5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/4

1.1.1

toetab komisjoni ettepanekuid, mis vastavad laienenud, 27 liikmesriigiga Euroopa Liidu, mis hõlmab Bulgaariat ja Rumeeniat, vajadustele ja väljakutsetele kooskõlas Lissaboni ja Göteborgi jätkusuutliku majanduskasvu ja keskkonna säästva arengu strateegiate täiendavate eesmärkidega, milles leppisid kokku liikmesriikide valitsused vastamaks ühtse turu praegustele ja tulevastele nõudmistele;

1.1.2

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liit jääb alates 1995. aastast maha oma peamistest majanduslikest konkurentidest (5);

1.1.3

märgib, et alates laienemisest 1. mail 2004 on EL maailma suurim majandus- ja kaubandusblokk, kus asuvad mitmed maailma kõige tootlikumatest ja uuenduslikumatest linnadest ja piirkondadest, ent samas jääb ELi kasvumäär märgatavalt üleilmsest keskmisest allapoole;

1.1.4

toonitab, et kui Euroopa majandus ei kohandu struktuurimuutustega, mida üleilmastumine peale surub, siis kahaneb Euroopa majandus ajavahemikul 2007–2013 veelgi, ohustades meie linnade ja piirkondade jõukust, stabiilsust ja turvalisust;

1.1.5

tunnistab, et Euroopa majanduskasvul, konkurentsivõimel ja solidaarsusel baseeruva sotsiaalse mudeli kaitsmiseks ja säilitamiseks on nii kasvava avaliku kahtluse tõttu selle tõhususe suhtes kui ka üleilmse ebastabiilsuse tõttu vaja kooskõlastatud meetmeid kõigil haldustasanditel;

1.1.6

juhib tähelepanu ka sellele, et Euroopa taasühendamine laienemise abil peab jätkuvalt viima uuenenud solidaarsuse ja mitmekesisuseni, mis täiendab Euroopa Liidu potentsiaali. Samaaegselt on laienemise tagajärjel tekkinud uued ja suuremad majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused linnades ja piirkondades. Kui nende vastu ei võidelda, ohustavad need ühtekuuluvust ja ühtse turu õnnestumist ning ühiste lepinguliste eesmärkide saavutamist. Seepärast on Euroopa solidaarsuse vaimu kindlustamine ja tugevdamine eduka ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa sotsiaalmudeli edendamise vajalik eeltingimus;

1.1.7

tunnustab komisjoni seisukohta, et tuleb suurendada rahalisi pingutusi tasandamaks laienemise ebasümmeetrilist mõju ühenduse eelarvele, ületades lõhe poliitiliste ambitsioonide vahel ja asudes lahendama praegusi probleeme, et jõuda eesmärgile;

1.1.8

toetab komisjoni ettepanekuid finantsperspektiiviks, mis vastab kaasaegse halduse nõuetele ja kaasab kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

1.1.9

on seisukohal, et see nõuab mitmetasandilise osaluse tunnustamist, kooskõlastatud ühismeetmeid ja vastutust kõigis liikmesriikides, et maksimeerida tõhusust ja muuta kodanikele nähtavaks ELi lisaväärtus ning mitmekordistada igast riiklikest vahenditest kulutatud eurost saadavat potentsiaalset tulu;

1.2.1

tervitab komisjoni ettepanekuid arvestamaks olemasolevate poliitiliste kohustustega ja viimaks piiratud rahalised vahendid vastavusse realistliku hinnanguga sellele, mis on ELi eesmärkide saavutamisel vajalik ja finantseeritav;

1.2.2

toonitab, et laienemisega on ühenduse sisemajanduse kogutoodang (SKT) kasvanud 5 % võrreldes 20 % elanikkonna kasvuga;

1.2.3

juhib tähelepanu sellele, et 25-liikmelise ELi keskmine SKT inimese kohta kahanes 12,5 %, mis peegeldab fakti, et laienemisega on kahekordistunud erinevused sissetulekus ja üldine vaesumine on oluliselt suurenenud;

1.2.4

märgib, et kuigi komisjon teeb ettepaneku suurendada assigneeringuid makseteks keskmiselt 1,14 %ni rahvamajanduse kogutulust, ulatuksid kulukohustuste assigneeringud kõnealusel perioodil keskmiselt 1,22 %ni. 2007–2013 finantsperspektiivis säilitatakse omavahendite ülempiirina 1,24 % rahvamajanduse kogutulust — sama tase nagu ajavahemikul 2000–2006 (6);

1.2.5

juhib tähelepanu ka sellele, et see on vastuolus ELi omavahendite ülempiiri tõusuga esimese kahe finantsperspektiivi jooksul (ei kehti praeguse finantsperspektiivi kohta).

1.2.6

toonitab, et laienemine tekitas vajaduse poliitikate ümberkujundamiseks Euroopa Komisjoni poolt, mis (koos teiste väliste mõjudega) peegeldub kulukohustuste assigneeringutes. Kasvanud on ühtekuuluvuse ja konkurentsivõimega seotud kohustused (jätkusuutlik majanduskasv), vähenenud on põllumajandustegevustega seotud kohustused (säästev põllumajandus) ja kasvanud on põllumajandustegevuste väliste kohustused (maaelu areng).

1.2.7

juhib tähelepanu siiski sellele, et laienemise vältimatud kulud tuleb katta, vähendades vahemikku maksete assigneeringute ja omavahendite ülempiiri vahel, mis oli kasutada eelnevates finantsperspektiivides ettenägematute kulutuste jaoks;

1.2.8

märgib, et maksete assigneeringud ulatuses 1,14 % rahvamajanduse kogutulust ajavahemikuks 2007–2013 hõlmavad Euroopa Arengufondi ja solidaarsusfondi. 1,14 % rahvamajanduse kogutulust võrdub seega ligikaudu 1,10 %ga rahvamajanduse kogutulust maksete assigneeringute kujul ajavahemikuks 2000–2006.

