, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia, Jaapan ja ülejäänud lääneriigid, mis võtavad vastu arvukalt sisserändajaid, (4) ei ole tänaseks konventsiooni ei ratifitseerinud ega sellele alla kirjutanud. (5)

3.2

Euroopa Liit, mis järgib erinevates valdkondades rahvusvaheliste normide loomise poliitikat (WTO-s maailmakaubanduse tarvis, Kyoto protokolli kaudu keskkonnakaitses jne), peab hoolt kandma ka selle eest, et sisserändajate põhiõigused oleksid kaitstud rahvusvaheliste normidega.

4.1

Euroopa Liit on ruumiks, kus inimõigusi tagatakse ja kaitstakse ning kus kehtivad enamik ÜRO rahvusvahelise õiguse instrumentidest. Lisaks sellele on ta loonud oma instrumente nagu Euroopa inimõiguste konventsioon ja põhiõiguste harta.

4.2

Euroopa Liit on välja töötanud ka rea diskrimineerimisvastaseid õiguslikke instrumente. (6) Sellegipoolest on erinevad erialainimesed nagu ka rassismi ja võõrvaenulikkuse jälgimise Euroopa büroo (7) juhtinud tähelepanu sellele, et sisserändajaid diskrimineeritakse töötingimuste osas.

4.3

Pärast Tamperes toimunud ülemkogu istungit töötab EL välja ühist asüüli- ja sisserändeõigust. Tamperes loodi head poliitilised eeldused selleks, et lähendataks sisserännet ja asüüli käsitlevaid õigusakte Euroopa Liidus ning parendataks koostööd kolmandate riikidega migratsioonivoogude suunamiseks. Lisaks lepiti Tamperes kokku, et peab tagama kolmandate riikide kodanike õiglase kohtlemise ning et integratsiooni edendavad ja diskrimineerimise vastu võitlevad meetmed on vajalikud.

4.4

Komisjon on välja töötanud arvukalt seadusandlikke ettepanekuid, mille arutamine nõukogus sujub küll vaevaliselt. (8) Neli aastat pärast Tamperet on tulemus kesine. Vastuvõetud õigusaktid valmistavad pettumuse ning jäävad väga kaugele Tamperes püstitatud eesmärkidest, komisjoni ettepanekutest, parlamendi ja EMSK arvamustest. Nõukogus on väga keeruline jõuda konsensusele blokeerimisvõimaluste tõttu, mille teeb võimalikuks praegune hääletamiskord ning mõne valitsuse seisukoht.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses kutsunud nõukogu üles tegutsema vastutustundlikumalt, konstruktiivsemalt ja koostööaltimalt. Üha enam on vajalik, et Euroopa Liit omaks kohast ühist õigusraamistikku suunamaks sisserännet seaduslikul ja läbipaistval viisil.

4.6

EMSK on mitmes arvamuses (9) soovitanud, et Euroopa Liit võtaks vastu kohase poliitika suunamaks majanduslikku immigratsiooni seaduslikesse rööbastesse, ohjamaks ebaseaduslikku sisserännet ning võitlemaks illegaalse inimkaubanduse vastu.

4.7

Kolmandate riikide kodanike töötamise eesmärgil sisserände ja riigisviibimise tingimuste direktiiv tuleb komisjoni ettepaneku alusel (10) ja EMSK arvamust (11) arvestades kindlasti vastu võtta.

4.8

Euroopa Ülemkogu suhtus Thessalonikis komisjoni teatisesse sisserände, integratsiooni ja tööhõive kohta (12) positiivselt. Selles nenditakse, et tööalane migratsioon Euroopa Liitu kasvab järgnevatel aastatel, millele tuleb reageerida kohaste õigusaktidega suunamaks sisserännet seaduslikul viisil. Komisjon kinnitab lisaks sellele, et vajalikud on integratsioonipoliitilised meetmed sisserändajate jaoks ning et ekspluateerimise ja diskrimineerimise kõigi vormidega tuleb võidelda.

4.9

Mõnes liikmesriigis ei ole sisserändeõigus täielikult kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega ning erinevad mitteriiklikud organisatsioonid ja Euroopa Parlament on kritiseerinud ka mõningaid Euroopa direktiive (näiteks perekondade ühendamise kohta) põhiliste inimõiguste rikkumise tõttu. EMSK seisukoht on, et rahvusvahelised inimõiguste konventsioonid ja EL põhiõiguste harta peavad olema alustalaks kogu Euroopa seadusandlusele sisserände vallas.

5.1

Viimasel ajal on Ameerika Ühendriigid läbi surunud unilateraalse mõtlemisviisi rahvusvaheliste küsimuste reguleerimiseks. Kogu ÜRO süsteem kannatab koormavate probleemide käes, mis on mainitud olukorra tagajärjeks, seades omakorda ohtu ainsa eksisteeriva süsteemi rahvusvaheliste konfliktide mitmepoolseks, koostöövalmidust ülesnäitavaks lahendamiseks.

