28.6.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 157/70

1.1

Euroopa Parlament võttis 1989. aastal vastu otsuse, milles kutsuti üles keelama püünisraudade kasutamine Euroopa Liidus ning karusnahkade ja karusnahatoodete sissevedu riikidest, kus kasutatakse püünisraudu.

Vastuseks sellele esitas komisjon ettepaneku määruse vastuvõtmiseks selles küsimuses ja nõukogu võttis selle 1991. aastal vastu. (1) Määruses keelatakse püünisraudade kasutamine Euroopa Liidus alates 1. jaanuarist 1995 ning 13 loetletud loomaliigi karusnahkade sissevedu kolmandatest riikidest. Nimetatud keeld ei kehti, kui on täidetud üks järgnevatest tingimustest:

1.2

Tuleb märkida, et Euroopa Parlament kutsus oma arvamuses üles keelama püünisraudade müügi ja lõpetama järk-järgult karusnahkade ja karusnahatoodete sisseveo riikidest, kus kasutatakse loomade püüdmiseks püünisraudu. Nõukogu oma 1991. aastal toimunud arutelus seda arvamust arvesse ei võtnud.

1.3

Kuigi püünisraudade kasutamine on Euroopa Liidus alates 1995. aastast keelatud, ei ole see keelatud riikides, mis ekspordivad püünisraudadega püütavate loomade karusnahast valmistatud tooteid.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee rõhutas oma 1990. aasta arvamuses (2) vajadust saavutada selles küsimuses üksmeel ning mitte ainult ei toetanud püünisraudade keelamist Euroopas, vaid tegi ka ettepaneku keelata need rahvusvahelises ulatuses.

2.1

Pärast ühenduse püünisraudu käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist kerkis esile vajadus kehtestada püünisjahi standardid rahvusvahelisel tasandil. EL, Kanada, Venemaa ja USA vahel toimusid läbirääkimised lepingu sõlmimiseks. Sellele kirjutasid aga alla ainult Kanada, Venemaa ja EL. USA ei saanud selle lepinguga ühineda, kuna USA-s on sellealane pädevus siseriiklikult detsentraliseeritud. USA nõustus aga täitma lepingu nõrgemat versiooni.

2.2

Lepingu sõlmimisel peeti läbirääkimisi selleks, et välistada Euroopa Liidu võimalik keeld karusnahatoodete sisseveole riikidest, kus püünisraudade kasutamine vastavate loomade püüdmiseks looduses ei ole keelatud.

2.3

Euroopa Parlamendi arvamuse kohaselt oli leping täiesti ebapiisav ja ebaefektiivne ning see oleks tulnud tagasi lükata ning selle asemel tulnuks kehtestada keeld lepingus loetletud metsloomade karusnaha ja karusnahatoodete sisseveole.

2.4

Lepingus nähakse ette teatud standardid, mida tuleb loomade püünisjahil järgida. Euroopa Ühendus ratifitseeris selle 1997. aastal. Lepingus sisalduvad püünisjahi standardid kajastasid standardeid, mis juba kehtisid Venemaal, Kanadas ja USA-s. Termini 'humaanne' lülitamine lepingusse oli väga vaieldav, võttes arvesse, et nendes standardites aktsepteeriti püünistega püütud loomade suuri kannatusi.

2.5

Teaduslikes arvamustes (kaasa arvatud komisjoni teadus- ja veterinaarkomitee arvamus) kinnitati, et lepingusse lülitatud humaanse püünisjahi meetodid ei välistanud vastuvõetamatuid kannatusi.

2.6

Teaduskomitee rõhutas, et humaansuse astme üle otsustamisel on olulisteks kriteeriumideks aeg, mis kulub looma valutunnetuse kadumiseks, ning loomale selle aja jooksul põhjustatav valu ja stress. Komitee järeldas, et tapvat püünist võib pidada “humaanseks”, kui see muudab looma hetkega või vähemalt mõne sekundiga valu suhtes tundetuks. Selle asemel kehtestati lepingus maksimaalseks ajavahemikuks 5 minutit, mistõttu terminit 'humaanne' peeti kohatuks.

2.7

Komitee järeldas ka, et lepingus sisalduval vigastuste skaalal puudub põhjendatud teaduslik alus võrreldes muude ebapiisava heaolu hindamiseks väljakujunenud meetoditega.

2.8

EL ja Kanada on praeguseks lepingu ratifitseerinud, Venemaa veel mitte. Seepärast ei ole leping veel jõustunud. Kanada ja EL on siiski kokku leppinud, et nad täidavad sel vahepealsel perioodil lepingu sätteid.

3.1

Direktiivi puudutava komisjoni ettepaneku eesmärgiks, millega kehtestatakse teatud loomaliikide humaanse püünisjahi standardid, (3) on võtta humaanse püünisjahi standardite leping üle ühenduse õigussüsteemi, nagu on ette nähtud nõukogu otsustes 98/142/EÜ ja 98/487/EÜ.