1.2.9

tunnistab, et komisjoni ettepanekud on põhjustanud mõningasi lahkarvamusi ja mõned netomaksjatest riigid on nõudnud rangemat kulutuste piiramist tasemeni, et kulukohustuste assigneeringud ei ületaks 1 % rahvamajanduse kogutulust (kaasa arvatud eelnevalt määratletud kohustused, nagu näiteks põllumajanduskulutused) (7);

1.2.10

tunneb muret, et kõnealuse seisukoha tulemuseks oleksid maksed ulatuses 0,9 % rahvamajanduse kogutulust ja aasta keskmine näitaja perioodiks 2007–2013 oleks järelikult märkimisväärselt madalam kui 2006. aastaks kokkulepitud maksete näitaja, mis on 1,09 % rahvamajanduse kogutulust;

1.2.11

juhib tähelepanu asjaolule, et see tähendaks eelarvemahu piiramist, mis võiks negatiivselt mõjutada poliitikavaldkondi, millel on spetsiifiline asutamislepingus fikseeritud staatus ja neid, millel on oluline mitmekordne mõju ja mis avaldaksid mõju ka uute liikmesriikide ootustele;

1.2.12

usub, et komisjoni ettepanekud on loogiliseks vastuseks eelarveprobleemidele liikmesriikides, kus olukord omavahendite alal praegu halveneb kogu Euroopa madala majanduskasvu tõttu; seega asub komitee samale seisukohale Euroopa Investeerimispangaga, toetades vahendite ümberjaotamist vastavalt tulevastele väljakutsetele;

1.2.13

märgib, et 1,24 %lise rahvamajanduse kogutulu määra juures moodustab ELi eelarve vaid ligikaudu 2,5 % kõigist avalikest kulutustest Euroopa Liidus;

1.2.14

nõustub komisjoniga, et on ebarealistlik oodata rohkem Euroopat vähema raha eest — uued Euroopa tasandi poliitikavaldkonnad toovad kaasa uusi rahalisi nõudmisi;

1.2.15

märgib, et kuna finantsperspektiivi ei saa koostada kokkuleppeta Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel, sest kehtiv asutamisleping ei näe ette kohustust koostada finantsperspektiivi ja sätestab vaid iga-aastase eelarve, siis tuleb liikmesriikide vahelised lahkarvamused finantsperspektiivi suhtes kiiresti lahendada. Ei ole soovitav korrata viivitusi, mis tekkisid Agenda 2000 vastuvõtmisel. Pikalevenivate läbirääkimiste tagajärjeks oleks tulevaste struktuurifondide programmide katkemine;

1.2.16

usub, et 2007–2013 finantsperspektiivi seitsmeaastane ajavahemik on loogiline, arvestades asjassepuutuvaid suuremaid struktuurilisi väljakutseid. Lisaks pakub see võimalust kasutuskõlblike mehhanismide ja vahendite loomiseks edasiste ajaperioodide tarbeks. Garanteeritud rahastamine Euroopa tasandil seitsme aasta kestel, võrrelduna lühiajalise rahastamisega, mis kaasneb sageli 4–5 aastaste riiklike ametiaegadega, pakub linnadele ja piirkondadele vajalikku planeerimiskindlust pikaajaliste strateegiliste lähenemiste väljatöötamiseks jätkusuutlikule majandusele ja sotsiaalsele arengule;

1.2.17

märgib, et ettepanekud tulevasteks viieaastasteks perioodideks võiksid kokku langeda parlamendi ja komisjoni ametiajaga ja seega anda finantsperspektiividele suurema demokraatliku õiguspärasuse;

1.3.1

on seisukohal, et komisjoni teatises visandatud finantsperspektiivi 2007–2013 kolm peamist prioriteeti on asjakohased. Need on:

1.3.2

on arvamusel, et finantsperspektiivis 2007–2013 tuleks tunnistada vajadust üleeuroopalise konsensuse laiendamiseks seal nimetatud ühiste poliitiliste väljakutsete osas, tuues selgelt välja nende küsimuste Euroopa mõõtme, toonitades samaaegselt ELi tasandi meetmete lisaväärtust, ent samuti, kooskõlas subsidiaarsusprintsiibiga, iga haldustasandi — kohaliku, piirkondliku ja riikliku — olulist panust;

1.3.3

tervitab komisjoni kaalutlusi ELi tasandi meetmete lisaväärtuse kohta ja parema haldamise küsimuses ELi poliitikate rakendamisel iga finantsperspektiivi 2007–2013 eelarverea raames, mis on ära toodud komisjoni hiljutises teatises;

1.3.4

nõustub komisjoni sellekohase eesmärgiga, et finantsperspektiivi 2007–2013 raames ei peaks eesmärgina iseenesest rahalisi vahendeid ELi tasandile üle kandma;

1.3.5

toetab komisjoni seisukohta, et järgmiste finantsperspektiivide kuludega tuleks tagada, et ELi meetmeid iseloomustaks:

1.3.6

usub, et ELi mudelis on saavutatud tasakaal indiviidi ja ühiskonna, riigi ja detsentraliseeritud asutuste, majanduskasu ja õigusnormide vahel. Komisjon järjestab finantsperspektiivis poliitikavaldkonnad vastavalt nende prioriteetsusele ja avab sellega võimaluse 50 aasta vältel Euroopas stabiilsust ja majanduskasvu loonud mudeli jätkusuutlikuks kasvuks tulevikus;

1.3.7

leiab, et komisjon on valinud ühtekuuluvuspoliitika jaoks tasakaalustatud strateegia kõigi poliitikavaldkondade lõikes, rõhutades eriti uute liikmesriikide vajadusi, leides sobiva tasakaalu majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vahel kogu Euroopa Liidus;