5.2

Euroopa Liit teeb keerulises olukorras pingutusi ühise välispoliitika loomiseks, milles on Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil põhjapanev roll. Tulevane põhiseaduslik leping kinnistab selle välispoliitilise mandaadi ühenduse ülesandeks.

5.3

Multilateraalsus on Euroopa Liidu välissuhete alustalaks, samuti nagu aktiivne kaasatöötamine ÜRO süsteemis. Alles eelmisel aastal kinnitas Euroopa Komisjon: (13)“Väljakutse, mille ees Ühinenud Rahvaste Organisatsioon hetkel seisab, on selge: maailmakorra poliitika jääb ebatõhusaks, kui multilateraalsed institutsioonid ei ole võimelised tagama enda otsuste ja normide efektiivset elluviimist – olgu siis tegu suurte maailmapoliitiliste küsimustega nagu rahu ja julgeolek või kohustuste tegelik täitmine, mis võeti endale viimastel ÜRO kongressidel sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavallas. EL-il on selles suhtes eriline vastutus. Ühest küljest on ta mitmepoolsusest teinud oma välispoliitika põhiprintsiibi. Teisalt võiks ja peaks ta teistele olema eeskujuks, viies ellu oma rahvusvahelisi kohustusi või isegi minnes siit edasi.”

5.4

Globaliseerumine loob maailmakorrale uusi võimalusi ja probleeme. (14) Migratsiooniliikumine põhjustab nii emigreeruvatele inimestele kui ka koduriikidele ja vastuvõtvatele riikidele suuri probleeme. Väljakutse, mille ees me seisame, seisneb selles, et muuta probleemid kõigi võimalusteks: emigreeruvatele inimestele, koduriikidele ja vastuvõtvatele riikidele. Multilateraalsus ja rahvusvaheline koostöö on suunavaks jõuks hea maailmakorra poliitika ja maailma riikide poolt loodud ülemaailmset tunnustust leidnud normide ja institutsioonide süsteemi jaoks.

5.5

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär Kofi Annan ütles 29. jaanuaril 2004 Euroopa Parlamendis, et rahvusvaheline koostöö olevat parim viis suunamaks ülemaailmset migratsiooni, mis järgnevatel aastatel veel kasvab. “Ainult koostöö – bilateraalse, regionaalse ja ülemaailmse – kaudu on võimalik sõlmida liite vastuvõtvate ja koduriikide vahel, mis tooks kasu kõigile, teha sisserändest arengu mootor, võidelda efektiivselt inimkaubanduse vastu ja luua ühiseid norme sisserändajatega tegelemiseks ja immigratsiooni suunamiseks.”

5.6

Euroopa on ruum vabadusele, demokraatiale ja kõigi inimeste inimõiguste austamisele. Et neid väärtusi tulevikus tugevdada, peavad kõik EL liikmesriigid ratifitseerima põhiliste inimõiguste kaitse rahvusvahelised konventsioonid ning nende põhimõtted tuleb evitada ühenduse õigusesse ja üksikriikide õigusesse.

5.7

Vastavalt Euroopa põhiseaduse artiklile 7 on Euroopa Liit seadnud eesmärgiks liituda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mida EMSK toetab. Komitee toetab samuti EL põhiõiguste harta ülevõtmist põhiseadusesse, sest see moodustab Euroopa Liidus ühise aluse kõigi inimeste õigustele.

5.8

Need väärtused peavad olema määravaks ka Euroopa Liidu rahvusvaheliste suhete jaoks. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvaheliste konventsioonide alusel peab Euroopa edendama kõigi inimeste, sõltumata nende rahvuslikust päritolust või nende elukohast, põhiõiguste rahvusvahelise kaitse õigusnormide ühise kogumi edasiarendamist.

6.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab, jäädes oma arvamuste juurde Euroopa sisserändepoliitika suhtes ning kooskõlas Euroopa Parlamendi arvamusega, seda, et Euroopa Liidu liikmesriigid ratifitseeriksid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni resolutsiooniga 45/158 18. detsembrist 1990 vastuvõetud ja 1. juulil 2003 jõustunud kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni.

6.2

Komitee kutsub komisjoni presidenti ja ametis olevat ülemkogu eesistujat üles astuma sobivaid poliitilisi samme selleks, et liikmesriigid järgneva 24 kuu jooksul ratifitseeriksid konventsiooni ja ka EL ratifitseeriks konventsiooni, peale seda, kui uus konstitutsioon lubab välislepinguid ratifitseerida. Selleks, et ratifitseerimist kiirendada peab komisjon läbi viima uurimuse milles analüüsitakse liikmesriikide ja ühenduse seadusandlust konventsiooni suhtes. Et ratifitseerimist kergendada, koostab komisjon konventsiooni jaoks oluliste riiklike ja ühenduse õigusaktide nimekirja. Koos oma sotsiaalsete partneritega ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega peab EMSK ja komisjon