3.2

Ettepanek puudutab 19 metsloomade liiki (kellest 5 elab Euroopa Liidus), mis on määratletud 1. lisas.

3.3

Ettepanekus kehtestatakse teatavad kohustused ja nõuded püünisjahi meetodite, püüniste kasutamise, püüniste seadjate, uuringute, trahvide ja sertifitseerimise suhtes. Tekst sisaldab ka paljusid võimalikke erandeid ning kaht lisa (II ja III lisa) humaanse püünisjahi standardite ja püünisjahi meetodite testimise kohta.

3.4

Ettepanekus rõhutatakse, et liikmesriigid võivad rakendada selles küsimuses rangeid õigusakte ning et kehtima jääb ka EL 1991. aasta määrus, millega keelati püünisraudade kasutamine. Rakendamine ja täitmise tagamine jääb liikmesriikide ja nende vastavate ametiasutuste pädevusse. Ettepanek ei sisalda rahastamist ühenduse eelarvest, mistõttu liikmesriigid eraldavad rahalisi vahendeid sellega seotud kulude katmiseks.

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on termini “humaanne” (4) kasutamine ettepanekus küsitav. Artiklis 2 defineeritakse “püünisjahi meetodite” mõiste, kuid ei määratleta “humaanse püünisjahi standardeid”. Lepingu teksti (mis on ettepaneku aluseks) preambulas tunnistatakse tegelikult rahvusvaheliste püünisjahi standardite puudumist ja seostatakse sõna “humaanne” üldiselt standarditega, mis “tagaksid püünistega püütud loomade piisava heaolu”.

4.2

Lepingu üle läbirääkimiste pidamise ajal märkis komisjoni teadus- ja veterinaarkomitee, (5) et tekstis esitatud standardeid ei saa määratleda “humaansetena” (nagu eespool rõhutatud), arvestades, et looma valutundlikkuse kadumiseks lubatud maksimaalne aeg ületab vastuvõetava piiri (silmapilkne surm). Seda rõhutati eriti seoses uputamispüünistega, sest poolveelise eluviisiga imetajatel võib hinnangute kohaselt veealustes püünistes suremiseni aega kuluda kuni 15 minutit.

4.3

Seepärast soovitab komitee asendada lõplikus EL-i õigusaktis sõna “humaanne” sobivama alternatiivse terminiga, vähemalt seni, kuni püünisjahi standardid ei vasta eelkirjeldatud nõuetele.

5.1

Ettepanek hõlmab kaht liiki püüniseid: tapvad püünised ja eluspüügipüünised. Tapvate püüniste osas on ettepanekus kehtestatud standardid selgelt vastuolus ühenduses kokku lepitud teaduslike standarditega, milles soovitatakse silmapilkset surma või kannatuste talumist maksimaalselt 30 sekundi jooksul enne surma. Eluspüügipüüniste kohta (millega püütakse loomi elusalt) ei kehtestata ettepanekus püüniste tingimusi ega määratleta loomade püügi eesmärke. Lisaks ei kehtestata ettepanekus heaolustandardeid elusalt püütud loomade tapmiseks. See tähendab, et kui eluspüügipüünisega püütud loom hiljem tapetakse, ei ole selline tapmisviis reguleeritud.

Peale selle ei ole ettepanekuga tagatud lubatud püünisjahi meetoditega muude liikide juhusliku tapmise või püüdmise vältimine. Püünisjahi standardites tuleks tagada, et selline oht oleks võimalikult väike.

6.1

Ettepanekus nähakse ette tehnilised eeskirjad püünisjahi meetodite testimiseks, mis ei välista elusate loomade kasutamist. Kehtestatakse miinimumnõuded nii suletud (aedikus) kui avatud territooriumil testimiseks. Lisaks võivad teised osapooled ühe lepingupoole poolt läbiviidud teste tunnistada.

6.2

Kuid kehtivate tulemuste saamiseks peab testimine toimuma samades tingimustes, milles on ette nähtud püüniseid kasutada. Seepärast ei saa suletud territooriumil (aedikus) läbiviidud testide parameetreid kasutada vabas looduses elavate loomade heaolu hindamiseks. Eespool mainitud põhjustel ei tohiks loomade peal üldse testimist läbi viia ja tuleks kaaluda vaid juba praegu kättesaadavaid arvutisimulatsiooni teel testimise võimalusi.

7.1

Ettepanekus loetletakse mitmesuguseid võimalikke erandeid, mille rakendamine võib ettepaneku enda reguleerimisala täielikult kahjustada. EMSK arvates tuleks lubada avaliku julgeoleku ning inimeste ja loomade tervisega seotud erandeid. Sel juhul peaksid võimuorganid selliste probleemide tekkimisel viivitamatult teavitama vastaval territooriumil tegutsevaid kohalikke ettevõtjaid (nt talunikke) ja küsima neilt nõu. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel on reservatsioone ka teiste pakutud erandite suhtes.