1.3.8

on seisukohal, et nende poliitikavaldkondade hulgas on olulisi näiteid ELi mudeli abil saadud lisaväärtusest. Euroopa Liidu investeeringud teadus- ja arendustegevusse, piiriülesesse vahetusse ja infrastruktuuriprojektidesse seotakse Lissaboni ja Göteborgi eesmärkidega partnerlusel põhineva lähenemisviisi kaudu, mis võib võimendada majanduskasvu, vastastikust lähenemist, konkurentsivõimet ja pikaajalist jätkusuutlikkust. Euroopa teadus- ja arendustegevuse alal kasutatav partnerlusel põhinev lähenemisviis kätkeb endas ka geograafiliselt hajutatud hariduse ja teaduse infrastruktuuri, mis teeb võimalikuks Euroopa rahvastiku kõrge haridustaseme ja kasvupotentsiaali täieliku kasutamise. Turupõhised lahendused üksi ei paku jätkusuutlikku tulevikku, mille poole Euroopa püüdleb;

1.3.9

tunnistab, et hinna vastuvõetavus ja eelarvedistsipliin on läbirääkimiste protsessi mootoriks; sealjuures on kaks lähenemisviisi finantsperspektiivi koostamise metodoloogiale:

1.3.10

võtab teadmiseks, et komisjon toetab esimest, alt üles perspektiivist lähenemist, mis luuakse altpoolt lähtuvate vajaduste hindamise põhjal;

1.3.11

ei pea õigeks käsitlust, et teine lähenemisviis võiks olla jätkusuutlikuks lahenduseks ELi majanduslikele, sotsiaalsetele ja demokraatlikele probleemidele;

—

(1a)

majanduskasvu ja tööhõivet soodustav konkurentsivõime;

—

(1b)

majanduskasvu ja tööhõivet soodustav ühtekuuluvus;

—

(2)

loodusvarade säästev majandamine ja kaitse;

—

(3)

kodakondsus, vabadus, turvalisus ja õigus;

—

(4)

Euroopa Liit kui globaalne partner.

—

tunnustab majanduslikku ühtekuuluvust ja poliitilist loogikat säästva arengu kasutamisel eelarvemootorina kolme üksteist täiendava prioriteetse sihtala jaoks: vastastikune lähenemine, konkurentsivõime ja tööhõive ning territoriaalne koostöö;

—

tervitab ettepanekut struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika 336,2 miljardi euro suuruse eelarve kohta aastateks 2007–2013 võrreldes struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide 213 miljardi euro suuruse eelarvega aastateks 2000–2006. Sealjuures märgib komitee, et 78 % (262,3 miljardit eurot) eraldatakse vähemarenenud piirkondadele vastastikuse lähenemise sihtala raames, 18 % (68,5 miljardit eurot) piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive sihtala raames ning 4 % (13,5 miljardit eurot) piiriülesteks ja piirkondadevahelisteks arengumeetmeteks territoriaalse koostöö sihtala raames (8);

—

märgib, et vastastikuse lähenemise sihtalale on eraldatud 262,3 miljardi euro suurune eelarverida, mis on mõeldud piirkondadele, mille rahvamajanduse kogutulu inimese kohta on vähem kui 75 % 25-liikmelise ELi keskmisest; 22 miljardit eurot on eraldatud ühtekuuluvusfondi toetust saavatele 15-liikmelise ELi riikidele. Kõnealused riigid on praegu abikõlblikud, kuid ei vasta edaspidi kõnealusele kriteeriumile üksnes statistilistel põhjustel (järk-järgult vähendatavate toetustega piirkonnad). See moodustab 66 % summast, mille kõnealused riigid oleksid saanud täieõiguslike vastastikuse lähenemise sihtala piirkondadena ajavahemikus 2007–2013;

—

märgib, et 336,2 miljardi euro suurune eelarverida vastab 0,41 %le rahvamajanduse kogutulust (koos solidaarsusfondi halduskulude ja muude meetmetega vastab 344,9 miljardit eurot 0,46 %le rahvamajanduse kogutulust);

—

rõhutab, et jätkusuutlikule majanduskasvule häälestatud tugeva makromajandusliku keskkonna saavutamiseks tuleb asjaomased programmid suunata otseselt Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide saavutamisele;

—

märgib, et Lissaboni strateegia loodi jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks ning sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks. Strateegia eesmärgid on:

—

märgib, et komisjoni täiendav teatis tunnistab, et me ei ole suutnud saavutada erinevuste vähendamise ja majanduskasvu eesmärke, millele toetub Lissaboni ja Göteborgi strateegia. Osaliselt tuleneb see survest reageerida üleilmsele konkurentsile, tootlikkuse probleemidele, rahvastiku vananemisele ja kasvavatele ootustele tervishoiu osas koos vastava survega avalikele kuludele;

—

usub, et Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide täitmise jälgimiseks ja täideviimiseks tuleb välja selgitada otsustava tähtsusega edufaktorid ja neid hinnata. Samuti tuleb määratleda viisid kodanikuühiskonna, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning juhtivate ettevõtjate (st kõigi Lissaboni strateegia õnnestumisel olulist rolli mängivate osapoolte) mobiliseerimiseks;

—

tõdeb, et kui finantsperspektiivis vähendatakse kulutusi allapoole komisjoni pakutud maksete assigneeringute määra, milleks on 1,14 % rahvamajanduse kogutulust, kaovad programmid, mida käsitletakse majanduskasvu ja tööhõivet soodustava ühtekuuluvuse eelarverea alamrea (1b) “Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive toetamine väljaspool vaesemaid piirkondi” raames. See teravdaks piirkondlike erinevuste probleemi. Sellest tulenevalt ei oleks kõigil piirkondadel võimalik võrdselt osaleda Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõime, majanduskasvu ning tööhõive parandamisel;

—

on järjekindlalt toetanud konkurentsivõimet ja tööhõivet soodustavate meetmete rakendamist tagamaks, et kõik ELi piirkonnad kaasataks täielikult Lissaboni ja Göteborgi strateegiasse, ent peab küsitavaks, millises ulatuses saavutatakse asjaomaste programmidega Lissaboni ja Göteborgi eesmärgid, kui piirkonna jõukuse puudumine on rahastamise ainukeseks indikaatoriks;

—

mõistab, nagu on tunnistatud kolmandas ühtekuuluvuse aruandes, et SKT-l on peamise indikaatorina mõned puudused. Korduvalt on näidatud, et piirkonnasisesed lahknevused, nagu eriti selgesti ilmneb suurtes ja keskmistes linnades (9), on tihtipeale suuremad piirkondade vahelistest lahknevustest;

—

avaldab seetõttu kahetsust, et kõnealust piirkondade sisest ja vahelist probleemi suurendab uuele sihtalale 2 eraldatud eelarvemahu vähendamine võrreldes eelnevate programmitöö perioodidega: 18 % eelarvemahust aastateks 2007–2013 võrrelduna 23,8 %ga aastateks 2000–2006 (10);

—

tervitab peamiste linnapiirkondade potentsiaali tunnustamist majanduskasvu mootoritena, ent usub, et iga siseriikliku raamistiku jaoks kavandatud määrused peaksid sisaldama selget viidet säästvale linnaarengule peegeldamaks linnastute rolli Euroopa majanduse mootorina;

—

avaldab kahetsust, et sellal kui Lissaboni strateegia raames asjakohaselt tunnistatakse vananeva rahvastiku mõju kahanevatele kasvumääradele ja vähenevale SKT-le — ja meetmete vajalikkust nende mõjude vastu võitlemiseks –, ei tunnustata samal moel noorte potentsiaali konkurentsivõime ja kasvualase tegevuskava teostamisel;

—

tunnistab vajadust anda uus tõuge Euroopa tööstuspoliitikale ettevõttesõbraliku keskkonna loomise abil;

—

toonitab vajadust rakendada ja edendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektori arengupotentsiaali ühtse turu arendamise baasina, tunnustades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted esindavad ühtse turu võib-olla suurimat seni kasutamata jäänud potentsiaali;

—

täheldab, et ühtse turu eeskirjade kohaldamisel ühtekuuluvuspoliitikale stimuleerimaks väikeettevõtlust lisandub tänu vähemarenenud piirkondade ja ülejäänud ELi vahelise ühendusesisese kaubanduse kasvule mõõdetav lisaväärtus, kuna ligikaudu neljandik konkurentsivõimel põhineva ühtekuuluvuspoliitika kuludest jõuab ekspordikasvu kujul tagasi ülejäänud Euroopa Liitu;

—

leiab, et riigiabi eeskirjade reformimisel on tarvis horisontaalseid erandeid teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise toetamiseks ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele;

—

usub, et kui riigiabi paremaks suunamiseks võetakse kasutusele mõjuhindamine — mis võimaldaks riiklikele, piirkondlikele ning kohalikele ametivõimudele suuremat paindlikkust meetmete kasutuselevõtmisel, millel on ELi tasandil piiratud mõju konkurentsile ja kaubandusele, ent mis võitlevad tõeliste turu puudujääkidega –, aitab see kaasa mahajäänud alade arengule ja edendab ettevõtlust;

—

on seisukohal, et kui EL peab muutuma dünaamiliseks teadmistepõhiseks majanduseks, siis on tarvis rida meetmeid ja rahalise toetuse korda — eelkõige kompetentsikeskuste loomist Euroopa laiaulatusliku hariduse ja teaduse infrastruktuuri põhjal, millel oleks positiivne mõju piirkondlikele majandustele, mis levitaks pädevust ja suurendaks konkurentsivõimet kogu ELis;

—

nõustub komisjoniga, et Euroopa Liidu teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise alaste püüdluste tugevdamine on laienenud Euroopa Liidu tähtsamaid eesmärke, kuid seejuures peab säilima sobiv tasakaal riikliku ja erarahastamise vahel (11);

—

toetab seetõttu Barcelona Euroopa Ülemkogu otsust suurendada 2010. aastaks kulutusi uurimis- ja arendustegevusele 3 %ni Euroopa Liidu SKTst;

—

nõustub Euroopa Komisjoni ettepanekuga suurendada üleeuroopaliste võrgustike arendamisega seotud rahalisi vahendeid. Prioriteetseks tuleks kuulutada piiriülesed projektid, mis ergutavad transpordiliikide ühitamist ja säästvate transpordiliikide kasutamist, eelkõige meremagistraalide kontseptsiooni, eeldusel, et need sobituvad üldisesse säästva transpordi skeemi;

—

toonitab, et üleeuroopalistel transpordivõrkudel (TEN-T), eriti meremagistraalidel, võib saarte puhul olla oluline roll raskuste ületamisel, et ebasoodsate looduslike ja demograafiliste tingimustega piirkonnad saaksid siseturule siseneda võrdsetel tingimustel;

—

tunnistab liikmesriikide piiratud suutlikust suurendada nõutavaid infrastruktuuriinvesteeringute summasid ajal, mil riigid püüavad stabiilsuse ja kasvu pakti järgimiseks kärpida riiklikke kulusid;

—

rõhutab, et üleeuroopaliste transpordivõrkude rahastamine kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt saab olla vaid marginaalne, arvestades kohustusi seoses teiste infrastruktuuriinvesteeringutega, mis on tihti eluliselt tähtsad transpordivõrkude tõrgeteta kasutamiseks ja kohaliku majanduse ning sotsiaalsete infrastruktuuride toimimiseks;

—

täheldab, et konkurentsivõimele kaasaaitamine soodustab linnade ja piirkondade vahelise olulise vastastikuse sõltuvuse tunnustamist, mis võib omakorda moodustada kriitilise massi käivitamaks ulatusliku majanduskasvu aladel, mida linnal või piirkonnal üksi ei ole võimalik ligitõmbavaks muuta või esile tõsta. Euroopa strateegilised linnavõrgud, nagu URBACT, on heaks näiteks ja neid tuleks soodustada Euroopa tasandil, et tagada parimate tavade ja asjakohaste teadmiste vahetamine piirkondade vahel ja vajalikud investeeringud Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide elluviimiseks;