7.2

Kuna looduses, kus püünisjaht toimub, on tõhusa järelevalve- ja kontrollisüsteemi rakendamine raskendatud, kahjustaksid komisjoni poolt väljapakutud erandid (välja arvatud eespool nimetatud) ainult lepingupoolte vahelist läbipaistvust ja vastutust.

8.1

Ettepanekus nähakse ette püüniste seadjatele lubade- ja koolitussüsteemi loomine. Litsentseerimist aga ei käsitleta ja kontroll püüniste seadjate poolt rakendatavate püünisjahi meetodite üle on sisuliselt võimatu, arvestades, et seda tuleks teostada looduses. EMSK soovitab kehtestada range ühenduse tasandil ühtlustatava litsentseerimissüsteemi.

9.1

Komisjoni ettepanekus delegeeritakse kasutatavate püünisjahi meetodite sertifitseerimine liikmesriikidele ja nähakse ette selle vastastikune tunnistamine liikmesriikide poolt.

Kuigi seda süsteemi võiks Euroopa Liidus hästi rakendada, tuleks kehtestada ka rahvusvaheline sertifitseerimissüsteem. Lepingupooltele tuleks tegelikult kehtestada standardne sertifitseerimis- ja seiresüsteem. Süsteem aitaks parandada ka läbipaistvust ja lepingu efektiivset täitmist.

10.1

Komisjoni ettepanekus viidatakse haldussanktsioonide võimalikule kohaldamisele õigusaktide rikkumise korral. Kuna aga osades EL liikmesriikides allub loomade heaolu rikkumine kriminaalõigusele, soovitab EMSK kehtestada sanktsioone siseriikliku süsteemi kohaselt.

11.1

EMSK arvates ei saa ettepanekus sisalduvaid humaanse püünisjahi standardeid humaanseteks pidada, sest need kajastavad ainult lepingus sisalduvaid standardeid. Lepingu standardeid on hinnatud madalamateks EL õigusaktides praegu sisalduvatest loomade heaolu standarditest. Seepärast soovitab komitee asendada sõna 'humaanne' õigusakti lõplikus tekstis sobivama sõnaga.

11.2

Püüniste suhtes on EMSK seisukohal, et tuleb kaaluda ainult silmapilkselt tapvate püüniste kasutamist ning et eluspüügipüüniste kasutamise ulatust tuleks täpsustada. Peale selle, kui tapetakse elusalt püütud loomi, peab tapmisviis olema võimalusel reguleeritud loomade heaolu sätestavate õigusaktidega.

11.3

EMSK arvates tuleks uputamispüünised keelata, sest komisjoni teadus- ja veterinaarkomitee jõudis järeldusele, et need kujutavad endast julma tapmisviisi, kuna loom lämbub vee all aeglaselt.

11.4

EMSK märgib, et kuigi ettepanek sisaldab sätteid püüniste testimise kohta, puudub teaduslik alus suletud territooriumil (aedikus) läbiviidud testide tulemusena saadud parameetrite kohaldamiseks metsloomadele. Seepärast soovitab EMSK loomi testimiseks mitte kasutada ja kasutada selle asemel praegusel ajal kättesaadavat arvutisimulatsiooni.

11.5

EMSK arvates võimaldaks enamik ettepanekus sisalduvatest eranditest asjaosalistel õigusakti kohaldamist teatud juhtudel täielikult eirata ning soovitab vastutavatel ametkondadel teha erandeid, mis põhinevad avalikul julgeolekul ning inimeste ja loomade tervisel. See aspekt on tähtis, kui arvestada asjaolu, et looduses on kontrolli ja järelevalvet raske teostada.

11.6

EMSK arvates tuleb Euroopa Liidus kehtestada läbipaistev süsteem püüniste seadjate litsentseerimiseks. Ettepanekus delegeeritakse püüniste seadjatele koolituse ja lubade suhtes nõuete kehtestamine täielikult liikmesriikidele. EMSK kardab, et selle tulemusena ei teki ühtset süsteemi, mis tagaks heaolustandardite rakendamise Euroopa Liidus.

11.7

EMSK arvates peaksid lepingupooled kehtestama lepingu efektiivseks täitmiseks efektiivse sertifitseerimis- ja seiresüsteemi.

11.8

EMSK soovitab kavandatava õigusakti rikkumise korral kohaldada siseriiklikest loomade heaolu reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid sanktsioone.

11.9

EMSK soovitab ettepanekus ettenähtud rakendussätetele täpsema ajakava kehtestamist. Vastavalt ettepanekule peaksid püünised vastama kavandatud standarditele alates 2009. aastast ja püünisjahi meetodid alates 2012. aastast. EMSK leiab, et kõiki sätteid tuleb rakendada esimesel võimalusel.