—

rõhutab, et inimkapitali kujundamine ja koolitus kohalikul ja piirkondlikul tasandil on elulise tähtsusega Euroopa ühtse turu arenguks ja Lissaboni strateegia rakendamiseks. Kogu Euroopa Liidus võetud meetmetel liikuvuse toetamiseks on reaalne mõju majandusele. Eraldivõetuna ja tervikuna näitavad kõnealused meetmed äärmiselt head kulude-tulude suhet. Neist tulenevaid täiendavaid kulusid eelarvele tuleks käsitada olulistena integreeritud tööturu ja ühise Euroopa õpiruumi tõrgeteta toimimise jaoks;

—

kiidab heaks komisjoni seisukoha, et ettevõtete ja töötajate jaoks on tarvis sobivat õigusraamistikku, millega kehtestada sotsiaalsed standardid ja põhiõigused;

—

tunnistab, et ühenduse lisaväärtust ei looda ainuüksi rahastamise teel, vaid ühenduse meetodiga, mis kujundab piirkondlikke strateegiaid arvestavaid ja rakendavaid programme. Ainult Euroopa institutsionaalne raamistik suudab tagada valdkondlike poliitikate ja finantsvahendite täiendavuse, mille abil jõutakse ühenduse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkideni;

—

tunnistab vajadust muuta laienemise raames prioriteetseks “vastastikuse lähenemise” sihtala. See näitab solidaarsust uute liikmesriikidega ja vanade liikmesriikide vähimarenenud piirkondadega ning tagab vahendite suunamise kõige enam mahajäänud piirkondadesse ja linnadesse;

—

juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ettepanek ELi struktuurifondide rahastamiseks järgmisel rahastamisperioodil on õiglane kompromiss ka endise 15-liikmelise ELi piirkondade suhtes. Ettepaneku järgi pannakse 109,8 miljardit eurot kõrvale uue sihtala 1 jaoks ja 56,6 miljardit eurot antakse ühenduse kasutusse uue sihtala 2 jaoks vanades liikmesriikides (võrdluseks vastavalt 154 miljardit eurot ning 46,6 miljardit eurot jooksval rahastamisperioodil);

—

hoiatab partnerluse ja solidaarsuse põhimõtete õõnestamise eest, mis võib osaks saada liikmesriikidele, mis ei ole enam Ühtekuuluvusfondi toetuse saamiseks abikõlblikud tulenevalt laienemise statistilisest efektist;

—

nõustub põhjendustega, miks kõigi liikmesriikide jaoks eraldatavate toetusrahade suuruse piirmääraks kehtestatakse 4 % riigi SKTst ERDF, ESF ja Ühtekuuluvusfondi vahendite eraldamisel, sh ülekantud vahendid maaelu arengu ja kalandussektori ümberstruktureerimise raames (12). Majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamine peab jääma Euroopa Liidu üheks peaprioriteediks ning kõnealused vahendid on vajalikud, et aidata järele jõuda oma majanduslikus ja sotsiaalses arengus maha jäänud piirkondadel ja liikmesriikidel;

—

nõustub, et “Berliini valemi” põhimõte — mida vähem arenenud piirkond, seda suuremat toetust peaks see saama — on hästi põhjendatud ja selle kasutamist tuleks jätkata tulevikus. Seega tuleb uurida hälbeid, mis tekivad, kui kohaldatakse toetusrahade suuruse piirmäärana 4 % riigi SKTst liikmesriigi tasandil;

—

hoiatab siiski, et igasugune üldiste maksete assigneeringute kohandamine jääb 4 % piirist väljapoole ja seepärast — kuigi uutes liikmesriikides on tagatud ühtekuuluvuse rahastamine — õõnestab see tõsiselt põhimõtet, et Lissaboni ja Göteborgi agenda on kõigi jaoks;

—

peab tähtsaks detsentraliseeritud ametivõimude suutlikkuse suurendamist liikmesriikides ja uutes naaberriikides. Märkimisväärseid edusamme on võimalik teha piiriüleses ja piirkondadevahelises koostöös, vahetades teadmisi ja oskusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ekspertide vahel;

—

põllumajandussektori konkurentsivõime suurendamine restruktureerimise toetamise teel,

—

keskkonna- ja maastiku seisundi parandamine maa majandamise toetamise teel,

—

elukvaliteedi tõstmine maapiirkondades,

—

majandustegevuse mitmekesistamise soodustamine;

—

rannikualade säästvat arengut,

—

kalalaevastike, akvakultuuri ja kalatööstussektorite kohandamist;

2.1.1

nõuab, et partnerluspõhimõte ja kohalike, piirkondlike, siseriiklike ning riikidevaheliste haldustasandite kooskõlastatud poliitiline tegevus moodustaksid komisjoni kõiki ettepanekuid läbiva juhtlõnga. Seda põhimõtet peavad tunnistama ja rakendama võimalikult kiiresti nii Euroopa Komisjon kui ministrite nõukogu ning seda tuleb liikmesriikides ja meedias järjepidevalt edendada, et tuleks esile ELi lisaväärtus;

2.1.2

kutsub üles partnerluspõhimõtte järjekindlale rakendamisele kõigis tulevastes komisjoni poolt esitatavates üksikasjalikes määrustes kõigi finantsperspektiivi 2007–2013 raames nimetatud poliitikavaldkondade suhtes;

2.1.3

nõuab tungivalt, et partnerluspõhimõtet rakendataks programme käsitlevates uutes määrustes täiel määral, eriti üleeuroopalist koostööd puudutavates küsimustes, ning seejuures võetaks arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teadmisi ja kogemusi;

2.2.1

rõhutab, kui oluline on viia ühtekuuluvuspoliitika paremini kooskõlla ELi valdkonnaspetsiifilise, eelkõige põllumajandus-, teadus- ja konkurentsi, keskkonna- ja transpordisektori poliitikaga, võimaldamaks valdkonnapõhiseid lähenemisviise. Kõrvuti partnerluspõhimõtte rakendamisega peavad uued programmid demonstreerima nii komisjoni kui ka ministrite nõukogu püüdlusi kooskõlastatud poliitiliseks tegevuseks kõigil haldustasanditel — kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil;

2.3.1

soovitab laiendada kolmepoolsete ja muude kokkulepete kohaldamist, et anda perioodi 2007–2013 finantsperspektiivides sisu avalikule haldusele ning et kõnealuste kokkulepetega kaasataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valitud liikmed väljapakutud rakendusplaani, seda eelkõige raamprogrammide territoriaalse mõõtme tarvis, mis on vajalik ühtekuuluvuse eesmärgi teostamiseks nii liikmesriikide vahel kui liikmesriikide siseselt;

2.3.2

arvab, et kuna piirkondlikud strateegiad on osa riiklikust strateegiast, siis tagaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine rakendusplaani protsessi mitte ainult suurema kooskõlastatuse jätkusuutliku majanduskasvu programmi elluviimisel, vaid ka Euroopa ühtekuuluvuspoliitika parema nähtavuse ja ressursside jagamise tähtsuse järgi;

2.3.3

rõhutab, et kõnealuseid kokkuleppeid on võimalik sõlmida ilma, et õõnestataks tungivat vajadust lihtsustada ja tõhustada konkurentsivõime ja ühtekuuluvuspoliitika programmide kujundamist ning rakendamist;

2.3.4

soovitab viia läbi institutsioonidevahelise kriitilise mõjude hindamise, mis annaks hinnangu sellele, mis on tehtud ja mis toimib liikmesriikides erineva riikliku poliitika raames. Selline hindamine aitaks kindlaks teha, kas praegu täidetakse strateegilisi eesmärke — vastavalt Lissaboni ja Göteborgi strateegiale — küsimuses, kas ressursse eraldatakse tähtsuse järgi sinna, kus neid on kõige rohkem vaja;

2.4.1

rõhutab taas tugevat sidet tõhusa üleeuroopalise regionaalpoliitika ning Lissaboni ja Göteborgi programmi elluviimise vahel. ELi tulevast majanduskasvu ja konkurentsivõimet viib edasi pigem ELi ühtekuuluvuspoliitika jätkamine, kui kõnealuse poliitika toomine taas riiklikule tasandile, kinnitades ELi regionaalpoliitika senist positiivset mõju ühenduse sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele;

2.4.2

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni koostatud riiklikud majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad tegevuskavad kajastaksid konsulteerimist kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja nende kaasatust. Linnade ja piirkondade strateegilised plaanid peavad olema aluseks riiklikes tegevuskavades esitatud kohustustele ja eesmärkidele;

2.4.3

soovitab välja töötada mehhanismi, mis lihtsustaks programmide koostamist võimaldamaks kahe või enama piirkonna osalemist tegevustes, mis aitaksid tõhusalt kaasa piirkondliku konkurentsivõime suurendamisele;

2.4.4

rõhutab, et majanduskasvu ja tööhõive alase konkurentsivõime sammas finantsperspektiivis 2007–2013 ei saa olla kohandamismuutujaks läbirääkimistel maksete assigneeringute üle järgmiseks raamistikuperioodiks. Kuigi regioonide komitee nõustub, et ühtekuuluvuse raames peaks olema prioriteetne vastastikuse lähenemise sihtala, arvab komitee siiski, et EL peaks toetama konkurentsivõime sihtala, et ennetada ja edendada muutust, mis on vajalik uue Lissaboni strateegia eesmärkideni jõudmiseks;

2.4.5

soovitab tungivalt, et ühtekuuluvuspoliitika finantseerimismääraks on vähemalt 0,41 % ELi rahvamajanduse kogutulust, et tagada ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide täielik saavutamine 25-liikmelises ELis;

2.4.6

on nõus, et on vaja kooskõla toetusrahade piirmäära 4 % riigi SKTst liikmesriigi tasandil rakendamise ning Berliini valemi mõju vahel vähemarenenud piirkondadele;

2.4.7

nõuab, et jätkusuutliku maaelu arengu programmid oleksid tihedalt seotud ühtekuuluvuspoliitika programmidega ning need ei tohiks muutuda põllumajandusprogrammide asendajaks omavahendite nappuse tõttu;

2.4.8

kutsub üles summade eraldamisel piirkondadele majanduskasvu ja tööhõive alase konkurentsivõime samba raames moodustama kriteeriumi korraga mitme näitaja alusel, mis peegeldavad piirkondlikke ja kohalikke vajadusi, juurdepääsetavust ja võimalusi ning suudavad hinnata piirkonnasiseseid erinevusi;

2.4.9

nõuab, et linnade poolt pakutavaid võimalusi sotsiaal- ja majandusarenguks kogu ELis tunnustataks ja neid kaasataks strateegilisse planeerimisse riiklikul tasemel;

2.4.10

soovitab tungivalt konsulteerida aktiivselt regioonide komiteega kevadise Euroopa Ülemkogu kohtumise iga-aastase konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse tegevuskavade ülevaatamise raames. See pakuks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalusi teemade ja heade tavade esiletoomiseks, mis on vajalikud avatud kooskõlastusmeetodi paremaks toimimiseks Lissaboni ja Göteborgi agendade rakendamisel;

2.5.1

kutsub üles kasutama ühtsemat lähenemist makromajanduslike, tööhõive- ja sotsiaalpoliitiliste meetmete ning keskkonnaalaste ja teadusalgatuste osas strateegia taaselavdamiseks ning liikmesriikide riiklike tegevuskavade suunamiseks;

2.5.2

kutsub üles põhjalikult parandama Lissaboni ja Göteborgi strateegia juhtimist, et see oleks tõhusam ja paremini mõistetav;

2.5.3

kutsub seetõttu üles lisama Lissaboni strateegia vahearuandesse nii kriitilist hinnangut juhtimise rakendumise suhtes kui ka analüüsi, kuidas juhtimise detsentraliseerimine mõjutab Lissaboni strateegia ellurakendamise tõhusust;

2.5.4

rõhutab, et Lissaboni strateegia rakendamise üldpilt on küll nukker ja pessimistlik, kuid mõned liikmesriigid on siiski saavutanud rahuldavaid eesmärke paljudes poliitikavaldkondades. Regioonide komitee on seisukohal, et kõnealuseid tulemusi tingivaid tegureid tuleb senisest hoolikamalt analüüsida ja avatud kooskõlastusmeetodi rakendamisel järgida;

2.5.5

nõuab, et just kohalikul ja piirkondlikul tasemel tuvastataks olulised edutegurid ja et neid hinnataks ELi lõikes ja lülitataks need Wim Koki juhtimisel valminud aruandes (14) esitatud neljateistkümne näitaja ja eesmärgi hulka, mida tuleb kasutada hea tulemuslikkuse ja halva tulemuslikkuse väljaselgitamiseks liikmesriigi tasandil;

2.5.6

rõhutab, et majandusliku konkurentsivõime saavutamine on sotsiaalse ühtekuuluvuse ja keskkonda säästva arengu jaoks keskse tähtsusega;

2.5.7

soovitab tungivalt anda kohalikule ja piirkondlikule omavalitsusele suurem roll teadmiste, innovatsiooni ja ettevõtlikkuse levitamisel, mis on vajalik Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide edukaks teostamiseks, andes seega strateegiale suuremat poliitilist kaalu;

2.5.8

soovitab samuti, et Lissaboni strateegia eesmärkide täitmise vahekokkuvõtte raames koostataks Euroopa noorsoopakt, mis pööraks erilist tähelepanu töötuse, sotsiaalse ja erialalise integratsiooni probleemidele ja täiendaks Lissaboni ja Göteborgi strateegias ettenähtud rahvastiku vananemise mõjudega seotud meetmeid;

2.5.9

soovitab tungivalt, et Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide saavutamise käigus tehtud edusammude kohta koostataks nii riiklikul kui ELi tasandil aastaaruanded, mille osas taotletaks regioonide komitee seisukohta. Need aruanded võimaldaksid Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel keskenduda põhiküsimustele, et jätkuks edasiminek Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide saavutamisel;

2.5.10

kutsub ELi üles kuulutama pärast laienemist, ühisraha kasutuselevõtmist ja ühtse turu loomist majanduskasvu ja tööhõive suurendamise oma järgmiseks suurprojektiks, pannes Lissaboni ja Göteborgi agendale taas rohkem rõhku;

2.6.1

nõuab teadusraamprogrammi regionaalpoliitilise mõõtme tunnustamist teadusuuringuid ja tehnoloogia arendust käsitlevates määrustes — valdkonnas, milles on tehtud ettepanek märgatavaks finantsvahendite eralduste suurendamiseks;

2.6.2

nõuab, et riiklikud ja piirkondlikud teadusuuringute programmid ja poliitika oleksid kooskõlastatud nii, et luuakse Euroopa teadusruum, mis suudab soodustada konkurentsivõime ja majanduskasvu eesmärkide täitmist;

2.6.3

kutsub üles arendama ühise õppimise platvorme ja innovatsioonikeskusi eesmärgiga luua ja säilitada piirkondlikke teadusuuringute strateegiaid ja piirkondlikke teadmiste arendamise mudeleid, mis soodustaksid ülikoolide kaasamist kohalikku majandusse. Need platvormid ja võrgustikud peaksid hõlbustama uute ideede ja toodete kiiret rakendamist, soodustama alus- ja rakendusteadusuuringutest saadavat lisakasu ja lühendama innovatsiooni ja selle rakenduse vahelist ajavahemikku;

2.6.4

soovitab tungivalt, et liikmesriigid annaksid riiklikes tegevuskavades üldpildi nendest meetmetest, mis võetakse kasutusele selleks, et tõsta uurimis- ja arendustegevusesse tehtavate investeeringute osakaal umbes 3 %ni SKT suhtes;

2.7.1

tervitab ettepanekuid Erasmuse programmi üliõpilaste arvu kolmekordistamiseks ja kooliõpilaste vahetusprogrammide ning kutseõppealaste meetmete tugevdamiseks;

2.8.1

tervitab ettepanekuid tugevdada partnerlust ja viia sisse lihtsustatud otsustamismenetlused kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil — kõigil haldustasanditel vertikaalselt ja horisontaalselt ja kutsub üles rakendama kõnealuseid meetmeid suhteliselt kiiresti;

2.8.2

soovitab, et Euroopa Komisjon annaks seoses Lissaboni ja Göteborgi strateegia eesmärkide saavutamisega iga-aastaselt hinnangu riiklike tegevuskavade täitmisele, kaasates territoriaalsete aspektide hindamisse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

2.8.3

soovitab samuti, et Euroopa Komisjon teeks igal aastal avalduse, milles ta teavitaks edusammudest finantsperspektiivis 2007–2013 seatud poliitiliste eesmärkide täitmisel ning erinevate haldustasandite, st kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi panusest neisse. Avaldus peaks vajaduse korral andma tõuke majanduslikele reformidele ning suurendama kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi kõikide asjaomaste ametiasutuste kaasatust ja vastutust;

2.9.1

rõhutab, et lisaks komisjoni ettepanekutele ressursside suurendamiseks kodakondsuse, vabaduse, turvalisuse ja õigusega seotud meetmete jaoks tuleb täielikult tunnustada, et arvestades subsidiaarsuspõhimõttega kohalikul ja piirkondlikul haldustasandil, ei ole töö justiits- ja siseküsimuste vallas ainult Brüsseli ja liikmesriikide vaheliste läbirääkimiste asi. Selles suhtes tuleks erilist tähelepanu pöörata uute liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tunnustamisele;

2.9.2

nõuab, et kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tasandil tuleb suurendada läbipaistvust mehhanismides, mis näitavad ELi programmide lisaväärtust, et tõsta avalikkuse teadlikkust ja toetust Euroopa Liidu poliitikale, mida viiakse ellu kohalikul tasemel;

2.10.1

kinnitab oma nõusolekut, et 2007–2013 finantsperspektiivi jaoks on omavahendite ülempiir eelarves 1,24 % rahvamajanduse kogutulust, sest see piir peegeldab vajadust eelarvedistsipliini ja ühenduse lisaväärtuse järgi ning on ainuke võimalus jõuda ühtekuuluvuse, konkurentsivõimelisuse ja ühtse turu saavutamise ning asutamislepingust tulenevate ühiste kohustuste täitmiseni;

2.10.2

hoiatab võimalike ohtude eest, mis võivad tekkida kompromisseelarve tõttu;

2.10.3

toetab Euroopa Parlamenti, kes peab praegust finantsperspektiivi osaks üldisest institutsioonidevahelisest kokkuleppest, mida võib uuendada ainult institutsioonide vastastikkuse usalduse õhkkonnas ja toetudes ühtsele kokkuleppele kahe eelarvepädeva institutsiooniga;

2.10.4

rõhutab, et need, kes soovivad kulukohustuste assigneeringute vähendamist, keskenduvad tõenäoliselt struktuurifondide programmidele, mis on seotud piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõivega ja kuuluvad alamrea “majanduskasvu ja tööhõivet soodustav ühtekuuluvuse” (1b) alla. Ebaproportsionaalsed eelarvekärped kõnealuses valdkonnas viiksid enamiku endise 15-liikmelise ELi liikmesriikide jaoks regionaalpoliitika koheselt taas riiklikule tasandile;

2.10.5

nõuab, et selgelt tuleb vastu seista kulukohustuste assigneeringute alamridadele tekkivale survele majanduskasvu ja tööhõive alase konkurentsivõime samba raames seoses teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse algatustega, et täita liikmesriikide kohustust Barcelona eesmärkide suhtes ja tõsta uurimis- ja arendustegevusesse tehtavate investeeringute osakaalu 2010. aastaks 3 %ni SKT suhtes;

2.10.6

hoiatab, et viivitamine programmiperioodi alustamisega pikaleveninud läbirääkimiste tõttu viib finantsprobleemide ja ebastabiilsuseni ELi kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

2.10.7

soovitab tungivalt pidada kinni solidaarsuspõhimõttest, millest ELi poliitika on juhindunud alates struktuuripoliitika kasutuselevõtmisest aastatel 1973–1975 ja mille järgi toetab EL kõiki abivajavaid piirkondi, ükskõik, kas need on rikkamates või vaesemates riikides;

2.10.8

kutsub liikmesriike üles tegema koostööd linnade ja piirkondadega, et leida poliitiline lahendus liikmesriikidele, mis laienemise statistilisest efektist tulenevalt ei ole tulevikus enam abikõlblikud Ühtekuuluvusfondi toetuse saamiseks;

2.11.1

tervitab liikumist selle suunas, et iga poliitikavaldkonna jaoks on üks rahastu, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, maaelu arengu, keskkonnaprogrammide ja kalandussektori restruktureerimise jaoks. Selline lähenemisviis ühtlustab kõnealuste meetmete rakendamiseks vajalikke haldusnõudeid ja lihtsustab nende rakendamist;

2.12.1

kutsub Euroopa Komisjoni üles kehtestama riigiabi eeskirjades ja määrustes territoriaalse diferentseerimise raamistikku võimaldamaks territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi huvides sihipäraseid avaliku sektori investeeringuid turuhälvete likvideerimiseks, tehes seda ilma konkurentsitingimusi moonutamata või pakkudes eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ulatuslikumat tuge teadusuuringute ja innovatsiooni vallas;

2.12.2

nõuab uut riigiabi käsitlevat määrust, mis arvestab ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika uute sätetega ja lubab liikmesriikidel sõltuvalt probleemide kaalukusest anda riigiabi neile aladele, mis ei ole enam ühtekuuluvuse rahastamisel abikõlblikud;

2.12.3

kutsub komisjoni üles selgitama, milline on artikli 87 lõike 3 punkti c kohaselt regionaalabi tulevik seoses piirkondade eristamisega, mis on abikõlblikud piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive sihtala raames ja mida ei loeta vähemjõukateks piirkondadeks vastastikuse lähenemise sihtala raames;

2.12.4

on seisukohal, et jätkusuutlikkus on samuti oluline teema ja et riigiabi kaudu teostatavad avalikud investeeringud peaksid suures ulatuses vastama jätkusuutlikkuse põhimõtetele;

2.13.1

tervitab komisjoni ettepanekut arutelu avamiseks ELi praeguse rahastamissüsteemi puudujääkide üle;

2.13.2

toetab komisjoni ettepanekut uue õiglasema korrektsioonimehhanismi loomiseks;

2.14.1

on arvamusel, et kuna stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamine ei ole olnud piisavalt järjekindel ja usaldusväärne, siis on paktis tungivalt vaja arvesse võtta praegust majanduslikku olukorda ELis, muutes reaalsemaks stabiilsuse ja kasvu pakti majandusliku mõõtme. Tuleb tugevdada riiklike ja ELi protsesside kooskõlalisust ning riigiasutused tuleb rohkem kaasata majanduspoliitika mitmepoolsesse järelevalvesse ja fiskaal- ja rahanduspoliitika kooskõlalisuse tagamisse;

2.14.2

toonitab, et liikmesriikidel tuleb hakkama saada suurte eelarveprobleemidega, mis tulenevad Euroopa riikide praegusest aeglasest majanduskasvust, millega kaasneb kõrge tööpuuduse määr ja jätkuvad sotsiaalsed raskused paljudes piirkondades ja paikkondades. Sellele vastu tegutsemiseks peaks komisjon esmajärjekorras vaatama uuesti üle stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise, et tagada majanduspoliitika jätkusuutlikkus. EL ei saavuta vajalikku majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse taset enne, kui Euroopa makromajanduslik keskkond on kooskõlas Lissaboni strateegiaga ja on paranenud ühenduse vahendite koordineerimine.